Vaimsusest

Armastuse võim

2011-12-14T20:00:00.000-08:00

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Power of love

2011-12-14T19:12:00.001-08:00

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:

In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Ismid

2011-08-18T15:18:00.000-07:00

You become Buddha when you forget everything you learnt in your Bodhisattva training.

(paraphrasing Einstein's: Education is what remains after one has forgotten everything he learned in school)

And Nirvana is indeed the state you reach when you do not search for Nirvana anymore - in neither the direct way nor the alternative ways, like drinking or making money. I mean, when you don't search anything from making money anymore ;) It's just what remains, the beautiful and glorious world, where everything is perfect, perfectly happening. Nirvana is what remains ..and it's beautiful indeed.

BTW I'm not there right now, I just found out another detail to forget - I did learn it in my Bodhisattva training indeed. In that old, old life I hardly even remember. But still more things to forget before it flashes to me like new, all the experiences, all the good stuff from numerous lives, as a perfect crystal, the perfect destiny of something unique, something completely different - everything is completely different and that's why we enjoy. It has not happened before - nothing has happened before as it happens, has never been happened before as it happens and will never be happened before the future, when it happens. So it can make up a perfect crystal - some symmetry in levels we could never imagine before seeing, some symmetry out there, in our lives, in our past, in all the lives and all the lives of all beings ..the universe is all-beautiful, all-colorful, all-practical and it makes a perfect sense. The sense comes from that you can tell that before you see that - you just know, it makes sense. You sometimes see some things making sense and then you know, everything must make sense. What a pleasure to see it :) You just see it for once and if you choose to forget - it's just perfect. Then you choose to forget, but the crystal even grows, growth is possible even in perfect world like ours, it's possible even outside time and space, even outside any borders, even in perfection - the act of growing, the pleasure of growing, it's all there even in the end of time, end of infinity, it still grows, even if all has stopped, it still grows ..that's the only belief I just need to go further - or, I can let it go ;)

Heateod, millele ei järgne tänu

2011-08-05T19:38:00.000-07:00

Olen nüüd leidnud budistlikust kirjandusest ühe kasuliku biti:
Norman Fisher, "Sex, Lies and Buddhism."

Nimelt on tegu heategudega, millele järgneb karistus. Igaüks on teinud teistele head, kasutades meetodina valetamist, mingit laadi jõhkrust, ükskõiksust või muud destruktiivset. Selle juures on oluline faktor - reeglina ei järgne sellele tänu ja ei peagi järgnema; kahjustused karmas ning inimsuhetes on sellised, nagu oleks neid asju tehtud samadel eesmärkidel, milleks üldiselt valetamist, jõhkrust, ükskõiksust või destruktiivsust kasutatakse. Kas ka mingit kasu tõuseb, see on alati küsitav - ent fakt on see, et selle kaudu arendab selliste asjade teostaja endas peamiselt destruktiivseid jõudusid, kogub halba karmat ning loomulikult ei peaks ootama mingit tänu; budism käsitleb sellist tegevust, kui see on vältimatu, vabatahtliku ohvrina.

Olles ise selliseid asju ebameeldivalt kogenud, hakkan tundma vajadust endas selliseid algeid kõrvaldada - nagu tsiteeritud tekst viitab, tekib igaühes kergesti tunne, et tema valgustatuse või arusaamade tase on piisav, et endale selliseid meetodeid lubada; tekst viitab, et reeglina ei ole neil õigus. Karma mõiste budismis on selles mõttes huvitav, et kausaalse ahelana on karmal täiesti ükskõik, kas tegutsesid head või halba silmas pidades või üldse teadsid, et teed midagi valesti - kristlikku keelde ümber pannes oleks see nii, nagu Jumal karistaks lolluse eest isegi seda, kes arvab, et lollus on hea. Kristluse jüngritele meeldib argumenteerida, et lollus ei ole otseselt moraalselt vale, vaid pigem õnnis - ning et lollust tuleks mingil määral soodustada, vähemalt hingevaesust, võib-olla isegi õnnetust, kuid siin teeb Jumal topelt tagasi selle, mida kristlane püüab vältida; karistab sellist lolli topelt, kelle vaimu on püütud vaesemaks muuta - ning ilmselt ka pastorit. Sama peaks kehtima riigijuhi puhul, kes usub, et rahva rumalus on tegelikult hea - karmaahel võib ta üks hetk viia mitte sellese kriisi, mille eest põgenetakse Kanaari saartele, vaid hoopis sellesse kriisi, kust pole enam kuhugi põgeneda - sest tema ja tema sõprade vaated hakkavad levima, kuni need on kõikjal tema ümber. Tema raha väärtus kukub, pangakontol hakkavad nullid maha tiksuma, ning lõpuks viibib ta võõral maal, vaesena, ning omal maal ei usalda teda keegi - või siis on seal juba tema poolt sissejuhatatud võõrvõim, kellel ei ole teda enam vaja. See oleks märksa parem filmi- (muinasjutu-) stsenaarium, kui see, kuidas Bond mõne arktilises laboris maailmalõppu korraldava tüübiga kakleb, lihtsalt realistlikum ..Bondi filmid räägivad jõust, ent väga harva tehakse filme jõu põhjustest ning suuremast kausaalsusest - mis oleks palju põnevamad, vaimselt intrigeerivamad filmid, kui mõni kunstiteos teemal, kuidas poolteist tundi järjest põlevat küünalt näidatakse ning iga kultuurne inimene läheb tõestama, et ta on tõesti võimeline seda igavat jama vaatama. Selle asemel, et kodus küünla ees mediteerida ja siis tõsiselt huvitavat filmi vaadata.

/ siin blogis on ajutiselt loobutud sissejuhatuse, teemaarenduse ning lõppsõna vormist - üldsegi mitte kunstilistel, vaid väga elulistel põhjustel /

Vaim ja tehnoloogia

2011-08-05T19:15:00.000-07:00

Lääne mõtlemine on lõhestunud kahe äärmuse vahel:

Saavutada äärmuslik tehnoloogiline mugavus.
Saavutada äärmuslikult looduslik maailmavaade ja tegevus.

On lihtne näha, miks need kaks vaadet on vastandudes äärmiselt nõmedad:

Äärmuslik tehnoloogiline mugavus, kui seda taotleb 50% (või kasvõi 10%) ühiskonnast, on võimeline hävitama täpselt sama palju, kui palju see on võimeline hävitama, kui seda taotleb 100%. Reaalselt, kui selle tehnoloogia tarbijaid on poole vähem, siis need poole vähemad saavad seda tarbida lihtsalt poole rohkem. Mis nullib täielikult looduslähedaste inimeste pingutuste tulemuse.
Äärmuslikult looduslik maailmavaade eirab reeglina suurt osa maailma arengu põhimõtetest - meie kommunikatsioon baseerub tehnoloogial, maailma loodust on võimalik ravida ainult vastava tehnoloogilise arendusega ning tervis ja vaeste aitamine baseeruvad üheselt tehnoloogial. Ehkki ökoloogilised inimesed võivad nõuda rohkem maksusid vaeste aitamiseks, maksavad need maksud siiski peamiselt asutused, kelle tootmise efektiivsus on suurem ja kes kasutavad arenenud tehnoloogiaid - mingi heaoluühiskond ei ole võimalik tehnoloogiatest loobumise teel. Tegelikult on tehnoloogiate halva mõju loodusele ravimiseks võimalik ainult arendada paremaid tehnoloogiaid - tehnoloogiast loobuda võib üks inimene, ent see ei tähenda, et tema telefon tootmata jääks.

Neid kahte vastandit tuleks seega siduda - kuna kooseksisteerides, omamoodi parem- ja vasakparteidena, tekitavad nad koos topeltkahju - kõik selle kahju, mida näevad mõlemad osapooled. Ökoloogiliselt mõtlevad inimesed ei suuda vabalt fantaseerida ja innoveerida, et saavutada säästlikumat tehnoloogiat (kuigi mingil teoreetilisel, abstraktsel tasemel suudavad nad seda nõuda - ent sellisest tegevusest ei ole suures plaanis erilist kasu, rohkem on see isikliku "meelerahu" küsimus) ning tehnoloogiate arendusest lahkuvad inimesed, kes oma kitsast ökofašismist loobudes suudaks kindlasti sellele sektorile palju pakkuda.

Usun, et tehnoloogia arengule suudab efektiivselt kaasa aidata ainult üks valdkond - alkeemia. Kui füüsika praegune filosoofia - mitte teadus - lähtub sellest, et ruum koosneb "elutust mateeriast", mis on loogiliselt absurdne väide, siis ainus ökoloogiliselt tundlik teooria suudaks hõlmata inimvõimekust tunnetuses - kuidas üks või teine lahendus probleemile tunnetuslikult mõjub - ning samuti tugevat teoreetilist baasi selle tunnetuse ennustamiseks ning inseneriteaduslike lahenduste välja mõtlemiseks.

Näiteks oletame, et ajuuuringutest selgub, et füüsikaline väli kujuga A inimese teadvuses on mõni meeldiv tunne, mille levides keskkonda keskkond paraneb; füüsikaline väli kujuga B inimese teadvuses on viha. A olemasolu on vajalik ja piisav, et eksisteeriks kogemuslik meeldiv tunne, samas kui B olemasolu on vajalik ja piisaks, et eksisteeriks viha emotsioon või mõni selle "kriitilise tähtsusega" osa. Oletame, et nii A kui B on väljatüübid, mida põhjustaks erineva arhitektuuriga arvutiprotsessor või lennukimootor. Lisaks võib järeldada, et empaatiline inimene on võimeline sellise lennukimootori läheduses seda tunnet ka kogema - ühe mootori juures tekib tema ajus väli A, teise mootori läheduses tekib tema ajus elektromagnetlainete struktuur või muu väli kujuga B; seda eriti juhul, kui see mootor on väga suure võimsuse peal. Oletame, et teatud materjalid on oma struktuurilt kas sellised, millega kaasneb väli A, või sellised, millega kaasneb väli B. Samas võib välja töötada välja või struktuuri C, mis kaasneb materjaliga, mis on samuti piisavalt tugev lennukimootoris kasutamiseks, ent põhjustab emotsiooni, mis on oma sisult kirgas ja puhas - nagu ravimõjuga kristall. Kaasaegne teadus suudab need kristallid koostada ilmselt ka nii, et nende mõju on klassikalisest kristallist isegi tugevam.

Või oletame, et on loodud seade - näiteks võib tuua iPhone'i, ent ka suvalise muu piisavalt energiakuluka mobiilse seadme -, millel on kaks funktsiooni. Esiteks, kvantitatiivne funktsioon - sellega saab vaadata filmi; filmi kvaliteet on mõõdetav teatud kindlalt defineeritud ühikute ning visiooni abil. Teiseks on seadmel teine funktsioon - nimelt muudab see käed kuivaks, mõjub tervisele halvasti ja tekitab vastikut enesetunnet. Esimene funktsioon on selle seadme disainitud funktsioon, teine funktsioon on põhimõtteliselt kasutu. Sisuliselt, kui tahame teisest funktsioonist vabaneda, on vaja iga komponendi ja terviku jaoks sensitiive - inimesi, kes oleks võimelised käte kuivamist või muid ebameeldivusi tabama juba siis, kui need on väga kerged ja märkamatud, et saavutada tervikliku kodu parem koostoimimine. Teise funktsiooni arendamine, et iPhone oleks tervisele kasulik - just nimelt kasulik, mitte neutraalne - on sensitiivide ülesanne, kes saavad inseneride poolt loodud tehnoloogilisi lahendusi verifitseerida või maha kanda. Sensitiive kontrollitakse põhjalikult, kas nende kaemused vastavad pikaajaliste uuringute poolt kinnitatud kasulikkusele või kahjulikkusele, andes neile kätte ühesuguse välimuse, ent erineva mõjuga seadmeid; samuti kontrollitakse, kas nad on näiteks seadme juhtpaneeli kasutamiseks vajalike liigutuste negatiivsest või positiivsest mõjust teadlikud. Siin läheb tehnoloogia vaimu, selles sisalduvate kvaalide tajumine sujuvalt üle ergonoomikaks - seadme kujust tingitud funktsioonideks, nagu näiteks võimalus seda kaela riputada. Kaasaegne tehnoloogia võiks areneda multifunktsionaalsuse suunas - mitte meil ei ole kotis üks iPhone, mis on kasutatav helistamiseks, ning üks ravim, mis on kasutatav radiaktsiooni kahjulike mõjude neutraliseerimiseks, vaid meil on üks multifunktsionaalne seade, mille materjal võimaldab korraga infot saata ja vastu võtta ning samas vältida selle tegevuse kahjulikke mõjusid ning kaitsta muude kiirguste eest. Labane viis multifunktsionaalsuse käsitlemiseks on luua protsessor, mis justkui võimaldaks kõike - ent korrektne viis seda teha on lisada ka funktsioonid, mis on muus mõttes eluliselt kasulikud, ennekõike seadme enda töö kahjulike mõjude neutraliseerimine.

Lähtudes usust ja teadmisest, et igasuguse materiaalse struktuuriga kaasneb kognitiivne element füüsikalises informatsioonis, mis sellele vastab - luues suvalise materiaalse objekti, loome ka vastava kognitiivse elemendi - tekib alati vajadus lahendada võrrand, mis on tõsiselt multifunktsionaalne - kuidas luua materiaalne vorm, mis on võimeline teisele omasugusele heli üle kandma tehes seda nii, et leviksid ainult kasulikud kiirgused ja kiirgusemustrid, mis mõjuvad elu soodustavalt ning tervisele kasulikult. Ainult sellise lähenemisega on võimalik luua kvaliteeti - vastasel korral tekib kvantiteet, mille kahjulike mõjude hulk on reeglina suur, nii et nende neutraliseerimiseks oleks vaja väga paljut. Näiteks muudab klassikaline auto linnaõhu mürgiseks - ökofašistlik lähenemine oleks orjastada hobuseid või kõndida jala, ent samas võime öelda, et ükski internetis leviv ökofašistlik (äärmuslik) tekst ei ole autentne; selle autor ei suuda leida tehnoloogilist lahendust, kuidas levitada oma sõnumit ilma internetita - ja ta ei suuda leida ka tehnoloogilist lahendust, kuidas arendada internet kahjutuks. Sellisel juhul saab seda teksti tõlgendada ainult pimeda usuna, et sõnum internetist loobumiseks on absoluutselt viimane sõnum, mida üldse kunagi on vaja levitada, ning peale seda on kõik hästi.

Selline tagurlus on, matemaatikat abiks võttes, järgmine:

Kahjuliku kõrvalefektiga elektroonilise vidina kasutamine, näiteks kommunikatsioonivahendi kasutamine, kasutuselevõtt juhul, kui seda veel ei eksisteerinud, on positiivne selles mõttes, et on võimalik globaalselt paljusid inimesi kaasates otsida probleemidele lahendusi, ning negatiivne selles mõttes, et looduse saastamise probleem suureneb.
Selle vidina kasutuselt kõrvaldamine vähendaks looduse saastamise probleemi, ent omaks kõrvaleffekti, et enam ei ole võimalik otsida paremaid lahendusi looduse saastamise probleemi vähendamiseks ning hüppeliselt suureneb kas siis lennuliikluse kasutamine või muu viis pead kokku panna, näiteks pikamaasõidud autodega - või siis loobutakse igasugusest tehnoloogiast ja ei ole enam võimalik kontrollida, kas keegi teine maailma teises otsas veel hullemini saastama ei hakka, sest purjeka ehitamiseks tuleb puid maha võtta ning ei ole võimalik kontrollida, kuhu see kadus, kui keegi selle raketiga õhku laseb. Otse loomulikult võiks siin rääkida mingist "eliidist", kellel on olemas tehnoloogilised vahendid kontrollimaks, et keegi ei kasuta tehnoloogilisi vahendeid - ent kas see ei muuda kogu loogikat isegi absurdsemaks?

Lisaks - teades, et loomuliku arengu käigus arenes tehnoloogia välja just sellest tehnoloogiaeelsest seisust, maailma paremast mõistmisest, siis miks ei peaks see juhtuma uuesti? Fundamentaalselt püüab ökofašism muuta inimloomust - ja see on fakt, sest isegi suur osa küllalt äärmuslikke ökofašiste leiavad mõne põhjuse, et kasutada vähemalt aeg-ajalt tehnoloogiat ning mitte minna kaasa maalähedaste eluviiside jm. ideedega rohkem, kui sõnades ning tarbimise mõningases piiramises; reeglina ei pea nad ka üle mõne aasta vastu. Elu on näidanud, et tehnoloogiate arendamine nii, et need jääks, on küllaltki kerge - tuleb lihtsalt leida lahendus ja töötada välja vahendid selle teostamiseks. Inimloomuse muutmise katsed on lõppenud suuremat sorti verevalamisega sõltumata sellest, kas tegu on religiooni või ideoloogiaga - ning selle verevalamise teostajad on viimased, kelle loomus õigupoolest muutunud oleks. Püüdes enda loomust muuta, hakkab inimkond ennast ennekõike veriselt hävitama - mis juhtub muuseas ka üksikisikuga, kes püüab enda loomust muuta.

Teisalt, küüniline ja materialistlik tehnoloogia arendamine, mis iseloomustab väga suurt osa tehnoloogiasektorist, kipub tekkivatest probleemidest lihtsalt üle vaatama - peetakse üsnagi loomulikuks, et mõne kõrgema eesmärgi saavutamiseks, nagu näiteks 500 kilomeetrit tunnis liikumine vms. on lubatud valimatult tappa, siis nii puid kui loomi, kohati ka inimesi, kõvasti reostada ning teha kõike muud, millel teadaolevalt on korraga nii valusad, kui üldist eesmärki - ellujäämist ja heaolu - ohustavad aspektid. Selleks, et tulla toime 10% töötajatega ja jätta ülejäänud töötuks, on lubatud kasutada tootmise võtteid, mis põhjustavad toodangus üsna jubedaid piinu, nagu näiteks elamine väga väiksel pinnal või piinarikas surm tootmistsükli rutiinse osana. Selliste meetodite kaitseks on lubatud politseioperatsioonid, valitsuse sekkumine ning kõikvõimalik valimatu demagoogia, pettus ning valskus - mis on sealjuures täiesti loomulik opositsioon ökofašismile, mis ründab näiteks märksõna "korporatsioon" all valimatult enamvähem kõike, mis tegutseb rohkem, kui ühes riigis; mis peab igasugust "loomkatset" juba paljalt sõna kõla tõttu halvaks asjaks, kuigi lähemal uurimisel võiks selguda, et antud juhul seisnes loomkatse kaugvaatluses looduslikus keskkonnas - luuakse tehislik vaenlane, pakkudes tugeva aluse, et omavahel liituksid korporatsioonid, mille peamine eesmärk on tehnoloogia loodussäästlikumaks muutmine korporatsioonidega, mille peamine eesmärk on sõjatehnoloogia müümine Aafrika kõige terroristlikumate valitsustega riikidesse; sellisel juhul tekitab ökofašism ühtse vastase, kellele on peaaegu võimatu vastu saada, ning surub maha igasuguse autentse teadusliku dialoogi, mis suurema paanikata ja valetamata selgitaks mõne tehnoloogia kõiki puudusi, riske ja halbu külgi, ning samas teadvustaks, kus ja millistes olukordades kasu kaalub kahju üle - või siis teeks seda eesmärgil, et andekad noored teadlased saaksid nendele probleemidele lahendusi otsida. Ökofašistide propaganda, kes paraku ei suuda ei nende tehnoloogiate saaduste kasutamisest loobuda, ühtegi paremat tehnoloogiat välja pakkuda ega isegi mõista, millistes tingimustes need kõrvalnähud tegelikult eksisteerivad ja millistes tingimustes neid lihtsalt ei ole, tekitab ühtlase mürakihi ja paanika, mis surub maha igasuguse neutraalse dialoogi, mis on positiivse arengu aluseks.

Sellises olukorras muutub keerukaks ka sensitiivide kaasamine arendusprotsessi - vigade ja ohtude põhjalik kirjeldus võtmes, kus arvestatakse ka riske, mille olemasolu on ainult hüpoteetiline, põhjustab ägedaid vastureaktsioone. Ning mõttetu on eeldada, et inimloomust oleks võimalik nende vastureaktsioonide osas muuta - pigem on tähtis arendada välja slänge, mille mõistmine on keskmisest rumalama, ent äärmiselt aktiivse kodaniku jaoks liiga keeruline. Seda siis huumoriga pooleks.

Reaalselt ei ole vajalik mitte loomuse muutmine või äärmuste keskele enda positsioneerimine; vajalik ei ole isegi mitte kesktee leidmine - vajalik on näitamine, et lahenduseks, mis toimib, on peamiselt tehnoloogia arendamine edasi ja mitte tagasi - siinkohal tagasi tähendaks aega vähemalt 7000 aastat tagasi, sest sellest ajast on juba teada esimesed mastaapsed tagasilöögid looduse poolt - ning otse loomulikult on efektiivsem, seda nii funktsionaalses kui ökoloogilises mõttes, tehnoloogia, mille tootmine ja arendus nõuab rohkem ja keerukamaid teadmisi rohkemates valdkondades, mitte lihtsamini arusaadav, vanem või labasem tehnoloogia - tähendab, efektiivsem ja säästlikum on kõrgtehnoloogia. Meie esivanemad kasutasid raua kaevandamiseks, põldude rajamiseks ja sepistamiseks väga tihti meetodeid, mis oleks katastroofilised, kui neid kasutataks praegu, arvestades inimkonna suurust - juba idee panna põllu rajamiseks metsa põlema, liikudes sellise metsapõletamise kaudu järjest edasi uutele aladele, võis meie looduslähedase esivanema jaoks olla päris hea mõte, ent tegelikult peame leppima faktiga, et sellele esivanemale ei tulnud looduse säästmine nii, nagu seda mõistame täna, isegi mitte pähe. Tema seisukohalt olid metsad pea lõputud ning ressursid piiramatud - kui saab otsa siin, mine lihtsalt edasi.

Tegelikult ei oma mingisugust effekti ka linna taga metsas elav kamp korilasi - sama hästi võiks eeldada, et pärismaalaste olemasolu, kes pole kunagi valget inimest näinud ja elab ökoloogiliselt, vähendab kuidagi tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide poolt toodetavat saastet. Võib-olla see vähendab, ent probleemide kadumise seisukohalt on see vähenemine naeruväärne. Eriti arvestades fakti, et valge inimene põgeneb sealt metsast esimeste külmadega või siis muutub muul viisil tsivilisatsioonist sõltuvaks - näiteks varastades poest sigarette (raha tal ju pole).

Pisut parem pilt tekib, vaadates ökotalusid ja mahetootmist - see on reaalne perspektiiv posiitivseks arenguks. Siiski, ka ökotalu ei lahenda põhilist probleemi - kuidas muuta tehnoloogiat säästlikumaks? Ökotalu peamine pluss on pakkuda rohkem tööd läbi suurema kvaliteedi ning vähendada viletsast toidust tingitud terviseprobleeme, samuti ennetada korporatiivseid vandenõusid sõltuvusttekitava rämpstoidu ning patenteeritud ravimitega ravitavate haiguste sihiliku tekitamise näol. Siin, muuseas, on oluliseks probleemiks antivandeonõuteoreetikud, kes ei suuda mõista, et tänapäeva äris on lollide antivandenõuteoreetikute lõksumeelitamine enam-vähem sama lubatud võte, kui Venemaal tasuta kanakoibade jagamine kohaliku kanatööstuse väljasuretamise eesmärgil. Vandenõuteooriate vastane eeldab, et tasuta kanakoibade jagamine on idealistlike rikkurite suur heldus ning hinna hiljem lakke kruvimine tuleneb elulisest vajadusest. Eluterve ühiskond arvestab kõikide mõeldavate riskidega, sealjuures ka sellega, et ebaeetilise juhi sattumine ühte tuhandetest suurfirmadest on oluliselt tõenäolisem, kui Stalini-laadse tüübi sattumine ühe riigi etteotsa käputäiest suurriikidest. Patoloogiline vandenõuteoreetik eeldab, et kuni tänase päevani on kõikide suurriikide etteotsa sattunud ainult Stalinid. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et ebakvaliteetse kauba tootmine on odavam ning täiesti reaalselt hävitatakse vihmametsasid selleks, et saada mullast naftat - ent lahendus ei ole naftast loobumine, veel vähem reisimisest loobumine ning veel vähem reisimine, õhutades tervet maailma reisimisest loobuma. Pigem tekib siin rida dilemmasid - ning nende lahendamine lähtub esimesest eeldusest, et väga eetilise, andeka ja intelligentse inimese sattumine suurfirma etteotsa on äärmiselt tõenäoline; inimene, kes ei tunneta äri nüansse ning elulisi vajadusi, ei ole tegelikult võimeline seda hindama - ning sellise inimese aktiivne tegevus kellegi "paljastamises" või mingite teooriate levitamises on üldiselt hullem ja lahenduseni jõudmise seisukohalt destruktiivsem tegevus, kui "paljastatavad" tegevused ise oleksid. Igasuguste vandenõude paljastamine nõuab külma närvi, väga suuri teadmisi, võimet teha koostööd võimude ja politseiga ning täpset arusaama uuritavast valdkonnast. Ennekõike on selliste omaduste endas arendamine küllaltki kõrge vanuseni palju kasulikum tegevus, kui kellegi paljastamine mõnelt kuritegelikult aksioonilt - kui just pole tegu äärmiselt ühese ja selge paljastusega, mis viib lõppkokkuvõttes üheseltmõistetavate asitõendite leidmiseni. Väga tihti ei suuda ühiskonna kriitikud öelda veenvalt võib-olla või "on põhjust kahtlustada" ning kindlasti ei ole meie ühiskond piisavalt intelligentne, et isegi võib-olla peale mitte paanikasse sattuda.

Ühiskonna, selle eesmärkide, seaduste ning ennetavate vahendite arengus mängib suurt rolli potentsiaalsete probleemide analüüs ning vastavad täiendused ühiskondlikesse standarditesse, kus ennekõike hinnatakse kahju suurust, mitte süüdlase olemasolu või puudumist. Suurimad kuritööd on kollektiivsed ning nendes osaleb rohkem või vähem teadlikult terve ühiskond - ning ainus aksepteeritav lahendus on negatiivsete kõrvalnähtudeta lahendus probleemile, mis sunnib neid seda tegema. Tõsine vandenõuteoreetik vaatab iseendale näkku ning tunnistab, et on valmis sõitma bussiga sinna, kuhu tal ei ole eriti vaja jõuda, saastades selle käigus teadlikult loodust, ning on valmis ka ühel juhul kümnest laskma ennast ära petta valesüüdistusest, kahjustades mõne inimese või firma mainet, mille eesmärgid on õiglased, eetilised ning hädavajalikud - lausa purustades inimesi just seetõttu, et ei viitsi võtta aega, et rahulikult uurida tervet problemaatikat alustades probleemidest, mida see firma lahendab, ning jätkates probleemidega, mida need lahendused põhjustavad, lõpuks lõpetades lahendustega, mis on tehnoloogiliselt hästi teostatud ning pakuvad esialgse probleemi lahenduseks lahendusi, mis põhjustaks teistsuguseid või üldse mitte mingeid probleeme. Olukorras, kus igasugune lahendus põhjustab probleeme, on tähtis, et korraga rakendataks mitmeid eri lahendusi, mis põhjustavad erinevaid probleeme - siis on löök erinevate loodusressursside pihta ühtlaselt jagatud ning ükski ressurss ei saa fataalset lööki. Seega on lahenduse juures oluline uudsus, inimene peab innovatsiooni tehes olema teatud mõttes täitmatu.

Ökofašism on vandenõuteoreetika oma plusside ja miinustega - ent äärmuslikul kujul muutuvad plussid nulliks ja miinused kasvavad suureks. Ka tehnoloogiausk on sarnane - see näeb globaalset vandenõud kõikides usundites ning mittematerialistlikes filosoofiates, eirates kõikide nende filosoofiate poolt ammu ennustatud probleeme ning pürgimata kunagi selleni, et mõista nende inimeste jutu sisu ja tagamaid, keda nad valimatult maha teevad; äärmuslikul kujul muudab tehnoloogiate arendus ja kasutamine Maa elamiskõlbmatuks planeediks, kui ei tehta väga suuri investeeringuid säästlikumate või õigupoolest loodusele lausa kasulike lahenduste leidmiseks arendustegevuse igas faasis ja turu igas sektoris.

Näeme ka tervet rida valitsustepoolseid puudujääke suutlikkuses ökofašiste harida ning nende piiramatut energiat ja tahet ökoloogilisemate lahenduste loomisel ära kasutada. Kohtame ikka ja jälle relvastatud vastupanu ja täielikku mõistmatust seal, kus inimesed oma heaoluga riskides ründavad probleemide allikaid - peamiselt põhjusel, et neid ei kuulata üldse -, kes on põhjustanud suure osa probleeme, mis on tänasel päeval muutunud inimkonna heaolu suurimateks riskideks. Näeme tohutut kogust head tahet, mida ei suudeta kaasata ega välja arendada sotsiaalselt kasulikuks jõuks - suuremat prohmakat riigijuhtimise strateegiates on raske ette kujutada, sest kogu sellest tahtest kasutatakse reaalses majanduslikus keskkonnas ära väga väike osa; pigem see lausa justkui ei sobiks turumajandusse ja vabakaubandusse. Võime näha, kuidas USA politsei demokraatliku riigi seadusi eirates surus maha mastaapse mässuliste ideede levitamise, kusjuures ideede põhisisuks oli üleskutse seista vastu Bushi katsele suurendada riigivõlga ning tekitada ülemaailmne kriis. Kes protsessi sisu ei mõistnud, uskusid, et siin on õige koht demokraatlikke sõnavabaduse põhimõtteid eirata ning vägivallaga demokraatia ilminguid maha suruda - seda nii Ameerikas kui ka siin, Eestis, kus samuti võeti sõna nendes küsimustes. Siin ületasid "reaalpoliitilised" kaalutlused demokraatia hästi läbi mõeldud põhimõtted ja fundamentaalsed printiibid, KAPO ning Ameerika politsei leidsid, et nemad teavad paremini, mis on ühiskonnale hea - ning nägid palju vaeva, et suruda maha ja naeruvääristada üdini kasulik ettevõtmine. Paljudele pilkudele oli selge, et Bushi ettevõtmine meenutab pigem täiesti tahtekindlat riigi viimist kriisi, kui mingisugust reaalpoliitikat - politseijõud ja valitsused samas uskusid, et tegu on tähtsa ettevõtmisega ning tänu sellele, et nemad teavad riigisaladusi ja olulisi nüansse, on neil õigus või põhjus see maksumaksja raha eest jõuga maha suruda. Selliselt hargneb konflikti täiendav telg - valitsuste suutmatus teha koostööd inimestega, kellel on sisemine tung probleeme lahendada, ent kes tihti ei tea päris täpselt, kuidas seda teha, ning on süüdlaste osas valesti informeeritud. Väga selgelt oli näha Eesti ja USA valitsuste reaktsiooni katsele alustada argumenteeritud diskussiooni - kuna neil tõesti puudusid veenvad argumendid, millega näidata, et hetkel alustatud sõda ning avaliku arvamuse maha surumine ei põhjusta suuremat sorti kriisi, siis tembeldati kriisi ette nägevad inimesed, kes nägid sellises tegevuses lausa vandenõud, vandenõuteoreetikuteks, ning loodi valitsuse poolt juhitud programm nende mainete ruineerimiseks. Siit on näha sündmuste arengut, kus toimuv on aeglane ning põhjuse ja tagajärje asemel toimib pidevalt võimenduv protsess, mille peamine järeldus on mõlema asjaosalise poole rumalus ning suutmatus rahumeelses, argumenteeritud ja harivas vormis probleemi käsitleda ning riske tõsiselt võtta ja maandada.

Usun, et suurem, pikemalt kestnud ning ka tõsisemate tagajärgedega risk on see, et kui tehnoloogia arengut pidurdatakse või selle spirituaalseid negatiivseid kõrvalnähtusid ei nullita, ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi kõige kõrgem tehnoloogia - arvutid, kosmoseraketid ja kiirrongid - võiks toota hapnikku ning tõrjuda kahjulikke kiirgusi, kui neid õigesti edasi arendada; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi aeglasem, kvaliteetsem tootmisprotsess ja väiksemad müüginumbrid võiksid tema heaolu isegi parandada; ületades lihtsa vaimse inimese piiratus mõista, kuidas osad inimesed loovad väärtust palju enam, kui teised, ning vabaturu majanduse printsiip, et igaüks võiks säilitada enda kasuks võrdelise osa väärtusest, mida ta loob, on lihtsalt moraalne ja eetiline, isegi, kui paljud surevad nälga; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mõista, kuidas ta saab enda auga teenitud suuri varandusi kasutada ühiskonna kui terviku arendamiseks, kuigi tal ei ole selleks kohustust - siin tuleb mõista paljude asjade absurdsust ning saada aru, et progressiivset tulumaksu võib õigustada teatud sorti utilitaarne eetika, ent see on äärmuslikult kahjulik teist sorti utilitaarse eetika ning isikliku moraali seisukohalt. Ole siis vaene, kui sinu kutsumus ei ole toota rikkust - ning ära mängi ökoloogiliselt tundlikku inimest, kui sinu kutsumus ei ole uurida tuumafüüsikat seni, kuni kujutled reaalselt, milline tuumaelektrijaam ei põhjusta ohtlikku radiaktsiooni või milline elektrijaam on päriselt tuumaelektrijaamast tõhusam. Ning ära ütle, et sinu toode on kvaliteetne, kui selle materjalid ei ole inimesele kasulikud nii vaimselt, füüsiliselt kui spirituaalselt - sest kvaliteedi esimene tunnus on kvaliteetne materjal. Ka arvuti protsessorit võib toota väga erinevatest materjalidest ning parimate väljaselgitamiseks tehtud investeering ei ole raisatud - pigem peaks siinkohal protsessoritootja loodusele tehtud kahjud iga arvuti poolt lihtsalt kinni maksma ja toote hinnale lisama, sest kes muu selle eest maksma peaks, kui tema klient. Ning odava ravimi patendi ostmine, samas tootes kallimat ravimit, kui see ravim ravib surmavat haigust - see on kavalalt läbi viidud mõrv; müüa seda ravimit tuhandetele on kaasaegne genotsiidi vorm. Teha propagandaga arstide seas maha vaimseid meetodeid, mis ravivad vaimuhaigusi - see on inimeste elude hävitamine, mis tuleneb kuritegelikust ebakompetentsusest. Mitte uskuda lääne arstiteaduse saavutustesse ning mitte otsida viise selle arendamiseks ja ühendamiseks ida arstiteadusega - see on üldistamine olukorras, kus ainus, mis ei ole räige vale, oleks uurida iga erijuhtu eraldi ning uurida igaühe tausta eraldi; suutlikkus ühendada motivatsioon mõlema teaduse taga on faktor, mis pikas perspektiivis viib olulisele majanduslikule ülekaalule - ning igati eetiline on neid ravimeid müüa kallilt, nautida luksuslikku elu ning lasta maksumaksjal see kõik kinni maksta. Sest kui maksumaksja looks võrreldavat väärtust, kui ta üldse tahaks midagi teha, tunneks sisemist tungi asjade parendamiseks ning tõsist motivatsiooni kõikide selleks vajalike teadmiste omandamiseks ning suudaks geniaalselt paljastada iga varastava ametniku - siis oleks tal ka raha selle eest maksta. Kuigi alati kannatavad kõige enam need vähesed, kes seda tegelikult suudaks.

Ruumi ja unenägude struktuur

2011-07-30T08:03:00.000-07:00

Ruum on fantaasia, koosunenägemine - väiksed, väga vähese tähelepanu ulatusega osakesed näevad und väikestest asjadest; suured, laiaulatusliku tähelepanuga vaimud näevad und suurtest asjadest. Suurem vaim võib näha unes tuhandet väikest osakest.

Või tunnetada, tunda seda, mida tuhat väikest osakest - panna nende fantaasiast, olukorrast ja tungist kokku suurema fantaasia, olukorra ja tungi. Väike osake haarab killukest reaalsusest, suurem osake haarab hulka väikseid; kas siis tervikuna, või nii - tunnetades Eesti rahva ühisteadvust, võib-olla, kui tunnetada iga inimest sama suurel määral, kui muul ajal ühte oma keha rakku, nõuab see sama palju tähelepanu, kui muul ajal miljoni raku tunnetamine. Ent tähelepanu piiratuses eelistame ehk tunnetada hoopis väiksemat ajuosa, mis nende rakkudega suhtleb.

Algosake võib otsida mõnd värvi, footon võib liikuda ja põrgata, kuni leiab selle värvi ja neeldub. Jäävuse seadused - energia ja mateeria jäävuse seadused, kui miski on kogetav, kogeja, siis see jääb igaveseks. Iga väiksem ja suurem hing jääb igaveseks - algosake on väiksem hing, ent võib-olla ka suur. Valgusfooton saab kuskilt võimsa punase kogemuse, annab selle edasi silmas; silm ja närvisüsteem arutavad selle üle, ent näevad korraga väga väikest pilti - terviku struktuur aitab neil organiseeruda, tehes mõtestatud suuremat koostööd, sünergias luues tervikpilti. Kuskil ajukeskuses, kuhu see info jõuab, suudetakse koos kujutleda tervet stseeni, olukorda, ruumilist visuaalset pilti. Tähelepanu on osaliselt seal, osaliselt mälus, osaliselt igal pool mujal.

Ent tähelepanu võib tajuda seda objekti ka vahetult, mida silm talle toob. Silmas toimuvad reaktsioonid, vaim kui tervik on loov - võime loova järelduse teha asjast, mida korraga suudame näha, mis kujutlussilma korraga ära mahub. Tehes tehteid tükkhaaval - võime iga tüki osas teha parimaid järeldusi ning täiustada meetodit, ent selline mikrooptimisatsioon omab vähem mõju algoritmile kui tervikule. Algoritm on viis minna läbi infost, mida tervikuna, koos kõige asjassepuutuvaga, kujutleda ei suuda. Kujutledes tervikut, võime teha loova järelduse - uudse, teistsuguse, kastist väljas.

Unenägu, kui osake näeb und ..osakesed on omavahel seotud - need seosed, mis määravad teatud reaktsioonide leviku struktuuri, teatud vastastikmõjude tugevuse, on meie nähtav, tavapärane kolmemõõtmeline ruum. See on lähend teatud reaktsioonide vastastikmõjude tugevusest hingede vahel. Ent sügaval sisimas võivad need osakesed olla seotud ka palju muuga - meie jaoks sisimas, kui oleme siin ruumis, ent mõnes muus ruumis võib just see olla väline; mõne hoopis teistsuguse olendi jaoks, kelle jaoks see muu ruum on peamine elupaik, võib see olla nähtav ja tajutav. Osakesed näevad und - osalevad kord ühtedes, siis teistes, siis kolmandates vastastikmõjudes, võib-olla miljoneid kordi sekundis, tiireldes mööda spiraali. Igas sellises mõjus toimuvad erinevad muutused, erinevad vastastikmõjud - ja pisut nendest muutustest mõjutab ka meie nähtavat reaalsust.

Kui sureme, siis meie rakkude vahele jäävad sidemed - ruum on tegelikult "ühes punktis", miski ei sunni seda looma sidemeid ainult 3D reeglitele toetudes, sidemeid on lõputult ja osad neist on tugevad. Kui näeme und, siis meie teadvus laotub mujale, suhestub muude sidemetevõrgustikega - kus ta alateadlikult on alati esindatud, ent nii sügavalt, et see ei ole vabalt tajutav. Kui sureme, jäävad needki struktuurid alles ja kuni meie keha mäletab seda struktuuri, see kehtib - endiselt näeb ka meie keha und meie kehast, vahel. Ja siis on sidemed nende rakkude, nende aatomite ja algosakeste vahel reaalsed; teatud suhted, suhestumised jäävad.

Ruum kui tervik otsib alati parimaid lahendusi, mis arvestaks võimalikult hästi iga viimase kui osakese, iga viimase kui hinge taotlust. Ruum on tervik - vahemaid ja piire ei ole. Osake, mis saavutab terviklikkuse, tajub igaveseks kõiki neid seoseid, mis on tema ja teiste vahel, potentsiaalidena - elades täisväärtuslikult kõikides ruumides korraga, toetades neid ja juhtides edasi. Tuhanded transformatsioonid, see on üks punkt neist.

Unenäos muundub see, millist aspekti oma seostevõrgust näeme - tunnetame eri aspekte eraldi, loome nende terviklikkust ja täiuslikkust, vahepeal seostame neid teiste aspektidega. Kui suurem teadvus liigub mööda väiksemaid, ta tunneb kaasa - tema tunded, kujutlused ja elamused lähevad kaasa sellega, millele tema tähelepanu suundub, ta muutub sellega üheks. Tunnetades paljusid korraga, võib leida lahendusi, mis on parim kõigi jaoks tervikuna, arvestab kõikidega - või ka leida, mida peaks kellelegi ütlema, et sümbioos oleks võimalik, kas keegi peaks midagi muutma. Võib leida loova lahenduse tervikule, selmet lahendada ükshaaval ja mitte jõuda sünergiani. Kui kõik hinged on suuremad, kõik tajuvad rohkem, siis tekivad suuremad sünergiad, terviklikumad organismid - ja parim organism võimaldab individuaalsust, iseotsimist, ilma et sünergia sellest katki läheks; igaüks teeb, mida soovib, liigub täiuse poole, ning tervik teeb, mida soovib, liigub täiuse poole. Sest kuhupoole siis veel.

Ruum on suhtemuster, suhtevõrgustik, oma muutumise seadustega, mis teatud aspektist meenutavad 3D ruumi. Ent vastastikmõjusid on palju, tuhandeid, ja paljud neist on sügaval osakeste sees - sügaval hingepõhjas, muud seosed, kui need, mida igapäevaselt kogeme. Võib-olla need, mida kogeme mõnes unenäos, võib-olla need, mida kogeme, kui tunnetame ühtsust. Ja reaalsuse olemus ise on meie tahe ja meie kujutus, mida me tajume - mida tajub hing, laskudes ajusse, või minnes mujale. Aju ise - see on "seletus", "materialistlik seletus", ent see, millest aju on teadlik, see on päris - mälestused, nägemused, kus hing liigub, see on reaalsuse tegelik olemus; "seletus" on selle teisendus. Sest füüsika on abstraktne, see ei puuduta tegelikku olevat - see puudutab seoseid, põhjuseid, tagajärgi, ent mitte asjade sisimat olemust. Asja sisim olemus on see, mida me tunneme, kes me oleme.

Veel ümbersündidest

2011-07-21T17:00:00.000-07:00

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Looduslik valik ja ühiskond

2011-07-20T07:25:00.000-07:00

Tihti, kui räägin mõnest mõttest, kuidas reageerida looduslikele ja sotsiaalsetele protsessidele, et parandada üldist heaolu, tuuakse mulle otseselt või kaudselt selline vastuargument - kui propageerida või püüda ellu viia mõnd positiivset meedet, siis sellega takistame loomulikku arengut, mille käigus peavad hävima või nõrgenema need, kes ise selle meetme vastu on näiteks nõrkusest või rumalusest tulenevatel põhjustel.

Ühest küljest on selge - inimestel tuleb ise oma vigadest õppida lasta ning kui looksime ideaalse või heaoluühiskonna jõuliselt, iseenda heaolu silmas pidades (ehk siis üldiseks heaoluks vajalikku propageerides ja põhjendades), siis jääksime äärmuslikult nõrka ühiskonda. Nõrkus tuleneks sellest, et suur osa selle liikmetest kahtleks, kas ikka just see on õige tee, ning võiks mitmesugustes olukordades jõuliselt patoloogilise seisu taastada. Selles mõttes on tähtis mitte juurutada ühiskonda positiivseid arenguid, mille vajalikkusest suur osa ühiskonna liikmetest aru ei saa või mille vajalikkusest nad piisavalt aru ei saa, et olla valmis mõnest (muust) heaolu detailist loobuma.

Teisest küljest tuleb arvestada sellise mõttelise katsega. Oletame, et kõik ühiskonna liikmed (näiteks 99%) suudavad teoreetiliselt selgelt mõista, et selline meede on vajalik. Näiteks saavad 99% ühiskonna liikmetest aru, et isegi kergete ebamugavuste puhul võiks juurutada märksa loodussäästlikumat eluviisi - näiteks, kui peame üleval pidama rohkem talunikke (tootma neile nende tegevuseks vajalikke vahendeid), siis võimalik, et teatud muudatused maa ökoloogilisema kasutuse suunas kaaluks üle vajaduse rohkemate traktorite jm. tehnika järele - või ka, tundumalt ökoloogilisem käsitsi kõplamine jms. võiks teatud tingimustel kaaluda üles kahju, mida saame sellest, et veame elektriliine jms. tehnikat rohkemate ja tihedamalt asustatud talukohtadeni. Ehk siis - vähem mürke, vähem bensiini põllul ja vähem tundetult kasvatatud toitu võiks olla kasu, mis kaalub üles suurema saaste teisest küljest. Kõik teadvustavad, et täiuslikult ökoloogilised keskkonnad, nii palju, kui inimesed on valmis neis elama, kaaluvad igal juhul üles igasuguse tekkida võiva kahju. Selline on näide meetmest, mis on üheselt ja kõigile arusaadavalt kasulik.

Rääkides paljudest muudest sarnastest meetmetest tekib tihti vastuargument, mis ei puuduta meetme sisu - teavitades inimesi jõuliselt selle meetme kasulikkusest, näiteks mõne ravimi kahjulikkusest, tõkestame loomulikku arengut, mille põhjal inimesed, kes usaldavad valesid arste ja tehnoloogiaid, peaksidki õigupoolest surema. Selline väide on ühest küljest õige - kuivõrd see, kui laseme sügavalt juurdunud valearusaamadel vohada ning kulutame näiteks raha kampaaniale, mille sihtgrupp õigupoolest ei ole valmis seda kampaaniat kinni maksma, blokeerime loomulikku arengut, mis võiks viia siiski ühiskonnani, mille teenimine ei ole vähemuse huvi, vaid mille allesjäänud enamus ongi valmis seda igal viisil turgutama.

Samas on vastuargumendid:

Eeldame, et tegelikult saavad kõik inimesed aru, et tuleks viia läbi muudatus X. Sellisel juhul eeldame, et suur osa inimesi eeldab, et teised peaksid sellest ise aru saama, enne ei ole mõtet sellest rääkida. Nüüd eeldame, et ükski inimene selle tõttu sellest ei räägigi. Siis pöördub see loodusliku valiku argument tegelikult selle kasutaja enda vastu - kesiganes sellist argumenti kasutab, on potentsiaalselt ka ise see, kes ei suuda muudatuse vajalikkust õigesti hinnata. Loomulikult, kui muudatusest teavitamine kätkeb riske selle kaudu, et vääralt arusaajad ohustavad muudatusest teavitada, siis tasub tihti kas elada probleemiga või püüda leida teid, kuidas muudatus puudutaks ainult vähemust, kelle heaolu siiski paraneb. Väga paljud positiivsed arengud puudutavad siiski kõiki või mitte kedagi.
Teine aspekt on see, et ühiskonna puhul on loomulik rollide jaotus, kus ühed saavadki aru ühtedest ja teised teistest asjadest - ütleme, et on 300t liiki erinevat iseloomu, mis sünnivad õigetes looduslikes proportsioonides selliselt, et iga probleem saaks hõlmatud. Selle tõttu tuleb ka hoolega kaaluda, et kui suudad mingi probleemi olemusest aru saada, siis võib-olla ongi just sinusuguste roll just selle probleemi ilmnedes alarmeerida ning oma teadmisi välja näidata. Ühiskond on siiski terviklik organism, kus mingil määral jaotuvad rollid - kui just ei olegi tunnet, surmatungi, et sellel ühiskonnal oleks aeg hävida. See argument ei kehti, kui teatud rolli täitjaid mingil olupoliitilisel või ajaloolisel põhjusel ei väärtustata - kui näiteks ainus viis hoida ära massihävingut on kasutada võimeid, mille evijaid selles ühiskonnas tõsiselt taunitakse, oleks probleemi ettenägijatel parem ära kolida või valmistuda selle probleemi üle elamiseks või lokaalseks kaitseks. Sellel viimasel juhul kehtib kindlasti loodusliku valiku argument.

Unenägude reaalsusest ja unenäoteaduse kaitseks

2011-07-16T08:37:00.000-07:00

Unenäod edastavad meile objektiivset informatsiooni millegi kohta.

On inimesi, kes selle väite tõesuses kahtlevad. Mida neil on vastu öelda? Nad võivad väita, et unenäod on juhuslikud, aju töö kõrvalprodukt. Ent see väide ei sisaldaks sisemist vastuolu ainult juhul, kui aju töö produtseeriks juhuslikke teadvusnähte, mis ei ole seotud selle aju objektiivsete protsessidega. Kui unenäod on aju töö kõrvalprodukt, mis on täpselt seotud sellega, millised keemilised või muud protsessid toimuvad ajus, siis peegeldavad unenäod objektiivselt neid protsesse. Loomulikult jääb küsimus, mis keeles nad seda teevad.

Nagu teame paljudest uneuuringutega seotud töödest, võib unenägusid avatud meelega vaadeldes jõuda tavareaalsusega sarnanevast kujutisest teise, kus unenäoobjektid, mida näeme tavareaalsusest pärinevate kujunditena, muutuvad "energeetiliseks" - need hakkavad täiel määral kehastama puhtaid energiaid, mida võib alternatiivselt nimetada ka emotsioonideks või teadvuse mustriteks - puhtaid teadvuse sisusid, mis ei ole mõjutatud välisest ilmast. Tavapäraselt oleme harjunud, et iga teadvuse sisu on seotud mõne materiaalse objektiga, meie psüühe on harjunud sellele osalisele kujutisele - õuna üks pool - projitseerima juurde ka kõike seda, mis tundub olevat varjatud. Kui vaatleme klaasist kera ühelt poolt, näeme tervet kera; vaatame pilve, näeme nägu - vaatleme oma vaimusilmas energeetilist objekti või mingit teadvusemustrit ja näeme objekti, kus on "täidetud lüngad" meile harjumuspärases keeles või sümboolikas. Seega luuakse tõelisest unenäoreaalsusest, mis peegeldab objektiivselt meie teadvuse sisusid ning vastastikmõju sellega haakuvate objektidega, vabade assotsiatsioonide meetodil reaalsus, mis võib pealiskaudse vaatleja ära petta, jättes mulje, nagu oleks unenäo terviklik olemus pelgalt igapäevaelu objektide kajamine vaimusilmas - nagu oleks unenäod huupi kokku pandud argireaalsuse kujunditest ja sümbolitest. Siiski, kui tahame vaadelda unenägu kui millegi objektiivset peegeldust meile võib-olla vähetuntud keeles (sest võib-olla ei suuda me unenäos orienteeruda ja toime tulla, olles äärmisel juhul hirmunud ja paranoilised ning seostades selle võõra maailma objekte enda argiteadvuse kõige hullemate hirmukujutelmadega), siis peame just nimelt seda assotsiatsioonide maailma eirama - ehkki ka selles võib olla oma tõde, sest selliseid sümboleid analüüsides jõuame kindlasti lähemale sellele sisule, mida nad peegeldavad; näiteks võib ka õudusunenägu meenutada midagi kohutavat meis või meie ümber, millega peaksime tegelema. Seega muutub unenäo kui argireaalsuse objektide juhuslik teadvusesseilmumine küll osaliselt tõeseks, ent täiesti sekundaarseks unenäo kui paralleelreaalsuse tunnetamisel - mis võib olla kurb niivõrd kuivõrd unenäo tegelik, objektiivne sisu võib olla meie heaolu jaoks oluline, isegi äärmiselt oluline. Unenägu võib ka peegeldada meie aimdusi ja intuitsioone argireaalsuse suhtes, mispuhul argireaalsuse kujundite ilmumine ei ole juhuslik, vaid selle unenäo seisukohalt oluline - otsides assotsiatsioone millegi muuga võime ennast petta. Ka siis võib olla tähtis vaadelda justnimelt unenäo tegelikku, assotsieerimata sisu. Inimene, kellele meeldivad sümbolid ja nende varjatud tähendused, teeb ilmselt parimini, kui ei püüagi neid assotsiatsioone kõrvale heita, vaid süveneb justnimelt neisse.

Unenägu, seega, on objektiivne pilt keemilistest ja miks mitte ka väga tundlikest füüsilistest või muudest protsessidest meie teadvuses - muidugi ei ole see objektiivsus kättesaadav sellele, kes mõistab seda keelt vääralt, aga on ainult neile, kelle seostevõrgustik unenäo sisulise keele ning tema elu või heaolu vahel on hästi kaardistatud ja objektiivne; unenägu kui selline, nagu iga teadvuse sisu, on alati objektiivne, nagu ka väärtõlgendus on objektiivne informatsioon tõlkimisviisi ebaautentsusest, ent arusaam unenäost ei pruugi seda olla - see võib olla eksitav, illusoorne. Nii võime tõlgendada eksitavalt ka oma meeli argireaalsuses, näiteks ehmatades või tehes valesid järeldusi, ehkki meelte sisend kui selline on kindlasti objektiivne - see peegeldab autentselt teatud keemilisi või muid protsesse, näiteks ehkki nägemine võib petta, on nägemise taju siiski väga objektiivne pilt silmas ja närvisüsteemis toimuvast, mis on pea alati ka mõjutatud välismaailma sündmustest meie ümber.

Siis jääb veel küsimus. Miks unenäod on olulised? Või kas? Triviaalselt teame, et unenägude sisu, intensiivsus ja vorm võivad mõjutada tugevalt meie energeetilist seisu unenäole järgneval ajal - võime olla psüühilisest energiast tühjad, kurnatud, või siis kirkad ja erksad. Skeptik võib siinkohal väljendada enda keelemaagilist maailmapilti väitega, et need ei ole üldse energiad, sest need ei ole füüsilised - sellise lähenemise puhul oleks võimatu eristada ka potentsiaalset ja kineetilist energiat; kineetiline energia, nagu ka vaimne energia, on teovõime või näiteks mõtlemis-, loomisvõime. Igaüks, kes üldse omistab loomisele ja loovusele mingit väärtust, peab tunnistama, et loomisvõime on kõikuva tugevusega ning seda kõikuvust on praktiline ja efektiivne väljendada teatud energia kõikumisena - ehkki sellel energial puuduvad paljud soojusenergia omadused, nagu summa konstantsus. Unenägude vaba assotsiatiivsust võib näha asjaolus, et kui näeme und ja meie ümber on müra, võime näha unes näiteks tehaseruumi, ehkki tegelikult on tegu rongiga - sarnane teadvuse sisu, kui "täita lüngad", meenutab tehast. Järelikult, et saada puhast unenäokogemust, võiksime jätta need lüngad täitmata. See eeldab intuitsiooni arendamist - intuitsioon on võime võtta vastu reaalsust, lasta teadvusel vabalt voolata, mitte liikuda kätteõpitud ja etteantud mustrites; selle asemel, et valida õpitud muster ("tehas"), võiks lasta teadvuse sisul (mõni müra komponent) voolata meieni vabalt ja puhtalt, kuni suudame seda kuidagi tõlgendada ja sellest järeldusi teha - näiteks, olles lucid dreamingu seisundis, võiksime otsustada, et peaksime magama hoopis teises kohas, kus müra on vähem (kui see on pidev). Sellega mõjutame otseselt enda energeetilist tasakaalu.

Teadvuse sisud võivad olla ka mälestused, mis omavahel kombineeruvad ning millest assotsiatsioonide puslemeetodil tervikut kokku pannakse. Sellisel juhul võib unenäos moodustuv pilt, mis ehitatakse paljude juhuslike mälestuste ümber ning ärkab ellu, hakkab selle pildi loogika põhjal arenema, osutuda justnimelt selleks reaalseks tulevikuks, kuhu peatselt satume, või selleks reaalseks olevikuks, kus viibime. Sellisel juhul on unenägu argireaalsuse suhtes ennustuslik - ent ta võib seda olla ka teist moodi. Näiteks võib meie teadvuses toimuv protsess olla suunatud uuele avastusele; võib-olla on meie harjumus kanuuga merel sõita vajalik eeltingimus, et mõista lainete ja vee dünaamikat - hakkame nägema unes oma järgmist retke ja selle elemente, tunnetama tungi ja huvi, mis ongi see energia, mis meid sellele retkele viib.

Unereaalsus võib olla seotud ka süvapsühholoogilise tegelikkusega, millel on argireaalsusega juba väga vähe seost - täielikult väljaspoole suunatud inimese jaoks võib see olla midagi täiesti võõrast, isegi ohtlikku või "ebatähtsat". Selline inimene võib sisemise vastuolu sümptomeid, näiteks inimeste tõrjuvat hoiakut, tõlgendada välise maailma raskuse - näiteks puuduliku enesekehtestamisoskuse - ilmingutena või siis maailma tegelikkuse, "karmi realismina". Samas, kui sisemine transformatsioon võiks tähendada, et ta ei mõju nendele inimestele energeetiliselt painavalt, mis võiks muuta seda objektiivset reaalsust, mida väljendavad argielu sündmuste põhjustatud aistingud ning meie kujutluse reaktsioonid neile. On ka inimesi, kes sisimas teisi süüdistavad ja kahtlustavad, uskudes, et teised seda ei taju, ning tundes end halvasti, kui neid koheldakse kui süüdistavaid ja kahtlustavaid inimesi - kuna nad enda arvates on väliselt kõike muud kui seda. Või inimesi, kellest õhkub valmisolekut iga ühist sõpra sinu vastu pöörata, kui sellest saab suurt kasu (või lihtsalt mingist ängist) ning kes on siiski siiralt solvunud ja peavad sind halvaks inimeseks, kui sa jätad neid kokku viimata neile eluliselt väga olulise inimesega, oma sõbraga. Samas peegelduvad sinu tunded ning varjatud nõuded nende süvateadvusse reaalsete vaimsete struktuuridena - need on olemas nende psüühikas, elulised ja väga olulised. Ainus, mida teha, oleks süveneda mõnda unenäkku või sisekaemusse ning viia läbi vaimne puhastumine, mis on ilmselgelt siiras ja omakasupüüdmatu, et saaksid nende kasuks astuda vajaliku sammu. Sisemaailma alahindav inimene võib selle asemel süüdistada, ähvardada või püüda mõnda ühist sõpra sinu vastu pöörata, tundes endal veel selleks teatavat õigust - ja sa ei saa sinna midagi teha, sest elades väljapoole ning uskudes, et sisemaailm lihtsalt ei loe, on see inimene veendunud enda õiguses tõeliselt solvuda, ärritada ja sind siiralt süüdistada, kui ütled välja, miks sa tegelikult selle kokkuviimise pidevalt unustad ja selleks piisavalt ei pinguta. Selline inimene võib kahelda unenägude reaalsuses.

Unenäost võime õppida vaimseid protsess ja nende sisemist loogikat - ent ka nende seost millegi suuremaga, tõelise reaalsusega, millest argireaalsus või "reaalsus" on üks aspekt. See on koht, kus reaalsust välja naerda - mitte seda, tõelist, mis sisaldab nii seda välist aspekti, kui seda sisemist, mis ei ole välisega isegi mitte piisavalt võrreldav, et pidada üht suuremaks, väiksemaks, stabiilsemaks või teisest ülemaks, vaid seda, mis on triviaalselt reaalsus, tõendatavalt ja kergesti tõestatavalt reaalsuse konsistentne avaldumine; vastandades seda sellele, mis on suurem, keerukam ning palju rohkemate seoste ning palju enama kindlama loogikaga, kui suudame näha või ehk isegi aimata. Unenägu on ilma kahtluseta üks värav sellesse reaalsusesse, veel mõnda tahku sellest, mida paljud peavad sekundaarseks, jätavad unarusse, kuni see on juba ilmselge - ja jällegi astub küllaltki intelligentsete ja kultuursete inimeste ringi üks totakas müügimees, kelle petturlik maailmavaade on tuvastatud juba sekunditega, juba enne, kui ta räägib, ning püüab mõne kultuse haigestund liikme kombel omale teadaolevalt natuke ebakvaliteetset ja natuke ülehinnatud kaupa kindla näoga maha müüa, kulutades selleks aega ning teadmata, et see üritus on juba ette naeruväärne - et odavam oleks süveneda endasse, kulutada need paar nädalat kvaliteedikontrolli aluste õppimisele ning areneda vaimsemalt ja sügavamalt sinna punkti, kus saab sama hinnaga müüa sama ajaga tehtud kaupa, mis on lihtsalt korralik.

Unenäo loogika, müstika ning selle siira, naiivsust meenutava huvi ja entusiasmi, siiruse ja vaimse puhtuse avaldumine, mis ilmneb pigem nii mõnestki unenäost ja loodusest, kui katsetest tabada ära mõne siira subkultuuri "stiili" või "nippi", tunnetamine ja selles arenemine; unenäo katsumuste läbimine ja neis tugevnemine; unenäo ja argireaalsuse sarnasuste tabamine - see on see, mida peaksime tegema öösel; need on võidud, milleks määratud aega nii mõnigi lihtsalt raiskab ja kulutab, jättes juhuse hoolde kõigi nende tuhandete öötundide ning arengute efektiivsuse; tegemata midagi, et saada tegelikku kasu kõigest sellest andest ja loomingust, kõigist nendest uudsetest lähenemisnurkadest, sügavatest kaemustest ja intuitsioonidest, mida ta võib kogeda unes. Öeldakse, et sisse- ja väljahingamise vahel on üks hetk, kus kõik inimesed on kirgastunud - see võib olla tõsi, ent kui sellest ei õpita oma teel, kui see ei muuda neid sisemiselt rahulikemateks ega vaimselt teadlikemaks, võiks seda pidada suureks alanduseks neile; kui sul midagi ei ole, siis sa ei ole nõrk, vaid see, kes püüab toimida sellega, mis on - aga kui sul midagi on ja see ei kajastu, siis oled tõesti sellevõrra nõrk ja endiselt alaväärne, et sul seda ei ole. See ei ole mõnitav repliik, vaid pigem teatud vastus inimestele, kes püüavad kõiki ühele pulgale panna rääkides, et tegelikult on igalühel sügavaid vaimseid kogemusi - mida sügavamad on sinu ajutised kogemused, seda nõmedamaks muutub võimetus neid hoida, hinnata või väärtustada, seda suurem ignorantsus ja moraalne nõrkus avaldub selles, kui see kõik on hommikuks läinud. Seda suuremat spirituaalset intelligentsipuudust, arengupeetust ja nõmedust näitab see, kui siiski avaldud, nagu oleks maailm ebamoraalne, kui kohtleb sind just nii, nagu oleks sinus sisimad puudused, mida hoolikalt varjad - nagu vaimne transformatsioon oleks stiiliküsimus. Ja selles on materjalismi ülim nõrkus - kaasaegne materjalism, suuremas osas oma ilmingutes, võrdsustab stiili järgimise, ametliku kogukonda kuulumise või sõnad ja teod tõelise, sisima transformatsiooniga; kuigi hästi teame, et kes on sisimas reetur, on alati reetur - ka siis, kui tõestab aastatepikkuse tööga, et ta seda ei ole, tehes õigeid, üldise hüvangu suuna ning vastutustundliku maneeriga otsuseid; kes on võimetu reeta, ei ole reetur ka siis, kui ta ei ole astunud ühtegi sammu selle tõestamiseks - kui ta kannab reeturi kuube, räägib reeturi slängi ning kannab karnevalil reeturi lippu; ka siis, kui ta elab majas, mille ees on reeturi monument. Materjalist, kes on südames alati, ent tegudes õilis, peab ennast õilsaks - samas, kui saatusliku ahvatluse hetkel sõltub kõik ainult sellest, et miljonid vastutajad oleks oma hääli andnud vähestele sellistele. Usun, et siin on suur roll nõrkade unenäosignaalide selgel teadvustamisel ja puhtal tunnetamisel - kui arstide liidu juhiks on saanud tundetu karjerist, kelles puudub sügavus, võidakse põlu alla seada ka arst, kes töötab enda unenägude kallal ning avaldab kõik need algstaadiumis teaduse natuke logisevad ja põhjendamata väited ning nägemused, ent alati võib mõelda sellele, et selline arstide liidu juht kulutab vähemalt kuus tundi igast päevast lihtsalt laisklemisele, püüdmatagi seda olulist osa oma elust kuidagi kasutada; veel hullem, sunnib seda peale ka teistele. Sest kui müstikas peitub ka üks või paar olulist tõde, muudab see automaatselt petturiks ning ohtlike tagajärgedega valeõpetuse levitajaks iga materjalisti, kes kulutab aktiivselt aega püüdele kahjustada igaühe mainet, kes on neid tõdesid leidnud või püüab levitada seisukohti, et meil ei ole piisavalt infot nende täielikult kõrvale heitmiseks. Siis saab ka teise inimese tervist lõhkuvaks kurjategijaks see, kes püüab kedagi "ravida" jõuvõtete ja mitte veenvate argumentidega sellistest müstikasümptomitest või siis see, kes diagnoosib raskuse või vaimse kõikumise põhjuseks sellise maailmavaate, kuigi tegelik põhjus on miski, mis lokkab ja nakkab vabalt ka temas endas, kuigi ta on ehk pisut immuunsem. Usun, et katsed jõuliselt alandada unenägude teadust, mida on näha ka Eesti materjalistide kogukondades, on justnimelt objektiivselt väärad ning sellistena aktiivsed katsed eksitada, valediagnoose määrata, inimeste maineid hävitavalt kahjustada või muid kuritegusid toime panna - asju, mis kahtlemata oleksid kuriteod või äärmiselt põlastusväärsed, kui neid tehtaks nende tagamaid teadvustades. Muutub ju sellise arsti tegevus võimatuks ja heaolu saavutamine palju raskemaks - ja mitte ainult seda, vaid valeinfot peale surudes oleme ohtlikud ka ühiskonnale. Ja lõpuks, teaduse iseenda loogikast lähtudes - see, mis ei esita oma vaateid piisavalt neutraalselt, tajudes, mis on tõestatud - mida saab kindlalt väita - ja mis ei ole, see ei ole enam teadus, isegi kui pretendeerib; tegelikult on igasuguses "kõvas teaduses" igasuguse valeinfo esitamine teaduse nime all, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, alati petturlus, isegi, kui tõendites on viga raske leida - lauspetturlus on see siis, kui teadlasele kasvõi korra on viidatud, milles võiks seisneda viga. Ainus tõeline teadus on see, mis koosneb inimestest, kellel on täiesti erinevad vaated ning kes on piisavalt teadlased, et kas olla ühes valdkonnas kompetentsed ja võimelised tõestama, väidete autentsust hindama, või siis mitte "võidelda" selles valdkonnas teaduse nime all.

See on sarnane dilemma surmajärgsele elule. Näiteks teadlane, kes ütleb, et surmahetkel katkeb teadvus ..kas katkevad keemilised protsessid, mis iseloomustavad teadvust? Või et peale surma ei ole enam mingit kogemust ..kuidas seda saab väita, kui kogemuse olemasolu kui sellist, mistahes kogemuse olemasolu, ei ole siiani veel ühegi konkreetse, selgelt väljendatava omadusega kokku viidud, selles keemias? Ja siiski leidub neid, kes selle väite kindlat väitmist kutsuvad "teaduseks" - justkui oleks teadus mingi kirik või klann, kus see, et väitja on teadlane mingis valdkonnas (näiteks elektrik kui teaduslikult mõtlev inimene) annab tema usule teatud teaduse kaalu; või justkui teatud filosoofid oleksid olnud rohkem teadlased, kuna nad kiriku ja teaduse heitluses olid kiriku vastu - nagu teaduslikkus oleks pool lahingus. Relativist võib siinkohal öelda, et ta ei otsi tõde, vaid ainult relatiivset tõde - ent mis on relativisti roll teaduses kui tõeotsingus, vastand võib ju olla tõene täpselt sama relatiivselt? Assotsiatiivselt on viimase aja sündmused tekitanud sõnale fundamentalism teatud negatiivse alatooni, mis nakatab pisut ka sõna fundamentaalne - sihtides rumalamat osa lugejaskonnast, peaks relatiivses maailmas seda sõna ehk isegi vältima. Ent siiski - fundamentaalne tähistab alatiolevat, sisimat, igikestvat tõde; nagu on fundamentaalsed loodusseadused - füüsika taotleb just nende täielikku ja täpset formuleerimist -, on ka palju muud, mis on fundamentaalselt tõene. Teadus kui selline, teaduse kõige sügavam ja puhtam essents, tegeleb kindlasti just nendega; nagu ka religioon ja müstika - otsides üldkehtivaid printsiipe ning praktilise poole pealt neid ka rakendades, otsides rakendusi ning laiendades oma printsiipide tundmist vastavalt nendele rakendustele ..nagu jõmm linnast küsib, mis kasu on teoreetilisest füüsikast, võib ignorantne füüsik täpselt samal põhjusel küsida, mis kasu on teoreetilisest müstikast. Näiteks lahendusest küsimusele, kas Jumal on või ei ole. Siiski, siin tekib üks nüanss - fundamentalism füüsikas, see on see, kui mõne füüsiku või teadusfilosoofi väiteid, näiteks unenägude kohta, hakatakse pidama fundamentaalseteks loodusseadusteks, pühadeks ja kindlalt tõesteks asjadeks, nii et teisitimõtlejaid tuleks hävitada - jättes neid ilma tööst, kahjustades nende mainet ning jättes nende kliente ja maailma ilma nende elutöö viljadest. See on põhjus, miks teatud teadusringkondade esindajad püüavad aktiivselt näidata, et unenägudel ei ole reaalset mõtet - selliste ringkondade juhid (näiteks võiks tuua Anti Liivi, elukutselise sildistaja ning kõiketeadja) puhastavad neid ringkondi aktiivselt inimestest, kes näevad põhjuseid sellistes tuumvaadetes kahelda. Tekib kultuslik sekt, teatud kitsaste vaadete rahva ja riigi raha eest kaitsmine, surudes nõrgemasse ja perspektiivitusse seisu kõiki neid, kes mõtlevad teisiti - riigis on küll palju neid, kes toetavad integraalsemat ning mitmekesisemat maailmavaadet, ent kui riik oma vahendeid sellele suunab, ilmub kindlasti välja ka mõni stereotüüpne maksumaksja, kes kinnitab, et just nimelt tema maksab maksu ning tema raha eest ei tule selline asi kõne allagi. Mis muudab maksusüsteemi kui sellise pea röövimiseks - kuigi reaalselt võiks sellest palju abi olla. Õnneks, lähtudes skeptik.ee lehel avaldatud kiunatustest, nii hull see lugu Eestis ka ei ole :)

Ja põigates veel surmajärgesse ellu ..see võiks olla hea näide unenägude objektiivsusest. Meeleelundid on hävinud ja meie individuaalsuse essents, olgu see siis mateeria üks või teine vorm, nähtav või nähtamatu, peab kajastama hoopis teistlaadi kogemust. Protsessid, mida senini harjumuspäraselt seostasime nägemise või muu meelega, tekivad nüüd hoopis millestki muust - kui varem tekitas teatud ajuosas elektrivälju valgus, mis langes silma võrkkestale, siis nüüd saavad sinna sellised või sarnased väljad tekkida ainult millestki muust. Nii ka kõige muuga. Nii võime öelda, et sellesse teadvuse alasse projitseerub midagi hoopis muud, kui sinna projitseerus varem - vastamata isegi küsimusele, kus asub teadvus (sest ääretult ebateaduslik oleks väita, nagu see oleks lahendatud - teame, et meeleandmete töötlusest asub märkimisväärne osa ajus, või vähemalt, et need signaalid läbivad aju ja ka seda, et nendega seotud pilt projitseerub teadvusse, ent meil ei ole siiski mingit teaduslikku alust väita, et teame, kus asub teadvus). Siiski, kui nüüd meie kehasse tekivad elektriväljad, siis enam ei ole nende põhjused samad, mis olid varem - ent siiski, see ei ole tähtis, siinkohal. Tähtis on see, et põhjused on endiselt objektiivsed. Kuni struktuurid ja mustrid hävivad, tekitavad need elektriväljad ilmselt endiselt fragmente struktuuridest, mis moodustasid meie maailmakogemuse varemalt - ent objektiivselt kirjeldavad need kogemused ennekõike aju struktuuri ning keskkonda, need fragmendid on aistingud sellest struktruurist meie kehas, millele sellised mustrid on loomulikud, ning nendest mõjuritest meie ümber, mis neid protsesse vallandavad.

Ja kuna unenäod ja surmad on seotud, siis siin pisut mõtteainet:

Kui teadvuse protsessid on materiaalsed, ent me ei tea, millised täpselt on kriitilise tähtsusega, et tekiks aisting - me teame, et osad materiaalsed protsessid surres hävivad ja teised mitte. Kas need väited kokku annavad aluse väita, et misiganes on aistingu eeldus, just see ja kõik see hävib surres?
Kuigi me näeme, kuidas motoorsed protsessid on mõjutatud signaalidest, mis saavad alguse silmades/kõrvades, mida töödeldakse ajus ning mis jõuavad lihastesse - kas saame selle põhjal väita, et ka meie loovad jõud koonduvad just nimelt ajju; et näiteks harjumuse muutmise pingutus leiab aset just nimelt ajus ja ainult ajus?
Kas fundamentaalselt eksisteerib ainel sellist omadust, nagu "suurus"?

Meditatsiooni meetodist

2011-07-12T12:52:00.001-07:00

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.

Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.

Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.

Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.

Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.

Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.

Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.

Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.

Surmad ja elud

2011-04-25T09:37:00.000-07:00

Näete, kolm kuud hiljem sain teada, et üks mu pikaajaline kirjasõber, kellega kohtusin ainult ühe korra, suri ära. Kohtusin temaga kunagi kuskil foorumis, kus ta oli kirjutanud ühe väga sügavmõttelise ja andeka teksti - hiljem arutasime lõputult elu, filosoofia, teaduse ja müstika teemadel. Oma surmast ta mulle ei kirjutanud ja tema blogi vaatasin alles nüüd - kuigi hiljuti mõtlesin, et võiks jällegi kohtuda.

Ta kukkus kaevu, sai surma ja nädal varem kirjutas:

Well, in memoriam
May the flow of life go on.

The beautiful current, beautiful green light bridging what could've been a gap. Ever-present. Smiling from the inside out. Where will I go without the mirror to my soul?

I guess I'll keep moving forward as I usually do. Ebb and flow, layers upon layers. Not an end to anything for real, just change. Just a chance to see what there has been.

Kaev oli neli meetrit sügav - intelligentne tüdruk, nagu tema, ei oleks seda ilmselt enesetapuks kasutanud :) Muud polegi teha, kui proovin hästi tõlkida:

Kaev, mälestuseks

Ilus voolus, imeilus rohekas valgus ühendamas seda, mis oleks võinud olla piir. Alati olemasolev. Naeratamas kogu oma olemusega. Kuhu ma küll läheksin ilma peeglita oma hinge?

Ma oletan, et lähen lihtsalt edasi, nagu ma ikka teen. Hääbumine ja vool, kiht kihi järel. Tõesti mitte lõpp, lihtsalt muutus. Lihtsalt muutus, et näha seda, mis on olnud.

Ma arvan, et selle peale peaksin soovitama raamatut:
Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast"

Ja üks väike nõuanne veel:

Blogspotist kustuvad blogid teatud aja möödudes ära. Kes soovib Andeora blogi säilitada, peab kõik need tekstid endale arvutisse talletama.

Mulle tundub see kuidagi väga kirgastav sündmus, justkui seletaks lahti palju asju elust ja surmast ..sest tõesti asjad elus juhtuvad nii & miks mitte ka surm.

http://andeora.blogspot.com/

Mitte midagi kirjutada

2010-11-28T13:06:00.000-08:00

Tahtsin vahelduseks öelda, et mul ei ole mitte midagi kirjutada. Päevades on aeglased, sügavad ja kindlakavalised mõistmised asjadest, mis on olulised - sammun vaikselt mööda mingit rada -, samas on kulminatsiooni või järelduseni veel pikk maa.

Kui jõuan selleni, siis kirjutan sellest. Ilmselt.

Tunded ja ajad

2010-10-15T09:38:00.000-07:00

Tahtsin lihtsalt mainida, et kogu see armastuse postmortem stoori, mida siin jutustasime, on nüüd lahenduse leidnud - ma ei hakka kirjeldama kõiki sündmusi ja kohtumisi, mis on ühtkomateist muutnud, aga see oli õige asi, et see kõik lahti rebenes ..ma usun, et see oli karmiline suhe ja lahendas minus ning temas olulisi asju. Mind muutis see oluliselt tugevamaks - teda aitas, sh. lõpp (millest ma ei kirjuta, aga mis oli sõbralik, kuigi me tegime paar katset dramaatilised olla) ..üldiselt on mul nüüd ikkagi tema näol ka hea sõber, ma usun, ja see lugu ise poleks edasi välja kandnud. Aga ma tõesti kuidagi tõsiselt väärtustan seda kogemust ja sealhulgas eriti seda suve - ilma sellise võitluseta iseendaga oleks ma lihtsalt vaimselt ja füüsiliselt mandunud veel mõne aastaga ;) Nüüd, loodan, on midagi inspireerivamat - üks naine, väga hea sõber, kellega ma ei ole ammu saanud lihtsalt vabalt rääkida ja seigelda, aga kellega meil on sügav side juba ammu ja nüüd ka võimalus seda avastada ..see ei ole suhe, aga see on parem, kui suhe ;)

Ja muidu, üks kena lugu ka (kuulake valjusti või hiljem, soovitan ka täisekraani panna - kuskil teine või kolmas kuulamine - mitte küll päris järjest, vaid leebete lugudega vaheldumisi, et mõju suurendada - mõjus mulle kõige võimsamalt):

Lil Wayne - Drop the World ft. Eminem (muidu ma soovitan Eminemi taastusravi järgse temaatikaga tutvuda - alguses pisut harjumatu, aga ma hakkan juba vaikselt tundma, et sealt võib hakata tõsist ja tõsiselt head muusikat tulema ..või noh, räpp ja muusika on kohati natuke sobimatu paar, aga põhimõtteliselt).

Muusika tunnetus ning vanus

2010-09-29T14:34:00.000-07:00

Lasin täna lihtsalt arvutivisuaalide demomiseks ühte lugu ühele endast paar korda vanemale sugulasele, kes on üldjoontes noorte inimeste veidruste - arvutite (hoolimata sellest, et ta ühte ise pidevalt kasutab, nagu ikka), elektronmuusika, kaasaegse müstika ning kogu meie viimaste generatsioonide maailmataju suhtes üsna skeptiline, võrreldes neid mingite oma aja ilmselgelt erinevate nähtustega.

Sellega seoses tekkisid mõned mõtted - või koondusid või kuidas seda nüüd öeldagi. Selle muusika suhtes ..ta tegi seda maha, et on mingi "plumpsumine" (et kogu kaasaegne muusika olevat plumpsumine), et see tekitab mingit haiget seisundit jne.. Väitsin talle, et ta ilmselt ei olegi neid seisundeid üldse kogenud, mida see muusika tekitama peaks ja et sama moodi, nagu klassika vajab mingit tunnetust, et sellest aru saada, vajab ka see - sest olgem ausad, millal on pillide ja žanri valik muusika sisulises tähenduses määrav olnud? Määrav on ikkagi lõpuks see, mida see loo autor tahab edasi anda ja kuidas seda suudetakse vastu võtta (ja ka see, kui kvaliteetselt seda edasi antakse - ehk siis, kas soovitud sihtgrupp seda üldse suudab sellisel kujul hästi vastu võtta). Tema väide oli, et alkoholiuimas on ta selliste lugude feelingust väga hästi aru saanud, et sellega tuleb lihtsalt kaasa minna ..probleem selles, et tegu ei olnud ilmselgelt alkoholi (või üldse uimasti) looga, vaid millegagi, millel oli mõnevõrra sügavam ning alkoholiuimas võrdlemisi tabamatu tähendus (kui tegu pole just klaasi veiniga). Väide oli ikkagi see, et alkoholiuimas saab ta sellest aru ..minu järeldus - kui mina jälgisin selle loo sõnumit või mõtet, mis oli sügavuti hoomatav ning lausa kristallselge, siis tema kuulas mingit "plumpsumist" (mis oli ilmselt ühe sündi heli, mida mina isegi eriti ei jälginud) ning püüdis sellele apelleerides lugu kui sellist maha teha.

Kuna ta väitis ikkagi, et saab selgelt aru, mida see lugu väljendab, küsisin, et siis mida? Pakkus asju kosmosest ja tähtede liikumisest maailma loomiseni (tegu üsnagi abstraktse visuaalse kompositsiooniga) ..kui seda kompositsiooni kuidagi tõlgendada, siis kosmos ja tähtede liikumine on ehk kõige sarnasem (väga otseses visuaalses mõttes) nähtus sellele, aga üldiselt ei olnud tegu ei kosmose ega tähtedega (mis oleks selge üsnagi pealiskaudse võrdlusega selle visuaali ning teleskoobipildi vahel) ..selle asemel meenutas lugu teravalt ning selgelt ühte üsnagi levinud müstilist kogemust. Seda ka mainisin ja küsisin, et kas ta oskab öelda täpselt, millega tegu. Hakkas hoopis hämama, et keegi ei suuda ja kui keegi suudab, on see meie kollektiivi omavahelise suhtlemise tulemus (kahtlemata sedagi arvan minagi, et mingi semiootiline alus sellel on, aga ilmselt siiski mitte määrav) ja et keegi ei suuda ..ütles, et mina ja mu sõbrad peaks talle sõltumatult meilile saatma, mida nad seal näevad - küsisin, et miks? Väitis, et selleks, et ta saaks seda kontrollida, et me näeme sama asja. Küsisin, et miks seda on vaja "kontrollida" ja ütlesin, et sellise ettepaneku peale peaks mu sõbrad mind ilmselt idioodiks :) Kusjuures ma pole üldsegi kindel, et kõik mu sõbrad saavad sellest visuaalist selle tunde kätte, aga ma olen kindel, et kes ei saa, ei tunne ka erilist veendumust, et ta seal midagi näeb - umbes nagu stereopiltidega (mida mina näiteks ei näe). Me ei ole siiski enam päris see vanus, kes endale ilmtingimata midagi kokku müstifitseeriks. Aga see tegi mulle nalja, et temapoolne kontrollimatus tähistab asja olematust ..siis püüdis ta mind veenda, et see kõik on illusioon ja meie generatsiooni muusika ei tegele reaalsete asjadega ja on üleni üks suur jama.

Siin tekkis mul mõtteid seoses sõnaga "kontrollima". Selle sõna mitmed tähendused viitavad üldiselt samale kompleksile (vähemalt leidub selline kompleks, mis seostub nende kõigiga). Et mis on kontrollimine? Antud juhul see, et kui sa ei saa asjast aru (mis muudaks ju igasuguse kontrollimise täiesti mõttetuks), siis sa tahad küsitleda inimesi, teha mingi skeemi (mis ei vii sammugi lähemale arusaamisele) ning siis selle skeemi põhjal sõnu - tahad kontrollida seda, mida sinu jaoks hoomamatust asjast välja loetakse ja kuidas seda tehakse ..ühesõnaga, tahad või mitte, aga tegelikult tahad manipuleerida ning hägustada nende inimeste arusaama asjast, millest sina ei saa aru (ega ilmselt oma eluajal ka hakka saama - ka eelmiste generatsioonide muusikat võeti üleeelmiste poolt sama moodi vastu, nagu kirjandusest kerge kontrollida on). Ütleme ausalt - nii, nagu 50-60 aastasel võtab arvuti algtaseme saavutamine hämmastavalt kaua aega (näiteks 10 aastat versus minu paar kuud) ja see algtase on üdini pealiskaudne (ehk siis probleeme lahendan ikkagi mina, kui need ei ole triviaalsed), siis arvuti on ainult üks meie generatsiooni nähtus. Teine selline nähtus on üldine maailmakogemus ning kogu see arusaam, mille me loonud oleme - arusaam sellest, kuidas toimib kaasaegne maailm; enam mitte üksik arvuti, vaid hiiglasliku arvutite võrgu (mis on sellisele vanainimesele juba täiesti hoomamatu nähtus), meie generatsiooni inimeste võrgu (mis on sellest järelduvalt sama hoomamatu), meie generatsiooni muusika (mis on siin nähtuvalt samuti hoomamatu, kuna suhestub semiootiliselt nende kahe teise asjaga ning eeldab nende mõistmist) ning näiteks arvutitega juhitavate finantssüsteemide, lennukite, muude masinate ning paljude muude asjade seoste keerukas võrgustik.

Kui me vaatame nende rumalust ühe arvutiga toime tulemisel, siis nende mõistmine saja võrkuühendatud arvuti võrgustikust on see rumalus astmes äkki isegi sada, aga kindlasti kümme - ja ma ütleks, et pigem sada. Samas kutsume me probleeme, mida lahendab üks arvuti, üldiselt lihtsateks - keerulisi küsimusi (olgu siis füüsika, sotsiaalteaduste, insenerikunstide või ilmastiku vallas) lahendavad sadade ja tuhandete arvutite võrgustikud. Ja nende programmide loogika on vastavalt keerukam - ja nende sees toimuv on kohe palju keerukam, tihtipeale miljoneid kordi (näiteks ilma puhul). Võtke nüüd see aeg, mis kulub vanainimesel e-maili kasutamise õppimiseks (ja see võtab aastaid) ning pange see astmesse sada - siis saate aja, mis kuluks mõne vähegi keerulisema programmi kesktasemel kasutama õppimisele. Ehk siis - enamjaolt nad neid ei õpi.

Ma tunnen, et veendunud kriitika muusikale, mida kuulab minu generatsioon - nimetades seda "ebareaalseks" (kuna see tõesti räägib 99% ulatuses asjadest, mida nemad ei ole võimelised õppima ega siis ka reaalsuses kogema-nägema või õigesse kohta paigutama ning mille meeletu mõju maailmale äratab neis kas skepsist, uskumatust või üldjuhul mingit vastupanusoovi, vajadust seda maha suruda ning klassikaliste ja ebapädevate vahenditega kontrollida või siis, samuti väga tihti, lihtsat paanikat ja hirmu). Seda hirmu võib tabada, kui vaadata, kuidas nad näiteks rõhutavad arvuti mõju inimtervisele - jah, see on halb, aga arvutid arenevad järjest vähem ebatervislikuks, samas kui reaalselt tervisele ohtlike asjade, nagu näiteks ehitustööd ning suurem osa klassikalistest tööriistadest, sellist meeletut paanikat ning vastasseisu tõesti ei kohta. Või vaadata, kuidas nad rõhutavad arvutitega tehtavat propagandat - unustades ära, kuidas nende endi ajusid ilma mingite arvutitega Nõukogude Liidus vägagi tõhusalt pesti (ja otsidest sellest ajupesust vahel ka mingeid kenasid nüansse, et "see ei olnud vähemalt ..."). Näeme ka sügavat ignorantsust küsimuses, kui paljudes valdkondades arvutid äärmiselt edukalt ja produktiivselt kasutusele on võetud - ja ka selles, et kirjasulg, sirp ning teras (rääkimata rattast ja kivikirvest) on täpselt samasugused innovatsioonid ning "ebalooduslikud" nähtused, mida eristab ainult see, et nemad ei kujuta oma elu ilma ette.

Ääretus kurbuses kutsun ma noori üles - saage vabaks sellest rämpsust, mida vanainimesed teie peadesse istutavad. Tundke, et meie ja teie generatsioon loob uut reaalsust, milles paljud vanemad inimesed ennast lihtsalt lootusetult eksinu, võimetu ning abituna tunnevad ning mille üle nad püüavad kehtestada klassikalist kontrolli sirbi ning vasara abil, püüdes näidata (meie generatsiooni stiilis palju loodussäästlikuma mootoriga) kombaini millegi totaalselt erineva ja õudsena. Ma arvan, et meie generatsiooni pakt on miski, milles me ise peame kindlad olema ning kus iga vanema inimese nõuanne, olgu ta kuitahes elukogenud, edasijõudnud, kasvõi riike juhtinud ja sõjas käinud inimene on suhteliselt mõttetu nonsenss - meil tasub neid kuulata neile arusaadavates küsimustes, aga kui mõni vanainimene purjus peaga unustab, et ta ei tea modemitest midagi ning hakkab teile seletama, kuidas te tema meelest modemit üles peaks panema või kuidas teile YouTube mõjub (mis on reeglina umbes samasugune pläma - kindlasti on tendentse, mida nad näevad, aga nad võimendavad need meeletult üle ning näevad ainult üht protsenti sellest, mida näeb kogenud arvutikasutaja; kogenud siis kvalitatiivses, mitte kvantitatiivses mõttes) ..noh, kui mõni vanainimene hakkab nõudma, et te modemit tema moodi üles paneks, siis pange ikkagi oma moodi - niikuinii ta ei oska pärast sisse logida ja kontrollida, kuidas see nüüd üles sai pandud. Aga fakt on see, et tema moodi üles pannes mõni asi ei töötaks.

Ja mis peamine, muusika ..ma näen sageli, kuidas noored inimesed - 20, 25, 30 - tõesti lähevadki kaasa selle propagandaga ja elavad selle sees, võtavad arvutite suhtes vastu totaalse arvutivõhiku uskumused (ja arvutite suhtes räägivad väga veendunult kummalisi lugusid mingid kuuekümnendates torulukksepad, kes pole veel jõudnud endale ühte osta ja ei tea päris täpselt, misasi browser on - küll aga on nad tuttavad mitmesuguste uskumustega, mis pärinevad mõnest reaalsest uurimusest ning selle põhjalikust arutelust teiste samasugustega) ..võime ka mäletada, et viis või kümme aastat tagasi meie vanaemad arvuteid ei kasutanud - huvitav tendents on see, et asjad, mille eest nad võisid tänitada (regulaarne meili kontrollimine, mitu tundi järjest "ekraani passimine" - eristamata muidugi erinevaid tegevusi, nagu CV koostamine, töö või mängimine, mis lähevad kõik ühte patta) ..enamjaolt tekivad neil need omadused üsna kiiresti - ja sealjuures suhtumine suurt ei muutu, see lihtsalt nihutab natuke piire, näiteks kui neil on kahe tunni jagu arvutis tegemist, siis kuskil kolmest tunnist jookseb piir ..ma olen ausaltöeldes neid jutte väga palju kuulnud :) Näiteks räägib üks selline vanainimene mulle aeg-ajalt uurimusest, mille põhjal arvutikasutajad jäävad konkreetselt sandiks - neil tekib halvatus, värinad jne.. See pidi programmeerijatel (nagu mina) äärmiselt tavaline olema ning jutust võiks järeldada, et näiteks kaheksatunnise tööpäeva puhul on see sisuliselt vältimatu ja lööb kuskil kolmekümnedates või neljakümnendates suht kindlasti välja. Nii palju siis statistikast :)

Sama lugu muusikaga - tõepoolest, ma arvan, et meie generatsiooni muusika mõistmine muul, kui kitši tasemel (mitte, et me ise keegi väga paljude subkultuuride omi mõistaks, aga siiski) eeldab kogu selle keeruka märgisüsteemi - keele - mõistmist, millest üks osa on ka arvutikeel (sest mis see arvutikasutamine muud on, kui teatud keele valdamine - pean silmas mitte niivõrd programmeerimiskeeli, vaid alustuseks juba kasvõi kõikide nende ikoonide, akende ning smailide tunnetust) ..ja kui eeldada, et arvuti võimalused minu jaoks kasvavad aastaga vähemalt kümme korda, samas kui enamus vanainimesi kasutab asju, mida mina õppisin kasutama kümme või enam aastat tagasi (ja mitte sellepärast, et ma oleks neid nii kaua õppinud, vaid sellepärast, et need jõudsid kümme või enam aastat tagasi turule) ning ei kasuta mitte midagi keerukamatest asjadest, mida ma olen kasutanud varsti 20 aastat ..ma ütleks, et meie generatsioon liigub pöörase kiirusega edasi ning vanainimesed saavad algaja tasemel aru asjadest, mille loomise põhitöö tehti ära siis, kui me olime algklassides - või varem. Need uued asjad ..arvutite kasutamine algtasemel on arenenud pööraselt palju lihtsamaks nende 10, 20 aastaga - samas kui arvuti ise on arenenud pööraselt palju keerukamaks. Ja vanainimesed tunnevad seda osa asjadest, mis arenesid lihtsamaks. Meie oleme ajaga kaasa läinud ja tunneme seda osa, mis arenes keerukamaks. Aga arvutid on murdosa sellest - muusika kui keel ja kood on arenenud sama moodi ..siit võime kujutleda, kui palju teab vanainimene meie muusikast.

Ja samas võtab ta õiguse seda veendunult maha teha, neid "uurimusi" uurida (et saada kuulu järgi või pealiskaudselt teada asju, mille sisukas ja detailne mõistmine oleks vägagi lihtne) ..kusjuures, siin võib täheldada ka kumulatiivset mõju - tihtipeale on sellised vanainimesed kuulanud ka enda vanemate propagandat teemal, kui maha kõik see uus on käinud, ning kuigi nad noorena elasid vähemalt veel oma ajas, on nad nüüdseks jõudnud veel 20-30 aastat varasemasse aega ..või mingisugusesse kujuteldavasse maailma, kus noorus polnud veel hukas.

Ma usun seda, et kõike seda kriitikat tuleb täie tõsidusega kuulata ..aga ma usun seda, et meil, noortel, on väga palju elukogemust, mida vanadel inimestel ei ole - meie oleme haljast assemblerist bugisid otsinud (parafraseerides ühte eesti "klassikat") ning teinud sügavalt läbi kõik need muusikamaitse vaheastmed, mis lõppkokkuvõttes viivad kvaliteetse kaasaegse muusika mõne vooluni - vooluni, mida tõesti võimatu mõista on, olemata seda läbi teinud. Ilmselgelt vanemad inimesed lihtsalt ei saa sellest muusikast kogemust kätte. Täpselt sama moodi, nagu paljud meist ei oska hinnata klassikat või öelda, kas mõnes matemaatilises võrrandis on elegants või ei ole.

Jah, paljud asjad maailmas on alla käinud. Ei, me ei pea arvama, et iga uus ja natuke keerulisem või "pühendatust nõudvam" asi on alla käinud. Ei, ma ei usu, et vanem inimene isegi siis, kui ta tõsiselt pingutab, meie noorte muusikast nii aru saaks, nagu meie - ning suudaks teatud totakaid vigu sellest rääkimisel vältida. See on nagu võõrkeele õppimine - kui sa ei ole jõudnud asjani loomulikku rada pidi, jääb sulle alati mingi aktsent külge. Ja nähes taas kord seda võidukat pilku vanainimese silmis, nagu ta teaks täpselt minu generatsiooni suuremaid saladusi - ning siis seda käiku, nagu ta mõistaks suurepäraselt, kuidas kogu meie generatsiooni maailmanägemus on jama ..no esiteks on ta need "saladused" kuskilt klišeelikust brožüürist omandanud (ehk siis, kas sa oled näinud kuud või sõrme, mis osutab kuule; kas sa oled olnud tormiga merel või kuulanud meremehe pajatusi; kas sa oled pime, kes on arutanud nägijatega nägemise kogemust või nägija, kes on jäänud pimedaks) ja teiseks - no ei ole jama. Midagi ei ole teha, lihtsalt ei ole jama. Aga siiski näeme me ikka ja jälle, kuidas mõni noor võtab pähe, et on jama - ja usub seda siis viis aastat järjepanu ning käib ringi ja räägib kõigile, et on jama. Aga varem või hiljem on ta uuesti teemas ..ja loodame, et me suudame kunagi jõuda selleni, et vanainimesed annaks meile edasi oma elukogemust, mitte ei püüaks kummutada meie oma.

See, muide, on üks valusaid asju minu elus - ma olen neid protsesse siin ja seal jälginud vähemalt kümme aastat kõige erinevamates ilmingutes ning nüüd lihtsalt võtsin ennast kokku ja panin kirja, loodetavasti arusaadavalt nii noortele kogenud inimestele, kui kõigile nendele vanadele wannabedele, kes pole ise ilma näinud ega kõike teinud. Sest ma ise avastan ikka ja jälle, kuidas mind on suudetud mõne sellise poolt tükiks ajaks ära veenda asjas, mis peale hoolikat uurimist ja katsetamist osutub ilmselgeks jamaks - ja mis paraku tundus sellena ka esimesel kuulmisel. Lihtsalt, vanainimesed püüavad oma tarkusi nii paaniliselt edasi anda ja võtavad seda nii tõsiselt, et lõpuks suudavad nad ka minusuguse vana programmeerija uskuma panna, et õige viis programmeerimiseks ei ole päris see, millesse ma 10 aastat olen uskunud, vaid hoopistükkis see teine, mis meenutab kuidagi kahtlaselt nõudepesemise metoodikat.

Helipäevik

2010-09-25T01:06:00.000-07:00

Tegelen nüüd vaikselt ikka helidega (mis pole küll kindlasti mitte ainus asi, mida teen). Hetkel seisneb see selles, et uurin harmooniate ja helilainete teooriat, millel, nagu tuleb välja, on juba aastatuhandeid väga kindel ja tugev matemaatiline aluspõhi - milles küll, siiski, on mõningaid keerukusi ja probleeme, mida iga loo või heliredeli autor kuidagi lahendama peab konkreetses kontekstis. Ka need probleemid lisavad asjale põnevust.

Mingil põhjusel olen ma kuni siiani noodikirjas olevat kaheteistkümnelist jaotust ning oktaave pigem millekski peaaegu juhuslikuks pidanud, mida võiks kergesti asendada millegi muuga - ent, nagu näha, on need väga tugevale pinnale ehitatud ning põhjalikult läbi töötatud.

Ma usun, et heli ja kompositsiooni, aga ka (pillide) sünteesi ning helilainete analüüsi teooriat jagub mulle veel pikaks ajaks enne, kui ma hakkan tõsiselt tunnetama selle temaatika teoreetilist aluspõhja. Igaljuhul, kord astuma hakanuna, käin selle tee ka sinnamaale, kus suudaksin kõigi nende alustega kompositsioonis arvestada ning neid ära kasutada selleks, et pakkuda oma tulevase heliloomega suuremat naudingut :) Seniks kajastan ehk siin, kus punktis olen, ning võib-olla panen vahel mõne helikatsetise ka üles.

Deep Purple-Child in Time

2010-09-14T11:06:00.000-07:00

Andréas Lille remix Echolonile

2010-09-12T15:02:00.001-07:00

Niisiis, üks minu ChucK'is tehtud ambient käis Andreas Lille käe alt läbi ja omandas pisut loisema kuju:

http://soundcloud.com/korb/echolon-industrial-rainforest-rmx

Heli

2010-09-10T15:35:00.000-07:00

Kui keegi soovib teada, kuidas kõlab kassipulma ja lennukihäire ristsugutis, siis siin see on:
http://picosong.com/qAa/ ..või vähemalt nendest kahest asjast inspireeritud "lugu" :)

(mul on natuke kummaline muusikamaitse, eks ole?)

Ma usun, et sellel on sobiv pikkus, mida veel välja võib kannatada ..kui keegi soovib pikemat versiooni, siis ma võin seda kasvõi kaks tundi genereerida :)

Zen meditatsioonid rahuliku meeleseisundi saavutamiseks

2010-09-10T13:06:00.000-07:00

Ma olen aja jooksul ilmselt küllaltki palju kirjutanud - siin ja mõnes muus kohas, nii mõnegi sellise veebiruumi olen kustutanud / kustuda lasknud - zenist müstiliste kogemuste saavutamiseks. On tundunud olulisem, kui zen rahuliku meeleseisundi saavutamiseks. Siiski, punktist, kus ma oma teadvusega olen - ma olen nüüd kogunud kokku mõtteid just nimelt teemal, kuidas kasutada za-zeni (ja ka muude zeni meditatsioonide) mõju selleks, et jõuda jällegi seisu, kus ma iga hetke tõsiselt naudiks ..peab ütlema, et ma olen olnud oma suhte jooksul kirglikumalt madalseisus - korduvalt, lühemalt -, aga ma ei ole olnud pikalt sellises tuimuses, nagu praegu.

Kõige tavalisem zeni harjutus, mis üldjoontes hõlmab kogu zeni, on järgmine:

Keskenduda oma tähelepanu kas eimillelegi (mis on parem, aga keerulisem) või siis mõnele ühele objektile või mõttele - või tundele. Viimane sobib alustamiseks ja hingamine on suurepärane asi, millele keskenduda. Selline objektile keskendumine on esiteks nagu kark - selle saab mingi hetk ära visata -, ent teiseks on keskendumises millelegi ka omaette väärtus; eraldi keskendutaksegi teadvusele, kehale, elulisele olukorrale, Universumile jne.. Enamuses õpikutes on eraldi välja toodud neli asja, millele keskenduda - nendel keskendumistel on ka nimed.
Lasta mõtetel, kui need tekivad, vabalt minema voolata - kui teha seda täiesti pingevabalt, selleks eraldi midagi tegemata, siis see on parem, aga keerulisem. Algaja paneb tekkivaid mõtteid tähele ning koondub enda keskendumise objektile nii palju, et mõte hajuks; kui mõte ei haju - see võib olla küllaltki keerukas situatsioon. Tasub annet üles näidata ja inspireeritult ning loovalt lahendada selliseid olukordi; kõige hullem on lasta kogu oma tähelepanu sellisele lahenduse protsessile - see ongi eraldi mõte, mis on ilmselt suurem fookuse häire, kui see mõte ise oligi (zeni harjutuse seisukohalt). Enamus temaatilisi raamatuid, seega, soovitavadki lasta lihtsalt lahti mõtetest - ja teha seda pingevabalt, eraldi mõtlemata, et vaja on mõtetest lahti lasta.

Mõtet, tunded, soovid - kõik see on see, millest lahti lasta. See asendub millegi uuega - elurõõmuga või naudinguga elust. Üsna tavaline on isegi lühikese meditatsiooni puhul, et vallanduvad erinevad tunded (näiteks selja keskelt), mis tasandavad üsna hõlpsalt igasugused häiritused; tekib seisund, mis on küllaltki puhas nauding. Samas on see üsna kirgas nauding - see aitab elu selgemalt näha, mõtestada ning otsuseid vastu võtta. Kuna tähelepanu on fookuses, siis on palju enam jõudu ka nende otsuste läbi viimisel.

Teine osa zenist on distsipliin. Kuigi märkisin mõtete minnalaskmist - mõtteid võib ka pehmelt juhtida õigele rajale (ehk siis tühjuseks), olla teadlik oma teadvusest ning vaigistada seda tahtega. Aegamööda tekib sügav selgus, eluline situatsioon muutub mõtestatuks ning ilmnevad lahendused; samuti tekib silmnähtav energiavool. Kõige hullem tegu oleks selle energiaga kohe vehkima hakata ja midagi teha - see on täielik anti-zen selle harjutuse seisukohalt. Jõu palang, nimelt, tuleb aegamööda muuta õigeks kulgemiseks.

Zen on suurepärane järgmiste isiksuse muutuste tegemiseks; mis on ühtlasi minu puhul probleemid, mille lahendamine seisab ees:

Klammerdumine - kui ei suuda lahti lasta asjadest, millel peaks minna laskma, siis see ei ole hea. Zen aitab lahti lasta ka asjadest, millel ei pea minna laskma - peaaegu alati tulevad need asjad õige kulgemise korral just nii lähedale, kui lähedal nad peavad olema; see tähendab mitte muretsemist. Muretsemine ei fokusseeri jõudu - see võib tekitada survestatud lahendusi, ent see tähendab pidevat jõukulu, kuni millalgi ei ole enam selle asja jaoks jõudu (ehk seda on vaja mujal ja rohkem). Vaba kulgemise korral lähenevad asjad nii, et nende lähedal hoidmine ei nõua eraldi jõudu - see oleks jõud, mis on tegelikult iga osapoole seisukohalt lihtsalt raisatud jõud; sellest ei saa keegi midagi. Lastes asjadel ise kas kokku langeda või seda mitte teha, saavutab just selle situatsiooni, mis peab tulema.
Kiirustamine - kui ei suuda lahti lasta mõtetest, mis hetkel peas on ..vähemalt nii kauaks, kui need muutuvad oluliseks ..siis tekib kiirustamise effekt. Kiirustamine tähendab asjade tegemist mitte täpselt õigel hetkel, vaid natuke varem või natuke hiljem - selliselt ei ole kiirustamise tulemus pea alati see, mis ta peaks olema. Tavaliselt rikume kiirustamisega asju, mis muidu oleks ise juhtunud.
Ignorantsus, meele hägusus - zen muudab maailmataju väga teravaks. Vabanedes klammerdumisest, vabaneme soovidest ja hirmudest. Soovid ja kahtlused, hirmud - need on meele hägustajad. Isegi, kui teame täpselt - keerutades selle teadmise ümber, muudame selle hägusaks ning moonutame selliseks, millisena seda näha loodame või kardame; võib-olla ruttame lihtsalt ette. Nii ei saa me teha õigeid tegusid ning jõuda õige asjani - peame valusatest kogemustest õppima seda, mida oleks võinud puhta pilguga juba ette näha; satume karmakeeristesse, kuhu me tegelikult minema ei peaks.
Kannatus - jah, zen vabastab pea kõikidest kannatustest. Olgu situatsioon milline tahes - alati leidub sellise sügavuse meditatiivne seisund, et selle situatsiooni saaks läbi teha elurõõmu vähimalgi määral kaotamata.

Zeni seisundid ..see on meloodia. Alati ei ole vaja olla sellises seisundis - elu tuleb läbi teha selle kõikides nootides, ka kõige valusamates; läbi elada ja tunnetada. Seda tasub teha tunde järgi. Siiski on paljud sellised tundmused ja seisundid meelepetted või meelepeteteni viivad - elades situatsiooni sisse, lubades endale kannatusi, tekib alati oht, et kaotad üldse tee jalge alt.

Kannatus on zeni õpetaja. Tundes ära väiksed häirumised, kannatused, klammerdumised ja segadused endas, tekib soov leida või teha midagi sellist, nagu zeni harjutused. Mina olen neid viimastel aastatel teinud just eriti keerulistes olukordades - olgu see keerukus siis milline tahes. Need on andnud vajaliku jõu ning meelerahu. Praegu tahan hakata tegema neid uuesti tõsisemalt - nagu munk. Valmistun selleks ja vaikselt ka alustan. Teen neid õhtuti - pool tundi või tunni. Teen päeva jooksul, jalutades või tegeldes muude asjadega.

Sattudes kannatusse, on sellega toimetulekuks kaks viisi:

Lasta see mööda, vaigistada.
Vaadata sellele otsa, võimendada ja energiseerida seda selliselt, et tekiks lahendus.

Ma usun, et tõde on nende viiside õiges kombineerimises - vaigistada, võimendada ja energiseerida korraga õigetes vahekordades. Peamiselt, siiski - keskendudes tähelepanu objektile või tühjusele muutub teadlikkus põhjusest teravaks, näeme kogu situatsiooni. Õige lahendus ei pruugi olla see, mis esmapilgul seda tundub olevat.

Üks lugu ka vahepeal tehtud :)

2010-09-09T14:31:00.000-07:00

Siin on üks lugu, millest räägib mitme päeva tagune postitus (ja mille ma järgmisel päeval lõpuni tegin), aga mida ma ei ole veel uploadinud, kuna üks sõber hakkas sellest remixi tegema ..remix on hea, aga ta tahab seda viimistleda veel. Seega mõtlesin, et panen esiti enda variandi üles:

http://picosong.com/qbV/ - nõrga bassiga, sobib pannidele kõlaritele.
http://picosong.com/qbx/ - rohkem bassi (ragiseb väga halbade kõlarite puhul).

See on mõnevõrra kaootiline, aga mõnele võib meeldida :) [nagu näiteks mina lõppkokkuvõttes]

Minevik ja tulevik

2010-09-09T12:46:00.001-07:00

[kindlasti on paljud nendest mõtetest nüüdseks tüdinenud: hoiatus, see kiri on jälle minu eksist]

Ühes kirjas ma ütlesin, et meie armastuse kuude hulgas polnud ühtegi õnnelikku kuud ..äkki ma mõtlesin, kui õnnelik ma olin ..pea alati, kui see kõik liikus. Lihtsalt, see kippus vaheldama tõususid ja mõõnasid :)

Tegelikult ..armastus ise on õnnelik tunne.

Mul on tunne ..selgust on vaja selles kõiges. Mõistmist. Mäletamist ..seda, et käia see lugu, vaadates kaugemalt, eemalt, kõrvalt ..käia see läbi nii, et ma saan kõigest aru. Et ma ei ole selle sees ..ehk leian mõne vea - aga zen, üldiselt, räägib ka sellest, miks see kõik hea oli.

Tegelikult oli see õppetund. Üheselt, selgelt, konkreetselt. Lihtsalt - ma kuidagi ei usugi, et midagi suhetest teada oleks vaja, mida sellest ei leia ..ma mõtlen, sügavaid ja olulisi asju. See kõik taandub ühele - yini ja yangi ühendamine endas. Seal ei ole midagi välist. Ja need küsimused ja vastused ..see suunab sellele. Ja lisaks veel ..sajad vead. Tuhanded. Väiksed, keskmised ja suured. Asjad, mida oleks pidanud tema juures tähele panema ja ravima; asjad, millele ei oleks tegelikult tohtinud tähelepanu pöörata; hetked, kui oleks tulnud keskenduda endale; hetked, kui oleks pidanud laskma lahusolemistel kordi pikemad olla - ja hetked, kui oleks tulnud need kiiresti lõpetada. Pikk, pikk vigade seeria.

Aga see lugu ..ka tema ütles hiljuti, et ta oli mõelnud, et see on õppetund. Kui me alustasime, oli väga lihtne nii mõelda; siis läks tõsiseks - ja siis tuli pettumus. Palju pettumusi; nendest kordadest, kui keegi ei käitunud hästi. Mina tean tema kohta, milliseid. Aga ma õppisin sellest väga palju - naised, kes on mulle lähimad olnud, on kõik olnud radikaalselt erinevad. Mis tähendab, et sellist nuhtlust ma ilmselt enam kaela ei saa :) So. sellist, kes minu suhtes oleks selline nuhtlus ;) Sest loeb pigem paar, kui üks. Unistus, kerglus, tõsidus, pettumus. Sest mina unistasin temast pool aastat enne, kui me üldse kohtusimegi [üle pika aja] :) ..lihtsalt, järsku tekkis sisemine veendumus.

Aga praegu, tagasivaates ..jah, me olime ka õnnelikud. Iga kord, kui me saime segamatult olla, teineteisega. Kui ei tekkinud mingit narri eiteamida - nagu näiteks see, et tänu tobedale tülile ühe aasta alguses elasin mina pool aastat Tartus ja tema samal ajal Tallinnas ja kumbki ei saand liikuda muidu, kui nädalavahetustel. Ja palju muud. Aga see võis ka hea olla ..õppetunnina oli see hea.

Ja ma püüan nüüd ..et see blogikirje oleks viimane. Sest sisetunne ütleb, et keegi ei taha seda enam pikalt kuulda, ma olen lugejad ära tüüdanud :) Nii et ma üritan nüüd huvitavamatele teemadele keskenduda..

Ma mõtlesin Kadri Siimanni kommentaarile ühele esimesele postitusele ..et üle saamine võtab pool suhte ajast. Esimene hetk kergelt rõõmustas see mõte - sest ka temal siis ju. Nüüd, praegu ..ma ei tea. Ma vastasin pisut kummaliselt, sest ma ei osanud suhtuda sellesse kuidagi ..lõpuks ma mõtlesin - võimalusi on ju lõputult. Tegelikult - mis see suhe oli? Kaks suhet ei ole ju üks ja sama asi. Näiteks, kas see oli tõeline? Aga äkki oli? Või oli see ..ma usun, et see võtab teatud aja. Siis on see selge. Isegi see ..inimesed, kellega ma olen kokku puutunud - seisukohad, üldse, võetakse ikka aastaid hiljem :) Peale paljusid situatsioone - et kas see inimene jättis kustumatu mälestuse või ei. Kas ma leidsin teised, huvitavamad, või ei. Kes oli kes. Esialgu on nii, et kõik mõjutavad su arvamust - aga kes ei ole just nõrk ja vääritu, kujundab oma arvamuse lõpuks ise ..või ka muul juhul, see lihtsalt kujuneb. Elu joonistab selle välja. Ja alles sellest hargneb tegelik igatsus või tegelik valu. Aga minu praegune tegevus on küll juba hilinenud - see meie kohtumine oli tegelikult täpselt see üks otsustav sõlmpunkt, ma usun. Millal järgmine rong tuli, mis kell oli hommikul, mida keegi alguses tundis ja mida lõpuks tundis ..see kõik mängis rolli. Ja reaalsus oli - otsustaval hetkel ei tundnud mina midagi, tema nägi mu pilku (mis ei tundnud midagi) ja me kaugenesime täielikult. Pärast olime lähedal teineteisele, aga ..tegelikult me ei usalda. Muud siin ei olegi. Mina teda, tema mind. Pole mingit põhjust enam :) Ja see kindlasti mõjutab ülesaamise aega - tegelikult, ma üldse ei tea, kummas suunas :P Vahel on see, et armastad sisimas, aga ei usalda - siis töötad iseendale vastu. Saab olla küll. Mina teen seda.

Zen

2010-09-09T11:56:00.000-07:00

Mulle tundub, et nüüd see juhtus ..üks endise tüdruku sõbranna rääkis mulle, et ma oleks rahulik, andestaks, et ta armastab mind ja tuleb tagasi (selle ta parandas peale vestlust võib-ollaks) ..et ma ei oleks kuri, et ma ei teeks talle haiget jne.. Sellepärast ma kutsusingi ta jälle endale külla - kohtumine, mis oleks ilmselt olnud pööratav taasalguseks, aga mis siiski vastavalt minu vankumatule plaanile oli pigem negatiivse alatooniga :) Ja samas ..mõni päev peale seda - üldiselt ma leidsin, et aitab. Aitab halbadest tunnetest. Ta on tegelikult ju väga armas tüdruk ja kui ma vähegi selgelt asjale mõtlen - igalühel on ju õigus igatüht maha jätta. Ainus, milleks ei ole õigus, on siis armastust vanduda, aga seda saab ka nooruse lollusest teha. Aga ma hakkasin sõbralikult suhtuma ..miski minu sees ikka närib, et ma ei teeks seda, et ma oleks ainult negatiivne - olgem ausad, ta ei ole päris selline tüdruk, kellega see positiivsus kuhugi viiks. Samas, siiski. Ja ma võin ka selle positiivsuse pinnalt - ilma mingi vihata - võtta vastu lõpliku otsuse, et ma ei soovi temaga enam kohtuda. Lihtsalt, ma pean selle armastavalt ja vabastavalt tegema :)

Aga mis juhtus, on väga konkreetne asi ..ma pean hakkama uuesti zen'i harjutusi tegema. Üle ..ee ..no viie aasta ilmselt :) Või nelja. Ma tegin vahepeal ka pikki meditatsioone - tunde päevas - aga üle nelja-viie aasta tagasi tegin ma aastaid järjest zeni harjutusi ..äkki näiteks viis aastat järjest. Kohati kaheksa, kümme tundi. Siis ma tegin neid selleks, et jõuda vaimsetesse kõrgustesse ..nüüd pean ma neid tegema selleks, et tulla kiiresti kraavist välja. Mul on kriitiliselt vaja vaimset distsipliini, iga mõtte jälgimist - vaja omaenda teadvuses uuesti peremeheks tulla. Muidu muutun ma varsti täiesti jõuetuks. Ja seda ..pooleldi vist seekord sellepärast, et ma ta külla kutsusin :) Aga see kutse oli seda väärt - ma sain vabaks iseendale (ja talle) antud lubadustest.

Ühesõnaga ..varsti võib see blogi pöörduda selleks, mille jaoks ta tehtud on - et anda edasi vaimseid kogemusi. See eriti muud ei eeldagi, kui seda, et mul neid oleks. Ja zen on ühene ja sirge tee vaimsete kogemusteni ..nägemuste, tõdemuste, diipide ja südamesse minevate tekstideni. Eeldusel, et mul nüüd on päev päeva, tund tunni, nädal nädala järel jõudu neid teha. Vahepeal ..ma kukkusin alati läbi. Ma olen korduvalt alustanud. Aga seekord - mul ei ole teist võimalust. Ma ei taha enam emotsioone, ma ei taha seda, et igasugused negatiivsed tundmused saaksid mind endasse haarata - ma tahan vabadust. Vabadus on zen. Minu jaoks. Ma tegin täna ühe 20min meditatsiooni ja tundsin virvendust sellest tundest ..zen on ainus, mis võib praegu anda meelerahu. Kindluse. Liikumise edasi ilma, et iga suvaline sündmus mind rajalt välja viiks ..ütleme ausalt, ma ei taha kulutada kahte või kolme kuud üle saamisele enam - ma tahan kulutada kaks või kolm päeva. Ja selleni viib ainult üks tee - teha neid harjutusi seni, kuni see hakkab tunda andma, et ma olen neid juba nii palju teinud; kuni ma saan uuesti kätte selle mineku. Ja enam ma neist loobuda ei taha - ma uskusin, et afektid võivad midagi anda; ma proovisin; ma ei usu enam. Zen võib midagi anda. Zen on minu tee, nüüdsest, ilma kaldumisteta.

Sellest tüdrukust lasen ma lihtsalt lahti. Ilma rohkemate küsimusteta. See suhe on ajanud mu piisavalt hulluks, et ma suudan ennast kokku võtta ja zeni teha - mis on vinge. Aga kui ma vähegi juurdlen selle ühegi nüansi üle praegu - see on absurd. Zen vajab küsimust. Mul on küsimus - ma küsin, mis see suhe oli. Mis tegelikult juhtus. Kuidas, miks, jne.. Aga see küsimus ..noh, zeni puhul ei esitata seda nii, et ma sellele lihtsalt mõtleks :) See esitatakse nii, et ma tahan vastust - ja samas ma teen harjutusi. See küsimus ..see on tegelikult päris diip küsimus. Eelmine kord ma küsisin, et kes ma olen - ja sellest hargnes väga pikk lugu; lugu, mis jõudis inimeste, Universumi, paljude asjadeni. Nüüd ma saan küsida, et mis meie suhe oli - ja sellest hargneb ilmselt veel pikem.

Nii, et ..kui see õnnestub, võin ma konstanteerida - me kõik saame, mida me vajame. Ja tavaliselt ..noh, reeglina võtab see naistel umbes pool aastat järgi mõtlemist, et endas mingile selgusele jõuda :) Et siis, poole aasta pärast võib olla, et me mõlemad oleme endas selgusel - ja šansid on, et see selgus on ühine. Pateetiline variant oleks, kui see selgus pluss vahepealsed sündmused võrduks täiendava valuga - aga kui ma ilusti zen'i teen, siis sellest ilmselt pole midagi :P Zen annab kena enesekontrolli ja vaimse vabaduse - kuigi ka hoopis teistsuguseid probleeme. Aga ma usun, et ma olen selleks valmis ..tegelikult oli see suhe just see, mille pärast ma viimati zen'i lõpetasin - ma verbaliseerisin, et mul on midagi umbes sellist vaja, et tekiks "side Maaga", mis muidu teatud zeni faasis võib kaduda. Ma ei tea, millega see side nüüd on - hullumeelsuse esimese faasiga äkki -, aga ma täiesti kujutan ette, et midaiganes ma sellega täpselt mõtlesin, see täidab ka selle rolli. Kuigi nüüd on selge ka see, et mingi hetk pean ma pere tegema, lapsed saama. Võib-olla selles viimases avaldubki "side Maaga" ..varem see ei tundunud üldse nii ilmne :) Pigem tundus hea mõttena varsti-varsti Himaalaja mägedesse minna ja väikses onnis üksi oma elupäevad lõpuni saata - jõudes kõrgeimate seisunditeni, mida saavutada saab. Aga yin ja yang peavad ühituma, miks siis - side Maaga. Side Maaga = naine + suur kirg + valmisolek kannatada. Ilmselt midagi veel. Nüüd on vaja zen'i - vaimset puhastumist, kogemuse omandamist ja ennekõike seda, et ma suudaks fokusseeruda - sajas erinevas mõttes.

Nii et täna ma astun esimese vaikse sammu - mis nõuab väga palju pingutust (näiteks, et ma selle asemel sellest blogisse ei kirjutaks). Homme astun teise. Kuu aja pärast võib-olla suudan juba enam-vähem otse edasi käia, aasta pärast on seisund juba suht zen. Ja seekord ..see tuleb väga maine zen - selles areneb välja side Maaga, mitte ei tasakaalusta seda :) Kui ma viimati zen'i tehes lugesin ja aksepteerisin vastu tahtmist, et mateeria, keha või hingamine võivad millekski head olla - et no kui nad nii ütlevad, aga mina küll ei saa aru, kuidas -, siis nüüd tundub see täiesti loomuliku, kaheldamatu tõsisasjana. Ja selleks ehk kogu see jama.

Miks teha zen'i harjutusi:

Need vabastavad soovmõtlemisest.
Need vabastavad klammerdumisest.
Need vabastavad ebaselgest, hägusast mõtlemisest.

Seda kõike ja enamat, kui neid õigesti teha :) Lõpuks viivad veel nirvaanasse ka, aga seda ma enam isegi ei mäleta :D Esialgu igaljuhul tekib võime asju selgelt näha, aksepteerida - ja tegelikult ka saavutada. Kõik ühed head asjad. Tekib vaimustus, kirg elu suhtes, kõikehõlmav armastus (kui minna selleni) ..tekib vabadus. Intuitsioon. Tekivad sõbrad - palju, palju rohkem sõpru, kui muidu. Lõpuks tekib seiklus, puhtad tunded, ausus, siirus, vahetus ..tekivad laused, mis lähevad südamest südamesse. Ja kui see armastus on midagi väärt, puhastub ka see - aga, jah, karta on, et ei ole. Sest armastusejärgne valu ..kui see on piinav; kui tuleb välja - mõnest kõrvalseisja repliigist, mõnest vihjest või ajutisest ülestunnistusest -, et see on mõlemale piinav; kui sind maha jätnud tüdruk puhkeb iga halva sõna peale nutma ..ja kui sa ise teed pooltahtmatult alati selle liigutuse, et ta ei tuleks ..selles ei ole sujuvust, kulgemist, sirgjoonelisust - ja selle vastu, vähemalt mind, aitab zen. Ja see on kutse. Ma ei mäletagi enam, mis zen on - kogu see blogi on pigem mineviku kaja siiamaani -, aga ma tean, et see on minu tee :) Ja ma tean, et ma lõpetasin zeni ikka zeni pärast ja alustan seda uuesti samuti zeni pärast ;)

Parimat!

Teie Heelium :)

Armastuse lõpu spiraal

2010-09-07T19:36:00.000-07:00

Olete te kunagi ärganud keset ööd selleks, et kirjutada oma blogisse?

Teate te, et endise armastuse juures kõige jaburam on see, et kõik, mida ta teeb - mitte alati selgelt, mitte alati teades, aga te näete seda kõike pealt. Te ei tea miks, kellega, kas see on fantaasia või reaalsus - kui te pole just väga puhta tajuga, mida te suhte lõpus kohe kindlasti ei ole -, aga te teate ta tundeid, sügavamaid mõtteid, kogemusi. Te ei tea, milline mõte võidab ja mis on määrav - kui te just väga ei taha -, aga te teate, millised mõtted seal on. Vahel, muidugi, sõltuvalt rikutuse astmest, võite neid oma mõtetega segi ajada.

Minu peas on spiraal. See on pööris - ma proovin erinevaid suhtumisi, seisundeid, seisukohti. Ma tahan teda tagasi - aga ei taha. Ma ei taha teda tagasi - aga midagi selles ei meeldi, ma tunnen täiesti igavikulist koosolemist. Ma avastan, et keegi teine oli ju nii lahe, palju parem - aga ei, ma tahan teda tagasi. Ma taipan, et see, mida ta teeb - ühegi mehe naine ei teeks seda kellegi teisega ..ok, muide, ma ei tunne praegu eriti, nagu ta oleks mu naine :) Ma tunnen, et ..tegelikult ma ei tunne ka vähimalgi määral, nagu mul oleks põhjust teda usaldada. Ma tunnen, et mul pole kunagi põhjust teda usaldada - aga samas olen valmis mingit lolli idiootsust uskuma, mida ta mulle juba sada korda valetanud on. Ok, peaaegu, sest kui ma olen valmis seda uskuma - ma tunnen kohe, et kuitahes veenvalt ta seda ka ei ütleks, see on jama. Aga äkki ma olin siiamaani kergeusklik? Ma ei ole elus kergeusklik, ei ole seda siiani ka suhetes olnud - aga armastus teeb ju pehmeks.

Et olla aus - nende mõne aasta jooksul ei ole olnud ühtegi kuud, mis oleks olnud mu elu parim kuu või kasvõi ligilähedane ..pigem on olnud selle aja sees mu elu halvimad kuud. Ja ikkagi, nagu idioot, ma tahan seda jama tagasi, väärtustan, pühastan seda. Ja samas ka mitte - ma käitun ka nagu naine; kui ta läheneb - tõukan; kaugeneb - tõmban. Sest ma ei ole otsusekindel. Ja see on ju see, mida naised enim vihkavad :) Või ei ole ma meelega otsusekindel? Ja seda ka - ma panen kinni teid, mis ei ole need.

Mida ma siis sain sellest suhtest? Ma sain, tegelikult, sellele naisele midagi antud - ma tean seda. Tema teab seda. Ja tema sai mulle midagi antud ..ta jõudis mind ähvardada, mulle kallale tulla, lubada elu lõpuni vihata ..tema sõnum oli, et armastus on karm. Miski, mida me ei taha tunnistada ..ja mida ei peagi tunnistama, sest ega ta tegelikult ei ole. Selles on uute funktsioonide areng, uute seisundite tõusmine - alguses pime, kobav ja ohtlik, edasi järjest parem ..me võtame uusi vabadusi, uusi jõudusid - ja paratamatult kasutame neid mööda, eksperimenteerime, küsime, katsetame. Vastastikusel kokkuleppel ja mõistmisel ..me juba alguses rääkisime kindlalt teineteisele, et see suhe ei ole see suhe. Mina tundsin intuitiivselt - meid ei ole kokku määratud, see ei ole meie saatus. Tema ..midagi sarnast. Nõustus. Me tajusime, et see on destruktiivne keemia. Samas ma usun - tema usk paranes selle läbi. Usk armastusse. Midagi see talle andis. Ja mulle ..ma võin seda praegu kohati eitada, aga ta kasvatas mu suureks :) Täiesti üheselt. Keegi teine pole seda suutnud - naistel, keda ma tunnen, ei ole reeglina sellist jõhkrust.

Ja spiraal ..ainus, mida ma tean, et me ei suhtle edasi. Meist ei saa mingeid "lihtsalt sõpru" - no ausalt, sõprusest on see asi ikka nii kaugel, kui üldse võimalik. Või ma ei tea ..vahel vaatan - need jõud, mis meid eemale on tõmmanud; mitte konkreetsed inimesed, aga jõud, sest seda on väga palju olnud ..need on targad. Me saame järele mõelda. Mina saan mõelda ..saan ärgata. Vahel on selline tunne, nagu oleks just suitsetamise maha jätnud (ma tegelikult tegin seda ju üle kuu tagasi) - ja mulle tundub, et mitte sellest, et ma ei suitseta.

Armastus on nõrkus. See on vabatahtlik, valitud nõrkus ..me valime olla kellegi või millegi suhtes nõrgad. Ja see on hea. Pole nõrkust, pole armastust. Ja seda tuleb taluda. Piinad peale armastust - tegelikult need õpetavad meid. Ma hakkan aegamööda sellesse positiivselt suhtuma, et mul neid on ..see võib-olla näitabki, et ma olen suureks saanud. Ma võtan asja tõsiselt. Olen valmis kannatama. Nii lihtne on ju mitte kannatada ..ma võtan vähemalt ühte asja tõsiselt :) Tegelikult võtan ma ennast ka tsipake tõsisemalt, kui varem. Ma ei mäleta täpselt, kus me enne sündi oleme, aga praegu igaljuhul hakkan ma jõudma sinna, kus me oleme peale sündi - selle lühikese aja.

Mulle meeldib, kuidas Godsmack seda Voodoo-s ütleb:

Aga ma mäletan nüüd ..selle suhte jooksul kustus nii palju. Täna hakkasid mulle asjad meelde tulema ..asjad, mis on varem toimunud. Teate, tegelikult on mu põhimure, et mida teised mõtlevad, kui naine mu maha jätab :) Saaks ma sellest murest lahti, jalutaks ma juba niisama minema ..aga nüüd ma pean taluma, et kuni ma parema naise leian ..no seni on teistel võimalik mõelda igate moodi. Ja äkki ma ei leia sellist naist, keda teised paremaks peaks ..sellised egoistlikud piinad siis. Ei ole zen, ei ole - või olen? Nii sisse elanud ühte suhtesse annab olla. Normaalne mees oleks juba vahepeal kolme erineva naisega olnud, jookseks klubist klubisse või vähemalt otsiks kõik oma endised sõbrannad üles ..vot nii :)

Me ju tegelikult ei tea mitte midagi ..teadmine,ma olen märganud, on miski, mis tuleb ja läheb. Kõik võib olla selge, kõik võib olla udune. Kõik on udune, kuni ma lasen minna. Ja ma lasen minna, kui ma saan aru.

Tavaliselt küsin ma, mis on õige - miks, kas, mida head see teeb. Praegu ma ei küsi midagi sellist - ma küsin, kuidas. Kuidas see siia punkti jõudis, kuidas see siit välja saab. Oleks ma enesekindel - teaks, et saan ta tagasi ..ma loobuks kohe. Sellises olukorras ma oskan sellest egotismist üle saada, et mida teised mõtlevad; tuleb lihtsalt korraks välja kannatada - iga uus tüdruk on ju parem, me ju õpime ja areneme. Iga uus tüdruk on parem seni, kuni me areneme kiiremini, kui vana tüdruk. Aga samas ..on see nii lihtne? Vana tüdruk võis ju ka lihtsalt katsetada :)

Nii palju ma olen enesekindel, et kui tüdruk mu maha jättis - järelikult ta ei tundnud mind. Järelikult ta ei olnud lähedal ..aga tundes naisi, peab siiagi möönduse tegema. Tegelikult naised on sedavõrd hetkes, et see, mida nad mäletavad - ok, tegelikult hakkab see nii poole aastaga tööle. Seegi võib muutuma hakata ..võib-olla on naine anum, nagu keegi vahepeal korrutas. Praegu saan ma sellest sõnast aru. Võib-olla ta ei kaalu. Võib-olla asjad lihtsalt on nii, nagu need on.

Helipäevik

2010-09-06T19:12:00.000-07:00

Panin seda ChucK'i nüüd natuke tõsisemalt proovile - proovi sisuks siis reaalselt midagi kokku panna helidest.

Kokku tuli alla minutine klipp, kus olid paar rütmi, bass ning mingisugune tilin - genereerisin need algarvude paigutuse põhjal arvuteljel (mis on eraldi teema). Rütm kõlas nagu rütm, taust nagu taust - mitte midagi eriti huvitavat, aga siiski omapärane ja midagi peale aegluse ette heita ei olnud.

Tulid välja ChucKi puudused:

Kuna kokku oli kaheksa kanalit & igaüks produtseeris kuskil 10 shredi - mis on ChucKi alamprotsess -, siis oli see minu arvutil üsna aeglane, hüppas ja ragises. Reaalajas genereerimine. Siiski kuulatav. Igaljuhul tähendab see, et ChucK-il on piirid - reaalselt huvitaks mind vähemalt tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust tahtvad helid (kuna need praegused arvutused olid triviaalsed ja kümnendiksekundilise intervalliga), mispuhul jääb see arvuti sootuks aeglaseks.
Wav faili lindistus ainult vaikus, nii et üles panna ma seda ei saa [sest nüüd pean magama minema, kui tahan homme üldse ärgata] ..see ei ole puudus, aga mingisugune konfigureerimatus :) Eeldab manuaali lugemist. Mind huvitab, kas ta selle wavi puhul võimaldab ka seda, et reaalaja režiim välja lülitada ja kõik lõpuni arvutada - siis oleks wav igal juhul hea kvaliteediga ja muud saaks kuulata tegemise ajal halvema kvaliteediga. Eks kindlasti on nippe ka.
ChucK'i sisseehitatud pillidest on väga raske head kõla saada - samas on need ainsad, mis väga hästi töötavad ChucK'ga.

Kokku tähendab see (kaks esimest punkti) seda, et ma pean Fausti õppimist kiirendama ja võib-olla veel programme otsima, et saavutada, mida tahan ..kui reaalajas ChucK minu arvutis ei toimi korralikult, siis on tore, et huvitava keele õppisin, aga tuleb pillide-süntesaatorite valikut suurendada :)

Kolmas punkt - võib-olla tuleb lihtsalt otsida häid süntesaatoreid, võtta kood lahti ja siduda ChucK-iga, ChucK'i kaaskasutajad oleks samuti kahtlemata rõõmsad selle üle. Samas see võtaks aega & aega mul napib - tegelikult tuleks sellele helindusele kulutada kuu aega 12 tundi päevas, siis ma oleks oma oskuste suhtes juba natuke rahulikum. Praegu on 98% asja tegemisest õppimine ja ülejäänud aja kiirus ka ilmselt väiksem, kui võiks ..hea tsükkel on [inspiratsioon]=>[tulemus], mitte [piiratud inspiratsioon]=>[õppimine]=>[tulemus], sest viimane võtab kauem aega ..piiratud inspiratsioon tähendab seda, et teooria ei ole väga hästi selge ja ma tegelikult ei tea 100%, millised mu võimalused on (mida kerge vaevaga teha saab ja mis keerukamatest asjadest kui palju tööd võiks nõuda).

Aga muidu on kena, esimene loo moodi kõlav lugu :*) Ainult süda valutab & segab tööd.

Igaviku Paroodia

2010-09-06T16:06:00.000-07:00

Luuletus aastast 2005. Leidsin ja meeldis, midagi tuli meelde - kirjutamise meeleolust, aga ka sisust :) Äkki ma olin isegi midagi pisut unustanud..

Kuldvihm võbeles sildadest alla
Taevastee avanes pärani valla
Sillad põimusid saabuvas äikeses
Hing piineldes plahvatas päikeses
Jõud voolas ja kärises taevatrepp
Pime sulas ja loojangus hävines kepp
Talv tuli ja elutu kannatas veel
Päikest ründas, suust rebitud endine keel
See valu, see oligi tema jaoks elu
Ja tegelik elu - üks veidrike lelu
Päike hahetas, sillad said tapetud

Ta tõusis, samm kergelt tal vääratas veel
Kuid otsus sai kindel - püsida teel
Aeg lainetab hetkede lõputus reas
Ent tõde ja seadus on igas me veas
Iseennast kord näha on lõputu piin
Kuid mitte näha on lolluse viin
Piin parandab, valu teeb terveks me teed
Nii koob saatuseratas me eludekeed
Ja sirgel teel käia on ajatu rõõm

Tõe valu, sa anna sest mullegi sõõm
Iga hetk, olles siin, saab olla vaid hea
Iga retk - minnes viin selle kaasa, kas tead
Ja sulle siit pühendan üksikud read
Tule ära - siit mannetust mannetust maast
Ja tagasi siia, mu tulelõõm
Oma elu ma korjasin sellest maast
See on aegruumist väike sõõm

Kiirustamine ja vaenlase tundmine

2010-09-06T09:34:00.000-07:00

Ma lugesin kuskilt lauset, et "tunne oma vaenlast" ..või isegi mitmest kohast, lugesin ja kuulsin.

Minu meelest see on jama. Päris elus on sellel lausel väga harva mingit tähendust - sõpru ja vaenlasi ei valita mingi suva järgi, vaid siiski selle pärast, et neid inimesi, nende tegevusi ja motiive tuntakse väga hästi. Et on selge, et need inimesed mõjuvad halvasti, on kahjulikud. Loomulikult võib vaenlasi valida ka mingitel labasematel põhjustel (nagu majandushuvide konflikt) - aga otse loomulikult ei ole mu nõuanded suunatud inimestele, kes seda tavaolukorras teeksid :) Ma siiski mõtlen kategooriates, mida ma ise ka kasutada saan ..niisiis, et öelda, kas keegi on mu sõber või vaenlane, pean ma teda väga hästi tundma - kuidas ta käituks selles, selles ja selles harvaesinevas, aga elumuutvas olukorras. Näiteks lahingus. Mõni võib igapäevaelus olla natuke nõme, aga lahingus hea kaaslane; teine võib igapäevaelus kõik väga hästi teha, aga eluohtlikus situatsioonis plagama panna - sest ta on lihtsalt nõrk ..vaimne nõrkus, nagu ka lollus, on päris maailmas kuriteod - ütleme siis nii, et sel määral, mil määral nad on välditavad (ja mõistus on 50% ulatuses oma teha ning need 50% on üldjuhul määravad; alles geniaalsus ei pruugi olla oma teha, aga kõik ei peagi olema geeniused - piisab, kui kõik on head inimesed).

Niisiis, ma ei saa tunda vaenlast - ma pean tundma inimesi. Lihtsalt, neutraalselt. Mitte kunagi (peaaegu) ei saa öelda, et ma pean seda inimest rohkem tundma, sest ta on vaenlane - kes-mis väline jõud ta siis vaenlaseks määras? Juhus? Tundmise kaudu reeglina leitakse, et see potentsiaalne vaenlane on siiski sõber või halvemal juhul võib sõbra tundmaõppimise osaks olla avastus, et ta on vaenlane. Lihtsustatud skeemis - tõesti, vaenlane võiks olla see, kes meile mõõgaga kallale tuleb. Aga seda ei juhtu just iga päev; tavaliselt ei ole konfliktid isegi mitte kaugelt sarnased sellele olukorrale - konfliktid on väga keerulised asjad ning selleks, et kedagi vaenlaseks nimetada, peab teda juba päris hästi tundma. Edasine ei ole enam niivõrd tundmine, kui asjade teadmine tema kohta - parem tundmine võib alati kõike muuta.

Nii et see vaenlase tundmise lause on otsapidi rakendatav, aga kui sellele nii mõelda - kuidagi puine on see asi.

Teine asi, kiirustamine ..kui me kõigepealt määrame ära, kes on sõbrad ja vaenlased, seejärel tundma õpime, see on kiirustamine. Kõigepealt peab "teooriat" tundma - teooriat kui seda, mis ei ole praktika. Teooria on mõõtmine, mõtlemine, analüüs. Kiirustamine viib selleni: kliimaprobleemid - tehtud, majandusprobleemid - tehtud, toidu saastamine - tehtud. Keegi justkui ei pea seda oma tehtuks, keegi pole seda ise planeerinud, aga kõik kiirustavad - keegi ei võta aega, et selliseid maast-lahti asju natuke ette planeerida, mõelda ja analüüsida, vaid ikka oodatakse kenasti ära, kuni nendega vastu pead saab. Kui keegi elab sedasi õhus ja mõtleb kliimaprobleemile enne krahhi, siis teda püütakse jalgupidi alla tagasi kiskuda - korilusse. Korilus korjab tulemusi ja ei mõtle, kuidas tema teod suures plaanis ilma mõjutavad ..ja loodusprobleemid - ma ei räägi sellest õhutemperatuurist, kuhu poliitiline mustkunst inimeste pilkusid muudkui pöörata püüab (et kas on inimtekkeline või ei ole) ..kliimaprobleemid on üks paljudest probleemidest, mille hulka kuuluvad: liikide välja suremine, vihmametsade hävimine, tohutud reostused, lokaalsete kliimade häving ja ilmselgelt ka väga suur risk ökosüsteemi tasakaalule; ütleme laiemalt - loodusprobleemid ..siin on muide huvitav mustkunst, et looduse reostamisest räägitakse tänapäeval seoses kliimaprobleemidega - mis on samas üks väike osa kõigist loodusprobleemidest, mida kõik need seotud faktorid mõjutavad. Ainus osa, mille puhul on vaieldav, kas see on inimtekkeline ..nii et kiirustamist ka forsseeritakse. Tohutult palju saab tehtud. Tohutult palju igasugust jama - tohutult palju saasta saab toodetud, tohutult palju vihmametsi hävitatud ja tohutult palju ilusat saab lõhutud.

Aga siin ongi ..näiteks loodus ei ole vaenlane. Siiski peab loodust tundma ja väga pika ajaga mõistab, kas üks või teine nähtus on vaenlane või sõber - või näiteks toiduga, veel ilmsemalt. Kas mingi toit on vaenlane või sõber. Mida paremini me toitu tunneme, seda paremini sellest aru saame - või millega koos see on sõber. Millal ta rikub ja millal taastab, millal muudab ..inimene on veelgi keerukam, kui toit.

Märkus: kus vaenlast ei mõelda konkreetses - see inimene, see grupp - tähenduses, on sellel lausel väga palju rohkem mõtet. Näiteks, kui vaenlane on "kurjus" - tunne kurjust. Või kavalus. Või vale. Või laim. Või korruptsioon. Või poliitiline salakavalus. Või kuri tegevus. Või midagi iseendas.

Taaskohtumised [ehk siis jalutuskäik metsas]

2010-09-06T04:40:00.000-07:00

Kohtusin oma endise tüdrukuga ..jalutasime, rääkisime juttu, piinasime teineteist ja olime lõpuks suht vähe koos ..öösel tundis ta asju (mida ma muidugi ka tundsin, et ta tunneb, kuigi ma ei olnud kindel, millele need tunded viitavad) ..mingi ta sõbranna oli asjadest valesti aru saanud ja veenis mind pikalt, et see kohtumine oleks vaeva väärt - või midagi sellist, ma ei hakka täpselt seletama, milles ta mind veenda püüdis. Ma ei olnud temaga nii vastik, kui ma plaanisin, aga vahepeal ikka olin ka ..ma arvan, et põhiliselt oleme me suutnud teineteist juba telefonide ja e-mailide teel piisavalt piinata, sealhulgas teda äkki isegi pikemalt ja rohkem.

Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)

Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.

Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)

Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.

Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.

Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.

Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.

Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.

Palju on igavikku..

Märkus: see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)

Coldcut - Autumn Leaves

2010-09-03T10:35:00.000-07:00

Päevikut ka

2010-09-02T22:08:00.000-07:00

Et siis natuke ka päevikut vahelduseks jälle :)

Eelmise nädala lõpus olid mul külas mõned sõbrad ja ehitasime siin (nende meetod oli hommikul kell 8 või 9 kõik üles ajada ja õhtuni välja lasta). Selle nädala alguses oli mul külas üks sõber ja ehitasime, õhtuti tegime muusikat. Vahepeal ei olnud sõpru, siis ehitasin ka natuke. Eile tegin muusikat terve päeva - nüüd ka terve öö. Õigupoolest lugesin manuaali :)

Eile avastasin ka hommikul, et ongi september käes - mis ei ole üldsegi mitte tore, sest varsti läheb külmaks. Kui ma tahan selle maja endale talveks korda saada, siis on asi päris keeruline - ja kui ma tahan talveks saada valmis selle loo (kuigi see tähtaeg võiks ka natuke hiljem tulla), siis on asi eriti keeruline. Sest ühe loo ma tahan teha, mida ma ise enam-vähem heaks peaks siis. Aga enne tuleb lugeda suurtes kogustes manuaale, õppida valdavalt keerulisi paljude nuppudega programme ning teha nii digitaalse helisünteesi kui algoritmilise kompositsiooni teooriat paremini selgeks.

Üldiselt on elu võtnud teatud huvitava varjundi - nagu mingi areng ..see kirje, "kivi" - ma lausa tunnen reaalselt, kuidas ma kasvan ja arenen mingis tabamatus mõttes iga päevaga ..naljakas, et lapsena tundsin ma sellist asja hoopis vähem - rohkem suutsin jälgida, kuidas teadmised juurde tulevad. Ilmselt seetõttu, et lapsena on aeg nii aeglane, et sellised üle päeva-paari märgatavad protsessid on märksa nähtamatumad ..tunne, kuidas vaim mõne sisemise, aeglase, madalal sagedusel jõuga aeglaselt liigub mõne defineerimatu, aga siiski küllalt selge eesmärgi poole.

Üks samasugune tunne, liikumine, komponent sellest "kivist", mida tassida, on mittesuitsetamine ja sellega seotud areng ..kopsud puhastuvad ja meeleolusse tekivad teatud mittesuitsetajalikud uued noodid ..ma arvasin aastaid, et suitsetamine tugevdas mind psüühiliselt - aga nüüd leidsin, et tegelikult on võimalik ka teisiti vaadata, et see mittesuitsetaja meeleseisund on parem. Sellised nüansimuutused sisemises veendumuses mõjutavad tegelikult väga palju seda, kas inimesel on jõudu mitte suitsetada - või siis jõudu ja viitsimist alati kuskilt pakk suitsu välja võluda ja selle nimel kõik tervisehäired kindlalt üle elada. Mittesuitsetamine peale aastaid suitsetamist on püsiv areng - seda saab natuke kiirendada, aga üldiselt käib see üsna loomulikku rada pidi ..mul on tunne, et kui seda ei tee, ei kõnni, on võimalik suitsetamist ka nii maha jätta, et suuremat kasu tervisele ei sünnigi.

Õppimine on huvitav tegevus. Viimased aastad on mul olnud sellised teemad (arengukiiruse järjekorras üks väljavõte) - pildi matemaatika, programmeerimise matemaatika, heli matemaatika, meloodia matemaatika, finantside matemaatika. Läbivalt ka matemaatika kui selline - teoreetiline matemaatika. Ilma selleta on igasugune praktiline matemaatika ju pea võimatu või vähemalt äärmiselt veaohtlik - lausa katastroofiline, kui midagi tõsisemat teha (või siis mitte, sest võimatu) ..ma teen aeglasi samme ka geneetika ning meditsiiniinfosüsteemide programmeerimise vallas - need on väga aeglased sammud, paari raamatu läbi töötamine, ent üldsegi mitte lootusetud. Nendega kuhugi jõudmisega läheb lihtsalt nii 10 aastat aega sellises tempos :) Aga äkki 5, kui tekib eraldi aeg selle jaoks. Ja tegelikult läheb heli, pildi ja meditsiini matemaatika hästi kokku. Ka füüsika ja keemia - mingil kombel on need kõik ühe asja erinevad liinid ja tahud ..see õppimine on samuti üks kivi, aga seda ma tassin juba nii kaua, et enam ei mäletagi :) Soov mingit suurt pilti kokku panna - näha asjade omavahelisi seoseid ..ma tean, milliste asjade vahel on omavahelised seosed (paremini, kui keegi teine, kes ei suuda mõista selle kõige praktilisust ning peab hoopis oma lühinägelikkust ja teooriavõhiklikkust praktilisuse aspektideks, muudab ennast meelega vaimselt küündimatuks) - aga ma ei tea neid seoseid nende keerukuses, elu selle mitmetahulisuses.

Õppida on võimatu, kui võtta õppimist ühe asjana - õppimine on elu ise selle paljukülgsuses ja ühtsuses. Õppimise olemust saab mõista ainult siis, kui mõelda elule kui õppimisele - kui mitte näha head, kurja, valu ja rõõmu, vaid hetkeks lihtsalt õppimist. Seda ei saa teha läbi enesehaletsuse prisma; läbi sellise prisma tundub ehk see, kes nii näeb, isegi arrogantne või solvav, sest ilma sellesse nägemisse uskumata tunduvad igaühe katsumused, kes nii näeb, lihtsalt väikeste või tühistena - sest kuidas ta muidu saaks nii näha. Mulle tundub, et õppimine on usk - kui sellel ei ole usu kindlust, siis on võimatu tabada selle tuuma, näha selle tegelikku olemust ja saada aru, kuidas on tähtis õppida kõike. Kuidas inimene, kes õpib pool osa üht polaarsuse poolust ja pool osa teist poolust on õppinud palju - peaaegu lõputult palju - rohkem, kui see, kes on õppinud ühe osa üht või teist poolust. Aga samas - see, kes suudab õppida üht asja palju, ümbritsevaid asju vähem, kuni teab nii tunnetest, mõtetest, idast kui läänest, on korraga spetsialiseerunud ja avara vaatega ..see on tegelikult ainus, kes on efektiivne. Võib tuua näiteid neist, kes tegelevad millegi sellisega, ent ei näi väga efektiivsed - ent naljalt ei saa tuua näiteid neist, kes on efektiivsed, ent ei tegele millegi sellisega. Ja lõpuks ..see on ka enesetunde küsimus.

Siiski see suvi ..kui enamjaolt on suvi mõneti kerguse aeg - ja samas tihti ka tõsise töö -; vahel on suvi lendlev voolamine ..hetkel on minu voolamine-kulgemine seotud just mingisuguse vahemaa läbimisega, mis kujutab endast teatud raskust, ent on siiski läbitav. Vähemalt justkui võiks olla :) Ja see on ka igasuguse päeviku läbiv teema ..aga muidugi ei katkesta ma selle käigus arengut ja õppimist - sest need on hoopis suurema kivi osad, mida ma olen kandnud kord kerguse, kord raskuse, kord lootusetuse ja kord kindlusega. Ainsad asjad, mis jäävad meiega, on need, millele suudame truud olla igasuguses olukorras ..õppimine - mitte niisama õppimine vahetust vajadusest, vaid eesmärgipärane õppimine - on minu elus üks asju, millele suudan alati kindel olla. Ei ole olukorda ega asja, milles ma ei näe võimalust õppimiseks.

Tundub, et programmeerimine on teine selline asi ..ja programmeerimine hõlmab paljut - keeli, loogikat, mõttelisi süsteeme ja mudeleid, matemaatilisi nägemusi helist, pildist ja kommunikatsioonist ..mulle vahel tundub, et paljud, kes programmeerimise nime all leiba teenivad, on programmeerimisest kaugel - lihtsa skriptimisega on raske isegi kerget mekki saada sellest, mis programmeerimine on. Naljakas, millal lihtsad inimesed hakkavad mõistma, et arvutikeeltel on sama suured erinevused, arvutiprogramme on sama mitmekülgseid, kui suured erinevused on käru või kiirrongi valmistamises või kui suured erinevused on maalimise ja jooksmise vahel ..ma räägin seda selleks, et hajutada nägemust näiteks dreamweaveris veebi tegemisest kui millestki, millel on kasvõi udune seos programmeerimisega - ehkki mõlema valdkonna inimesed võivad töötada samas firmas, on nende vahel selge erinevus; programmeerija oskab kasutada dreamweaverit (peale 10min tutvumist) ning sadu kordi keerukamaid asju; dreamweaveri veebisepp oskab kasutada dreamweaverit. Ja samas võib ka veebi teha PHP's, Javas ..võib teha portaali, kodulehe või internetipõhise kosmosejaama juhtimiskeskuse. Ja sestap ..kui ma mõtlen, et ma õpin programmeerimist, siis õpin ma tegelikult paljusid erinevaid asju, mis käivad selle valdkonna nimetuse alla - ja mis defineerivad selle. Kõik see hargneb kokku ja ringi - ei ole head programmeerijat, kes ei oskaks teha visuaali; ei ole head visuaali, mille käigus ei õpiks huvitavat matemaatilist valemit; ei ole huvitavat matemaatilist valemit, mida ei oleks vaja nii mõneski rakenduses, mis teeb tõsist ja vajalikku asja; ei ole võimalik seda valemit kohe tõsises ja vajalikus asjas kasutada, kui ei ole sellega enne mõnes heas visuaalis mänginud; ei ole võimalik püsida ajagraafikus, omamata head pilti väga laiadest võimalustest.

Programmeerimine on areng ja see on see, miks see mulle meeldib ..see on ka see, miks me nii harva näeme mõnd poemüüja õhinal ja vaimustunult oma valdkonnast rääkimas, kedagi selle suhtes innustamas või seda kaitsmas - nad tõesti ei tunne seda kõike, nad ei tunne seda tunnet tööpäeva lõpuks, nad ei ole teinud seda pingutust ja nad ei ole kindlad, et on milleski väga head ..samas pisut on seda tunnet isegi väga lihtsate asjade programmeerijas - ta tunnetab arengut, tunnetab uusi võimalusi, tihti tunnetab oma kasutegurit ..me näeme programmeerijate lõputuid koosolekuid, mitmetunniseid infovahetusi, arutelusid, väljakutseid ja probleeme - müüjad ei pea neid koosolekuid, sest neil ei ole suurt midagi öelda; programmeerimisfirma ilma õppimise, arutelude, vaimse pingutuseta ei suudaks turule jääda - lihtsalt rohkem töötunde ei tee seda mitte kunagi tasa. See on areng ja informatsioon - kui palju on vaja õppida, kui palju on teineteisele edasi anda, kui palju maksab üks hea idee ja kui hädavajalik see on, istuda maha ja kuulata ära kõikide ideed. Ja samas - miks meil ei ole poode, mis pakuks sama võimsat teenust? Miks need müüjad ei loo poodidesse keskkonda - miks ma ei saa poest just seda, mida soovin, vitamiine, tervist ning teadmisi kauba kohta, mida seal pakutakse? Miks on turul nii palju valesid? Kas see on meie riigi konnatiiklus, et müüjatel, kes tahavad tõsist tööd ja head palka, ei ole ilmselt isegi eriti kuhugi tööle minna? Kas ostetaks ja käidaks? Miks nad ei tee?

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt asju vastandada ..mul on tunne, et kui suurest depressioonist sai Ameerika üle ületarbimise juurutamise teel, nii ka meie; praegusest depressioonist võiks saada üle kvaliteedi juurutamise teel - nii palju üleliigset tööjõudu on meil ainult sellepärast, et me aksepteerime, ostame ning nõuame saasta. Piisaks kollektiivsest kvaliteedinõudest, et inimesi oleks vaja palju enam, head ideed maksaks palju enam ning töö muutuks loovaks ja huvitavaks ..igasugune töö. Kui keegi üldse kvaliteeti on valmis pakkuma? Ma mõtlen, nendest, kes praegu niisama nürilt teevad oma asja - nagu need piiksuvad kassaaparaadid, tere ja headaega. Oleks vaja tunnetada võimalusi.

Nüüd, hmm, ma lähen magama ..see muu jutt on siin sellepärast, et muidu ei oleks päeviku mahunormi täis saanud :)

Elektronmuusika tarkvara 2 (kuidas teha soundi open source tarkvaraga)

2010-09-02T20:45:00.000-07:00

Kirjutasin enne paarist vabavaralisest heliprogrammeerimise keelest. Neile, kellele programmeerimine ei sobi, on see postitus nüüd märksa parem. Samas on sellel ka muu motivatsioon - teha helisid on mugav ainult siis, kui programmeerimise ning muude helitegemise viiside meetodid omavahel siduda; heli on tunnetus+rütm+loogika, nii et lisaks heliloogika loomisele, mille jaoks on perfektne mõni programmeerimiskeel on vaja luua rütm/meloodia, mille jaoks on rütmimasin või noodikiri ilmselt programmeerimisest paremad - ent on vaja lisada ka tunnetus ja taju, mille jaoks on hea kasutada klavereid, mikrofoni ning muid reaalajas tundlikke sisendeid. Silmnähtavalt on vaja vahendeid kombineerida, saamaks parimat tulemust (mõistliku vaevaga).

Kuna ma olen nüüd öö läbi selle uurimisega edasi läinud, siis ka mõningased täiendused siia - mul on installitud kõik, mis Debiani all repodes olemas (sry Windowsi kasutajad - osad nendest programmidest on kindlasti Windowsile olemas, mõni ilmselt mitte; ilmselt täpselt sellist kooslust Windowsis kokku ei saa; siiski võib nii mõnigi osa sellest ka Windowsis huvitav olla) ja seega saan neid ükshaaval uurida - kõik ei ole väga arusaadavad & mida nendega teha saab, aga paljud juba on.

Esiteks - et MIDI töötaks, kasutan Timidityt. Selle käimasaamine on üks tüütumaid asju, aga Linuxi suht vajalik, sest suht iga heliprogramm võib ajuti MIDIt kasutada. Kui MIDI töötab, peaks käsurealt saama seda ka mängida käsuga stiilis "aplaymidi -p128:0 ", millele järgneb failinimi. See "-p128:0" tuleb sellest, et Timidity on klient nr. 128 ja sellel on port 0; kliendile saab viidata ka nime jm. järgi - vt. "man aplaymidi".

Teiseks - kasulik asi on Jackd (või lihtsalt jack). See on taustaprotsess, mis tegeleb sellega, et muudab iga Jacki toetusega programmi eraldi plokiks, millel on sisendid ja väljundid (need võivad olla siis kas MIDI või audio). Jacki sisse-välja lülitamiseks on mitmesuguseid programme, millest mina kasutan hetkel Jack Audio Connection Kitti (qjackctl). Minu konfiguratsioonis tegeleb helindusega Alsa, mille küljes on Jackd. Jackd tuleb peale Alsat käivitada (kasutan qjackctl graafilist liidest, mille konfist on valitud, et see kohe Jackd käivitaks). Selles graafilises liideses näen kõikide programmide sisendeid ja väljundeid, kui klikkan nupule Connections - saan neid siis kokku ja lahti ühendada, kuidas soovin.

Järgmine põnev tööriist on Virtual MIDI Keyboard. Jacki connectoris võib selle kohe Timidity külge ühendada (mis on software MIDI mootor, millest siin alguses rääkisin), mispuhul saab sellega helisid mängida nii, et neid on kohe kuulda. Samas võib selle sealt ära ühendada, ChucK'iga probe teha ja vaadata, mis number kanali pealt selle konkreetse keyboardi kätte saab (neid võib ka mitu avada, et erinevate asjadega ühendust saada - ja loomulikult võib nende asemel olla riistvaraline MIDI kontroller); ChucKiga on kaasas näited selle info lugemise kohta ning samuti on sellest veebis manuaalis juttu. MIDI keyboard on lihtsalt klaver, mida võib hiire või klaviatuuri abil mängida - kahjuks ei saa see aru, kui tugevalt mingit klahvi all hoitakse, nii et MIDI kontrolleril on tugev ja selge eelis. View menüüst saab lahti valikuid, millega saab näiteks klaviatuuri oktaavide võrra üles-alla nihutada, erinevaid pille valida (või siis kanaleid, kui see on mõne sündi külge ühendatud, mis välist pillide valimist ei tunnista, aga pakub mitut kanalit). Jacki connectori kaudu võib selle keyboardi ühendada kas otse MIDI väljundisse (või tarkvaralisse sünti, nagu Timidity), ChucK'i või millegi analoogse külge (et seda ChucK'i helisünteesis kasutada) või siis sellise asja külge, nagu ZynAddSubFX.

ZynAddSubFX on süntesaator, mille abil saab koostada graafilisest liidesest erinevaid effekte. Peale mõningast harjumist saab selgeks, et esiteks on üleval valik "Part", mille kõrval on linnuke "Enabled". Need "Partid" on sisuliselt kanalid. Võib valida Part ühe ning valida sinna pilli, tehes plõksu "Click here to select instrument" nupule. Näiteks võib esimesse kanalisse valida trummi, teise kanalisse mõne muu pilli. Kanaleid vahetades saab mõlemat pilli proovida.

Nüüd võib avada kaks Virtual Keyboardi - kaks korda käivitada virtual keyboardi nii, et mõlemad töötaks. Jacki Connectorist tuleks mõlema MIDI out lülitada ZynAddSubFX'i MIDI in'i külge - nüüd on mõlemad klaverid ZynAddSubFX sündi külge ühendatud. Viewst peaks valima, et oleks näha "Key/Velocity" ja "Controls" (võib olla vajalik keyboardi akent vastavalt kõrgemaks venitada, et need näha oleks). Channel valikust tuleb esimesele valida 0 (mis vastab Part 1-le süntis) ning teisele 1 (mis vastab Part 2-le). Trummidele vastavas klaveris tuleb Keyd võib-olla mõne oktaavi võrra muuta - vastasel korral ei jää trummide helid klaviatuuril nähtavasse alasse ning seega on tulemuseks lihtsalt vaikus, kui püüda trumme mängida.

Mis teeb nüüd Jacki eriti kasulikuks ChucKi kasutajale - ChucKi programm võib olla MIDI väljundiks, juhtides ZynAddSubFX'i sama moodi, nagu seda sai tehtud nende keyboardidega (ja keyboardid võib samuti sisse jätta, et asju testida ja katsetada). ChucK võib juhtida erinevaid valitud pille ning talle võib teha ka preseti - kõik ZynAddSubFX'i seaded saab talletada. ZynAddSubFX võimaldab ka ise palju effekte, ent võib eeldada, et enamuse teeme ChucK'is - sellisel juhul jääb see lihtsalt üheks ChucK'i külge ühendatud sündiks. Teiseks (samuti Jackis) saab ZynAddSubFX'i audio outi omakorda ChucK'i sisendi külge ühendada - nii tekib olukord, kus ChucKis saab algoritmilise kompositsiooni luua, mida ChucK sündi peal mängib, aga tulemus tuleb ChucK'i tagasi ning sellele võib ChucKi sees uuesti kõikvõimalikke effekte lisada. Sündi näol, samas, on tegu mugava graafilise liidesega, mis teeb ilmselt üksjagu tööd ette ära.

MIDI out on olemas ka MIDI playeritel - seega saab kas lindistada või koostada eraldi lugusid, mida võib siis kas ChucK'ile sisendiks anda MIDI formaadis, ChucKile sisendiks anda läbi sündi (ehk siis juba audio kujul). Selle viimase jaoks on olemas kaks mugavat programmi - Hydrogen ning Rosegarden.

Hydrogen on lihtne ja mugav trummimasin, millel on muuhulgas olemas ka MIDI talletamise võimalus.

Roosiaed on suuremat sorti helitegemise tööriist, millega saab avada Hüdrogeeni poolt genereeritud MIDI ning lisada sinna tracke. Rosegardenis saab muuhulgas kirjutada noodikirjas lugu ning talletada tulemust MIDI faili. Rosegarden võimaldab ka lindistada (nii et MIDI Keyboardi võib ka siia külge ühendada). Võib, muidugi, ka mõne muu MIDI editori valida - mõni on kiirem, mõni ehk lihtsam, mõni on vähemate võimalustega [järelikult lihtsam] näiteks puhtalt noodikirja redaktor. Kui need toetavad jacki (ja mõne programmi puhul tuleb installeerides/kompileerides vaadata, et satuks just jacki toetusega variant), siis saab neid ühendada muude programmidega ning luua kooslust, mis toimiks.

Lõpuks saab ChucK-is wav faili talletada ning seda veel mõne wave editoriga masterdada (ja viimaseid on päris korralik valik - tuleb valida mõni, mis ilma suurema konfimiseta olemasolevas masinas hästi töötaks või siis piisavalt hea ja konfimist väärt oleks).

Elektronmuusika tarkvara

2010-09-02T14:40:00.000-07:00

Peale nüüd mõningast uurimist olen jäänud kolme (programmeerimis)keele õppimise juurde:

ChucK
Faust
PureData

(PureData)

Kolmas kolmest on visuaalne programmeerimiskeel, mida õpin tänu sellele, et sugulase soovitatud raamat on sellele üles ehitatud. Visuaalne programmeerimine on algajale mugav - lausa võiks soovitada -, aga elu on näidanud, et suht võimatu on luua visuaalseid keeli, mis väljendusvõimsuse või arenduskiiruse osas kasvõi läheneks sümboolsetele keeltele.

Ehkki väga paljud projektijuhid ja arhitektid armastavad vahekeeli, nagu UML - ehk siis skeeme ning jooniseid. Isegi leian, et näiteks süntaksireegleid on lihtsam lugeda skeemide kujul, kui tundmatus (või, peab möönma, isegi tuntus) süntaksiväljendamise keeles ..siiamaani on minu jaoks näiteks YACCi süntaks üsna tüütu. Igaljuhul tulevad visuaalsetele keeltele ette teatud piirid - väga suuri ja keerulisi, samuti ka semantiliselt-loogiliselt mitmetahulisi programme on nendes väga raske väljendada; teiseks ei saa nendes väga kiiresti asju teha - hiirega mõne kasti joonistamine ja juhtmete ühendamine võtab aega.

Nõustun ka sellega, et millegi tegemine heas visuaalses keeles, eriti kui tegu on muusikaga, nõuab algajalt viieminutilist sissejuhatust, samas kui vähegi huvipakkuva programmeerimiskeele aluste õppimine on ilmselt ligilähedaselt sarnane mõne naturaalkeele aluste õppimisega - ka programmeerimiskeeles on suht võimatu teha midagi vähegi kasulikku, kui ei tunne esimest kolmesadat sõna ning parajat portsu süntaksireegleid. Arvutikeelte polüglotile, samas, on see ehk sama lihtne, kui polüglotile õppida harilikku keelt; programmeerimiskeeled jaotuvad paradigmadeks, need omakorda millekski keelkondadele väga lähedaseks ning keelkonnad keelteks ja nende spetsiifilisteks implementatsioonideks (murreteks) - loomulikult on ka palju vastastikuseid laenusid.

Arvutikeeled arenevad harilikest keeltest kiiremini - täiesti fundamentaalseid asju tehakse tihti ringi. Ükski arvutikeel ei jõua kuhugi, kui selles ei ole võimalik saavutada kergema vaevaga suuremat väljendusvõimsust, aga ka paljusid muid asju (mille kirjeldamine läheks ehk pisut tehniliseks). Nendel kahel põhjusel on ka vastastikused laenud - eriti keelte, aga mingil määral ka paradigmade vahel - küllaltki tavalised. Asjad, mis midagi uut väga palju ei paku, laenatakse olemasolevatest keeltest - lihtsustamaks uue keele õppimist -, samas kui asjad, mis väga palju pakuvad, levivad mööda keeli. Siiski ei levi nad igale poole kahel põhjusel - esiteks ei sobi iga featuur teise keelde, kuna seal on sama asja tegemine juba võimalik hoopis teisiti (ja väga raske on lugeda koodi keeles, kus sama põhilist asja väljendatakse kümnel täiesti erineval viisil, justkui kümnest keelest selles, mis autorile parasjagu hea valikuna pähe tuli) ning teiseks ei pruugi see teise keele loogikaga isegi mitte sobida, selles võimalik olla.

(ChucK)

ChucK on keel, mis pakub kaks huvitavat uuendust (lisaks sellele, et see on helisüntesaatorite tegemiseks mõeldud domeenipõhine keel [DSL]):

Aeg on fundamentaalselt keele loogikas sees.
Programmi töö ajal on võimalik seda mingil määral muuta (tegelikult peamiselt komponente vahetada).

Lisaks on seal ka helikeelele kohustuslik osa - helivoogude saatmine ühelt komponendilt teisele on väga lihtne (tavalises, üldises programmeerimiskeeles kuluks sellele palju ridu või isegi eraldi keerulisi klasse, sellal kui ChucK'is käib see ühe sisseehitatud ja väga paljude olukordadega juba ette arvestava tehte kaudu).

Aja fundamentaalselt keele loogikas sees olemine erineb paljudest muudest keeltest - ChucK on üles ehitatud nii, et oleks kerge ja loomulik väljendada, millal täpselt üks või teine asi toimuma peab. Harilikes keeltes nõuab sünkroniseerimine eraldi tööd, kuid ChucK-is on see töö esiteks juba üldjuhul ära tehtud ehk siis teoreetiliselt läbi analüüsitud erinevad juhud ja sünkroniseerimine nendel juhtudel; nagu hästi teame, on teooria eelis praktika ees see, et on võimalik teha üks kord ja korralikult - arvestades kõikvõimalike sündmustega, mida ei ole veel kunagi juhtunud, aga mis on teoreetiliselt võimalikud. Nii ka ChucK - paljude protsesside omavaheline ajaline sünkroonsus on juba ette läbi analüüsitud, et see igas olukorras toimuks; asju on võimalik käivitada ühe sämpli või (täpselt) ühe tunni täpsusega; erinevaid protsesse on võimalik kahe reaga samasse taktimõõtu viia ja omavahel kooskõlastada; programmeerija ei pea mõtlema ajale - peab ainult (selgelt) väljendama oma soove aja osas.

Programmi muutmine selle töö ajal tähendab seda, et on võimalik anda ChucK'is näiteks laiv esinemisi, kus vastavalt esinemise flowle ja meeleolule saab kirjutada uusi koodijuppe-mooduleid, näiteks kuulata neid kõrvaklappidega ning samas ka siduda esinemise üldise meluga ilma, et see hetkekski katkeks - ja loomulikult on need ajaliselt sünkroniseeritud ning ülejäänud helide koodiga samas taktimõõdus ja ka muutujaruumis; näiteks saab mitte ainult sämpleri pilli, vaid terve sämpleri koodi (mis tekitab trummilöögi heli, kui sämpleri pihta trummipulgaga lüüa) vahetada hetkega välja ilma, et isegi sämpleri kaja ja sellele pandud effektid vaibuks - vahetub üks tükk koodi sellal, kui ülejäänu ajab oma asja segamatult edasi.

(Faust)

Niisiis, ChucK on hea, nagu juba kirjeldatud - siiski on tal paar väikest puudust.

ChucK'i esimene puudus on tema kole kiviaegne kood - süntaks on võetud kuskilt eelajaloolisest ajast, nagu C, C++'i ja Pascali loogika; samas kui muud keeled on kiiresti arenenud. Teiseks ei toeta see paljusid võimalusi, mida iga korralik kaasaegne keel toetab - väikse näitena ei ole klasside konstruktorid veel implementeeritud. Kui ma peaksin ChucK-i süntaksiga keeles tegema infosüsteemi, siis ma arvaks, et tegu on debiilsusega. Selliste kriteeriumite järgi on see väga vilets keel. Teiseks on ka süntaks muus osas kole ja mitte eriti koherentne - aga selle võime välja vabandada ChucKi autorite (tegu on Princentoni ja Stanfordi ülikoolide elektronmuusika osakondade koostööprojektiga) tõsiste kiiksudega - ilmselgelt ei huvita neid konventsioonid ja head tavad. Tänu sellisele tavade eiramisele arendavad nad ChucK-i külge täiesti geniaalseid ja uudseid nähtusi, nagu näiteks editor Audicle - mis on küll kaugel valmisolemisest.

Aga teine, konkreetsem puudus - ChucK ei ole väga optimeeritud. See ei ole kiire. Väga keerulisi arvutusi - mida helide puhul ikka ju teha tasub - ei tasu sämpelhaaval ChucKis teha - heli hakkab ilmselt lagima (ehk siis ei suuda enam oma perfektselt sünkroniseeritud taktis püsida või õigesti kõlada).

Selle puuduse vastu aitab võimalus C++-is uusi UGene lisada - UGen on ChucKi unit generator. UGenid nimelt tegelevad keeruliste sämpelhaaval arvutustega.

Mis on ChucK-i nõrgad küljed, on õnneliku juhuse läbi Fausti tugevad küljed - Faust võimaldab luua UGeni ning kompileerida selle kiireks C++'i koodiks. Sestap leidsin ka, et see on ChucK-ile pea komplementaar. Ainus, mida tuleb teha - teha ChucK'ile plug-ini klass, mis strukturaalselt sobiks Faustis tehtud protsessiga ning seejärel muuta Fausti koodigenereerimist ChucK'iga ühilduvaks (võib-olla piisab, kui teha ühte kahest).

Mis teeb Fausti C++'i koodi kiireks? Sellel on hea põhjus - Faust on matemaatiliselt koherentse teooria põhjal tehtud ..fausti manuaal tegelikult kubiseb matemaatikast (siiamaani küll mitte väga keerulisest - peamiselt hulgateooria ning lihtsad tehted; muidugi võib see veel manuaalide käigus muutuda). Kuna see on matemaatiliselt tugeva pinna peal, on võimalik Fausti programmi matemaatiliselt lihtsustada - ka tänu sellele, et paradigmade mõttes on ChucK (peaaegu) imperatiivne keel, aga Faust on funktsionaalne keel. Funktsionaalsus tähendab just nimelt mõningast sarnasust matemaatikale - peamiselt funktsioonide loogika mõttes (sest teistmoodi sarnaseid keeli matemaatikale kutsutakse juba loogilisteks keelteks) ..tänu sellele funktsionaalsusele saab kasutada matemaatika täit võimsust, et kiirendada ja lihtsustada Fausti süntesaatoreid. See toimub nähtamatult-märkamatult ning annab tulemuseks väidetavalt pea sama kiire või praktikas isegi kiirema koodi, kui C++'is käsitsi tuleks - ja seda keeles, kus on helisünteesi tegemine kindlasti palju vähem energia- ja ajakulukas, kui C++'is.

(ChucK+Faust+Python+MIDI+OSC)

Et siis, täiskomplekt:

ChucK võimaldab teha helisünteesi, juhtida helisid reaalajas ning siduda kõiki heli ja muusika aspekte algoritmilise loogikaga - teha muusikat matemaatika (ja loomulikult inspiratsiooni) abil.
Faust võimaldab teha ChucKile sünteesikomponente, mis oleks kiired ning ei koormaks arvutit üle.
Python võib läbi OSC, aga ka läbi spetsiaalsete ühenduslülide, suhelda ChucK-iga - asju, mis ei puuduta muusikat (näiteks kasutajaliides muusika juhtimiseks, aga ka paljud muud asjad) võib olla Pythonis lihtsam ja parem teha - Python saab anda ChucKile infot ja korraldusi (ning ka vastupidi).
MIDI - mul on hetkel virtuaalne MIDI keyboard, mis töötab koos ChucKiga. Vajadusel saab selle asendada reaalse MIDI kontrolleriga.
OSC - Open Sound Control on protokoll, mille abil suhtlevad omavahel erinevad helisünteesi vahendid. Nende vahendite alla käivad arvutid, programmid ning seadmed. ChucK toetab OSC'd suurepäraselt (nagu ka vanemat osaliselt samu funktsioone täitvat protokolli - MIDIt) ning seega tasub neid ühendada.

Ja kõik see tehniline jutt ..eks ma alustan tehnikast (tehnoloogiast), aga loodetavasti jõuab see kõik üks hetk ka improvisatsiooni (kunsti) juurde välja, nii et ma saan mõne põneva loo teha - ehk ka mitte üksi :)

Minu muusikalised katsetused

2010-08-30T06:08:00.000-07:00

Eile tegin ühe loo, millega rahul oleks vist palju olla, aga see on esimene, mis kõlab nagu lugu - ärge laske kõlarite raginast lõpu poole segada, kõlarid ei ole puruks, vaid see on loo osa ;)

Lugu ise siis selline.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada?

2010-08-29T14:54:00.000-07:00

Mis saab, kui inimene õpib efektiivselt selleks, mis ta ei ole?

Arvutihiired, huvitaval kombel, annavad üsna ühese vastuse meie ühiskonnas. Pea kunagi ei tõsta vasakukäelised külas ega isegi kodus arvutihiirt sinna, kus on selle koht - vasakule poole klaviatuuri. See tähendaks juhtmete liigutamist, hiiremati liigutamist (kellel on) ning tihtipeale veel suuremaid ümberkorraldusi. Kui vahetada paremakäelistega üsna tihti ..noh, ühesõnaga, paljud vasakukäelised õigupoolest ei oskagi vasaku käega hiirt kasutada.

Mina olen, oma paljude muude õpingute käigus, ka arvutihiirt tihtipeale vasakule poole klaviatuuri tõstnud - tööl, kodus. Viimasel ajal on mul arvutil kaks hiirt - mõlemal pool klaviatuuri (kui lihtsalt kaks hiirt külge ühendada, juhivad nad sama osutit). Ehk siis - viimased viis või kuus aastat :) Seda mitte alati, vaid siis, kui kaks hiirt on käepärast. Väga tihti kasutan ma hiirt parema käega, lisaks on mu arvutis mõnikord paremakäelisi. Vahel on mugavam vasaku käega kirjutada samal ajal paremaga hiirt liigutades (qwerty klaviatuuril oli minu ühe käe kiirus 250 tm minutis, kahe käe kiirus 300 tähemärki minutis - kui saab ühega juba hiirt liigutada kirjutamise ajal, see tasub ennast kuhjaga, eriti kui on vaja kümnesse kasti kirjutada igasse üks kümnetäheline sõna, lisaks kopeerida-kleepida, mis on juba lihtsalt Ctrl+C, Ctrl+V). Nii palju siis efektiivsest arvutikasutamisest :) [muide, programmeerija, kes ei kasuta arvutiklaviatuuri ja hiirt efektiivselt, ei pruugi olla ebaefektiivne - efektiivsust saab sisuliste asjadega palju enam tõsta; tihtipeale kirjutan ma näiteks kahe sõrmega, kuna see on lõbusalt kohmakas ja aeglane ning samas ikkagi kiirem, kui mõttetegevus - ma ei kaotaks aega, kui kirjutaks 2-3 järgmise mõtte esimest sekundit versus, et kirjutan rahulikult eelmist asja samal ajal järgmist mõeldes; arvutikasutamise efektiivsus ei puutu üldse asjasse].

Teisalt, võtame hiirte ajaloo. Ma ei tea, kui paljud mäletavad - 17 aastat tagasi, kui Eestisse arvutid vaikselt sisse hakkasid imbuma, olid enamuses programmides hiired väga kohmakad. Tegelikult hiir oligi ebatäpsem ja kohmakam seade, kui praegu, aga samuti selle konf - selleks, et liigutada hiir alt üles üle ekraani, pidi seda neli-viis korda üle hiiremati liigutama; tuleb välja, et hiirt matil tuli liigutada lausa suurem maa, kui liikus osuti ekraanil. See pidi võimaldama täpsust, samuti oli keskmine hiirekasutamise oskus madalam, kui praegu. Mõned aastad hiljem oli näha, kuidas hiired vaikselt kiirenevad - huvitavad ja fancyd asjad olid konfid, kust sai hiire kiirust muuta, lisaks hiirele kiirendust anda. Esialgu kiirust väga hulluks ei julenud panna ning kiirendus oli üks linnuke. Tänapäeval saab nii kiirust, kui kiirendust muuta sujuvalt eri väärtuste vahel ning hiire liikumine on omamoodi "tuumafüüsika" (tegelikult küll pigem mehhaanika, aga igaljuhul mitmete huvitavate nüanssidega). Hiir, tänapäeval, omab kahte tüüpi kiirendust - esiteks kasvab selle kiirus, kui suurema ala liigutad; teiseks kasvab selle kiirus kiiremini, kui käe kiirus matil - nende kahe vahel on logaritmiline seos. See tähendab, et aeglase liikumise korral on võimalik saavutada varasemast suuremat täpsust (kuna pixel on väiksem), ent kiire liikumise korral on hea konfi puhul võimalik liigutada osuti ekraani alumisest servast ülemisse, liigutades hiirt matil paar-kolm sentimeetrit. Kui vanasti oli hiir matilt üles tõstetud asendis ("ignoreeri liikumist" režiim) pigem kauem, kui matil, siis nüüd ei tõsta ennast hiirega mugavalt tundev kasutaja seda matilt mitte kunagi.

Läbi oma elu, kui kiirendus on saanud hiire loomulikuks osaks, olen ma kiirendust pidevalt tõstnud. Windowsis ja paljudes linuxites kruvin vastavad näitajad - kiirus ja kiirendus - mitte päris põhja, aga peaaegu. Kunagi, ilmselt, ei oleks ma sellisel juhul osanudki hiirt kasutada. Nii palju siis selle näiliselt lihtsa seadme õppimisest.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada:

Alguses õppisin hiirt kasutama parema käega, kasutasin seda aastaid ainult parema käega.
Üks hetk lihtsalt nalja pärast õppisin kasutama vasakuga. See oli natuke ebamugav pikka aega, ent siiski toimis - ilmselt õppisin seda mõne kuuga kasutama sama hästi, kui paremaga oli võtnud aastaid (mitte ainult harjutamist, vaid ka sügavat mõtlemist - tundkem oma tööriistu).
Millalgi, juhuslikult, avastasin - vasaku käega suudan ma tavalise hiirega joonistamisprogrammis joonistada. Paremaga ei suuda. Paremaga tulevad ringid lopergused, jooned kõverad ja ruudud ..õnneks mitte päris kolmnurksed :)

Mida see tegelikult tähendab? Oleks ma lähtunud sellest, et tahan valida lihtsaima tee, et arvutit kasutada - so. et teen nii, nagu kõige lihtsam on [mis on dumbuseri definitsioon - ja dumbusereid on väga palju] -, siis oleks ma kasutanud arvutit kümme, viisteist aastat ..ja siiski ei oleks ma õppinud joonistama ilusat ringi. Sest, tõesti - kuigi ma kasutan siiani 50% ajast hiirt parema käega - ei suuda ma paremaga teha ilusat ringi. So. see ring on kindlasti parem, kui oleks, kui ma üldse paremaga hiirt ei kasutaks, aga see on palju halvem, kui vasaku käega. Peab, muide, mainima, et seda oleks olnud võimatu märgata ilma vastavate juhusteta - parema käega olen ma väga harjunud hiirt kasutama, saan igale nupule kiiresti ja täpselt pihta jne.. Lihtsalt, mu paremal käel puudub koordinatsioonivõime ilusate ringide, sinusoidide või tähemärkide saavutamiseks. Ja võimalik, et see ei ole harjutatav - vähemalt mitte täiuseni.

Niisiis - kui me õpetame vasakukäelise tegema asju parema käega, siis me õpetame ta faktiliselt tegema asju halvasti. Ta on kohmakam, ebatäpsem ja ilmselt ka sellevõrra rumalam, kui ta muidu oleks. Ehkki - samas õpetame me teda arendama enda kahte kehapoolt ühtlaselt, millest võib jälle palju kasu olla. Aga mitte nii palju kasu, et oma esimesed 20 eluaastat kõige halvasti tegemist vabandada - pigem õppigu teadlikult kahekäeliseks, kui selline huvi tekib (ja lastel ju ikka tekib?). Õppigu oma tugevat külge kasutama, mitte ainult nõrgema nõrkust pehmendama.

Aga mis saab, kui püüame hea intuitsiooniga inimest ainult mõtlemisele toetuma õpetada? Ma usun, sama loogika alusel - me saame idioodi. Nagu ka vastupidist tehes. Või siis, kui püüame hea intuitsiooni, loogika ja tunnetusega inimest panna enda moodi elama (midaiganes see ei tähendaks). Või kui püüame nõrga intuitsiooniga inimesse sisendada, et ta oma intuitsiooni täielikult usaldaks - või inimest, kes teeb loogikas kümme viga kümnest, panna usaldama ainult teadust. Lühidalt öeldes - kui me paneme lapse kooli, siis me saame idioodi. Eeldusel, et ta ei suuda ennast kaitsta ;)

See on huvitav ..millest mõelda. Inimesed, keda tehakse teistsugusteks inimesteks.

Muide, statistikat - 100% inimestest, kes on mulle väga püüdnud sisendada, et teisi inimesi ei tohi muuta, näevad rämedalt vaeva, et muuta mind või kedagi teist. 1% inimestest, kes ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud, on suutnud mind südamest, fataalselt ja mõnda osa minust tõsiselt muutvalt puudutada ..seda on raske öelda, mis muutused on loomulikud ja mis ei ole. Mõni muutus läheb meie olemuse, iseloomu ja paljude muude asjadega kokku - aga see ei ole erand, see on reegel, et selliseid asjugi väljast torkides tehakse vead. Teisi inimesi tuleb muuta. Mida ei tohi teha - püüda teisi inimesi muuta, nii et nad on ärritatud ja ei taha muutuda ..see on muutja viga, mitte nende viga, et see protsess ei kanna maitsvaid vilju ;) Üheselt muutja viga, mustvalge kindlusega.

Seda arvesse võttes - kui me õpetame inimestele elustrateegiat, mis ei arvesta nende tugevate külgedega ..idiootlikul juhul arvestab see meie tugevate külgedega ning lausdebiilsel juhul meie meelest ideaalsete tugevate külgedega ..see elustrateegia ei kanna maitsvaid vilju. Ja see on muudetava viga, kes ei suuda ennast keskkonna halbade mõjude eest kaitsta.

Kivi

2010-08-29T13:56:00.000-07:00

Lugesin just häid Fowlesi tsitaate - http://et.wikiquote.org/wiki/Maag - ja jäin neile mõtlema. Parafraseerisin ühe neist - "küünik ei ole definitsiooni kohaselt mitte inimene, kes on mõistnud, et teatud head asjad on võimatud, vaid lihtsalt inimene, kes on neis asjus täiesti lootusetu". Selliste väikeste, aga oluliste nüansside märkamine on minu meelest oluline. Otse loomulikult ei loe ma tsitaate kui mingeid suvalisi kontekstist väljarebitud lauseid kuskilt netist, vaid olen ka raamatut lugenud ja see on teatud aja mu lemmikraamat olnud ;) - ütleme, kuu :) ..aga see viimane on ka päris pikk aeg, tollal vahetusid mu edetabelid palju kiiremini. Lapsena lugesin ma mõnikord mitu raamatut päevas - näiteks ühe ööga külas teel Saaremaalt Tallinnasse kolm Pratchetti raamatut lihtsal põhjusel, et need olid seal olemas. Või kunagi Kafka kõik tekstid (3 romaani ja novellid) ja Borgese kõik tõlgitud tekstid (lihtsalt novellid vist) kahe-kolme päevaga kaks korda. Lihtsalt, need olid nii head. Borges on siiani mu lemmikraamatute nimekirjas - Maag on selles nimekirjas, et ma mäletan halvasti ja peaks üle lugema, aga saan seekord ilmselt isegi suurema elamuse, kuna kogemust kogutud suuremas koguses kõik see aeg :) Fowles, ühesõnaga, on hea.

Ma mõtlesin sellele kivile. Ütlesin, et on selline tunne, nagu tassiks seljas kivi - see elu praegu. Siis nimetasin mingi hulga asju, milles see kivi seisneb ..aga ei ole, ei ole need asjad :) Seletada püüdes kaob sisu mõnikord ära - aga nagu Folwes ütleb, ei tähenda see, kui me ei ole võimelised sügavaid tundeid väljendama, alati seda, et neid ei ole. Pigem tähendab see seda, et need ei pruugi mõnikord õiget vastukaja saada - muutuksime valesti mõistetud inimesteks, milliseid on palju. Nii et tasub ikka õppida oma sügavusi väljendama - sõnades, tegudes ja liigutustes, hääletoonis ning olemuses.

Mul on viimased päevad, kohati - eriti üleeile - olnud tunne, nagu kannaksin ma seljas rasket kivi. Mitte siis maailma kannatusi ega inimkonna õnnetuid otsuseid - neid kanname me kõik -, küll aga midagi olulist minust endast ..ma ei ole suitsetanud mõned nädalad (ja see on juba mitmele proovile vastu pidanud, kus minu läheduses suitsetatakse või keegi unustab tubakapaki maha), teiseks olen ma südamest haavatud, samas tunnen ma, et ma ei ole oma vaimu eest hoolt kandnud - see on ekslev ja rahutu, kõike muud, kui zen; tegelikult on minu probleem selles, et see ei ole seiklev, ekslev ja vaimustunult rahutu, vaid see on ekslevalt ekslev ja ennastunustanult rahutu -; lõpuks ei ole ma teinud asju, mida ma tahan teha. Ma tahan viljapuuaeda, maja ja oma isiklikku muusikapala - jättes välja kõik arvutiprogrammid, süstaharjutused ja palju muud, mida ma ka tahan. Ilmselt on isetehtud muusikapala saavutamine kõige raskem (kui trashida kõik ebakvaliteetne saast, mida ma teen, aga ka omapärased, kuid siiski poolikud lood), maja saavutamine teisel kohal ja mittesuitsetamine juba kena hoo sisse saanud. Zeni ma sellesse toplisti ei pane, sest seda ei "saavutata", nagu võiks tähenärijalikult mainida - ja tähenärijalikult mainimine on justnimelt minu teema, või isegi lihtsalt käitumine, nagu oleks mulle kõike juba tähenärijalikult mainitud, mida mainida saab, et keegi teine ei tunneks kohustust mind tähenärijalikult parandada. Sest tähenärijaid kipub eristama see, et erinevalt kõigist teistest on neil õigus - ja sealjuures üsna täpselt õigus. Võimalikkuse piires siis. Nii et pigem meeldiks mulle, kui märkuse teeb keegi teine, mõni selline loll, kes ei saanud täpselt aru ja üritab nüüd oma väärarusaama minu arvele kirjutada ja teistsuguseks väärarusaamaks ära parandada ;) Või mõne tema iidoli või traditsioonilooja-etaloni meelest siis väärtarusaamaks. Niisiis zeni selles listis ei ole. Aga see list teeb kokku kivi - ütleme nii, psühholoogilise surve. Ja see kivi, ilmselgelt, tuleb vedada mäe tippu - ja siin jääb sõnadest väheks. Minu alateadvus teab, minu hing teab, peaaegu et ma ise tean, kuhu see kivi tuleb tassida ja milles see seisneb - aga aruka olendina näen ma korraga ühte sammu, sest muidu lobiseks ma kõik välja ja kurjad vaimud hakkaks mind takistama. Või, ütleme nii, surnud hinged. Või täpsustame - inimesed, kes juhuslikult mu mõttekäike järgivad ja samas mulle ebasoodsat pinnast püüavad luua; püüdlevad lausa ise mulle ebasoodsaks pinnaseks olemise suunas. Nii et ma palju ette ei tea - aga kivi on reaalne, mägi on reaalne ja mäe tipp paistab silmapiiril, mis sest, et ma seda seal päris hästi ei näe. Ma olen paslikult lühinägelik, otseses ja ülekantud mõttes - just sobival määral, et natuke oma peaga mõelda ka vaatamise asemel. Ja just sobival määral, et suurima pingutusega üsna hästi näha :) Aga see tassimine ..see on meeldiv tunne - meeldiv sellepärast, et ma tunnen üsna hästi selle kivi raskust ja olen teadlik asjaolust, et see on mulle just paraja suurusega kivi. Oleks natuke raskem, siis ma teeks iga viie minuti järel puhkuse - ja teate, mis on, kui mittesuitsetamisest iga viie minuti järel puhkus teha? See on kopsudele halb - ja mitte ainult. Samas on see piisavalt raske kivi, et mu vaim läheb silmnähtavalt tugevamaks - mitte selles mõttes, et ma kiiremini arvutaks või kergemini aru saaks, kuidas minu raske töö võiks tegelikult olla suur pingutus minu enda vastu (nagu nii mõnigi raske töö, mida ma näen inimesi tegemas, on iseendale augu kaevamine - paremal juhul nad ei arva, et kaevavad seda kellelegi teisele, vaid mõtlevad näiteks, et kaevavad keldrit); mitte ka selles mõttes, et ma paremini aru saaks, mis minu ümber toimub ..mu vaim läheb tugevamaks selles mõttes, et ma jõuan sellega järgmine kord raskema kivi üles tõsta. Vähemalt korraks. Ja see on päris hea tugevus võrreldes nende teistega.

Tegelikult väljendub see kõik tantsimises. Kui meil on tõsiselt häid, huvitavaid ja vajalikke elukogemusi, siis paraneb meie tants. See muutub lihvitumaks, keerukamaks, tundelisemaks ning jõulisemaks, kindlamaks ja tugevamaks - see omadussõna, mida ma silmas pean, on see, mille ma sellest oluliste aspektide nimekirjast välja jätsin. See areneb minus hetkel ..tänu sellele kivile. Ja see ei ole kergus ega võluvus - see on just vastupidi; see, mis ei saaks eksisteerida koos kerguse ja võluvusega siis, kui meil oleks ainult argiloogika oma lihtsas robustsuses. Kui elu ei koosneks koanidest. See on polaarne vastand, ent sama hea ja paremal juhul kerguse ja võluvusega harmoonias. Ma lausa ei oska tantsida praegu - kuigi mul ilmselt tuleks seda lihtsalt teha suvalises kohas, et võõrastelt inimestelt komplimente saada ja selle üle rõõmustada (õnneks ei ole kombeks kellelegi mainida, kui tema stiil, stiilid või stiilitus ei meeldi - see kehtib lihtsalt alati ju valdava enamuse kohta -, nii et ikka ainutl komplimenddi :P) ..aga see ei ole oskus, ma ei ole vaba ja kerge - pigem näen ma palju vaeva, et muusikasse sisse minna, tõesti süvenen (selle asemel, et see mind õhku tõstaks ja kaasa haaraks - või lihtsalt viimast, näiteks vette tõmbaks ja kaasa haaraks) - ja siis olen tõesti muusikas. Aga samas natuke kripeldab - ma otsin midagi. Tegelikult ma muutun - ja selline muutumine, kasv, kui sa ei ole enam üks ega ka veel teine, see kripeldab. See on sundseis - sa ilmselgelt ei taha neid valikuid, mida sa näed, aga see ei ole triviaalne leida see valik, mida sa tahad. Sa astud sammu igas suunas ja sammu igast suunast tagasi - mis moodustab huvitavaid kujundeid, aga eimidagi enamat. Ja nii kõiges. Näiteks armastust otsime me nii - aga see tuli alles analoogiana pähe (kuigi ma olen siin sellest viimasel ajal palju kirjutanud) -; armastusele lisaks on kogu elu mõnikord selline. See on kasv - juhtida ennast läbi segaduse, olla korraga mitut asja, teadja ja mitteteadja, õpetaja ja õpilane. Sest, nagu ikka, ma ei usu välisesse õpetusse - või usun, aga tõesti, see kipub olema liiga omavaateid pealesuruv tundetujama. Selles ei ole tuuma. Vahel harva on - ja siis enam ei ole, kuigi inimene on sama. Me arvame, et me liigume ruumi mõõtmetes, aga kerge on mõnes muus mõõtmes just see kraadike kõrvale astuda, et me näeme sama inimese teist nägu - ja meile ei meeldi, mida me näeme. Ma kannan seda kivi nii, et miski minus teab, kuhu see kanda; miski minus teab, mida kanda - ja miski minus rahuldub teadmisega, et kui teha seda, mida need teised miskid (kaks pluss sada) ette ütlevad, nimelt siis kanda kivi, siis on ootamas suur nauding. Nauding kui elurõõm - mitte kui midagi labast ja nõmedat, mida üks elurõõmutu õnnetu küüniline muinasjutuvihkaja naudinguks nimetab; nauding kui veel väga palju asju ja ka see, mida üks elurõõmutu ... naudinguks nimetab (vähemalt mõni variatsioon sellest). Ehk siis - selline kivi, mida on kanda päris hea, sest sa oled taibanud, kust seda hoida tuleb, kuidas oma jalgu liigutada tuleb ja millises meeleseisundis viibida tuleb selleks, et ühtlaste, lühikeste ja üldsegi mitte kiirustavate sammudega just parajalt rampväsinult mäetipus lõpetada ning üks hea korralik uni teha. Ja selline kivi on meeldiv.

Lõpetuseks tahaksin ma kõigile soovida head ööd. Kõigile, kes juhtuvad seda blogikirjet lugema kuskil viis minutit enne kahtteist - mis oleks üsnagi normaalne aeg.

Head ööd!

Pakkumine

2010-08-29T09:46:00.000-07:00

Lgp. sõbrad,

tulge mulle külla ja tehkem hästi palju tööd.

Pakkumine kehtib suve lõpuni.

Armastuse tähendusest, mõned võimalused-mõtted

2010-08-24T13:46:00.000-07:00

Kõigepealt viitaksin peaaegu et teemasse eilsele New Scientisti artiklile biosemiootikast. Maailm on muutumas, ütleme nii.

Ja kuna eelmised kolm sissekannet on päeviku vormis, siis tänastest tegemistest ka üks lõik - majale ühe posti püsti pannud ja ülejäänusid kindlustanud (ehk siis väga vähe teinud). ChucKi õppimisega olen sealmaal, et mitmesuguseid sissejuhatavaid artikleid ja teadusartikleid lugenud paraja portsu (otse loomulikult); lugesin põgusalt läbi standardklasside nimekirja ja kirjeldused, mingeid referentse ja vikit ning katsetasin hulgi näiteid. Seda kõike mitte täna, vaid üldse :) Eile-täna olen lugenud referentsi ja manuaali (vaheldumisi) ..nüüd manuaali 90-110 lk. on läinud keeruliseks, siiamaani oli kõigest võimalik esimesel lugemisel aru saada. Kokku on seda manuaali 188 lk., peale seda peaks alused paigas olema ja saab hakata sisuliselt uurima, kuidas sellega ikkagi midagi ära teha :) Ma põhimõtteliselt ei saa üldse aru, mis erinevgus selle referentsil ja manuaalil on - nagu öeldud, olen neid kordamööda lugenud. Erinevusi leida ei ole lihtne, aga ma ei saa aru, kumb siis ikkagi täit infot sisaldab või uuemat vms. :) Ma kahtlustan, et väga palju asju on sealt anyway välja jäetud, mõlemast. Kolmas nähtus, et asja segaseks ajada, on manuaal vikis, mida kasutajad muudavad ja mis sisaldab samuti osaliselt sama teksti - aga tundub, et mitmeid täiendavaid peatükke. Igaljuhul on PDF mulle hetkel kõige mugavam formaat, nii et loen programmiga kaasas olnud manuaali :)

Kogu see manuaalilugemine - ma tahan ühte lugu muusikat teha. Sellist, mis kõlaks, nagu ma mõtlen ..ma olemasolevate programmidega ei oska või ei taha, aga kui programmeerida see lugu valmis, siis on asjalood teised - ma tahan selle helilaine valmis teha. Selleks pean ma õppima ühe heliprogemise keele hästi selgeks ja ChucK on valik. See on ka otsapidi lihtsalt vabandus jälle üks uus keel õppida :)

Armastusest, ma mõtlesin..

Üks võimalus on yin-yang ..seda mudelit ma olen ammu pooldanud, yin-yang mudelit. See on see, et mees esindab tahet ja naine taju, kui väga lihtsustada. Ok, paraku näitab elu kahte asja:

See kehtib väga hästi [ka minu viimases suhtes].
See ei meeldi mulle päriselt, et see nii hästi kehtib.
Lähtudes 1.-st ja peamiselt 2.-st tahaks ma seda mudelit laiendada ja selle nüansse leida, mis paneks selle päriselt kehtima.

Ütleme ausalt, et minu jaoks ei ole armastuses mitte midagi huvitavat (või noh, eks vist ära tuleb see ikkagi teha ka seljuhul), kui see seisneb selles, et mees esindab tahet ja kindlust ning naine lihtsalt voolab kaasa või vormub selle tahte põhjal. Ja ometigi ..ütleme nii, et ma olen tajunud täpselt sellisena asju praegu. Selles viimases suhtes ei olnud nähtaval otsuseid ja suundi mu naises, millele ma mingit temavälist allikat ei oleks leidnud ..kõige selgem signaal sellest oli see, et kui ma ei olnud laetud ja kutsusin teda enda juurde, ta ei tulnud; kui ma kasutasin vaimset energiat ja tõin ta, ta tuli. See ei ole alati nähtav, aga kuskilt see joonistub nii välja - see kehtib üheselt, ilma eranditeta. Või kas just kehtib, aga kehtis selles suhtes :) Tegelikult olen ma seda läbi elu naiste juures täheldanud - või noh, ütleme sellest ajast, kui mu taju ja emotsioonid üldse korralikult välja arenesid; lapsena toimis mu intuitsioon teisiti ja loomulikult tajusin ma ennast lapsena. Selline yin ja yang ..ok, see on labane.

Teisalt, et olla täpne - nii lihtne see pilt ka ei olnud ka praegu. See, et üldse see kokkutoov alkeemiline jõud oleks, on vaja ka väliseid jõudusid - või et olla täpsem, sisemisi, sest ega need ühelegi välisele entiteedile ei allu rohkem, kui endale; ehk siis, irratsionaalseid kosmilisi jõudusid, nagu ma selle hea meelega natuke müstitsistlikult sõnastaksin. See teine jõud pakub natuke lohutust ja see on see, mida kutsuksin alkeemiaks ..aga seegi ei anna asjale seda jumet, mis sellel olla võiks - see annab ainult selle, et ega yangil seda jõudu ei olegi, kui sisemine ise ei taha; kui miski sügavam, suurem ja igavesem, kui meie ajaline ise, ei pea seda õigeks ..ajaline ise saab seda sügavust natuke mõjutada, aga kui lõpetada, siis see sügavus läheb omasoodu edasi. Ja seegi sügavus jätab võimalused ja mänguruumi, annab vabaduse vigu teha.

Nii et yang on tahe, yin on taju ja kuskilt sügavalt pulbitseb tahet ning avanevad tajuväljad, mees on esimese ja naine teise mediaator.

Siiski on ka vaba tahe ja lõpuks see ongi ..kui ma olen suhtes, siis ma tahan, et teine pool oleks tugev, baseeruks vabal tahtel ning oleks valmis minema läbi tule ja vee, ohtude ja takistuste - millest hullemad, ilmselgelt, on vaimsed (aga ega need füüsilisedki kerged ei ole). Ja millest see vaba tahe lähtub?

Ma ise arvan, et vaba tahe lähtub ja saab lähtuda selgest teineteisenägemisest - sügavast nägemisest, sügavast mõistmisest ja kogemusest. See saab lähtuda sellest, kui see nägemus fikseerida, mõista, sügavalt läbi tunnetada ning seejärel, kindlasti, uskuda. Uskuda jõuliselt ja kindlalt - naised, näiteks, kustuvad, kui neisse mitte uskuda; kui kaotada see pilk, millega neid nägid alguses (või noh, siis, kui tõesti nägid) ..ja ega ma ise ka parem ei ole - ei huvita mind see, kes ei taju mind ja mu sügavamat olemust, kes ei mäleta hetki ja tahkusid ega näe läbi pealiskaudsuse tihke sudu. Sest tõesti, isegi usaldada ei saa ju teist inimest, kui sa lased igal kahtlusel ennast heidutada, kuulad iga kõrva sosistatud kahtluseõhutust ning püüad ennast kaitsta selle eest, mida ta kunagi ei teeks ..ja see on kerge tulema, kui ei ole selget tahet ning kindlat pilku.

Samuti, mida mina olen rikkunud ja meie oleme rikkunud ..kaasa tuleb minna sellega, mis on hea, kui see ärkab ja on sügav-südamest; siis mõnd võimumängu mängida ei tohiks olla mahti. Ja samuti, kui midagi ei ole, siis ei pea midagi üritama - ja see eeldab usaldust, mis eeldab usaldusväärsust ja selle usaldusväärsuse üles näitamist; tegelikult eeldab see seda, et ei jäeta teisele isegi võimalust kahelda, kui on tunne, et ta võiks praegu kahelda. Aga üldiselt on see keerukas mäng, mis ei eelda midagi - sest kuidas saaks usaldus kasvada, kui polegi võimalust mitte usaldada? Ja muide, saab sedagi, et pole võimalust mitte usaldada, aga ikka kahtlustad :) Siin peaks tegelikult mõlemad tahtma, mõlemad sihikindlalt liikuma ja mõlemad pingutama - usalduse lõhkumine on lihtne ja selle ehitamine keerukas, nagu kõik teavad ja nagu iga asjaga; mõni tüli võib ärgitada iha, aga kui see purustab usaldust, siis ei ole see lõpuks seda väärt.

Ja viimaks ..mida minu viimases suhtes kuigivõrd ei olnud, aga mida ma hindan - kui inimesed sobivad, siis on nagu magnetid, on lõputult kerge lõputult sünkroonis olek, lihtne ja lendlev, kõik juhtub ja kõik toimub. Liblikad. Meil oli mingit raskust, mis seda rikkus ..kunagi, või ehk ka praegu, ühe tüdrukuga on mul seda väga palju - ma ütleks, lõputult ..temaga ei ole meil tahte harmooniat, tõmmet, kindlust - tegelikult teravust; meil on tahte harmoonia, aga meil ei ole seda, mis sunniks kokku. On liigpalju vabadust ..nii ma usun, et tõeline armumine ei pruugi viia armastuseni, sest see on liiga kerge. Ja see on üks - mõelda, kuidas see sobib

..terava tahte põimumine, need järsud ja raudsed noodid, mis ühest armusuhtest läbi jooksevad; vabadus, voolamine ja lendlemine, sünkronisatsioon ning inspiratsioon - nii, nagu need tõelise armumise juures peavad olema, aga tõelises armastuses veel sügavamalt ..kas on minu armastuse kujutlus illusoorne visioon või miski, mida ma pean läbi kogema ja tundma ning mis juhtub? Senini, pean tagasihoidlikult mainima, on elu kogemused osanud mu kõige julgemad lootused kordades ületada :) - nii et ma usun, et seegi nägemus suhtest ei vasta mitte ainult mõnele muinasjutule ja rahvamüüdile, vaid siiski minu enda sügavatele instinktidele, mis räägivad just sellest, mida ma tegema-kogema pean ..tegelikult, ma ju tean - see kõik on võimalik. Aga kui see on võimalik, ja see on ilus, ja mina seda tahan - siis tahab keegi veel. On võimalik ja on tahetud, siis ka juhtub - ja siis on realistlik. Kõik, mis on ilus ja saavutatav, on realistlik ..aga see suhte kolmas komponent, juhitamatu ja iseseisev alkeemia, need ületamatud jõud, mis löövad kokku ja lahku, piinavad ja õhku tõstavad; magnetid, resonantsid, sünkroonsed tunded ja kõik muu - eks see ei sõltu meist, aga kuidagi ta ikka sõltub millestki; eks seegi kõik, kui see on ilus, tahab olla ja eksisteerida; eks seegi, kes seda alkeemiat esindab, olgu see meie keha ensüümides-hormoonides, mõnes kõrgemas tahtes või looduse lõhnades ja värvides, seegi tahab ju kogeda ikka head; nii et kolm tahavad armastust, kohe kindlasti, ja kolme tahtest piisab - siis armastus on.

Nii et armastus on ..seda tasub uskuda, sest ei ole usku, ei ole tahet; ei ole tahet, siis armastust ei ole. Armastus - kui usud, siis tahad; kui tahad, siis on. Ja ei ole äri, ei ole labane, ei ole need instinktid, mis assotsieeruvad nüri ning madalaga - on kõik instinktid, just selles kompotis, mis vastab meie ja armastatu väärtushinnangutele ning meie alkeemia sisemisele olemusele; aga meie alkeemia, miski, see tuleb ära tunda ja seda tuleb otsida ..ja seda ei saa tõmmata, nõuda ega sisemise jõuga saavutada, sest see ei ole midagi väärt, kui ei ületa meie lootusi-ootusi ..kui just sellega ei ületagi, et vastab täpselt ;)

Kolm.

2010-08-23T18:47:00.000-07:00

See on juba kolmas postitus samal teemal - või vähemalt veel tajutavalt sama teema ümber tiirlemas ;) Varsti ma lõpetan selle jama ära ja kirjutan siia omaenese stiilis natuke kõrvaltvaataja pilguga asju, aga hetkel sama hästi kui pean päevikut. Ja päevikukirje see ongi, ehe blogi..

Niisiis on mu viimased nädalad möödunud kõikuvalt nii, et olin päevi - või ka üle nädala, ajaarvamine on natuke sassis - üsnagi šokis jne.. oma lahkuminekust. Oleks võinud juba ammu olla, aga nagu siin blogis ka kajastasin, mõni uudis tuli praegu :) Enne seda polnud muud, kui kannatlik olla ja natuke kuri ;) - ja muidugi kergelt veeretada mõtet, et lõpetaks selle jama ära. Või päris raskelt :) Ikkagi oli šokeeriv uudis see, et äkki polegi enam midagi mõelda, kõik on otsustatud ja lõpetatud juba selle aja peale, kõik sammud, tõuked ja poolikud otsused on kandnud vilja.

Nüüd, viimased paar päeva, olen ma olnud üsnagi heas meeleolus - tegelikult tegelnud hoopis muude asjadega, kui armastuse küsimused. Ja sellel on mitu põhjust.

Esiteks, peale suve algust - kui istusin päris mitu nädalat pimedas ruumis ja tegelesin 24h ööpäevas (ja see peaaegu ei ole metafoorne väljendus) teoreemitõestamise keele õppimise ning ühe konkreetse konjektuuri uurimise ja selle võimalike tõestuskäikude läbi käimisega - läksin maale värske õhu kätte ja tegin pisut tööd; mõõdukalt. Seejärel tulin teise maakohta ja hakkasin parandama maja - suht nii vahelduva eduga, aga ma loodan selle talveks elamiskõlblikuks saada (tegelikult loodan ma järgmine aasta üldse veel ühe nullist ehitada, mul on üsna ulmelised plaanid peas, aga reeglina - mõtlen: "aasta pärast", teen viie pärast) ..parandan seda nüüd, igasugu poste pannud, vaadanud ja mõelnud ja hakanud tundma igati, et maja ehitamises ei ole midagi ebarealistlikku, eriti kui metsast puid võtta jne..

Aga selle viimasega seoses avastasin ükspäev, et ma olen päris tugev juba. Ma ei mäleta, kolm-neli aastat tagasi olin ehk sama tugev, ehk tugevam - aga ma kahtlustan, et mitte päris. Täiesti võimalik, et ma olen üllatuslikult sattunud füüsilisse vormi, millist polegi kunagi olnud (vähemalt mõnes osas, sest eks see füüsiline vorm on ka sajatahuline asi ja seda võib saavutada üht- ja teistpidi) ..ma kahtlustan, et ma olen sattunud heasse vormi puhtalt stressist, see pidi üsnagi tavaline olema :) Aga see avastus vähendas minu kaotusvalu, ütleme nii, olematuks. Tegelikult seda ikkagi veel on, aga see andis tugeva puuduva tõuke ..mis ei ole päris täpselt see, kuidas ma seda kujutlesin (ma ikkagi ootasin, et see on seotud rohkem asjade selgeks mõtlemisega), aga on siiski ootuspärane omamoodi ..vähemalt üks minu viiest või kümnest kõige tugevamast asjassepuutuvast instinktikomplektist peaks kindlasti just nii käituma ja tundma asjade suhtes :) Ülejäänud siis järelikult olidki juba ära veennud ennast peaaegu ja vajasid konsensuslikku kooskõlastust..

..tegelikult, muidugi, mõtlesin ka muud. Ma mõtlesin sellele, üle ja üle, et see side ei olnud nii lähedane, kui oleks võinud. Mõni sõprus on olnud lähedasem (ok, mitte just paljud) - ja kui lähedus on tõeline lähedus, täiskomplekt, mitte mõni üksik aspekt, siis otse loomulikult see ei olnud eriti lähedane. Lähedus, teadupärast, ei pöördu nii kergesti kellegi vastu. Ausalt. Kuigi mu suhtepartner uskus, et sõprus ja kirg ei käigi kokku. Ju ta siis vältis sõprust.

Teiseks, mõtlesin ..tegelikult, vaadates tagasi - ega mu partner ei saanud minu mõttemaailmast, arusaamadest ja sisemisest loogikast üldsegi nii hästi aru. Ta justkui sai, justkui tundis neid samu asju ja näitas välja - aga ma ei tea, mida ta teadvustas. Ja ta ei rääkinud mulle palju uut, ei osutanud ega viidanud, mis puudutab teatud ..vaimsust, äkki. Ma olen kindel, et tal oli annet - aga äkki igal naisel on annet, taju, arusaamist vaimsusest, tunnetest ja nende loogikast. Mul on, praegu, äkitselt selline tunne, et me ei olnud selles mõttes päris võrdsed partnerid ..et tegelikult, kuigi ma unustasin selle korraks, otsin ma naist, kes oleks teatud asjades sama kindel ja selgepilguline, kui mina. Kuivõrd ma olen seda teatud asjades ja just nendes, mis on mulle eriti olulised - mitte ilmtingimata igale teisele ;)

Selline ..suhte mahakäimist näitab äkki see, kui sa õpid lahkuminekust iga päevaga sama palju, kui palju õppisid suhtest viimase, eelviimase või eel-eelviimase kuuga.

Ja tunne ..nii lihtne see ei ole, kui ma siin kirjeldasin - tunne on, nagu oleks mu vaimuseljas väga raske raskus, midagi, mis peaaegu maadligi surub ja nägemise väga väiksele alale vähendab, peaaegu tumedaks-pimedaks, nii et näen väikest ala enda ette. Ja see raskus ..teine tunne on, et mul on just parajalt jõudu, et seda raskust kanda ja sellega edasi minna - väikeste, kindlate ja sihikindlate sammudega, sedasi rühkida. Et on rida asju, mida tuleb hoida sedasi püsimas, mis on hetkel üsna rasked, ja lihtsalt minna. Et tegelikult on ees väga sirge tee ja tuleb lihtsalt astuda ning üks hetk vabaneb sellest raskusest - et kuskil, samuti päris hästi nähtaval, on selle mäe tipp või oru põhi või misiganes; mingi koht, kuhu on vaja jõuda.

Ja muidugi, selle kõige kõrvalt õpin ma heliprogrammeerimise keelt "ChucK", mida soovitan igale tõsisele programmeerijale, kes tahab algoritmilist muusikat teha. See keel, kahjuks, ei ole veel arenenud päris sinna, kus ta peaks olema - nii et sama hästi võib sellelt vikipeedia lehelt oma maitsele vastava valiku teha - ja samuti eeldab see tõesti täiesti vaba koodikirjutamise oskust; kes asju design patternitest ja suurtest valmis frameworkidest ja komponentidest kokku paneb, peaks mõnda muud vahendit uurima pigem. Aga see keel - oma idee, loogika ja aluspõhjaga - on tõesti väga hea. Seal on mitmeid innovatiivseid ideid. Ja siin ka väike jahutus, et süntaks on C/Java laadne - ehk siis nii viie või isegi pea kümne aasta võrra liiga kole. Aeg on ju edasi läinud, klassikaline C stiilis for tsükkel on, ausalt, üle jada itereerimiseks ikka väga rõve asi. Aga samas on selle keele mudel ja semantika - mis on siiski palju tähtsam - ägedad ja innovaatilised. Kindla peale on see keel innovatiivne - kuigi ka sama palju eksperimentaalne, hetkel. Võimalik, et samade tegijate järgmine keel muutub standardiks.

Ja seda keelt, muidugi, õpin selleks, et teha suve lõpuks üks lugu muusikat. Ma ei ole kunagi seda nii tõsiselt ette võtnud, aga nüüd on igaljuhul suur osa manuaale läbi loetud, mu arvutis on (lisaks sellele keelele) üle saja muusikaprogrammi (ehk siis kõik vabavara, mida ma debiani repost leidsin) ja ma olen neist oma kümnega ka tutvunud korralikult :) Ainus asi, mis siit puudu on, on sünt - mingi arvutiga ühendatava midi klaveri peaks ka tekitama lähiajal, sest puhtalt ainult algoritmiliselt midagi head teha ju ei saa, peab ikka mõni reaalajas mu puudutusi ja tundeid tajuv masin ka olema. Ja üks lugu suve lõpuks on ehk ..noh, minu jaoks praegu ehk umbes sama keerukas ülesanne, kui üks maja suve lõpuks :) Sest ma tahan tõesti, et see oleks hea lugu - mingit suvalist jama olen ma juba kolm lugu teinud viimase paari nädalaga. So. erinevate programmide katsetena siis.

Ja siis, lisaks, on ka paar kavandamisel arvutiprogrammi vms., millest ei ole veel kohane kirjutada :) Aga see kivi, mida ma tassin vaimselt - kui ma suve lõpuks (või sügise - ehk siis, kui liiga külmaks läheb) olen teinud maja, loo ja käivitanud ühe nendest tarkvaraasjadest, siis on see veetud umbes poolele teele. Teine pool teed on seotud siseilmaga.

Lahkuminekuga seotud tunded

2010-08-20T08:21:00.000-07:00

Kui sai juba kirja pandud, et lahku läksin, siis ka sellega seotud järeltunnetest..

Esimene hetk oli tahtmine leppida - tunne, et ma olen juba otsustanud truuks jääda ja et muud ei ole. Tunne, et ma teen midagi väga valesti, kui nii lasen minna - et see jääbki nii käima, et me sobime tõesti hästi ja et temas ikka on midagi, mis täpselt minuga täpselt sobib. Ennekõike tunne, et muidu olen ma enda usust ja enesest midagi olulist kaotanud. Eks tegelikult on ennegi üks "igavene armastus" lõpetatud, aga see on midagi muud olnud, palju nooremana - hiljem ei ole sellist kokkujäämise mõtet olnud, lihtsalt suhted tekivad ja kaovad.

Siiski, mida ei ole - ma ei tunne tõeliselt, süvitsi, et nüüd ma teen selle asja korda, maksku mis maksab. Varem olen ma need tunded tõesti vastu võtnud, läbi käinud - tegelikult alati lahenduse otsinud. Mul on teatud kahtlus, et ta valetas, et on kellegi muuga - samas ma pigem ei lähe ka selle kahtlusega kaasa, sellel pole tähtsust. Ma mõtlesin terve talve, kui lahe meil suvel saab olema - nüüd on suvi läbi, õhtud pimedad ja külmad ja ma tunnen, et ta on mu reetnud. See on reetmine, olgu ta siis kellegagi koos või mitte, plaanigu salaja tagasi tulla või mulle mingeid võimalusi jätta või mitte, armastagu mõttes või mitte.

Ma tahan kindlasti teda karistada, kui ta peaks tahtma minuga veel koos viibida, rääkida, midaiganes. Paar korda, umbes päevaks, läks see tunne üle - nüüd enam mitte, see tugevneb. Vahepeal tunnen ma, et tahan ainult teda karistada, talle midagi näkku öelda, ta kuhugi üksi jätta, üldse tulemata jääda, kõiki neid asju ja mitte midagi muud - ühte väga õelat ja julma kohtumist, mis ei lõppe ühegi hea sõnaga. Varem tahtsin sellist siirast, aksepteeritud karistust, midagi kasvõi sümboolset, aga mõjusat - ja peale seda leppimist, õnnelikku lahkuminekut, kas siis selleks, et kokku jääda või selleks, et mitte kunagi enam kohtuda. Nüüd tahan kohtumist, mis oleks julm ja ei lõppeks millegi sellisega - tahan talle asju näkku öelda, tahan ta üksi jätta, tahan teda eirata, kui ta tervitab. See on tunne, mis minus tugevneb, lainetena üle käib, hoopidena südamesse satub, külma tuimuse ja võõrastusena mind täidab. Kuskil selle all on armastus - aga ka see peab kord surema, sellise kihi all ei ela armastus kaua.

Ma tean, alati teadsin - mõni hea sõna, järjepidev südamlik toon, lihtne olek ja kindlus, kindlasti ta tuleks tagasi. Kindlasti see laheneks. Aga on mingid väiksed riukad, väiksed tõrked, väiksed tõkked - soov mitte olla see, kes selle seekord lahendab. Tunne, et seekord see enam ei sobi ...tugev jõud, sisemine pingutus, vaimu fokusseerimine - kindlasti ta tuleks tagasi. Aga mõte libiseb ära, armastus ei kontsentreeru, ma ei usu sellesse enam, mina ei ole enam see, kes midagi parandaks ..aeg on muutunud, see ei ole enam nii, nagu varem. Minus ei ole raasugi usaldust tema suhtes, kraadigi soojust, vähegi hellitlevust - ma tunnen lihtsalt, et elu on pannud meid proovile ning tema on selle läbi kukkunud. Mina veel ei ole täielikult, aga mis mul üle jääb - ma tahaks, et see paraneks; tahaks, et ta oleks mulle valetanud, et on keegi muu; tahaks, et ta mingi ime läbi taaslooks minus usalduse ..samas ma ei tee enam midagi selle nimel - kui ma teda näen, ma tõukan; kui ma temaga räägin, siis harva ilusaid sõnu ...kui ta tõesti on kellegi muuga, siis see praegune käitumine ei ole enam inimlik. See ei ole soojus, mis nii kustub - ma ei ole talle midagi teinud. Soojus jääks ka tagantjärele, ta mõtleks minu tunnetele ..aga kui ta ei ole kellegagi koos, kui see on mäng - me oleme mänginud selliseid mänge (tema algatusel, sest mina olen mõned aastad vanem juba ja ei usu enam sellisesse jamasse), aga praegu see ei ole enam normaalne. See on teadlik hävitamine - on ju selge, et peale seda jääb minu psüühika, usk ja tunne veel kauaks rikki, see ei oleks ilmselt enam kunagi päriselt see.

Ma kuulsin enne, kui ta mulle oma uuest mehest rääkis (on see siis fiktsioon või mitte?) et tema plaan on mind septembris näha. Praegu ma kirjutan talle (peamiselt mitte midagi eriti armastusväärset, pigem osadest tugevatest emotsioonidest, mis trükivärvi kannatavad) umbes päevas ühe kirja - umbes nii pika, kui selle blogikirje esimene sisuline lõik -, kuna ma hea meelega kirjutan ja see on välja elamine. Tema ei kirjuta midagi ja peale seda, kui mu empaatia ja igatsus jälle millegi destruktiivsemaga asendus, ei taha ta minuga enam rääkida. Kuulsin, et tema plaan on mind septembris näha, ühelt sõbralt. Mulle ta ütles alguses, et ei kunagi, siis ma läksin kurjaks, vestlesin temaga gtalkis ja üldse suhtlesin, aga see ei kunagi hakkas mind aeglaselt kallutama, ära pöörama - lõpuks läksin selle peale nii närvi, et enam ei kuulanud tema juttu, et eikunagi pole isegi mitte võimalik ja seda ei tasu tõsiselt võtta. Mida ma siis üldse veel tõsiselt võtan. Ütlesin, et ma hoolitsen selle eest, et see oleks esimene lubadus, mida ta ka korralikult peab, tõlgenduses et eikunagimeelega. See oli pooleldi mitte päris tõsine lause, aga see pöörleb minus samuti, ma nagu kaalun, et kas ma võtan selle pähe endale tõeliselt.

Teisel pool on tunne, et ma lõhun midagi püha. Tunne, et pärast seda ei ole ükski armastus enam päris päris. Tunne, et ma laostan ennast sellega moraalselt, et mul pole ühtegi argumenti enda kaitseks iseenda ees, kui ma lasen sellel lihtsalt kustuda, kui ma ei tee midagi - ja selle vastas on tunne, et ka see on moraalne hukk, kui mina teen, aga tema ei teeks. Armastus peab saama võimaluse olla tugev, armastatu peab saama võimaluse enda põhjustatud olukorrad lahendada, lõpuni pingutada, meeletult pingutada - ma ei tea, kas tema üldse teab, mida see tähendab. Aga võib-olla mingil naiselikul moel teab ..äkki naine ei peagi olema truu, äkki naine on juhitav, äkki peabki ainult mees olema kindel?

Ma mõtlen vahel sellele. Asi on selles, et suhted minu elus on allunud mu tahtele - ja mulle tundub, et sellisel määral, et tekib küsimus, kas kindlus on ainult mehelik omadus? Kas naises saab olla kindlust või liigub ta alati kohakuti kõige tugevama jõuga, lainetab läbi olukordade, allub mehe kindlusele? Ma olen iga kord, kui tema on minu usaldust purustanud, oma kindlust vähendanud - aga see omaks mõtet ainult siis, kui naises üldse ongi mingit kindlust. Aga kui ei ole ..teate, olgu see tänapäeva moraal milline tahes, aga ma tahaks kõik inimesed orjadeks müüa, kes räägivad armastusest turumajanduslikult. Ma tahaks teha neile lauba peale halama kasti sümbolid (see "halam" on ühe konkreetse raamatu nali), teatada, et aus inimene ei tohi neid isegi mitte puudutada ning saata nad kaevandustesse tööle. Ma tahaks olla ruumis, kus selliseid ei ole. Seda siis piltlikult ..tegelikult ma ei usu seda lihtsalt. Ma arvan, et naine, kes ei ole ise kindel, keda saab koolutada, muuta ja suunata - et selline naine, kes ei võta oma armastust sisimas tõsiselt, ei ole valmis kindluseks, ei ole valmis läbi tule ja vee minema ..ok, sisuliselt ma arvan, et ma ei taha sellist armastust. Mis ei vähenda sugugi kõiki neid dilemmasid - isegi peale seda, kui on selge, et see tüdruk päris kindlasti ei tee midagi selleks, et praegu mulle hästi mõjuda ...või noh, mõne ilusa kõne ajal peaaegu et tegi ...ok, ma ei tea, ma tegelikult tunnen nii. See on õige, mida ma tunnen, puhas tõde selle asja kohta, muud tõde mul siin ei ole :) Aga ma tõesti tahan vastust küsimusele, kas naisel on oma tahe ja mis mõte kogu sellel lool üldse on, kui ei ole - misasi see armastus siis on ja miks meil on need kreeka müüdid? Kas armastus on see, kui mees suudab elu lõpuni tahta naist nii väga, et naine ei suuda vastu panna?

Tegelikult oli mul selle suhte alguses tugev tung ära minna, erakuks, tegelda zeniga. Aga kui ma tegelesin zeniga, siis murdepunktis ma otsustasin, et jah, tuleb suhe - et oleks kontakt maaga, mateeriaga ...see teeks ju hinge tervikuks? Aga praegu ma millegipärast ei taha zeni teha ...ma tahan ..ma ei tea midagi. Ma ei tea, mida ma tahan. Kui see suhe algas, siis ma tundsin - saatus ei näe ette just seda suhet, see naine on deemon, ta läheb alla, temas on midagi sellist ..et see muutub, et siis lähen mina alla. Praegu, ma ei tea - kohati ma tunnen, et tahan mingit väikest vahesuhet. Ma otseselt ei taha seda, aga justkui peaks ..ok, ma olen juba enda jaoks peaaegu ilusaks mõelnud selle, mõne teise naise, avardanud oma silmapiiri - varem mahtusid "seks" ja "teine naine" vähemalt mõtteliselt samasse ruumi, aga "sügav koosolemine" ja "teine naine" ei mahtunud. Ma peaaegu et suudan juba nii mõelda, aga miski on veel kindel ...tead, kui sa murrad endas midagi, mis on määratud olema kindel, siis sa murrad enda eneseusku - kui sa oled nõrk, siis peale seda kaob sinust kindlus, sisemine selgus, sinus ei ole enam iidset romantikat - sügavat armastust, igavesi tundeid, valmisolekut liitlaste nimel surema ega teadmist, et paljud on valmis sinu nimel surema. Liit on midagi muud, jõud on midagi muud - see on erinev isiksus, kelles pole kindlust. Mõne kindlaks määratud tunde surm on mõne isiksuse surm ..aga ehk, äkki, äkki see ei ole nii kindel?

Kindlus on see - kui ma alustasin, ma omamoodi teadsin, et naised ei ole kindlad. Ma vaatlesin paljusid suhteid ja leidsin, et naised, kellega ma kokku olen puutunud, on reeglina võetud meeste poolt, kes on lihtsalt tahtnud, kes ei ole teistele viisakalt teed teinud ega loonud ruumi, kus naine saaks ise valida. Praegu, hetkel ..see on midagi, see on toimiv tööhüpotees - võib-olla naiste vaba tahe ei avaldu kunagi kindlusena milleski, võib-olla loeb ainult see, milline mees teda kõige rohkem tahab. See looks armastusest midagi võltsi ..aga võib-olla mulle meeldivad valet tüüpi naised.

Ma olen tahtnud teda vaimselt hävitada, lüüa, purustada, segi paisata ..ok, selleni minu kurjus ei küündi :) Midagi sellist ma teha ei saa. Ma tegelikult olen, nähtamatult, märkamatult, muutnud enda vaenlaste saatusejooni - inimeste, kes on kindlalt ja järjekindlalt tegutsenud minu vastu, hoolimatult, lõhkunud mu elu, alustanud usalduse pinnalt ja reetnud. See võtab kaua, palju kordi annan ma uusi võimalusi, palju kordi lasen ennast lüüa enne, kui salvan. Siiski on olnud mu lähedaste inimeste hulgas neid, kes on püüdnud minna lõpuni - need on kummalised lood. Siin ma ei saa, seda ma ei saa - miski minus hoiab vähemalt selle kindlalt tagasi, ma tõesti ei taha, et see naine langeks, et ta kaotaks elus. Ma tahaks talle haiget teha, teha nii, et ta kannataks, et ta kannataks läbi selle kõige, et ta kannataks läbi oma truudusetuse, kannataks selle läbi, algusest lõpuni, nii et see saaks läbi ja muunduks, võib-olla muudaks ta truuks, võib-olla looks meile armastuse, kuni ma jälle tahan talle kõike anda. Kui sa oled võtnud pähe armastada, siis sellest on raske loobuda - see tuleb, puudutab, muudab ..see ei ole mingi majandusside, see on midagi sügavamat, midagi tähenduslikumat - midagi, samas, millest tänapäeva kultuur ehk tõeliselt aru ei saagi, armastuse jaoks peab olema natuke kultuuritu, natuke aegunud, natuke tõelisem ..siis see omandab tähenduse - ja see tähendab valu. See valu ei ole suur, sest mu usk on peaaegu löödud ..aga eks see usu peal seisabki. Armastuse lõpp on tohutu, keeruline moraalne dilemma. See on midagi, mis pole võimalik, lihtsalt ei ole - aga ikkagi juhtub. Isegi, kui sa oled sügavalt veendunud, et tänu sellele, et enam ei ole tõelist romantikat, ei ole enam ühtegi vabade inimeste liitu - on üksikud hundid, keda hea kütt võib jälitada, ükshaaval, väsitada, tappa. Hundikarjad on lagunenud ...aga polegi vaja hunte, kellel ei ole romantikat :)

Olgu öeldud, et ma tean tõeliselt romantilisi, sügavaid ning siiski häid naisi - aga ma ei armasta neid. Kahjuks. Enam. Ma armastan natuke teravamaid, külmemaid, õelamaid naisi - aga päriselt ma tahaks õiget segu, parajat mõõdukust, inspireeritud, head, tõeliselt head ja armastavat, sooja naist, kes oleks samas külm, reserveeritud, äärmiselt iseseisev ning ainult minuga, maailma tugevaima psüühilise kindlustuse taga, sellise taga, millest ei tungi läbi mitte miski. See oleks armastus, see hakkak looma - see looks olendi, millegi, mis suudab maailmale anda, luua, pakkuda. Aga selliseid naisi ei ole olemas? Arvestades rida loogilisi vastuolusid, ei peaks neid olema - aga võib-olla see on just see, miks usutakse, et neid ei ole? Zen, näiteks, viib läbi vastuolude, lahenduste, loob võimatute asjade tunnetuse, võimatute asjade olemise võime ..mõni zenilik, polaarsusi ühendav naine. Ja äkki eeldab just see veel zeni, veel mõtlust, veel puhastumist ja vabadust?

Näete ma mõtlen uuele naisele, samas ma ei suuda samme astuda - ma ei taha. Ja samas ma peaaegu et olen otsustanud ..aga siis jääb minust maha keegi, jääb minust maha miski, sureb armastus, sureb midagi ilusat - ja miks ei peaks taim lõpuni õitsema enne, kui ta sureb? Miks mitte mõnes teises elus olla midagi muud? Miks mitte anda armastusele võimalust, teenida teda, anda talle jõudu, lasta tal lahvatada oma tõelisse ilusse, aina suuremasse, aina tõelisemasse, aina arenenumasse, peenemasse ja tugevamasse? Me kisume taime välja - kas siis ei kisu me välja iga taime, mis meile antakse? Laseme tal lõppeda - meie viga või teise viga, mis siin vahet, kuskil on alati meie nõrkus, meie otsustamatus, meie vale valik või võime olukorda lahendada, teisele teada anda, teisele südamest öelda või teda veenda, silma vaadata, ühenduda, lasta tal näha enda sisse ja näha seda, mida ükski ei suudaks tappa. Lasta tal veenduda, et see on, et teine on valmis seda hoidma, kaitsma, igavesti toitma ..aga ehk on siin midagi veel? Kuidas saab armastus surra? Ei ole ju võimalik, et oleks olnud armastus, aga enam ei oleks armastus - kus on armastus, seal lihtsalt on armastus, alati olnud ja jääv, armastus ei saa tekkida ja kaduda - sellest hetkest, kui armastus saab olema, on ta alati olnud; seda hetke, kui ta kaob, ei ole, on surm. Kuidas siis saab olla, et me ei ole koos, aga me armastasime? Ja kuidas ma saan midagi uskuda, mõnda tunnet, kui ma ütlen, et ei olnud?

Tegelikult olid mõned sekundid, kui ma seda armastust tõeliselt uskusin - hetk, kui ma peaaegu tundsin. Ja lisaks on olnud üdini võimsaid, säravaid, me oleme näinud üksteist, tundnud ühtsust, olnud lõputult lähedal koos, rõõmustanud koos, olnud lõputult armunud ja tundnud, kuidas me tahame elu lõpuni koos olla, lapsi saada, koos elada, ühiselt ..on olnud seda, et oleme koos, lähedal või kaugel, tunnetame teineteist.

...see on vaibunud aeglaselt. Peale iga tüli, iga temapoolset usaldusemurdmist, olen ma mõne väikse tüki sellest kaotanud. Tegelikult olen ma ka varjanud, teinud armastuse endas nähtamatuks, tundes, et mõni teine inimene on seda rünnanud, hävitanud, rikkunud ..palju armastust panin ma tallele, peitsin, jätsin oma hetke ootama - mitte alati ei saa vabalt armastada, mitte alati ei tunne, et oled valmis; vahel tunnet, et ta peab selle pärast vabandama, sellest aru saama ja selles sind veenma, siis sa lased kõik vabaks. Siis sa oled see, kes sa olid - oled see alati, katkematult, üleni, täielikult ..ja siis see sureb, see hävitatakse, kogu see ilu, mida sa oled loonud, see muutub mõttetuks; iga sisemine mõte muutub valeks, muutub naeruväärseks, muutub millekski, mida ei saa olema ..see, mida sa oled endas koondanud, loonud, arendanud, unistanud - see, mis sa ei saaks, tahaks ega suudaks olla ühegi teise naise jaoks, kellele sa kõik uuesti lood, kui kõik muutub ..see kõik on ühtäkki määratud surmale, see ei sünni kunagi, see on määratud igavesti piinlema, mitte kunagi teostuma - aga see on ju ilus, mis see on, see ei pea surema.

Need on tunded armastusest, mis mul praegu on - ja selle peal, arenev, armastuse suhtes delikaatne, ent siiski aegamööda ennast kehtestav, kurb ja piinatud, ent siiski uude suhtesse, uude elusse juhtiv; on see tunne, see, et see peab lõppema, et selle naise suhtes peaksin ma juba praegu olema külm, tõukav ja sallimatu; et ma peaksin juba praegu tundma ainult seda, et ta peab kaduma, et ma ei taha teda enam tunda - et ma peaksin unistama millestki uuest, et ma peaksin jalutama linnas ja tegema silmad lahti, et see on juba ammu tähenduse kaotanud, ruineeritud ning lõhutud armastus, mis on samavõrra halb sünnitis siia maailma, kuivõrd ta tundus heana. Ja ma veel päriselt ei suuda ..aga septembriks, mu tähtaeg on september :) Septembriks ma löön, lõhun, tapan selle armastuse endas - igaveseks, jäädavalt, kogun ennast kokku ja langetan otsuse.

Ja ma mõtlen, mis edasi ..ma tean, et ma pean õppima. Ma pean uuesti kõndima, suhtlema, rääkima naistega, võib-olla niisama kerglastest armulugudest läbi minema, lootes et keegi ei kannata; ma pean mõistma. Ma pean aru saama, üheselt, mis on armastus ja millisesse armastusse - millisesse naisesse - uskuda. Milline armastus on päris. Mis on püsiv, tõeline - kes on see naine, kellega ma vanana kamina ees istun ja elule õnnelikult tagasi vaatan. Rõhutamata siis kaminat või vanust, vaid ainult seda, mis on see tee, see protsess, mis selleni viib.

Ma pean mõistma, milline on naise tahe; milline on naise tunne - milliselt näeb naine elu ja armastust. Tõde ei saa olla see, mis mulle ei meeldi - mida inimesed sosistavad, lehed ridade vahele kirjutavad, valitsused tagaselja kuulutavad ning varivalitsused järgivad. Tõde ei saa olla see, et armastus on äri, kehade vahetus kehade vastu, mõnu tegemise kunst. Mõnu, kehad, vahetus - see on väike osa kõigest. Väga väike osa. Piirduks see kõik sellega, siis ma ütleks, et ma olen juba vana ja elukogenud mees ning mul on aeg minna, selle maailma asjad on nüüd nähtud. Armastus on midagi suuremat - ja ma tõesti ei tea, mis on praegu. Ma pean mõistma seda, mis see on - ma pean elama, sukelduma lainetesse, põletama ning nägema ..sest järgmist suhet ei taha ma luua nõrgalt - kui ma ükskord nõustun, et selline asi, nagu "järgmine suhe" on võimalik, et see on sügav ja päris, siis ma pean teadma. Seniks ma mängin, ilusat ja naiivset mängu.

Ja kõige hullem, et mu intuitsioon teadis seda ju kogu aeg :) Aga täna ta ei sosista mulle, et see läheb edasi ...täna ma ei palu talt kinnitust, et see kestab lõpuni, et ma suudan sellele naisele anda, mida ma tahan talle anda. Täna ma võtan neid armastuse jääke millegina, milled ma pean juurtest maha kaksama kohe, kui mu süda sekundiks kaitsest loobub. Ja mu süda - ka tema mõistab, et ehk see ongi õige, ehk me armastasime valesti.

Lahkuminek (ja sellega seotud mõtted)

2010-08-09T10:59:00.000-07:00

Niisiis, täna sain ma teada, et naine, kellega me paar aastat (varem ta rääkis kolmest, nüüd kahest - eks tema peab arvet, kaks suve igal juhul) koos olime, on leidnud endale uue mehe. Eellugu oli see, et tema jättis mu maha, nagu ikka, ja mina olin esimene hetk väga löödud, aga järgmisel päeval mängisin poolikult kaasa ja lubasin temaga väga jõhker olla, kui ta tagasi tuleb. Lubasin seda nii kuu aega iga kõne ja kahevestluse ajal. Lõpuks leidis ta peolt kaaslase, läks külla, otse voodisse ja voilaa, uus Suur Armastus oligi kohal.

Naljakad on mu enda tunded ...ma eeldasin, et ma olen uue mehe suhtes kade ja tunnen ennast alandatuna, kui selline peaks tekkima (tõsiselt, olin selles pea kindel) - mitte midagi sellist, tegelikult tahtsin ma lihtsalt veenduda, et nad on seksuaaleluga piisavalt kaugele läinud ja tüdruk oli minu jaoks nö. "rüvetatud", tekkis mõne tunniga tunne, et sellest loost ei saa enam midagi tulla ja selline asi on lõplik. Seda enam, et ta oli ka ühe teise mehega tollal ühe öö, kui ma olin tundlikum ja valmis teda igast asendist tagasi võitlema. Enam, paraku, midagi sellist ei olnud - nüüd leidus minu peas dilemma, et ise läksid ja ise tuled; dilemma ehk seetõttu, et see naine ei tule ise tagasi niisama lihtsalt ;) [või ei jõudnud me enda mängudega nii kaugele].

Samuti eeldasin, et kui naine mu maha jätab, siis minus tärkab eriline machism-šovinism ja ma magan paar kuud iga naisega, kes selleks valmis on. Tegelikult sellist tunnet ei olegi, mängisin selle mõttega naca ja kadus ...üks teine naine, kellele olin mõelnud lahkumineku järel ja kes viimase kuuga oli juba ennast mu tulevikukavadesse kinnitanud (ise seda ehk teadmata, sest me ei suhtle praegu) haihtus samuti hetkega - oli selline rebound-mõte lihtsalt.

Mis minus arenes ...selles osas, kuidas suhtes olla, tegelikult eimidagi - mul on üks etalonnaine, sõber, kellesse suhtumine ja tärganud tunded (milles küll lõputu keemia kõrval vähe seksuaalsust, nii veider kui see ka poleks, eriti peale seda, kui ta ühe teise mehega paar kuud koos oli) räägivad enda eest. Selle naisega koos olles tärkavad ambitsioonid, tekib elujanu ning -kirg, tunne, kuidas naine võib meest inspireerida ning panna oma jõudu elulisele edenemisele suunama. Eks seda olegi vaja ja nutta pole siin midagi - see on just see miski, millega too ekskallim hiilata ei suutnud, pigem püüdis ta puuduvat karismat (kui motiveerimisannet) pngete, tülide ning omamoodi vaimse "käeväänamisega" asendada ...loodan, et peale väikest "paastu" suudan need omadused endast mitte küll kõrvaldada, aga mingisse heasse ja ülevasse vormi panna, leida nende tõelise olemuse ja mõtte. Oma labasel kujul on need nö. "negatiivne keemia", miski ahistav ning lendlevust piirav ...loodan leida suhte, milles lendlevust jätkuks lõpuni, õndsate üheksakümnendateni (kui peaks sellised ead tulema).

Viimast "suhet" (sest kui need lõppevad, on jutumärgid omal kohal) omamoodi treeningmänguna võttes jõuan mõneti enda algse intuitsiooni juurde tagasi, nii kurb, kui see ka poleks ...omal mittemidagiütleval moel teadis intuitsioon seda lugu ette - see naine ei ole minu saatus, ta on selle jaoks liiga külm. Suhte alguses mängis ta hiilgavat intellektuaalset sära, keskendatud tähelepanu ning kassilikku teravust - suhte lõpuosas polnud enam midagi sellist märgata (mitte minu silmades, vaid ta väsis kiiresti). Eks ma isegi olin suhte alguses tugevam, mänglevam, tantsisin paremini ja kõike muud ...endas küll näen, kuis joonistub arengumuster, et sellisest tagasilöögist ei pea ennast häiruda laskma. Omamoodi, siiski, mu tüdruk oli allaandja. Allaandja alguses, keskel ja lõpus - allaandja teatud vaimsetes küsimustes, inspiratsioonis ja kunstis.

Alguses tahtsin ma teda õnnelikuks teha, äratada teatud noodi või joone, mida temast mäletasin ...see tõesti peaks seal kuskil olemas olema, mattunud, sumbunud ja valusse kattunud. Tegelikult oli paar hetke, paar meditatsiooni, kui oleks võinud ühte tema hinge külma peidikusse tungida (milliseid on ehk igalühel, nii et see ei ole mingi suur paljastus) - sellised meditatsioonid katkesid, vaatasin kõrvale, magnet ei olnud piisav. See ehk muutis teatud asja võimatuks, kuigi oli kena keemiat, paar ilusat siddhit ning küllaga kuumi hetki, aga ka müstilisema varjundi ning taevalikuma kallakuga. Paraku matsime need pingetesse, mida mu tüdruk iseäranis armastas.

Ma ei tea, kas ma õppisin midagi uut naistest - kuskil siin all, ikka veel, on minu ideaalid, valmis reaalsust taashaarama, kohalduma, uudsete situatsioonide realismi tungima, vahepeal tekkinud kogemust transdenteerima, kuni see muutub mu süvaolemuse täisõiguslikumaks osaks ning arendab mu ideaale. Siiski, ideaalide arenedes ei saa ju vanade ideaalide väärtused kuhugi kaduda, pigem tekib kerge eluline paradoks ning jällegi mõni võhik leiab uusi näivaid vastuolusid mu jutust..

...nii palju siis filosoofiast - point on ehk välja öeldud, minu ekselukaaslane (mis on muidugi täiesti vastuoluline termin, nii et siis lihtsalt ekskaaslane) minu blogis lõpuks (tema tungiva soovi kohaselt) ära kajastatud, siis viimasel hetkel, ning mina ise täiesti rampväsinud uneta ööst (küll teisel põhjusel, sest siis ma veel uusimaid uudiseid enda kohta ei teadnud).

Ja lõpuks, minu elulised plaanid ...kuidagi paiskas see ikkagi prioriteedid segamini - eelnevalt ehk arvestasin, et ta võib tagasi tulla veel vabalt. Ehkki suht lollisti, sest ma ei saa ta vanematega eriti läbi ja tegelikult puudub igasugune eluterve side, see loksus nii paika juba suht alguses. Minu järgmine naine, võibolla, on orb - ma lihtsalt ei taha asjatada mingite vanemate arvamustega, mis baseeruvad õhul ja kuulujuttudel, aga ma ei taha ka üldse mingeid väliseid mõjusid. Elu kaaslane - see võiks olla miski, kus on mina, tema ja teised, mitte igasugused, kelle arvamused, kõhklused ja kahtlused iga hetke mõjutavad ...nii, nimelt, võiks minust tekkida kummalisi pilte. Või pigem siiski mitte-orb, sest kuidas ma saaks näha, kas orvul on ka sisimas immuunsust ja sõltumatust ;)

Energeetiliselt ...ma tunnen, et see kogemus ei andnud palju juurde. Hetkel on tunne, et miski ei ole andnud - pigem on see naine mõne aasta jooksul täie hooga, reeglina põhjendamatult, ent siiski mõjusalt, teinud maha kõiki teisi naisi minu elus ning praegu ei ole ehedat tunnetust ühestki ideaalist selles osas ...nagu, ideaalsest energeetikast, ideaalsest keemiast. Tahaks selle saasta, mis sellest suhtest jäänud - kõik need hingeniidid - alustuseks välja juurida, ennast neist puhastada - siis tekib selgem pilk ning võimalus edasi minna. See naine oli teravalt, tahtetšakrate kaudu minuga ühenduses ...mõni teine naissõbe või kallim on olnud intuitiivselt, emotsionaalselt või muul moel (mitte, et need aspektid poleks ka siin suhtes keskmisest tugevamad olnud) ...pisut tunnen, et see suhe oli intuitiivselt-emotsionaalselt tuim - minu enda panus oli alguses selge, ent mu tüdruk ei olnud kummaski vallas milleski väga kindel, pigem pidas positiivseid asju mingiks muinasjutumaalimaks, kus "elu on see, mis on karm".

Sellega siis lõpetan. See on minu esimene ja viimane avalik postitus selle naise teemal :) Rohkem ma teda enda ellu ei taha - seda kõike oli juba liiga vähe järel, ainult kuuma suhte hõõgus oleks meid uuesti pingetest vabastanud ning kõik ellu äratanud. Aga seda viimast ei saa enam olla, sest see oleks lörtsitud teise mehe s*****ga, kui võib nii labaselt väljenduda ;) Aga elu ...see on üks ilus lugu, mis ennast alati uute armastuste kaudu ilmutab, kuni selle üheni, mis on eluarmastus, igavene ja jääv, varjutades kõik muu - ehk nii? Või olen ma sellest juba möödunud? Kindel on üks, aga sellest ma ei räägi :)

Kui aju oleks mehhanism - ja sealt edasi

2010-06-07T05:11:00.000-07:00

Lugesin kunagi Undo Uusi artiklit Kirikirist, mida siiamaani kasutan füsikalismi näitena - see on lõpuni arendatud järelduste komplekt teesist, et füüsikalisel reaalsusel ei ole mittefüüsikalisi kõrvalomadusi (nagu kogemuslikkus, teadvus või materiaalsus).

Sellest Undo Uusi artiklist järelduvad järgmised väited:

Ei ole olemas teadvust ega näiteks visuaalset pilti - on ainult protsessid ajus.
Ei ole olemas ka fantaasiat - teadvuse ega visuaalse pildi olemasolu idee ei ole fantaasia, vaid neid asju ega fantaasiat neist lihtsalt ei ole. Välja arvatud juhul, kui tõlgendada fantaasiat mõne ajuprotsessi nimena, millel ei ole kogemuslikku aspekti, vaid mis seisneb puhtalt "elektronide liikumises".
Ei ole olemas ühtegi aistingut muus mõttes, kui aju protsess.

See tähendab - me ei taju mitte midagi. Universum on elutu, mehhaaniline-matemaatiline nähtus. Elu on paljunemisvõimeline masin.

Põgus pilk iseendale ütleb, et Undo Uusi artikkel on puhas nonssenss - nagu öeldakse, sedavõrd absurdne vale, et sellises mastaabis valet julgevad uskuda ainult väga intelligentsed inimesed. Sest töö on tõesti intelligentne - loogiline, täpne ja selge lõpuniarendus ideest, mis on sajandeid lääne inimese mõtlemist juhtinud; ideest, mille absurdsus saab lõplikult selgeks alles siis, kui see sellisel ilmutatud kujul paberile panna - nii, et oleks ilmne, et kogetav igapäevategelikkus sellesse pilti tõesti mitte kuidagi ei mahu.

Aga kui oleks teisiti - tahe kui fundamentaalne protsess

Naljakas on see, et paljalt selliste kogemuslike seisundite, nagu tahe, olemasolust järeldub selle fundamentaalsus loodusseadusena. Ehk siis - juhul, kui tahe on olemas, omab see fundamentaalset jõudu.

Nimelt - inimese tahe, teadvuses moodustuva aistingu komplekt tervikuna, realiseerub teatud piires. Sellele on allutatud teatud objektid - käed, jalad, mõtted -, mis sellele suurel määral reageerivad. Reageerivad selle tahtega kooskõlaliselt.

Mida see meile ütleb?

Tõene on üks kolmest:

Inimese tahe omab reaalsusega otsest sidet - see mõjutab osakeste liikumist. Sellisel juhul see on jõud osakeste liikumise taga, nagu usub ka Schopenhauer - õigupoolest on inimlik tahe selle jõu üks keerukas struktuur.
Inimese tahe ei oma reaalsusega päris otsest seost selles mõttes, et midagi vahetult muuta; küll aga on reaalsus ehitatud nii, et evolutsiooniliselt jääksid peale need struktuurid, mis arvestavad oma tahtega - ehk siis, tahtest lähtumine annaks reaalse eelise ellujäämisel. See on isegi veel müstilisem võimalus!
Kolmas võimalus on see, et inimese tahe on juhuslikult sattunud kooskõlla inimese tegevusega ilma, et selleni oleks viinud ükski evolutsiooniline eelis. Aga kui sellist eelist ei ole - tähendab, eelis on mingil muul mateeria struktureerumisviisil -, siis on selle sündmuse tõenäosus nullilähedane. Ja hoopis olulisemas mõttes nullilähedane, kui näiteks elu tekke tõenäosus klassikalises füüsikas.

Selline fundamentaalne tahte ja reaalsuse side võiks anda alust eeldada ka paljude muude teadvusnähtude sidet reaalsusega - mis omakorda viiks järelduseni, et Universum on kogev.

Enesekontrollist

2010-06-05T15:19:00.000-07:00

Lugesin Märdi postitust enesekontrollist teadvushuvi blogis, mis tekitas mitmesuguseid mõtteid.

Esiteks, rääkides motivatsioonist - minul ei tasu sellega rääkida. Ma olen äärmiselt motiveeritud tegema kõike, mis mind huvitab ja täitma oma pikaajalisi eesmärke - kui see on motivatsioon -; samuti olen ma motiveeritud tegema huvitavat tööd, aga ma ei ole kuskil kaua vastu pidanud, kus minult oodatakse seda, mida ma ei näe endale sobivat. Märdi soovitused motivatsiooni osas on ilmselt minu nägemusega komplementaarsed, sest käsitlevad praktilist probleemi - kuidas olla motiveeritud näiteks koolis, kus suur osa asju ei pruugi hetkel huvitavad olla. Sarnaselt jätan kajastamata aktiivsuse ja emotsioonide stabiilsuse teema ;)

Kõige muu osas tahaksin natuke teist lähenemist näidata, mis (kinnitan) sobib komplementaarseks kasutamiseks väga hästi.

1. Üleliigsetest mõtetest vabanemine

Üleliigsed mõtted mängivad inimese elus järgmist rolli:

Nõuavad tähelepanu - inimese tähelepanu on piiratud ja see võib tähendada intelligentsuse olulist langust.
Häirivad liikumist sirgjoonelisel sihil.

Za-zen on praktika, mille käigus loobutakse mõtetest täielikult. Täielik mõtetest loobumine tähendab täielikku keskendumist - püüdes mõtted kõikidel teemadel täielikult nullida, muutuvad mõtted kosmiliseks; alustades punktist, mille ümber on sujuvalt nõrgenev väli jõuame mittepunktini, mis katab ühtlaselt kõik. Täiuslik tähelepanematus on täiuslik tähelepanu.

Peamiselt tuleb loobuda mustritest, mis jätab ruumi vabale inspiratsioonile. Muster on rütm, milles korduvad sama mõtte variatsioonid. Ego struktuur, siiski, ei ole päris mõttetu - see tasub kujundada lihtsaks ja tugevatele teadlikele alustele tuginevaks, mis aitab seda inspireeritumal ajal paindlikumalt juhtida ning sellele nürimal ajal tugevalt toetuda. Siiski tugineme oma parimal hetkel puhtale teadmisele ja sellest lähtuvale vabale inspiratsioonile, mis ei tunne mustreid.

Kui inspiratsiooni ei ole, aga ka totaka enesekindluse vältimisel võime intensiivsust vähendada - alateadvus hakkab meie suunas pressima lahendamata probleeme, karma mustreid, mida saaksime läbi töötada. Neid tuleb võtta vastu realistlikult mõõdukalt, valuläve ületamata ning tagasiteed ära lõikamata, seejärel aitab intensiivne tähelepanu mõistatused lahendada. Kui eheda teadlikkuse peavoolus jätame märkamata probleemid, mida meie kehtiv jõud meist eemale hoiab, siis võivad need võimenduda ja muutuda materiaalseks - yangiga peab kaasnema yin, mis suudab tekkivatele probleemidele paindlikult kohaneda ka ülima jõu aegadel.

Meele selgus ja tühjus, inspiratsioon, mille annab za-zen ja eriti selle eluläbistav praktika, annab meile hoovad, mis võivad juhtida meid võimalike tulevike suunas - yin element, meie tegevuse paindlik aktiivsus, võimaldab meid alateadvuse tuulega kaasa minna ning mentaalses tühjuses valitud suunast tulenevaid tegevusi pidurdamatult teostada.

Meie ümber on sotsiaalne ruum ja loodus. I Ching ütleb - inimeste soovid ja Taeva tahe, ümbritseva keskkonna yin ja yang. Neid on võimalik ületada ainult siis, kui need paindlikult oma olemusse integreerida; nendega harmoniseeruda - tee läbi muutliku reaalsuse oma valitud sihini sisaldub harmoniseerumise protsessis, teadlikkuses ümbritsevast ning sellega sünergiseerudes. Mõistatus ja paradoks on siin selles, et sünergia võib avalduda ka konflikti või lahinguna - positiivselt tulemuslik konflikt on parim võimalikest kõigile selles osalejatele.

2. Motivatsioonist

Enim motiveerib meid tunnetatud teadlikkus võimalustest ning ohtudest, teadlikkuse tõstmine tegevustest ja tulemustest. Sellel on empiiriline, mõistuslik ja kontemplatiivne osa - ent intensiivne tähelepanu on võtmetähtsusega. Õppimine, kummalisel kombel, on võimalik mõistes ja unustades - seda siis, kui õpitu puudutab meid sügavalt ning on seotud heaoluga. Tegevus on efektiivne, kui see on otseselt seotud sihiga, mis on kooskõlas südame ja mõistusega - "süda", meie sisemine motivatsioonimootor, yin, koos mõistuse, tunnetatud paratamatuse, yangiga, suudab luua "lõputu energia", mille pinnalt liikuda. Intuitsioon realiseerib selle energia - osaliselt ongi see energia intuitsiooni kütus, osaliselt sobiv emotsionaalsus ja autentne reageerimine.

Ainus viis saada mängu süda, mis on kriitilise tähtsusega mootor, on leida selline motivatsioon, mis liigutab meid lähemale eneseteostuse punktile - sinna, kus meie kaasasündinud võimed realiseeruvad maksimaalselt selleks, et luua midagi, mis on üldkasulik ja üldise harmooniaga kooskõlas. Positiivne tagasiside tulemuse, aga samas kõigi muude Maslow püramiidi osiste näol, on ainus, mis suudab hoida seda kütust pidevalt genereerumas (kui ülesanne oma olemuselt ei sisalda mõnest tagasiside komponendist loobumise vajadust).

Zen ütleb meile, et tegevusse tuleb sisse elada täie hingega. Elades täie hingega ülesandesse, loobume nirvaanast, aga ei ole ka sansaaras - anname käest oma elava teadlikkuse, sideme Kõrgemaga, et teha läbi ülesanne; ülesandesse on sisse programmeeritud teadlikkuse taastumine ülesande läbimisel. Maksimaalselt teadlik inimene on valmis loobuma kõrgendatud teadlikkusest maksimaalseks ajaks, kaotamata selle jooksul sihti, kuigi kaob alus - teadlikkus, mis muudaks usutavaks tagasi jõudmise võimaluse. Elu suuremate tööde ajal ei mõisteta elu mõtet, olles sukeldunud elu essentsi.

3. Mõttemaailma kujundamine

Peatades maailma ehitamise - verbaalse sisedialoogi, uskumuste pideva korrutamise, isegi nähtamatult peened mehhanismid, mis loovad meile meie valitud maailma, hakkame nägema tegelikkust. See on mõttemaailmadest ülim ja täiuslik. Sellest räägib Castaneda ilusat muinasjuttu; parim praktiline vahend - za-zen. Tiibeti unejoogas alustatakse seda protsessi unenägemises - see on lihtsam viis saavutada eelmõistmist sellest, mida on oodata; efektiivne on seda praktiseerida koos päevase za-zeniga.

Selline elav lucid dreaming ei pruugi olla piisav - võime soovida unenäos unustada, et näeme und; võime soovida tugevneda õudusunenäos, võidelda lohega, elada läbi armetuid kaotusi. Võime tahta, lihtsalt, läbida kogemusi, elades neid ehedalt läbi. Seda suudame parimini, kui tegelikkuse nägemise kättesaadavalt kõrged astmed on andnud meile kujutluse reaalsuse osistest; ehk soovime selle juba lapsena kokku panna ja elu lõpuni jätkata - ent sellisel juhul on riskid maksimaalsed.

Unenägudes saame läbida seiklusi, mis mõjuvad värskendavalt ja hästi. Võime õppida sümboolikat, näha unenäoreaalsust puhtenergeetiliselt või misiganes reaalsuse nägemise tasandil, mille oleme omandanud.

Steiner soovitab keskenduda ühele, paremal juhul positiivsele mõttele - ajaga ehitame enda teadvusse elava, tugeva ja kiirgava keerukama kompleksi. Parim on, kui see on ehitatud ehedast teadlikkusest ja ei ole väljamõeldis; siiski ulatub ehe teadlikkus reaalsuse kõige kummalisemate võimalusteni. Zen viib ühe mõtteni ja see mõte hõlmab kõike - see on maksimaalselt lihtne, maksimaalselt praktiline ja maksimaalselt tõene. Siiski on enne vaibumist palju mänge kujuteldamatute vormidega, mis võiksid moodustada sünergilise osa ümbritseva reaalsuse terviklikust tantsust.

Valesti mõistetud geeniused

2010-06-04T14:36:00.000-07:00

Tihti usutakse, et mõiste "valesti mõistetud geenius" tähistab tundmatuid nimesid, sahtlisse kirjutavaid üksildasi olendeid.

Valesti mõistetud geeniused, siiski, on just need, keda hästi teame - Russell, Jung või Einstein. Kui paljud võiksid meist öelda, et mõistavad neid geeniusi õigesti? Kui paljud neid üldse vähegi mõistavad?

Mulle tundub järjest enam, et maailma probleem on ehk osaliselt võimetus ära tunda geeniusi algfaasis või tunnustada kõiki geeniusi - aga oluliselt suuremate implikatsioonidega on siiski teine probleem; maailm ei suuda mõista isegi neid geeniusi, keda ta tunnustab. Sellest saab aluse see, kui kitsarinnalised inimesed tsiteerivad avara ning vaba mõtlemisega geeniusi, õpetades nende saavutusi koolis valikuliselt - kuna kirglikumad, sügavamad ning tähtsamad tööd on suisa "ohtlikud" - ning viidates geeniuste üksikutele töödele kui kõrgemale autoriteedile, jättes samas teised üldse vaatluse alt välja ja ignoreerides tsitaate nendest töödest ...sellega luuakse andekatest isikutest väga lihtsustatud profiile, tänu millele saabki nende poolt tehtut pidada empiritsismi või puhta loogika kõrgsaavutusteks olukordades, kus geeniused ise on väitnud, et on need kaks ammu trandenseerinud - eks sai ju ka Maslow uurimus tipukogemustest alguse just maailma tippude uurimisest, kellele samas viitavad inimesed, kes on sellistest kogemustest kaugel, et tõestada, et need kogemused ei maksa midagi - tehes seda usulis-dogmaatilise väljajätlikuse, kontekstist välja rebimise ning nende inimeste poolt kirja pandud isiklikumate tööde täieliku ignoreerimise teel. Nii näiteks tuntakse Einsteini relatiivsusteooria - analüütiline töö - järgi, aga vähesed teavad üldse midagi tema maailmavaatelisematest ning sügavamatest töödest, nagu näiteks, et mis füüsika üldse on ..sest ta ei olnud empiirik!

Enese lõikumine - transpersonaalne lähenemine

2010-06-03T07:47:00.000-07:00

Taustast: üks minu lähedane sugulane ning mitmed tema sõbrannad tegelesid teatud perioodil enese noaga lõikumisega - lugesin selle kohta ning tuleb välja, et see on küllaltki levinud nähtus tänapäeva kultuuriruumis. Selle levik on ilmselt ajaga tõusnud ning jõudnud mingisse haripunkti - hilispuberteedis inimestel on kalduvus ennast sihipäraselt füüsiliselt vigastada. Vaikselt on minu teadvuses tõusnud esile teatud asjaolud, mida selle lähenemisega seoses kaaluda.

Praegune ravimeetod

Kuna mu sugulane oli ka psühhiaatriahaiglas, siis on mulle selge, kuidas selle probleemiga hetkel tegeldakse - pakutakse rahustava toimega tablette ning sisendatakse jõuliselt, et paha-paha. Mingit uut sisulist lähenemist ega konkreetset toimetulekumehhanismi talle ei pakutud - vähemalt sellises vormis, et ta seda mõistnud oleks (ja muu ei oma siinkohal tähtsust). Käis seal haiglas mitu korda.

Ehk siis - probleem on olemas, aga tundub, et Eestis napib selle konkreetse probleemiga toime tulevaid psühhiaatreid, kes suudaks haigeid ravida (ning ka kultuuriinimesi, kes suudaks teemat laiemalt käsitleda ning kultuuriuumi korrektiive teha, luua muusikat kunsti ja kirjandust, mis probleemi põhjuseid sügavamalt käsitleks).

Olen seda ajaga analüüsinud ja panen siia kirja mõningad kaalutlused, mida toimiva lahenduse välja töötamisel ilmselt kasulik arvesse võtta oleks.

Kuidas probleem avaldub?

Ennekõike alkoholijoobes ning peale pidu (sotsialiseerumist), kusjuures võib täheldada järgmisi tunnuseid:

Tegevus ei allu kontrollile.
Tegevusega seostub teatud "võidu" või "eneseületuse" tunne.
Varases faasis võidakse seda pidada tõhusaks depressiooniravi meetodiks - seda ajuti ka hiljem.
Ajaga areneb välja tugev sõltuvus.

Asjast üle saamine järgneb muidugi, üllatus-üllatus, situatsiooni selgele mõtestamisele ning mõistmisele, et tegemist on haiglase ja jabura olukorraga.

Millest probleem tekib?

Inimese arengu teatud faaside lühimudel:

Persona ja varju eristatud seisund.
Ego ja ise eristatud seisund.

Need on kaks arengu staadiumit, mille puhul selline probleem tekkida võib. Varasemates ega hilisemates staadiumites seda häiret ei esine - juhul, kui minu siinne hüpotees paika peab (ehk siis probleemi põhjustest olulise osa moodustab).

Persona või ego on psühholoogiline struktuur, mis sisaldab inimese teadmisi iseenda kohta ning mitmesuguseid toimetulekumehhanisme. Teatud arengu faasides on inimese minatunne nende struktuuridega kattuv - ta samastab need iseendaga.

Esimene nendest faasidest on faas, kus inimesel on endast idealiseeritud pilt (persona) ning selle ümber jäävad "erandid" (vari) jäävad sellest pildist välja - minatunne ei kata neid erandeid,neile ei pöörata tähelepanu ega teadvustata neid aktiivselt, neist ei tehta järeldusi enda kohta. Teine nendest faasidest on faas, kus objektiivse eneseanalüüsi tulemusel on persona ja vari ühendunud tervikuks - ego. Inimene samastab ennast egoga, ent sellest jääb välja palju muid struktuure - näiteks inimese keha. Nendes kahes faasis on eneselõikumise probleemi tekkimine võimalik ja seletatav.

Probleem - ego võitlus inimesega

Väikelastel ei ole differentsieerunud teadvust ning seega on nad üsnagi autentsed oma tegevuses (soovide väljendamises). Varases koolieas on ego struktuur juba välja arenenud - inimene pöördub seestpoolt väljapoole, väline maailm haarab kogu tema tähelepanu. Inimene hakkab looma pilti endast välises maailmas, mis on lapsik, lihtne ning mitte eriti objektiivne; sellest pildist areneb välja persona. Kuna enesetaju nõrgeneb, tekib huvi rämpstoidu vastu - teises klassis, nagu mäletan, ajasid kõik suurtes kogustes rämpstoitu näost sisse; selles vanuses on võimalik mängida puhtalt maitsemeele ning veel mõne teisejärgulise taju peale, et müüa midaiganes.

Hiljem inimese sotsialiseerumine intensiivistub veelgi - puberteedieas muutub inimesele eluliselt tähtsaks tema sotsiaalne võrgustik, sõpru koguneb suurtes kogustes, tarbitakse kõvasti alkoholi (mõtlemata seda ostes ei toidu ega hommikuse pohmellirohu peale). See tähendab - füüsiline heaolu kaotab tähtsuse, loeb sotsiaalne heaolu ja füüsiline aspekt ei ole enam tegevust oluliselt mõjutav; inimene muutub äärmuslikult ekstravertseks.

Sellele faasile, ootuspäraselt, järgneb füsioloogiline kriis. Inimese keha, mis oma häirete ja nõrkustega inimese sotsiaalsele tegevusele (näiteks joomisele) oluliseks takistuseks osutub, hakkab muutuma justkui "vaenulikuks objektiks" - inimene ise oleks valmis "veel ja veel", aga keha hoiab teda tagasi, saadab signaale, et tema valitud tee ei ole reaalsusega eriti hästi kooskõlas ning et tuleks midagi koheselt muuta. Selliselt tekib ego ja inimese vahele tõsine konflikt - kehast saab ego vaenlane. Inimene hakkab otsima ülemvõimu keha üle, käituma kehaga, nagu torisevate vanemate või kõige muu takistavaga - keha sõimama ning halvustama.

Täiendava probleemina samastab arengu algfaasis inimene enda ego enda kõrgema minaga - ta usub alateadlikult, et ego on tema "kõrgem mina", kuigi tegelikult on ego nendest võimalikest minadest üks vähemaid, ehkki olulisi. Ego on inimesest kui tervikust väga väike osa, millel on väga konkreetsed funktsioonid - eriti, kui tegu on persona ehk moonutatud, välja arenemata egoga. Seega oleks ego võit keha üle justkui surematu hinge võit sureliku mateeria üle; võitlus kehaga on justkui kõige triviaalsem viis selleni jõuda.

Teine tugev aspekt on lääne religioonis tähtsustatud "enese kontrollimine" - ego kui "mina" tahab kontrollida enest kui "keha". Lääs ei ole kunagi ära lahendanud, kes kontrollib keda - üldiselt tõlgendab inimene seda nii, et misiganes objekt, mille suhtes tal on tugev minatunne, peab kontrollima kõike seda, mille suhtes minatunne on nõrgem. Enesekontrolli kõrgeim aste sellise hüpoteesi puhul oleks ilmselgelt valu ületamine, võime endale suvalises ulatuses piinasid põhjustada. Kesiganes nõuab selliselt inimeselt suuremat enesekontrolli, võimendab seda kompleksi - inimene tõestab oma enesekontrolli, "võitu iseenda üle" selle fraasi väärtähenduses, ennast väga otseselt ja üheselt rünnates. See seletab seda, miks inimesel sellise tegevusega, nagu enese lõikumine, tihti teatud võidukus seostub - on ta ju rünnanud iseennast, kontrollinud iseennast ja surunud maha igasuguse vastupanu ning lõpuks põhjustanud iseendale reaalset ja üheselt mõistetavat kahju. Sellise inimese seisukohalt ei saaks suuremat enesekontrolli ega võitu iseenda üle enam olla!

Ehk siis - ego kui mina võitleb inimese kui enesega, kuna ego on sotsiaalse arengu käigus samastunud inimese kui sotsiaalse olendiga ning eemaldunud inimesest kui psühhofüüsilisest olendist.

Lahendus, siinkohal, võiks olla TPP tavaline praktika, ent ka probleemi sügavam analüüs. Usun, et pakun siinkohal selleks analüüsiks olulise ning tugeva raamistiku alged.

Keha tagasilöök

Tüüpiline kriis - mõne enda isiku tahu ründamine seni, kuni sellel kannatus katkeb - lõppeb reeglina sarnaselt.

Antud juhul - kas keha kehtestab ennast ise, inimene hakkab keha kuulama või toimuvad sujuvalt mõlemad tahud; inimene peab enda eesmärgid sotsiaalse olendiga integreerima enda eesmärkidega psühhofüüsilise olendina. Keha võib võitluse käigus õppida ning leida tõhusad vahendid egoga toime tulemiseks - siiski on parem, kui ego ise selles protsessis aktiivselt kaasa mängib.

Maitsepõhine toiduvalik areneb ego ja keha integreerumisel aistingupõhiseks, kus mitte ainult toidu maitse, vaid ka sellele järgnevad muud aistingud mängivad toidu valikul ja maitse kujundamisel rolli; inimese kehateadlikkuse edasise kasvu käigus hakkab ta tunnetama toitumise kohta enda üldises heaolus ning arvestama toidu mõjudega järjest pikemas ulatuses.

See metafoor ulatub ka muu kehatajuni - ego poolt tehtud sotsiaalsed otsustused,mis juhivad protsessi esialgu, arenevad laieneva teadlikkuse puhul rohkem tervikust ja selle heaolust lähtuvate otsustusteni, mis nõuavad sügavamat analüüsi, ent toetavad arengu kõiki tahke - sh. ego arengut.

Inimene ei tohiks segi ajada madalamat ja kõrgemat - teatud transpersonaalsete arenguastmetega kaasneb sarnane mina välja joonistumine "madalamast" kehast, ent sellega ei kaasne mingit lõikumist. Igasuguse religioosse kallakuga kirjandus võiks selliseid ohte arvestada - nagu "Egost kõrgemale: transpersonaalseid käsitlusi", mille ideedele käesolev kirjatükk tugineb, selgelt rõhutab, ei sobi iga harjutus igasse arengufaasi. Spirituaalsest kirjandusest leiab palju sellist, mis on suunatud otseselt sellise probleemiga toimetulekuks - inimene, kelle eneselõikumise puhul lisandub ego ja keha vastuolule ka mingi spirituaalne mõõde, võiks kindlasti sellise kirjanduse ideedega tutvuda; tihti on see seotud jooga, hingamispraktikate ning võimlemisega.

Kas teadvus asub ajus?

2010-05-31T04:12:00.000-07:00

Lugesin juba mõnda aega tagasi Jaan Aru artiklit "Teadvus on ajus."

Seda on võimalik küsimärgi alla panna kolmes suunas, mis on kõik ka levinud vaated:

Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?
Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?
Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Igaüks kolmest vastab teatavatele ruumi dimensioonidele, mille ulatuses saab teadvus asuda kas ajus või ajus ja veel kuskil või ka otseselt ajust väljas.

1. Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin tuleb defineerida, mis on aju. Osad definitsioonid peavad ajuks teatud närvivõrgustikku, mis asub peas (tegelikult kõlab see definitsioon "kõige suurema närvirakkude kontsentratsiooniga ala kehas"); teised laiendavad selle mõiste kogu närvisüsteemile - sellisel juhul on peaaju (ja ka peaaju+seljaaju) lihtsalt ala, kuhu koondub aju põhimass. Kolmandad seostavad aju ka närvisüsteemist välja jäävate aladega mingil määral - aga usun, et Jaan Aru seda kohe kindlasti ei mõtle. Neid, kes seostaks aju kehast välja jäävate nähtustega, ei ole - siit algab juba ilmselgelt teine paradigma.

Sellele on lihtne vastuväide. On selge, et teadvus ei asu ajus ühes punktis - see on suurem, kui üks punkt. Ei ole näidatud mingit teravat teadvuse piirjoont; kui seda ei ole, siis võib teadvus kontsentreeruda ajus, ent ulatuda ka kaugemale. Ilmselgelt on teatud aktiivsus ajus teadvuse sisudega reeglina märksa tugevamas seoses, kui aktiivsus mujal kehas. Siiski ei saa kindlalt väita seda, et mingisuguse aistingu teadvusse jõudmiseks peab selle signaal ilmtingimata ajusse jõudma (kuigi ilmselgelt on suurem osa teadvuse sisust, mis seostub selle aistinguga, seotud just nimelt protsessidega ajus) - sama hästi võib aju olulisi asjaolusid võimendada või tegelda ennekõike just signaali töötluse ja reaktsiooni kujundamisega, aga mitte olla ainuvastutav selle signaali teadvustamisel või teadlikkusel sellest. Näiteks võib nägemine olla just nimelt vastava ajupiirkonna keemia teadvustamine, mitte millegi muu teadvustamine - sellisel juhul ei kao Jaani näite 1 puhul ("kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine") mitte teadvustatud nägemine, vaid nägemine kui selline - nägemine ning nägemise teadvustamine ei pruugi olla identsed protsessid (küsimus näiteks - kui teadvus on kaotatud või inimese teadlikkus suunatud täiesti teisele tajule, kas siis saab nägemisele reageerida? kas valgus saab unest üles äratada, kui unes teadvustati hoopis muid nägemisaistinguid?).

2. Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin on kõige olulisem näha, kas Jaani neljas näide (Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa.) tõestab tugevalt, et teadvus asub ajus.

Toon näite - erinevad lainepikkused võivad sattuda teineteisega interferentsi või mitte (kas need on koherentsed); kui lainepikkused ei saa teineteist mõjutada, siis saab neid mõõta sõltumatult ja nende liikumist võib modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina. Mida saab modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina, see ongi eraldi ruumidimensioon mõne paradigma seisukohalt, mis ei ole nõrgem sellest paradigmast, mille järgi neid dimensioone on kolm - see on koordinaatsüsteemi valiku küsimus (vt. paradigma). Huvitav on vaadelda sellisel juhul just nimelt mõjude keerukust, kuna osad objektid ulatuvad läbi kogu selle dimensiooni ulatuse, sellal kui osad jäävad osaliselt või täielikult sellest välja - näiteks blokeerib inimese keha ennekõike teatud sagedusvahemikku, ulatudes sellises matemaatilises dimensioonis läbi teatud vahemiku, ent sellest välja mitte oluliselt. Sellised mõõtmised annavad ettekujutuse keerukamatest ruumidimensioonidest - mis ei pruugi olla eukleidelised ega lihtsad.

Kui nüüd kujutleda kahemõõtmelist pinda, kus üks mõõde tähistab füüsikalist ruumi, teine mõõde tähistab ruumi, mida füüsikaliselt lihtne mõõta ei ole, siis on ka siin küsimus - kuhu ulatub aju? Näiteks, kui teadvus on elektromagnetväli, siis kas see väli on aju osa? Näiteks juhtmes olevat elektrit ja juhet käsitleb inimene kahe eri objektina, kuna juhe on püsivam ja selle omadused ei muutu oluliselt, kui selles on elekter või ei ole. Näiteks - kas teadvus on ajus samas mõttes, nagu elekter on juhtmes? Samas näitavad paljud füüsikateooriad seda, et ruumil võib olla lisadimensioone, kus paikneb laiali ka meie omale sarnane mateeria; erinevaid nähtamatuid ainevorme kahtlustatakse (ja ka leitakse) ikka ja jälle. Kas need on ajus? Kas aju ulatub kõikides võimalikes lisadimensioonides lõpmatusse või kuhu see ulatub? Sellel kahemõõtmelisel pinnal, kus üks mõõde on ruum ning teine esindab võimalikke lisadimensioone, võib sama moodi olla kaks objekti - üks on aju, teine on ajuga seotud mingite elektriliste, keemiliste või muude sidemete kaudu. Selline side võib olla kahesuunaline - sellisel juhul mõjutame, mõjutades aju, hoopis seda "mittemateriaalset" objekti, mis on ajuga seotud. Sellisel juhul muutuks väide, et "teadvus asub ajus", äärmiselt ambivalentseks ka nende lisadimensioonide suhtes.

3. Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Lõpuks on olemas metafüüsilised paralleeldimensioonid. Nende hoomamine on oluliselt keerulisem, aga toon näiteks kaks tükki:

See, mis asub kõikjal, ulatub muutumatuna üle Universumi ja läbi kõige muu. See on kehtiv metafüüsiline entiteet, mis sisaldab loodusseadusi jms. - sisuliselt hõlmab see kõiki varjatud konstante.
Materiaalne tasand, mis ei hõlma ühtegi konstanti, aga hõlmab kõik muutujad.

See on robustne kaheksjaotus - ja see on pikaajaline filosoofiline küsimus, kummas teadvus asub? Sellele küsimusele toodud faktid kindlat vastust ei anna - need jätavad selle täpselt sama lahtiseks, kui varasemad vaatlused, mis vastavat aparatuuri ei sisaldanud ehk ei vii vastusele sammugi lähemale. Selle küsimuse vastamiseks vajalikud katseandmed ei ole viimaste aastasadade jooksul paranenud ning varasemad filosoofilised uurimused on seega endiselt pädevad - hüpoteesid, lahendamise meetodid jms., millest ei ole midagi kehtetuna ära langenud seoses selle uue faktiga.

Teine probleem tekib selle katsega veel - kui inimesel on tahe (sügav sisemine motivatsioon midagi teha, näiteks tõsta kätt) ning selle vallandudes toimub pikk seeria ajuimpulsse - siis kas need impulsid, mida ta hiljem tahtena tabab, ei pruugi nõrga eristusvõimega teadvuses selle tahtega sisuliselt identsed olla? So. et kuigi sisemist tahteakti tegelikult ei toimunud, toimus suur osa sellest, mis seostub mõistega "tahe tõsta kätt" ning inimene on efektiivselt petetud uskuma, nagu oleks ta seda tahtnud. Selline tõlgendus on võimalik ning isegi mõnevõrra usutav - usutav seda enam, et kui näiteks tahte mõistesse hõlmata ka motivatsioon (mis peaks tahtele eelnema) ehk siis minimaalne vajalik kogus motiive, siis ei kattuks vaadeldud nähtus enam tahte mõistega; juhul, kui mõnel tahteaktil on väga konkreetne motiivide grupp, siis inimene ei väidaks, et tahtis seda - näiteks tekib keerukam dilemma ja motivatsioon see küsimus teisiti tõlgendada, kui simuleerida inimene uskuma, et tahab tappa lähedast vms., kus ta ilmselt ka hiljem ei väidaks, et tahtis seda, vaid otsiks muu lahendi. Niisiis ei saa katsealuse väidet, et tegemist oli tahtega, väga otseselt võtta - tegemist oli tahtele sarnaneva aistinguga, aga ei saa olla kindel, et selles olid kõik elemendid, mis tavaliselt tahet iseloomustavad. Fakt on see, et see algatati tavapärasest erinevalt - sellel puudus tugev motiiv. Siin läheb katseandmete tõlgendamine keerukaks.

Milline psühholoogia on ebateadus?

2010-05-29T09:54:00.000-07:00

Meil on terve rida väiteid:

Inimpsüühika on matemaatiline protsess mehhaanilises, elutus mateerias. Samad teadvusnähud tekivad (õieti ei teki) igasuguse konsistentsiga mateerias, mis viib läbi teatud mehhaanilisi arvutusi.
Inimpsüühika sisude ja mateeria struktuuride vahel ei ole mingit fundamentaalset seost; materiaalseid protsesse arvutis simuleerides saaks kognitiivses mõttes sama protsessi, mille saab nende protsesside toimudes looduses - tegelikult lausa elektronide asukohtade üles tähendamine ja ette lugemine annaks samad teadvusnähud.
Inimpsüühika on oma olemuselt piiratud mehhaanikaseadustega (täpsemalt: 19. saj füüsika eelduste ja piirangutega) ja sellele ei laiene kvantfüüsikas eksisteerivate nähtuste kummalised omadused.

Kõik need kolm näidet on iseloomulikud ebateaduslikule psühholoogiale, mis tugineb rahvapärimusel ning mitte uusimatel teaduslikel uuringutel ning katsetel.

Leidub vana kooli psühholooge, kes peavad just neid samu väiteid teadusliku psühholoogia tunnuseks ning kõrvalekaldeid ebateaduse tunnuseks - need psühholoogid on igand, nende teaduslikud alused on ümber lükatud ning nende mõtted tulenevad vaimsest piiratusest ja vanadusnõtrusest (vähenenud kohanemis- ja õppimisvõimest), aga mitte teaduslikest alustest ja uuringutest.

Kvantmüstikat - aju tööst

2010-05-27T07:53:00.000-07:00

Komistasin ühe küllalt huvitava teksti otsa, mis räägib sellest, kuidas teadvust küllaltki mõttetult uurima kiputakse [ikka veel] - lähtudes klassikalisest mehhaanikast, mis on juba ammu uute teooriatega asendunud:
http://www.alchemylab.com/Quantum_Will.htm

Õpetused ja saladused

2010-05-27T03:26:00.000-07:00

Tahan kirjutada ühest üsna raskesti hoomatavast teemast, mis siiski on osutunud väga eluliseks - millistel alustel jagada elulist informatsiooni? Minu kunagine seisukoht, mis on osutunud destruktiivseks - jagada elulist informatsiooni kõigile võimalikult suurtes kogustes lootuses, et selline tegevus iseeneses parandab üldist eluolu. Sellise suhtumisega olen endale ikka ja jälle tõsist kahju põhjustanud ja seega panen kirja enda revideeritud lähenemise.

Mis on õnne soovimine?

Sünnipäevadel, jõuludel ja muudel tähtpäevadel on kombeks soovida inimestele õnne. Õnnesoovid jaotuvad robustselt kahte kategooriasse - sisulised ja vormilised. Sisulise õnnesoovi sisuks on sisemine taotlus, et teine inimene oleks õnnelik ja jõuaks õnneni; selline õnnesoov on energeetiliselt jõuline ja sarnaneb religioosse õnnistusega, mille jõudu kõik teame. Vormiline õnnesoov on kombe täitmine - see näitab, et inimene vähemalt püüab tsiviliseeritud olla. Õnnesoovi puudumine näitab igasuguse püüdluse puudumist - nii sisulise, kui vormilise. Siiski on sisuline õnnesoov ainus, mis omab kvalitatiivset väärtust, tegelikku realiseeruvat jõudu. Statistiliselt leiame vormilisi õnnesoove ilmselt märgatavalt suuremas koguses, kui sisulisi - elu on suures osas vormiline ning see vorm omandab sisu heal juhul vanusega.

Õnnesoovide sisuline väärtus

Õnnesoov, et olla ehe, sisaldab mitmesuguseid väärtusi, millest mõned:

Harmoniseerumine - õnnesoov väljendab sügavat tahet harmoniseeruda teise inimesega; harmoniseerumine seisneb ühise taotluse otsingus. Ühine taotlus on selline taotlus, mis tagaks suuremat õnne nii õnne soovijale kui vastuvõtjale.
Sotsialiseerimine - õnnesooviga kaasnev taotlus sisaldab teise inimese ja ümbritseva keskkonna harmoniseerimist; kõik inimesed, kellega kokku puutume, on puhvriks meie ja ühiskonna vahel. Kirgas õnnesoov sisaldab selle inimese taotluste hoomamist ja teadvustamist, kellele õnne soovitakse; sellega kaasneb püsiv soov selle taotluse realiseerumiseks ning vastavad sotsiaalsed signaalid.
Lahenduse otsimine - õnnesooviga kaasneb sügav ja intensiivne lahenduse otsing kõigele, mis seisab õnnesoovi saaja ja tema suureneva õnne vahel, tunnetatakse kõiki pingeid õnnesoovi adressaadis ning püütakse leida sisulist lahendust, visualiseeritakse tema võimalusi õnnele läheneda või õnne suurendada.

Õnnesoov on enda taotluse harmoniseerimine teise inimese taotlusega - see omab reaalset õnneni viivat jõudu, millise alahindamine kipub olema läbitunnetamata elu sümptom. See tähendab - õnnesooviga kaasneb tunnetatav psühholoogiline laeng, hetkeks avaldub inimese sügavam taotlus teise inimese suhtes.

Tänu otsimine

Üks olulistest jõududest, mis inimest psühholoogilises reaalsuses edasi peaks viima, on tänutunne - see on inimest arendav jõud, mida otsida ja mille pinnalt otsuseid vastu võtta. Ehe tänutunne koosneb mitmesugustest komponentidest, samuti ka tänu otsimine.

Tänutunne on olemuslikult mitmeid asju korraga:

Tunne, millel on selge mõju inimese hingele, psüühikale. See mõju on palju laiem ja sügavam, kui muude mõistete kaudu kergesti välja saab tuua.
Õnnesoov - tänutundega kaasneb, selles sisaldub õnne soovimine teisele inimesele; tänutunne süvendab õnnesoovi.
Kõrgendatud meeleolu - tänutunne kõrgendab tänu tundja meeleolu, harmoniseerib tema hinge ümbritseva reaalsusega ning vähendab pingeid.

Tänu otsimine sisaldub samuti mitmes aspektis:

Harmoniseerumine - kui suuname enda õnnesoovid ning teiste inimeste kasuks tegutsemise selliselt, et saada tagasisideks tänutunnet, võime olla kindlamad, et ka reaalselt harmoniseerume nende inimeste taotlusega; vastasel korral on meie tegevuses ilmselt mingeid vigu - mingeid mõjusid teisele inimesele, mis on negatiivsed või ei lähe tema plaanide, soovide ja taotlustega kokku. Tänutunne on positiivne tagasiside, mille "jahtimine" enda tegevuse kooskõlastamisega on märksa etem, kui tundetu ja robustne katse olla "hea inimene" mingis endale arusaadavas mõttes.
Kooskõlastamine - tänutunde saavutamine eeldab enda taotluse teise inimesega seotud osade kooskõlastamist temaga, enda temaga seonduva taotluse kõikide aspektide arutamist. Saavutamaks tänutunnet, tuleb oma tegevus muuta läbipaistvaks ja avalikuks, kõrvaldada sellest vandenõu elemendid - teise inimese kasuks tegutsemine, mis on tema eest varjatud, põhjustab pigem sisemist frustratsiooni, mitte tänutunnet. Sellist õigust ei ole kellelgi.
Valik - jahtides tänutunnet, arendame enda taotluse ja tegevuse teiste inimestega seotud osi nii, et see puudutaks nende jaoks olulisemaid küsimusi ning oleks arvestav ja mõistev, ei sisaldaks neid haavavaid või nende huve riivavaid komponente. Samuti, teisest aspektist, valime nii välja paremaid inimesi, kelle huvidega tugevamalt arvestada, kujundame enda tahte ja taotluse nii, et see pakuks neile inimestele edumaad ...see omakorda tõstab neid inimesi, kes praktiseerivad tänutunnet, sotsiaalselt ülespoole, muutes tänutunde kui sellise autentsemaks; tagasisidestades tänutunde positiivse taotlusega, muudame ka tänutunnet ennast objektiivsemaks ning tõstes autentse tänutundega inimesi sotsiaalselt, muudame nad eeskujuks teistele.

Tahte laiendatavus

Inimese tahe oma seesmise jõuga on piiramatu, piiritlematu ...arendades oma tahte nüansse, muutes seda laiemaks, suudame hõlmata sellega rohkemate inimeste taotlusi ilma, et selle jõud ühe inimese suhtes väheneks. Kõik, mida tegelikult tahtesse investeerime, on selle kujundamiseks kuluv aeg - kooskõlastades seda rohkemate inimestega, muudame seda järjest võimsamaks ja hõlmavamaks, kaotamata tegelikult selle jõudu üksikjuhtudel. Siin loeb iga mõte, iga sisemine taotlus, mida teise inimese suhtes tunneme - igaüks neist mõjutab meie taotlust tervikuna ja seeläbi reaalseid protsesse.

Tahte laiendamine koosneb vähemalt kolmest osast:

Pingutus - tahte muutmisse, harjumuse, suhtumise ja reflekside kujunemisse, investeerime pingutust. Tugev positiivne pingutus enda tahte mõjutamiseks teise inimese suhtes omab püsivat väärtust selle inimese elukvaliteedis.
Tagasiside - teiselt inimeselt saame tagasisidet, suures osas mitteverbaalset, tema suhtumise näol meisse meie tahte avaldumise hetkedel või nendega seoses; selle tagasiside suhtes peab meie tahe olema intensiivselt paindlik. Meie tahe peaks intensiivselt, pingutust sisaldavalt, painduma ja muunduma vastavalt sellele, millist tagasisidet saame - vastasel korral on taotluse puudumine parem, kui selle olemasolu, sest siis mõjutame tema saatust küll, aga mitte tema huvides. Positiivne tagasiside on tänu või kergus, negatiivne on frustratsioon ja ärritus, hullemal juhul viha.
Mõtlus - selleks, et enda tahet kujundada ja harmoniseerida, peame süvenema teise inimese huvide mõistmisse, tema sisemise taotluse hoomamisse; ainult selline taotluse kujundamine on tulemuslik ning ei kohta vastasseisu, mida laseme võimalikult vahetult kujundada teise inimese isiklikul taotlusel, harmoniseerudes sellega ja võimendades seda. Igasugune õnnesoov, teise inimese suunas suunitletud taotlus, mis seda intensiivselt ei taotle, on olulisel määral alaväärne.

Teise inimese huvid võivad olla teadvustatud, teadvustamata või talle endalegi tundmatud; viimasel juhul on vaja ka kooskõlastust - viimasel juhul, kui tunnetame tema teadvustatud huvide ning tegelike vajaduste vastuolu, peame pakkuma talle veenvat ja aksepteeritud tagasisidet tema vajaduste kohta enne, kui võime oma taotluse neile suunata. Vastasel korral tegutseme destruktiivselt - teine inimene ei mõista oma vajadusi ei kogemuslikult ega meie kaudu, sattudes seega meie taotlusest sõltuvusse. Teise inimese vanusega see vajadus kasvab. Loomulikult on see kõik veel palju keerulisem ;)

Eluliste ideede jagamine

Müstikas jaotuvad õpetused kolmeks:

Avalik õpetus - see on see, mida räägitakse kõigile.
Esoteeriline õpetus - see on see, mida kirjutatakse ridade vahel või antakse edasi otse.
Salajane õpetus - see on see, mida on võimatu edasi anda sellele, kes ei ole jõudnud isikliku kogemuseni, investeerinud isiklikku aega ja pingutust.

Igal inimesel kujuneb elus välja palju kasulikke arusaamu, mille edastamine teistele inimestele võrdub nende tahte võimendamise, nende jõu suurendamisega. Elus ringi liikudes kulutame oma aega ja pingutust sellele, et võimendada neid jõudusid, mis on meile soodsad - ja selline valikuprintsiip peaks siin eriti tugevalt kehtima. Tänutunne ja pikemas perspektiivis õnnesoov on see, mis on oluline tagasiside - peame selgelt mõistma, kes tahavad, et me kuidagi toime tuleks; kes taotlevad meie suurenevat õnne ja huvide realiseerumist; kelle jaoks on olulised ka meie tipukogemused ja täielik vaimne teostumine. Peame suunama oma pingutuse sinna, kust kiirgab meieni tänutunnet; peame pingutama nende jõudude võimendumise nimel, mis on meile soodsad ning meie taotluse suhtes arvestavad.

Ülejäänud on need, kes ei taotle meile midagi või taotlevad halba - me ei pea mõtlema nende heaolule, vaid peame otsima pigem nende eetilisi puudujääke. Kes ei taotle meile midagi, nende suhtes puudub meil õigus midagi soovida või teha; kes taotlevad meile või teistele halba, nende tahet on meil õigus kontrollida ja arendada. Esmalt tuleb laduda alusmüür - eetiline taotlus, arengutahe. See võib olla väga tänamatu töö, reeglina ka tulemusetu - üldiselt ei tasu sellele palju aega kulutada, tuleb luua tõhus kaitse ning keskkond, kus hea tahe ning eetika võiks areneda. Kui sellist keskkonda ei loo, võib see saada saatuslikuks.

Vahel, kui olen inspireeritud, kiirgab minust palju teistele kasulikku infot. Vaimsemalt - jõudu. Tagasiside võiks jaotada kolmeks:

Tänutunne - see on tee minu taotlusega harmoniseerumiseni, tekib jõu ja ideede, tahte ja taotluse tagasisideahel, mis võimendab mõlemat poolt; saan inspiratsiooni ja uusi ideid tagasi ning tekib ka isiklik tänutunne, vastastikuse tänu alusel moodustub harmoniseeruv taotlus, mis on mulle endale võimendav ja minu huvidele kasulik.
Ükskõiksus - sellest ei ole midagi, aga ma ei peaks kulutama oma aega ja tegelema sellega, et visualiseerida sellele inimesele kasulikke muutusi. Peaksin käsitlema teda ühena paljudest - minu taotlus üldiseks heaoluks on kindlasti taotlus sellise inimese kasuks, ent sellega ei tasu minna isiklikuks.
Ahnus - on inimesi, kes võtavad infot, nagu kuri koer kondi; krahmavad selle ja jooksevad sellega nurga taha. See on spetsiifiline reaktsioon - sellega kaasnevad positiivsed avaldused minu suunas, silmakirjalikud õnnesoovid, ent selliste inimeste koondumine minu vahetusse ümbrusse on alati toonud endaga kaasa halba; sellistes tingimustes info jagamine on endale kahjulike jõudude võimendamine, üldise destruktsiooni alus. Need inimesed peavad õppima midagi muud - mitte seda, mida nad vahetult otsivad. Neile tasub anda aluseid, mille pinnalt ennast arendada, näiteks budistlikke alusprintsiipe (kaheksatahuline tee, neli tõde jms.), mida on täiesti võimatu kasutada kellegi kahjuks; võib-olla ka I Chingi stiilis raamatuid, mis pakuvad sügavaid elulisi tõdesid, aga eeldavad sedavõrd kindlalt, et lugeja on eetiliselt väga arenenud inimene, et nende sisu muutub mõttetuks ja kasutuskõlbmatuks sellele, kes ei ole - tema huvidega ei ole lihtsalt arvestatud ja talle kasulikke arutluskäike ei ole läbi töötatud; sellised raamatud sisaldavad vähe müra ning palju kasulikku teavet kõigile.

Mõttetu edevus ning ambitsioon on jagada teavet selleks, et olla teavet jaganud ning tõestada enda teadmisi; teavet tuleb jagada selleks, et saavutada üldist arengut ning paremat elukvaliteeti endale ja teistele (just selles järjekorras). Mõttetu on ka oodata, et keegi, kes ei harmoniseeri enda tahet sinuga, näeks väga vaeva, et seda üldisemalt harmoniseerida - teistega või ühiskonnaga. Endale suunatud tagasiside hindamine on täiesti piisav alus, et otsustada, kellel on puudu eetikast ja arusaamast, et headus võib tuua hüvesid endale ja teistele; teistele suunatud tagasisidet tuleks hinnata alles selleks, et saada aru, kas inimese jõud on üldises mõttes võimendamist väärt.

Positiivse tagasisideahela loomine ja võimendamine on oluline - see loob kultuurilist mustrit, mis levides, arenedes ja uutele tasanditele tõustes reaalselt meie elu parandab, energeetilist tasakaalu võimendab ...hea tahte energiseerimine, energia heatahtestamine - need on kaks asja, mida tasub teha, olulisuse järjekorras. Hea tahte energiseerimine loob positiivse fooni hüvangulisest taotlusest, mille paistel on parim otsida isiklikku õnne.

Teame ka, et on palju müstilisi teadmisi ja "salateadmisi", mis on kurjades kätes kasutud ning mille tegelik mõistmine toob alati kaasa ka hea annuse head tahet - just need on teadmised, mille uurimisele, teadvustamisele, kiirgamisele ning jagamisele kõige rohkem energiat suunata. Need on teadmised, millest on alati kõige suurem puudus ning mille kasutegur on mitmekülgne. Neist võib kirjutada, neid võib joonistada, arhitektuuris kajastada ning igal kombel võimendada ja toetada - sellistele teadmistele tasub õnne soovida.

Mis on Jumal?

2010-05-25T05:29:00.000-07:00

Taustast: kunagi uurisin erinevate uskude jumalanägemusi ning tegin enda "jumala olemasolu tõestuse". Sellele heideti ette ühest küljest, et Jumal tuleks ära defineerida ja kas see definitsioon ikka vastab Jumalale; teisest küljest, et see ei ole falsifitseeritav - mis tähendas antud juhul, et ma olin kõrvaldanud hoolega kõik vastuolud loodusteadustega ja jälginud, et minu poolt kirjeldatud entiteedi olemasolu järelduks üheselt ja vääramatult mulle teadaolevast. See on viinud mu pikkade arenguteni, mis on näidanud kogu selle vaidlusaluse küsimuste täit mõttetust; ma ei usu, et Jumal on või ei ole - ma arvan, et sellel küsimusel puudub sisu või tähendus. Küll aga olen ma veendunud, et Jumala uurimine on reaalse Universumi reaalsete asjaolude uurimine ja et see on oluline teadus; ateistid mängivad selle arengus tühist rolli.

Mis on Jumal?

Annan neli klassikalist vastust minu poolt stiliseeritud vormis.

Jumal kui üldkehtiv - Jumal on kõikide asjade sisemine loogika, üldkehtiv printsiip, mis juhib kõike. Loodusteadused on seega uurimused Jumalast, ühest Jumala aspektist.

Jumal kui ühisteadvus - Jumal on "üldväli". Küll mitte füüsiline väli kaasaegse füüsika mõistes, ent pigem nähtuste sisemine seostatus väga suures plaanis.

Jumal kui visioon - Jumal on ideaalse religiooni kehastus, arenev jõud, mis loob kooskõla, harmooniat ja armastust; Jumal on armastus. Saatan, sellisel juhul - sest üheski teises Jumalanägemuses Saatanat ei eksisteeri - on nende jõudude ja sündmuste summa, mis seda protsessi pidurdavad. Evolutsioon on Jumala teener, täidesaatev jõud - evolutsiooni printsiipide mõistmine on üks võti Jumala tahte ja teede mõistmisel.

Jumal kui kõik - see on enamuse Jumalamõistete mõistmise alguspunkt; Jumal on kõikide jõudude, nähtuste ja seaduste summa. Sellise Jumala tahet saab mõista, vaadeldes teda lihtsustatult ühisteadvusena; tema olemuse mõistmiseks tuleb vaadelda tema üldkehtivat aspekti; tema arengu ja siseheitluse mõistmiseks visioonina.

Skeptiline uurimus Jumalast - väide, et "Jumalat ei ole", ei tähenda mitte midagi ilma mõne positiivse väiteta Jumala kohta. Seega taandub see alati küsimusele: "mis Jumal ei ole?" Väide, et Jumalat ei ole, on tavaliselt seotud selliste positiivsete väidetega skeptiku teadvuses, mis tema loodustunnetusega kokku ei lähe; tavaliselt ei vaevuta tõestama, et Jumala olemasolu selliseid väiteid eeldaks. Näiteks usk, et Jumal peaks olema inimesesarnane tegelane (ent see on ainult üks võimalik tõlgendus väitele, et Jumal "lõi inimese oma näo järgi", rääkimata sellest, et see väide ise ei ole Jumala algne definitsioon, vaid metafüüsiline järeldus).

Ebateaduslik skepsis & alternatiivmeditsiin

2010-05-21T12:15:00.000-07:00

Lugesin skeptik.ee leheküljelt Martin Välliku teksti alternatiivmeditsiini teemadel, mis kubiseb faktivigadest. Ennekõike skeptik.ee külastajate hulgas levinud soovmõtlemisest, et kõik valed teooriad oleks võimalik korraga ümber lükata - et üks mõiste, mille alla need koondada, muudab need sisuliselt üheks asjaks. Seda põhjendavad "skeptikud" Russelli teekannuga; teame, et Russell oli agnostik.

Tsiteerin Martin Vällikut:

“Alternatiivmeditsiin” on lodev kogum tegevusi, filosoofiaid, arusaamu, mõtteviise, loitsusõnu, maagilisi vormeleid, ravimiteks nimetatud nostrumeid jne, mille kohta mõned väidavad täiesti alusetult, et nende abil on võimalik diagnoosida haigusi ja ravida kedagi terveks.

Milles seisneb selle väite ebateaduslikkus? Nimelt selles, et reaalselt võetakse grupp teadusi, mis on lausa defineeritud nii, et neil ei olegi mingit selget ühist joont - seda tähendab "lodev grupp". Alternatiivsed - mille suhtes? Muidugi kõige selle, mis on litsentseeritud - ravimifirmad, väljaõppega arstid jne... Aga siiski on võimalik juba skeptik.ee saidilt välja lugeda, et ka osa sellist alternatiivmeditsiini on mõnes kohas litsentseeritud või päris arstide poolt välja kirjutatud - näiteks homöopaatilised ravimid.

Asi saab veel selgemaks järgmises väljavõttes:

Teinekord on erinevad süsteemid teineteisega karjuvas vastuolus.

Liitsõna “alternatiivmeditsiin” on praeguses keelekasutuses paremal juhul suhtekorralduslik sõnamäng, mille abil püütakse luua muljet, nagu oleks selle valdkonna harrastajatel midagi olulist ja tähelepanuväärset öelda, millega päris meditsiin ja avalikkus arvestama peaksid, kehvemal juhul aga eksitav vale ja tähendab konkreetsele inimesele enneaegset surma haigusesse, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini abil ravitav on.

Martin Vällik teatab korraga, et erinevad süsteemid on karjuvas vastuolus - ning samas püüab näidata, nagu oleks see nn. alternatiivmeditsiin üks valdkond. Katse näidata seda ühe valdkonnana tekitabki olukorra, kus seda on võimalik korraga ümber lükata - lükkad mõned teooriad ümber, siis on ka teised kummutatud. Aga fundamentaalne loogikaviga on siin selles, et need asjad ei ole üks valdkond. Skeptik.ee seltskonnast kostaks siinkohal kurja nurinat, et jälle tehakse asja keeruliseks ja juba Russell on näidanud, et see on täiesti üleliigne tõenduskoorem ja asjad peaks saama korraga ümber lükata ...aga kas asju saab siis ka korraga tõestada? Kas siis, kui tõestada üks alternatiivmeditsiini teooria või süsteem, on sama käiguga tõestatud ka kõik ülejäänud? Ja mis on see loogiline side, mis seda põhjustaks?

Asi, mida eiratakse, on siiski see, et alternatiivmeditsiin ei ole üks "valdkond", vaid iga valdkond, mis veel ei ole tunnustatud, on ümber lükatud või millest on mööda vaadatud; iga valdkond, millele ei ole veel veenvat tõestust leitud või millele lihtsalt mingil põhjusel eelistatakse mingit muud - tegelikult ka iga valdkond, mis ei ole läbinud mingit juriidilist protsessi ...tegelikult ei ole alternatiivmeditsiinile ühest definitsiooni. Neid voolusid ei seosta mingi ühtne vormel, mille puhul võiks öelda, et kui see tõestada, on kõik alternatiivmeditsiini valdkonnad korraga tõestatud ja kui see ümber lükata, on nad kõik korraga ümber lükatud. Tegelikult eksisteerib suur hulk erinevaid valdkondi ja püüe käsitleda neid ühtse tervikuna on ülim etnotsentriline naiivsus.

Meditsiinist eristab neid tegevusi ja mõtteviise asjaolu, et mitte ühegi nn “alternatiivse” kohta pole olemas sellist tõendusmaterjali, mis nende toimet kinnitaks. Veelgi enam – paljude kohta on piisavalt tõendusmaterjali, et need ei toimi ja on otseses mõttes kahjulikud (nt paljud taimetuletised).

See näeb välja, nagu definitsioon. Tegelikult tuleb kohe peale seda välja, et usaldada tuleb üheselt sertifitseeritud arste, kes teavad täpselt - teised ei tea. Niisiis on ühest küljest definitsioon "tõenduspõhine", aga teisest küljest taandub see sellele - kellele tõendatud? Kes valib arstid?

Selleks, et oma ussiõli müügile, šarlatanlusele, posimisele, umbluu-teadusele, libameditsiinile, nõidusele, soolapuhumisele, nurgaarstlusele (inglise keeles quackery) positiivsemal energiatasemel resoneerivat aurat kanaldada, mõeldi välja üldsust eksitavad terminid nagu alternatiivmeditsiin (alternatiiv millele?), täiendmeditsiin (mida täiendamas? alternatiivmeditsiini?), holistiline meditsiin (”ravime kogu inimest, mitte haigust”), täiend- ja alternatiivmeditsiin (ingl complementary and alternative medicine – CAM, ka so-called complementary and alternative medicine – SCAM), integratiivne meditsiin (oskab keegi ette kujutada näiteks astroloogia integreerimist astronoomiasse?). Tõenduspõhisele koolimeditsiinile on antud sellised aunimetused nagu ortodoksne (vanaaegsed dogmaatikud), tavameditsiin (igav), allopaatia (vs homöopaatia), konventsionaalne (konservatiivsed ja jäärapäised), Lääne meditsiin (vs avar Ida), “tablett ja nuga”… elav fantaasia tuletaks kindlasti veel hulga.

Ja see on imho see koht, kus saab selgeks, millest jutt käib!

Mis on Martin Välliku arvates halb filosoofia (mida ta sõna-sõnalt siin maha teeb - ja mul on ükskõik, kui ta on valinud mõne seltskonna, kes just nende sõnade taha varjudes midagi halba teeb):

Täiendmeditsiin - need on igasugused valdkonnad, mille ülesanne on raviprotsessi toetada.
Holistiline meditsiin, integratiivne meditsiin - kus käsitletakse inimest tervikuna.

Ja mille poolt ta on:

Lääne meditsiin - versus avar ida.
Vanaaegsed dogmaatikud, tavameditsiin, konventsionaalsus - kõik, mis on üldtunnustatud, normiks kuulutatud.

Ma ei hakka pikalt seletama ühest, teisest ja kolmandast, vaid toon näite, kuidas tõenduspõhine holistiline meditsiin juba mõnda aega konservatiivsete vanaaegsete dogmaatikutega jagelenud on, kusjuures selleks ei pea olema arst, et mõista, kummal on õigus.

Nimelt aitasin ühel töökaaslasel kunagi tõlkida töid, mida tal koolis vaja oli. Teemaks olid paar nahahaigust, näiteks psoriaasis. Tegu on psühhosomaatiliste haigustega, mis tähendab seda, et haigus ei ole otseselt füüsiline ega vaimne, vaid seda saab käsitleda ainult holistlikult.

Põhimõte, kuidas asi toimib, on küllaltki lihtne kokku võtta (ja selle seletuseks oli ära toodud suur hulk korralikes teadusajakirjades avaldatud uuringuid, mida asjast huvitatu võib ise otsast otsima hakata):

Psoriaasise ja mitmete muude haiguste esimene väljalöömine järgneb suuremat sorti elulisele õnnetusele, närvivapustusele.
Kuna tegu on nahahaigustega, on neid võimatu varjata ning need hakkavad vähendama inimese enesehinnangut.
Enesehinnangu langusega seoses hakkab inimene vähem suhtlema, võib protsessi käigus kaotada töö jne...
Kõik järgnevad haigushood võimendavad neid effekte ja väga tihti muutub inimene täiesti eraklikuks; kõik need elulised keerukused omakorda põhjustavad uusi haigushoogusid.

Seega tekib selline nõiaring, kus üks asi mõjutab teist, teine jälle esimest, esimene teist jne...

Uuringu kokkuvõte oli järgmine:

Sellised effektid on ammu tuntud ja tunnustatud.
Sellised haigused eeldavad holistilist ravi - ainus võimalus on ravida kõiki aspekte korraga, sest iga aspekt taastoodab teisi; korraga on vaja psühholoogilist ravi, füüsilist ravi, sotsiaalset ravi ning integreerimist toimivasse elukeskkonda.
Sellist holistilist ravi ei pakuta - enamus nahaarste piirduvad ainult ravimite ja konventsionaalse raviga.
Kõik see on ammu teada ning tegelikult päris selge, mida peaks tegema.

Sõnakasutuste poolest (milliste argumentidega vastandutakse), peavoolu arstiteadusest kõrvale jäämise poolest jne.. vastab see kõik täpselt Martin Välliku kirjeldusele ebameditsiinist. Ainus probleem - see on täiesti tõenduspõhine. Siiski on tegu alternatiivmeditsiiniga. Ja see üks näide on ainult esimene samm - Martin Välliku artikli eksitavus, lahmivus ning mõistetega hämamine saavad selliseid näiteid juurde otsides järjest selgemaks. Tõenduspõhist ei ole selles artiklis midagi.

Mida väidab astroloogia?

2010-05-21T10:25:00.000-07:00

Astroloogia on peamiselt alkeemiast välja kasvanud teadus. Kuigi ma ise ei ole veendunud astroloogia kehtivuses, tahaksin kummutada mõningasi müüte ja teha mõningasi täpsustusi.

Müüt: Astroloogia kehtimiseks on vajalik, et tähed avaldaksid inimtegevusele mingit mõju.
Ei ole tõsi, üldiselt on tähtede mõju inimesele astroloogias üsnagi kõrvalise tähtsusega faktor.

Tegelikult on kolm võimalust, mis muudaksid astroloogia kehtivaks:

Inimesed avaldavad tähtedele mingit mõju.
Tähed avaldavad inimesele mingit mõju.
Sama asi avaldab tähtedele ja inimesele mingit mõju.

1. on astroloogide ja astronoomide mõlemi arvates ebatõenäoline - selline mõju on liiga nõrk, et sellest üldse midagi järeldada. 2. on küllaltki naiivne suhtumine astroloogiasse, mida siiski leidub. 3. on siit kõige lähem autentsele alkeemilisele seletusele.

Alkeemiline seletus lähtub pigem akausaalsest, kui kausaalsest mõjust. Sellist akausaalsete mõjude süsteemi on Jung kutsunud sünkroonsuseks.

Tähed on huvitav viis sünkroonsuse mõiste selgitamiseks - seda isegi juhul, kui klassikaline astroloogia ei kehti. Sünkroonsus on akausaalsete sidemete teooria, kus akausaalne side on selline, mis ei lähtu põhjusest ja tagajärjest.

Akausaalseid sidemeid on mitut laadi:

Loogilised, matemaatilised sidemed. Näiteks, kui näidata, et mõni väli on alati teatud kujuga - näiteks ümmargune -, siis lähtuks selle välja ühe kaarenurga mõõtmisest rida fakte asjade kohta, mida ei ole mõõdetud. Selline side on akausaalne - üks nurk ei põhjusta teist, vaid puhtpõhimõtteliselt saavad need eksisteerida ainult teatud seoses.
Ühise esivanemaga sündmused. Need on asjad, millel on sama põhjus kaugel minevikus või mis on aja jooksul erinevate kokkupuudete käigus harmoniseerunud. Nii on meie ökosüsteem akausaalselt seotud - ei saa näidata, et üks asi selles oleks põhjustanud teist, küll aga on kõik need asjad seotud, sümbiootilises seoses. Selline harmoniseerumine toimub aja jooksul - mõõtes neid mingil kindlal ajahetkel, saab neid vaadelda läbi akausaalse loogika.
Kausaalsed sidemed. Kausaalne side on akausaalse erijuht - kausaalsus omab mingit tähendust ainult siis, kui tõsta ajatelg eraldi esile. Tegelikult ei ole võimalik kunagi lõplikult tõestada, et kausaalne side ei ole akausaalne - aja suunda ei saa tõestada. Saaks tõestada seda, kui samast põhjusest tuleks alati sama tagajärg, aga samal tagajärjel võiks olla väga erinevad põhjused - so. loogilist suunda, millest saab tuletada mida. Ehk siis - saaks tõestada, et varasemast ajamomendist saab tõestada hilisemat, aga hilisemast varasemat ei saa. Aga ei saa tõestada midagi muud - aeg ja aja suund kui sellised on tunnetuslikud nähtused.

Need on siis näited, kus ülevalt alla minnakse akausaalsest kausaalseks.

Loetlen mõned sidemed, mis on inimeste ja tähtede (nimetan siin artiklis kõiki taevakehasid traditsiooniliselt tähtedeks) vahel:

Päikese magnettormide ja planeetide seosed, mille uurimine on hetkel käimas.
Paljud loomad, linnud ja putukad orienteeruvad tähtede põhjal, mis tähendab, et nende närvisüsteemi teatud osad on tähtedega sünkroonis; küsimus siis selles, kas need osad on seotud ka muude eluliselt tähtsate osadega.
Kuu liikumine ja tõusulaine Maal.
Päikese ja Maa liikumine on seotud kahel ilmselt viisil: öö ja päeva vaheldumise ning aastaaegade rütmi kaudu.
Taevakehadel on magnetväljad - need magnetväljad on omavahel seotud.
Osakeste spinnide vahel on seosed, mis toimivad suurtest kaugustest hetkeliselt. Selliseid seoseid uuritakse ka paljude sünkroonis spinnide (omavahel tihedalt seotud osakesed) ja mõne kaugema üksiku osakese vahel. Seda kutsutakse mittelokaalsuseks. See on vaieldav, aga see on huvitav koht, kustkaudu lisa otsida.
Paljude astroloogide generatsioonide tegevusest lähtuvad seosed - nagu on olemas nimemaagia, võib inimesele mõjuda ka paljalt fakt, et ta teab, et on õhu elemendist. Märkimisväärne, et ükski astroskeptikute katse ei ole leidnud selle ilmse seose vähimaidki tagajärgi!

Nüüd, loetlenuna need sidemed, tekib üks oluline lisaside - selliste rütmide toimimine paljude aastatuhandete jooksul. Ilmselge on see, et elusolendite - faktiliselt kogu Maa ökosüsteemi - evolutsioon on viinud selle sümbioosile Päikese liikumisega Maa suhtes (relatiivselt). Kõik taimed ja olendid muudavad oma vormi seoses aastaaegade vaheldumise - Päikese liikumisega. Bioloogiline ja planetaarne kell on sümbioosis, nagu ütleks mõni astroloog selle nähtuse kohta.

Nüüd - kas näiteks mõne kala ellujäämisšanssi tõstaks sünkroonsus Kuu liikumisega? Kas mõni magnetväljadele tundlik bakter peaks enda juures midagi muutma vastavalt fluktuatsioonidele Maa magnetväljas? Kui selline sünkroniseerumine mõne planetaarse nähtusega toimub ühes ökosüsteemi osas, siis teised osad peavad samuti kergelt selle rütmiga arvestama hakkama. Tekivad rütmid, mis on seotud tähtede liikumismustritega Maa suhtes.

Sellised rütmid elaksid tähtedest endist sõltumatut elu, kui paljud biloogilised kellad ennast millegagi sümbioosi viivad, siis ülejäänud võivad omandada samad rütmid ilma, et nad üldse vahetult planeetide liikumist mõõdaksidki.

Sellist sünkroonsust tekitaks ilmselt järgmised nähud:

Iga magneetilise või muu resonantsi või mõju muster, mis mõjutaks mistahes keemilisi protsesse Maal; iga olend, kes sõltub sellistest keemilistest protsessidest, läheks evolutsiooni käigus selle mustriga sünkrooni.
Iga magnetvälja kuju muutumine, mis mõjutab selle põhjal orienteerumist või muid sellega seotud protsesse. Iga olend, kes sellest sõltub, looks endas vastavad bioloogilised kellad või tegutseks lihtsalt sellega kooskõlas, sundides selliseid kellasid looma neid, kes temast sõltuvad.
Iga mõju, mis lähtub ajast, kui päikesesüsteem oli ühtne mass - misiganes resonantsid, mis sellest ajast säilinud on.
Iga mõju, mis tekib näiteks väga nõrgast miljoneid aastaid kestnud rütmist - kui tekitada veeanumas stabiilselt pöörist, liigutades ringiratast peenikest nõela, siis mingi hetk pöörleb juba väga suur veemass selle nõelaga sünkroonis.

Müüt: astroloogia kummutab see, kui näidata, et selle käsitlus astronoomiast (taevakehadest) on aegunud.
Väide on õhust võetud.

Tegelikult on tähtis, et oleks kaks seost:

Seos astroloogiliste kaartide ja taevakehade liikumise vahel, mis on ilmselge.
Seos taevakehade liikumise ja inimsaatuste vahel, mis on küsimärgi all.

Seos astroloogiliste kaartide ja kaasaegse astronoomilise sõnavara või heliotsentrilisuse vahel on täiesti kõrvaline, selle puudumine ei ole vähimalgi määral argument astroloogia kahjuks.

Müüt: astroloogia kasulikkuseks on ilmtingimata vaja seost ennustuste ja taevakehade vahel.
Väide ei ei ole 100% tõde, kuigi on kahest eelmisest märksa mõistlikum.

Astroloogilised ennustused, peale selle, et püüda ennustada tähtede järgi, ammutavad tähtede liikumistest ja seisudest inspiratsiooni.

Astroloogi jaoks on loomulik vaadata inimest, vaadata tähti ning seejärel teha järeldusi. Astroloog tunneb alkeemilisi seoseid, mis on tema järelduste peamine alus. Poeetiline keel, mis on alkeemiaga seoses välja töötatud, jätab lahtiseks just selle, mida alkeemilise süsteemi põhjal öelda ei saa, väites samas ka asju, mida alkeemiat põhjalikult tundmata on raske mõista, aga mis alkeemilise süsteemi sees väga kindlat tähendust omavad.

Nii, nagu füüsika on kogu oma keeles ja sõnastustes ehitanud üles mõistestiku, mis sisaldab sisemist ebatäpsust kõrvaldamaks ennustuste ebatäpsust - nimelt ei saa mõõta korraga asukohta ja kiirust, seega on loodud "poeetiline" väljendusviis, mis väljendab just seda, mida mõõta saab. Ka alkeemiline poeetiline keel on üles ehitatud nii, et see väljendaks seda, mida ennustada saab. Ja siin tekibki küsimus - kas see oma aastatuhandete pikkuse lihvimise käigus tähtede põhjal üldse midagi väljendab, mis ei kehtiks kõikide inimeste kohta? Kui suur on astroloogia informatiivsus? Ja see küsimus, väidan, ei ole lahendust leidnud - tihti käib sellega kaasas eelarvamus, et alkeemia on aegunud. Alkeemia ei ole aegunud - viie elemendi süsteem on äärmiselt huvitav, tunnetuslik ning väljendab paljusid sotsiaalseid ja psühholoogilisi tähelepanekuid, mida muul moel on keeruline sama autentselt ennustada või meelde jätta. Aga seos tähtedega ...see on küsimärgi all ja pigem väga kahtlane - kas saaks astroloogiat edasi arendada?

Aga, mis on tähtis - kas astroloogi klient saab sellest külastusest täpset kasu. Milline peaks olema astroloogi kutseeetika? Kus tekib risk, et klient tänu tema olekule ja väljendusviisile loobub mõnest muust teenusest, mis tema reaalelulise probleemi kiiremini lahendaks?

Üks oluline faktor on see, et kui astroloogi, kliendi ja astroloogia vahel tekib selline sümbioos, mille käigus klient muutub mingil kombel tugevamaks, teadlikumaks või psühholoogiliselt tervemaks, siis on astroloogia õigustatud.

Mida on uuritud veel, mis võib anda seoseid:

Astroloogia sarnased süsteemid, kui need ka ei oma "teaduslikku alust" selles mõttes, et nende teooria oleks teaduslikult tõestatud, omavad tugevat teaduslikku alust selle kaudu, et need võivad pakkuda vabade assotsiatsioonide alusraamistikku, mille pinnalt saab teha tegelikult autentsemaid järeldusi, kui ilma selleta.
Sünkroonsus võib pakkuda tuge astroloogiale muude juhuste kaudu - näiteks võib vilunud astroloogikülastaja minna astroloogi juurde alateadliku valiku kaudu just nendel päevadel, kui astroloogil ("tähtedel") talle midagi öelda on.
Kuna astroloogilisi süsteeme ja lähenemisi on mingil määral valida, võib sünkroonsus ja otsingud, katsetamised, viia inimesi kokku ka just nende astroloogiliste süsteemidega, mis on nende elurütmidega kõige paremas kooskõlas.

Samuti - kas on näiteks psühholoogilisi profiile, mille puhul oleks astroloogilt saadud info inimesele vastuvõetavam ja sobivam, kui näiteks psühholoogilt saadud info?

Uurima peaks kõike seda ja paljut muud enne, kui hakata astroloogia kohta üheseid ja lõplikke otsuseid langetama - kas iga asi peab üldse olema "teaduslik", et olla kasulik? Kas näiteks armastus peaks tuginema teaduslikule teooriale, instinktidele või sisetundele? Kas kogu inimelu tuleb taandada teaduslikule teooriale? Kas inimene on loodud nii, et muutub kõige efektiivsemaks siis, kui tema aju töötab teadusliku teooria, sellest tehtud järelduste ja järelduste põhjal langetatud otsuste tsüklis? Kuidas jäävad ellu loomad, kelle ajus teadust ei olegi? Ja kui inimene mõtleb teisiti, näiteks animistlikult ja mitteteaduslikult, siis kas ei pea ka teooria, mida ta sellel hetkel kasutab, olema mitteteaduslik - sest teaduslik teooria, kui seda kasutada näiteks vabade assotsiatsioonide meetodil, muutub absurdiks, aga alkeemiasse ei ole jäetud midagi, mida ei saaks kasutada muuhulgas just nimelt vabade assotsiatsioonide meetodil.

Kristlus kui ateism

2010-05-20T04:30:00.000-07:00

Vaidlesin usundite ja muu teemadel ja tekkisid paar kommentaari minu poolt, mis on ehk väärt siin talletamist.

1.

Iga prohvet, geenius või teadlane on oma ajastu laps. Kristus lõi midagi uut, ent tugines oma aja üldtunnustatud maailmapildile, tundes samas väga hästi selle esoteerilist osa – nö. oma aja “tippteadust”.
Sinu väited võrduvad sellega, kui keegi aastal 4500 avastab, et Einstein kasutas katsemeetodit, mis sarnaneb hoopis Descartes-i omale, ning pätsas oma võrrandid üldse Maxwellilt.
Sama moodi buddha – tema loomingu uudsust on võimalik mõista ainult tema aja kontekstis, praeguses kontekstis jääb mulje, et ta “varastas” suure osa asju hinduismist, jainismist ja igalt poolt mujalt kokku. Tegelikult on asi lihtsalt selles, et tema õpetuse kontekst on tema aja üldtunnustatud maailmapilt, mida ta tänapäevases mõttes kummutama ei hakanud – ta uuris midagi konkreetset, nimelt valgustumist, tegi ringi väga suure hulga oma tsivilisatsiooni arusaamadest ja täpsustas asju, aga teisest tsivilisatsioonist või ajaliselt kaugelt vaadates võib siiski tunduda, et tema õpetus koos kontekstiga on teistele väga sarnane.
Tegelikult on tõde, et Kristus arvestades tema tausta pidigi uskuma Jumalat – või siis mõnda jumalate panteoni – ja samas on ilmne, et ta valis neist kõige võimsama ja sügavama; tegelikult sellise, kelle tõlgendused meenutavad vägagi tänapäeva teadust võrreldes varasemaga – Kristus viskas välja kogu jumalate segaduse ja äärmiselt keerulise religioosse süsteemi ja asendas selle ühe jõuga, tegelikult oli see Rooma süsteemist suur samm edasi koherentse maailmapildini, kus kõikjal kehtivad samad loodusseadused. Oma aja mõistes oli Kristus peaaegu ateist – tema Jumal on üks entiteet, mille piires ta püüab seletada kõiki erinevaid nähtusi. Tema sõnavara oleks vägagi võimalik ateistlikku keelde ümber panna – ja ateistlik Piibel oleks ehk üks huvitav piiblitõlge või “moonutus”, mis oleks minu meelest tõeliselt võimas asi -, nimelt siis asetada tema konkreetsed väited ja kõned ühiskonnast, poliitikast ja muudest asjadest sellisesse vormi, kus Jumal on asendatud ühes kohas sõnaga “loodus”, teises kohas “loogikaga”, kolmandas kohas millegi muuga. Kohtumine Jumalaga kõrbes muutub tunnetuslikuks looks, kus ta asetab ennast valiku ette kas mõista ja saada aru või surra – selle loo kaasaegsesse keelde panemine on ilmselt üks keerukamaid. Kõik kohad, kus Jumal kellegagi suhtleb, saab asendada sisekaemuste ja enda sisemiste vastuolude ja kahtluste lahendamisega. Selline tõlge oleks märkimisväärne samm kristluse kaasajastamisel. Siiski usun, et klassikaline Piibel saaks selle kaudu uut väärtust, mitte ei muutuks mõttetuks.

2.

Selles mõttes, et vaatleks korra, mis sammu Kristus astus Rooma kontekstis – ammutades loomulikult ideid ja mõisteid varasemast, ent siiski tehes ise enda valiku ja seega võiks öelda, et kontrollides fakte.
1. Eksisteerib ainult üks jumal – versus palju Jumalaid. Paneks selle teistesse sõnadesse, et kõike juhib üks jõud.
2. Jumal on hoomamatu, tema teed on äraarvamatud – versus et on palju jumalaid, kes on üdini inimlikud. See postuleerib tegelikult, et inimene ei saa käsitleda maailma nii, nagu see oleks temast võimsamate sisuliselt inimeste tegevusväli, vaid reaalsus ei pea vastama oma olemuses inimmõistusele.
3. Jumal on kõikjalolev, kõikejuhtiv – võiks öelda lausa, üldkehtiv. Jumal kohtleb kõiki võrdselt ja lähtub väga kindlast sisemisest loogikast – siin postuleeritakse kõikjalkehtivate, kindlate loodusseaduste olemasolu (kui sellele vastandada endiste jumalate “tujud”).
Järelikult võttis Kristus tõesti infot igalt poolt, aga sama moodi, nagu buddha idamaades, pani ta aluse ateismi varasele vormile – sellele, mis tegi võimalikuks looduse uurimise vastavalt kogemusele ja informatsiooni vahetamise, versus siis see, et asja juhib vastavalt oma suvale hulk tegelasi, kellel on inimlik vaba tahe; loodus muutus tema õpetuse põhjal ennustatavaks.
Ja see on tegelikult loodusteaduslik samm, mille ta astus – lisaks eetilisele, mis oli tema jaoks ehk olulisem. Ja see, kui palju ta võttis mõisteid, ideid ja muud Mithra kultusest ja mujalt, ei ole väga tähtis – tähtis on tema iseloomulik kombinatsioon loodusteadusest ja eetikast, millega ta vabastas maailma suuremat sorti segadusest. Teine oluline samm oli see, et tema teooria oli lihtne – oma põhiolemuses lausa massidele hoomatav ja arusaadav. Lisaks on näha ka aktiivset poliitilist tegevust, riigikordade ja kirikute vastu astumist ja kinnitust, et see kõik on “silmakirjalik” – ehk siis püüdis ta purustada traditsioonist kammitsetud elutut kirikut. Sellisest vaatepunktist on hilisem ateism, mis ründas kristlust, lausa kristuse enda tegevuse kordamine natuke erinevas võtmes.

3.

Usundite ja õpetuste esoteerilised osad on küll keerukamad, nõuavad rohkem annet ja pingutust ning nendega tegelevad vähesemad, aga
usundite mitteesoteerilised osad mõjutavad jällegi rohkem elusid.
Ja väita, et religiooni populariseerijad – nimetame selle populaarreligiooniks – oleks kuidagi oluliselt madalamad neist, kes kirjutavad midagi väga keerulist väga vähestele, see on väär.
Pigem on religiooni populariseerijatel tihti väga tugev karisma ja võime haarata, samas suudavad nad midagi olulist selgelt ja lihtsalt välja tuua.
Võtame näiteks mitte Osho, vaid Kristuse. Tegu oli ülikarismaatilise inimesega, kes suutis teatud mõtted erakordselt selgelt välja tuua ja erakordselt veenvalt esitada – võib öelda, geniaalse sotsiaalpsühholoogiga, kes suutis kirjutada sõnumi, mis voolab üle inimtüüpide, läbi ajastute ning omab mõtet tuhandetes erinevates olukordades ja keskkondades. Ja faktilistelt alustelt nähes, et tegu oli sotsiaalgeeniusega, kelle ennustus õpetuse leviku kohta oli vägagi autentne – kes suutis esitada asja nii, et see jõuaks kõigile ühtviisi kohale – võib sellest ka tuletada, et järelikult pidi tema sotsiaalne sõnum ise olema hästi läbi mõeldud. Ja kuna kõik märgid lausa tõestavad, et tema ambitsioonid olid head, taotlus positiivne, siis võib eeldada, et tema sotsiaalne tegevus oli ühtlasi suunatud hüvelisema elu suunas kõikidele, nii nagu ta ise väitis – et ta suutis oma muud eesmärgid täita ka suuresti ilma valetamata (või täiesti, kui uskuda imedesse).

4.

Mina ei väida ka, et Jumalat ei ole ...pigem on ateistil selline Jumala definitsioon, mis ei osuta olemasolevale entiteedile. Ma usun, et ateisti Jumalat ilmselt ei ole - see kujutlus, mis tekib tema peas seoses mõistega "Jumal", ei vasta mitte millelegi olemasolevale.

Ja sellest lähtuvalt omab mu postitus mõtet just sellisena ;)

Teadusest maagiliselt

2010-05-20T02:02:00.000-07:00

Valmis minu teise blogi esimene sissekanne. See ei ole esimene postitus, aga see on esimene postitus sildiga "sissekanne".

Püüan selles blogis täita konkreetset eesmärki - seletada teadust maagiliselt. Teen seda eri vaatepunktidest ja erinevatel viisidel, kuni minu enda teadvuses tekib maagilise teaduskirjelduse selline sümbol, mida saan kasutada reaalse teaduse mõtestamisel praktiliselt ära; mingil määral saangi seda teha, aga siin on veel palju avastamisruumi. Varem olen selles blogis püüdnud lühidalt kokku võtta, mida mõistan teaduse ja paradigma all, miks arvan, et teadus võiks olla multikultuurne ja milline skepsis piirab teaduse arengut.

Usun, et see sissekanne on huvitav ja väärib siin ära märkimist ;)

Ärge uskuge "Saladust"

2010-05-05T11:46:00.000-07:00

Müstikuna olen kohanud paljusid õpetusi, mis viitavad vaimu üleolekule mateeria suhtes või pehmemalt, et inimese tahe saab seda mingil määral mõjutada. Nüüd olen ka vaadelnud asju, mis on inspireeritud raamatust "saladus" ning inimesi, kes seda ellu rakendavad. Usun, et see, mida see raamat rõhutab, on tõde - kõik need asjad toimivad. Siiski on see poolik tõde - ja nagu teame, kui minna läbi kahe lõkke vahelt, siis on parem näha mõlemat või mitte kumbagi, vastasel korral minnakse ühte lõket vältides otse teise - tundmata kumbagit on vähemalt võimalus ja suur tõenäosus mitte ennast põletada.

Saladus väidab seda, et kui millessegi uskuda või seda tahta, siis see tõmbab sellist sündmust ligi. Jah, nii see on - selles võib veenduda igal sammul.

Siiski, lähtudes müstilisest kirjandusest laiemalt, saavad selgeks järgmised seonduvad asjaolud:

Ehkki selline jõud toimib nii heades, kui kurjades kätes, taotlusel on alati jõud, on see märksa tugevam, kui harmoniseerub ümbritsevaga. Harmoniseeruda tuleb kolme asjaga - teiste elusolendite taotlusega (ennekõike sellega, mis harmoniseerub kahe järgmisega, aga tegelikult kõigega); spirituaalse tõe, kõikekandva taotlusega; reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogikaga.
Tuleb tunnetada, et on olemas ka paratamatus, tegelikkus ja reaalsed asjaolud - lisaks võimaluste küllusele. Keegi ei ole nii tugeva tahtega, et midagi reaalselt suures plaanis muuta, kui ta ei harmoniseeru. Täiuslik harmoniseerumine, samas, annab kõikvõimsuse oma tahte piires.
On öeldud, et iga asja puhul on tähtis taotlus, aga veel tähtsam on tegevus. Ükski tahtlus ei saa realiseeruda, kui seda ei saada arukas, sihipärane ja läbimõeldud tegevus.
Ei ole võimalik harmoniseeruda teiste inimestega, omamata lisaks usule ja tahtele ka väga head pilti nende tahtlusest; mõistvust ja kaastunnet. Ainult see võimaldab leida tahtluse, mis harmoniseeruks. Ei ole võimalik mõista spirituaalset ideaali, olemata seda tunnetanud; ei ole võimalik seda tunnetada, olemata seda otsinud. Reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogika tundmine tuleb kogemusest, teadusest ja intuitsioonist - usk on peaaegu intuitsiooni vastand, sest intuitsioon annab õhkõrnu viiteid ja eeldab täiuslikku eelarvamuse puudumist; vähimgi eelarvamus lõhub intuitsiooni pea kõige täiega.
Igasugune tahtlus leiab oma realiseerumiseks viise, ent need viisid ei pruugi olla inimesele meeldivad ega eetilised - iga tahtlust oma kasuks peab saatma tahtlus kõrgemaks hüveks, üldiseks heaoluks, ja need kaks peavad harmoniseeruma; iga tahtlust kõrgemaks heaoluks peab saatma tahtlus oma kasuks, sõprade kasuks ja nende kasuks, kes soovivad sulle head - kes taotlevad oma tahtluse harmoniseerumist sinu omaga.

Selline tahtlus on seotud kristluse sügava palvega, budismi kirgastunud loovusega ja šamanismi terava tahte ning eluandva jõuga. Kõikidest nendest, aga ka elu kogemusest, võib välja lugeda - kui tahtlus ei harmoniseeru, võib see anda ülihäid lühiajalisi tulemusi, ent ringiga tuleb see tagasi ja tabab taotlejat, tekitab tõsisemat kahju, kui ilma taotluseta kunagi oleks olnud; budism, seetõttu, sisaldab oma reeglites - aga need ei ole ju täitmiseks - nõuet, et sellist tahtlust ei tohi üldse kasutada; budismis on see lihtsalt üks kiusatus teel kirgastumisele. Mida mõeldakse - kui see loomulikult areneb, jah, aga forsseeritud taotlusega kaasnevad riskid on sedavõrd suured, et ei, kindel ei. Et tunnetada paratamatust, saada aru reaalse maailma loogikast - selleks tuleb seda mõista ja tunnetada, heas ja kurjas, hea ja kurja - või miks rääkida heast ja kurjast? - ühtse tervikuna, sellisena, nagu see on. Alles läbi selle tunnetuse võib areneda tahtlus, areneda edasiviiv tahe, mis ei anna tagasilööke. Ja uskuge mind, ma olen seda kogenud :)

Kriitika: Raivo Raave "Religioossest kurjusest"

2010-05-05T11:31:00.000-07:00

The fundamental cause of trouble in the world today is that the stupid are cocksure while the intelligent are full of doubt. - Bertrand Russell

Kritiseerin läbi mõttearenduse samadel teemadel.

Lugesin Raivo Raave artiklit religioossest kurjusest. Minu meelest on need olulised asjad, mida religioonidega seoses silmas pidada - religioon koosneb üldiselt teatud juriidilisest protokollist, seadustest. Nagu seadustes ikka, on seal auke ja õigustusi pea kõigele. Religioon on institutsioneeritud müstika - religioonide loojad on tippmüstikud, kelle psühholoogiline avarus on piisav, et nende sõna muutuks teoks, omandaks reaalse jõu ning jõuaks väga paljude inimesteni; lisaks on palju olulisi müstikuid, kes religiooni suunavad ja sinna uusi ideid - tegelikult uut jõudu - annavad. Tihti on need müstikud ametliku religiooni vastased - nagu ka Kristus raevutses templis -, ent religioon kui institutsioon (versus müstika kui inimese teadvuse vaba areng) annab religioossed õigustused inimestele, kellel ei ole tegelikult religioosset puhtust ja iseenda sisemist arusaama; religiooniga mängimine, õpetuste moonutamine nende jaoks, kes neist päris hästi aru ei saa - see on üks jõudusid, mis võib panna inimesi tegema asju, mida nad ise kunagi ei tee.

Üks kommentaator mainib, et see kehtib ka ideoloogiate kohta - ideoloogia on ju samasugune eetilistest kaalutlustest lähtuv institutsioon. Teine kommentaator usub, et religioosne kurjus on vastukaaluks maailma kurjusele - samuti õige märkus.

Usun, et ennekõike religioosne inimene saab sellest sõna ja kontseptsiooni jõust õigesti aru. Samas erineb ta filosoofilisest skeptikust, kes samuti kontseptuaalset jõudu hästi tajub, või müstikust, kes seda veel eriti hästi tajub - kuigi mitte enam sõnade tasandil - selle poolest, et temal ei ole argumente. Tema ei ole oma tõeni jõudnud kahtluste ja nende kahtluste kummutamise ja kõrvaldamise teel - kuidas saaks ta siis inimlikult kummutada ja kõrvaldada teiste kahtlusi? Temal ei ole tugevat alust oma usule, veendumust, mis iseloomustab teadlast, filosoofi või müstikut. Ehkki religioosne inimene teab, et kontseptsioonid jäävad alati peale - ta tunnetab sõna võimu - ei tea ta seda, et tõde jääb alati peale - ta ei tunneta tõe võimu. Ja õigupoolest ei ole ka temal endal alust uskuda, et tema jutt on tõde - see on temasse istutatud kasvatuse, manipulatsiooni ja sunni teel, aga mitte läbi dialoogi, kahtlemise ja küsimuste. Tema õpetajad ei oska isegi kõigele vastata, mida ta küsib. Selline inimene, nagu ka ideoloogiliselt ajupestud inimene, lähtub ennekõike välisest autoriteedist ning ainult selle piires sisemisest; ta ei usu ise oma juttu piisavalt, et seda kõike ka tegudes järgida. Seega otsib ta vigu ja kitsaskohti religioosses seaduses, kasutades neid oma kasuks ära; kui ta aga usub, siis peab ta maailmavaadet ja usku sedavõrd tähtsaks, et võib füüsiliselt rünnata inimest, kellel on teine usk, kui see inimene ei olegi pahatahtlik. Seda enam võib ta rünnata seda, kes ei käi tema usu teed - kes ei ela tema usu järgi. Ta usub, et on üks mudel ja see mudel on õige. See muudab ta autistiks - ta ei ole paindlik sotsiaalses kahtluste, küsimuste ja ideede dünaamilise arengu keskkonnas. Teda ei huvita elav tõde, mida Piibel propageerib, vaid tema meelest on kõik juba läbi mõeldud ning vastavate töödega tutvumine asendab talle justkui isiklikku kogemust ja läbi tunnetamist; ta ei tunneta vastandeid, ei ole äratanud ja arendanud oma Varju; ta ei käi Kristuse või kristlike munkade ja pühakute kahtlustest läbitud tee, kus kahtlemine viib tõeni - ta ei usu, et usuline tee ja usulised argumendid võiksid viia Tõe vahetu kogemiseni või vähemalt sellele nii lähedale, kui see võimalik on. Teadust üritab ta pigem moonutada ja kummutada, kui tunnistada selle tõde ja otsida samas oma tõde, mis oleks kooskõlas tema veendumustega. Ja mis peamine - kuna ta on kindel usu loovas jõus, isegi sellise stagneerunud dogmaatilise usu loovas jõus, käskude täitmise, rutiini ja distsipliini loovas jõus, siis ta ei otsi loovat tunnetust. Hoopis lihtsam on järgida Piibli selgesõnalisi korraldusi või viiteid, mis puudutavad materiaalset maailma ja rituaalseid toiminguid, kui lähtuda selle sügavamast tunnetusest - üleskutsest ja eeskujust käia pikk ja keeruline tee, otsida Tõde, olla valmis kannatusteks ja tunda kaasa kogu elavale maailmale, mitte oma väiksele klannile.

Usun, et seda hoiab ära filosoofia, kahtlemise tee:

Ainult läbi isiklikele kahtlustele silma vaatamise, nende ületamise, võib jõuda sügavama veendumuseni.
Ainult valmisolek tunnistada tõde, milline iganes see ei oleks - ja veel enam, tunnistada teadmatust, milline iganes see ei oleks - ja lähtuda iseenda seesmisest tõekspidamisest saab läbida tuleproovi.
Ainult see, kui tunnetada ise läbi küsimusi, kahtlusi, leida neile enda jaoks üllatavad ja uudsed vastused, panna iga tõde eneses proovile, võib viia sellise teadlikkuseni, mis peab vastu ka vaidluses ja argumentatsioonis - kõik muu annab tõe, mida saab teistele peale suruda, aga mida ei saa neile näidata.

Kristlus kutsub sellele üles ja soosib seda - kirikud, tihti, võitlevad selle vastu kõiges peale sõnade. Ja vahel ka sõnades. Ainult võimalus teha iseenda vigu, läbida iseenda otsinguid, vaba ja multikultuurne, sõnavabadusest läbi imbunud ja hüpoteeside paljususest särisev maailm saab pakkuda inimesele vabadust jõuda veendumuseni - ainult see annab talle tolerantsi teiste inimeste kahtluste ja vigade suhtes, mis võivad üllatuslikult osutuda ka muuks, kui vigadeks. Ideoloogiline totalitaarne religioon ei vii selleni; totalitarism religioonis on religiooni õpetuse vastand. Õpetus on siiski see, mida saab õppida - õppida tundma ja kogema läbi mõistmise. Mitte see, mis on esitatud seaduse vormis, mille täitmatajätmise eest saab kuskil karistada - see on diktatuur, aga mitte õpetus. Totalitaarsed ideoloogiad annavad töödeldud inimesele õigustuse milleksiganes.

Institutsioneeritud religioonist saab tihti selle aluseks oleva õpetuse vastand - see kipub olema reegel, mitte erand. Ja mõned üksikud, kes sellises institutsioonis tõelise religioonini jõuavad, ei ole õigustus; mulle tundub, et tõelise religioonini jõutakse pigemini väljaspool sellist institutsiooni, väljaspool religioosset kasvatust - läbi isiklike valikute, kogemuste ja leitud tõeterade, erinevatelt inimestelt tulnud vihjete ja otsimise võib jõuda religioonini, mis on vabameelne, tolerantne ja kindel, nagu teadus, mitte kindel, nagu robot. See võib viia hea tahteni. Dogmaatiline religioon seob arenemata tahte ning religioosse demagoogia, produtseerib hunte lambanahas.

Olen kohanud palju mittedogmaatilisi kristlasi ning defineerin kristluse enda jaoks nende kaudu.

Kolm raamatut

2010-05-03T12:27:00.000-07:00

Kolm raamatut, mida hiljuti lugesin. Need on omavahel kuidagi väga otseselt seotud, ehkki mõnes osas ka erinevad.

Stanislav Grof
Tuleviku psühholoogia

Tuleviku psühholoogia uurib teatud hingamismeetodi abil saavutatud teadvusseisundeid ja meenunud mälestusi. Tegu on süstemaatilise tööga teadvuse seisunditest, mis väidab, et on olemas "holotroopne teadvus", universumi hologrammiline ja fraktaalne struktuur. Autor on teinud palju uuringuid LSD tarbijate seas.

Charles T. Tart
Teadvuse seisundid

Teadvuse seisundid on uurimus teadvuse seisundite muutumisest, mis võtab aluseks unenäod, hüpnoosiseisundid, tavalised muutused, marihuaanaseisundi jm. seisundid; põhjalikult on uuritud muutuste järjekorda ja loodud mudel sellest, millistest faasidest koosneb muundatud teadvusseisunditesse üle minemine. Raamat ei paku väga sügavat nägemust asjadest ja on pigem kuiv ning faktiline, kui müstiliselt haarav. Autor on pikaajalise kogemusega teadlane.

Sogyal Rinpoche
Tiibeti raamat elust ja surmast

See on taaskord teadvusseisunditest - seekord sellest, kuidas teadvusseisund Tiibeti budistide arvates muutub surres. Raamat uurib kõige rohkem surmakogemust ning seda, mis on ühe budismivoolu arvates see, mis siis edasi saab, järgi jääb ja toimub. Raamat räägib ka budistlikest põhiteemadest - kirgastumisest ning vaimsest arengust.

Skeptikute tuleproov 1

2010-04-29T09:38:00.000-07:00

Proovisin vahelduseks mängida skeptilist daltoonikut, kes tahab, et talle tõestataks punase värvi olemasolu. Esitasin selle väljakutse skeptik.ee meeskonnale, kes esimese hooga ka tuld võttis. Tuntud on nad selle poolest, et otsivad inimesi, kelle maailmataju erineb tugevalt nende omadest, ning nõuavad väidete tõestamist - kes ei tõesta, tituleeritakse valetajaks. Mind huvitab asja juures see, et kas skeptikud ise on võimelised tõestama üldtuntud nähtuste olemasolu, kui neile vaataks vastu täpselt samasugune skeptik, kes neid ei usu. Usun, et peamiselt tegelevad skeptikud selliste inimeste tülitamisega, kelle tajud erinevad skeptikute omadest, näiteks auranägijad. Mina saan aru, kui teadlane oma töös oma väiteid tõestab, olgu need siis millegi olemasolu tõestuseks või ümber lükkamiseks; skeptik.ee puhul tajun ma seda, et nemad ja nende rahvusvahelised eeskujud nõuavad absoluutset tõestust inimestelt, kes tajuvad maailma neist erinevalt, et nad seda ka teevad. Küsimus on minu jaoks selles - et näidata, et miski pole teaduslikult kindel, tuleb nõuda selle tõestust. Et näidata, et miski on teaduslikult väär, tuleb nõuda selle ümber lükkamist. Tõestuse puudumine ei ole veel ümber lükkamine ja kui selle põhjal hakatakse inimesi valetajateks kutsuma, siis ei ole tegemist enam teaduse, vaid usuga.

Väljakutse:
skeptik.ee lugejatele esitasin väljakutse tõestada punase värvi olemasolu. Nimelt seda, et inimesed tõesti näevad punast värvi eraldi teistest värvidest, mitte näiteks sinkjasrohelise tooni ehk rohelise värvi varjundina. Et asi huvitavam oleks, proovisin väljakutset esitada nii, et selle juures ei nõutaks sellelt, kellele tõestatakse, värviteooria, optika jms. põhjalikku tundmist, ent sellele vastata ei üritatudki; reaalne tõestamine käis eelduselt, et kõik teaduslikud andmed, mis on meie käsutuses, on olemas.

Mingi hetk, kui ma nõudsin kindlat tõestust, tehti ka selline teema.

Huvipakkuvad kommentaarid:

dig uskus, et punase värvi olemasolu tõestab vastava valgusspektri osa olemasolu. Siiski sisaldab valgusspekter ilmselt lõputu hulga lainepikkusi ning need ei lähe üks-ühele kokku tajutavate värvidega; tajutavaid värve on märksa vähem. Inimese värvitaju kohta ei tõesta see üksi üldse mitte midagi. Lisaks tajub inimene, kelle nägemismeelest on puudu punase värvi tajumiseks vajalikud retseptorid, punast rohelise varjundina, nagu skeptik.ee kommentaariumis ka pikemalt näitan.

Edasi pakuti välja, et anname daltoonikule punase paberi ja rohelise värvi, laseme tal sellega sinna midagi kritseldada ja tõestame, et tema tulemust ei näe, aga meie näeme. Probleem on siin selles, et punast ja rohelist saab eristada muude peegeldusomaduste, tekstuuri jm. kohta; selliseid värvitoone, mida üheski valguses üksteisest eristada ei saaks, ei ole olemas; daltoonik loeb teksti üldiselt välja kergemini, kui valge paberi peale valge värviga kirjutatud teksti (mida on tõesti pisut keeruline lugeda). Reaalselt on võimalik ju enamuse objektide värve ilma kolmevärvilise nägemiseta öelda - puulehed on rohelised jne... meie mõtteline daltoonik tajub rohelist sinkjama toonina, kui punast; rohelisest ja sinisest saab kombineerida midagi, mida ta punasena tajub, ent sedagi saab põhimõtteliselt mõne valguse korral eristada. Muidugi ma seda võimalust ei maininud ja ükski skeptik ise selle peale senini tulnud ei ole, kuigi see on sealt silmaretseptorite tundlikkuse graafikutest selgelt näha - aga siiski, reaalsetes olukordades on palju muid märke, mille põhjal värvust tuvastada. Tegelikult eristab sellist sinkjasrohelist punasest juba siis, kui pinnale langeb varjusid - varjud võivad olla erinevad vastavalt tegelikule toonile (üldiselt on alati olemas mingi informatsioon, et kaht tooni eristada). Tegelikult saame alati oletada, et teisel inimesel on lihtsalt parem toonieristusvõime.

Asjaolu, et objekti kuju, liigi, tekstuuri, käitumise erinevates valgusoludes jms. põhjal saab üldjuhul punast ja rohelist objekti eristada (kui oled kogu elu õppinud, kumb on punane ja kumb roheline ning kuidas seda teha) ka siis, kui oled daltoonik, ongi minu jaoks huvitav; sellele asjaolule rõhudes simuleerime skeptikute tüüpilist käitumist - otsida alternatiivseid viise, millega saaks samast olukorrast jõuda infoni, mida tajuvad väidetavad selgeltnägijad. Ma ei pea seda valeks, kui otsida kindlat tõestust mõne üleloomuliku võime kohta - aga eelduselt, et auranägija on sünesteetik ja saab infot alateadlikult just nimelt kõigest sellest, mis oleks kooskõlas eeldusega, et ta näeb aurasid, mis vastavad inimeste iseloomusele ja seisunditele, jõuab selleni, et selline ülesandepüstitus ei tõesta ega lükka ümber mitte midagi. Antud värvitestis saab seega alati otsida teisi viise, kuidas konkreetsel juhul punast ja rohelist eristada - kui selline viis leidub või on ootuspärane, et parema nägemisteravuse korral see leiduks, siis on selge, et midagi ei ole tõestatud. Skeptitsismi tuleproov eeldab seda, et alati leitakse mõni alternatiivne viis sama (uuritava) asja saavutamiseks antud olukorras, mis ei eelda selle asja olemasolu, mille olemasolu püütakse tõestada.

Paljud uskusid, et seda saab tõestada daltoonikutele mõeldud värvitestiga. Tegelikult meenutab selline test täpselt tüüpilisi nägemisillusioone - võib öelda, et tegu on nägemisillusiooniga, mille suhtes teine inimene ei ole tundlik.

Ühesõnaga, värviskeptikust daltoonikuna saaksin alati öelda üht kahest:

Kui ma tõesti ei erista kahte antud tooni, siis on tegu värviillusiooniga - toonid on täiesti segamini aetud ja teine inimene eristab neid selles segaduses paremini, kui mina.
Teise inimese värvieristus on parem - teatud valguste käes saaks ka mina erinevusest aru ja värvuse ära tuvastada.

Rõhuga, millele vastu ei saa, saaksin väita, et teine inimene tajub neid erinevusi ikkagi toonierinevustena - mida tajun ka mina, sest daltoonik näeb täpselt sama spektriala, mida värvinägijagi. Üldiselt tajub ta ka toonierinevust - roheline on sinkjam, kui punane. Aga tõestada, et teised näevad seal selgesti eristatavat punast värvi? Versus siis see, et ta eristab teatud tooni märksa paremini.

Skeptik dig:

Nagu juba öeldud, see ei puutu põrmugi asjasse. Punane värv on olemas objektiivselt — täiesti sõltumata sellest, kuidas konkreetse subjekti silm seda töötleb või tuvastab.

Ajeke:

Aitab nüüd küll lollist jutust. See on olemas sama objektiivselt kui jumal.

Värv on muidugi tajuaisting, mis on psüühikas, mitte objektiivne füüsikaline reaalsus! See ongi huvitav asi, mis teeb selle konkreetse tõestuse eriti keeruliseks - nagu ka kõik muud tõestused, kus inimesed väidavad, et näevad aurasid või tajuvad asju muul viisil väga erinevalt.

dig:

Küllap kordub veel ja veel. Mõni nihilist tuleb ikka ja jälle väitma, et ta näeb aurasid küll, aga ei eksisteeri katset, mis seda tõendada saaks, kuna ei eksisteerivat ka katset, mis punase värvi olemasolu värvipimedale tõendada saaks.

ajeke

Kahju küll. Kuidas siis rohelise seest rohelise nägemisega on, kas on nähtav või ei ole nähtav, et see punane? Nüüd peaks küll lühidalt vastata saama: jah või ei?

Lugejale: ei eksisteeri kahte nähtavat värvi, mida värvipime teineteisest teatud valguse käes ei eristaks või mida ta üldse valgusena ei näeks, sest rohelise ja punase retseptorid reageerivad samale spektriosale, ehkki erinevalt.

ajeke

1) värv on kokkuleppeline mõiste nähtuse kirjeldamiseks ja
2) värvitaju on bioloogiliste iseärasuste tõttu erinev.

Kriku

Minu arvates ei puutu kogu see kognitiivsete võimete erinevuse teema üldse skeptikasse põhjusel, et erinevate kognitiivsete võimete abil tajutavad erinevused ja seos nende erinevuste ning uuritavate võimete vahel on kõik loodusteaduslikult tuvastatavad. Aurade jne. puhul on puudu mõlemad elemendid: nii korralik topeltpime katse, mis kinnitaks kognitiivset erinevust vaadeldavate objektide vahel kui kasvõi teoreetiline mehhanism, mis seletaks sellise kognitiivse erinevuse tekkimist.

Nagu näeme, ei ole skeptik Kriku lugenud minu tööd auranägemise ja sünesteesia seostest; väide, et teoreetiline mehhanism puudub, on väär. Aga see selleks.

mira

Võib-olla on aura nägemine sünesteesia vorm, kus eri meeletajud on seotud ja segatud… Võib-olla mõned nävad inimesed värvilisena nagu teised näevad numbreid. Nn aura-sünesteesia läbi seinte nägemise võimet anda ei saa, aga asi tundub ufokas ning siis omistatakse nähtusele veel iks võimeid juurde. Erilisi teadvuse seisundeid on sageli müstiliste ja üleloomulikena tõlgendatud.

dig, tabavalt

See pilt näitab loomulikult ainult seda, et punane värv on valitsuse vandenõu, mida propagandaga inimeste ajudesse pesta tuleb. :-P

mina

Ennekõike – mis on see lihtne ja lollikindel test, millega seda näidata saaks. Et see praegu siin on teoreetiline jutt, aga praktikas …kui nüüd keegi oponeeriks, et ta teooriat ja pikka möla ei taha, vaid tahab konkreetset, selget ja kaljukindlat tõestust.

Kriku vastab mulle

Siis ta võib kus kurat käia. Seal on maailm lihtne, selge ja kaljukindel.
Kui nüüd keegi tahab teada, et kas see oli ilmutuslik tõde, siis jah, täpipealt seda see oligi.

Siin näitab skeptik, et tema tahaks ikkagi, et asju tõestada suudaks ainult need, keda tema ei usu ja neid asju, mida tema ei usu ...ta ei arva, et tal on kohustus oma kontrollmeetodid nii üles ehitada, et ta suudaks samad katsed kindlasti läbida, tõestades asju, mis on talle ilmselged.

volli

1) Punase ja rohelise valguse demonstreerimiseks näitame värvipimedale vikerkaart: välimine valgus on punane ja nendest veidi seespool asuv roheline. Mis sest, et värvipime vastavaid värve ei erista, kuid seal võib värvipime oma silmaga näha rohelist ja punast (puhast/monokromaatset) valgust.
2) Trikromaadi (”normaalse” nägemisega inimese) värvitajust aimu saamiseks, st rohelise ja punase eristatavaks muutmiseks võtame mõne värvipimeduse testi ja laeme selle hästivarustatud pilditöötlusprogrammi. Sellises programmis saab nihutada pildi tooni (hue). Olles tooni sobivalt nihutanud peaks viidatud testil esitatud number värvipimeda jaoks nähtavaks muutuma.

1) Siin on jälle see viga, et keegi ei eita, et spekter on väga lai ja sisaldab asju, mis ei ole värvid.

2) Photoshop taandab valgusspektri kolmeks põhivõrviks ja teeb nendega tehteid, mis simuleerivad valgusspektri nihutamist. See ei tõesta midagi enamat, kui valgusspekter ise - värvi siin ei tõestata.

mira

Sünesteesiale on neuroloogid tänaseks päevaks päris hea materialistliku seletuse välja selgitanud. Nimelt tungib/ulatub ühe taju osaga tegelev ajuosa teise piiridesse ja siis näevadki inimesed näiteks numbrite visuaalseid kujutisi värvilisena. Kui auranägemine on sünesteesia vorm, siis palju õnne, päris lahe võib olla inimesi värvilisena tajuda. Võib-olla lubab see isegi paar sekundi murdosa kiiremini isikuid tuvastada, kuid mingeid müstilisi läbi betoonseinte nägemise jms supervõimeid sünesteesia nüüd küll ei anna.

Lisan juurde, et arvusünesteesia annab ka tavalise inimese jaoks mõeldamatult võimsa arvutusvõime - ent ükski arvutus, mis nii tehakse, ei ole tõestatavalt tavalisele inimesele samas olukorras teostamatu; kuna arvud on lihtsam asi (uuritum), kui iseloomud, on siiski sellise sünesteesia olemasolus veendutud.

ajeke

Värvisüsteeme võib lõpmatuseni erinevate põhivärvide peale üles ehitada, aga nagu ei ole inimene võimeline “nägema” 10-mõõtmelist ruumi, nii on raskusi 3+n-nda põhivärvi nägemisega. Selle olemasolu on fikseeritud kui üks olemasolevatest värvidest. Olemasoleva tõestamine olemasolevana ei vaja tõestust. Olemasoleva erinevus olemasolevast ei ole põhimõtteliselt võimalik, ilma igasuguse vilusofieerimiseta. Ehk seesugune igiliikuri värvianaloogi ehitamine on vildakalt püstitatud eesmärk.

Kriku

Selleks, et tõestada ratsionaalselt mõtlevale daltoonikule, et mina eristan punast ja rohelist värvi, ei pea ma teda ennast panema neid eristama.
Keegi meist ei erista radioaktiivset kiirgust, aga samas keegi meist – ma loodan – ei kahtle, et Geigeri loendur seda teeb.
Need on kaks erinevat küsimust ja neid ei ole põhjust koos käsitleda.

mira

Ma pole neuroloog või psühholoog, kuid mulle tundus, et auravärki võiks vist osaliselt seletada sünesteesiaga. Probleem on aga selles, et müstikud leiutavad sinna agaralt veel terve rea mingeid muid kontrollimatuid asju juurde, mis lõpuks ka nähtuse enda ära varjutavad. Neuroloogia on järgmine teadusvaldkond, mis igasugu religioonidele, gurudele, müstikutele kohe-kohe tõsisemalt hambusse hakkab jääma.

Kriku (auranägemise kohta, millega teemas analoogiat loon)

Kena on, näidake mulle nüüd inimest, kes neid värve ka reaalselt näeb, mitte lihtsalt ei väida, et näeb.

Kriku

Mis selle küsimuse mõte on? Me kõik oskame välja mõelda viise, kuidas katsetulemusi võltsida. Mis siis?

Ja me kõik oskame leida alternatiive, kuidas mingeid mõõdetud tajusid seostada muude võimalike infoallikatega. Sest sama info liigubki paralleelselt korraga läbi eri kanalite - kellegi kukkumisest saame teada nii visuaalselt, kui heli kaudu. Aruanägemine sünesteesiana projitseeriks selle muude kanalite kaudu saadud info ajju teatud viisil, värvidena.

mira

Võin kihla vedada, et näiteks minu helide eristusvõime suhtes sümfooniaorkestri dirigendi omaga on üsna võrreldav daltonismiga.

Siin peabki väidetav kolmevärvinägija näitama ka seda, et tema kahevärvitaju ei ole lihtsalt palju peenem ja täpsem!

ajeke

Mul on välja jagada kaks värvipotti, mis daltoonikule paistavad ühevärvilistena ja mulle üks punasena, teine rohelisena. Daltoonik võib maalida ühega neist täidetud foonile suvalise sõnumi, mis talle on nähtamatus kirjas (nagu veega valgel paberil) ja mulle selgelt välja loetav. Luban, et ei kasuta seejuures mõtetelugemist ega auravaatlust.

No jälle :) Ei leidu kahte värvi, mida daltoonik ühegi valgustusega ja ühelgi viisil ei eristaks, vaadeldes just neid funktsioone seal. Ei ole tõestust, et tegu pole lihtsalt palju parema toonieristusvõime ja osavusega (nagu mustkunstnikud on väga osavad).

Kriku

Teine Google’i link:
http://www.coloribus.com/adsar.....nism_test/
Daltoonik ei näe neid kujundeid. Normaalse nägemisega inimene näeb. Mida siia puutub nägemisteravus?

Nägemisillusioon. Just nägin sellist, kus tänu pöörlevale kolmnurgale muutuvad selle ümber olevad pallid efektiivselt nähtamatuks - lihtsalt, kõik inimesed ei allu sellisele obfuskeerimisele.

Kriku ("esimene skeptik annab alla")

Kui inimene surub tõestuse kuulamise asemel näpud kõrvadesse ja hakkab “laa-laa” tegema, siis see ei ütle mitte midagi tõestuse kvaliteedi ega tõestatava nähtuse kohta. Iga tõestus eeldab kaasamõtlemist ja ainult kaasa mõeldes on võimalik tuvastada mistahes tõestuse vigasust või õigsust.

Kriku

On ilmselge, et teatud hulgale inimestele ei tõesta mitte kunagi mitte midagi ära. Osa neist suudab meditsiin aidata, osa mitte. See on absoluutselt iga nähtusega nii.

ajeke

Jah ja niisama, tahtsin teada, miks Sa endiselt üritad monovastuvõtjale selgeks teha, et see on stereosignaali tõestuseks, kui ühe kanali välja lülitad. Oled proovinud? Kas poole bändi või orkestri kadumine koos pillidega ja helitugevuse nõrgenemine tõestas, et tegu oli stereosignaaliga, mitte pillide kotti panemisega? Kas kvadrosignaalist oled proovinud monovastuvõtjas eraldi kanaleid välja lülitades aru saada, palju neid kanaleid sisendisse anti? Ah, niisama.

Endel

Seda, et suur hulk inimesi näeb punast värvi ühtemoodi ja eristab seda kollast ja violetsest värvist, saaks ju näidata rahvaküsitlusega, näidates neile komplekti erinevatest värvilistest kaartidest (veripunane, purpurpunane, tumepunane, helepunane, roosa, oranž jne.) ja pannes kirja, missugust sõna kui paljudel juhtudel iga värvi iseloomustamiseks kasutati.

Kuna daltoonik õpiv värvinimesid teistelt inimestelt, sidudes need oma peas teatud toonidega, nimetavad nad neid ühtemoodi.

...

Mis eristab skeptikud müstikust? Täpsus!
Olgem seega ka täpsed. Palun tehke selgeks, mis on asi värv (must ja valge) ja mis on värvus (punasest violetseni).
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4rvus

Viitas Vikipeedia stub artiklile, nagu ülimale autoriteedile.

Kriku

Daltonismi tuvastavate testidega. Neid selleks koostataksegi ja hulk tarku inimesi on neid küsimusi juba ammu uurinud. Sind ei takista miski vastava kirjandusega tutvumast.
Aga üldiselt, siin on tegemist jaiklusega. Mina loobun.

Tüüpiline müstikute argument; skeptikud ütlevad ikka - ma ei pea seda pahna kõike läbi lugema, viidates sellele, et see sarnaneb soovitusele olla eluaeg usklik, et küll peale surma saad teada.

ajeke

Nõus. Pooldan ka teema lukustamist.

Teisel ka kõrini :) [aitäh panuse eest igaljuhul]

dig

Saatkem Heelium siis Jaigile appi igiliikurit leiutama.

Mis siis teha? Absoluutset tõestust, et punane värv on olemas, siit ei tulnud. Või et keegi seda näeb, et olla täpne.

Usun, et teaduslik tõestus on üks asi, aga elu on teine - tähtis on seada endale sellised kriteeriumid, mis laseks läbi ka iseennast, kui läheb endale hästi tuntud nähtuste tõentamiseks sellele, kes neid näinud ei ole. Elus ei ole absoluutseid tõendeid ja tõestuse puudumist ei saa vaadelda nähtuse mitteeksisteerimisena; tegelikult on vaja hästi tunda tõenduste kindlust - see on tõepärane, see teine ei ole, aga on ikkagi võimalik ...siis saab lasta teistel lihtsalt oma kogemuse pinnalt oma asju ajada :)

Ja ausalr, kui keegi teine räägib millestki kindlas kõneviisis, siis see on OK, kui asi on tema enda jaoks kindel - selle jaoks ongi kindel kõneviis. Kindla kõneviisi monopoli ei ole skeptikutel, nagu tunduda võiks.

Falsifitseeritavus ja teaduse areng

2010-04-26T13:38:00.000-07:00

Vaidlesin skeptik.ee kommentaariumis teaduse ja müstika üle. Üks asi läks parematesse sõnadesse...

Kui mõni väide või teooria vastab kahele tingimusele:

See on ammu üldtuntud või üldteada
See ei ole falsifitseeritav (ei saa väga kindlate vahenditega kontrollida selle tõesust)

Siis selline väide või teooria jääb teaduse varamust välja. Kui miski on ammu tuntud ja falsifitseeritav - sellised asjad nopib teadus välja ka religiooniks ja kas siis muudab need teaduse osaks või "seletab" neid kuidagi "lihtsamalt", kui see seletus, mis tugineb falsifitseerimatule informatsioonile.

Olen varem ka kirjutanud sellest, aga praegu on see konkreetsem. Asi selles, et:

Eeldame, et on vana teooria, mis on loodud suure hulga tähelepanekute või sügava sisekaemuse-nägemuse pinnalt.
Sellel teoorial on palju osi, mis eeldavad kas palju eelteadmisi ja kogemusi, mingit nägemisvõimet või väga kõrget intellekti, et neist aru saada.
Paljut sellest ei saa lihtsa laboritehnikaga (laboritehnika on alati lihtne!) kontrollida.

Kui nüüd mõni piiratum inimene seda uurib, siis ta filtreerib sealt välja selle, millest vähemalt mingil määral aru saab; sellest aru saadust filtreerib ta omakorda välja selle, mis seostub tema isiklike kogemustega. Mingil määral usaldab ta ka teiste kogemusi, kes temaga sarnastest aluskogemustest või tõesuse kriteeriumitest lähtuvad.

Selline nähtus on ka teadus - tegelikult on teaduslik meetod väga lai mõiste ja sinna alla käib palju eri metoodikaid. Eri inimesed usaldavad neist erinevaid, ent levinuim on empiiriline, katselist kontrolli nõudev ja matemaatiliste alustega meetod - mõistagi on sellel palju piiranguid.

Nüüd, kujutleme, et maailm ei ole selline, et kõike sellest saaks nii tõestada või põhjendada. Samas - paljud asjad, mida ei saa, on mingit tüüpi inimeste jaoks ilmsed või hoomatavad või suudavad nad enda elutöö pinnalt neid asju arvesse võtvad teooriad kokku panna ja kellelegi hästi mõistetavaks ja kontrollitavaks teha - kellelegi, kellel on sarnased eelteadmised, kogemused ja ka sarnane mõistmisvõime ja sarnased huvid - viimane on eriti tähtis.

Igasugune meetod, kui seda kindlalt rakendada, ei suuda tõestada või usutavaks muuta väga suurt osa reaalsusest. See osa reaalsusest ei kattu selle osaga, mis ei ole ühegi meetodi abil kättesaadav. Tõestage vastupidist! Kui ei kattu, siis järeldus..

Kui on teooriad näiteks inimpsüühika, looduse kui terviku või muu raskestimõõdetava objekti kohta, sinna alla käib ka kõik "üleloomulik" või müstiline - sellistest teooriatest nopitakse välja kõik falsifitseeritav. Sellega seatakse muud teadused vastavusse, et need seda seletaks. Asjad, mis on raskesti hoomatavad, müstikast välja ei jõua.

Järeldus - kui miski on ammu teada, tõene ja samas mitte teaduslikult üldtunnustatud, siis järelikult on sellel teoorial mõni konks, mille tõttu seda ongi väga raske kontrollida. Skeptikud teevad selle koha peal vindus nägu, kui mõnele selle asjaolu erijuhule viidata - hullemal juhul ka siis, kui neil on võimalus falsifitseerida, aga see nõuab aastatepikkust isiklikku tööd ja pingutust (või isegi mõnekuust). Aga, et seda vindus nägu teha - tõestage, et kõik tõene informatsioon, millel on oluline mõju elule ja maailmale, reaalsusele, on teaduslikult falsifitseeritav, kuitahes keerukas, kuitahes tõsist pingutust nõuab selle hoomamine, tajumine, nägemine ...kui te seda ei tõesta, siis on pea kindel, et neid pingutusi on väga palju tehtud. Kindel, et sellised asjad eksisteerivad. Ja täiesti kindel, et nende tõestamine ei ole triviaalne - sest muidu oleks seda juba tehtud.

Ja ma usun, et selles artiklis olev vajab tõsist tõestust - näiteid ajaloost leiab hulgi, ent selle teadvustamine oleks teadusele liikumapanevaks jõuks (kuigi ka šarlatanlusele, paraku) - igal juhul tuleb leida meetodeid, mis võimaldaks laiemat ligipääsu kõigele sellele, mis on inimesele ammu teada, aga ei ole falsifitseeritav. Paljud kinnised skeptikud eeldavad, et mis ei ole nende jaoks falsifitseeritav, on väär - täiesti vale, piisab, et ajaloos oleks olnud üks inimene, kes neid asju hoomab, et need oleks kuskil kirjas. Ja inimene, kes hoomab asju, mida on raske hoomata - kindel, et suur osa nendest nimedest on ka ajalukku läinud muude, falsifitseeritavate, aga siiski väga suurt taiplikkust nõudvate asjadega. Järeldus - maailmas on väga palju teksti, mis on tõene ja mida ei saa kontrollida. Järeldus - sellist asja lihtsalt maha teha on väär, tuleb suhtuda respektiga ka neisse, kes uurivad väga esoteerilisi valdkondi; vaja on paremat arusaama sellest, kuidas sellist tegevust hinnata, aga kindel on see, et selliste asjade kallal töötamise võimalused peavad eksisteerima - neile, keda need huvitavad. Reeglina on palju inimesi, kes hoomavad mingeid detaile ja kellel on kogemuslik alus, et aru saada selliste asjade tõestustest, mida teistele on võimatu tõestada. Ka teaduses on vastuolud ja vaidlused - ent teadusel kui tervikul on teravad piirid asjade suhtes, mida see on üldse võimeline hoomama; need piirid paneb paika teaduslik meetod oma alustes, mida toetab piisavalt suur hulk teadlasi, teaduslike meetodite enamuse aluste ühisosa. Ja asi võib olla ammu tuntud ja tõene, ent ammu tuntust ja tõesest on filtreeritud välja kõik, mida on olemuslikult raske tõestada - ja kuulutatud ebateaduseks koos palju muuga, mis ongi fabritseeritud. Ja usun, et on palju inimesi, kes suudavad falsifitseerida eri tahkusid sellest ja minna mõnes suunas oluliselt kaugemale, kui teaduslik meetod lubab. Seda fakti aksepteerivad teoorias palju rohkemad, kui need, kes sellega praktikas arvestavad.

Huvi ja õppimine

2010-04-23T12:41:00.000-07:00

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:

Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.

Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:

Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.

Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.

Kuidas astuda vaimsesse salaliitu?

2010-04-13T16:30:00.000-07:00

Maailm kubiseb salaliitudest. Üldiselt tuleb teada, milline see liit on, kuhu tahad astuda - mida see oma liikmelt eeldab. Ma toon välja mõningad jooned, mis iseloomustavad vaimset salaliitu, kuhu mina tahan kuuluda - ja seega ka seda, mida see minult oodata võiks. See ei pruugi olla vaimne salaliit - selline sõnastus näitab pigem tähendust, mida ma ideaalis sellele omistaks -, vaid ka sõpruskond, ring, võib-olla isegi ajutiselt moodustunud salaliit; kuna inimesed on oma kõrghetkedel teatud perioodilises rütmis, on ka palju liitusid, mis eksisteerivad perioodiliselt (ühel tuntud salaorganisatsioonil pidi olema päritava liikmestaatusega allüksus, mis eksisteerib iga saja aasta järel ühe aasta).

"Ma tahan, et selle liikmed oleks läbinägelikud ja võimelised mitteverbaalselt suhtlema"

Iseenesestmõistetavalt pean ma ise vastama kõigele, mida sellise liidu liikmelt oodatakse - ma ei saa, definitsiooni kohaselt, astuda sellisesse liitu, kui ma ei pinguta tulemuslikult, et olla läbinägelik ja võimeline mitteverbaalselt suhtlema. Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan astuda kvaliteetsesse seda tüüpi vaimsesse salaliitu, siis ei kommunikeeru see verbaalselt, et ma sinna astun - ja ei saa ka olla mingeid piiranguid välja astumisele, mis tuleneb sellest tingimusest pisut vähem triviaalselt.

Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan, et see liit koondaks tõeliselt läbinägelikke inimesi, pean ma olema tõeliselt vastav kõigele sellele, mida sellise liidu liikmetelt ootan; mida puhtamalt ja teesklusevabamalt ma sellele kõigele vastan, seda enam saan oodata ligipääsu liidule, mille liikmed on tõeliselt läbinägelikud. Samuti, mida sügavamalt ma nendele tingimustele vastan ja mida vähem ma näen vaeva, et neile väliselt vastata - teeseldes midagi, mida ma olen -, seda kindlam saan ma olla, et ma ei muutu kergesti millegi liikmeks, mis on siiski pealiskaudne. Tihti ka asjad, mis sügavamalt kannavad mingit väärtust või ideed, tunduvad pealiskaudselt sellega lausa vastuolus olevat, sellised on vastuolud stereotüüpide ja sisuliste asjade, rituaali ja selle eeskuju, teooria ja praktika vahel.

"Ma tahan, et see liit kannaks tõelisi, tugevaid väärtusi"

Järelikult pean iseendas arendama tugeva vastutustunde, võime nende väärtuste nimel ka muude väärtuste saavutamises järeleandmisi tegema. Kanda tõelisi väärtusi ei ole võimalik, olemata valmis askeesiks paljudes muudes olulistes asjades, ehkki selles tuleb leida tasakaal - ja seejärel tervik, kus kõik väärtused, kuitahes vastuolulised pealispinnal, on seotud ühtseks, tugevaks tervikuks. See on väga suur ülesanne ning ilmselt ei saa keegi võtta alguses eesmärgiks kuuluda mingisse väiksesse geeniuste või prohvetite liitu, kes selle teoks on teinud; sellised liidud eksisteerivad läbi sajandite ja maailma, kirjanduse, vihjete, telepaatia ning ühise teadlikkuse näol.

"Ma tahan, et see liit oleks ühtne ja kooskõlas"

Järelikult pean ennast kõrvalt vaatama, leidma teiste inimestega ühised baasväärtused, leidma ülejäänud pingutuseks valmis inimestega ühised baasväärtused, teadvustama neid ning võtma need üheseks, teesklusetuks aluseks kogu oma tegevusele.

"Ma tahan, et selle liidu uskumused oleks tugevad, tõesed, paindlikud ning tegelikkust ja empiirilist teadmist arvestavad, uute avastustega ülikiiresti kohalduvad"

Järelikult pean jõudma filosoofilise tarkuseni tõestustest ja tõesuse hindamise alustest, harjumuseni iga fakti isiklikult kontrollida, kuitahes levinud ja mainstream uskumus see ka ei oleks, võimeni enesekriitikaks ning üldiseks kriitikaks.

"Ma tahan, et see liit oleks vana ja rahvusvaheline, ülemaailmne"

Järelikult pean ületama kultuuride piirid, uurima kõikide kultuuride baasuskumusi, leidma terviku, mis neid kõiki koondaks - sõnaga, tegema väga palju tööd. Järelikult pean loobuma usulisest, rassilisest või rahvuselisest diskrimineerimisest, lähtuma ainult inimese väärtustest - arvestades, siiski, mõistlikul määral ka asjaoluga, et usk ja keskkond kindlasti mõjutavad inimeste väärtusi ning on sekte, millesse kuuluva inimese väärtused on üsna kindlasti ühes või teises suunas kallutatud. Suurte traditsioonide puhul, kuhu kuuluvad terved rahvad, ei ole selline asi võimalik - ehkki see võib olla võimalik nende paljude väiksemate voolude puhul.

"Ma tahan, et mind aksepteeritaks ja tunnustataks teiste liidu liikmete poolt"

Järelikult tuleb anda väljundit, olgu see siis vaimne ja nähtamatu, sõnaline-heliline kunst ja kirjandus, materiaalne väärtus või teadustöö. See peab olema suunatud liidu väärtustele, tugevalt tagama selle põhimõtete realiseerumist.

"Ma tahan, et see liit hoiaks tugevalt kokku"

Ainus võimalus on õppida tugevalt toetama kõike ja kõiki, mis ja kes on kooskõlas valitud väärtustega; aksepteerima ja toetama ka paljut muud, võtma neid väärtusi tugevalt inimeste hindamise aluseks.

Alati peab küsima, mis moodi hoiab kokku - toetab reklaami ning suhtumise kujundajana, toetab materiaalselt, toetab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, vahetult?

"Ma tahan, et see liit oleks vaba ja lähtuks sisemisest sunnist, mitte välistest ootustest"

Ainus võimalus on ennast kehtestada, mitte aksepteerida sundust, olles siiski arvestav ja paindlik; mitte valida juhte ega püüda kedagi sundida "liikmeks astuma", sest liikmeks astuda ei saa - igaüks, vastavalt oma arusaama ja tahte määrale, kas on liige või ei ole, on liige rohkem või vähem. Ainult ilma nime, põhikirja ja juhita liit saab olla tugev, panna vastu misiganes katsumustele ning jääda alati püsima, ainult selline liit kestab iidsetest aegadest inimkonna viimaste päevadeni või kauem.

"Ma tahan, et see liit oleks olemas"

Kinnitan, et inimesi, kes lähtuvad sellistest põhimõtetest, on olnud läbi ajaloo. Enamuse selliste tippteadlaste, filosoofide, poliitikute, kirjanike ja kõigi teiste alade ja harude esindajate leitavatest töödest leiab tugevat ühtekuuluvustunnet; müstikute töödest, aga ka filosoofide ja teadlaste töödest, üheseid viiteid liidule - kuna loeb tegu ja mitte nimi, siis ei ole sellele võetud nime. Selle põhjal, kuidas üks või teine seda iseloomustab, saab teha palju järeldusi - siiski ei määra see kunagi asja sisu, sest kõige tugevam liit on see, millest ei räägita, mida ei nimetata ning millel puudub ajalugu, dokumendid, lepingud ja tšekid. Siiski, ilma kahtluseta - liit, mis vastab neile ja paljudele teistele tunnustele, eksisteerib. Sellest räägitakse ikka ja jälle. Selle liikmeid ei seostata liitude või salaühingutega, ent igaüks neist tunnetab sisimas enda kuuluvust sama selgelt, kui enda olemasolu. Tunnetab seda, et vastab sellele kõigele sügavalt, järelikult kuulub sellesse liitu - ja keegi ei küsigi, kas selle liidu liikmeid on üks, sada või miljon. Ent kirjanduses leidub palju viiteid, mis näitavad, et eksisteerib üks väga suur liit, mis on eksisteerinud juba väga kaua ning mida on võimatu purustada - isegi selle liikmed ise ei oskaks tihti nimetada kümmet teist elavat liiget. Tänu aluste teaduslikkusele, põhjendatusele ja sügavale läbikaalutusele saab selline liit tegutseda ja reageerida ühtse jõuna, pidada silmas paljusid ajaloolisi märke; tänu liidu liikmete kõrgetele nõudmistele on see tugev isegi siis, kui sinna kuulub ainult 0.001% maailma elanikkonnast. Ent, empiirilise kogemusena - neid, kes seda tunnetavad ja järgivad, on siiski rohkem.