Mitte midagi kirjutada

Tahtsin vahelduseks öelda, et mul ei ole mitte midagi kirjutada. Päevades on aeglased, sügavad ja kindlakavalised mõistmised asjadest, mis on olulised - sammun vaikselt mööda mingit rada -, samas on kulminatsiooni või järelduseni veel pikk maa.

Kui jõuan selleni, siis kirjutan sellest. Ilmselt.

Tunded ja ajad

Tahtsin lihtsalt mainida, et kogu see armastuse postmortem stoori, mida siin jutustasime, on nüüd lahenduse leidnud - ma ei hakka kirjeldama kõiki sündmusi ja kohtumisi, mis on ühtkomateist muutnud, aga see oli õige asi, et see kõik lahti rebenes ..ma usun, et see oli karmiline suhe ja lahendas minus ning temas olulisi asju. Mind muutis see oluliselt tugevamaks - teda aitas, sh. lõpp (millest ma ei kirjuta, aga mis oli sõbralik, kuigi me tegime paar katset dramaatilised olla) ..üldiselt on mul nüüd ikkagi tema näol ka hea sõber, ma usun, ja see lugu ise poleks edasi välja kandnud. Aga ma tõesti kuidagi tõsiselt väärtustan seda kogemust ja sealhulgas eriti seda suve - ilma sellise võitluseta iseendaga oleks ma lihtsalt vaimselt ja füüsiliselt mandunud veel mõne aastaga ;) Nüüd, loodan, on midagi inspireerivamat - üks naine, väga hea sõber, kellega ma ei ole ammu saanud lihtsalt vabalt rääkida ja seigelda, aga kellega meil on sügav side juba ammu ja nüüd ka võimalus seda avastada ..see ei ole suhe, aga see on parem, kui suhe ;)

Ja muidu, üks kena lugu ka (kuulake valjusti või hiljem, soovitan ka täisekraani panna - kuskil teine või kolmas kuulamine - mitte küll päris järjest, vaid leebete lugudega vaheldumisi, et mõju suurendada - mõjus mulle kõige võimsamalt):



Lil Wayne - Drop the World ft. Eminem (muidu ma soovitan Eminemi taastusravi järgse temaatikaga tutvuda - alguses pisut harjumatu, aga ma hakkan juba vaikselt tundma, et sealt võib hakata tõsist ja tõsiselt head muusikat tulema ..või noh, räpp ja muusika on kohati natuke sobimatu paar, aga põhimõtteliselt).

Muusika tunnetus ning vanus

Lasin täna lihtsalt arvutivisuaalide demomiseks ühte lugu ühele endast paar korda vanemale sugulasele, kes on üldjoontes noorte inimeste veidruste - arvutite (hoolimata sellest, et ta ühte ise pidevalt kasutab, nagu ikka), elektronmuusika, kaasaegse müstika ning kogu meie viimaste generatsioonide maailmataju suhtes üsna skeptiline, võrreldes neid mingite oma aja ilmselgelt erinevate nähtustega.

Sellega seoses tekkisid mõned mõtted - või koondusid või kuidas seda nüüd öeldagi. Selle muusika suhtes ..ta tegi seda maha, et on mingi "plumpsumine" (et kogu kaasaegne muusika olevat plumpsumine), et see tekitab mingit haiget seisundit jne.. Väitsin talle, et ta ilmselt ei olegi neid seisundeid üldse kogenud, mida see muusika tekitama peaks ja et sama moodi, nagu klassika vajab mingit tunnetust, et sellest aru saada, vajab ka see - sest olgem ausad, millal on pillide ja žanri valik muusika sisulises tähenduses määrav olnud? Määrav on ikkagi lõpuks see, mida see loo autor tahab edasi anda ja kuidas seda suudetakse vastu võtta (ja ka see, kui kvaliteetselt seda edasi antakse - ehk siis, kas soovitud sihtgrupp seda üldse suudab sellisel kujul hästi vastu võtta). Tema väide oli, et alkoholiuimas on ta selliste lugude feelingust väga hästi aru saanud, et sellega tuleb lihtsalt kaasa minna ..probleem selles, et tegu ei olnud ilmselgelt alkoholi (või üldse uimasti) looga, vaid millegagi, millel oli mõnevõrra sügavam ning alkoholiuimas võrdlemisi tabamatu tähendus (kui tegu pole just klaasi veiniga). Väide oli ikkagi see, et alkoholiuimas saab ta sellest aru ..minu järeldus - kui mina jälgisin selle loo sõnumit või mõtet, mis oli sügavuti hoomatav ning lausa kristallselge, siis tema kuulas mingit "plumpsumist" (mis oli ilmselt ühe sündi heli, mida mina isegi eriti ei jälginud) ning püüdis sellele apelleerides lugu kui sellist maha teha.

Kuna ta väitis ikkagi, et saab selgelt aru, mida see lugu väljendab, küsisin, et siis mida? Pakkus asju kosmosest ja tähtede liikumisest maailma loomiseni (tegu üsnagi abstraktse visuaalse kompositsiooniga) ..kui seda kompositsiooni kuidagi tõlgendada, siis kosmos ja tähtede liikumine on ehk kõige sarnasem (väga otseses visuaalses mõttes) nähtus sellele, aga üldiselt ei olnud tegu ei kosmose ega tähtedega (mis oleks selge üsnagi pealiskaudse võrdlusega selle visuaali ning teleskoobipildi vahel) ..selle asemel meenutas lugu teravalt ning selgelt ühte üsnagi levinud müstilist kogemust. Seda ka mainisin ja küsisin, et kas ta oskab öelda täpselt, millega tegu. Hakkas hoopis hämama, et keegi ei suuda ja kui keegi suudab, on see meie kollektiivi omavahelise suhtlemise tulemus (kahtlemata sedagi arvan minagi, et mingi semiootiline alus sellel on, aga ilmselt siiski mitte määrav) ja et keegi ei suuda ..ütles, et mina ja mu sõbrad peaks talle sõltumatult meilile saatma, mida nad seal näevad - küsisin, et miks? Väitis, et selleks, et ta saaks seda kontrollida, et me näeme sama asja. Küsisin, et miks seda on vaja "kontrollida" ja ütlesin, et sellise ettepaneku peale peaks mu sõbrad mind ilmselt idioodiks :) Kusjuures ma pole üldsegi kindel, et kõik mu sõbrad saavad sellest visuaalist selle tunde kätte, aga ma olen kindel, et kes ei saa, ei tunne ka erilist veendumust, et ta seal midagi näeb - umbes nagu stereopiltidega (mida mina näiteks ei näe). Me ei ole siiski enam päris see vanus, kes endale ilmtingimata midagi kokku müstifitseeriks. Aga see tegi mulle nalja, et temapoolne kontrollimatus tähistab asja olematust ..siis püüdis ta mind veenda, et see kõik on illusioon ja meie generatsiooni muusika ei tegele reaalsete asjadega ja on üleni üks suur jama.

Siin tekkis mul mõtteid seoses sõnaga "kontrollima". Selle sõna mitmed tähendused viitavad üldiselt samale kompleksile (vähemalt leidub selline kompleks, mis seostub nende kõigiga). Et mis on kontrollimine? Antud juhul see, et kui sa ei saa asjast aru (mis muudaks ju igasuguse kontrollimise täiesti mõttetuks), siis sa tahad küsitleda inimesi, teha mingi skeemi (mis ei vii sammugi lähemale arusaamisele) ning siis selle skeemi põhjal sõnu - tahad kontrollida seda, mida sinu jaoks hoomamatust asjast välja loetakse ja kuidas seda tehakse ..ühesõnaga, tahad või mitte, aga tegelikult tahad manipuleerida ning hägustada nende inimeste arusaama asjast, millest sina ei saa aru (ega ilmselt oma eluajal ka hakka saama - ka eelmiste generatsioonide muusikat võeti üleeelmiste poolt sama moodi vastu, nagu kirjandusest kerge kontrollida on). Ütleme ausalt - nii, nagu 50-60 aastasel võtab arvuti algtaseme saavutamine hämmastavalt kaua aega (näiteks 10 aastat versus minu paar kuud) ja see algtase on üdini pealiskaudne (ehk siis probleeme lahendan ikkagi mina, kui need ei ole triviaalsed), siis arvuti on ainult üks meie generatsiooni nähtus. Teine selline nähtus on üldine maailmakogemus ning kogu see arusaam, mille me loonud oleme - arusaam sellest, kuidas toimib kaasaegne maailm; enam mitte üksik arvuti, vaid hiiglasliku arvutite võrgu (mis on sellisele vanainimesele juba täiesti hoomamatu nähtus), meie generatsiooni inimeste võrgu (mis on sellest järelduvalt sama hoomamatu), meie generatsiooni muusika (mis on siin nähtuvalt samuti hoomamatu, kuna suhestub semiootiliselt nende kahe teise asjaga ning eeldab nende mõistmist) ning näiteks arvutitega juhitavate finantssüsteemide, lennukite, muude masinate ning paljude muude asjade seoste keerukas võrgustik.

Kui me vaatame nende rumalust ühe arvutiga toime tulemisel, siis nende mõistmine saja võrkuühendatud arvuti võrgustikust on see rumalus astmes äkki isegi sada, aga kindlasti kümme - ja ma ütleks, et pigem sada. Samas kutsume me probleeme, mida lahendab üks arvuti, üldiselt lihtsateks - keerulisi küsimusi (olgu siis füüsika, sotsiaalteaduste, insenerikunstide või ilmastiku vallas) lahendavad sadade ja tuhandete arvutite võrgustikud. Ja nende programmide loogika on vastavalt keerukam - ja nende sees toimuv on kohe palju keerukam, tihtipeale miljoneid kordi (näiteks ilma puhul). Võtke nüüd see aeg, mis kulub vanainimesel e-maili kasutamise õppimiseks (ja see võtab aastaid) ning pange see astmesse sada - siis saate aja, mis kuluks mõne vähegi keerulisema programmi kesktasemel kasutama õppimisele. Ehk siis - enamjaolt nad neid ei õpi.

Ma tunnen, et veendunud kriitika muusikale, mida kuulab minu generatsioon - nimetades seda "ebareaalseks" (kuna see tõesti räägib 99% ulatuses asjadest, mida nemad ei ole võimelised õppima ega siis ka reaalsuses kogema-nägema või õigesse kohta paigutama ning mille meeletu mõju maailmale äratab neis kas skepsist, uskumatust või üldjuhul mingit vastupanusoovi, vajadust seda maha suruda ning klassikaliste ja ebapädevate vahenditega kontrollida või siis, samuti väga tihti, lihtsat paanikat ja hirmu). Seda hirmu võib tabada, kui vaadata, kuidas nad näiteks rõhutavad arvuti mõju inimtervisele - jah, see on halb, aga arvutid arenevad järjest vähem ebatervislikuks, samas kui reaalselt tervisele ohtlike asjade, nagu näiteks ehitustööd ning suurem osa klassikalistest tööriistadest, sellist meeletut paanikat ning vastasseisu tõesti ei kohta. Või vaadata, kuidas nad rõhutavad arvutitega tehtavat propagandat - unustades ära, kuidas nende endi ajusid ilma mingite arvutitega Nõukogude Liidus vägagi tõhusalt pesti (ja otsidest sellest ajupesust vahel ka mingeid kenasid nüansse, et "see ei olnud vähemalt ..."). Näeme ka sügavat ignorantsust küsimuses, kui paljudes valdkondades arvutid äärmiselt edukalt ja produktiivselt kasutusele on võetud - ja ka selles, et kirjasulg, sirp ning teras (rääkimata rattast ja kivikirvest) on täpselt samasugused innovatsioonid ning "ebalooduslikud" nähtused, mida eristab ainult see, et nemad ei kujuta oma elu ilma ette.

Ääretus kurbuses kutsun ma noori üles - saage vabaks sellest rämpsust, mida vanainimesed teie peadesse istutavad. Tundke, et meie ja teie generatsioon loob uut reaalsust, milles paljud vanemad inimesed ennast lihtsalt lootusetult eksinu, võimetu ning abituna tunnevad ning mille üle nad püüavad kehtestada klassikalist kontrolli sirbi ning vasara abil, püüdes näidata (meie generatsiooni stiilis palju loodussäästlikuma mootoriga) kombaini millegi totaalselt erineva ja õudsena. Ma arvan, et meie generatsiooni pakt on miski, milles me ise peame kindlad olema ning kus iga vanema inimese nõuanne, olgu ta kuitahes elukogenud, edasijõudnud, kasvõi riike juhtinud ja sõjas käinud inimene on suhteliselt mõttetu nonsenss - meil tasub neid kuulata neile arusaadavates küsimustes, aga kui mõni vanainimene purjus peaga unustab, et ta ei tea modemitest midagi ning hakkab teile seletama, kuidas te tema meelest modemit üles peaks panema või kuidas teile YouTube mõjub (mis on reeglina umbes samasugune pläma - kindlasti on tendentse, mida nad näevad, aga nad võimendavad need meeletult üle ning näevad ainult üht protsenti sellest, mida näeb kogenud arvutikasutaja; kogenud siis kvalitatiivses, mitte kvantitatiivses mõttes) ..noh, kui mõni vanainimene hakkab nõudma, et te modemit tema moodi üles paneks, siis pange ikkagi oma moodi - niikuinii ta ei oska pärast sisse logida ja kontrollida, kuidas see nüüd üles sai pandud. Aga fakt on see, et tema moodi üles pannes mõni asi ei töötaks.

Ja mis peamine, muusika ..ma näen sageli, kuidas noored inimesed - 20, 25, 30 - tõesti lähevadki kaasa selle propagandaga ja elavad selle sees, võtavad arvutite suhtes vastu totaalse arvutivõhiku uskumused (ja arvutite suhtes räägivad väga veendunult kummalisi lugusid mingid kuuekümnendates torulukksepad, kes pole veel jõudnud endale ühte osta ja ei tea päris täpselt, misasi browser on - küll aga on nad tuttavad mitmesuguste uskumustega, mis pärinevad mõnest reaalsest uurimusest ning selle põhjalikust arutelust teiste samasugustega) ..võime ka mäletada, et viis või kümme aastat tagasi meie vanaemad arvuteid ei kasutanud - huvitav tendents on see, et asjad, mille eest nad võisid tänitada (regulaarne meili kontrollimine, mitu tundi järjest "ekraani passimine" - eristamata muidugi erinevaid tegevusi, nagu CV koostamine, töö või mängimine, mis lähevad kõik ühte patta) ..enamjaolt tekivad neil need omadused üsna kiiresti - ja sealjuures suhtumine suurt ei muutu, see lihtsalt nihutab natuke piire, näiteks kui neil on kahe tunni jagu arvutis tegemist, siis kuskil kolmest tunnist jookseb piir ..ma olen ausaltöeldes neid jutte väga palju kuulnud :) Näiteks räägib üks selline vanainimene mulle aeg-ajalt uurimusest, mille põhjal arvutikasutajad jäävad konkreetselt sandiks - neil tekib halvatus, värinad jne.. See pidi programmeerijatel (nagu mina) äärmiselt tavaline olema ning jutust võiks järeldada, et näiteks kaheksatunnise tööpäeva puhul on see sisuliselt vältimatu ja lööb kuskil kolmekümnedates või neljakümnendates suht kindlasti välja. Nii palju siis statistikast :)

Sama lugu muusikaga - tõepoolest, ma arvan, et meie generatsiooni muusika mõistmine muul, kui kitši tasemel (mitte, et me ise keegi väga paljude subkultuuride omi mõistaks, aga siiski) eeldab kogu selle keeruka märgisüsteemi - keele - mõistmist, millest üks osa on ka arvutikeel (sest mis see arvutikasutamine muud on, kui teatud keele valdamine - pean silmas mitte niivõrd programmeerimiskeeli, vaid alustuseks juba kasvõi kõikide nende ikoonide, akende ning smailide tunnetust) ..ja kui eeldada, et arvuti võimalused minu jaoks kasvavad aastaga vähemalt kümme korda, samas kui enamus vanainimesi kasutab asju, mida mina õppisin kasutama kümme või enam aastat tagasi (ja mitte sellepärast, et ma oleks neid nii kaua õppinud, vaid sellepärast, et need jõudsid kümme või enam aastat tagasi turule) ning ei kasuta mitte midagi keerukamatest asjadest, mida ma olen kasutanud varsti 20 aastat ..ma ütleks, et meie generatsioon liigub pöörase kiirusega edasi ning vanainimesed saavad algaja tasemel aru asjadest, mille loomise põhitöö tehti ära siis, kui me olime algklassides - või varem. Need uued asjad ..arvutite kasutamine algtasemel on arenenud pööraselt palju lihtsamaks nende 10, 20 aastaga - samas kui arvuti ise on arenenud pööraselt palju keerukamaks. Ja vanainimesed tunnevad seda osa asjadest, mis arenesid lihtsamaks. Meie oleme ajaga kaasa läinud ja tunneme seda osa, mis arenes keerukamaks. Aga arvutid on murdosa sellest - muusika kui keel ja kood on arenenud sama moodi ..siit võime kujutleda, kui palju teab vanainimene meie muusikast.

Ja samas võtab ta õiguse seda veendunult maha teha, neid "uurimusi" uurida (et saada kuulu järgi või pealiskaudselt teada asju, mille sisukas ja detailne mõistmine oleks vägagi lihtne) ..kusjuures, siin võib täheldada ka kumulatiivset mõju - tihtipeale on sellised vanainimesed kuulanud ka enda vanemate propagandat teemal, kui maha kõik see uus on käinud, ning kuigi nad noorena elasid vähemalt veel oma ajas, on nad nüüdseks jõudnud veel 20-30 aastat varasemasse aega ..või mingisugusesse kujuteldavasse maailma, kus noorus polnud veel hukas.

Ma usun seda, et kõike seda kriitikat tuleb täie tõsidusega kuulata ..aga ma usun seda, et meil, noortel, on väga palju elukogemust, mida vanadel inimestel ei ole - meie oleme haljast assemblerist bugisid otsinud (parafraseerides ühte eesti "klassikat") ning teinud sügavalt läbi kõik need muusikamaitse vaheastmed, mis lõppkokkuvõttes viivad kvaliteetse kaasaegse muusika mõne vooluni - vooluni, mida tõesti võimatu mõista on, olemata seda läbi teinud. Ilmselgelt vanemad inimesed lihtsalt ei saa sellest muusikast kogemust kätte. Täpselt sama moodi, nagu paljud meist ei oska hinnata klassikat või öelda, kas mõnes matemaatilises võrrandis on elegants või ei ole.

Jah, paljud asjad maailmas on alla käinud. Ei, me ei pea arvama, et iga uus ja natuke keerulisem või "pühendatust nõudvam" asi on alla käinud. Ei, ma ei usu, et vanem inimene isegi siis, kui ta tõsiselt pingutab, meie noorte muusikast nii aru saaks, nagu meie - ning suudaks teatud totakaid vigu sellest rääkimisel vältida. See on nagu võõrkeele õppimine - kui sa ei ole jõudnud asjani loomulikku rada pidi, jääb sulle alati mingi aktsent külge. Ja nähes taas kord seda võidukat pilku vanainimese silmis, nagu ta teaks täpselt minu generatsiooni suuremaid saladusi - ning siis seda käiku, nagu ta mõistaks suurepäraselt, kuidas kogu meie generatsiooni maailmanägemus on jama ..no esiteks on ta need "saladused" kuskilt klišeelikust brožüürist omandanud (ehk siis, kas sa oled näinud kuud või sõrme, mis osutab kuule; kas sa oled olnud tormiga merel või kuulanud meremehe pajatusi; kas sa oled pime, kes on arutanud nägijatega nägemise kogemust või nägija, kes on jäänud pimedaks) ja teiseks - no ei ole jama. Midagi ei ole teha, lihtsalt ei ole jama. Aga siiski näeme me ikka ja jälle, kuidas mõni noor võtab pähe, et on jama - ja usub seda siis viis aastat järjepanu ning käib ringi ja räägib kõigile, et on jama. Aga varem või hiljem on ta uuesti teemas ..ja loodame, et me suudame kunagi jõuda selleni, et vanainimesed annaks meile edasi oma elukogemust, mitte ei püüaks kummutada meie oma.

See, muide, on üks valusaid asju minu elus - ma olen neid protsesse siin ja seal jälginud vähemalt kümme aastat kõige erinevamates ilmingutes ning nüüd lihtsalt võtsin ennast kokku ja panin kirja, loodetavasti arusaadavalt nii noortele kogenud inimestele, kui kõigile nendele vanadele wannabedele, kes pole ise ilma näinud ega kõike teinud. Sest ma ise avastan ikka ja jälle, kuidas mind on suudetud mõne sellise poolt tükiks ajaks ära veenda asjas, mis peale hoolikat uurimist ja katsetamist osutub ilmselgeks jamaks - ja mis paraku tundus sellena ka esimesel kuulmisel. Lihtsalt, vanainimesed püüavad oma tarkusi nii paaniliselt edasi anda ja võtavad seda nii tõsiselt, et lõpuks suudavad nad ka minusuguse vana programmeerija uskuma panna, et õige viis programmeerimiseks ei ole päris see, millesse ma 10 aastat olen uskunud, vaid hoopistükkis see teine, mis meenutab kuidagi kahtlaselt nõudepesemise metoodikat.

Helipäevik

Tegelen nüüd vaikselt ikka helidega (mis pole küll kindlasti mitte ainus asi, mida teen). Hetkel seisneb see selles, et uurin harmooniate ja helilainete teooriat, millel, nagu tuleb välja, on juba aastatuhandeid väga kindel ja tugev matemaatiline aluspõhi - milles küll, siiski, on mõningaid keerukusi ja probleeme, mida iga loo või heliredeli autor kuidagi lahendama peab konkreetses kontekstis. Ka need probleemid lisavad asjale põnevust.

Mingil põhjusel olen ma kuni siiani noodikirjas olevat kaheteistkümnelist jaotust ning oktaave pigem millekski peaaegu juhuslikuks pidanud, mida võiks kergesti asendada millegi muuga - ent, nagu näha, on need väga tugevale pinnale ehitatud ning põhjalikult läbi töötatud.

Ma usun, et heli ja kompositsiooni, aga ka (pillide) sünteesi ning helilainete analüüsi teooriat jagub mulle veel pikaks ajaks enne, kui ma hakkan tõsiselt tunnetama selle temaatika teoreetilist aluspõhja. Igaljuhul, kord astuma hakanuna, käin selle tee ka sinnamaale, kus suudaksin kõigi nende alustega kompositsioonis arvestada ning neid ära kasutada selleks, et pakkuda oma tulevase heliloomega suuremat naudingut :) Seniks kajastan ehk siin, kus punktis olen, ning võib-olla panen vahel mõne helikatsetise ka üles.

Deep Purple-Child in Time

Andréas Lille remix Echolonile

Niisiis, üks minu ChucK'is tehtud ambient käis Andreas Lille käe alt läbi ja omandas pisut loisema kuju:

• http://soundcloud.com/korb/echolon-industrial-rainforest-rmx

Heli

Kui keegi soovib teada, kuidas kõlab kassipulma ja lennukihäire ristsugutis, siis siin see on:
http://picosong.com/qAa/ ..või vähemalt nendest kahest asjast inspireeritud "lugu" :)

(mul on natuke kummaline muusikamaitse, eks ole?)

Ma usun, et sellel on sobiv pikkus, mida veel välja võib kannatada ..kui keegi soovib pikemat versiooni, siis ma võin seda kasvõi kaks tundi genereerida :)

Zen meditatsioonid rahuliku meeleseisundi saavutamiseks

Ma olen aja jooksul ilmselt küllaltki palju kirjutanud - siin ja mõnes muus kohas, nii mõnegi sellise veebiruumi olen kustutanud / kustuda lasknud - zenist müstiliste kogemuste saavutamiseks. On tundunud olulisem, kui zen rahuliku meeleseisundi saavutamiseks. Siiski, punktist, kus ma oma teadvusega olen - ma olen nüüd kogunud kokku mõtteid just nimelt teemal, kuidas kasutada za-zeni (ja ka muude zeni meditatsioonide) mõju selleks, et jõuda jällegi seisu, kus ma iga hetke tõsiselt naudiks ..peab ütlema, et ma olen olnud oma suhte jooksul kirglikumalt madalseisus - korduvalt, lühemalt -, aga ma ei ole olnud pikalt sellises tuimuses, nagu praegu.

Kõige tavalisem zeni harjutus, mis üldjoontes hõlmab kogu zeni, on järgmine:

• Keskenduda oma tähelepanu kas eimillelegi (mis on parem, aga keerulisem) või siis mõnele ühele objektile või mõttele - või tundele. Viimane sobib alustamiseks ja hingamine on suurepärane asi, millele keskenduda. Selline objektile keskendumine on esiteks nagu kark - selle saab mingi hetk ära visata -, ent teiseks on keskendumises millelegi ka omaette väärtus; eraldi keskendutaksegi teadvusele, kehale, elulisele olukorrale, Universumile jne.. Enamuses õpikutes on eraldi välja toodud neli asja, millele keskenduda - nendel keskendumistel on ka nimed.
• Lasta mõtetel, kui need tekivad, vabalt minema voolata - kui teha seda täiesti pingevabalt, selleks eraldi midagi tegemata, siis see on parem, aga keerulisem. Algaja paneb tekkivaid mõtteid tähele ning koondub enda keskendumise objektile nii palju, et mõte hajuks; kui mõte ei haju - see võib olla küllaltki keerukas situatsioon. Tasub annet üles näidata ja inspireeritult ning loovalt lahendada selliseid olukordi; kõige hullem on lasta kogu oma tähelepanu sellisele lahenduse protsessile - see ongi eraldi mõte, mis on ilmselt suurem fookuse häire, kui see mõte ise oligi (zeni harjutuse seisukohalt). Enamus temaatilisi raamatuid, seega, soovitavadki lasta lihtsalt lahti mõtetest - ja teha seda pingevabalt, eraldi mõtlemata, et vaja on mõtetest lahti lasta.

Mõtet, tunded, soovid - kõik see on see, millest lahti lasta. See asendub millegi uuega - elurõõmuga või naudinguga elust. Üsna tavaline on isegi lühikese meditatsiooni puhul, et vallanduvad erinevad tunded (näiteks selja keskelt), mis tasandavad üsna hõlpsalt igasugused häiritused; tekib seisund, mis on küllaltki puhas nauding. Samas on see üsna kirgas nauding - see aitab elu selgemalt näha, mõtestada ning otsuseid vastu võtta. Kuna tähelepanu on fookuses, siis on palju enam jõudu ka nende otsuste läbi viimisel.

Teine osa zenist on distsipliin. Kuigi märkisin mõtete minnalaskmist - mõtteid võib ka pehmelt juhtida õigele rajale (ehk siis tühjuseks), olla teadlik oma teadvusest ning vaigistada seda tahtega. Aegamööda tekib sügav selgus, eluline situatsioon muutub mõtestatuks ning ilmnevad lahendused; samuti tekib silmnähtav energiavool. Kõige hullem tegu oleks selle energiaga kohe vehkima hakata ja midagi teha - see on täielik anti-zen selle harjutuse seisukohalt. Jõu palang, nimelt, tuleb aegamööda muuta õigeks kulgemiseks.

Zen on suurepärane järgmiste isiksuse muutuste tegemiseks; mis on ühtlasi minu puhul probleemid, mille lahendamine seisab ees:

• Klammerdumine - kui ei suuda lahti lasta asjadest, millel peaks minna laskma, siis see ei ole hea. Zen aitab lahti lasta ka asjadest, millel ei pea minna laskma - peaaegu alati tulevad need asjad õige kulgemise korral just nii lähedale, kui lähedal nad peavad olema; see tähendab mitte muretsemist. Muretsemine ei fokusseeri jõudu - see võib tekitada survestatud lahendusi, ent see tähendab pidevat jõukulu, kuni millalgi ei ole enam selle asja jaoks jõudu (ehk seda on vaja mujal ja rohkem). Vaba kulgemise korral lähenevad asjad nii, et nende lähedal hoidmine ei nõua eraldi jõudu - see oleks jõud, mis on tegelikult iga osapoole seisukohalt lihtsalt raisatud jõud; sellest ei saa keegi midagi. Lastes asjadel ise kas kokku langeda või seda mitte teha, saavutab just selle situatsiooni, mis peab tulema.
• Kiirustamine - kui ei suuda lahti lasta mõtetest, mis hetkel peas on ..vähemalt nii kauaks, kui need muutuvad oluliseks ..siis tekib kiirustamise effekt. Kiirustamine tähendab asjade tegemist mitte täpselt õigel hetkel, vaid natuke varem või natuke hiljem - selliselt ei ole kiirustamise tulemus pea alati see, mis ta peaks olema. Tavaliselt rikume kiirustamisega asju, mis muidu oleks ise juhtunud.
• Ignorantsus, meele hägusus - zen muudab maailmataju väga teravaks. Vabanedes klammerdumisest, vabaneme soovidest ja hirmudest. Soovid ja kahtlused, hirmud - need on meele hägustajad. Isegi, kui teame täpselt - keerutades selle teadmise ümber, muudame selle hägusaks ning moonutame selliseks, millisena seda näha loodame või kardame; võib-olla ruttame lihtsalt ette. Nii ei saa me teha õigeid tegusid ning jõuda õige asjani - peame valusatest kogemustest õppima seda, mida oleks võinud puhta pilguga juba ette näha; satume karmakeeristesse, kuhu me tegelikult minema ei peaks.
• Kannatus - jah, zen vabastab pea kõikidest kannatustest. Olgu situatsioon milline tahes - alati leidub sellise sügavuse meditatiivne seisund, et selle situatsiooni saaks läbi teha elurõõmu vähimalgi määral kaotamata.

Zeni seisundid ..see on meloodia. Alati ei ole vaja olla sellises seisundis - elu tuleb läbi teha selle kõikides nootides, ka kõige valusamates; läbi elada ja tunnetada. Seda tasub teha tunde järgi. Siiski on paljud sellised tundmused ja seisundid meelepetted või meelepeteteni viivad - elades situatsiooni sisse, lubades endale kannatusi, tekib alati oht, et kaotad üldse tee jalge alt.

Kannatus on zeni õpetaja. Tundes ära väiksed häirumised, kannatused, klammerdumised ja segadused endas, tekib soov leida või teha midagi sellist, nagu zeni harjutused. Mina olen neid viimastel aastatel teinud just eriti keerulistes olukordades - olgu see keerukus siis milline tahes. Need on andnud vajaliku jõu ning meelerahu. Praegu tahan hakata tegema neid uuesti tõsisemalt - nagu munk. Valmistun selleks ja vaikselt ka alustan. Teen neid õhtuti - pool tundi või tunni. Teen päeva jooksul, jalutades või tegeldes muude asjadega.

Sattudes kannatusse, on sellega toimetulekuks kaks viisi:

• Lasta see mööda, vaigistada.
• Vaadata sellele otsa, võimendada ja energiseerida seda selliselt, et tekiks lahendus.

Ma usun, et tõde on nende viiside õiges kombineerimises - vaigistada, võimendada ja energiseerida korraga õigetes vahekordades. Peamiselt, siiski - keskendudes tähelepanu objektile või tühjusele muutub teadlikkus põhjusest teravaks, näeme kogu situatsiooni. Õige lahendus ei pruugi olla see, mis esmapilgul seda tundub olevat.

Üks lugu ka vahepeal tehtud :)

Siin on üks lugu, millest räägib mitme päeva tagune postitus (ja mille ma järgmisel päeval lõpuni tegin), aga mida ma ei ole veel uploadinud, kuna üks sõber hakkas sellest remixi tegema ..remix on hea, aga ta tahab seda viimistleda veel. Seega mõtlesin, et panen esiti enda variandi üles:

• http://picosong.com/qbV/ - nõrga bassiga, sobib pannidele kõlaritele.
• http://picosong.com/qbx/ - rohkem bassi (ragiseb väga halbade kõlarite puhul).

See on mõnevõrra kaootiline, aga mõnele võib meeldida :) [nagu näiteks mina lõppkokkuvõttes]

Minevik ja tulevik

[kindlasti on paljud nendest mõtetest nüüdseks tüdinenud: hoiatus, see kiri on jälle minu eksist]

Ühes kirjas ma ütlesin, et meie armastuse kuude hulgas polnud ühtegi õnnelikku kuud ..äkki ma mõtlesin, kui õnnelik ma olin ..pea alati, kui see kõik liikus. Lihtsalt, see kippus vaheldama tõususid ja mõõnasid :)

Tegelikult ..armastus ise on õnnelik tunne.

Mul on tunne ..selgust on vaja selles kõiges. Mõistmist. Mäletamist ..seda, et käia see lugu, vaadates kaugemalt, eemalt, kõrvalt ..käia see läbi nii, et ma saan kõigest aru. Et ma ei ole selle sees ..ehk leian mõne vea - aga zen, üldiselt, räägib ka sellest, miks see kõik hea oli.

Tegelikult oli see õppetund. Üheselt, selgelt, konkreetselt. Lihtsalt - ma kuidagi ei usugi, et midagi suhetest teada oleks vaja, mida sellest ei leia ..ma mõtlen, sügavaid ja olulisi asju. See kõik taandub ühele - yini ja yangi ühendamine endas. Seal ei ole midagi välist. Ja need küsimused ja vastused ..see suunab sellele. Ja lisaks veel ..sajad vead. Tuhanded. Väiksed, keskmised ja suured. Asjad, mida oleks pidanud tema juures tähele panema ja ravima; asjad, millele ei oleks tegelikult tohtinud tähelepanu pöörata; hetked, kui oleks tulnud keskenduda endale; hetked, kui oleks pidanud laskma lahusolemistel kordi pikemad olla - ja hetked, kui oleks tulnud need kiiresti lõpetada. Pikk, pikk vigade seeria.

Aga see lugu ..ka tema ütles hiljuti, et ta oli mõelnud, et see on õppetund. Kui me alustasime, oli väga lihtne nii mõelda; siis läks tõsiseks - ja siis tuli pettumus. Palju pettumusi; nendest kordadest, kui keegi ei käitunud hästi. Mina tean tema kohta, milliseid. Aga ma õppisin sellest väga palju - naised, kes on mulle lähimad olnud, on kõik olnud radikaalselt erinevad. Mis tähendab, et sellist nuhtlust ma ilmselt enam kaela ei saa :) So. sellist, kes minu suhtes oleks selline nuhtlus ;) Sest loeb pigem paar, kui üks. Unistus, kerglus, tõsidus, pettumus. Sest mina unistasin temast pool aastat enne, kui me üldse kohtusimegi [üle pika aja] :) ..lihtsalt, järsku tekkis sisemine veendumus.

Aga praegu, tagasivaates ..jah, me olime ka õnnelikud. Iga kord, kui me saime segamatult olla, teineteisega. Kui ei tekkinud mingit narri eiteamida - nagu näiteks see, et tänu tobedale tülile ühe aasta alguses elasin mina pool aastat Tartus ja tema samal ajal Tallinnas ja kumbki ei saand liikuda muidu, kui nädalavahetustel. Ja palju muud. Aga see võis ka hea olla ..õppetunnina oli see hea.

Ja ma püüan nüüd ..et see blogikirje oleks viimane. Sest sisetunne ütleb, et keegi ei taha seda enam pikalt kuulda, ma olen lugejad ära tüüdanud :) Nii et ma üritan nüüd huvitavamatele teemadele keskenduda..

Ma mõtlesin Kadri Siimanni kommentaarile ühele esimesele postitusele ..et üle saamine võtab pool suhte ajast. Esimene hetk kergelt rõõmustas see mõte - sest ka temal siis ju. Nüüd, praegu ..ma ei tea. Ma vastasin pisut kummaliselt, sest ma ei osanud suhtuda sellesse kuidagi ..lõpuks ma mõtlesin - võimalusi on ju lõputult. Tegelikult - mis see suhe oli? Kaks suhet ei ole ju üks ja sama asi. Näiteks, kas see oli tõeline? Aga äkki oli? Või oli see ..ma usun, et see võtab teatud aja. Siis on see selge. Isegi see ..inimesed, kellega ma olen kokku puutunud - seisukohad, üldse, võetakse ikka aastaid hiljem :) Peale paljusid situatsioone - et kas see inimene jättis kustumatu mälestuse või ei. Kas ma leidsin teised, huvitavamad, või ei. Kes oli kes. Esialgu on nii, et kõik mõjutavad su arvamust - aga kes ei ole just nõrk ja vääritu, kujundab oma arvamuse lõpuks ise ..või ka muul juhul, see lihtsalt kujuneb. Elu joonistab selle välja. Ja alles sellest hargneb tegelik igatsus või tegelik valu. Aga minu praegune tegevus on küll juba hilinenud - see meie kohtumine oli tegelikult täpselt see üks otsustav sõlmpunkt, ma usun. Millal järgmine rong tuli, mis kell oli hommikul, mida keegi alguses tundis ja mida lõpuks tundis ..see kõik mängis rolli. Ja reaalsus oli - otsustaval hetkel ei tundnud mina midagi, tema nägi mu pilku (mis ei tundnud midagi) ja me kaugenesime täielikult. Pärast olime lähedal teineteisele, aga ..tegelikult me ei usalda. Muud siin ei olegi. Mina teda, tema mind. Pole mingit põhjust enam :) Ja see kindlasti mõjutab ülesaamise aega - tegelikult, ma üldse ei tea, kummas suunas :P Vahel on see, et armastad sisimas, aga ei usalda - siis töötad iseendale vastu. Saab olla küll. Mina teen seda.

Zen

Mulle tundub, et nüüd see juhtus ..üks endise tüdruku sõbranna rääkis mulle, et ma oleks rahulik, andestaks, et ta armastab mind ja tuleb tagasi (selle ta parandas peale vestlust võib-ollaks) ..et ma ei oleks kuri, et ma ei teeks talle haiget jne.. Sellepärast ma kutsusingi ta jälle endale külla - kohtumine, mis oleks ilmselt olnud pööratav taasalguseks, aga mis siiski vastavalt minu vankumatule plaanile oli pigem negatiivse alatooniga :) Ja samas ..mõni päev peale seda - üldiselt ma leidsin, et aitab. Aitab halbadest tunnetest. Ta on tegelikult ju väga armas tüdruk ja kui ma vähegi selgelt asjale mõtlen - igalühel on ju õigus igatüht maha jätta. Ainus, milleks ei ole õigus, on siis armastust vanduda, aga seda saab ka nooruse lollusest teha. Aga ma hakkasin sõbralikult suhtuma ..miski minu sees ikka närib, et ma ei teeks seda, et ma oleks ainult negatiivne - olgem ausad, ta ei ole päris selline tüdruk, kellega see positiivsus kuhugi viiks. Samas, siiski. Ja ma võin ka selle positiivsuse pinnalt - ilma mingi vihata - võtta vastu lõpliku otsuse, et ma ei soovi temaga enam kohtuda. Lihtsalt, ma pean selle armastavalt ja vabastavalt tegema :)

Aga mis juhtus, on väga konkreetne asi ..ma pean hakkama uuesti zen'i harjutusi tegema. Üle ..ee ..no viie aasta ilmselt :) Või nelja. Ma tegin vahepeal ka pikki meditatsioone - tunde päevas - aga üle nelja-viie aasta tagasi tegin ma aastaid järjest zeni harjutusi ..äkki näiteks viis aastat järjest. Kohati kaheksa, kümme tundi. Siis ma tegin neid selleks, et jõuda vaimsetesse kõrgustesse ..nüüd pean ma neid tegema selleks, et tulla kiiresti kraavist välja. Mul on kriitiliselt vaja vaimset distsipliini, iga mõtte jälgimist - vaja omaenda teadvuses uuesti peremeheks tulla. Muidu muutun ma varsti täiesti jõuetuks. Ja seda ..pooleldi vist seekord sellepärast, et ma ta külla kutsusin :) Aga see kutse oli seda väärt - ma sain vabaks iseendale (ja talle) antud lubadustest.

Ühesõnaga ..varsti võib see blogi pöörduda selleks, mille jaoks ta tehtud on - et anda edasi vaimseid kogemusi. See eriti muud ei eeldagi, kui seda, et mul neid oleks. Ja zen on ühene ja sirge tee vaimsete kogemusteni ..nägemuste, tõdemuste, diipide ja südamesse minevate tekstideni. Eeldusel, et mul nüüd on päev päeva, tund tunni, nädal nädala järel jõudu neid teha. Vahepeal ..ma kukkusin alati läbi. Ma olen korduvalt alustanud. Aga seekord - mul ei ole teist võimalust. Ma ei taha enam emotsioone, ma ei taha seda, et igasugused negatiivsed tundmused saaksid mind endasse haarata - ma tahan vabadust. Vabadus on zen. Minu jaoks. Ma tegin täna ühe 20min meditatsiooni ja tundsin virvendust sellest tundest ..zen on ainus, mis võib praegu anda meelerahu. Kindluse. Liikumise edasi ilma, et iga suvaline sündmus mind rajalt välja viiks ..ütleme ausalt, ma ei taha kulutada kahte või kolme kuud üle saamisele enam - ma tahan kulutada kaks või kolm päeva. Ja selleni viib ainult üks tee - teha neid harjutusi seni, kuni see hakkab tunda andma, et ma olen neid juba nii palju teinud; kuni ma saan uuesti kätte selle mineku. Ja enam ma neist loobuda ei taha - ma uskusin, et afektid võivad midagi anda; ma proovisin; ma ei usu enam. Zen võib midagi anda. Zen on minu tee, nüüdsest, ilma kaldumisteta.

Sellest tüdrukust lasen ma lihtsalt lahti. Ilma rohkemate küsimusteta. See suhe on ajanud mu piisavalt hulluks, et ma suudan ennast kokku võtta ja zeni teha - mis on vinge. Aga kui ma vähegi juurdlen selle ühegi nüansi üle praegu - see on absurd. Zen vajab küsimust. Mul on küsimus - ma küsin, mis see suhe oli. Mis tegelikult juhtus. Kuidas, miks, jne.. Aga see küsimus ..noh, zeni puhul ei esitata seda nii, et ma sellele lihtsalt mõtleks :) See esitatakse nii, et ma tahan vastust - ja samas ma teen harjutusi. See küsimus ..see on tegelikult päris diip küsimus. Eelmine kord ma küsisin, et kes ma olen - ja sellest hargnes väga pikk lugu; lugu, mis jõudis inimeste, Universumi, paljude asjadeni. Nüüd ma saan küsida, et mis meie suhe oli - ja sellest hargneb ilmselt veel pikem.

Nii, et ..kui see õnnestub, võin ma konstanteerida - me kõik saame, mida me vajame. Ja tavaliselt ..noh, reeglina võtab see naistel umbes pool aastat järgi mõtlemist, et endas mingile selgusele jõuda :) Et siis, poole aasta pärast võib olla, et me mõlemad oleme endas selgusel - ja šansid on, et see selgus on ühine. Pateetiline variant oleks, kui see selgus pluss vahepealsed sündmused võrduks täiendava valuga - aga kui ma ilusti zen'i teen, siis sellest ilmselt pole midagi :P Zen annab kena enesekontrolli ja vaimse vabaduse - kuigi ka hoopis teistsuguseid probleeme. Aga ma usun, et ma olen selleks valmis ..tegelikult oli see suhe just see, mille pärast ma viimati zen'i lõpetasin - ma verbaliseerisin, et mul on midagi umbes sellist vaja, et tekiks "side Maaga", mis muidu teatud zeni faasis võib kaduda. Ma ei tea, millega see side nüüd on - hullumeelsuse esimese faasiga äkki -, aga ma täiesti kujutan ette, et midaiganes ma sellega täpselt mõtlesin, see täidab ka selle rolli. Kuigi nüüd on selge ka see, et mingi hetk pean ma pere tegema, lapsed saama. Võib-olla selles viimases avaldubki "side Maaga" ..varem see ei tundunud üldse nii ilmne :) Pigem tundus hea mõttena varsti-varsti Himaalaja mägedesse minna ja väikses onnis üksi oma elupäevad lõpuni saata - jõudes kõrgeimate seisunditeni, mida saavutada saab. Aga yin ja yang peavad ühituma, miks siis - side Maaga. Side Maaga = naine + suur kirg + valmisolek kannatada. Ilmselt midagi veel. Nüüd on vaja zen'i - vaimset puhastumist, kogemuse omandamist ja ennekõike seda, et ma suudaks fokusseeruda - sajas erinevas mõttes.

Nii et täna ma astun esimese vaikse sammu - mis nõuab väga palju pingutust (näiteks, et ma selle asemel sellest blogisse ei kirjutaks). Homme astun teise. Kuu aja pärast võib-olla suudan juba enam-vähem otse edasi käia, aasta pärast on seisund juba suht zen. Ja seekord ..see tuleb väga maine zen - selles areneb välja side Maaga, mitte ei tasakaalusta seda :) Kui ma viimati zen'i tehes lugesin ja aksepteerisin vastu tahtmist, et mateeria, keha või hingamine võivad millekski head olla - et no kui nad nii ütlevad, aga mina küll ei saa aru, kuidas -, siis nüüd tundub see täiesti loomuliku, kaheldamatu tõsisasjana. Ja selleks ehk kogu see jama.

Miks teha zen'i harjutusi:

• Need vabastavad soovmõtlemisest.
• Need vabastavad klammerdumisest.
• Need vabastavad ebaselgest, hägusast mõtlemisest.

Seda kõike ja enamat, kui neid õigesti teha :) Lõpuks viivad veel nirvaanasse ka, aga seda ma enam isegi ei mäleta :D Esialgu igaljuhul tekib võime asju selgelt näha, aksepteerida - ja tegelikult ka saavutada. Kõik ühed head asjad. Tekib vaimustus, kirg elu suhtes, kõikehõlmav armastus (kui minna selleni) ..tekib vabadus. Intuitsioon. Tekivad sõbrad - palju, palju rohkem sõpru, kui muidu. Lõpuks tekib seiklus, puhtad tunded, ausus, siirus, vahetus ..tekivad laused, mis lähevad südamest südamesse. Ja kui see armastus on midagi väärt, puhastub ka see - aga, jah, karta on, et ei ole. Sest armastusejärgne valu ..kui see on piinav; kui tuleb välja - mõnest kõrvalseisja repliigist, mõnest vihjest või ajutisest ülestunnistusest -, et see on mõlemale piinav; kui sind maha jätnud tüdruk puhkeb iga halva sõna peale nutma ..ja kui sa ise teed pooltahtmatult alati selle liigutuse, et ta ei tuleks ..selles ei ole sujuvust, kulgemist, sirgjoonelisust - ja selle vastu, vähemalt mind, aitab zen. Ja see on kutse. Ma ei mäletagi enam, mis zen on - kogu see blogi on pigem mineviku kaja siiamaani -, aga ma tean, et see on minu tee :) Ja ma tean, et ma lõpetasin zeni ikka zeni pärast ja alustan seda uuesti samuti zeni pärast ;)

Parimat!

  Teie Heelium :)

Armastuse lõpu spiraal

Olete te kunagi ärganud keset ööd selleks, et kirjutada oma blogisse?

Teate te, et endise armastuse juures kõige jaburam on see, et kõik, mida ta teeb - mitte alati selgelt, mitte alati teades, aga te näete seda kõike pealt. Te ei tea miks, kellega, kas see on fantaasia või reaalsus - kui te pole just väga puhta tajuga, mida te suhte lõpus kohe kindlasti ei ole -, aga te teate ta tundeid, sügavamaid mõtteid, kogemusi. Te ei tea, milline mõte võidab ja mis on määrav - kui te just väga ei taha -, aga te teate, millised mõtted seal on. Vahel, muidugi, sõltuvalt rikutuse astmest, võite neid oma mõtetega segi ajada.

Minu peas on spiraal. See on pööris - ma proovin erinevaid suhtumisi, seisundeid, seisukohti. Ma tahan teda tagasi - aga ei taha. Ma ei taha teda tagasi - aga midagi selles ei meeldi, ma tunnen täiesti igavikulist koosolemist. Ma avastan, et keegi teine oli ju nii lahe, palju parem - aga ei, ma tahan teda tagasi. Ma taipan, et see, mida ta teeb - ühegi mehe naine ei teeks seda kellegi teisega ..ok, muide, ma ei tunne praegu eriti, nagu ta oleks mu naine :) Ma tunnen, et ..tegelikult ma ei tunne ka vähimalgi määral, nagu mul oleks põhjust teda usaldada. Ma tunnen, et mul pole kunagi põhjust teda usaldada - aga samas olen valmis mingit lolli idiootsust uskuma, mida ta mulle juba sada korda valetanud on. Ok, peaaegu, sest kui ma olen valmis seda uskuma - ma tunnen kohe, et kuitahes veenvalt ta seda ka ei ütleks, see on jama. Aga äkki ma olin siiamaani kergeusklik? Ma ei ole elus kergeusklik, ei ole seda siiani ka suhetes olnud - aga armastus teeb ju pehmeks.

Et olla aus - nende mõne aasta jooksul ei ole olnud ühtegi kuud, mis oleks olnud mu elu parim kuu või kasvõi ligilähedane ..pigem on olnud selle aja sees mu elu halvimad kuud. Ja ikkagi, nagu idioot, ma tahan seda jama tagasi, väärtustan, pühastan seda. Ja samas ka mitte - ma käitun ka nagu naine; kui ta läheneb - tõukan; kaugeneb - tõmban. Sest ma ei ole otsusekindel. Ja see on ju see, mida naised enim vihkavad :) Või ei ole ma meelega otsusekindel? Ja seda ka - ma panen kinni teid, mis ei ole need.

Mida ma siis sain sellest suhtest? Ma sain, tegelikult, sellele naisele midagi antud - ma tean seda. Tema teab seda. Ja tema sai mulle midagi antud ..ta jõudis mind ähvardada, mulle kallale tulla, lubada elu lõpuni vihata ..tema sõnum oli, et armastus on karm. Miski, mida me ei taha tunnistada ..ja mida ei peagi tunnistama, sest ega ta tegelikult ei ole. Selles on uute funktsioonide areng, uute seisundite tõusmine - alguses pime, kobav ja ohtlik, edasi järjest parem ..me võtame uusi vabadusi, uusi jõudusid - ja paratamatult kasutame neid mööda, eksperimenteerime, küsime, katsetame. Vastastikusel kokkuleppel ja mõistmisel ..me juba alguses rääkisime kindlalt teineteisele, et see suhe ei ole see suhe. Mina tundsin intuitiivselt - meid ei ole kokku määratud, see ei ole meie saatus. Tema ..midagi sarnast. Nõustus. Me tajusime, et see on destruktiivne keemia. Samas ma usun - tema usk paranes selle läbi. Usk armastusse. Midagi see talle andis. Ja mulle ..ma võin seda praegu kohati eitada, aga ta kasvatas mu suureks :) Täiesti üheselt. Keegi teine pole seda suutnud - naistel, keda ma tunnen, ei ole reeglina sellist jõhkrust.

Ja spiraal ..ainus, mida ma tean, et me ei suhtle edasi. Meist ei saa mingeid "lihtsalt sõpru" - no ausalt, sõprusest on see asi ikka nii kaugel, kui üldse võimalik. Või ma ei tea ..vahel vaatan - need jõud, mis meid eemale on tõmmanud; mitte konkreetsed inimesed, aga jõud, sest seda on väga palju olnud ..need on targad. Me saame järele mõelda. Mina saan mõelda ..saan ärgata. Vahel on selline tunne, nagu oleks just suitsetamise maha jätnud (ma tegelikult tegin seda ju üle kuu tagasi) - ja mulle tundub, et mitte sellest, et ma ei suitseta.

Armastus on nõrkus. See on vabatahtlik, valitud nõrkus ..me valime olla kellegi või millegi suhtes nõrgad. Ja see on hea. Pole nõrkust, pole armastust. Ja seda tuleb taluda. Piinad peale armastust - tegelikult need õpetavad meid. Ma hakkan aegamööda sellesse positiivselt suhtuma, et mul neid on ..see võib-olla näitabki, et ma olen suureks saanud. Ma võtan asja tõsiselt. Olen valmis kannatama. Nii lihtne on ju mitte kannatada ..ma võtan vähemalt ühte asja tõsiselt :) Tegelikult võtan ma ennast ka tsipake tõsisemalt, kui varem. Ma ei mäleta täpselt, kus me enne sündi oleme, aga praegu igaljuhul hakkan ma jõudma sinna, kus me oleme peale sündi - selle lühikese aja.

Mulle meeldib, kuidas Godsmack seda Voodoo-s ütleb:



Aga ma mäletan nüüd ..selle suhte jooksul kustus nii palju. Täna hakkasid mulle asjad meelde tulema ..asjad, mis on varem toimunud. Teate, tegelikult on mu põhimure, et mida teised mõtlevad, kui naine mu maha jätab :) Saaks ma sellest murest lahti, jalutaks ma juba niisama minema ..aga nüüd ma pean taluma, et kuni ma parema naise leian ..no seni on teistel võimalik mõelda igate moodi. Ja äkki ma ei leia sellist naist, keda teised paremaks peaks ..sellised egoistlikud piinad siis. Ei ole zen, ei ole - või olen? Nii sisse elanud ühte suhtesse annab olla. Normaalne mees oleks juba vahepeal kolme erineva naisega olnud, jookseks klubist klubisse või vähemalt otsiks kõik oma endised sõbrannad üles ..vot nii :)

Me ju tegelikult ei tea mitte midagi ..teadmine,ma olen märganud, on miski, mis tuleb ja läheb. Kõik võib olla selge, kõik võib olla udune. Kõik on udune, kuni ma lasen minna. Ja ma lasen minna, kui ma saan aru.

Tavaliselt küsin ma, mis on õige - miks, kas, mida head see teeb. Praegu ma ei küsi midagi sellist - ma küsin, kuidas. Kuidas see siia punkti jõudis, kuidas see siit välja saab. Oleks ma enesekindel - teaks, et saan ta tagasi ..ma loobuks kohe. Sellises olukorras ma oskan sellest egotismist üle saada, et mida teised mõtlevad; tuleb lihtsalt korraks välja kannatada - iga uus tüdruk on ju parem, me ju õpime ja areneme. Iga uus tüdruk on parem seni, kuni me areneme kiiremini, kui vana tüdruk. Aga samas ..on see nii lihtne? Vana tüdruk võis ju ka lihtsalt katsetada :)

Nii palju ma olen enesekindel, et kui tüdruk mu maha jättis - järelikult ta ei tundnud mind. Järelikult ta ei olnud lähedal ..aga tundes naisi, peab siiagi möönduse tegema. Tegelikult naised on sedavõrd hetkes, et see, mida nad mäletavad - ok, tegelikult hakkab see nii poole aastaga tööle. Seegi võib muutuma hakata ..võib-olla on naine anum, nagu keegi vahepeal korrutas. Praegu saan ma sellest sõnast aru. Võib-olla ta ei kaalu. Võib-olla asjad lihtsalt on nii, nagu need on.

Helipäevik

Panin seda ChucK'i nüüd natuke tõsisemalt proovile - proovi sisuks siis reaalselt midagi kokku panna helidest.

Kokku tuli alla minutine klipp, kus olid paar rütmi, bass ning mingisugune tilin - genereerisin need algarvude paigutuse põhjal arvuteljel (mis on eraldi teema). Rütm kõlas nagu rütm, taust nagu taust - mitte midagi eriti huvitavat, aga siiski omapärane ja midagi peale aegluse ette heita ei olnud.

Tulid välja ChucKi puudused:

• Kuna kokku oli kaheksa kanalit & igaüks produtseeris kuskil 10 shredi - mis on ChucKi alamprotsess -, siis oli see minu arvutil üsna aeglane, hüppas ja ragises. Reaalajas genereerimine. Siiski kuulatav. Igaljuhul tähendab see, et ChucK-il on piirid - reaalselt huvitaks mind vähemalt tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust tahtvad helid (kuna need praegused arvutused olid triviaalsed ja kümnendiksekundilise intervalliga), mispuhul jääb see arvuti sootuks aeglaseks.
• Wav faili lindistus ainult vaikus, nii et üles panna ma seda ei saa [sest nüüd pean magama minema, kui tahan homme üldse ärgata] ..see ei ole puudus, aga mingisugune konfigureerimatus :) Eeldab manuaali lugemist. Mind huvitab, kas ta selle wavi puhul võimaldab ka seda, et reaalaja režiim välja lülitada ja kõik lõpuni arvutada - siis oleks wav igal juhul hea kvaliteediga ja muud saaks kuulata tegemise ajal halvema kvaliteediga. Eks kindlasti on nippe ka.
• ChucK'i sisseehitatud pillidest on väga raske head kõla saada - samas on need ainsad, mis väga hästi töötavad ChucK'ga.

Kokku tähendab see (kaks esimest punkti) seda, et ma pean Fausti õppimist kiirendama ja võib-olla veel programme otsima, et saavutada, mida tahan ..kui reaalajas ChucK minu arvutis ei toimi korralikult, siis on tore, et huvitava keele õppisin, aga tuleb pillide-süntesaatorite valikut suurendada :)

Kolmas punkt - võib-olla tuleb lihtsalt otsida häid süntesaatoreid, võtta kood lahti ja siduda ChucK-iga, ChucK'i kaaskasutajad oleks samuti kahtlemata rõõmsad selle üle. Samas see võtaks aega & aega mul napib - tegelikult tuleks sellele helindusele kulutada kuu aega 12 tundi päevas, siis ma oleks oma oskuste suhtes juba natuke rahulikum. Praegu on 98% asja tegemisest õppimine ja ülejäänud aja kiirus ka ilmselt väiksem, kui võiks ..hea tsükkel on [inspiratsioon]=>[tulemus], mitte [piiratud inspiratsioon]=>[õppimine]=>[tulemus], sest viimane võtab kauem aega ..piiratud inspiratsioon tähendab seda, et teooria ei ole väga hästi selge ja ma tegelikult ei tea 100%, millised mu võimalused on (mida kerge vaevaga teha saab ja mis keerukamatest asjadest kui palju tööd võiks nõuda).

Aga muidu on kena, esimene loo moodi kõlav lugu :*) Ainult süda valutab & segab tööd.

Igaviku Paroodia

Luuletus aastast 2005. Leidsin ja meeldis, midagi tuli meelde - kirjutamise meeleolust, aga ka sisust :) Äkki ma olin isegi midagi pisut unustanud..

Kuldvihm võbeles sildadest alla
Taevastee avanes pärani valla
Sillad põimusid saabuvas äikeses
Hing piineldes plahvatas päikeses
Jõud voolas ja kärises taevatrepp
Pime sulas ja loojangus hävines kepp
Talv tuli ja elutu kannatas veel
Päikest ründas, suust rebitud endine keel
See valu, see oligi tema jaoks elu
Ja tegelik elu - üks veidrike lelu
Päike hahetas, sillad said tapetud

Ta tõusis, samm kergelt tal vääratas veel
Kuid otsus sai kindel - püsida teel
Aeg lainetab hetkede lõputus reas
Ent tõde ja seadus on igas me veas
Iseennast kord näha on lõputu piin
Kuid mitte näha on lolluse viin
Piin parandab, valu teeb terveks me teed
Nii koob saatuseratas me eludekeed
Ja sirgel teel käia on ajatu rõõm

Tõe valu, sa anna sest mullegi sõõm
Iga hetk, olles siin, saab olla vaid hea
Iga retk - minnes viin selle kaasa, kas tead
Ja sulle siit pühendan üksikud read
Tule ära - siit mannetust mannetust maast
Ja tagasi siia, mu tulelõõm
Oma elu ma korjasin sellest maast
See on aegruumist väike sõõm

Kiirustamine ja vaenlase tundmine

Ma lugesin kuskilt lauset, et "tunne oma vaenlast" ..või isegi mitmest kohast, lugesin ja kuulsin.

Minu meelest see on jama. Päris elus on sellel lausel väga harva mingit tähendust - sõpru ja vaenlasi ei valita mingi suva järgi, vaid siiski selle pärast, et neid inimesi, nende tegevusi ja motiive tuntakse väga hästi. Et on selge, et need inimesed mõjuvad halvasti, on kahjulikud. Loomulikult võib vaenlasi valida ka mingitel labasematel põhjustel (nagu majandushuvide konflikt) - aga otse loomulikult ei ole mu nõuanded suunatud inimestele, kes seda tavaolukorras teeksid :) Ma siiski mõtlen kategooriates, mida ma ise ka kasutada saan ..niisiis, et öelda, kas keegi on mu sõber või vaenlane, pean ma teda väga hästi tundma - kuidas ta käituks selles, selles ja selles harvaesinevas, aga elumuutvas olukorras. Näiteks lahingus. Mõni võib igapäevaelus olla natuke nõme, aga lahingus hea kaaslane; teine võib igapäevaelus kõik väga hästi teha, aga eluohtlikus situatsioonis plagama panna - sest ta on lihtsalt nõrk ..vaimne nõrkus, nagu ka lollus, on päris maailmas kuriteod - ütleme siis nii, et sel määral, mil määral nad on välditavad (ja mõistus on 50% ulatuses oma teha ning need 50% on üldjuhul määravad; alles geniaalsus ei pruugi olla oma teha, aga kõik ei peagi olema geeniused - piisab, kui kõik on head inimesed).

Niisiis, ma ei saa tunda vaenlast - ma pean tundma inimesi. Lihtsalt, neutraalselt. Mitte kunagi (peaaegu) ei saa öelda, et ma pean seda inimest rohkem tundma, sest ta on vaenlane - kes-mis väline jõud ta siis vaenlaseks määras? Juhus? Tundmise kaudu reeglina leitakse, et see potentsiaalne vaenlane on siiski sõber või halvemal juhul võib sõbra tundmaõppimise osaks olla avastus, et ta on vaenlane. Lihtsustatud skeemis - tõesti, vaenlane võiks olla see, kes meile mõõgaga kallale tuleb. Aga seda ei juhtu just iga päev; tavaliselt ei ole konfliktid isegi mitte kaugelt sarnased sellele olukorrale - konfliktid on väga keerulised asjad ning selleks, et kedagi vaenlaseks nimetada, peab teda juba päris hästi tundma. Edasine ei ole enam niivõrd tundmine, kui asjade teadmine tema kohta - parem tundmine võib alati kõike muuta.

Nii et see vaenlase tundmise lause on otsapidi rakendatav, aga kui sellele nii mõelda - kuidagi puine on see asi.

Teine asi, kiirustamine ..kui me kõigepealt määrame ära, kes on sõbrad ja vaenlased, seejärel tundma õpime, see on kiirustamine. Kõigepealt peab "teooriat" tundma - teooriat kui seda, mis ei ole praktika. Teooria on mõõtmine, mõtlemine, analüüs. Kiirustamine viib selleni: kliimaprobleemid - tehtud, majandusprobleemid - tehtud, toidu saastamine - tehtud. Keegi justkui ei pea seda oma tehtuks, keegi pole seda ise planeerinud, aga kõik kiirustavad - keegi ei võta aega, et selliseid maast-lahti asju natuke ette planeerida, mõelda ja analüüsida, vaid ikka oodatakse kenasti ära, kuni nendega vastu pead saab. Kui keegi elab sedasi õhus ja mõtleb kliimaprobleemile enne krahhi, siis teda püütakse jalgupidi alla tagasi kiskuda - korilusse. Korilus korjab tulemusi ja ei mõtle, kuidas tema teod suures plaanis ilma mõjutavad ..ja loodusprobleemid - ma ei räägi sellest õhutemperatuurist, kuhu poliitiline mustkunst inimeste pilkusid muudkui pöörata püüab (et kas on inimtekkeline või ei ole) ..kliimaprobleemid on üks paljudest probleemidest, mille hulka kuuluvad: liikide välja suremine, vihmametsade hävimine, tohutud reostused, lokaalsete kliimade häving ja ilmselgelt ka väga suur risk ökosüsteemi tasakaalule; ütleme laiemalt - loodusprobleemid ..siin on muide huvitav mustkunst, et looduse reostamisest räägitakse tänapäeval seoses kliimaprobleemidega - mis on samas üks väike osa kõigist loodusprobleemidest, mida kõik need seotud faktorid mõjutavad. Ainus osa, mille puhul on vaieldav, kas see on inimtekkeline ..nii et kiirustamist ka forsseeritakse. Tohutult palju saab tehtud. Tohutult palju igasugust jama - tohutult palju saasta saab toodetud, tohutult palju vihmametsi hävitatud ja tohutult palju ilusat saab lõhutud.

Aga siin ongi ..näiteks loodus ei ole vaenlane. Siiski peab loodust tundma ja väga pika ajaga mõistab, kas üks või teine nähtus on vaenlane või sõber - või näiteks toiduga, veel ilmsemalt. Kas mingi toit on vaenlane või sõber. Mida paremini me toitu tunneme, seda paremini sellest aru saame - või millega koos see on sõber. Millal ta rikub ja millal taastab, millal muudab ..inimene on veelgi keerukam, kui toit.


Märkus: kus vaenlast ei mõelda konkreetses - see inimene, see grupp - tähenduses, on sellel lausel väga palju rohkem mõtet. Näiteks, kui vaenlane on "kurjus" - tunne kurjust. Või kavalus. Või vale. Või laim. Või korruptsioon. Või poliitiline salakavalus. Või kuri tegevus. Või midagi iseendas.

Taaskohtumised [ehk siis jalutuskäik metsas]

Kohtusin oma endise tüdrukuga ..jalutasime, rääkisime juttu, piinasime teineteist ja olime lõpuks suht vähe koos ..öösel tundis ta asju (mida ma muidugi ka tundsin, et ta tunneb, kuigi ma ei olnud kindel, millele need tunded viitavad) ..mingi ta sõbranna oli asjadest valesti aru saanud ja veenis mind pikalt, et see kohtumine oleks vaeva väärt - või midagi sellist, ma ei hakka täpselt seletama, milles ta mind veenda püüdis. Ma ei olnud temaga nii vastik, kui ma plaanisin, aga vahepeal ikka olin ka ..ma arvan, et põhiliselt oleme me suutnud teineteist juba telefonide ja e-mailide teel piisavalt piinata, sealhulgas teda äkki isegi pikemalt ja rohkem.

Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)

Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.

Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)

Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.

Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.

Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu  ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.

Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.

Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.

Palju on igavikku..

Märkus:  see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)

Coldcut - Autumn Leaves

Päevikut ka

Et siis natuke ka päevikut vahelduseks jälle :)

Eelmise nädala lõpus olid mul külas mõned sõbrad ja ehitasime siin (nende meetod oli hommikul kell 8 või 9 kõik üles ajada ja õhtuni välja lasta). Selle nädala alguses oli mul külas üks sõber ja ehitasime, õhtuti tegime muusikat. Vahepeal ei olnud sõpru, siis ehitasin ka natuke. Eile tegin muusikat terve päeva - nüüd ka terve öö. Õigupoolest lugesin manuaali :)

Eile avastasin ka hommikul, et ongi september käes - mis ei ole üldsegi mitte tore, sest varsti läheb külmaks. Kui ma tahan selle maja endale talveks korda saada, siis on asi päris keeruline - ja kui ma tahan talveks saada valmis selle loo (kuigi see tähtaeg võiks ka natuke hiljem tulla), siis on asi eriti keeruline. Sest ühe loo ma tahan teha, mida ma ise enam-vähem heaks peaks siis. Aga enne tuleb lugeda suurtes kogustes manuaale, õppida valdavalt keerulisi paljude nuppudega programme ning teha nii digitaalse helisünteesi kui algoritmilise kompositsiooni teooriat paremini selgeks.

Üldiselt on elu võtnud teatud huvitava varjundi - nagu mingi areng ..see kirje, "kivi" - ma lausa tunnen reaalselt, kuidas ma kasvan ja arenen mingis tabamatus mõttes iga päevaga ..naljakas, et lapsena tundsin ma sellist asja hoopis vähem - rohkem suutsin jälgida, kuidas teadmised juurde tulevad. Ilmselt seetõttu, et lapsena on aeg nii aeglane, et sellised üle päeva-paari märgatavad protsessid on märksa nähtamatumad ..tunne, kuidas vaim mõne sisemise, aeglase, madalal sagedusel jõuga aeglaselt liigub mõne defineerimatu, aga siiski küllalt selge eesmärgi poole.

Üks samasugune tunne, liikumine, komponent sellest "kivist", mida tassida, on mittesuitsetamine ja sellega seotud areng ..kopsud puhastuvad ja meeleolusse tekivad teatud mittesuitsetajalikud uued noodid ..ma arvasin aastaid, et suitsetamine tugevdas mind psüühiliselt - aga nüüd leidsin, et tegelikult on võimalik ka teisiti vaadata, et see mittesuitsetaja meeleseisund on parem. Sellised nüansimuutused sisemises veendumuses mõjutavad tegelikult väga palju seda, kas inimesel on jõudu mitte suitsetada - või siis jõudu ja viitsimist alati kuskilt pakk suitsu välja võluda ja selle nimel kõik tervisehäired kindlalt üle elada. Mittesuitsetamine peale aastaid suitsetamist on püsiv areng - seda saab natuke kiirendada, aga üldiselt käib see üsna loomulikku rada pidi ..mul on tunne, et kui seda ei tee, ei kõnni, on võimalik suitsetamist ka nii maha jätta, et suuremat kasu tervisele ei sünnigi.

Õppimine on huvitav tegevus. Viimased aastad on mul olnud sellised teemad (arengukiiruse järjekorras üks väljavõte) - pildi matemaatika, programmeerimise matemaatika, heli matemaatika, meloodia matemaatika, finantside matemaatika. Läbivalt ka matemaatika kui selline - teoreetiline matemaatika. Ilma selleta on igasugune praktiline matemaatika ju pea võimatu või vähemalt äärmiselt veaohtlik - lausa katastroofiline, kui midagi tõsisemat teha (või siis mitte, sest võimatu) ..ma teen aeglasi samme ka geneetika ning meditsiiniinfosüsteemide programmeerimise vallas - need on väga aeglased sammud, paari raamatu läbi töötamine, ent üldsegi mitte lootusetud. Nendega kuhugi jõudmisega läheb lihtsalt nii 10 aastat aega sellises tempos :) Aga äkki 5, kui tekib eraldi aeg selle jaoks. Ja tegelikult läheb heli, pildi ja meditsiini matemaatika hästi kokku. Ka füüsika ja keemia - mingil kombel on need kõik ühe asja erinevad liinid ja tahud ..see õppimine on samuti üks kivi, aga seda ma tassin juba nii kaua, et enam ei mäletagi :) Soov mingit suurt pilti kokku panna - näha asjade omavahelisi seoseid ..ma tean, milliste asjade vahel on omavahelised seosed (paremini, kui keegi teine, kes ei suuda mõista selle kõige praktilisust ning peab hoopis oma lühinägelikkust ja teooriavõhiklikkust praktilisuse aspektideks, muudab ennast meelega vaimselt küündimatuks) - aga ma ei tea neid seoseid nende keerukuses, elu selle mitmetahulisuses.

Õppida on võimatu, kui võtta õppimist ühe asjana - õppimine on elu ise selle paljukülgsuses ja ühtsuses. Õppimise olemust saab mõista ainult siis, kui mõelda elule kui õppimisele - kui mitte näha head, kurja, valu ja rõõmu, vaid hetkeks lihtsalt õppimist. Seda ei saa teha läbi enesehaletsuse prisma; läbi sellise prisma tundub ehk see, kes nii näeb, isegi arrogantne või solvav, sest ilma sellesse nägemisse uskumata tunduvad igaühe katsumused, kes nii näeb, lihtsalt väikeste või tühistena - sest kuidas ta muidu saaks nii näha. Mulle tundub, et õppimine on usk - kui sellel ei ole usu kindlust, siis on võimatu tabada selle tuuma, näha selle tegelikku olemust ja saada aru, kuidas on tähtis õppida kõike. Kuidas inimene, kes õpib pool osa üht polaarsuse poolust ja pool osa teist poolust on õppinud palju - peaaegu lõputult palju - rohkem, kui see, kes on õppinud ühe osa üht või teist poolust. Aga samas - see, kes suudab õppida üht asja palju, ümbritsevaid asju vähem, kuni teab nii tunnetest, mõtetest, idast kui läänest, on korraga spetsialiseerunud ja avara vaatega ..see on tegelikult ainus, kes on efektiivne. Võib tuua näiteid neist, kes tegelevad millegi sellisega, ent ei näi väga efektiivsed - ent naljalt ei saa tuua näiteid neist, kes on efektiivsed, ent ei tegele millegi sellisega. Ja lõpuks ..see on ka enesetunde küsimus.

Siiski see suvi ..kui enamjaolt on suvi mõneti kerguse aeg - ja samas tihti ka tõsise töö -; vahel on suvi lendlev voolamine ..hetkel on minu voolamine-kulgemine seotud just mingisuguse vahemaa läbimisega, mis kujutab endast teatud raskust, ent on siiski läbitav. Vähemalt justkui võiks olla :) Ja see on ka igasuguse päeviku läbiv teema ..aga muidugi ei katkesta ma selle käigus arengut ja õppimist - sest need on hoopis suurema kivi osad, mida ma olen kandnud kord kerguse, kord raskuse, kord lootusetuse ja kord kindlusega. Ainsad asjad, mis jäävad meiega, on need, millele suudame truud olla igasuguses olukorras ..õppimine - mitte niisama õppimine vahetust vajadusest, vaid eesmärgipärane õppimine - on minu elus üks asju, millele suudan alati kindel olla. Ei ole olukorda ega asja, milles ma ei näe võimalust õppimiseks.

Tundub, et programmeerimine on teine selline asi ..ja programmeerimine hõlmab paljut - keeli, loogikat, mõttelisi süsteeme ja mudeleid, matemaatilisi nägemusi helist, pildist ja kommunikatsioonist ..mulle vahel tundub, et paljud, kes programmeerimise nime all leiba teenivad, on programmeerimisest kaugel - lihtsa skriptimisega on raske isegi kerget mekki saada sellest, mis programmeerimine on. Naljakas, millal lihtsad inimesed hakkavad mõistma, et arvutikeeltel on sama suured erinevused, arvutiprogramme on sama mitmekülgseid, kui suured erinevused on käru või kiirrongi valmistamises või kui suured erinevused on maalimise ja jooksmise vahel ..ma räägin seda selleks, et hajutada nägemust näiteks dreamweaveris veebi tegemisest kui millestki, millel on kasvõi udune seos programmeerimisega - ehkki mõlema valdkonna inimesed võivad töötada samas firmas, on nende vahel selge erinevus; programmeerija oskab kasutada dreamweaverit (peale 10min tutvumist) ning sadu kordi keerukamaid asju; dreamweaveri veebisepp oskab kasutada dreamweaverit. Ja samas võib ka veebi teha PHP's, Javas ..võib teha portaali, kodulehe või internetipõhise kosmosejaama juhtimiskeskuse. Ja sestap ..kui ma mõtlen, et ma õpin programmeerimist, siis õpin ma tegelikult paljusid erinevaid asju, mis käivad selle valdkonna nimetuse alla - ja mis defineerivad selle. Kõik see hargneb kokku ja ringi - ei ole head programmeerijat, kes ei oskaks teha visuaali; ei ole head visuaali, mille käigus ei õpiks huvitavat matemaatilist valemit; ei ole huvitavat matemaatilist valemit, mida ei oleks vaja nii mõneski rakenduses, mis teeb tõsist ja vajalikku asja; ei ole võimalik seda valemit kohe tõsises ja vajalikus asjas kasutada, kui ei ole sellega enne mõnes heas visuaalis mänginud; ei ole võimalik püsida ajagraafikus, omamata head pilti väga laiadest võimalustest.

Programmeerimine on areng ja see on see, miks see mulle meeldib ..see on ka see, miks me nii harva näeme mõnd poemüüja õhinal ja vaimustunult oma valdkonnast rääkimas, kedagi selle suhtes innustamas või seda kaitsmas - nad tõesti ei tunne seda kõike, nad ei tunne seda tunnet tööpäeva lõpuks, nad ei ole teinud seda pingutust ja nad ei ole kindlad, et on milleski väga head ..samas pisut on seda tunnet isegi väga lihtsate asjade programmeerijas - ta tunnetab arengut, tunnetab uusi võimalusi, tihti tunnetab oma kasutegurit ..me näeme programmeerijate lõputuid koosolekuid, mitmetunniseid infovahetusi, arutelusid, väljakutseid ja probleeme - müüjad ei pea neid koosolekuid, sest neil ei ole suurt midagi öelda; programmeerimisfirma ilma õppimise, arutelude, vaimse pingutuseta ei suudaks turule jääda - lihtsalt rohkem töötunde ei tee seda mitte kunagi tasa. See on areng ja informatsioon - kui palju on vaja õppida, kui palju on teineteisele edasi anda, kui palju maksab üks hea idee ja kui hädavajalik see on, istuda maha ja kuulata ära kõikide ideed. Ja samas - miks meil ei ole poode, mis pakuks sama võimsat teenust? Miks need müüjad ei loo poodidesse keskkonda - miks ma ei saa poest just seda, mida soovin, vitamiine, tervist ning teadmisi kauba kohta, mida seal pakutakse? Miks on turul nii palju valesid? Kas see on meie riigi konnatiiklus, et müüjatel, kes tahavad tõsist tööd ja head palka, ei ole ilmselt isegi eriti kuhugi tööle minna? Kas ostetaks ja käidaks? Miks nad ei tee?

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt asju vastandada ..mul on tunne, et kui suurest depressioonist sai Ameerika üle ületarbimise juurutamise teel, nii ka meie; praegusest depressioonist võiks saada üle kvaliteedi juurutamise teel - nii palju üleliigset tööjõudu on meil ainult sellepärast, et me aksepteerime, ostame ning nõuame saasta. Piisaks kollektiivsest kvaliteedinõudest, et inimesi oleks vaja palju enam, head ideed maksaks palju enam ning töö muutuks loovaks ja huvitavaks ..igasugune töö. Kui keegi üldse kvaliteeti on valmis pakkuma? Ma mõtlen, nendest, kes praegu niisama nürilt teevad oma asja - nagu need piiksuvad kassaaparaadid, tere ja headaega. Oleks vaja tunnetada võimalusi.

Nüüd, hmm, ma lähen magama ..see muu jutt on siin sellepärast, et muidu ei oleks päeviku mahunormi täis saanud :)

Elektronmuusika tarkvara 2 (kuidas teha soundi open source tarkvaraga)

Kirjutasin enne paarist vabavaralisest heliprogrammeerimise keelest. Neile, kellele programmeerimine ei sobi, on see postitus nüüd märksa parem. Samas on sellel ka muu motivatsioon - teha helisid on mugav ainult siis, kui programmeerimise ning muude helitegemise viiside meetodid omavahel siduda; heli on tunnetus+rütm+loogika, nii et lisaks heliloogika loomisele, mille jaoks on perfektne mõni programmeerimiskeel on vaja luua rütm/meloodia, mille jaoks on rütmimasin või noodikiri ilmselt programmeerimisest paremad - ent on vaja lisada ka tunnetus ja taju, mille jaoks on hea kasutada klavereid, mikrofoni ning muid reaalajas tundlikke sisendeid. Silmnähtavalt on vaja vahendeid kombineerida, saamaks parimat tulemust (mõistliku vaevaga).

Kuna ma olen nüüd öö läbi selle uurimisega edasi läinud, siis ka mõningased täiendused siia - mul on installitud kõik, mis Debiani all repodes olemas (sry Windowsi kasutajad - osad nendest programmidest on kindlasti Windowsile olemas, mõni ilmselt mitte; ilmselt täpselt sellist kooslust Windowsis kokku ei saa; siiski võib nii mõnigi osa sellest ka Windowsis huvitav olla) ja seega saan neid ükshaaval uurida - kõik ei ole väga arusaadavad & mida nendega teha saab, aga paljud juba on.

Esiteks - et MIDI töötaks, kasutan Timidityt. Selle käimasaamine on üks tüütumaid asju, aga Linuxi suht vajalik, sest suht iga heliprogramm võib ajuti MIDIt kasutada. Kui MIDI töötab, peaks käsurealt saama seda ka mängida käsuga stiilis "aplaymidi -p128:0 ", millele järgneb failinimi. See "-p128:0" tuleb sellest, et Timidity on klient nr. 128 ja sellel on port 0; kliendile saab viidata ka nime jm. järgi - vt. "man aplaymidi".

Teiseks - kasulik asi on Jackd (või lihtsalt jack). See on taustaprotsess, mis tegeleb sellega, et muudab iga Jacki toetusega programmi eraldi plokiks, millel on sisendid ja väljundid (need võivad olla siis kas MIDI või audio). Jacki sisse-välja lülitamiseks on mitmesuguseid programme, millest mina kasutan hetkel Jack Audio Connection Kitti (qjackctl). Minu konfiguratsioonis tegeleb helindusega Alsa, mille küljes on Jackd. Jackd tuleb peale Alsat käivitada (kasutan qjackctl graafilist liidest, mille konfist on valitud, et see kohe Jackd käivitaks). Selles graafilises liideses näen kõikide programmide sisendeid ja väljundeid, kui klikkan nupule Connections - saan neid siis kokku ja lahti ühendada, kuidas soovin.

Järgmine põnev tööriist on Virtual MIDI Keyboard. Jacki connectoris võib selle kohe Timidity külge ühendada (mis on software MIDI mootor, millest siin alguses rääkisin), mispuhul saab sellega helisid mängida nii, et neid on kohe kuulda. Samas võib selle sealt ära ühendada, ChucK'iga probe teha ja vaadata, mis number kanali pealt selle konkreetse keyboardi kätte saab (neid võib ka mitu avada, et erinevate asjadega ühendust saada - ja loomulikult võib nende asemel olla riistvaraline MIDI kontroller); ChucKiga on kaasas näited selle info lugemise kohta ning samuti on sellest veebis manuaalis juttu. MIDI keyboard on lihtsalt klaver, mida võib hiire või klaviatuuri abil mängida - kahjuks ei saa see aru, kui tugevalt mingit klahvi all hoitakse, nii et MIDI kontrolleril on tugev ja selge eelis. View menüüst saab lahti valikuid, millega saab näiteks klaviatuuri oktaavide võrra üles-alla nihutada, erinevaid pille valida (või siis kanaleid, kui see on mõne sündi külge ühendatud, mis välist pillide valimist ei tunnista, aga pakub mitut kanalit). Jacki connectori kaudu võib selle keyboardi ühendada kas otse MIDI väljundisse (või tarkvaralisse sünti, nagu Timidity), ChucK'i või millegi analoogse külge (et seda ChucK'i helisünteesis kasutada) või siis sellise asja külge, nagu ZynAddSubFX.

ZynAddSubFX on süntesaator, mille abil saab koostada graafilisest liidesest erinevaid effekte. Peale mõningast harjumist saab selgeks, et esiteks on üleval valik "Part", mille kõrval on linnuke "Enabled". Need "Partid" on sisuliselt kanalid. Võib valida Part ühe ning valida sinna pilli, tehes plõksu "Click here to select instrument" nupule. Näiteks võib esimesse kanalisse valida trummi, teise kanalisse mõne muu pilli. Kanaleid vahetades saab mõlemat pilli proovida.

Nüüd võib avada kaks Virtual Keyboardi - kaks korda käivitada virtual keyboardi nii, et mõlemad töötaks. Jacki Connectorist tuleks mõlema MIDI out lülitada ZynAddSubFX'i MIDI in'i külge - nüüd on mõlemad klaverid ZynAddSubFX sündi külge ühendatud. Viewst peaks valima, et oleks näha "Key/Velocity" ja "Controls" (võib olla vajalik keyboardi akent vastavalt kõrgemaks venitada, et need näha oleks). Channel valikust tuleb esimesele valida 0 (mis vastab Part 1-le süntis) ning teisele 1 (mis vastab Part 2-le). Trummidele vastavas klaveris tuleb Keyd võib-olla mõne oktaavi võrra muuta - vastasel korral ei jää trummide helid klaviatuuril nähtavasse alasse ning seega on tulemuseks lihtsalt vaikus, kui püüda trumme mängida.

Mis teeb nüüd Jacki eriti kasulikuks ChucKi kasutajale - ChucKi programm võib olla MIDI väljundiks, juhtides ZynAddSubFX'i sama moodi, nagu seda sai tehtud nende keyboardidega (ja keyboardid võib samuti sisse jätta, et asju testida ja katsetada). ChucK võib juhtida erinevaid valitud pille ning talle võib teha ka preseti - kõik ZynAddSubFX'i seaded saab talletada. ZynAddSubFX võimaldab ka ise palju effekte, ent võib eeldada, et enamuse teeme ChucK'is - sellisel juhul jääb see lihtsalt üheks ChucK'i külge ühendatud sündiks. Teiseks (samuti Jackis) saab ZynAddSubFX'i audio outi omakorda ChucK'i sisendi külge ühendada - nii tekib olukord, kus ChucKis saab algoritmilise kompositsiooni luua, mida ChucK sündi peal mängib, aga tulemus tuleb ChucK'i tagasi ning sellele võib ChucKi sees uuesti kõikvõimalikke effekte lisada. Sündi näol, samas, on tegu mugava graafilise liidesega, mis teeb ilmselt üksjagu tööd ette ära.

MIDI out on olemas ka MIDI playeritel - seega saab kas lindistada või koostada eraldi lugusid, mida võib siis kas ChucK'ile sisendiks anda MIDI formaadis, ChucKile sisendiks anda läbi sündi (ehk siis juba audio kujul). Selle viimase jaoks on olemas kaks mugavat programmi - Hydrogen ning Rosegarden.

Hydrogen on lihtne ja mugav trummimasin, millel on muuhulgas olemas ka MIDI talletamise võimalus.

Roosiaed on suuremat sorti helitegemise tööriist, millega saab avada Hüdrogeeni poolt genereeritud MIDI ning lisada sinna tracke. Rosegardenis saab muuhulgas kirjutada noodikirjas lugu ning talletada tulemust MIDI faili. Rosegarden võimaldab ka lindistada (nii et MIDI Keyboardi võib ka siia külge ühendada). Võib, muidugi, ka mõne muu MIDI editori valida - mõni on kiirem, mõni ehk lihtsam, mõni on vähemate võimalustega [järelikult lihtsam] näiteks puhtalt noodikirja redaktor. Kui need toetavad jacki (ja mõne programmi puhul tuleb installeerides/kompileerides vaadata, et satuks just jacki toetusega variant), siis saab neid ühendada muude programmidega ning luua kooslust, mis toimiks.

Lõpuks saab ChucK-is wav faili talletada ning seda veel mõne wave editoriga masterdada (ja viimaseid on päris korralik valik - tuleb valida mõni, mis ilma suurema konfimiseta olemasolevas masinas hästi töötaks või siis piisavalt hea ja konfimist väärt oleks).

Elektronmuusika tarkvara

Peale nüüd mõningast uurimist olen jäänud kolme (programmeerimis)keele õppimise juurde:

1. ChucK
2. Faust
3. PureData

(PureData)

Kolmas kolmest on visuaalne programmeerimiskeel, mida õpin tänu sellele, et sugulase soovitatud raamat on sellele üles ehitatud. Visuaalne programmeerimine on algajale mugav - lausa võiks soovitada -, aga elu on näidanud, et suht võimatu on luua visuaalseid keeli, mis väljendusvõimsuse või arenduskiiruse osas kasvõi läheneks sümboolsetele keeltele.

Ehkki väga paljud projektijuhid ja arhitektid armastavad vahekeeli, nagu UML - ehk siis skeeme ning jooniseid. Isegi leian, et näiteks süntaksireegleid on lihtsam lugeda skeemide kujul, kui tundmatus (või, peab möönma, isegi tuntus) süntaksiväljendamise keeles ..siiamaani on minu jaoks näiteks YACCi süntaks üsna tüütu. Igaljuhul tulevad visuaalsetele keeltele ette teatud piirid - väga suuri ja keerulisi, samuti ka semantiliselt-loogiliselt mitmetahulisi programme on nendes väga raske väljendada; teiseks ei saa nendes väga kiiresti asju teha - hiirega mõne kasti joonistamine ja juhtmete ühendamine võtab aega.

Nõustun ka sellega, et millegi tegemine heas visuaalses keeles, eriti kui tegu on muusikaga, nõuab algajalt viieminutilist sissejuhatust, samas kui vähegi huvipakkuva programmeerimiskeele aluste õppimine on ilmselt ligilähedaselt sarnane mõne naturaalkeele aluste õppimisega - ka programmeerimiskeeles on suht võimatu teha midagi vähegi kasulikku, kui ei tunne esimest kolmesadat sõna ning parajat portsu süntaksireegleid. Arvutikeelte polüglotile, samas, on see ehk sama lihtne, kui polüglotile õppida harilikku keelt; programmeerimiskeeled jaotuvad paradigmadeks, need omakorda millekski keelkondadele väga lähedaseks ning keelkonnad keelteks ja nende spetsiifilisteks implementatsioonideks (murreteks) - loomulikult on ka palju vastastikuseid laenusid.

Arvutikeeled arenevad harilikest keeltest kiiremini - täiesti fundamentaalseid asju tehakse tihti ringi. Ükski arvutikeel ei jõua kuhugi, kui selles ei ole võimalik saavutada kergema vaevaga suuremat väljendusvõimsust, aga ka paljusid muid asju (mille kirjeldamine läheks ehk pisut tehniliseks). Nendel kahel põhjusel on ka vastastikused laenud - eriti keelte, aga mingil määral ka paradigmade vahel - küllaltki tavalised. Asjad, mis midagi uut väga palju ei paku, laenatakse olemasolevatest keeltest - lihtsustamaks uue keele õppimist -, samas kui asjad, mis väga palju pakuvad, levivad mööda keeli. Siiski ei levi nad igale poole kahel põhjusel - esiteks ei sobi iga featuur teise keelde, kuna seal on sama asja tegemine juba võimalik hoopis teisiti (ja väga raske on lugeda koodi keeles, kus sama põhilist asja väljendatakse kümnel täiesti erineval viisil, justkui kümnest keelest selles, mis autorile parasjagu hea valikuna pähe tuli) ning teiseks ei pruugi see teise keele loogikaga isegi mitte sobida, selles võimalik olla.

(ChucK)

ChucK on keel, mis pakub kaks huvitavat uuendust (lisaks sellele, et see on helisüntesaatorite tegemiseks mõeldud domeenipõhine keel [DSL]):

• Aeg on fundamentaalselt keele loogikas sees.
• Programmi töö ajal on võimalik seda mingil määral muuta (tegelikult peamiselt komponente vahetada).

Lisaks on seal ka helikeelele kohustuslik osa - helivoogude saatmine ühelt komponendilt teisele on väga lihtne (tavalises, üldises programmeerimiskeeles kuluks sellele palju ridu või isegi eraldi keerulisi klasse, sellal kui ChucK'is käib see ühe sisseehitatud ja väga paljude olukordadega juba ette arvestava tehte kaudu).

Aja fundamentaalselt keele loogikas sees olemine erineb paljudest muudest keeltest - ChucK on üles ehitatud nii, et oleks kerge ja loomulik väljendada, millal täpselt üks või teine asi toimuma peab. Harilikes keeltes nõuab sünkroniseerimine eraldi tööd, kuid ChucK-is on see töö esiteks juba üldjuhul ära tehtud ehk siis teoreetiliselt läbi analüüsitud erinevad juhud ja sünkroniseerimine nendel juhtudel; nagu hästi teame, on teooria eelis praktika ees see, et on võimalik teha üks kord ja korralikult - arvestades kõikvõimalike sündmustega, mida ei ole veel kunagi juhtunud, aga mis on teoreetiliselt võimalikud. Nii ka ChucK - paljude protsesside omavaheline ajaline sünkroonsus on juba ette läbi analüüsitud, et see igas olukorras toimuks; asju on võimalik käivitada ühe sämpli või (täpselt) ühe tunni täpsusega; erinevaid protsesse on võimalik kahe reaga samasse taktimõõtu viia ja omavahel kooskõlastada; programmeerija ei pea mõtlema ajale - peab ainult (selgelt) väljendama oma soove aja osas.

Programmi muutmine selle töö ajal tähendab seda, et on võimalik anda ChucK'is näiteks laiv esinemisi, kus vastavalt esinemise flowle ja meeleolule saab kirjutada uusi koodijuppe-mooduleid, näiteks kuulata neid kõrvaklappidega ning samas ka siduda esinemise üldise meluga ilma, et see hetkekski katkeks - ja loomulikult on need ajaliselt sünkroniseeritud ning ülejäänud helide koodiga samas taktimõõdus ja ka muutujaruumis; näiteks saab mitte ainult sämpleri pilli, vaid terve sämpleri koodi (mis tekitab trummilöögi heli, kui sämpleri pihta trummipulgaga lüüa) vahetada hetkega välja ilma, et isegi sämpleri kaja ja sellele pandud effektid vaibuks - vahetub üks tükk koodi sellal, kui ülejäänu ajab oma asja segamatult edasi.

(Faust)

Niisiis, ChucK on hea, nagu juba kirjeldatud - siiski on tal paar väikest puudust.

ChucK'i esimene puudus on tema kole kiviaegne kood - süntaks on võetud kuskilt eelajaloolisest ajast, nagu C, C++'i ja Pascali loogika; samas kui muud keeled on kiiresti arenenud. Teiseks ei toeta see paljusid võimalusi, mida iga korralik kaasaegne keel toetab - väikse näitena ei ole klasside konstruktorid veel implementeeritud. Kui ma peaksin ChucK-i süntaksiga keeles tegema infosüsteemi, siis ma arvaks, et tegu on debiilsusega. Selliste kriteeriumite järgi on see väga vilets keel. Teiseks on ka süntaks muus osas kole ja mitte eriti koherentne - aga selle võime välja vabandada ChucKi autorite (tegu on Princentoni ja Stanfordi ülikoolide elektronmuusika osakondade koostööprojektiga) tõsiste kiiksudega - ilmselgelt ei huvita neid konventsioonid ja head tavad. Tänu sellisele tavade eiramisele arendavad nad ChucK-i külge täiesti geniaalseid ja uudseid nähtusi, nagu näiteks editor Audicle - mis on küll kaugel valmisolemisest.

Aga teine, konkreetsem puudus - ChucK ei ole väga optimeeritud. See ei ole kiire. Väga keerulisi arvutusi - mida helide puhul ikka ju teha tasub - ei tasu sämpelhaaval ChucKis teha - heli hakkab ilmselt lagima (ehk siis ei suuda enam oma perfektselt sünkroniseeritud taktis püsida või õigesti kõlada).

Selle puuduse vastu aitab võimalus C++-is uusi UGene lisada - UGen on ChucKi unit generator. UGenid nimelt tegelevad keeruliste sämpelhaaval arvutustega.

Mis on ChucK-i nõrgad küljed, on õnneliku juhuse läbi Fausti tugevad küljed - Faust võimaldab luua UGeni ning kompileerida selle kiireks C++'i koodiks. Sestap leidsin ka, et see on ChucK-ile pea komplementaar. Ainus, mida tuleb teha - teha ChucK'ile plug-ini klass, mis strukturaalselt sobiks Faustis tehtud protsessiga ning seejärel muuta Fausti koodigenereerimist ChucK'iga ühilduvaks (võib-olla piisab, kui teha ühte kahest).

Mis teeb Fausti C++'i koodi kiireks? Sellel on hea põhjus - Faust on matemaatiliselt koherentse teooria põhjal tehtud ..fausti manuaal tegelikult kubiseb matemaatikast (siiamaani küll mitte väga keerulisest - peamiselt hulgateooria ning lihtsad tehted; muidugi võib see veel manuaalide käigus muutuda). Kuna see on matemaatiliselt tugeva pinna peal, on võimalik Fausti programmi matemaatiliselt lihtsustada - ka tänu sellele, et paradigmade mõttes on ChucK (peaaegu) imperatiivne keel, aga Faust on funktsionaalne keel. Funktsionaalsus tähendab just nimelt mõningast sarnasust matemaatikale - peamiselt funktsioonide loogika mõttes (sest teistmoodi sarnaseid keeli matemaatikale kutsutakse juba loogilisteks keelteks) ..tänu sellele funktsionaalsusele saab kasutada matemaatika täit võimsust, et kiirendada ja lihtsustada Fausti süntesaatoreid. See toimub nähtamatult-märkamatult ning annab tulemuseks väidetavalt pea sama kiire või praktikas isegi kiirema koodi, kui C++'is käsitsi tuleks - ja seda keeles, kus on helisünteesi tegemine kindlasti palju vähem energia- ja ajakulukas, kui C++'is.

(ChucK+Faust+Python+MIDI+OSC)

Et siis, täiskomplekt:

• ChucK võimaldab teha helisünteesi, juhtida helisid reaalajas ning siduda kõiki heli ja muusika aspekte algoritmilise loogikaga - teha muusikat matemaatika (ja loomulikult inspiratsiooni) abil.
• Faust võimaldab teha ChucKile sünteesikomponente, mis oleks kiired ning ei koormaks arvutit üle.
• Python võib läbi OSC, aga ka läbi spetsiaalsete ühenduslülide, suhelda ChucK-iga - asju, mis ei puuduta muusikat (näiteks kasutajaliides muusika juhtimiseks, aga ka paljud muud asjad) võib olla Pythonis lihtsam ja parem teha - Python saab anda ChucKile infot ja korraldusi (ning ka vastupidi).
• MIDI - mul on hetkel virtuaalne MIDI keyboard, mis töötab koos ChucKiga. Vajadusel saab selle asendada reaalse MIDI kontrolleriga.
• OSC - Open Sound Control on protokoll, mille abil suhtlevad omavahel erinevad helisünteesi vahendid. Nende vahendite alla käivad arvutid, programmid ning seadmed. ChucK toetab OSC'd suurepäraselt (nagu ka vanemat osaliselt samu funktsioone täitvat protokolli - MIDIt) ning seega tasub neid ühendada.

Ja kõik see tehniline jutt ..eks ma alustan tehnikast (tehnoloogiast), aga loodetavasti jõuab see kõik üks hetk ka improvisatsiooni (kunsti) juurde välja, nii et ma saan mõne põneva loo teha - ehk ka mitte üksi :)

Minu muusikalised katsetused

Eile tegin ühe loo, millega rahul oleks vist palju olla, aga see on esimene, mis kõlab nagu lugu - ärge laske kõlarite raginast lõpu poole segada, kõlarid ei ole puruks, vaid see on loo osa ;)

Lugu ise siis selline.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada?

Mis saab, kui inimene õpib efektiivselt selleks, mis ta ei ole?

Arvutihiired, huvitaval kombel, annavad üsna ühese vastuse meie ühiskonnas. Pea kunagi ei tõsta vasakukäelised külas ega isegi kodus arvutihiirt sinna, kus on selle koht - vasakule poole klaviatuuri. See tähendaks juhtmete liigutamist, hiiremati liigutamist (kellel on) ning tihtipeale veel suuremaid ümberkorraldusi. Kui vahetada paremakäelistega üsna tihti ..noh, ühesõnaga, paljud vasakukäelised õigupoolest ei oskagi vasaku käega hiirt kasutada.

Mina olen, oma paljude muude õpingute käigus, ka arvutihiirt tihtipeale vasakule poole klaviatuuri tõstnud - tööl, kodus. Viimasel ajal on mul arvutil kaks hiirt - mõlemal pool klaviatuuri (kui lihtsalt kaks hiirt külge ühendada, juhivad nad sama osutit). Ehk siis - viimased viis või kuus aastat :) Seda mitte alati, vaid siis, kui kaks hiirt on käepärast. Väga tihti kasutan ma hiirt parema käega, lisaks on mu arvutis mõnikord paremakäelisi. Vahel on mugavam vasaku käega kirjutada samal ajal paremaga hiirt liigutades (qwerty klaviatuuril oli minu ühe käe kiirus 250 tm minutis, kahe käe kiirus 300 tähemärki minutis - kui saab ühega juba hiirt liigutada kirjutamise ajal, see tasub ennast kuhjaga, eriti kui on vaja kümnesse kasti kirjutada igasse üks kümnetäheline sõna, lisaks kopeerida-kleepida, mis on juba lihtsalt Ctrl+C, Ctrl+V). Nii palju siis efektiivsest arvutikasutamisest :) [muide, programmeerija, kes ei kasuta arvutiklaviatuuri ja hiirt efektiivselt, ei pruugi olla ebaefektiivne - efektiivsust saab sisuliste asjadega palju enam tõsta; tihtipeale kirjutan ma näiteks kahe sõrmega, kuna see on lõbusalt kohmakas ja aeglane ning samas ikkagi kiirem, kui mõttetegevus - ma ei kaotaks aega, kui kirjutaks 2-3 järgmise mõtte esimest sekundit versus, et kirjutan rahulikult eelmist asja samal ajal järgmist mõeldes; arvutikasutamise efektiivsus ei puutu üldse asjasse].

Teisalt, võtame hiirte ajaloo. Ma ei tea, kui paljud mäletavad - 17 aastat tagasi, kui Eestisse arvutid vaikselt sisse hakkasid imbuma, olid enamuses programmides hiired väga kohmakad. Tegelikult hiir oligi ebatäpsem ja kohmakam seade, kui praegu, aga samuti selle konf - selleks, et liigutada hiir alt üles üle ekraani, pidi seda neli-viis korda üle hiiremati liigutama; tuleb välja, et hiirt matil tuli liigutada lausa suurem maa, kui liikus osuti ekraanil. See pidi võimaldama täpsust, samuti oli keskmine hiirekasutamise oskus madalam, kui praegu. Mõned aastad hiljem oli näha, kuidas hiired vaikselt kiirenevad - huvitavad ja fancyd asjad olid konfid, kust sai hiire kiirust muuta, lisaks hiirele kiirendust anda. Esialgu kiirust väga hulluks ei julenud panna ning kiirendus oli üks linnuke. Tänapäeval saab nii kiirust, kui kiirendust muuta sujuvalt eri väärtuste vahel ning hiire liikumine on omamoodi "tuumafüüsika" (tegelikult küll pigem mehhaanika, aga igaljuhul mitmete huvitavate nüanssidega). Hiir, tänapäeval, omab kahte tüüpi kiirendust - esiteks kasvab selle kiirus, kui suurema ala liigutad; teiseks kasvab selle kiirus kiiremini, kui käe kiirus matil - nende kahe vahel on logaritmiline seos. See tähendab, et aeglase liikumise korral on võimalik saavutada varasemast suuremat täpsust (kuna pixel on väiksem), ent kiire liikumise korral on hea konfi puhul võimalik liigutada osuti ekraani alumisest servast ülemisse, liigutades hiirt matil paar-kolm sentimeetrit. Kui vanasti oli hiir matilt üles tõstetud asendis ("ignoreeri liikumist" režiim) pigem kauem, kui matil, siis nüüd ei tõsta ennast hiirega mugavalt tundev kasutaja seda matilt mitte kunagi.

Läbi oma elu, kui kiirendus on saanud hiire loomulikuks osaks, olen ma kiirendust pidevalt tõstnud. Windowsis ja paljudes linuxites kruvin vastavad näitajad - kiirus ja kiirendus - mitte päris põhja, aga peaaegu. Kunagi, ilmselt, ei oleks ma sellisel juhul osanudki hiirt kasutada. Nii palju siis selle näiliselt lihtsa seadme õppimisest.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada:

1. Alguses õppisin hiirt kasutama parema käega, kasutasin seda aastaid ainult parema käega.
2. Üks hetk lihtsalt nalja pärast õppisin kasutama vasakuga. See oli natuke ebamugav pikka aega, ent siiski toimis - ilmselt õppisin seda mõne kuuga kasutama sama hästi, kui paremaga oli võtnud aastaid (mitte ainult harjutamist, vaid ka sügavat mõtlemist - tundkem oma tööriistu).
3. Millalgi, juhuslikult, avastasin - vasaku käega suudan ma tavalise hiirega joonistamisprogrammis joonistada. Paremaga ei suuda. Paremaga tulevad ringid lopergused, jooned kõverad ja ruudud ..õnneks mitte päris kolmnurksed :)

Mida see tegelikult tähendab? Oleks ma lähtunud sellest, et tahan valida lihtsaima tee, et arvutit kasutada - so. et teen nii, nagu kõige lihtsam on [mis on dumbuseri definitsioon - ja dumbusereid on väga palju] -, siis oleks ma kasutanud arvutit kümme, viisteist aastat ..ja siiski ei oleks ma õppinud joonistama ilusat ringi. Sest, tõesti - kuigi ma kasutan siiani 50% ajast hiirt parema käega - ei suuda ma paremaga teha ilusat ringi. So. see ring on kindlasti parem, kui oleks, kui ma üldse paremaga hiirt ei kasutaks, aga see on palju halvem, kui vasaku käega. Peab, muide, mainima, et seda oleks olnud võimatu märgata ilma vastavate juhusteta - parema käega olen ma väga harjunud hiirt kasutama, saan igale nupule kiiresti ja täpselt pihta jne.. Lihtsalt, mu paremal käel puudub koordinatsioonivõime ilusate ringide, sinusoidide või tähemärkide saavutamiseks. Ja võimalik, et see ei ole harjutatav - vähemalt mitte täiuseni.

Niisiis - kui me õpetame vasakukäelise tegema asju parema käega, siis me õpetame ta faktiliselt tegema asju halvasti. Ta on kohmakam, ebatäpsem ja ilmselt ka sellevõrra rumalam, kui ta muidu oleks. Ehkki - samas õpetame me teda arendama enda kahte kehapoolt ühtlaselt, millest võib jälle palju kasu olla. Aga mitte nii palju kasu, et oma esimesed 20 eluaastat kõige halvasti tegemist vabandada - pigem õppigu teadlikult kahekäeliseks, kui selline huvi tekib (ja lastel ju ikka tekib?). Õppigu oma tugevat külge kasutama, mitte ainult nõrgema nõrkust pehmendama.

Aga mis saab, kui püüame hea intuitsiooniga inimest ainult mõtlemisele toetuma õpetada? Ma usun, sama loogika alusel - me saame idioodi. Nagu ka vastupidist tehes. Või siis, kui püüame hea intuitsiooni, loogika ja tunnetusega inimest panna enda moodi elama (midaiganes see ei tähendaks). Või kui püüame nõrga intuitsiooniga inimesse sisendada, et ta oma intuitsiooni täielikult usaldaks - või inimest, kes teeb loogikas kümme viga kümnest, panna usaldama ainult teadust. Lühidalt öeldes - kui me paneme lapse kooli, siis me saame idioodi. Eeldusel, et ta ei suuda ennast kaitsta ;)

See on huvitav ..millest mõelda. Inimesed, keda tehakse teistsugusteks inimesteks.

Muide, statistikat - 100% inimestest, kes on mulle väga püüdnud sisendada, et teisi inimesi ei tohi muuta, näevad rämedalt vaeva, et muuta mind või kedagi teist. 1% inimestest, kes ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud, on suutnud mind südamest, fataalselt ja mõnda osa minust tõsiselt muutvalt puudutada ..seda on raske öelda, mis muutused on loomulikud ja mis ei ole. Mõni muutus läheb meie olemuse, iseloomu ja paljude muude asjadega kokku - aga see ei ole erand, see on reegel, et selliseid asjugi väljast torkides tehakse vead. Teisi inimesi tuleb muuta. Mida ei tohi teha - püüda teisi inimesi muuta, nii et nad on ärritatud ja ei taha muutuda ..see on muutja viga, mitte nende viga, et see protsess ei kanna maitsvaid vilju ;) Üheselt muutja viga, mustvalge kindlusega.

Seda arvesse võttes - kui me õpetame inimestele elustrateegiat, mis ei arvesta nende tugevate külgedega ..idiootlikul juhul arvestab see meie tugevate külgedega ning lausdebiilsel juhul meie meelest ideaalsete tugevate külgedega ..see elustrateegia ei kanna maitsvaid vilju. Ja see on muudetava viga, kes ei suuda ennast keskkonna halbade mõjude eest kaitsta.