Thursday, April 29, 2010

Skeptikute tuleproov 1

Proovisin vahelduseks mängida skeptilist daltoonikut, kes tahab, et talle tõestataks punase värvi olemasolu. Esitasin selle väljakutse skeptik.ee meeskonnale, kes esimese hooga ka tuld võttis. Tuntud on nad selle poolest, et otsivad inimesi, kelle maailmataju erineb tugevalt nende omadest, ning nõuavad väidete tõestamist - kes ei tõesta, tituleeritakse valetajaks. Mind huvitab asja juures see, et kas skeptikud ise on võimelised tõestama üldtuntud nähtuste olemasolu, kui neile vaataks vastu täpselt samasugune skeptik, kes neid ei usu. Usun, et peamiselt tegelevad skeptikud selliste inimeste tülitamisega, kelle tajud erinevad skeptikute omadest, näiteks auranägijad. Mina saan aru, kui teadlane oma töös oma väiteid tõestab, olgu need siis millegi olemasolu tõestuseks või ümber lükkamiseks; skeptik.ee puhul tajun ma seda, et nemad ja nende rahvusvahelised eeskujud nõuavad absoluutset tõestust inimestelt, kes tajuvad maailma neist erinevalt, et nad seda ka teevad. Küsimus on minu jaoks selles - et näidata, et miski pole teaduslikult kindel, tuleb nõuda selle tõestust. Et näidata, et miski on teaduslikult väär, tuleb nõuda selle ümber lükkamist. Tõestuse puudumine ei ole veel ümber lükkamine ja kui selle põhjal hakatakse inimesi valetajateks kutsuma, siis ei ole tegemist enam teaduse, vaid usuga.

Väljakutse:
skeptik.ee lugejatele esitasin väljakutse tõestada punase värvi olemasolu. Nimelt seda, et inimesed tõesti näevad punast värvi eraldi teistest värvidest, mitte näiteks sinkjasrohelise tooni ehk rohelise värvi varjundina. Et asi huvitavam oleks, proovisin väljakutset esitada nii, et selle juures ei nõutaks sellelt, kellele tõestatakse, värviteooria, optika jms. põhjalikku tundmist, ent sellele vastata ei üritatudki; reaalne tõestamine käis eelduselt, et kõik teaduslikud andmed, mis on meie käsutuses, on olemas.

Mingi hetk, kui ma nõudsin kindlat tõestust, tehti ka selline teema.

Huvipakkuvad kommentaarid:

dig uskus, et punase värvi olemasolu tõestab vastava valgusspektri osa olemasolu. Siiski sisaldab valgusspekter ilmselt lõputu hulga lainepikkusi ning need ei lähe üks-ühele kokku tajutavate värvidega; tajutavaid värve on märksa vähem. Inimese värvitaju kohta ei tõesta see üksi üldse mitte midagi. Lisaks tajub inimene, kelle nägemismeelest on puudu punase värvi tajumiseks vajalikud retseptorid, punast rohelise varjundina, nagu skeptik.ee kommentaariumis ka pikemalt näitan.

Edasi pakuti välja, et anname daltoonikule punase paberi ja rohelise värvi, laseme tal sellega sinna midagi kritseldada ja tõestame, et tema tulemust ei näe, aga meie näeme. Probleem on siin selles, et punast ja rohelist saab eristada muude peegeldusomaduste, tekstuuri jm. kohta; selliseid värvitoone, mida üheski valguses üksteisest eristada ei saaks, ei ole olemas; daltoonik loeb teksti üldiselt välja kergemini, kui valge paberi peale valge värviga kirjutatud teksti (mida on tõesti pisut keeruline lugeda). Reaalselt on võimalik ju enamuse objektide värve ilma kolmevärvilise nägemiseta öelda - puulehed on rohelised jne... meie mõtteline daltoonik tajub rohelist sinkjama toonina, kui punast; rohelisest ja sinisest saab kombineerida midagi, mida ta punasena tajub, ent sedagi saab põhimõtteliselt mõne valguse korral eristada. Muidugi ma seda võimalust ei maininud ja ükski skeptik ise selle peale senini tulnud ei ole, kuigi see on sealt silmaretseptorite tundlikkuse graafikutest selgelt näha - aga siiski, reaalsetes olukordades on palju muid märke, mille põhjal värvust tuvastada. Tegelikult eristab sellist sinkjasrohelist punasest juba siis, kui pinnale langeb varjusid - varjud võivad olla erinevad vastavalt tegelikule toonile (üldiselt on alati olemas mingi informatsioon, et kaht tooni eristada). Tegelikult saame alati oletada, et teisel inimesel on lihtsalt parem toonieristusvõime.

Asjaolu, et objekti kuju, liigi, tekstuuri, käitumise erinevates valgusoludes jms. põhjal saab üldjuhul punast ja rohelist objekti eristada (kui oled kogu elu õppinud, kumb on punane ja kumb roheline ning kuidas seda teha) ka siis, kui oled daltoonik, ongi minu jaoks huvitav; sellele asjaolule rõhudes simuleerime skeptikute tüüpilist käitumist - otsida alternatiivseid viise, millega saaks samast olukorrast jõuda infoni, mida tajuvad väidetavad selgeltnägijad. Ma ei pea seda valeks, kui otsida kindlat tõestust mõne üleloomuliku võime kohta - aga eelduselt, et auranägija on sünesteetik ja saab infot alateadlikult just nimelt kõigest sellest, mis oleks kooskõlas eeldusega, et ta näeb aurasid, mis vastavad inimeste iseloomusele ja seisunditele, jõuab selleni, et selline ülesandepüstitus ei tõesta ega lükka ümber mitte midagi. Antud värvitestis saab seega alati otsida teisi viise, kuidas konkreetsel juhul punast ja rohelist eristada - kui selline viis leidub või on ootuspärane, et parema nägemisteravuse korral see leiduks, siis on selge, et midagi ei ole tõestatud. Skeptitsismi tuleproov eeldab seda, et alati leitakse mõni alternatiivne viis sama (uuritava) asja saavutamiseks antud olukorras, mis ei eelda selle asja olemasolu, mille olemasolu püütakse tõestada.

Paljud uskusid, et seda saab tõestada daltoonikutele mõeldud värvitestiga. Tegelikult meenutab selline test täpselt tüüpilisi nägemisillusioone - võib öelda, et tegu on nägemisillusiooniga, mille suhtes teine inimene ei ole tundlik.

Ühesõnaga, värviskeptikust daltoonikuna saaksin alati öelda üht kahest:
  • Kui ma tõesti ei erista kahte antud tooni, siis on tegu värviillusiooniga - toonid on täiesti segamini aetud ja teine inimene eristab neid selles segaduses paremini, kui mina.
  • Teise inimese värvieristus on parem - teatud valguste käes saaks ka mina erinevusest aru ja värvuse ära tuvastada.
Rõhuga, millele vastu ei saa, saaksin väita, et teine inimene tajub neid erinevusi ikkagi toonierinevustena - mida tajun ka mina, sest daltoonik näeb täpselt sama spektriala, mida värvinägijagi. Üldiselt tajub ta ka toonierinevust - roheline on sinkjam, kui punane. Aga tõestada, et teised näevad seal selgesti eristatavat punast värvi? Versus siis see, et ta eristab teatud tooni märksa paremini.

Skeptik dig:
Nagu juba öeldud, see ei puutu põrmugi asjasse. Punane värv on olemas objektiivselt — täiesti sõltumata sellest, kuidas konkreetse subjekti silm seda töötleb või tuvastab.
 Ajeke:
Aitab nüüd küll lollist jutust. See on olemas sama objektiivselt kui jumal.
Värv on muidugi tajuaisting, mis on psüühikas, mitte objektiivne füüsikaline reaalsus! See ongi huvitav asi, mis teeb selle konkreetse tõestuse eriti keeruliseks - nagu ka kõik muud tõestused, kus inimesed väidavad, et näevad aurasid või tajuvad asju muul viisil väga erinevalt.

dig:
Küllap kordub veel ja veel. Mõni nihilist tuleb ikka ja jälle väitma, et ta näeb aurasid küll, aga ei eksisteeri katset, mis seda tõendada saaks, kuna ei eksisteerivat ka katset, mis punase värvi olemasolu värvipimedale tõendada saaks.
ajeke
Kahju küll. Kuidas siis rohelise seest rohelise nägemisega on, kas on nähtav või ei ole nähtav, et see punane? Nüüd peaks küll lühidalt vastata saama: jah või ei?
Lugejale: ei eksisteeri kahte nähtavat värvi, mida värvipime teineteisest teatud valguse käes ei eristaks või mida ta üldse valgusena ei näeks, sest rohelise ja punase retseptorid reageerivad samale spektriosale, ehkki erinevalt.

ajeke
1) värv on kokkuleppeline mõiste nähtuse kirjeldamiseks ja
2) värvitaju on bioloogiliste iseärasuste tõttu erinev.
 Kriku
Minu arvates ei puutu kogu see kognitiivsete võimete erinevuse teema üldse skeptikasse põhjusel, et erinevate kognitiivsete võimete abil tajutavad erinevused ja seos nende erinevuste ning uuritavate võimete vahel on kõik loodusteaduslikult tuvastatavad. Aurade jne. puhul on puudu mõlemad elemendid: nii korralik topeltpime katse, mis kinnitaks kognitiivset erinevust vaadeldavate objektide vahel kui kasvõi teoreetiline mehhanism, mis seletaks sellise kognitiivse erinevuse tekkimist.
 Nagu näeme, ei ole skeptik Kriku lugenud minu tööd auranägemise ja sünesteesia seostest; väide, et teoreetiline mehhanism puudub, on väär. Aga see selleks.

mira
Võib-olla on aura nägemine sünesteesia vorm, kus eri meeletajud on seotud ja segatud… Võib-olla mõned nävad inimesed värvilisena nagu teised näevad numbreid. Nn aura-sünesteesia läbi seinte nägemise võimet anda ei saa, aga asi tundub ufokas ning siis omistatakse nähtusele veel iks võimeid juurde. Erilisi teadvuse seisundeid on sageli müstiliste ja üleloomulikena tõlgendatud.
dig, tabavalt
See pilt näitab loomulikult ainult seda, et punane värv on valitsuse vandenõu, mida propagandaga inimeste ajudesse pesta tuleb. :-P
mina
Ennekõike – mis on see lihtne ja lollikindel test, millega seda näidata saaks. Et see praegu siin on teoreetiline jutt, aga praktikas …kui nüüd keegi oponeeriks, et ta teooriat ja pikka möla ei taha, vaid tahab konkreetset, selget ja kaljukindlat tõestust.
Kriku vastab mulle
Siis ta võib kus kurat käia. Seal on maailm lihtne, selge ja kaljukindel.
Kui nüüd keegi tahab teada, et kas see oli ilmutuslik tõde, siis jah, täpipealt seda see oligi.
Siin näitab skeptik, et tema tahaks ikkagi, et asju tõestada suudaks ainult need, keda tema ei usu ja neid asju, mida tema ei usu ...ta ei arva, et tal on kohustus oma kontrollmeetodid nii üles ehitada, et ta suudaks samad katsed kindlasti läbida, tõestades asju, mis on talle ilmselged.

volli

1) Punase ja rohelise valguse demonstreerimiseks näitame värvipimedale vikerkaart: välimine valgus on punane ja nendest veidi seespool asuv roheline. Mis sest, et värvipime vastavaid värve ei erista, kuid seal võib värvipime oma silmaga näha rohelist ja punast (puhast/monokromaatset) valgust.
2) Trikromaadi (”normaalse” nägemisega inimese) värvitajust aimu saamiseks, st rohelise ja punase eristatavaks muutmiseks võtame mõne värvipimeduse testi ja laeme selle hästivarustatud pilditöötlusprogrammi. Sellises programmis saab nihutada pildi tooni (hue). Olles tooni sobivalt nihutanud peaks viidatud testil esitatud number värvipimeda jaoks nähtavaks muutuma.
 1) Siin on jälle see viga, et keegi ei eita, et spekter on väga lai ja sisaldab asju, mis ei ole värvid.

2) Photoshop taandab valgusspektri kolmeks põhivõrviks ja teeb nendega tehteid, mis simuleerivad valgusspektri nihutamist. See ei tõesta midagi enamat, kui valgusspekter ise - värvi siin ei tõestata.


mira


Sünesteesiale on neuroloogid tänaseks päevaks päris hea materialistliku seletuse välja selgitanud. Nimelt tungib/ulatub ühe taju osaga tegelev ajuosa teise piiridesse ja siis näevadki inimesed näiteks numbrite visuaalseid kujutisi värvilisena. Kui auranägemine on sünesteesia vorm, siis palju õnne, päris lahe võib olla inimesi värvilisena tajuda. Võib-olla lubab see isegi paar sekundi murdosa kiiremini isikuid tuvastada, kuid mingeid müstilisi läbi betoonseinte nägemise jms supervõimeid sünesteesia nüüd küll ei anna.
Lisan juurde, et arvusünesteesia annab ka tavalise inimese jaoks mõeldamatult võimsa arvutusvõime - ent ükski arvutus, mis nii tehakse, ei ole tõestatavalt tavalisele inimesele samas olukorras teostamatu; kuna arvud on lihtsam asi (uuritum), kui iseloomud, on siiski sellise sünesteesia olemasolus veendutud.

ajeke


Värvisüsteeme võib lõpmatuseni erinevate põhivärvide peale üles ehitada, aga nagu ei ole inimene võimeline “nägema” 10-mõõtmelist ruumi, nii on raskusi 3+n-nda põhivärvi nägemisega. Selle olemasolu on fikseeritud kui üks olemasolevatest värvidest. Olemasoleva tõestamine olemasolevana ei vaja tõestust. Olemasoleva erinevus olemasolevast ei ole põhimõtteliselt võimalik, ilma igasuguse vilusofieerimiseta. Ehk seesugune igiliikuri värvianaloogi ehitamine on vildakalt püstitatud eesmärk.
Kriku

Selleks, et tõestada ratsionaalselt mõtlevale daltoonikule, et mina eristan punast ja rohelist värvi, ei pea ma teda ennast panema neid eristama.
Keegi meist ei erista radioaktiivset kiirgust, aga samas keegi meist – ma loodan – ei kahtle, et Geigeri loendur seda teeb.
Need on kaks erinevat küsimust ja neid ei ole põhjust koos käsitleda.
mira

Ma pole neuroloog või psühholoog, kuid mulle tundus, et auravärki võiks vist osaliselt seletada sünesteesiaga. Probleem on aga selles, et müstikud leiutavad sinna agaralt veel terve rea mingeid muid kontrollimatuid asju juurde, mis lõpuks ka nähtuse enda ära varjutavad. Neuroloogia on järgmine teadusvaldkond, mis igasugu religioonidele, gurudele, müstikutele kohe-kohe tõsisemalt hambusse hakkab jääma. 
Kriku (auranägemise kohta, millega teemas analoogiat loon)

Kena on, näidake mulle nüüd inimest, kes neid värve ka reaalselt näeb, mitte lihtsalt ei väida, et näeb.
Kriku

Mis selle küsimuse mõte on? Me kõik oskame välja mõelda viise, kuidas katsetulemusi võltsida. Mis siis?
Ja me kõik oskame leida alternatiive, kuidas mingeid mõõdetud tajusid seostada muude võimalike infoallikatega. Sest sama info liigubki paralleelselt korraga läbi eri kanalite - kellegi kukkumisest saame teada nii visuaalselt, kui heli kaudu. Aruanägemine sünesteesiana projitseeriks selle muude kanalite kaudu saadud info ajju teatud viisil, värvidena.


mira


Võin kihla vedada, et näiteks minu helide eristusvõime suhtes sümfooniaorkestri dirigendi omaga on üsna võrreldav daltonismiga.
Siin peabki väidetav kolmevärvinägija näitama ka seda, et tema kahevärvitaju ei ole lihtsalt palju peenem ja täpsem!


ajeke


Mul on välja jagada kaks värvipotti, mis daltoonikule paistavad ühevärvilistena ja mulle üks punasena, teine rohelisena. Daltoonik võib maalida ühega neist täidetud foonile suvalise sõnumi, mis talle on nähtamatus kirjas (nagu veega valgel paberil) ja mulle selgelt välja loetav. Luban, et ei kasuta seejuures mõtetelugemist ega auravaatlust.
No jälle :) Ei leidu kahte värvi, mida daltoonik ühegi valgustusega ja ühelgi viisil ei eristaks, vaadeldes just neid funktsioone seal. Ei ole tõestust, et tegu pole lihtsalt palju parema toonieristusvõime ja osavusega (nagu mustkunstnikud on väga osavad).

Kriku
Teine Google’i link:
http://www.coloribus.com/adsar.....nism_test/
Daltoonik ei näe neid kujundeid. Normaalse nägemisega inimene näeb. Mida siia puutub nägemisteravus?
Nägemisillusioon. Just nägin sellist, kus tänu pöörlevale kolmnurgale muutuvad selle ümber olevad pallid efektiivselt nähtamatuks - lihtsalt, kõik inimesed ei allu sellisele obfuskeerimisele.

Kriku ("esimene skeptik annab alla")


Kui inimene surub tõestuse kuulamise asemel näpud kõrvadesse ja hakkab “laa-laa” tegema, siis see ei ütle mitte midagi tõestuse kvaliteedi ega tõestatava nähtuse kohta. Iga tõestus eeldab kaasamõtlemist ja ainult kaasa mõeldes on võimalik tuvastada mistahes tõestuse vigasust või õigsust.
 Kriku
On ilmselge, et teatud hulgale inimestele ei tõesta mitte kunagi mitte midagi ära. Osa neist suudab meditsiin aidata, osa mitte. See on absoluutselt iga nähtusega nii.
 ajeke
Jah ja niisama, tahtsin teada, miks Sa endiselt üritad monovastuvõtjale selgeks teha, et see on stereosignaali tõestuseks, kui ühe kanali välja lülitad. Oled proovinud? Kas poole bändi või orkestri kadumine koos pillidega ja helitugevuse nõrgenemine tõestas, et tegu oli stereosignaaliga, mitte pillide kotti panemisega? Kas kvadrosignaalist oled proovinud monovastuvõtjas eraldi kanaleid välja lülitades aru saada, palju neid kanaleid sisendisse anti? Ah, niisama.
Endel
Seda, et suur hulk inimesi näeb punast värvi ühtemoodi ja eristab seda kollast ja violetsest värvist, saaks ju näidata rahvaküsitlusega, näidates neile komplekti erinevatest värvilistest kaartidest (veripunane, purpurpunane, tumepunane, helepunane, roosa, oranž jne.) ja pannes kirja, missugust sõna kui paljudel juhtudel iga värvi iseloomustamiseks kasutati.
 Kuna daltoonik õpiv värvinimesid teistelt inimestelt, sidudes need oma peas teatud toonidega, nimetavad nad neid ühtemoodi.


...
Mis eristab skeptikud müstikust? Täpsus!
Olgem seega ka täpsed. Palun tehke selgeks, mis on asi värv (must ja valge) ja mis on värvus (punasest violetseni).
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4rvus
Viitas Vikipeedia stub artiklile, nagu ülimale autoriteedile.


Kriku
Daltonismi tuvastavate testidega. Neid selleks koostataksegi ja hulk tarku inimesi on neid küsimusi juba ammu uurinud. Sind ei takista miski vastava kirjandusega tutvumast.
Aga üldiselt, siin on tegemist jaiklusega. Mina loobun.
Tüüpiline müstikute argument; skeptikud ütlevad ikka - ma ei pea seda pahna kõike läbi lugema, viidates sellele, et see sarnaneb soovitusele olla eluaeg usklik, et küll peale surma saad teada.

ajeke


Nõus. Pooldan ka teema lukustamist.
Teisel ka kõrini :) [aitäh panuse eest igaljuhul]

dig


Saatkem Heelium siis Jaigile appi igiliikurit leiutama.

Mis siis teha? Absoluutset tõestust, et punane värv on olemas, siit ei tulnud. Või et keegi seda näeb, et olla täpne.

Usun, et teaduslik tõestus on üks asi, aga elu on teine - tähtis on seada endale sellised kriteeriumid, mis laseks läbi ka iseennast, kui läheb endale hästi tuntud nähtuste tõentamiseks sellele, kes neid näinud ei ole. Elus ei ole absoluutseid tõendeid ja tõestuse puudumist ei saa vaadelda nähtuse mitteeksisteerimisena; tegelikult on vaja hästi tunda tõenduste kindlust - see on tõepärane, see teine ei ole, aga on ikkagi võimalik ...siis saab lasta teistel lihtsalt oma kogemuse pinnalt oma asju ajada :)

Ja ausalr, kui keegi teine räägib millestki kindlas kõneviisis, siis see on OK, kui asi on tema enda jaoks kindel - selle jaoks ongi kindel kõneviis. Kindla kõneviisi monopoli ei ole skeptikutel, nagu tunduda võiks.

Monday, April 26, 2010

Falsifitseeritavus ja teaduse areng

Vaidlesin skeptik.ee kommentaariumis teaduse ja müstika üle. Üks asi läks parematesse sõnadesse...

Kui mõni väide või teooria vastab kahele tingimusele:
  • See on ammu üldtuntud või üldteada
  • See ei ole falsifitseeritav (ei saa väga kindlate vahenditega kontrollida selle tõesust)
Siis selline väide või teooria jääb teaduse varamust välja. Kui miski on ammu tuntud ja falsifitseeritav - sellised asjad nopib teadus välja ka religiooniks ja kas siis muudab need teaduse osaks või "seletab" neid kuidagi "lihtsamalt", kui see seletus, mis tugineb falsifitseerimatule informatsioonile.

Olen varem ka kirjutanud sellest, aga praegu on see konkreetsem. Asi selles, et:
  1. Eeldame, et on vana teooria, mis on loodud suure hulga tähelepanekute või sügava sisekaemuse-nägemuse pinnalt.
  2. Sellel teoorial on palju osi, mis eeldavad kas palju eelteadmisi ja kogemusi, mingit nägemisvõimet või väga kõrget intellekti, et neist aru saada.
  3. Paljut sellest ei saa lihtsa laboritehnikaga (laboritehnika on alati lihtne!) kontrollida.
Kui nüüd mõni piiratum inimene seda uurib, siis ta filtreerib sealt välja selle, millest vähemalt mingil määral aru saab; sellest aru saadust filtreerib ta omakorda välja selle, mis seostub tema isiklike kogemustega. Mingil määral usaldab ta ka teiste kogemusi, kes temaga sarnastest aluskogemustest või tõesuse kriteeriumitest lähtuvad.

Selline nähtus on ka teadus - tegelikult on teaduslik meetod väga lai mõiste ja sinna alla käib palju eri metoodikaid. Eri inimesed usaldavad neist erinevaid, ent levinuim on empiiriline, katselist kontrolli nõudev ja matemaatiliste alustega meetod - mõistagi on sellel palju piiranguid.

Nüüd, kujutleme, et maailm ei ole selline, et kõike sellest saaks nii tõestada või põhjendada. Samas - paljud asjad, mida ei saa, on mingit tüüpi inimeste jaoks ilmsed või hoomatavad või suudavad nad enda elutöö pinnalt neid asju arvesse võtvad teooriad kokku panna ja kellelegi hästi mõistetavaks ja kontrollitavaks teha - kellelegi, kellel on sarnased eelteadmised, kogemused ja ka sarnane mõistmisvõime ja sarnased huvid - viimane on eriti tähtis.

Igasugune meetod, kui seda kindlalt rakendada, ei suuda tõestada või usutavaks muuta väga suurt osa reaalsusest. See osa reaalsusest ei kattu selle osaga, mis ei ole ühegi meetodi abil kättesaadav. Tõestage vastupidist! Kui ei kattu, siis järeldus..

Kui on teooriad näiteks inimpsüühika, looduse kui terviku või muu raskestimõõdetava objekti kohta, sinna alla käib ka kõik "üleloomulik" või müstiline - sellistest teooriatest nopitakse välja kõik falsifitseeritav. Sellega seatakse muud teadused vastavusse, et need seda seletaks. Asjad, mis on raskesti hoomatavad, müstikast välja ei jõua.

Järeldus - kui miski on ammu teada, tõene ja samas mitte teaduslikult üldtunnustatud, siis järelikult on sellel teoorial mõni konks, mille tõttu seda ongi väga raske kontrollida. Skeptikud teevad selle koha peal vindus nägu, kui mõnele selle asjaolu erijuhule viidata - hullemal juhul ka siis, kui neil on võimalus falsifitseerida, aga see nõuab aastatepikkust isiklikku tööd ja pingutust (või isegi mõnekuust). Aga, et seda vindus nägu teha - tõestage, et kõik tõene informatsioon, millel on oluline mõju elule ja maailmale, reaalsusele, on teaduslikult falsifitseeritav, kuitahes keerukas, kuitahes tõsist pingutust nõuab selle hoomamine, tajumine, nägemine ...kui te seda ei tõesta, siis on pea kindel, et neid pingutusi on väga palju tehtud. Kindel, et sellised asjad eksisteerivad. Ja täiesti kindel, et nende tõestamine ei ole triviaalne - sest muidu oleks seda juba tehtud.

Ja ma usun, et selles artiklis olev vajab tõsist tõestust - näiteid ajaloost leiab hulgi, ent selle teadvustamine oleks teadusele liikumapanevaks jõuks (kuigi ka šarlatanlusele, paraku) - igal juhul tuleb leida meetodeid, mis võimaldaks laiemat ligipääsu kõigele sellele, mis on inimesele ammu teada, aga ei ole falsifitseeritav. Paljud kinnised skeptikud eeldavad, et mis ei ole nende jaoks falsifitseeritav, on väär - täiesti vale, piisab, et ajaloos oleks olnud üks inimene, kes neid asju hoomab, et need oleks kuskil kirjas. Ja inimene, kes hoomab asju, mida on raske hoomata - kindel, et suur osa nendest nimedest on ka ajalukku läinud muude, falsifitseeritavate, aga siiski väga suurt taiplikkust nõudvate asjadega. Järeldus - maailmas on väga palju teksti, mis on tõene ja mida ei saa kontrollida. Järeldus - sellist asja lihtsalt maha teha on väär, tuleb suhtuda respektiga ka neisse, kes uurivad väga esoteerilisi valdkondi; vaja on paremat arusaama sellest, kuidas sellist tegevust hinnata, aga kindel on see, et selliste asjade kallal töötamise võimalused peavad eksisteerima - neile, keda need huvitavad. Reeglina on palju inimesi, kes hoomavad mingeid detaile ja kellel on kogemuslik alus, et aru saada selliste asjade tõestustest, mida teistele on võimatu tõestada. Ka teaduses on vastuolud ja vaidlused - ent teadusel kui tervikul on teravad piirid asjade suhtes, mida see on üldse võimeline hoomama; need piirid paneb paika teaduslik meetod oma alustes, mida toetab piisavalt suur hulk teadlasi, teaduslike meetodite enamuse aluste ühisosa. Ja asi võib olla ammu tuntud ja tõene, ent ammu tuntust ja tõesest on filtreeritud välja kõik, mida on olemuslikult raske tõestada - ja kuulutatud ebateaduseks koos palju muuga, mis ongi fabritseeritud. Ja usun, et on palju inimesi, kes suudavad falsifitseerida eri tahkusid sellest ja minna mõnes suunas oluliselt kaugemale, kui teaduslik meetod lubab. Seda fakti aksepteerivad teoorias palju rohkemad, kui need, kes sellega praktikas arvestavad.

Friday, April 23, 2010

Huvi ja õppimine

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:
  • Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
  • Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
  • Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.
Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:
  1. Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
  2. Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
  3. Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.
Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.

Tuesday, April 13, 2010

Kuidas astuda vaimsesse salaliitu?

Maailm kubiseb salaliitudest. Üldiselt tuleb teada, milline see liit on, kuhu tahad astuda - mida see oma liikmelt eeldab. Ma toon välja mõningad jooned, mis iseloomustavad vaimset salaliitu, kuhu mina tahan kuuluda - ja seega ka seda, mida see minult oodata võiks. See ei pruugi olla vaimne salaliit - selline sõnastus näitab pigem tähendust, mida ma ideaalis sellele omistaks -, vaid ka sõpruskond, ring, võib-olla isegi ajutiselt moodustunud salaliit; kuna inimesed on oma kõrghetkedel teatud perioodilises rütmis, on ka palju liitusid, mis eksisteerivad perioodiliselt (ühel tuntud salaorganisatsioonil pidi olema päritava liikmestaatusega allüksus, mis eksisteerib iga saja aasta järel ühe aasta).

"Ma tahan, et selle liikmed oleks läbinägelikud ja võimelised mitteverbaalselt suhtlema"

Iseenesestmõistetavalt pean ma ise vastama kõigele, mida sellise liidu liikmelt oodatakse - ma ei saa, definitsiooni kohaselt, astuda sellisesse liitu, kui ma ei pinguta tulemuslikult, et olla läbinägelik ja võimeline mitteverbaalselt suhtlema. Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan astuda kvaliteetsesse seda tüüpi vaimsesse salaliitu, siis ei kommunikeeru see verbaalselt, et ma sinna astun - ja ei saa ka olla mingeid piiranguid välja astumisele, mis tuleneb sellest tingimusest pisut vähem triviaalselt.

Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan, et see liit koondaks tõeliselt läbinägelikke inimesi, pean ma olema tõeliselt vastav kõigele sellele, mida sellise liidu liikmetelt ootan; mida puhtamalt ja teesklusevabamalt ma sellele kõigele vastan, seda enam saan oodata ligipääsu liidule, mille liikmed on tõeliselt läbinägelikud. Samuti, mida sügavamalt ma nendele tingimustele vastan ja mida vähem ma näen vaeva, et neile väliselt vastata - teeseldes midagi, mida ma olen -, seda kindlam saan ma olla, et ma ei muutu kergesti millegi liikmeks, mis on siiski pealiskaudne. Tihti ka asjad, mis sügavamalt kannavad mingit väärtust või ideed, tunduvad pealiskaudselt sellega lausa vastuolus olevat, sellised on vastuolud stereotüüpide ja sisuliste asjade, rituaali ja selle eeskuju, teooria ja praktika vahel.

"Ma tahan, et see liit kannaks tõelisi, tugevaid väärtusi"

Järelikult pean iseendas arendama tugeva vastutustunde, võime nende väärtuste nimel ka muude väärtuste saavutamises järeleandmisi tegema. Kanda tõelisi väärtusi ei ole võimalik, olemata valmis askeesiks paljudes muudes olulistes asjades, ehkki selles tuleb leida tasakaal - ja seejärel tervik, kus kõik väärtused, kuitahes vastuolulised pealispinnal, on seotud ühtseks, tugevaks tervikuks. See on väga suur ülesanne ning ilmselt ei saa keegi võtta alguses eesmärgiks kuuluda mingisse väiksesse geeniuste või prohvetite liitu, kes selle teoks on teinud; sellised liidud eksisteerivad läbi sajandite ja maailma, kirjanduse, vihjete, telepaatia ning ühise teadlikkuse näol.

"Ma tahan, et see liit oleks ühtne ja kooskõlas"

Järelikult pean ennast kõrvalt vaatama, leidma teiste inimestega ühised baasväärtused, leidma ülejäänud pingutuseks valmis inimestega ühised baasväärtused, teadvustama neid ning võtma need üheseks, teesklusetuks aluseks kogu oma tegevusele.

"Ma tahan, et selle liidu uskumused oleks tugevad, tõesed, paindlikud ning tegelikkust ja empiirilist teadmist arvestavad, uute avastustega ülikiiresti kohalduvad"

Järelikult pean jõudma filosoofilise tarkuseni tõestustest ja tõesuse hindamise alustest, harjumuseni iga fakti isiklikult kontrollida, kuitahes levinud ja mainstream uskumus see ka ei oleks, võimeni enesekriitikaks ning üldiseks kriitikaks.

"Ma tahan, et see liit oleks vana ja rahvusvaheline, ülemaailmne"

Järelikult pean ületama kultuuride piirid, uurima kõikide kultuuride baasuskumusi, leidma terviku, mis neid kõiki koondaks - sõnaga, tegema väga palju tööd. Järelikult pean loobuma usulisest, rassilisest või rahvuselisest diskrimineerimisest, lähtuma ainult inimese väärtustest - arvestades, siiski, mõistlikul määral ka asjaoluga, et usk ja keskkond kindlasti mõjutavad inimeste väärtusi ning on sekte, millesse kuuluva inimese väärtused on üsna kindlasti ühes või teises suunas kallutatud. Suurte traditsioonide puhul, kuhu kuuluvad terved rahvad, ei ole selline asi võimalik - ehkki see võib olla võimalik nende paljude väiksemate voolude puhul.

"Ma tahan, et mind aksepteeritaks ja tunnustataks teiste liidu liikmete poolt"

Järelikult tuleb anda väljundit, olgu see siis vaimne ja nähtamatu, sõnaline-heliline kunst ja kirjandus, materiaalne väärtus või teadustöö. See peab olema suunatud liidu väärtustele, tugevalt tagama selle põhimõtete realiseerumist.

"Ma tahan, et see liit hoiaks tugevalt kokku"

Ainus võimalus on õppida tugevalt toetama kõike ja kõiki, mis ja kes on kooskõlas valitud väärtustega; aksepteerima ja toetama ka paljut muud, võtma neid väärtusi tugevalt inimeste hindamise aluseks.

Alati peab küsima, mis moodi hoiab kokku - toetab reklaami ning suhtumise kujundajana, toetab materiaalselt, toetab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, vahetult?

"Ma tahan, et see liit oleks vaba ja lähtuks sisemisest sunnist, mitte välistest ootustest"

Ainus võimalus on ennast kehtestada, mitte aksepteerida sundust, olles siiski arvestav ja paindlik; mitte valida juhte ega püüda kedagi sundida "liikmeks astuma", sest liikmeks astuda ei saa - igaüks, vastavalt oma arusaama ja tahte määrale, kas on liige või ei ole, on liige rohkem või vähem. Ainult ilma nime, põhikirja ja juhita liit saab olla tugev, panna vastu misiganes katsumustele ning jääda alati püsima, ainult selline liit kestab iidsetest aegadest inimkonna viimaste päevadeni või kauem.

"Ma tahan, et see liit oleks olemas"

Kinnitan, et inimesi, kes lähtuvad sellistest põhimõtetest, on olnud läbi ajaloo. Enamuse selliste tippteadlaste, filosoofide, poliitikute, kirjanike ja kõigi teiste alade ja harude esindajate leitavatest töödest leiab tugevat ühtekuuluvustunnet; müstikute töödest, aga ka filosoofide ja teadlaste töödest, üheseid viiteid liidule - kuna loeb tegu ja mitte nimi, siis ei ole sellele võetud nime. Selle põhjal, kuidas üks või teine seda iseloomustab, saab teha palju järeldusi - siiski ei määra see kunagi asja sisu, sest kõige tugevam liit on see, millest ei räägita, mida ei nimetata ning millel puudub ajalugu, dokumendid, lepingud ja tšekid. Siiski, ilma kahtluseta - liit, mis vastab neile ja paljudele teistele tunnustele, eksisteerib. Sellest räägitakse ikka ja jälle. Selle liikmeid ei seostata liitude või salaühingutega, ent igaüks neist tunnetab sisimas enda kuuluvust sama selgelt, kui enda olemasolu. Tunnetab seda, et vastab sellele kõigele sügavalt, järelikult kuulub sellesse liitu - ja keegi ei küsigi, kas selle liidu liikmeid on üks, sada või miljon. Ent kirjanduses leidub palju viiteid, mis näitavad, et eksisteerib üks väga suur liit, mis on eksisteerinud juba väga kaua ning mida on võimatu purustada - isegi selle liikmed ise ei oskaks tihti nimetada kümmet teist elavat liiget. Tänu aluste teaduslikkusele, põhjendatusele ja sügavale läbikaalutusele saab selline liit tegutseda ja reageerida ühtse jõuna, pidada silmas paljusid ajaloolisi märke; tänu liidu liikmete kõrgetele nõudmistele on see tugev isegi siis, kui sinna kuulub ainult 0.001% maailma elanikkonnast. Ent, empiirilise kogemusena - neid, kes seda tunnetavad ja järgivad, on siiski rohkem.

Tuesday, April 6, 2010

Tipukogemusel ei ole omaette väärtust

Maslow püramiidi ülemine aste - tipukogemused. See on pandud kõrgeimaks vajaduseks, ent siiski on see kõrgeim väärtus. See on see, mida inimene hakkab kogema, looma ja kiirgama peale seda, kui on kalibreerinud iseennast jätkusuutlikkusse ja sotsiaalsesse seisundisse, kehtestanud ennast, öelnud oma mõtted välja ja saanud ära kuulatud.
A musician must make music, an artist must paint, a poet must write, if he is to be ultimately at peace with himself - Abraham Maslow
Ometigi - tipukogemusel ei ole omaette väärtust, väärtust iseeneses rohkem, kui selle toimumise hetkel. Peale selle toimumise hetke selle väärtus kustub, see kaob asjana iseeneses - see jääb mällu, kogemustesse, sellest võivad tulla "flashbackid".

Tipukogemuste põhjuseid on raske leida ...ei ole meetodeid saavutada garanteeritud tipukogemusi. Ilmselt peab olema täidetud vähemalt Maslow püramiid, et tõsta nende tõenäosust - samas tekib neid ka siis, ehkki ilmselt harvemini, kui see ei ole täidetud. Muutub ka tipukogemuste laad - isiklike keerukuste perioodil on need seotud rohkem iseendaga, egotsentrilised, sellal kui sotsiaalselt rasketel aegadel on need seotud sootsiumi probleemidega ja alles kulgemises, kui sootsium on vaba, hakkavad tekkima loovad tipukogemused, mille tulemuseks tõeline innovatsioon ja kiirgav inspiratsioon.

Siiski on tähtsad kõik tipukogemused - ent need on hetked, kui vaimsed ja/või füüsilised võimed on oma ajutises maksimumis, inimese organism lülitab sisse mõne uue struktuuri, mille ehitamisega ehk vahepeal kuid või aastaid aeglast vaeva on näinud ...korraga lastakse käiku hulk kogutud aineid, luuakse tasakaalustatud ja terviklik kogemus, millega inimese organism premeerib teda tehtud töö ja saavutatud staatuse eest. Mitte ainult ei premeeri, vaid paneb sellele punkti. Ning otse loomulikult ootab see bioloogiline süsteem hetke, kui ka väline reaalsus on sellises kooskõlas, et kogemuse efekt oleks maksimaalne või selle sisu maksimaalselt vajalik. Selliselt tekib inimese ellu rütm, teatud kogemused lühemate või pikemate ajavahemike järel. Tipukogemused on fundamentaalselt erinevad, on ka väiksemaid ja suuremaid ning seega toimib korraga mitmeid rütme - kogutakse ressursse, tasakaalu või ideid, et vallandada mingil hetkel võimas sündmus, mille käigus tekib midagi uut ja mis võib inimest motiveerida, innustada ja toetada veel aastaid või ideaaljuhul elu lõpuni.

Samas - ei ole tähtsust, kui palju inimesel on tipukogemusi. Tähtis on, palju ta neist õpib. Sellisel kogemusel ei ole elulist väärtust, kui inimene ei suuda seda juba kogemuse ajal viia vormi, mida ta mõistaks ka siis, kui ajuaktiivsus uuesti kümneid kordi langeb oma normaalolekusse; hommikust värskust ja selle indu tuleks vedada läbi terve päeva, mõnd positiivset mälestust hoida veel kaua elavana. Tipukogemusel ei ole tähtsust, kui sellesse tagantjärele ükskõiksuse, huvipuuduse või põlgusega suhtuda - mis juhtub paratamatult inimestega, kelle ülejäänud aja sisu on püüelda uue tipukogemuse suunas (mis on üks kasutu tegevus anyway, kuna need ei ole kontrollitavad, algtingimused on selleks liiga keerulised ja tahtele allumatud). Tähtis on oma tipukogemustest - mälestustest, päeviku sissekannetest, joonistatud piltidest ja kirjutatud tekstidest - õppida ise selgeks nende kogemuste sisu. Ei ole tähtis, palju inimesel on tipukogemusi - tähtis on see, kui hästi ta suudab neid integreerida. Kui palju ta neist saab.

Seega, minu elu esimene reegel:
  • Teadvuse kõrghetkedel tuleb õppida, meelde jätta, reegleid luua.
  • Teadvuse madalseisus tuleb neid ise loodud reegleid järgida.
See on vähim, mida ma teha saan, et saavutada tipukogemuste reaalne positiivne mõju. Ma tõesti ei saa aru paljudest lehekülgedest, mida olen kirjutanud tipukogemuste ajal - pigem suudan suurema tööga neist välja filtreerida ja lihtsustada mingi kasuliku tuuma, mida siis kirja panna uuesti, endale ja teistele arusaadaval kujul. Ma isegi ei usu paljut, mida olen kogenud ja otsin sellele tõestusi, uusi viiteid, püüan aru saada, mis on sellest reaalselt minu elus kehtiv ja olemasolev osa.

Lapsena olin ma väga produktiivne. Kui mul oli peas selgus ja mõistus töötas, siis ma programmeerisin. Tuli inspiratsioonihoog - joonistasin või kirjutasin luuletuse, võib-olla paar tükki aastas. Tegin igasuguseid asju ja igat asja siis, kui selleks oli soodsaim hetk, parim võimalus. Programmeerisin küll küllalt palju ...samas on iseasi, et kui suudad mõelda tõeliselt mastaapselt ja sügavalt, siis joonista kavandeid ja määratle lähteülesannet; kui mõte on vahe, terav ja selge (mida juhtub märksa sagedamini), siis teosta see - kirjuta koodi. Ja kui ei ole kumbagi, siis istu, naudi loodust ja elu, jaluta. Väga harva jõuab näiteks kontoris arvuti ees passides madalseisust tõeliselt lahtise peani - ja erinevus, samas, töös, on tuhandetes kordades. Ma olen mõnel produktiivsel ööl kirjutanud rohkem koodi, kui eelnenud paari nädala pikkade arvuti ees passimistega kokku - ja sisuliselt ka niivõrd palju paremini ja veatumalt, et need passimised muutuvad naeruväärseks.

Lugesin hiljuti sellist kommentaari lehest: kuidas saab olla, et need seal saavad kümme korda rohkem palka, nad ei ole ju mingid üliinimesed, uskumatu, et keegi on teisest kümme korda parem. Siin jääb üle muret tunda - kas see inimene kõigi oma kogemuste, õppimiste ja arengutega tõesti ei ole kümme korda efektiivsemaks, osavamaks ja laiemalt mõtlevamaks muutunud, kui kümme aastat tagasi?

Rääkisin kellelegi Grahami artiklist, kus ta räägib produktiivsusest:
My final test may be the most restrictive. Do you actually want to start a startup? What it amounts to, economically, is compressing your working life into the smallest possible space. Instead of working at an ordinary rate for 40 years, you work like hell for four. And maybe end up with nothing-- though in that case it probably won't take four years.

/.../

The key to productivity is for people to come back to work after dinner. Those hours after the phone stops ringing are by far the best for getting work done. Great things happen when a group of employees go out to dinner together, talk over ideas, and then come back to their offices to implement them.
No tegelikult käis jutt siiski sellest artiklist, vabandust:
Here is a brief sketch of the economic proposition. If you're a good hacker in your mid twenties, you can get a job paying about $80,000 per year. So on average such a hacker must be able to do at least $80,000 worth of work per year for the company just to break even. You could probably work twice as many hours as a corporate employee, and if you focus you can probably get three times as much done in an hour. You should get another multiple of two, at least, by eliminating the drag of the pointy-haired middle manager who would be your boss in a big company. Then there is one more multiple: how much smarter are you than your job description expects you to be? Suppose another multiple of three. Combine all these multipliers, and I'm claiming you could be 36 times more productive than you're expected to be in a random corporate job. If a fairly good hacker is worth $80,000 a year at a big company, then a smart hacker working very hard without any corporate bullshit to slow him down should be able to do work worth about $3 million a year.

Like all back-of-the-envelope calculations, this one has a lot of wiggle room. I wouldn't try to defend the actual numbers. But I stand by the structure of the calculation. I'm not claiming the multiplier is precisely 36, but it is certainly more than 10, and probably rarely as high as 100.
Ma rääkisin sellest kellelegi ja voila, mõned päevad hiljem (kas telefonimäng või juhus?) leidsin ajalehest kommentaari: miks te raiskate sellele süsteemile 10 miljonit, küll tuleb mõni häkker ja teeb selle möödaminnes ära. Tegelikult ma rääkisin hoopis teist lugu - et IBM'i sattus kunagi häkker, kes tegi nädalaga ära 10 töötaja aastatöö, see on tuntud ja tõene lugu. See lugu räägib töökorraldusest ja Dilbertist. Sellest, et suure poe müüja müüb päevas üksi sadu kordi rohkem kaupa, kui mõne väikepoe müüja - siin on tema eest tööd teinud muidugi keegi teine, nii et talle ei maksta sada korda rohkem. Aga vahel suudavad inimesed ennast ka ise juhtida ja selles ongi produktiivsuse võti ...muidu, väikepoode võiks rohkem olla, sest siin käib jutt ainult müügi kvantiteedist. Aga tihti olen ma mõnest väikepoest saanud ka halvaks läinud kaupa - ega üle paari korra sellises poes muidugi ei käi -, nii et siin on kellegi töö kvaliteet olnud ka tuhat korda väiksem ...või ma ei tea, kui palju, sest ma pole neid asju ära söönud - produktiivsuse erinevuse suhtarv on antud juhul olnud lõpmatus, nulli ja ühe suhe (nii palju nulle mahub ühte ühte).

Nii palju siis 8h töötunnist. Selleks, et teha mingit kontrolli - keegi tahab oma töö tunnid kätte saada, kuna nende abil saab ta mõõta - kaotatakse loomulike elurütmidega arvestamise eelised ...kes ei oleks mõnel nüril päeval arvutis istunud tööl, ekraani vaadanud ja oma tööst lihtsalt mitte midagi aru saanud ...ilmselt tõsiselt nüri töö tegijatega ei ole seda juhtunud? Kuidas sellised ülemusteks saavad, huvitav? Samas võib mõnel rahulikul tunnil sündida tõeline ime - vaatad mingit võõrast koodi, detail detaili järel läheb peas paika ja teed oma täienduse/muudatuse täie hooga ära, testid, kõik töötab, lähed koju magama (sest keegi eeldas, et sa teed seda nädal aega ja pole aega olnudki sulle ülesannete puhvrit luua). Juhtub ka niipidi. Ja see kõik kokku - selline tundide optimeerimine annab tõelise tulemuse. Teha asju siis, kui oled selleks võimeline ...vähesed saavad aru, kui totaalselt kõigub inimese võimekus läbi aja. Mõelge korraks - kas on juhtunud, et teie ees on ports matemaatikaülesandeid, millelaadsete lahendamine oli just mõni päev tagasi käkitegu, aga sedapuhku on peas kas mingi segadus, üldse ei "suuda keskenduda" - ehk siis leida seda natukest ressurssi, mida vajavad ülesanded koolis - või siis teistpidi, keskendud küll, aga mida ei tule, on vastus? Need on tipukogemuste vastandhetked ...sellisel momendil tasub lõõgastuda, muidu venivad need ülemäära pikaks. Ja sellest ka see, et parimad firmad, kus midagi luuakse, pakuvad vabagraafikut - olgu siis Google, Apple või Microsoft. Vabaduse täpne aste muutub aastatega siia-sinna, aga lõppeks on seal siiski midagi muud, kui kaheksast viieni süsteem ...irooniline kokkusattumus, et firmad, kus on kõige piiritletum graafik (ja täpsem töötundide arvestus mõnikord) minu elus on need firmad, kus kliendid maksavad tundide eest ja töötajatele antakse pisut isegi rumalaid ülesandeid selleks, et saada kokku rohkem tunde! Ma ei hakka nimesid nimetama, selliseid on minu elus olnud kaks - ja mitte kauaks, sest see on ikka väga nüri värk. Õigupoolest on kahel firmal olnud projektid, kus selline suhtumine on vajalik olnud ja kuhu ma juhtumisi sattunud olen ...eks ka kliendil on sellises loos oma roll :)

Aga, mis puudutab neid tõelisi tipukogemusi, mitte lihtsalt seda, kui mõte natuke paremini töötab - et saada mõte tööle, tuleb olla puhanud, lõõgastunud, tasakaalus ja kõrvaldanud, aga ennekõike lahendanud igasugused elulised küsimused, mis võiksid peas tiirelda. Fokusseeritud. Peab tundma, et tehtav asi on vajalik - ja millegipärast kõigun mina väga erinevate asjade vajalikkuse mõistmise vahel, vahel ma saan suurepäraselt aru, kui vajalik on sõita süstaga veel 300 meetrit - no lihtsalt on, mitte et ma kuhugi jõuda tahaks - ja teinekord ei viitsi ma seda vettegi lükata. Vahel loen ma päevas 400-500 lehekülge küllaltki teaduslikku teksti, teinekord on nii nüri seda vaadata, et no lihtsalt ei lähe - sõnad võib ju kokku lugeda, laused kokku panna ja mõtteid moodustada, aga no lihtsalt ei tule. Infot siis. Peas ei teki struktuure, seda imelist voogavust, värskeid ideid ja innustavat mõistmist ...vahel ei suuda isegi oma lemmikmuusikat kuulata, lihtsalt ei suuda ja kõik. Ja seega on vaja ka igapäevaelus luua vaheldust ja teha iga pingutust siis, kui on selleks kohane aeg. Ja juhid - geniaalne juht suudab organisatsiooni nii tööle panna peale seda, kui on leidnud hulga inimesi sinna, kes sellist suhtumist väärtustavad ja isegi praktiseerivad, kui lastakse. Ja nii tekivad firmad, mis teevad ära asju, mis teistele pingelise töö ja tiheda graafiku juures ikkagi kättesaamatuks jäävad - hoolimata sellest, et mõlemal on umbes samad eeldused ja väga palju raha. Lihtsalt, inimesed on erinevad ja organisatsioon on erinev. Tulemus ühe inimese kohta on erinev. Ja firma sees panustatakse erinevalt ...võib-olla töötajad ka tahavad rohkem, võib-olla pakub firma neile rohkem vajalikke ressursse, et lahendada kõik muud pinged ja eraelulised küsimused, nad on töösse süvenenud. Ja siit tulevad jällegi tuhandekordsed erinevused.

Aga tipukogemus - see on see üks hetk, tund, päev, õhtupoolik enne und, pooluni hommikul või unetu öö, kui järsku on lihtsalt kõik selge, tohutult võimas arusaam kas siis oma hetkesituatsioonist, mõnest sügavast tõest või paljudest asjadest. Ideid, mida muidu otsid mitu päeva, tuleb kümme tükki sekundis, lihtsalt sajab taevast alla. Kõik on selge, kõik on saavutatav ...mõni vale sõna, vale moment või vale emotsioon teiselt inimeselt võib nii mõnegi sellise kogemuse ka lõhkuda (näiteks, kui kirjutasin oma elu ilmselt parimat luuletust, hakkas teises toas keegi umbes kümnenda rea juures midagi rääkima ja mul ei tulnud seda peas voogavate riimide ja pöörlevate elavate fantaasiate seisu enam kunagi tagasi, miski oluline asi jäi avastamata) ...ja sellel momendil tuleb luua reeglid. Otsustada ära, mida tahad teha - järgmise tipukogemuseni, üldse oma eluga ...otsustada täpselt ja selgelt, ülejäänud ajal arusaadavalt. Jätta endale märke, vihjeid ...muidugi ei tasu tipukogemust sellise ootusega rikkuda, äkki tuleb see ka iseenesest ...ja siis on järgmised paar aastat tähtis uskuda, tähtis olla suunatud sellele eesmärgile ...eeldusel, et see ikka oli selgus, et see peab kriitika ja aja tuleproovid vastu. Ent tähtis on mõista, et sellel kogemusel ei ole väärtust, kui ei suuda selle abil oma elu rikastada, luua püsivat väärtust - võtta vastu kindlaid põhimõtteid, millest ilma mõjuva põhjuseta ei taandu. Ja selline reegel, et kõrghetkel luua seadusi ja madalseisus neid täita - see muudab inimese elu sihipäraseks, pakub tulemuslikkuse ...tähtis ei ole, kui palju ja võimsaid tipukogemusi sul on olnud - tähtis on, kas ja kuidas neid mäletad ja kasutad, kas suudad elada kogu oma elu selle põhjal, mida üksikutel selgushetkedel ära tabad, formuleerid ja paika paned. Sellest sõltub elu tulemus - see, kas suures plaanis oled lõpuks midagi ära teinud, loonud, saavutanud, või oled olnud lihtsalt rattas, teinud ringe algusse tagasi ...see viimane ei pruugi olla produktiivsus, see võib väga elulises mõttes teise inimese väärtuse sinu omast miljon korda suuremaks teha, isegi kui te mõlemad olete inimesed, mõlemad olete võimekad ja mõlemad võiksite ...ma usun, et kõik inimesed on sügavad, sisukad, väärtuslikud - ent kõikide inimeste loome ei ole ühtmoodi väärtuslik, mõni inimene kulutab kaks aastat sellele, et teha maja, mis hakkab lagunema - teine inimene, vastupidi, kulutab kaks aastat maja ehitamisele, kulutades võib-olla palju vähem energiat ja elades palju õnnelikumalt, ent siiski ka tehes midagi peale ökosüsteemi risustamise ja s*ttumise. Niisiis on loome poolest üks nendest inimestest lõpmatult palju rohkem palka väärt, kui teine. Kuigi, jah, ka selle õnnetuse "looja" peab kuskilt elatist saama ...ja küsimus, siin, on ikkagi motivatsioonis. Üks inimene suudab olla motiveeritud, teine mitte.

Aga küsimus ei ole ka ainult selles - küsimus on selles, et inimese võimed muutuvad täiesti kaootiliselt ja tähtis on need hetked õigesti rakendada ja oma elu nendega rikastada ...haigusega jäävad kõik koju - aga mis siis, kui saad hommikul elu mõttest aru, kulutad 8h nürile tööle ja oled õhtuks selle unustanud? Selle asemel, et oma elu plaan põhjalikult ette võtta, läbi töötada, saada tohutus koguses inspiratsiooni ning töötada järgmised kaks kuud vaimustavate tulemustega? Noh, kas töötada või elada vaimustavate tulemustega :) Selline tipukogemus on raisatud. Aga ka paljud teised ...inimese produktiivsus - mõelge, kui palju rohkem võidaks meie riigis väärtust luua. Kõik see väärtus jõuaks inimesteni, kõik see looks hüvesid ja elu areng oleks tohutu ...ja mõelge, kui palju võib üks tipukogemus elule väärtust anda - kui tõesti olete hetkeks seisundis, kus olete suutlikud vastu võtma ühe õige otsuse ning kui te ei muuda seda otsust, kui see seisund üle läheb ...ja siin ongi erinevus inimese vahel, kes saavutab midagi ja inimese vahel, kes ei saavuta - üks suudab oma tipukogemusi kasutada, teine lihtsalt naudib neid. Sest need on, jah, nauding - maailma suurim töö on maailma suurim nauding.

Ma olen tavaliselt totaalne idioot võrreldes sellega, mis ma vahel olen ...ja selle fakti täielik teadvustamine ja maksimaalne ärakasutamine annab minu elule sisu. Ma näen vahel kõvasti vaeva, et töötada läbi ja mõista iseenda loomingut ...igaüks võiks teha märkmeid, talletada oma tipukogemusi, tõeliselt teadlikke hetki - usk, et te seda kõike ka hiljem mõistate ja arvestate, tegemata selleks midagi, ei sisalda endas mingit potentsiaali.

Et põigata ühte kõige tuntumasse lausesse äris - edukal ja edutul inimesel ei ole mingit muud vahet, kui see, et edukas läheb edasi siis, kui edutu alla annab. Küsimus ka selles, millega edasi minna - seda ei saa niisama, vaid see tuleb ammutada oma elu kõige teadlikemast hetkedest ...nendest hetkedest, kui tõesti hetkeks nägid suuremat plaani, tajusid enda kohta selles, tunnetasid tuhandeid sidemeid asjade vahel ...kellegi organismis ja teadvuses ei ole piisavat ressurssi, et püsida kogu aeg tipus - heaks näiteks on sportlased - ja vaimseid jalaluumurdusid ja kukkumisi tuleb ette kaugelt rohkem, kui inimene, kes ei ole ennast vaadelnud ja jälginud, oodata oskaks ...asjad, mis hommikul lihtsad, võivad olla õhtul keerukad - ja vastupidi. Sõltub väljakutsest - hommik on inspireeritud, loov ja vigu kiiresti tabav; õhtuks on teadvuses palju asju, keerukad arusaamad ja päeva jooksul omandatu-kogetu veel selgemalt meeles, kui unenäod - õhtu on nagu väikest viisi vanadus. Hommik on loov ja innovatiivne, õhtu on teadlik ja traditsiooniline. Samas, peale keskpäeva pidi toimima kõige paremini pikaajaline mälu. Ainult oskus enda rütmi siduda nende faktidega - või tegelikult just nendega, mis kehtivad iseenda puhul - on distsiplineerituse aste, mis on kaugelt kõrgem, kui oskus siduda oma elurütmi kellaga. Kell on elutu - kui haigeks jääd, siis kell ei näita kaksteist, vaid läheb omasoodu; tipukogemuste ajal ei näita kellaosutid kahte ja hetkel, kui oled tööl pisut väsinud ja tüdinud ja võiks lõunale minna, ei pööra kell kaheteistkümne peale. Kell ei tea inimese elust midagi - kell jälgib maakera pöörlemist ja see on ainult üks väike detail tuhandetest asjadest, mis siin maakeral sünnivad; selleks peab tõeliselt uskuma mingisse astroloogia tõeliselt lihtsustatud versiooni, et oma elu selle järgi seada. Kell, lihtlabaselt, ei näita midagi peale selle, et kui osutid on kaheteistkümne peal, on ilmselt kõik rahulikum ja vaiksem ning võib teha süvenemist nõudvamaid asju - kell kaks jällegi on suur tõenäosus, et häiritakse ja segatakse (niisiis on see hea aeg pühenduda suhtlemisele teiste inimestega, mitte teha nii suhtlemist kui tööd möödaminnes) ...tegelikult, kui sedasi sisukalt analüüsida, et mida see kell õigupoolest näitab, siis see näitab mitmesuguseid kokkuleppelisi ja bioloogilisi asju - ka seda, et inimesel tõesti on parem päiksega õues jalutada, kui mitte, ja selles osas on astroloogia küllaltki täpne ...siiski ma ei usu, et hommikust värskust - mis, muide, ei ole omane kaugeltki mitte igale hommikule tuleks ajada segi produktiivsusega -, samuti ma ei usu, et iga päeva tasuks võtta, nagu iga teist päeva. On mõningasi uduseid viiteid ja kinnitusi, et kell ja produktiivsus on seotud - ent kaugelt rohkem on kinnitusi, et inimese produktiivsust tuleb oluliselt rohkem siduda paljude muude asjadega, kui soovida seda tõeliselt mõista. Ja saab öelda, et inimene on programmeeritav mingitele aegadele - et iga õhtu samal kellaajal süüa või trenni teha on OK -, aga parimagi tahtmise juures ei suuda keegi oma elu parimaid hetki siduda kellaga. Need juhtuvad, millal juhtuvad, ja parim on olla paindlik ja mõista enda reaalset muutumist ja kulgemist, arvestada sellega paindlikult ja vabalt.

Ja see on keeruline - ja paljud tööd ei nõua tipukogemust, et neid teha, nõusid ei tahaks keegi kanda lauale siis, kui ta on parasjagu parimas meeleolus ja võimekaim (või klient äkki tahaks just sellist ettekandjat näha?), ent midagi luua, analüüsida, ajada taga pedantset teaduslikku täpsust - see ei käi kella järgi.

Ja lõpuks, tsitaat:
“After periods during which one has actively tried to solve a problem, but has not succeeded, the sudden right orientation of the situation, and with it the solution, tend to occur at moments of extreme mental passivity…A well-known physicist in Scotland once told me that this kind of thing is generally recognized by physicists in Britain. “We often talk about the Three B’s,” he said, “the Bus, the Bath, and the Bed. That’s where the great discoveries are made in our science.” –Wolfgang Kohler

Monday, April 5, 2010

Me ei kritiseeri mitte teksti, vaid enda arusaama sellest

A stupid man's report of what a clever man says can never be accurate, because he unconsciously translates what he hears into something he can understand. - Bertrand Russell


Ma olen tihtipeale viidanud "Bertrand Russelli meetodile teksti lugemiseks": lugeda teksti nii, nagu see oleks õige; kritiseerida peale lugemist.

Tsiteerin veel mõned laused Russelli:
  • Do not fear to be eccentric in opinion, for every opinion now accepted was once eccentric.
  • I think we ought always to entertain our opinions with some measure of doubt. I shouldn't wish people dogmatically to believe any philosophy, not even mine.
  • In all affairs it's a healthy thing now and then to hang a question mark on the things you have long taken for granted.
  • Science may set limits to knowledge, but should not set limits to imagination.
  • http://www.quotationspage.com/quotes/Bertrand_Russell - tsitaadid võtsin kõik ühest kohast

Et asja edasi selgitada, mainin veel korra Schopenhaueri raamatu ("Maailm kui tahe ja kujutlus") avalauset:
"Maailm on minu kujutlus".
Schopenhauer ütleb, et seda võib maailma kohta öelda iga teadlik elusolend.

See lause on absoluutne ja literaalne, sõna-sõnaline tõde. Selle mõistmiseks on vaja arvestada järgmiste asjaoludega:
  • "Maailm" - kõik kontseptsioonid, mis on ühe inimese peas, moodustavadki kõik selle, mis tema jaoks sellesse mõistesse koondub. Millelegi muule see mõiste ei viita.
  • "Kujutlus" - kujutlus (ingl. idee), see on kontseptsioon, teadvuslik kujund, midagi, mis eksisteerib mälus, tajus ja kujutluses.
Seega, kui öelda lause "maailm on minu kujutlus", siis see on absoluutne tõde ja sõna-sõnalt; selle lause täielik mõistmine, selle tõesuse kontrollimine, sest on võimalik isiklikult ja ilma ühegi abivahendita veenduda selle tõesuses, viib, nagu Schopenhauer mainib, filosoofilise tarkuseni.

"Remarks on Bertrand Russell's Theory of Knowledge" - see on tekst, kus Albert Einstein paremini selgitab, mis on "kujutlus" ja miks maailm on kujutlus:
We all start from "naive realism," i. e., the doctrine that things are what they seem. We think that grass is green, that stones are hard, and that snow is cold. But physics assures us that the greenness of grass, the hardness of stones, and the coldness of snow are not the greenness, hardness, and coldness that we know in our experience, but something very different. The observer, when he seems to himself to be observing a stone, is really, if physics is to be believed, observing the effects of the stone upon himself. Thus science seems to be at war with itself: when it most means to be objective, it finds itself plunged into subjectivity against its will. Naive realism leads to physics, and physics, if true, shows that naive realism is false. Therefore naive realism, if true, is false; therefore it is false. (pp. 14-15) Apart from their masterful formulation these lines say something which had never previously occurred to me. For, superficially considered, the mode of thought in Berkeley and Hume seems to stand in contrast to the mode of thought in the natural sciences. However, Russell's just cited remark uncovers a connection: if Berkeley relies upon the fact that we do not directly grasp the "things" of the external world through our senses, but that only events causally connected with the presence of "things" reach our sense organs, then this is a consideration which gets is persuasive character from our confidence in the physical mode of thought. For, if one doubts the physical mode of thought in even its most general features, there is no necessity to interpolate, between the object and the act of vision, anything which separates the object from the subject and makes the "existence of the object" problematical.
Otse loomulikult leiab nendele ideedele seletuse selles viidatud Russelli raamatus - "The Problems of Philosophy". Samal teemal peatub ka Einstein mitmes muus tekstis pikemalt, ent just selle pikkuse tõttu ei hakka ma neid hetkel põhjalikumalt ära tooma. Üldiselt ei ole halb mõte kõik Einsteini kirjutised otsast lõpuni läbi lugeda anyway, nii et mis siin ikka ükshaaval viidata :)


Niisiis, mis on minu arvates hea viis teksti lugeda, Russellist inspireeritud mõttekäik:
The trouble with the world is that the stupid are cocksure and the intelligent are full of doubt. - Russell
  1. Loe seda, nagu see oleks tõde. See tähendab - igas tekstis on lünki, väljaütlemata eeldusi, täpselt formuleerimata loogikakäike ja muid varjatud aluseid, mida peaks tundma, et selle teksti tõesusest aru saada. Seega - teksti tuleb käsitleda mõistatusena. See on kombinatsioon sõnu, mida saab tõlgendada sajal eri viisil - järelikult, tõlgendustest kümme on võib-olla tõesed. Need kümme tulebki välja filtreerida ja nendega edasi opereerida ...autor on teinud teatud hulga kriitilist analüüsi, olulise väljafiltreerimist, aga teksti lihtsalt ei ole võimalik kirjutada kõikidele, kes asjasse ei süvenegi, ühtmoodi arusaadavamalt. Mida keerukam teema, seda selgemaks saab, et tegu on mõistatusega. Eelarvamusi ei ole vaja - teksti lugemise ajal ei pea seda seostama enda eelnevalt väljakujunenud vaadete ja maailmapildiga, tuleb täielikult sisse elada.
  2. Mõtle selle sisu enda jaoks väga selgeks, vajadusel vaata täiendavaid allikaid. Siinkohal tuleb arvestada, et täiendavad allikad, kui neid huupi ja märksõna põhjal otsida, ei pruugi esitada asju siiski samas keeles, mida autor räägib. Näiteks annab õigekeelsussõnaraamat alkeemia vasteks "keskaegne ebateaduslik keemia." - jättes üldse kõrvale, et alkeemia ei tegelnud ainult keemiliste elementidega. Sellise tõlgenduse puhul oleks näiteks Jungi töid võimatu lugeda, sest ta sisuliselt isegi ei puuduta alkeemia seda aspekti, mis keemiasse puutub; paljud alkeemikud ise nurisevad, et tänapäeval räägivad väga vähesed alkeemiast rääkivad inimesed sellest "keemia" aspektist üldse midagi. Ka lugedes vana kristlikku teksti ei pruugi selle sisu mõista suvalise kristliku brožüüri abil, vaid tuleb uurida sama perioodi seotud autorite tekste, et mõttele pihta saada, tabada konteksti. Sellest kõigest lähtuvalt - kui võtta eelduseks midagi muud, kui see, et tekst on tõene, siis jõuab väga kiiresti just mõne vale tõlgenduse või vale baasmaterjali otsa komistada ja pidama jääda; kui püüda seda lugeda tõena, siis saab juhul, kui ei saagi uut tõde teada, vähemalt kätte sarnase tähenduse sellele, mida autor püüdis sinna panna. Vastasel korral kritiseerib inimene ainult oma ideed, tema kriitika tundub selle teksti pooldajatele igal juhul naeruväärne. Sellist kriitikat on küll ja küll - ja seda soppa ei ole mõtet toota. Nii et isegi, kui eesmärk on kritiseerida ja ümber lükata, saab seda teha ainult lugedes nii, nagu tekst oleks tõde, lahendades mõistatust - kui autori maailmapilt erineb sinu omast, siis tuleb selleks paljusid asju, mida tema kirjutas sõna-sõnalt, käsitleda metafooridena ja võib-olla ka vastupidi; parim on alustuseks kõik vastu võtta, luua endale võimalikult sama idee, mis oli autori peas. Ja kui tema sõnadel on tuhat tõlgendusvõimalust, siis loomulikult tuleb tugineda kõige veenvamale, mitte kõige totramale, nagu mõni teise koolkonna dogmaatik võiks teha.
  3. Kui idee on teravalt ja ehtsalt välja joonistunud, siis võib olla kasu selle kritiseerimisest ja analüüsimisest, enda hetketeadmistega kokku viimisest. Siiski on isegi siis mõistlik säilitada algne idee ja uurida seda edasi, nagu see oleks tõde - enamus lääne inimesi loevad nii tuumafüüsika õpikut, käsitledes seda tõena, sellisel juhul saab igast leheküljest mõistatus ja nad ei lõpeta enne, kui see annab midagi piisavalt loogilist kokku, et uskuda, et on umbes õigesti aru saadud. Usklik loeb sama moodi Piiblit. Paraku kipub nii mõnigi usklik lugema tuumafüüsikat kuidagi teisiti ja nii mõnigi teadlane Piiblit kuidagi teisiti - on ju nähtud küll neid, kes käivad ringi ja kuulutavad, et "mingit habemega vanameest pilve peal ei ole", aga tegelikult on nad teinud lihtsalt meelevaldse järelduse mõne lastepiibli poolhumoorikate piltide põhjal. Võib olla kindel, et vähemalt midagi sealt Piiblist kasulikku leitakse, samas seda ikka väga põhjalikult analüüsides - sellest aspektist on erinevad valdkonnad sarnased. Mingi valdkonna tipud panevad kirja midagi, millest ei ole triviaalne süvitsi aru saada. Dogmaatilised muuusulised ja teisitimõtlevad inimesed reeglina usuvad, et nende usk on kõrgem ja järelikult ei saa kritiseeritavas tekstis olla midagi, mis ei ole triviaalne ja mida nad kohe ei mõista - ja see tekst peab olema väär. Selliselt, isegi kui tekst ongi väär ja sellise "järelduseni" ka jõuti, saab igaljuhul kindel olla, et selle teksti lugemise käigus ei saadud teada enamat, kui teati enne lugemist - sest idee, mis tekstist kujunes, ei ole see idee, mille on sealt ammutanud selle teksti pühendunud lugejad läbi aegade. See kriitika peaks juba olema terav ja analüüsima läbi kõik vastuolud senituntuga - leidma loetule mingi koha teadvuses, mingi tõenäosuse või konkreetse põhjuse seda jamaks pidada.
Niisiis on väga suur erinevus teksti mõistmises sõltuvalt sellest, kas lugeda seda nagu tõde või nagu jama. Mis muudab igasuguse dogmaatilise inimese maailmanägemise väga kitsaks isegi siis, kui ta on omast arust maailma näinud ja nii mõndagi lugenud ...ta ei ole vastu võtnud, seedinud ja mõistnud. Tegelikult on tal ikka ainult see teadmine, millega ta alustas. Ja seepärast rõhutan ikka ja jälle, et lugema peaks vabalt :) - mul on palju tõendeid, et isegi kõrge IQ'ga inimesed ei pruugi seda teha, vabamõtlemine on tegelikult rohkem või vähem haruldane asi ja läheb vanusega (kui mälu enam nii hästi ei tööta ja mõtlemise paindlikkus langeb) tihtipeale mingil määral üle ka neil, kel seda on.


Bertrand Russell oli matemaatik ja analüütiline filosoof - ilmselgelt üks kõige kriitilisemalt mõtlevaid ja kiiremini vigu läbi nägevaid matemaatikuid viimastel sajanditel.
I would never die for my beliefs because I might be wrong. - Russell

Kui ma vaatlen evolutsiooniteoreetikute arusaama inimkäitumisest, siis kohati jääb mulje, et nende piiratud arusaam "ellu jäämisest" sotsiaalses elus - mis ei suuda põhjendada nii mõndagit - tekitab neis tunde, et nad suudavad kõike inimtegevust "evolutsiooniliselt põhjendada". Selle jaoks peaks nad reaalsuses olema geniaalsed mänguteoreetikud, suutma võita inimesi vabalt erinevates mängudes ja olema elus üliedukad! Pigem nad ei tea, mis täpselt viib eduni...
If a man is offered a fact which goes against his instincts, he will scrutinize it closely, and unless the evidence is overwhelming, he will refuse to believe it. If, on the other hand, he is offered something which affords a reason for acting in accordance to his instincts, he will accept it even on the slightest evidence. The origin of myths is explained in this way. - Russell