Kõiksus

Nimetame seda Tervikuks, Kõiksuseks või Jumalaks.

Oma tuumas on Universum üks - selle sügavaim teadvus tunneb korraga kõike, mida keegi kuskil tunneb. Mateeria füüsikalises mõttes on väikeste, algeliste hingede kogum, hinged on keerukamad ning arenenumad algosakesed. Fundamentaalselt on hinged ilmselt erinevad, eri tüüpi, jaotudes tasanditeks, olemuslikeks seosteks jne..; karmiliselt on hinged arenevad ning millegi poolest on nad sarnased, käitudes samas olukorras alati sarnaselt. Tuum on see osa tegelikkusest, mis seostab üheks kõik, mis on - see on Universumi sügavaim alge, kus kõik on üks. Tuuma "ümber" paljudimensioonilises ruumis on mateeria, mis muundub. Kõik muutuv on mateeria (matter, mother=ema, yin) ning kõik teadus, metafüüsika ja muutumatud loodusseadused on yang, see on omnipresentne ja omnipotentne jõud. Gnosis, kirgastumine, kristuse-teadvus - armastuse kaudu muunduvad paljud eluvormid üheks; iga kirgastunud ja seega kõiksust armastav eluvorm tajub ennast suurema olendi osana, mis koosneb kõikidest kirgastunud eluvormidest. On olemas muutumatud loodusseadused, ent need, mida tunneme, on ilmselt pika sünergiaprotsessi tulemus - ning me viime seda sünergiat järjest kõrgematele tasanditele ning läbi kõikvõimalike kogemuste muutub see järjest kindlamaks, sujuvalt hakkab toimima liikumine, mis järjest enam pakub suurimat naudingut dharma alusel.

Teades, et Tuum kogeb kõike, mida kogeb ükskõik, kes - ja mõeldes, kuidas Tuum võiks kogeda kahe inimese omavahelist suhtlust, mis on tema jaoks üks teadvusprotsess - saab selgeks, et arenedes suurema naudingu suunas ning omades sarnast tahet inimese või loomaga, ehkki lõputult rikkalikumat, peab Tuum toimima järgmiselt:

• Isikliku naudingu suurendamine tähendab kõikide eluvormide soodustamist, mille nauding, tähenduslikkus ja kunst on kõrge.
• See tähendab, et kui ühel eluvormil on üks pool naudingust ja teisel teine, siis tuleb neist luua sümbioos ning seni hoida neid mõlemaid; sümbioosi moodustudes hakkab see levima ja kasvama ning toimub transformatsioon, kus kahe headest külgedest moodustub üks terviklikum hea.
• Kuna Tuum on üks, siis see eeldab kõikidelt eluvormidelt armastust - armastus on parim liikumine terviku jaoks.
• Kuna arengu lõpppunktis peab iga ruumiosa vastutama enda eest nii suurel määral, kui võimalik, siis toetab Tuum tugevamaid - neid, kelle kollektiiv võiks saada veelgi tugevamaks.
• Tuuma ühisteadvus enda tahtega loob pidevalt juurde sünergiat. Teisalt loob sünergiat matemaatiline printsiip - kuna Tuuma looming on meie jaoks universaalne tõsiasi, loogikaväidete alus, siis viib matemaatika ja loogika paratamatult tõdemusteni, mis on osa tervikust, ning terviku toimimine avaldub ruumi matemaatilises analüüsis justkui fundamentaalse paratamatusena.
• Tuuma jaoks on surm ja häving lihtsalt muunduvad vormid ja suur valu, mida transformeerudes tuleb kogeda. Selle lõplik suund on nauding igas ruumipunktis korraga; nauding, tähenduslikkus, kunst ja elutervis - selle nimel toob see ohvreid. Siiski väärtustab see kõike, mis on - ja toetab selle kasvu ja paljunemist, mis on tugevam ja armastavam. Armastus on seda kõrgem, mida rohkemat see hästi hõlmab - hea hõlmamine on see, et pakub sellele parimat. Kogu mateeria muutub ajaloo miljardite aastate jooksul üheks hiiglaslikuks teadvuseks, ehkki sellesse jäävad ka osad, millest igaüks ajab just oma parimat asja ning on lakkamatus seikluses. Siiski on sellel naudingul järjest uued astmed, kus sünergia muutub universaalsemaks ja terviklikumaks - ja transformatsioonid on tihti valusad, igal uuel astmel.

Kui leida see loogika, siis saab aegamööda hakata arendama mõistmist sellest. Sellega seotud ja sellest järelduvad nähud on reaalsed - suurendades enda tugevust, armastust ja alandlikkust, muutub elu järjest voolavamaks ja sümbiootilisemaks, tekib silmnähtav ja püsiv sünkroonsus, mis on üks parimaid kogemusi, mis elus võib olla ..elades sisse suuremasse ühisteadvusse, saame osa selle naudingust, mis on suurem, kui ühe inimese nauding kunagi olla saaks.

Armastuse võim

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Power of love

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

• All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
• Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:
• In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
• Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
• Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
• Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Ismid

You become Buddha when you forget everything you learnt in your Bodhisattva training.

(paraphrasing Einstein's: Education is what remains after one has forgotten everything he learned in school)

And Nirvana is indeed the state you reach when you do not search for Nirvana anymore - in neither the direct way nor the alternative ways, like drinking or making money. I mean, when you don't search anything from making money anymore ;) It's just what remains, the beautiful and glorious world, where everything is perfect, perfectly happening. Nirvana is what remains ..and it's beautiful indeed.

BTW I'm not there right now, I just found out another detail to forget - I did learn it in my Bodhisattva training indeed. In that old, old life I hardly even remember. But still more things to forget before it flashes to me like new, all the experiences, all the good stuff from numerous lives, as a perfect crystal, the perfect destiny of something unique, something completely different - everything is completely different and that's why we enjoy. It has not happened before - nothing has happened before as it happens, has never been happened before as it happens and will never be happened before the future, when it happens. So it can make up a perfect crystal - some symmetry in levels we could never imagine before seeing, some symmetry out there, in our lives, in our past, in all the lives and all the lives of all beings ..the universe is all-beautiful, all-colorful, all-practical and it makes a perfect sense. The sense comes from that you can tell that before you see that - you just know, it makes sense. You sometimes see some things making sense and then you know, everything must make sense. What a pleasure to see it :) You just see it for once and if you choose to forget - it's just perfect. Then you choose to forget, but the crystal even grows, growth is possible even in perfect world like ours, it's possible even outside time and space, even outside any borders, even in perfection - the act of growing, the pleasure of growing, it's all there even in the end of time, end of infinity, it still grows, even if all has stopped, it still grows ..that's the only belief I just need to go further - or, I can let it go ;)

Heateod, millele ei järgne tänu

Olen nüüd leidnud budistlikust kirjandusest ühe kasuliku biti:
Norman Fisher, "Sex, Lies and Buddhism."

Nimelt on tegu heategudega, millele järgneb karistus. Igaüks on teinud teistele head, kasutades meetodina valetamist, mingit laadi jõhkrust, ükskõiksust või muud destruktiivset. Selle juures on oluline faktor - reeglina ei järgne sellele tänu ja ei peagi järgnema; kahjustused karmas ning inimsuhetes on sellised, nagu oleks neid asju tehtud samadel eesmärkidel, milleks üldiselt valetamist, jõhkrust, ükskõiksust või destruktiivsust kasutatakse. Kas ka mingit kasu tõuseb, see on alati küsitav - ent fakt on see, et selle kaudu arendab selliste asjade teostaja endas peamiselt destruktiivseid jõudusid, kogub halba karmat ning loomulikult ei peaks ootama mingit tänu; budism käsitleb sellist tegevust, kui see on vältimatu, vabatahtliku ohvrina.

Olles ise selliseid asju ebameeldivalt kogenud, hakkan tundma vajadust endas selliseid algeid kõrvaldada - nagu tsiteeritud tekst viitab, tekib igaühes kergesti tunne, et tema valgustatuse või arusaamade tase on piisav, et endale selliseid meetodeid lubada; tekst viitab, et reeglina ei ole neil õigus. Karma mõiste budismis on selles mõttes huvitav, et kausaalse ahelana on karmal täiesti ükskõik, kas tegutsesid head või halba silmas pidades või üldse teadsid, et teed midagi valesti - kristlikku keelde ümber pannes oleks see nii, nagu Jumal karistaks lolluse eest isegi seda, kes arvab, et lollus on hea. Kristluse jüngritele meeldib argumenteerida, et lollus ei ole otseselt moraalselt vale, vaid pigem õnnis - ning et lollust tuleks mingil määral soodustada, vähemalt hingevaesust, võib-olla isegi õnnetust, kuid siin teeb Jumal topelt tagasi selle, mida kristlane püüab vältida; karistab sellist lolli topelt, kelle vaimu on püütud vaesemaks muuta - ning ilmselt ka pastorit. Sama peaks kehtima riigijuhi puhul, kes usub, et rahva rumalus on tegelikult hea - karmaahel võib ta üks hetk viia mitte sellese kriisi, mille eest põgenetakse Kanaari saartele, vaid hoopis sellesse kriisi, kust pole enam kuhugi põgeneda - sest tema ja tema sõprade vaated hakkavad levima, kuni need on kõikjal tema ümber. Tema raha väärtus kukub, pangakontol hakkavad nullid maha tiksuma, ning lõpuks viibib ta võõral maal, vaesena, ning omal maal ei usalda teda keegi - või siis on seal juba tema poolt sissejuhatatud võõrvõim, kellel ei ole teda enam vaja. See oleks märksa parem filmi- (muinasjutu-) stsenaarium, kui see, kuidas Bond mõne arktilises laboris maailmalõppu korraldava tüübiga kakleb, lihtsalt realistlikum ..Bondi filmid räägivad jõust, ent väga harva tehakse filme jõu põhjustest ning suuremast kausaalsusest - mis oleks palju põnevamad, vaimselt intrigeerivamad filmid, kui mõni kunstiteos teemal, kuidas poolteist tundi järjest põlevat küünalt näidatakse ning iga kultuurne inimene läheb tõestama, et ta on tõesti võimeline seda igavat jama vaatama. Selle asemel, et kodus küünla ees mediteerida ja siis tõsiselt huvitavat filmi vaadata.

/ siin blogis on ajutiselt loobutud sissejuhatuse, teemaarenduse ning lõppsõna vormist - üldsegi mitte kunstilistel, vaid väga elulistel põhjustel /

Vaim ja tehnoloogia

Lääne mõtlemine on lõhestunud kahe äärmuse vahel:

• Saavutada äärmuslik tehnoloogiline mugavus.
• Saavutada äärmuslikult looduslik maailmavaade ja tegevus.

On lihtne näha, miks need kaks vaadet on vastandudes äärmiselt nõmedad:

• Äärmuslik tehnoloogiline mugavus, kui seda taotleb 50% (või kasvõi 10%) ühiskonnast, on võimeline hävitama täpselt sama palju, kui palju see on võimeline hävitama, kui seda taotleb 100%. Reaalselt, kui selle tehnoloogia tarbijaid on poole vähem, siis need poole vähemad saavad seda tarbida lihtsalt poole rohkem. Mis nullib täielikult looduslähedaste inimeste pingutuste tulemuse.
• Äärmuslikult looduslik maailmavaade eirab reeglina suurt osa maailma arengu põhimõtetest - meie kommunikatsioon baseerub tehnoloogial, maailma loodust on võimalik ravida ainult vastava tehnoloogilise arendusega ning tervis ja vaeste aitamine baseeruvad üheselt tehnoloogial. Ehkki ökoloogilised inimesed võivad nõuda rohkem maksusid vaeste aitamiseks, maksavad need maksud siiski peamiselt asutused, kelle tootmise efektiivsus on suurem ja kes kasutavad arenenud tehnoloogiaid - mingi heaoluühiskond ei ole võimalik tehnoloogiatest loobumise teel. Tegelikult on tehnoloogiate halva mõju loodusele ravimiseks võimalik ainult arendada paremaid tehnoloogiaid - tehnoloogiast loobuda võib üks inimene, ent see ei tähenda, et tema telefon tootmata jääks.

Neid kahte vastandit tuleks seega siduda - kuna kooseksisteerides, omamoodi parem- ja vasakparteidena, tekitavad nad koos topeltkahju - kõik selle kahju, mida näevad mõlemad osapooled. Ökoloogiliselt mõtlevad inimesed ei suuda vabalt fantaseerida ja innoveerida, et saavutada säästlikumat tehnoloogiat (kuigi mingil teoreetilisel, abstraktsel tasemel suudavad nad seda nõuda - ent sellisest tegevusest ei ole suures plaanis erilist kasu, rohkem on see isikliku "meelerahu" küsimus) ning tehnoloogiate arendusest lahkuvad inimesed, kes oma kitsast ökofašismist loobudes suudaks kindlasti sellele sektorile palju pakkuda.

Usun, et tehnoloogia arengule suudab efektiivselt kaasa aidata ainult üks valdkond - alkeemia. Kui füüsika praegune filosoofia - mitte teadus - lähtub sellest, et ruum koosneb "elutust mateeriast", mis on loogiliselt absurdne väide, siis ainus ökoloogiliselt tundlik teooria suudaks hõlmata inimvõimekust tunnetuses - kuidas üks või teine lahendus probleemile tunnetuslikult mõjub - ning samuti tugevat teoreetilist baasi selle tunnetuse ennustamiseks ning inseneriteaduslike lahenduste välja mõtlemiseks.

Näiteks oletame, et ajuuuringutest selgub, et füüsikaline väli kujuga A inimese teadvuses on mõni meeldiv tunne, mille levides keskkonda keskkond paraneb; füüsikaline väli kujuga B inimese teadvuses on viha. A olemasolu on vajalik ja piisav, et eksisteeriks kogemuslik meeldiv tunne, samas kui B olemasolu on vajalik ja piisaks, et eksisteeriks viha emotsioon või mõni selle "kriitilise tähtsusega" osa. Oletame, et nii A kui B on väljatüübid, mida põhjustaks erineva arhitektuuriga arvutiprotsessor või lennukimootor. Lisaks võib järeldada, et empaatiline inimene on võimeline sellise lennukimootori läheduses seda tunnet ka kogema - ühe mootori juures tekib tema ajus väli A, teise mootori läheduses tekib tema ajus elektromagnetlainete struktuur või muu väli kujuga B; seda eriti juhul, kui see mootor on väga suure võimsuse peal. Oletame, et teatud materjalid on oma struktuurilt kas sellised, millega kaasneb väli A, või sellised, millega kaasneb väli B. Samas võib välja töötada välja või struktuuri C, mis kaasneb materjaliga, mis on samuti piisavalt tugev lennukimootoris kasutamiseks, ent põhjustab emotsiooni, mis on oma sisult kirgas ja puhas - nagu ravimõjuga kristall. Kaasaegne teadus suudab need kristallid koostada ilmselt ka nii, et nende mõju on klassikalisest kristallist isegi tugevam.

Või oletame, et on loodud seade - näiteks võib tuua iPhone'i, ent ka suvalise muu piisavalt energiakuluka mobiilse seadme -, millel on kaks funktsiooni. Esiteks, kvantitatiivne funktsioon - sellega saab vaadata filmi; filmi kvaliteet on mõõdetav teatud kindlalt defineeritud ühikute ning visiooni abil. Teiseks on seadmel teine funktsioon - nimelt muudab see käed kuivaks, mõjub tervisele halvasti ja tekitab vastikut enesetunnet. Esimene funktsioon on selle seadme disainitud funktsioon, teine funktsioon on põhimõtteliselt kasutu. Sisuliselt, kui tahame teisest funktsioonist vabaneda, on vaja iga komponendi ja terviku jaoks sensitiive - inimesi, kes oleks võimelised käte kuivamist või muid ebameeldivusi tabama juba siis, kui need on väga kerged ja märkamatud, et saavutada tervikliku kodu parem koostoimimine. Teise funktsiooni arendamine, et iPhone oleks tervisele kasulik - just nimelt kasulik, mitte neutraalne - on sensitiivide ülesanne, kes saavad inseneride poolt loodud tehnoloogilisi lahendusi verifitseerida või maha kanda. Sensitiive kontrollitakse põhjalikult, kas nende kaemused vastavad pikaajaliste uuringute poolt kinnitatud kasulikkusele või kahjulikkusele, andes neile kätte ühesuguse välimuse, ent erineva mõjuga seadmeid; samuti kontrollitakse, kas nad on näiteks seadme juhtpaneeli kasutamiseks vajalike liigutuste negatiivsest või positiivsest mõjust teadlikud. Siin läheb tehnoloogia vaimu, selles sisalduvate kvaalide tajumine sujuvalt üle ergonoomikaks - seadme kujust tingitud funktsioonideks, nagu näiteks võimalus seda kaela riputada. Kaasaegne tehnoloogia võiks areneda multifunktsionaalsuse suunas - mitte meil ei ole kotis üks iPhone, mis on kasutatav helistamiseks, ning üks ravim, mis on kasutatav radiaktsiooni kahjulike mõjude neutraliseerimiseks, vaid meil on üks multifunktsionaalne seade, mille materjal võimaldab korraga infot saata ja vastu võtta ning samas vältida selle tegevuse kahjulikke mõjusid ning kaitsta muude kiirguste eest. Labane viis multifunktsionaalsuse käsitlemiseks on luua protsessor, mis justkui võimaldaks kõike - ent korrektne viis seda teha on lisada ka funktsioonid, mis on muus mõttes eluliselt kasulikud, ennekõike seadme enda töö kahjulike mõjude neutraliseerimine.

Lähtudes usust ja teadmisest, et igasuguse materiaalse struktuuriga kaasneb kognitiivne element füüsikalises informatsioonis, mis sellele vastab - luues suvalise materiaalse objekti, loome ka vastava kognitiivse elemendi - tekib alati vajadus lahendada võrrand, mis on tõsiselt multifunktsionaalne - kuidas luua materiaalne vorm, mis on võimeline teisele omasugusele heli üle kandma tehes seda nii, et leviksid ainult kasulikud kiirgused ja kiirgusemustrid, mis mõjuvad elu soodustavalt ning tervisele kasulikult. Ainult sellise lähenemisega on võimalik luua kvaliteeti - vastasel korral tekib kvantiteet, mille kahjulike mõjude hulk on reeglina suur, nii et nende neutraliseerimiseks oleks vaja väga paljut. Näiteks muudab klassikaline auto linnaõhu mürgiseks - ökofašistlik lähenemine oleks orjastada hobuseid või kõndida jala, ent samas võime öelda, et ükski internetis leviv ökofašistlik (äärmuslik) tekst ei ole autentne; selle autor ei suuda leida tehnoloogilist lahendust, kuidas levitada oma sõnumit ilma internetita - ja ta ei suuda leida ka tehnoloogilist lahendust, kuidas arendada internet kahjutuks. Sellisel juhul saab seda teksti tõlgendada ainult pimeda usuna, et sõnum internetist loobumiseks on absoluutselt viimane sõnum, mida üldse kunagi on vaja levitada, ning peale seda on kõik hästi.

Selline tagurlus on, matemaatikat abiks võttes, järgmine:

• Kahjuliku kõrvalefektiga elektroonilise vidina kasutamine, näiteks kommunikatsioonivahendi kasutamine, kasutuselevõtt juhul, kui seda veel ei eksisteerinud, on positiivne selles mõttes, et on võimalik globaalselt paljusid inimesi kaasates otsida probleemidele lahendusi, ning negatiivne selles mõttes, et looduse saastamise probleem suureneb.
• Selle vidina kasutuselt kõrvaldamine vähendaks looduse saastamise probleemi, ent omaks kõrvaleffekti, et enam ei ole võimalik otsida paremaid lahendusi looduse saastamise probleemi vähendamiseks ning hüppeliselt suureneb kas siis lennuliikluse kasutamine või muu viis pead kokku panna, näiteks pikamaasõidud autodega - või siis loobutakse igasugusest tehnoloogiast ja ei ole enam võimalik kontrollida, kas keegi teine maailma teises otsas veel hullemini saastama ei hakka, sest purjeka ehitamiseks tuleb puid maha võtta ning ei ole võimalik kontrollida, kuhu see kadus, kui keegi selle raketiga õhku laseb. Otse loomulikult võiks siin rääkida mingist "eliidist", kellel on olemas tehnoloogilised vahendid kontrollimaks, et keegi ei kasuta tehnoloogilisi vahendeid - ent kas see ei muuda kogu loogikat isegi absurdsemaks?

Lisaks - teades, et loomuliku arengu käigus arenes tehnoloogia välja just sellest tehnoloogiaeelsest seisust, maailma paremast mõistmisest, siis miks ei peaks see juhtuma uuesti? Fundamentaalselt püüab ökofašism muuta inimloomust - ja see on fakt, sest isegi suur osa küllalt äärmuslikke ökofašiste leiavad mõne põhjuse, et kasutada vähemalt aeg-ajalt tehnoloogiat ning mitte minna kaasa maalähedaste eluviiside jm. ideedega rohkem, kui sõnades ning tarbimise mõningases piiramises; reeglina ei pea nad ka üle mõne aasta vastu. Elu on näidanud, et tehnoloogiate arendamine nii, et need jääks, on küllaltki kerge - tuleb lihtsalt leida lahendus ja töötada välja vahendid selle teostamiseks. Inimloomuse muutmise katsed on lõppenud suuremat sorti verevalamisega sõltumata sellest, kas tegu on religiooni või ideoloogiaga - ning selle verevalamise teostajad on viimased, kelle loomus õigupoolest muutunud oleks. Püüdes enda loomust muuta, hakkab inimkond ennast ennekõike veriselt hävitama - mis juhtub muuseas ka üksikisikuga, kes püüab enda loomust muuta.

Teisalt, küüniline ja materialistlik tehnoloogia arendamine, mis iseloomustab väga suurt osa tehnoloogiasektorist, kipub tekkivatest probleemidest lihtsalt üle vaatama - peetakse üsnagi loomulikuks, et mõne kõrgema eesmärgi saavutamiseks, nagu näiteks 500 kilomeetrit tunnis liikumine vms. on lubatud valimatult tappa, siis nii puid kui loomi, kohati ka inimesi, kõvasti reostada ning teha kõike muud, millel teadaolevalt on korraga nii valusad, kui üldist eesmärki - ellujäämist ja heaolu - ohustavad aspektid. Selleks, et tulla toime 10% töötajatega ja jätta ülejäänud töötuks, on lubatud kasutada tootmise võtteid, mis põhjustavad toodangus üsna jubedaid piinu, nagu näiteks elamine väga väiksel pinnal või piinarikas surm tootmistsükli rutiinse osana. Selliste meetodite kaitseks on lubatud politseioperatsioonid, valitsuse sekkumine ning kõikvõimalik valimatu demagoogia, pettus ning valskus - mis on sealjuures täiesti loomulik opositsioon ökofašismile, mis ründab näiteks märksõna "korporatsioon" all valimatult enamvähem kõike, mis tegutseb rohkem, kui ühes riigis; mis peab igasugust "loomkatset" juba paljalt sõna kõla tõttu halvaks asjaks, kuigi lähemal uurimisel võiks selguda, et antud juhul seisnes loomkatse kaugvaatluses looduslikus keskkonnas - luuakse tehislik vaenlane, pakkudes tugeva aluse, et omavahel liituksid korporatsioonid, mille peamine eesmärk on tehnoloogia loodussäästlikumaks muutmine korporatsioonidega, mille peamine eesmärk on sõjatehnoloogia müümine Aafrika kõige terroristlikumate valitsustega riikidesse; sellisel juhul tekitab ökofašism ühtse vastase, kellele on peaaegu võimatu vastu saada, ning surub maha igasuguse autentse teadusliku dialoogi, mis suurema paanikata ja valetamata selgitaks mõne tehnoloogia kõiki puudusi, riske ja halbu külgi, ning samas teadvustaks, kus ja millistes olukordades kasu kaalub kahju üle - või siis teeks seda eesmärgil, et andekad noored teadlased saaksid nendele probleemidele lahendusi otsida. Ökofašistide propaganda, kes paraku ei suuda ei nende tehnoloogiate saaduste kasutamisest loobuda, ühtegi paremat tehnoloogiat välja pakkuda ega isegi mõista, millistes tingimustes need kõrvalnähud tegelikult eksisteerivad ja millistes tingimustes neid lihtsalt ei ole, tekitab ühtlase mürakihi ja paanika, mis surub maha igasuguse neutraalse dialoogi, mis on positiivse arengu aluseks.

Sellises olukorras muutub keerukaks ka sensitiivide kaasamine arendusprotsessi - vigade ja ohtude põhjalik kirjeldus võtmes, kus arvestatakse ka riske, mille olemasolu on ainult hüpoteetiline, põhjustab ägedaid vastureaktsioone. Ning mõttetu on eeldada, et inimloomust oleks võimalik nende vastureaktsioonide osas muuta - pigem on tähtis arendada välja slänge, mille mõistmine on keskmisest rumalama, ent äärmiselt aktiivse kodaniku jaoks liiga keeruline. Seda siis huumoriga pooleks.

Reaalselt ei ole vajalik mitte loomuse muutmine või äärmuste keskele enda positsioneerimine; vajalik ei ole isegi mitte kesktee leidmine - vajalik on näitamine, et lahenduseks, mis toimib, on peamiselt tehnoloogia arendamine edasi ja mitte tagasi - siinkohal tagasi tähendaks aega vähemalt 7000 aastat tagasi, sest sellest ajast on juba teada esimesed mastaapsed tagasilöögid looduse poolt - ning otse loomulikult on efektiivsem, seda nii funktsionaalses kui ökoloogilises mõttes, tehnoloogia, mille tootmine ja arendus nõuab rohkem ja keerukamaid teadmisi rohkemates valdkondades, mitte lihtsamini arusaadav, vanem või labasem tehnoloogia - tähendab, efektiivsem ja säästlikum on kõrgtehnoloogia. Meie esivanemad kasutasid raua kaevandamiseks, põldude rajamiseks ja sepistamiseks väga tihti meetodeid, mis oleks katastroofilised, kui neid kasutataks praegu, arvestades inimkonna suurust - juba idee panna põllu rajamiseks metsa põlema, liikudes sellise metsapõletamise kaudu järjest edasi uutele aladele, võis meie looduslähedase esivanema jaoks olla päris hea mõte, ent tegelikult peame leppima faktiga, et sellele esivanemale ei tulnud looduse säästmine nii, nagu seda mõistame täna, isegi mitte pähe. Tema seisukohalt olid metsad pea lõputud ning ressursid piiramatud - kui saab otsa siin, mine lihtsalt edasi.

Tegelikult ei oma mingisugust effekti ka linna taga metsas elav kamp korilasi - sama hästi võiks eeldada, et pärismaalaste olemasolu, kes pole kunagi valget inimest näinud ja elab ökoloogiliselt, vähendab kuidagi tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide poolt toodetavat saastet. Võib-olla see vähendab, ent probleemide kadumise seisukohalt on see vähenemine naeruväärne. Eriti arvestades fakti, et valge inimene põgeneb sealt metsast esimeste külmadega või siis muutub muul viisil tsivilisatsioonist sõltuvaks - näiteks varastades poest sigarette (raha tal ju pole).

Pisut parem pilt tekib, vaadates ökotalusid ja mahetootmist - see on reaalne perspektiiv posiitivseks arenguks. Siiski, ka ökotalu ei lahenda põhilist probleemi - kuidas muuta tehnoloogiat säästlikumaks? Ökotalu peamine pluss on pakkuda rohkem tööd läbi suurema kvaliteedi ning vähendada viletsast toidust tingitud terviseprobleeme, samuti ennetada korporatiivseid vandenõusid sõltuvusttekitava rämpstoidu ning patenteeritud ravimitega ravitavate haiguste sihiliku tekitamise näol. Siin, muuseas, on oluliseks probleemiks antivandeonõuteoreetikud, kes ei suuda mõista, et tänapäeva äris on lollide antivandenõuteoreetikute lõksumeelitamine enam-vähem sama lubatud võte, kui Venemaal tasuta kanakoibade jagamine kohaliku kanatööstuse väljasuretamise eesmärgil. Vandenõuteooriate vastane eeldab, et tasuta kanakoibade jagamine on idealistlike rikkurite suur heldus ning hinna hiljem lakke kruvimine tuleneb elulisest vajadusest. Eluterve ühiskond arvestab kõikide mõeldavate riskidega, sealjuures ka sellega, et ebaeetilise juhi sattumine ühte tuhandetest suurfirmadest on oluliselt tõenäolisem, kui Stalini-laadse tüübi sattumine ühe riigi etteotsa käputäiest suurriikidest. Patoloogiline vandenõuteoreetik eeldab, et kuni tänase päevani on kõikide suurriikide etteotsa sattunud ainult Stalinid. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et ebakvaliteetse kauba tootmine on odavam ning täiesti reaalselt hävitatakse vihmametsasid selleks, et saada mullast naftat - ent lahendus ei ole naftast loobumine, veel vähem reisimisest loobumine ning veel vähem reisimine, õhutades tervet maailma reisimisest loobuma. Pigem tekib siin rida dilemmasid - ning nende lahendamine lähtub esimesest eeldusest, et väga eetilise, andeka ja intelligentse inimese sattumine suurfirma etteotsa on äärmiselt tõenäoline; inimene, kes ei tunneta äri nüansse ning elulisi vajadusi, ei ole tegelikult võimeline seda hindama - ning sellise inimese aktiivne tegevus kellegi "paljastamises" või mingite teooriate levitamises on üldiselt hullem ja lahenduseni jõudmise seisukohalt destruktiivsem tegevus, kui "paljastatavad" tegevused ise oleksid. Igasuguste vandenõude paljastamine nõuab külma närvi, väga suuri teadmisi, võimet teha koostööd võimude ja politseiga ning täpset arusaama uuritavast valdkonnast. Ennekõike on selliste omaduste endas arendamine küllaltki kõrge vanuseni palju kasulikum tegevus, kui kellegi paljastamine mõnelt kuritegelikult aksioonilt - kui just pole tegu äärmiselt ühese ja selge paljastusega, mis viib lõppkokkuvõttes üheseltmõistetavate asitõendite leidmiseni. Väga tihti ei suuda ühiskonna kriitikud öelda veenvalt võib-olla või "on põhjust kahtlustada" ning kindlasti ei ole meie ühiskond piisavalt intelligentne, et isegi võib-olla peale mitte paanikasse sattuda.

Ühiskonna, selle eesmärkide, seaduste ning ennetavate vahendite arengus mängib suurt rolli potentsiaalsete probleemide analüüs ning vastavad täiendused ühiskondlikesse standarditesse, kus ennekõike hinnatakse kahju suurust, mitte süüdlase olemasolu või puudumist. Suurimad kuritööd on kollektiivsed ning nendes osaleb rohkem või vähem teadlikult terve ühiskond - ning ainus aksepteeritav lahendus on negatiivsete kõrvalnähtudeta lahendus probleemile, mis sunnib neid seda tegema. Tõsine vandenõuteoreetik vaatab iseendale näkku ning tunnistab, et on valmis sõitma bussiga sinna, kuhu tal ei ole eriti vaja jõuda, saastades selle käigus teadlikult loodust, ning on valmis ka ühel juhul kümnest laskma ennast ära petta valesüüdistusest, kahjustades mõne inimese või firma mainet, mille eesmärgid on õiglased, eetilised ning hädavajalikud - lausa purustades inimesi just seetõttu, et ei viitsi võtta aega, et rahulikult uurida tervet problemaatikat alustades probleemidest, mida see firma lahendab, ning jätkates probleemidega, mida need lahendused põhjustavad, lõpuks lõpetades lahendustega, mis on tehnoloogiliselt hästi teostatud ning pakuvad esialgse probleemi lahenduseks lahendusi, mis põhjustaks teistsuguseid või üldse mitte mingeid probleeme. Olukorras, kus igasugune lahendus põhjustab probleeme, on tähtis, et korraga rakendataks mitmeid eri lahendusi, mis põhjustavad erinevaid probleeme - siis on löök erinevate loodusressursside pihta ühtlaselt jagatud ning ükski ressurss ei saa fataalset lööki. Seega on lahenduse juures oluline uudsus, inimene peab innovatsiooni tehes olema teatud mõttes täitmatu.

Ökofašism on vandenõuteoreetika oma plusside ja miinustega - ent äärmuslikul kujul muutuvad plussid nulliks ja miinused kasvavad suureks. Ka tehnoloogiausk on sarnane - see näeb globaalset vandenõud kõikides usundites ning mittematerialistlikes filosoofiates, eirates kõikide nende filosoofiate poolt ammu ennustatud probleeme ning pürgimata kunagi selleni, et mõista nende inimeste jutu sisu ja tagamaid, keda nad valimatult maha teevad; äärmuslikul kujul muudab tehnoloogiate arendus ja kasutamine Maa elamiskõlbmatuks planeediks, kui ei tehta väga suuri investeeringuid säästlikumate või õigupoolest loodusele lausa kasulike lahenduste leidmiseks arendustegevuse igas faasis ja turu igas sektoris.

Näeme ka tervet rida valitsustepoolseid puudujääke suutlikkuses ökofašiste harida ning nende piiramatut energiat ja tahet ökoloogilisemate lahenduste loomisel ära kasutada. Kohtame ikka ja jälle relvastatud vastupanu ja täielikku mõistmatust seal, kus inimesed oma heaoluga riskides ründavad probleemide allikaid - peamiselt põhjusel, et neid ei kuulata üldse -, kes on põhjustanud suure osa probleeme, mis on tänasel päeval muutunud inimkonna heaolu suurimateks riskideks. Näeme tohutut kogust head tahet, mida ei suudeta kaasata ega välja arendada sotsiaalselt kasulikuks jõuks - suuremat prohmakat riigijuhtimise strateegiates on raske ette kujutada, sest kogu sellest tahtest kasutatakse reaalses majanduslikus keskkonnas ära väga väike osa; pigem see lausa justkui ei sobiks turumajandusse ja vabakaubandusse. Võime näha, kuidas USA politsei demokraatliku riigi seadusi eirates surus maha mastaapse mässuliste ideede levitamise, kusjuures ideede põhisisuks oli üleskutse seista vastu Bushi katsele suurendada riigivõlga ning tekitada ülemaailmne kriis. Kes protsessi sisu ei mõistnud, uskusid, et siin on õige koht demokraatlikke sõnavabaduse põhimõtteid eirata ning vägivallaga demokraatia ilminguid maha suruda - seda nii Ameerikas kui ka siin, Eestis, kus samuti võeti sõna nendes küsimustes. Siin ületasid "reaalpoliitilised" kaalutlused demokraatia hästi läbi mõeldud põhimõtted ja fundamentaalsed printiibid, KAPO ning Ameerika politsei leidsid, et nemad teavad paremini, mis on ühiskonnale hea - ning nägid palju vaeva, et suruda maha ja naeruvääristada üdini kasulik ettevõtmine. Paljudele pilkudele oli selge, et Bushi ettevõtmine meenutab pigem täiesti tahtekindlat riigi viimist kriisi, kui mingisugust reaalpoliitikat - politseijõud ja valitsused samas uskusid, et tegu on tähtsa ettevõtmisega ning tänu sellele, et nemad teavad riigisaladusi ja olulisi nüansse, on neil õigus või põhjus see maksumaksja raha eest jõuga maha suruda. Selliselt hargneb konflikti täiendav telg - valitsuste suutmatus teha koostööd inimestega, kellel on sisemine tung probleeme lahendada, ent kes tihti ei tea päris täpselt, kuidas seda teha, ning on süüdlaste osas valesti informeeritud. Väga selgelt oli näha Eesti ja USA valitsuste reaktsiooni katsele alustada argumenteeritud diskussiooni - kuna neil tõesti puudusid veenvad argumendid, millega näidata, et hetkel alustatud sõda ning avaliku arvamuse maha surumine ei põhjusta suuremat sorti kriisi, siis tembeldati kriisi ette nägevad inimesed, kes nägid sellises tegevuses lausa vandenõud, vandenõuteoreetikuteks, ning loodi valitsuse poolt juhitud programm nende mainete ruineerimiseks. Siit on näha sündmuste arengut, kus toimuv on aeglane ning põhjuse ja tagajärje asemel toimib pidevalt võimenduv protsess, mille peamine järeldus on mõlema asjaosalise poole rumalus ning suutmatus rahumeelses, argumenteeritud ja harivas vormis probleemi käsitleda ning riske tõsiselt võtta ja maandada.

Usun, et suurem, pikemalt kestnud ning ka tõsisemate tagajärgedega risk on see, et kui tehnoloogia arengut pidurdatakse või selle spirituaalseid negatiivseid kõrvalnähtusid ei nullita, ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi kõige kõrgem tehnoloogia - arvutid, kosmoseraketid ja kiirrongid - võiks toota hapnikku ning tõrjuda kahjulikke kiirgusi, kui neid õigesti edasi arendada; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi aeglasem, kvaliteetsem tootmisprotsess ja väiksemad müüginumbrid võiksid tema heaolu isegi parandada; ületades lihtsa vaimse inimese piiratus mõista, kuidas osad inimesed loovad väärtust palju enam, kui teised, ning vabaturu majanduse printsiip, et igaüks võiks säilitada enda kasuks võrdelise osa väärtusest, mida ta loob, on lihtsalt moraalne ja eetiline, isegi, kui paljud surevad nälga; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mõista, kuidas ta saab enda auga teenitud suuri varandusi kasutada ühiskonna kui terviku arendamiseks, kuigi tal ei ole selleks kohustust - siin tuleb mõista paljude asjade absurdsust ning saada aru, et progressiivset tulumaksu võib õigustada teatud sorti utilitaarne eetika, ent see on äärmuslikult kahjulik teist sorti utilitaarse eetika ning isikliku moraali seisukohalt. Ole siis vaene, kui sinu kutsumus ei ole toota rikkust - ning ära mängi ökoloogiliselt tundlikku inimest, kui sinu kutsumus ei ole uurida tuumafüüsikat seni, kuni kujutled reaalselt, milline tuumaelektrijaam ei põhjusta ohtlikku radiaktsiooni või milline elektrijaam on päriselt tuumaelektrijaamast tõhusam. Ning ära ütle, et sinu toode on kvaliteetne, kui selle materjalid ei ole inimesele kasulikud nii vaimselt, füüsiliselt kui spirituaalselt - sest kvaliteedi esimene tunnus on kvaliteetne materjal. Ka arvuti protsessorit võib toota väga erinevatest materjalidest ning parimate väljaselgitamiseks tehtud investeering ei ole raisatud - pigem peaks siinkohal protsessoritootja loodusele tehtud kahjud iga arvuti poolt lihtsalt kinni maksma ja toote hinnale lisama, sest kes muu selle eest maksma peaks, kui tema klient. Ning odava ravimi patendi ostmine, samas tootes kallimat ravimit, kui see ravim ravib surmavat haigust - see on kavalalt läbi viidud mõrv; müüa seda ravimit tuhandetele on kaasaegne genotsiidi vorm. Teha propagandaga arstide seas maha vaimseid meetodeid, mis ravivad vaimuhaigusi - see on inimeste elude hävitamine, mis tuleneb kuritegelikust ebakompetentsusest. Mitte uskuda lääne arstiteaduse saavutustesse ning mitte otsida viise selle arendamiseks ja ühendamiseks ida arstiteadusega - see on üldistamine olukorras, kus ainus, mis ei ole räige vale, oleks uurida iga erijuhtu eraldi ning uurida igaühe tausta eraldi; suutlikkus ühendada motivatsioon mõlema teaduse taga on faktor, mis pikas perspektiivis viib olulisele majanduslikule ülekaalule - ning igati eetiline on neid ravimeid müüa kallilt, nautida luksuslikku elu ning lasta maksumaksjal see kõik kinni maksta. Sest kui maksumaksja looks võrreldavat väärtust, kui ta üldse tahaks midagi teha, tunneks sisemist tungi asjade parendamiseks ning tõsist motivatsiooni kõikide selleks vajalike teadmiste omandamiseks ning suudaks geniaalselt paljastada iga varastava ametniku - siis oleks tal ka raha selle eest maksta. Kuigi alati kannatavad kõige enam need vähesed, kes seda tegelikult suudaks.

Ruumi ja unenägude struktuur

Ruum on fantaasia, koosunenägemine - väiksed, väga vähese tähelepanu ulatusega osakesed näevad und väikestest asjadest; suured, laiaulatusliku tähelepanuga vaimud näevad und suurtest asjadest. Suurem vaim võib näha unes tuhandet väikest osakest.

Või tunnetada, tunda seda, mida tuhat väikest osakest - panna nende fantaasiast, olukorrast ja tungist kokku suurema fantaasia, olukorra ja tungi. Väike osake haarab killukest reaalsusest, suurem osake haarab hulka väikseid; kas siis tervikuna, või nii - tunnetades Eesti rahva ühisteadvust, võib-olla, kui tunnetada iga inimest sama suurel määral, kui muul ajal ühte oma keha rakku, nõuab see sama palju tähelepanu, kui muul ajal miljoni raku tunnetamine. Ent tähelepanu piiratuses eelistame ehk tunnetada hoopis väiksemat ajuosa, mis nende rakkudega suhtleb.

Algosake võib otsida mõnd värvi, footon võib liikuda ja põrgata, kuni leiab selle värvi ja neeldub. Jäävuse seadused - energia ja mateeria jäävuse seadused, kui miski on kogetav, kogeja, siis see jääb igaveseks. Iga väiksem ja suurem hing jääb igaveseks - algosake on väiksem hing, ent võib-olla ka suur. Valgusfooton saab kuskilt võimsa punase kogemuse, annab selle edasi silmas; silm ja närvisüsteem arutavad selle üle, ent näevad korraga väga väikest pilti - terviku struktuur aitab neil organiseeruda, tehes mõtestatud suuremat koostööd, sünergias luues tervikpilti. Kuskil ajukeskuses, kuhu see info jõuab, suudetakse koos kujutleda tervet stseeni, olukorda, ruumilist visuaalset pilti. Tähelepanu on osaliselt seal, osaliselt mälus, osaliselt igal pool mujal.

Ent tähelepanu võib tajuda seda objekti ka vahetult, mida silm talle toob. Silmas toimuvad reaktsioonid, vaim kui tervik on loov - võime loova järelduse teha asjast, mida korraga suudame näha, mis kujutlussilma korraga ära mahub. Tehes tehteid tükkhaaval - võime iga tüki osas teha parimaid järeldusi ning täiustada meetodit, ent selline mikrooptimisatsioon omab vähem mõju algoritmile kui tervikule. Algoritm on viis minna läbi infost, mida tervikuna, koos kõige asjassepuutuvaga, kujutleda ei suuda. Kujutledes tervikut, võime teha loova järelduse - uudse, teistsuguse, kastist väljas.

Unenägu, kui osake näeb und ..osakesed on omavahel seotud - need seosed, mis määravad teatud reaktsioonide leviku struktuuri, teatud vastastikmõjude tugevuse, on meie nähtav, tavapärane kolmemõõtmeline ruum. See on lähend teatud reaktsioonide vastastikmõjude tugevusest hingede vahel. Ent sügaval sisimas võivad need osakesed olla seotud ka palju muuga - meie jaoks sisimas, kui oleme siin ruumis, ent mõnes muus ruumis võib just see olla väline; mõne hoopis teistsuguse olendi jaoks, kelle jaoks see muu ruum on peamine elupaik, võib see olla nähtav ja tajutav. Osakesed näevad und - osalevad kord ühtedes, siis teistes, siis kolmandates vastastikmõjudes, võib-olla miljoneid kordi sekundis, tiireldes mööda spiraali. Igas sellises mõjus toimuvad erinevad muutused, erinevad vastastikmõjud - ja pisut nendest muutustest mõjutab ka meie nähtavat reaalsust.

Kui sureme, siis meie rakkude vahele jäävad sidemed - ruum on tegelikult "ühes punktis", miski ei sunni seda looma sidemeid ainult 3D reeglitele toetudes, sidemeid on lõputult ja osad neist on tugevad. Kui näeme und, siis meie teadvus laotub mujale, suhestub muude sidemetevõrgustikega - kus ta alateadlikult on alati esindatud, ent nii sügavalt, et see ei ole vabalt tajutav. Kui sureme, jäävad needki struktuurid alles ja kuni meie keha mäletab seda struktuuri, see kehtib - endiselt näeb ka meie keha und meie kehast, vahel. Ja siis on sidemed nende rakkude, nende aatomite ja algosakeste vahel reaalsed; teatud suhted, suhestumised jäävad.

Ruum kui tervik otsib alati parimaid lahendusi, mis arvestaks võimalikult hästi iga viimase kui osakese, iga viimase kui hinge taotlust. Ruum on tervik - vahemaid ja piire ei ole. Osake, mis saavutab terviklikkuse, tajub igaveseks kõiki neid seoseid, mis on tema ja teiste vahel, potentsiaalidena - elades täisväärtuslikult kõikides ruumides korraga, toetades neid ja juhtides edasi. Tuhanded transformatsioonid, see on üks punkt neist.

Unenäos muundub see, millist aspekti oma seostevõrgust näeme - tunnetame eri aspekte eraldi, loome nende terviklikkust ja täiuslikkust, vahepeal seostame neid teiste aspektidega. Kui suurem teadvus liigub mööda väiksemaid, ta tunneb kaasa - tema tunded, kujutlused ja elamused lähevad kaasa sellega, millele tema tähelepanu suundub, ta muutub sellega üheks. Tunnetades paljusid korraga, võib leida lahendusi, mis on parim kõigi jaoks tervikuna, arvestab kõikidega - või ka leida, mida peaks kellelegi ütlema, et sümbioos oleks võimalik, kas keegi peaks midagi muutma. Võib leida loova lahenduse tervikule, selmet lahendada ükshaaval ja mitte jõuda sünergiani. Kui kõik hinged on suuremad, kõik tajuvad rohkem, siis tekivad suuremad sünergiad, terviklikumad organismid - ja parim organism võimaldab individuaalsust, iseotsimist, ilma et sünergia sellest katki läheks; igaüks teeb, mida soovib, liigub täiuse poole, ning tervik teeb, mida soovib, liigub täiuse poole. Sest kuhupoole siis veel.

Ruum on suhtemuster, suhtevõrgustik, oma muutumise seadustega, mis teatud aspektist meenutavad 3D ruumi. Ent vastastikmõjusid on palju, tuhandeid, ja paljud neist on sügaval osakeste sees - sügaval hingepõhjas, muud seosed, kui need, mida igapäevaselt kogeme. Võib-olla need, mida kogeme mõnes unenäos, võib-olla need, mida kogeme, kui tunnetame ühtsust. Ja reaalsuse olemus ise on meie tahe ja meie kujutus, mida me tajume - mida tajub hing, laskudes ajusse, või minnes mujale. Aju ise - see on "seletus", "materialistlik seletus", ent see, millest aju on teadlik, see on päris - mälestused, nägemused, kus hing liigub, see on reaalsuse tegelik olemus; "seletus" on selle teisendus. Sest füüsika on abstraktne, see ei puuduta tegelikku olevat - see puudutab seoseid, põhjuseid, tagajärgi, ent mitte asjade sisimat olemust. Asja sisim olemus on see, mida me tunneme, kes me oleme.