Ruumi ja unenägude struktuur

Ruum on fantaasia, koosunenägemine - väiksed, väga vähese tähelepanu ulatusega osakesed näevad und väikestest asjadest; suured, laiaulatusliku tähelepanuga vaimud näevad und suurtest asjadest. Suurem vaim võib näha unes tuhandet väikest osakest.

Või tunnetada, tunda seda, mida tuhat väikest osakest - panna nende fantaasiast, olukorrast ja tungist kokku suurema fantaasia, olukorra ja tungi. Väike osake haarab killukest reaalsusest, suurem osake haarab hulka väikseid; kas siis tervikuna, või nii - tunnetades Eesti rahva ühisteadvust, võib-olla, kui tunnetada iga inimest sama suurel määral, kui muul ajal ühte oma keha rakku, nõuab see sama palju tähelepanu, kui muul ajal miljoni raku tunnetamine. Ent tähelepanu piiratuses eelistame ehk tunnetada hoopis väiksemat ajuosa, mis nende rakkudega suhtleb.

Algosake võib otsida mõnd värvi, footon võib liikuda ja põrgata, kuni leiab selle värvi ja neeldub. Jäävuse seadused - energia ja mateeria jäävuse seadused, kui miski on kogetav, kogeja, siis see jääb igaveseks. Iga väiksem ja suurem hing jääb igaveseks - algosake on väiksem hing, ent võib-olla ka suur. Valgusfooton saab kuskilt võimsa punase kogemuse, annab selle edasi silmas; silm ja närvisüsteem arutavad selle üle, ent näevad korraga väga väikest pilti - terviku struktuur aitab neil organiseeruda, tehes mõtestatud suuremat koostööd, sünergias luues tervikpilti. Kuskil ajukeskuses, kuhu see info jõuab, suudetakse koos kujutleda tervet stseeni, olukorda, ruumilist visuaalset pilti. Tähelepanu on osaliselt seal, osaliselt mälus, osaliselt igal pool mujal.

Ent tähelepanu võib tajuda seda objekti ka vahetult, mida silm talle toob. Silmas toimuvad reaktsioonid, vaim kui tervik on loov - võime loova järelduse teha asjast, mida korraga suudame näha, mis kujutlussilma korraga ära mahub. Tehes tehteid tükkhaaval - võime iga tüki osas teha parimaid järeldusi ning täiustada meetodit, ent selline mikrooptimisatsioon omab vähem mõju algoritmile kui tervikule. Algoritm on viis minna läbi infost, mida tervikuna, koos kõige asjassepuutuvaga, kujutleda ei suuda. Kujutledes tervikut, võime teha loova järelduse - uudse, teistsuguse, kastist väljas.

Unenägu, kui osake näeb und ..osakesed on omavahel seotud - need seosed, mis määravad teatud reaktsioonide leviku struktuuri, teatud vastastikmõjude tugevuse, on meie nähtav, tavapärane kolmemõõtmeline ruum. See on lähend teatud reaktsioonide vastastikmõjude tugevusest hingede vahel. Ent sügaval sisimas võivad need osakesed olla seotud ka palju muuga - meie jaoks sisimas, kui oleme siin ruumis, ent mõnes muus ruumis võib just see olla väline; mõne hoopis teistsuguse olendi jaoks, kelle jaoks see muu ruum on peamine elupaik, võib see olla nähtav ja tajutav. Osakesed näevad und - osalevad kord ühtedes, siis teistes, siis kolmandates vastastikmõjudes, võib-olla miljoneid kordi sekundis, tiireldes mööda spiraali. Igas sellises mõjus toimuvad erinevad muutused, erinevad vastastikmõjud - ja pisut nendest muutustest mõjutab ka meie nähtavat reaalsust.

Kui sureme, siis meie rakkude vahele jäävad sidemed - ruum on tegelikult "ühes punktis", miski ei sunni seda looma sidemeid ainult 3D reeglitele toetudes, sidemeid on lõputult ja osad neist on tugevad. Kui näeme und, siis meie teadvus laotub mujale, suhestub muude sidemetevõrgustikega - kus ta alateadlikult on alati esindatud, ent nii sügavalt, et see ei ole vabalt tajutav. Kui sureme, jäävad needki struktuurid alles ja kuni meie keha mäletab seda struktuuri, see kehtib - endiselt näeb ka meie keha und meie kehast, vahel. Ja siis on sidemed nende rakkude, nende aatomite ja algosakeste vahel reaalsed; teatud suhted, suhestumised jäävad.

Ruum kui tervik otsib alati parimaid lahendusi, mis arvestaks võimalikult hästi iga viimase kui osakese, iga viimase kui hinge taotlust. Ruum on tervik - vahemaid ja piire ei ole. Osake, mis saavutab terviklikkuse, tajub igaveseks kõiki neid seoseid, mis on tema ja teiste vahel, potentsiaalidena - elades täisväärtuslikult kõikides ruumides korraga, toetades neid ja juhtides edasi. Tuhanded transformatsioonid, see on üks punkt neist.

Unenäos muundub see, millist aspekti oma seostevõrgust näeme - tunnetame eri aspekte eraldi, loome nende terviklikkust ja täiuslikkust, vahepeal seostame neid teiste aspektidega. Kui suurem teadvus liigub mööda väiksemaid, ta tunneb kaasa - tema tunded, kujutlused ja elamused lähevad kaasa sellega, millele tema tähelepanu suundub, ta muutub sellega üheks. Tunnetades paljusid korraga, võib leida lahendusi, mis on parim kõigi jaoks tervikuna, arvestab kõikidega - või ka leida, mida peaks kellelegi ütlema, et sümbioos oleks võimalik, kas keegi peaks midagi muutma. Võib leida loova lahenduse tervikule, selmet lahendada ükshaaval ja mitte jõuda sünergiani. Kui kõik hinged on suuremad, kõik tajuvad rohkem, siis tekivad suuremad sünergiad, terviklikumad organismid - ja parim organism võimaldab individuaalsust, iseotsimist, ilma et sünergia sellest katki läheks; igaüks teeb, mida soovib, liigub täiuse poole, ning tervik teeb, mida soovib, liigub täiuse poole. Sest kuhupoole siis veel.

Ruum on suhtemuster, suhtevõrgustik, oma muutumise seadustega, mis teatud aspektist meenutavad 3D ruumi. Ent vastastikmõjusid on palju, tuhandeid, ja paljud neist on sügaval osakeste sees - sügaval hingepõhjas, muud seosed, kui need, mida igapäevaselt kogeme. Võib-olla need, mida kogeme mõnes unenäos, võib-olla need, mida kogeme, kui tunnetame ühtsust. Ja reaalsuse olemus ise on meie tahe ja meie kujutus, mida me tajume - mida tajub hing, laskudes ajusse, või minnes mujale. Aju ise - see on "seletus", "materialistlik seletus", ent see, millest aju on teadlik, see on päris - mälestused, nägemused, kus hing liigub, see on reaalsuse tegelik olemus; "seletus" on selle teisendus. Sest füüsika on abstraktne, see ei puuduta tegelikku olevat - see puudutab seoseid, põhjuseid, tagajärgi, ent mitte asjade sisimat olemust. Asja sisim olemus on see, mida me tunneme, kes me oleme.

Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Looduslik valik ja ühiskond

Tihti, kui räägin mõnest mõttest, kuidas reageerida looduslikele ja sotsiaalsetele protsessidele, et parandada üldist heaolu, tuuakse mulle otseselt või kaudselt selline vastuargument - kui propageerida või püüda ellu viia mõnd positiivset meedet, siis sellega takistame loomulikku arengut, mille käigus peavad hävima või nõrgenema need, kes ise selle meetme vastu on näiteks nõrkusest või rumalusest tulenevatel põhjustel.

Ühest küljest on selge - inimestel tuleb ise oma vigadest õppida lasta ning kui looksime ideaalse või heaoluühiskonna jõuliselt, iseenda heaolu silmas pidades (ehk siis üldiseks heaoluks vajalikku propageerides ja põhjendades), siis jääksime äärmuslikult nõrka ühiskonda. Nõrkus tuleneks sellest, et suur osa selle liikmetest kahtleks, kas ikka just see on õige tee, ning võiks mitmesugustes olukordades jõuliselt patoloogilise seisu taastada. Selles mõttes on tähtis mitte juurutada ühiskonda positiivseid arenguid, mille vajalikkusest suur osa ühiskonna liikmetest aru ei saa või mille vajalikkusest nad piisavalt aru ei saa, et olla valmis mõnest (muust) heaolu detailist loobuma.

Teisest küljest tuleb arvestada sellise mõttelise katsega. Oletame, et kõik ühiskonna liikmed (näiteks 99%) suudavad teoreetiliselt selgelt mõista, et selline meede on vajalik. Näiteks saavad 99% ühiskonna liikmetest aru, et isegi kergete ebamugavuste puhul võiks juurutada märksa loodussäästlikumat eluviisi - näiteks, kui peame üleval pidama rohkem talunikke (tootma neile nende tegevuseks vajalikke vahendeid), siis võimalik, et teatud muudatused maa ökoloogilisema kasutuse suunas kaaluks üle vajaduse rohkemate traktorite jm. tehnika järele - või ka, tundumalt ökoloogilisem käsitsi kõplamine jms. võiks teatud tingimustel kaaluda üles kahju, mida saame sellest, et veame elektriliine jms. tehnikat rohkemate ja tihedamalt asustatud talukohtadeni. Ehk siis - vähem mürke, vähem bensiini põllul ja vähem tundetult kasvatatud toitu võiks olla kasu, mis kaalub üles suurema saaste teisest küljest. Kõik teadvustavad, et täiuslikult ökoloogilised keskkonnad, nii palju, kui inimesed on valmis neis elama, kaaluvad igal juhul üles igasuguse tekkida võiva kahju. Selline on näide meetmest, mis on üheselt ja kõigile arusaadavalt kasulik.

Rääkides paljudest muudest sarnastest meetmetest tekib tihti vastuargument, mis ei puuduta meetme sisu - teavitades inimesi jõuliselt selle meetme kasulikkusest, näiteks mõne ravimi kahjulikkusest, tõkestame loomulikku arengut, mille põhjal inimesed, kes usaldavad valesid arste ja tehnoloogiaid, peaksidki õigupoolest surema. Selline väide on ühest küljest õige - kuivõrd see, kui laseme sügavalt juurdunud valearusaamadel vohada ning kulutame näiteks raha kampaaniale, mille sihtgrupp õigupoolest ei ole valmis seda kampaaniat kinni maksma, blokeerime loomulikku arengut, mis võiks viia siiski ühiskonnani, mille teenimine ei ole vähemuse huvi, vaid mille allesjäänud enamus ongi valmis seda igal viisil turgutama.

Samas on vastuargumendid:

• Eeldame, et tegelikult saavad kõik inimesed aru, et tuleks viia läbi muudatus X. Sellisel juhul eeldame, et suur osa inimesi eeldab, et teised peaksid sellest ise aru saama, enne ei ole mõtet sellest rääkida. Nüüd eeldame, et ükski inimene selle tõttu sellest ei räägigi. Siis pöördub see loodusliku valiku argument tegelikult selle kasutaja enda vastu - kesiganes sellist argumenti kasutab, on potentsiaalselt ka ise see, kes ei suuda muudatuse vajalikkust õigesti hinnata. Loomulikult, kui muudatusest teavitamine kätkeb riske selle kaudu, et vääralt arusaajad ohustavad muudatusest teavitada, siis tasub tihti kas elada probleemiga või püüda leida teid, kuidas muudatus puudutaks ainult vähemust, kelle heaolu siiski paraneb. Väga paljud positiivsed arengud puudutavad siiski kõiki või mitte kedagi.
• Teine aspekt on see, et ühiskonna puhul on loomulik rollide jaotus, kus ühed saavadki aru ühtedest ja teised teistest asjadest - ütleme, et on 300t liiki erinevat iseloomu, mis sünnivad õigetes looduslikes proportsioonides selliselt, et iga probleem saaks hõlmatud. Selle tõttu tuleb ka hoolega kaaluda, et kui suudad mingi probleemi olemusest aru saada, siis võib-olla ongi just sinusuguste roll just selle probleemi ilmnedes alarmeerida ning oma teadmisi välja näidata. Ühiskond on siiski terviklik organism, kus mingil määral jaotuvad rollid - kui just ei olegi tunnet, surmatungi, et sellel ühiskonnal oleks aeg hävida. See argument ei kehti, kui teatud rolli täitjaid mingil olupoliitilisel või ajaloolisel põhjusel ei väärtustata - kui näiteks ainus viis hoida ära massihävingut on kasutada võimeid, mille evijaid selles ühiskonnas tõsiselt taunitakse, oleks probleemi ettenägijatel parem ära kolida või valmistuda selle probleemi üle elamiseks või lokaalseks kaitseks. Sellel viimasel juhul kehtib kindlasti loodusliku valiku argument.

Unenägude reaalsusest ja unenäoteaduse kaitseks

Unenäod edastavad meile objektiivset informatsiooni millegi kohta.

On inimesi, kes selle väite tõesuses kahtlevad. Mida neil on vastu öelda? Nad võivad väita, et unenäod on juhuslikud, aju töö kõrvalprodukt. Ent see väide ei sisaldaks sisemist vastuolu ainult juhul, kui aju töö produtseeriks juhuslikke teadvusnähte, mis ei ole seotud selle aju objektiivsete protsessidega. Kui unenäod on aju töö kõrvalprodukt, mis on täpselt seotud sellega, millised keemilised või muud protsessid toimuvad ajus, siis peegeldavad unenäod objektiivselt neid protsesse. Loomulikult jääb küsimus, mis keeles nad seda teevad.

Nagu teame paljudest uneuuringutega seotud töödest, võib unenägusid avatud meelega vaadeldes jõuda tavareaalsusega sarnanevast kujutisest teise, kus unenäoobjektid, mida näeme tavareaalsusest pärinevate kujunditena, muutuvad "energeetiliseks" - need hakkavad täiel määral kehastama puhtaid energiaid, mida võib alternatiivselt nimetada ka emotsioonideks või teadvuse mustriteks - puhtaid teadvuse sisusid, mis ei ole mõjutatud välisest ilmast. Tavapäraselt oleme harjunud, et iga teadvuse sisu on seotud mõne materiaalse objektiga, meie psüühe on harjunud sellele osalisele kujutisele - õuna üks pool - projitseerima juurde ka kõike seda, mis tundub olevat varjatud. Kui vaatleme klaasist kera ühelt poolt, näeme tervet kera; vaatame pilve, näeme nägu - vaatleme oma vaimusilmas energeetilist objekti või mingit teadvusemustrit ja näeme objekti, kus on "täidetud lüngad" meile harjumuspärases keeles või sümboolikas. Seega luuakse tõelisest unenäoreaalsusest, mis peegeldab objektiivselt meie teadvuse sisusid ning vastastikmõju sellega haakuvate objektidega, vabade assotsiatsioonide meetodil reaalsus, mis võib pealiskaudse vaatleja ära petta, jättes mulje, nagu oleks unenäo terviklik olemus pelgalt igapäevaelu objektide kajamine vaimusilmas - nagu oleks unenäod huupi kokku pandud argireaalsuse kujunditest ja sümbolitest. Siiski, kui tahame vaadelda unenägu kui millegi objektiivset peegeldust meile võib-olla vähetuntud keeles (sest võib-olla ei suuda me unenäos orienteeruda ja toime tulla, olles äärmisel juhul hirmunud ja paranoilised ning seostades selle võõra maailma objekte enda argiteadvuse kõige hullemate hirmukujutelmadega), siis peame just nimelt seda assotsiatsioonide maailma eirama - ehkki ka selles võib olla oma tõde, sest selliseid sümboleid analüüsides jõuame kindlasti lähemale sellele sisule, mida nad peegeldavad; näiteks võib ka õudusunenägu meenutada midagi kohutavat meis või meie ümber, millega peaksime tegelema. Seega muutub unenäo kui argireaalsuse objektide juhuslik teadvusesseilmumine küll osaliselt tõeseks, ent täiesti sekundaarseks unenäo kui paralleelreaalsuse tunnetamisel - mis võib olla kurb niivõrd kuivõrd unenäo tegelik, objektiivne sisu võib olla meie heaolu jaoks oluline, isegi äärmiselt oluline. Unenägu võib ka peegeldada meie aimdusi ja intuitsioone argireaalsuse suhtes, mispuhul argireaalsuse kujundite ilmumine ei ole juhuslik, vaid selle unenäo seisukohalt oluline - otsides assotsiatsioone millegi muuga võime ennast petta. Ka siis võib olla tähtis vaadelda justnimelt unenäo tegelikku, assotsieerimata sisu. Inimene, kellele meeldivad sümbolid ja nende varjatud tähendused, teeb ilmselt parimini, kui ei püüagi neid assotsiatsioone kõrvale heita, vaid süveneb justnimelt neisse.

Unenägu, seega, on objektiivne pilt keemilistest ja miks mitte ka väga tundlikest füüsilistest või muudest protsessidest meie teadvuses - muidugi ei ole see objektiivsus kättesaadav sellele, kes mõistab seda keelt vääralt, aga on ainult neile, kelle seostevõrgustik unenäo sisulise keele ning tema elu või heaolu vahel on hästi kaardistatud ja objektiivne; unenägu kui selline, nagu iga teadvuse sisu, on alati objektiivne, nagu ka väärtõlgendus on objektiivne informatsioon tõlkimisviisi ebaautentsusest, ent arusaam unenäost ei pruugi seda olla - see võib olla eksitav, illusoorne. Nii võime tõlgendada eksitavalt ka oma meeli argireaalsuses, näiteks ehmatades või tehes valesid järeldusi, ehkki meelte sisend kui selline on kindlasti objektiivne - see peegeldab autentselt teatud keemilisi või muid protsesse, näiteks ehkki nägemine võib petta, on nägemise taju siiski väga objektiivne pilt silmas ja närvisüsteemis toimuvast, mis on pea alati ka mõjutatud välismaailma sündmustest meie ümber.

Siis jääb veel küsimus. Miks unenäod on olulised? Või kas? Triviaalselt teame, et unenägude sisu, intensiivsus ja vorm võivad mõjutada tugevalt meie energeetilist seisu unenäole järgneval ajal - võime olla psüühilisest energiast tühjad, kurnatud, või siis kirkad ja erksad. Skeptik võib siinkohal väljendada enda keelemaagilist maailmapilti väitega, et need ei ole üldse energiad, sest need ei ole füüsilised - sellise lähenemise puhul oleks võimatu eristada ka potentsiaalset ja kineetilist energiat; kineetiline energia, nagu ka vaimne energia, on teovõime või näiteks mõtlemis-, loomisvõime. Igaüks, kes üldse omistab loomisele ja loovusele mingit väärtust, peab tunnistama, et loomisvõime on kõikuva tugevusega ning seda kõikuvust on praktiline ja efektiivne väljendada teatud energia kõikumisena - ehkki sellel energial puuduvad paljud soojusenergia omadused, nagu summa konstantsus. Unenägude vaba assotsiatiivsust võib näha asjaolus, et kui näeme und ja meie ümber on müra, võime näha unes näiteks tehaseruumi, ehkki tegelikult on tegu rongiga - sarnane teadvuse sisu, kui "täita lüngad", meenutab tehast. Järelikult, et saada puhast unenäokogemust, võiksime jätta need lüngad täitmata. See eeldab intuitsiooni arendamist - intuitsioon on võime võtta vastu reaalsust, lasta teadvusel vabalt voolata, mitte liikuda kätteõpitud ja etteantud mustrites; selle asemel, et valida õpitud muster ("tehas"), võiks lasta teadvuse sisul (mõni müra komponent) voolata meieni vabalt ja puhtalt, kuni suudame seda kuidagi tõlgendada ja sellest järeldusi teha - näiteks, olles lucid dreamingu seisundis, võiksime otsustada, et peaksime magama hoopis teises kohas, kus müra on vähem (kui see on pidev). Sellega mõjutame otseselt enda energeetilist tasakaalu.

Teadvuse sisud võivad olla ka mälestused, mis omavahel kombineeruvad ning millest assotsiatsioonide puslemeetodil tervikut kokku pannakse. Sellisel juhul võib unenäos moodustuv pilt, mis ehitatakse paljude juhuslike mälestuste ümber ning ärkab ellu, hakkab selle pildi loogika põhjal arenema, osutuda justnimelt selleks reaalseks tulevikuks, kuhu peatselt satume, või selleks reaalseks olevikuks, kus viibime. Sellisel juhul on unenägu argireaalsuse suhtes ennustuslik - ent ta võib seda olla ka teist moodi. Näiteks võib meie teadvuses toimuv protsess olla suunatud uuele avastusele; võib-olla on meie harjumus kanuuga merel sõita vajalik eeltingimus, et mõista lainete ja vee dünaamikat - hakkame nägema unes oma järgmist retke ja selle elemente, tunnetama tungi ja huvi, mis ongi see energia, mis meid sellele retkele viib.

Unereaalsus võib olla seotud ka süvapsühholoogilise tegelikkusega, millel on argireaalsusega juba väga vähe seost - täielikult väljaspoole suunatud inimese jaoks võib see olla midagi täiesti võõrast, isegi ohtlikku või "ebatähtsat". Selline inimene võib sisemise vastuolu sümptomeid, näiteks inimeste tõrjuvat hoiakut, tõlgendada välise maailma raskuse - näiteks puuduliku enesekehtestamisoskuse - ilmingutena või siis maailma tegelikkuse, "karmi realismina". Samas, kui sisemine transformatsioon võiks tähendada, et ta ei mõju nendele inimestele energeetiliselt painavalt, mis võiks muuta seda objektiivset reaalsust, mida väljendavad argielu sündmuste põhjustatud aistingud ning meie kujutluse reaktsioonid neile. On ka inimesi, kes sisimas teisi süüdistavad ja kahtlustavad, uskudes, et teised seda ei taju, ning tundes end halvasti, kui neid koheldakse kui süüdistavaid ja kahtlustavaid inimesi - kuna nad enda arvates on väliselt kõike muud kui seda. Või inimesi, kellest õhkub valmisolekut iga ühist sõpra sinu vastu pöörata, kui sellest saab suurt kasu (või lihtsalt mingist ängist) ning kes on siiski siiralt solvunud ja peavad sind halvaks inimeseks, kui sa jätad neid kokku viimata neile eluliselt väga olulise inimesega, oma sõbraga. Samas peegelduvad sinu tunded ning varjatud nõuded nende süvateadvusse reaalsete vaimsete struktuuridena - need on olemas nende psüühikas, elulised ja väga olulised. Ainus, mida teha, oleks süveneda mõnda unenäkku või sisekaemusse ning viia läbi vaimne puhastumine, mis on ilmselgelt siiras ja omakasupüüdmatu, et saaksid nende kasuks astuda vajaliku sammu. Sisemaailma alahindav inimene võib selle asemel süüdistada, ähvardada või püüda mõnda ühist sõpra sinu vastu pöörata, tundes endal veel selleks teatavat õigust - ja sa ei saa sinna midagi teha, sest elades väljapoole ning uskudes, et sisemaailm lihtsalt ei loe, on see inimene veendunud enda õiguses tõeliselt solvuda, ärritada ja sind siiralt süüdistada, kui ütled välja, miks sa tegelikult selle kokkuviimise pidevalt unustad ja selleks piisavalt ei pinguta. Selline inimene võib kahelda unenägude reaalsuses.

Unenäost võime õppida vaimseid protsess ja nende sisemist loogikat - ent ka nende seost millegi suuremaga, tõelise reaalsusega, millest argireaalsus või "reaalsus" on üks aspekt. See on koht, kus reaalsust välja naerda - mitte seda, tõelist, mis sisaldab nii seda välist aspekti, kui seda sisemist, mis ei ole välisega isegi mitte piisavalt võrreldav, et pidada üht suuremaks, väiksemaks, stabiilsemaks või teisest ülemaks, vaid seda, mis on triviaalselt reaalsus, tõendatavalt ja kergesti tõestatavalt reaalsuse konsistentne avaldumine; vastandades seda sellele, mis on suurem, keerukam ning palju rohkemate seoste ning palju enama kindlama loogikaga, kui suudame näha või ehk isegi aimata. Unenägu on ilma kahtluseta üks värav sellesse reaalsusesse, veel mõnda tahku sellest, mida paljud peavad sekundaarseks, jätavad unarusse, kuni see on juba ilmselge - ja jällegi astub küllaltki intelligentsete ja kultuursete inimeste ringi üks totakas müügimees, kelle petturlik maailmavaade on tuvastatud juba sekunditega, juba enne, kui ta räägib, ning püüab mõne kultuse haigestund liikme kombel omale teadaolevalt natuke ebakvaliteetset ja natuke ülehinnatud kaupa kindla näoga maha müüa, kulutades selleks aega ning teadmata, et see üritus on juba ette naeruväärne - et odavam oleks süveneda endasse, kulutada need paar nädalat kvaliteedikontrolli aluste õppimisele ning areneda vaimsemalt ja sügavamalt sinna punkti, kus saab sama hinnaga müüa sama ajaga tehtud kaupa, mis on lihtsalt korralik.

Unenäo loogika, müstika ning selle siira, naiivsust meenutava huvi ja entusiasmi, siiruse ja vaimse puhtuse avaldumine, mis ilmneb pigem nii mõnestki unenäost ja loodusest, kui katsetest tabada ära mõne siira subkultuuri "stiili" või "nippi", tunnetamine ja selles arenemine; unenäo katsumuste läbimine ja neis tugevnemine; unenäo ja argireaalsuse sarnasuste tabamine - see on see, mida peaksime tegema öösel; need on võidud, milleks määratud aega nii mõnigi lihtsalt raiskab ja kulutab, jättes juhuse hoolde kõigi nende tuhandete öötundide ning arengute efektiivsuse; tegemata midagi, et saada tegelikku kasu kõigest sellest andest ja loomingust, kõigist nendest uudsetest lähenemisnurkadest, sügavatest kaemustest ja intuitsioonidest, mida ta võib kogeda unes. Öeldakse, et sisse- ja väljahingamise vahel on üks hetk, kus kõik inimesed on kirgastunud - see võib olla tõsi, ent kui sellest ei õpita oma teel, kui see ei muuda neid sisemiselt rahulikemateks ega vaimselt teadlikemaks, võiks seda pidada suureks alanduseks neile; kui sul midagi ei ole, siis sa ei ole nõrk, vaid see, kes püüab toimida sellega, mis on - aga kui sul midagi on ja see ei kajastu, siis oled tõesti sellevõrra nõrk ja endiselt alaväärne, et sul seda ei ole. See ei ole mõnitav repliik, vaid pigem teatud vastus inimestele, kes püüavad kõiki ühele pulgale panna rääkides, et tegelikult on igalühel sügavaid vaimseid kogemusi - mida sügavamad on sinu ajutised kogemused, seda nõmedamaks muutub võimetus neid hoida, hinnata või väärtustada, seda suurem ignorantsus ja moraalne nõrkus avaldub selles, kui see kõik on hommikuks läinud. Seda suuremat spirituaalset intelligentsipuudust, arengupeetust ja nõmedust näitab see, kui siiski avaldud, nagu oleks maailm ebamoraalne, kui kohtleb sind just nii, nagu oleks sinus sisimad puudused, mida hoolikalt varjad - nagu vaimne transformatsioon oleks stiiliküsimus. Ja selles on materjalismi ülim nõrkus - kaasaegne materjalism, suuremas osas oma ilmingutes, võrdsustab stiili järgimise, ametliku kogukonda kuulumise või sõnad ja teod tõelise, sisima transformatsiooniga; kuigi hästi teame, et kes on sisimas reetur, on alati reetur - ka siis, kui tõestab aastatepikkuse tööga, et ta seda ei ole, tehes õigeid, üldise hüvangu suuna ning vastutustundliku maneeriga otsuseid; kes on võimetu reeta, ei ole reetur ka siis, kui ta ei ole astunud ühtegi sammu selle tõestamiseks - kui ta kannab reeturi kuube, räägib reeturi slängi ning kannab karnevalil reeturi lippu; ka siis, kui ta elab majas, mille ees on reeturi monument. Materjalist, kes on südames alati, ent tegudes õilis, peab ennast õilsaks - samas, kui saatusliku ahvatluse hetkel sõltub kõik ainult sellest, et miljonid vastutajad oleks oma hääli andnud vähestele sellistele. Usun, et siin on suur roll nõrkade unenäosignaalide selgel teadvustamisel ja puhtal tunnetamisel - kui arstide liidu juhiks on saanud tundetu karjerist, kelles puudub sügavus, võidakse põlu alla seada ka arst, kes töötab enda unenägude kallal ning avaldab kõik need algstaadiumis teaduse natuke logisevad ja põhjendamata väited ning nägemused, ent alati võib mõelda sellele, et selline arstide liidu juht kulutab vähemalt kuus tundi igast päevast lihtsalt laisklemisele, püüdmatagi seda olulist osa oma elust kuidagi kasutada; veel hullem, sunnib seda peale ka teistele. Sest kui müstikas peitub ka üks või paar olulist tõde, muudab see automaatselt petturiks ning ohtlike tagajärgedega valeõpetuse levitajaks iga materjalisti, kes kulutab aktiivselt aega püüdele kahjustada igaühe mainet, kes on neid tõdesid leidnud või püüab levitada seisukohti, et meil ei ole piisavalt infot nende täielikult kõrvale heitmiseks. Siis saab ka teise inimese tervist lõhkuvaks kurjategijaks see, kes püüab kedagi "ravida" jõuvõtete ja mitte veenvate argumentidega sellistest müstikasümptomitest või siis see, kes diagnoosib raskuse või vaimse kõikumise põhjuseks sellise maailmavaate, kuigi tegelik põhjus on miski, mis lokkab ja nakkab vabalt ka temas endas, kuigi ta on ehk pisut immuunsem. Usun, et katsed jõuliselt alandada unenägude teadust, mida on näha ka Eesti materjalistide kogukondades, on justnimelt objektiivselt väärad ning sellistena aktiivsed katsed eksitada, valediagnoose määrata, inimeste maineid hävitavalt kahjustada või muid kuritegusid toime panna - asju, mis kahtlemata oleksid kuriteod või äärmiselt põlastusväärsed, kui neid tehtaks nende tagamaid teadvustades. Muutub ju sellise arsti tegevus võimatuks ja heaolu saavutamine palju raskemaks - ja mitte ainult seda, vaid valeinfot peale surudes oleme ohtlikud ka ühiskonnale. Ja lõpuks, teaduse iseenda loogikast lähtudes - see, mis ei esita oma vaateid piisavalt neutraalselt, tajudes, mis on tõestatud - mida saab kindlalt väita - ja mis ei ole, see ei ole enam teadus, isegi kui pretendeerib; tegelikult on igasuguses "kõvas teaduses" igasuguse valeinfo esitamine teaduse nime all, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, alati petturlus, isegi, kui tõendites on viga raske leida - lauspetturlus on see siis, kui teadlasele kasvõi korra on viidatud, milles võiks seisneda viga. Ainus tõeline teadus on see, mis koosneb inimestest, kellel on täiesti erinevad vaated ning kes on piisavalt teadlased, et kas olla ühes valdkonnas kompetentsed ja võimelised tõestama, väidete autentsust hindama, või siis mitte "võidelda" selles valdkonnas teaduse nime all.

See on sarnane dilemma surmajärgsele elule. Näiteks teadlane, kes ütleb, et surmahetkel katkeb teadvus ..kas katkevad keemilised protsessid, mis iseloomustavad teadvust? Või et peale surma ei ole enam mingit kogemust ..kuidas seda saab väita, kui kogemuse olemasolu kui sellist, mistahes kogemuse olemasolu, ei ole siiani veel ühegi konkreetse, selgelt väljendatava omadusega kokku viidud, selles keemias? Ja siiski leidub neid, kes selle väite kindlat väitmist kutsuvad "teaduseks" - justkui oleks teadus mingi kirik või klann, kus see, et väitja on teadlane mingis valdkonnas (näiteks elektrik kui teaduslikult mõtlev inimene) annab tema usule teatud teaduse kaalu; või justkui teatud filosoofid oleksid olnud rohkem teadlased, kuna nad kiriku ja teaduse heitluses olid kiriku vastu - nagu teaduslikkus oleks pool lahingus. Relativist võib siinkohal öelda, et ta ei otsi tõde, vaid ainult relatiivset tõde - ent mis on relativisti roll teaduses kui tõeotsingus, vastand võib ju olla tõene täpselt sama relatiivselt? Assotsiatiivselt on viimase aja sündmused tekitanud sõnale fundamentalism teatud negatiivse alatooni, mis nakatab pisut ka sõna fundamentaalne - sihtides rumalamat osa lugejaskonnast, peaks relatiivses maailmas seda sõna ehk isegi vältima. Ent siiski - fundamentaalne tähistab alatiolevat, sisimat, igikestvat tõde; nagu on fundamentaalsed loodusseadused - füüsika taotleb just nende täielikku ja täpset formuleerimist -, on ka palju muud, mis on fundamentaalselt tõene. Teadus kui selline, teaduse kõige sügavam ja puhtam essents, tegeleb kindlasti just nendega; nagu ka religioon ja müstika - otsides üldkehtivaid printsiipe ning praktilise poole pealt neid ka rakendades, otsides rakendusi ning laiendades oma printsiipide tundmist vastavalt nendele rakendustele ..nagu jõmm linnast küsib, mis kasu on teoreetilisest füüsikast, võib ignorantne füüsik täpselt samal põhjusel küsida, mis kasu on teoreetilisest müstikast. Näiteks lahendusest küsimusele, kas Jumal on või ei ole. Siiski, siin tekib üks nüanss - fundamentalism füüsikas, see on see, kui mõne füüsiku või teadusfilosoofi väiteid, näiteks unenägude kohta, hakatakse pidama fundamentaalseteks loodusseadusteks, pühadeks ja kindlalt tõesteks asjadeks, nii et teisitimõtlejaid tuleks hävitada - jättes neid ilma tööst, kahjustades nende mainet ning jättes nende kliente ja maailma ilma nende elutöö viljadest. See on põhjus, miks teatud teadusringkondade esindajad püüavad aktiivselt näidata, et unenägudel ei ole reaalset mõtet - selliste ringkondade juhid (näiteks võiks tuua Anti Liivi, elukutselise sildistaja ning kõiketeadja) puhastavad neid ringkondi aktiivselt inimestest, kes näevad põhjuseid sellistes tuumvaadetes kahelda. Tekib kultuslik sekt, teatud kitsaste vaadete rahva ja riigi raha eest kaitsmine, surudes nõrgemasse ja perspektiivitusse seisu kõiki neid, kes mõtlevad teisiti - riigis on küll palju neid, kes toetavad integraalsemat ning mitmekesisemat maailmavaadet, ent kui riik oma vahendeid sellele suunab, ilmub kindlasti välja ka mõni stereotüüpne maksumaksja, kes kinnitab, et just nimelt tema maksab maksu ning tema raha eest ei tule selline asi kõne allagi. Mis muudab maksusüsteemi kui sellise pea röövimiseks - kuigi reaalselt võiks sellest palju abi olla. Õnneks, lähtudes skeptik.ee lehel avaldatud kiunatustest, nii hull see lugu Eestis ka ei ole :)

Ja põigates veel surmajärgesse ellu ..see võiks olla hea näide unenägude objektiivsusest. Meeleelundid on hävinud ja meie individuaalsuse essents, olgu see siis mateeria üks või teine vorm, nähtav või nähtamatu, peab kajastama hoopis teistlaadi kogemust. Protsessid, mida senini harjumuspäraselt seostasime nägemise või muu meelega, tekivad nüüd hoopis millestki muust - kui varem tekitas teatud ajuosas elektrivälju valgus, mis langes silma võrkkestale, siis nüüd saavad sinna sellised või sarnased väljad tekkida ainult millestki muust. Nii ka kõige muuga. Nii võime öelda, et sellesse teadvuse alasse projitseerub midagi hoopis muud, kui sinna projitseerus varem - vastamata isegi küsimusele, kus asub teadvus (sest ääretult ebateaduslik oleks väita, nagu see oleks lahendatud - teame, et meeleandmete töötlusest asub märkimisväärne osa ajus, või vähemalt, et need signaalid läbivad aju ja ka seda, et nendega seotud pilt projitseerub teadvusse, ent meil ei ole siiski mingit teaduslikku alust väita, et teame, kus asub teadvus). Siiski, kui nüüd meie kehasse tekivad elektriväljad, siis enam ei ole nende põhjused samad, mis olid varem - ent siiski, see ei ole tähtis, siinkohal. Tähtis on see, et põhjused on endiselt objektiivsed. Kuni struktuurid ja mustrid hävivad, tekitavad need elektriväljad ilmselt endiselt fragmente struktuuridest, mis moodustasid meie maailmakogemuse varemalt - ent objektiivselt kirjeldavad need kogemused ennekõike aju struktuuri ning keskkonda, need fragmendid on aistingud sellest struktruurist meie kehas, millele sellised mustrid on loomulikud, ning nendest mõjuritest meie ümber, mis neid protsesse vallandavad.

Ja kuna unenäod ja surmad on seotud, siis siin pisut mõtteainet:

• Kui teadvuse protsessid on materiaalsed, ent me ei tea, millised täpselt on kriitilise tähtsusega, et tekiks aisting - me teame, et osad materiaalsed protsessid surres hävivad ja teised mitte. Kas need väited kokku annavad aluse väita, et misiganes on aistingu eeldus, just see ja kõik see hävib surres?
• Kuigi me näeme, kuidas motoorsed protsessid on mõjutatud signaalidest, mis saavad alguse silmades/kõrvades, mida töödeldakse ajus ning mis jõuavad lihastesse - kas saame selle põhjal väita, et ka meie loovad jõud koonduvad just nimelt ajju; et näiteks harjumuse muutmise pingutus leiab aset just nimelt ajus ja ainult ajus?
• Kas fundamentaalselt eksisteerib ainel sellist omadust, nagu "suurus"?

Meditatsiooni meetodist

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.

Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.

Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.

Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.

Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.

Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.

Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.

Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.