Power of love

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

• All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
• Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:
• In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
• Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
• Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
• Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Huvi ja õppimine

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:

• Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
• Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
• Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.

Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:

1. Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
2. Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
3. Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.

Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.

Kuidas astuda vaimsesse salaliitu?

Maailm kubiseb salaliitudest. Üldiselt tuleb teada, milline see liit on, kuhu tahad astuda - mida see oma liikmelt eeldab. Ma toon välja mõningad jooned, mis iseloomustavad vaimset salaliitu, kuhu mina tahan kuuluda - ja seega ka seda, mida see minult oodata võiks. See ei pruugi olla vaimne salaliit - selline sõnastus näitab pigem tähendust, mida ma ideaalis sellele omistaks -, vaid ka sõpruskond, ring, võib-olla isegi ajutiselt moodustunud salaliit; kuna inimesed on oma kõrghetkedel teatud perioodilises rütmis, on ka palju liitusid, mis eksisteerivad perioodiliselt (ühel tuntud salaorganisatsioonil pidi olema päritava liikmestaatusega allüksus, mis eksisteerib iga saja aasta järel ühe aasta).

"Ma tahan, et selle liikmed oleks läbinägelikud ja võimelised mitteverbaalselt suhtlema"

Iseenesestmõistetavalt pean ma ise vastama kõigele, mida sellise liidu liikmelt oodatakse - ma ei saa, definitsiooni kohaselt, astuda sellisesse liitu, kui ma ei pinguta tulemuslikult, et olla läbinägelik ja võimeline mitteverbaalselt suhtlema. Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan astuda kvaliteetsesse seda tüüpi vaimsesse salaliitu, siis ei kommunikeeru see verbaalselt, et ma sinna astun - ja ei saa ka olla mingeid piiranguid välja astumisele, mis tuleneb sellest tingimusest pisut vähem triviaalselt.

Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan, et see liit koondaks tõeliselt läbinägelikke inimesi, pean ma olema tõeliselt vastav kõigele sellele, mida sellise liidu liikmetelt ootan; mida puhtamalt ja teesklusevabamalt ma sellele kõigele vastan, seda enam saan oodata ligipääsu liidule, mille liikmed on tõeliselt läbinägelikud. Samuti, mida sügavamalt ma nendele tingimustele vastan ja mida vähem ma näen vaeva, et neile väliselt vastata - teeseldes midagi, mida ma olen -, seda kindlam saan ma olla, et ma ei muutu kergesti millegi liikmeks, mis on siiski pealiskaudne. Tihti ka asjad, mis sügavamalt kannavad mingit väärtust või ideed, tunduvad pealiskaudselt sellega lausa vastuolus olevat, sellised on vastuolud stereotüüpide ja sisuliste asjade, rituaali ja selle eeskuju, teooria ja praktika vahel.

"Ma tahan, et see liit kannaks tõelisi, tugevaid väärtusi"

Järelikult pean iseendas arendama tugeva vastutustunde, võime nende väärtuste nimel ka muude väärtuste saavutamises järeleandmisi tegema. Kanda tõelisi väärtusi ei ole võimalik, olemata valmis askeesiks paljudes muudes olulistes asjades, ehkki selles tuleb leida tasakaal - ja seejärel tervik, kus kõik väärtused, kuitahes vastuolulised pealispinnal, on seotud ühtseks, tugevaks tervikuks. See on väga suur ülesanne ning ilmselt ei saa keegi võtta alguses eesmärgiks kuuluda mingisse väiksesse geeniuste või prohvetite liitu, kes selle teoks on teinud; sellised liidud eksisteerivad läbi sajandite ja maailma, kirjanduse, vihjete, telepaatia ning ühise teadlikkuse näol.

"Ma tahan, et see liit oleks ühtne ja kooskõlas"

Järelikult pean ennast kõrvalt vaatama, leidma teiste inimestega ühised baasväärtused, leidma ülejäänud pingutuseks valmis inimestega ühised baasväärtused, teadvustama neid ning võtma need üheseks, teesklusetuks aluseks kogu oma tegevusele.

"Ma tahan, et selle liidu uskumused oleks tugevad, tõesed, paindlikud ning tegelikkust ja empiirilist teadmist arvestavad, uute avastustega ülikiiresti kohalduvad"

Järelikult pean jõudma filosoofilise tarkuseni tõestustest ja tõesuse hindamise alustest, harjumuseni iga fakti isiklikult kontrollida, kuitahes levinud ja mainstream uskumus see ka ei oleks, võimeni enesekriitikaks ning üldiseks kriitikaks.

"Ma tahan, et see liit oleks vana ja rahvusvaheline, ülemaailmne"

Järelikult pean ületama kultuuride piirid, uurima kõikide kultuuride baasuskumusi, leidma terviku, mis neid kõiki koondaks - sõnaga, tegema väga palju tööd. Järelikult pean loobuma usulisest, rassilisest või rahvuselisest diskrimineerimisest, lähtuma ainult inimese väärtustest - arvestades, siiski, mõistlikul määral ka asjaoluga, et usk ja keskkond kindlasti mõjutavad inimeste väärtusi ning on sekte, millesse kuuluva inimese väärtused on üsna kindlasti ühes või teises suunas kallutatud. Suurte traditsioonide puhul, kuhu kuuluvad terved rahvad, ei ole selline asi võimalik - ehkki see võib olla võimalik nende paljude väiksemate voolude puhul.

"Ma tahan, et mind aksepteeritaks ja tunnustataks teiste liidu liikmete poolt"

Järelikult tuleb anda väljundit, olgu see siis vaimne ja nähtamatu, sõnaline-heliline kunst ja kirjandus, materiaalne väärtus või teadustöö. See peab olema suunatud liidu väärtustele, tugevalt tagama selle põhimõtete realiseerumist.

"Ma tahan, et see liit hoiaks tugevalt kokku"

Ainus võimalus on õppida tugevalt toetama kõike ja kõiki, mis ja kes on kooskõlas valitud väärtustega; aksepteerima ja toetama ka paljut muud, võtma neid väärtusi tugevalt inimeste hindamise aluseks.

Alati peab küsima, mis moodi hoiab kokku - toetab reklaami ning suhtumise kujundajana, toetab materiaalselt, toetab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, vahetult?

"Ma tahan, et see liit oleks vaba ja lähtuks sisemisest sunnist, mitte välistest ootustest"

Ainus võimalus on ennast kehtestada, mitte aksepteerida sundust, olles siiski arvestav ja paindlik; mitte valida juhte ega püüda kedagi sundida "liikmeks astuma", sest liikmeks astuda ei saa - igaüks, vastavalt oma arusaama ja tahte määrale, kas on liige või ei ole, on liige rohkem või vähem. Ainult ilma nime, põhikirja ja juhita liit saab olla tugev, panna vastu misiganes katsumustele ning jääda alati püsima, ainult selline liit kestab iidsetest aegadest inimkonna viimaste päevadeni või kauem.

"Ma tahan, et see liit oleks olemas"

Kinnitan, et inimesi, kes lähtuvad sellistest põhimõtetest, on olnud läbi ajaloo. Enamuse selliste tippteadlaste, filosoofide, poliitikute, kirjanike ja kõigi teiste alade ja harude esindajate leitavatest töödest leiab tugevat ühtekuuluvustunnet; müstikute töödest, aga ka filosoofide ja teadlaste töödest, üheseid viiteid liidule - kuna loeb tegu ja mitte nimi, siis ei ole sellele võetud nime. Selle põhjal, kuidas üks või teine seda iseloomustab, saab teha palju järeldusi - siiski ei määra see kunagi asja sisu, sest kõige tugevam liit on see, millest ei räägita, mida ei nimetata ning millel puudub ajalugu, dokumendid, lepingud ja tšekid. Siiski, ilma kahtluseta - liit, mis vastab neile ja paljudele teistele tunnustele, eksisteerib. Sellest räägitakse ikka ja jälle. Selle liikmeid ei seostata liitude või salaühingutega, ent igaüks neist tunnetab sisimas enda kuuluvust sama selgelt, kui enda olemasolu. Tunnetab seda, et vastab sellele kõigele sügavalt, järelikult kuulub sellesse liitu - ja keegi ei küsigi, kas selle liidu liikmeid on üks, sada või miljon. Ent kirjanduses leidub palju viiteid, mis näitavad, et eksisteerib üks väga suur liit, mis on eksisteerinud juba väga kaua ning mida on võimatu purustada - isegi selle liikmed ise ei oskaks tihti nimetada kümmet teist elavat liiget. Tänu aluste teaduslikkusele, põhjendatusele ja sügavale läbikaalutusele saab selline liit tegutseda ja reageerida ühtse jõuna, pidada silmas paljusid ajaloolisi märke; tänu liidu liikmete kõrgetele nõudmistele on see tugev isegi siis, kui sinna kuulub ainult 0.001% maailma elanikkonnast. Ent, empiirilise kogemusena - neid, kes seda tunnetavad ja järgivad, on siiski rohkem.

Kuidas ja miks ma kirjutan - loovuse põhialused

Motivatsioon

Kirjutamiseni viib mind üldiselt elu. Vaidlused, väitlused ja raskused. Ma kirjutan nii endasse puutuvatest asjadest, üldistest asjadest, kui kõigest sellest, mida enda ümber näen. Samas, ma kirjutan teoreetiliselt - selle asemel, et kuskil foorumis millegi üle väidelda (või sellele lisaks, kuigi ajalehtede kommentaariumitest leiab ehk paar minu kommentaari kuus) võtan ma alustuseks vastu palju informatsiooni ning tunnetan asju ning kujustan nendel teemadel.

Üldiselt - ma ei kirjuta millestki kohe, kui seda näen. Ma ei kirjuta probleemidest. Ma võtan probleemid vastu, äratan takistused enda alateadvusest, toon silme ette enda ja teiste kompleksid. Ma vaatan maailma probleeme ja küsin - miks need head on? Või maailma suuri saavutusi, küsides, mis neis valesti on. Ma keskendun nendele piltidele - asjadele, mis minuga toimuvad ja asjadele, mis minu ümber toimuvad. Toon need enda teadvusse. Loen. Otsin. Mõtlen. Tunnetan ja kujustan. Elan läbi ja räägin nendega, kes on läbi elanud.

Aegamööda tekib sellest vaimu teatud energia - psüühiline jõud, enesekindlus ja teadlikkus, et seda asja saaks teatud kindlal viisil väljendada; ma kirjutan lahendustest, mida näen. Loodan, et leidub ka neid, kes kirjutavad lahendustest, mida ma ei näe - ja seega otsin, loen ja kuulan. Õpin inimestelt, eeldades, et igas inimeses on elujõud - võime ellu jääda ja asjadega edasi liikuda või vähemalt oma põhiprobleeme edukalt lahendada -, sest vastasel korral oleks nad surnud. Ma suhtlen endast võimalikult erinevate inimestega, tihti - otsin nende probleeme, lahendusi, asjade lahendamise viise; lasen neil endale projitseerida endi piiranguid ning tõkkeid; teadvustan ja tunnetan probleemseid puntraid nende teadvuses, mis ei lase asjadega edasi minna. Eriti otsin selliseid asju enda teadvusest, kuna need kajastuvad ka minu elus erinevate nõrkustena - toon sellised asjad teadvusse.

See oli suvaline väljavõte mõtlemisest - miski, mida ühel või teisel viisil teeb igaüks -, ent siit tuleb ka kirjutamise motivatsioon. Iga lahendatud probleem - puntrast selge ja tugeva ideeni - on paljunemisvõimeline elusolend; see on tuntav ja tabatav energia, millega saab üle valada enda tekste. Kui minna nende asjade sügavamate põhjusteni, siis muutuvad need järjest laiemaks, sügavamaks ja jõulisemaks ...loomulikult on vaja ka teid tagasi, iga üldteoreetiline idee tuleb kokku viia konkreetsega, mis minu elus ja ümbruses tähtsust omab. Ideaalne abstraktne teooria ei ole enam elujõuline, vähemalt mitte kohe - see sobib raamatusse, mis on kirjutatud tulevaste põlvede jaoks. Ma loen ka üldisi abstraktseid teooriaid, et neist loominguliselt praegusesse hetkesse sobivaid konkreetseid ideid tuletada; kirjutan ka sellistest, viidates nendele töödele (et teised saaksid edasi kaevandada).

Selle kõige tulemusel tekib mu teadvusse hulk elujõulisemaid ideid ...kui ma näen asju, mille puuduseks ja põhjuseks loen selliste ideede vähest läbimõeldust nende asjade ja tegude autorite poolt, siis põhjustab see teatud vajaduse selle idee seda aspekti kajastada - muidugi viidaga idee enda suunas. Ja reeglina on selliseid ideid suurem hulk (näiteks 10-20, tegelikult ehk isegi 100-200), mis koonduvad mingit teksti kirjutama hakates. Need ideed koonduvad, moodustavad järjekorra (sest tekst on ajaliselt lineaarne), muutuvad selliselt, et üks idee oleks teiste sissejuhatus, moodustavad teksti struktuuri. Kirjutamise ajal teen põikeid sellest teemaliinist kõrvale, kajastan mõningaid assotsiatsiooni, annan viiteid heale sarnaseid ideid käsitlevale kirjandusele ning jätan välja need ideed, mis teksti flowsse ikkagi ei sobi (mõnikord enamuse). Sellised sobimatud ideed jäävad oma elu elama ja lähevad tulevastesse tekstidesse. Mõnikord mu tekstid kustuvad või kustutan ma neid - siis on tihti ka nii, et tegelikult tahakski samad teemad uue (elu)kogemuse pinnalt uuesti lahti kirjutada, samuti tagasiside põhjalt, selgemini ja täpsemini.

Lugeja

Kuna ma olen kirjutanud küllaltki palju ja arutanud-väidelnud-vaielnud veel palju enam, siis on mul tekkinud selge ettekujutus sellest, millised osad ideedest tunduvad teistele kahtlased - isegi, kui mulle endale minu elust ja alustelt selgelt põhjendatud või isegi tõestatud -; sellest, mida mingitele kirjutamisviisidele ette heidetakse (ja mida nende vastanditele teiste inimeste poolt ette heidetakse) ja samuti, millest lihtsalt aru ei saada, siis arvestan väga palju lugejaga. Ma ei tee seda pealiskaudselt.

Ma elan ühte või mitmesse lugejarolli korraga sisse. Keele struktuurid on kavalad - need omavad erinevaid tähendusi eri inimeste jaoks ja on arenenud keele evolutsiooni käigus selliseks, et kui üks inimene, kes tõlgendab ühte moodi, räägib enda jaoks põhjendatud ja loogilist juttu, siis ka teine inimene, kes tõlgendab teisiti, loeb sealt jällegi enda jaoks põhjendatu välja. Mis on ühele metafoor, on näiteks teisele reaalne viis asja näha - ja vastupidi. Nii et ka metafoore on vaja rakendada vägagi teadlikult ja mitte huupi lahmides.

Kujutledes ennast lugejaks - paljudeks korraga - saab tekitada teatud tõmbe enda väljendatavatest ideedest kõige olulisemate suunas; läbi lugeja filtrite, kriteeriumite ja taluvuse piiride on vaja võtta seiklus - tuleb läbida selle lugeja labürint nii, et jõuda lähemale sellele, mida väljendan. Tõestada saab sadat moodi - loogiliselt, matemaatiliselt, empiiriliselt-kogemuslikult, intuitsioonile tuginedes või veendes. Hea tekst arvestab kindlasti kõikide võimaluste ja teatud tekstieetikaga. Asjad, mis on endale väärtuslikud, võivad seda olla ka paljudele teistele - eriti, kui oled kulutanud palju aega ja vaeva nende otsimisele.

Mõistatused

Lisaks lihtsalt koodile ja erinevate lugejate keelekasutuste ühtlustamisele - keel on sajatahuline asi ja kui jätad ühe tahu arvestamata, siis mõni lugeja just seda tahku vaatabki ja tema jaoks on su tekst jama, naiivne või absurdne - on ka keerukam kood; mõistatused ja sümbolid. Mõistatus on lause või lõik, mis ei pruugi esmapilgul mingit sisu omada ja võib tunduda jabur - toome välja just mõne absurdse aspekti, naljaka järelduse -, ent mille lahendamise käigus saab lugeja, kes eeldab, et mingi lahendus sellel on, teada viljaka tõe või mõtte. Koan on klassikaline mõistatus ida kultuuris - viide sügavale tõele näilise paradoksi vormis. Kui selle paradoksi enda jaoks lahendad - oledki saanud teada, mis on paljude selliste paradokside tegelik lahendus. Schopenhaueri raamat "Idee ja tahe" algab sõnadega "maailm on minu idee" - kannatamatu, juhm või filosoofiliselt alaarenenud lugeja paneks selle koha peal raamatu käest, sest lause on absurd. Läbi keeruka analüüsi ja otsingu saab aru, millist tõde see lause tähendab - aga ka seda, miks see on pandud just sellesse vormi ja väljendab midagi olulist just nii. See on klassikalise lääne filosoofia esimene koan algajale lahendada; kes ei adu selle lause mõtet, ei saa olla filosoof ega mõista isegi mitte teadusfilosoofiat, matemaatika filosoofiat või psühholoogiateaduse sügavamat filosoofiat. Mitte midagi filosoofilist. Saab vaid targutada.

Loovus

Loovus koosneb kolmest komponendist:

• Fantaasia
• Kriitika
• Probleem

Esiteks, et jõuda mõne loova aktini, on vaja tõsist fantaasiat. Fantaasia on pulbitsev vulkaan või pandora laegas, kust tuleb lihtsalt öeldes igasugust jama - suurtes kogustes. Selle jama ulatus, eksitavus ja absurdsus ületab kordades kollase ajakirjanduse ja kogu tänapäevase infomüra, millega lihtsad inimesed heitlevad. Esmane tähtsus on lasta sellel vabalt möllata ja pendeldada kõige ootamatumates ja vähemtõotavamates suundades. Fantaasiat, loomulikult, toetavad intuitsioon, mõtlemine ja kogemuslik mälu - see on kriitika. Fantaasia peab olema piisavalt vaba, kriitika peab olema piisavalt range. See on keerukas koan, kuidas siduda mõttevabadus ja kriitilisus - ühiskonna struktuurid selle jaoks on vaba ajakirjandus ja sõnavabadus, millele on pidevas vastukaalus teadus ja ülejäänud sõnavabadus, kriitikavabadus. Kõige hullemad laused on lubatud, mis võib viia fantaasia täieliku vabaduseni - mõtte-, meele- ja tundevabaduseni. Probleem on peamine jõud, mis seda tegelikult juhib - fantaasia peab jõudma probleemi lahenduseni.

Probleem on jõud, mis tõukab kujutluse liikuma; fantaasia on jõud, mis annab sellele kõikmõeldavad vormid; intuitsioon, mõtlemine ja tunded väldivad tupikteid ning annavad asjale suunda, kuigi loova geeniuse viisakas teadvuses on need kriitilised jõud kahtlemata palju taktitundelisemad ja mängulisemad, kui dogmaatilise konservatiivi konserveerivas-peatavas-pidurdavas teadvuses.

Enne kirjutamist lasen viimasel ajal järjest enam asjadel settida - selle käigus kaotavad need enda loomingulist originaalset jõudu ja sädet, ent võtavad siiski palju kindlama ja sobivama vormi; peegeldan neid mõtteid endast väljapoole ning lasen neid kujundada tagasipeegelduste kriitika ja filtrite vormival jõul.

Mõju

Ma loodan, et iga lahenduse jõud, kui probleem on reaalne, on vahetu, kiiresti leviv ja fataalne. Mida paremini esitatud lahendus, seda kiiremini see levib; mida rohkem esineb seda probleemi, seda kiiremini ka lahendus jõustatakse. Ei ole keeruline levitada üle maailma mõnd uut avastust, ideederuum ühe inimese kodus ja teadvuses mahutab terve maailma loomingut, iga uut lahendust nii, nagu arvuti mahutab operatsioonisüsteemi ja protsessorite näol paljude tuhandete inimeste aastatepikkuse töö ja iganädalase innovatsiooni kõiki lõplikke vilju. Omades ideed ei ole mingit raskust seda levitada, kogu ühiskonda laiali paisata, edasi siirdada kõikjale, kus sellest otsest kasu. Keegi ei jäta head ideed kasutamata, kui seda juba teab; kui idee on suunatud üldisele hüvele ja seda ei saa rakendada kartellikokkuleppe piires, siis levib see hoogsalt ja jõuliselt. Iga inimene saab avaldada mõju kogu inimkonnale, mis on kirjutamise tohutu pluss - lihtsalt mõtle välja, viimistle ära ja pane arusaadavasse vormi ning asi omandab jõu.

Seega, mõju ja motivatsioon on omavahel lahutamatult seotud. Nähes ühtede asjade mõju ja teiste mõjutust, tunnetades erinevate tekstide senist käekäiku suuremas pildis - ja oma vanu ideid nende väikeste vigade, stiili ja isikupäradega tunnen ikka ära - tekib järjest enam teadlikkust enda kohast ideosfääris, enda sõnade kaudset mõju teistele ja mulle endale, kui ka lihtsalt fakti, et mõju on. Kõik on kõigega seotud ja see, mis pingutab ja lahendab, omandab laia mõju väga paljudele asjadele. Sellest mõjust õpitakse - seda, mis tegelikult idee esituses või sisus paika ei pidanud; neid aspekte ideedest, mis jõuavad teisteni moonutusega ja neid aspekte, mida ei oleks pidanud kunagi rääkima.

Tagasiside

Üks põnev ja oluline nähtus on tagasiside. Kui mina räägin enda ideedest ja poetan sekka paar autorit ja mõne raamatu, siis teised arendavad neid ideid edasi ja tekitavad sellise uurimissfääri ...sekkun klubisse, kus on kümneid või sadu liikmeid - või terve rahvas - oma väikeste nüansside ja küsimustega. Sellised küsimused levivad ja tekib nähtamatu koostöövõrgustik, kus järgmisel päeval võib keegi mainida vastust või huvitavamad küsimused võetakse tõsisemalt ette. Ideedest rääkimine viib need tihti uuele tasemele, rikastab neid võimsalt - selles mõttes on isolatsioon ideevarguste vältimiseks mõnikord stagnatsiooni alus; endassetõmbunud firmaomanik või poliitik, kasvõi müstik võib järsku leida, et tema kontakt kihutava kiirrongiga on jäädavalt kadunud ja tema ideed lootusetult aeglased; võib ka selguda, et tema lahendus ei sobi suurele osale inimestest mingil lihtsal triviaalsel põhjusel, mida keegi oleks diskussiooni käigus kahtlemata ette näinud. Nii kannatab inimese produktiivsus - kui üheksakümmend üheksa ideed esitatud sajast on jama, siis on tema tekste igav lugeda; kui üheksa ideed teostatud kümnest on jama, siis on tema elutöö tulemus lõpuks kümme korda väiksem võimalikust - kõik muu on lihtsalt tänaval labidaga vehkimine, võhmaleajav tööpäev katses kaevata betooni. Märkasin just hiljuti, et Bill Gates on öelnud, et hindab uue töötaja taset pooletunnise dialoogiga - paljud ei suuda inimese taset hinnata poole aasta või aastaga, nagu nad mulle rääkinud on; selline tuhandekordne produktiivsuse erinevus võib saada määravaks hea meeskonna kokku panemisel. Kes hindab valesti või liiga kaua, lõpetab sellega, et paljud inimesed on vale koha peal ja tulemus ei toimi - näiteks valmistatakse suure tööga võimas lumesahk olukorras, kus lund ei saja enam kunagi; sellisel juhul on suur hulk inimesi töö asemel laiselnud või midagi veel hullemat teinud - lihtsalt lõhkunud ja rüüstanud kõike seda, mida kutsutakse materjaliks. Teisalt, kui selgub, et kindlasse kohta ehitatud maja maksab kümme korda rohkem, kui teise kohta ehitatud maja - sest see on kellelegi kümme korda rohkem väärt -, siis on ehitajal kerge luua kümme ühe hinnaga. Selline vaimne pingutus võib olla väärt üheksat maja! Hullem näide on Titanic, kus peale suurt hulka teadust ja ehitamist ei saadudki midagi valmis - tapamasina kohta oli see ikka erakordselt kohmakas ehitis. See on töö nagu vene muinasjutus - sõin-jõin seal minagi, kõhtu kinnitada ei saanud.

Sestap on tagasiside - positiivsed ja negatiivsed emotsioonid, kriitika ja lood sellest, kuidas miski kellelegi mõjus või kuidas seda kuskil kasutada sai või hoopis, kuidas miski midagi ära rikkus, üheaegselt nii motivatsioon kirjutada, kui ka võimalus kirjutatut võimsamaks teha; sama ajaga teha ära palju rohkem tööd. Ja maailm oma keerukuses on siin piiramatu - tõesti teeb üks inimene ära sada tuhat korda rohkem, kui teine; füüsiliselt on inimesed sarnased, ent vaimselt teeb osav töömees ära palju rohkem, kui tugev kulturist; geniaalne sõjapealik võidab väikse üksusega sõjaväe. Piirid udustuvad, kui toetada saab kellegi teise tööd.

Usun, et pidev kirjutamine viib teksti väärtust järjest kõrgemaks. Samuti usun, et see aitab lihvida enda igapäevast kommunikatsiooni. Samuti usun, et see parandab elukvaliteeti ja minu keskkonda, psühholoogilist kliimat - see ju ilmne, et inimkond on põhjustanud psühholoogilisse kliimasse suuremat sorti probleeme ja teeb seda edaspidigi, alati on midagi lahendada. Kui inimkonnal oleks peale ajaloo ka mälu, toimuks progress - progress kvaliteedi ja tasakaalu suunas.

Loovuse aheldamine

Ma olen näinud väga palju protsessi, mis koosneb mõnest mõõdetavast punktist:

1. Tekib loov ja andekas noorkirjanik, kes suudab kirjutada väga haaravalt ja kaasakiskuvalt. Inspiratsioon.
2. Sellele kirjanikule tekib lai lugejaskond ja palju "järgijaid". Inspiratsiooni realiseerumine.
3. Mõni poliitiline või äriline jõud võtab ette selle kirjaniku muutmise kas reklaame tootvaks copywriteriks või poliitiliseks esindajaks. Kommertsialiseerimise ettepanek.
   
4. Paljud kirjanikud keelduvad. Vähemalt pooled, varem või hiljem, lähevad ettepanekuga kaasa. Kommertsialiseerimise ettepaneku vastu võtmine.
5. Kirjanik avaldab järgmises lehes artikli, milles on tunda teatud nüriduse elementi ning seda, et tegemist on sulepeast välja imetud, andetu inimese katsetisega. Inspiratsiooni kustumine.
6. Kirjanik kaotab oma huvitavuse ning tema lugejad ei ole tema tekstist enam kuidagi haaratud. Inspiratsiooni kustumise realiseerumine.

Müstilised võimed - näiteks inspiratsioon ja loovus, mida siiani ei suudeta teaduslikult seletada -, alluvad oma loogikale ning avaldumise viisile.

Igasuguse inspiratsiooni tagamaadeks on see, mida Jung kutsub "kollektiivseks alateadvuseks" ja paljud muud sellised intelligentsed ning tervikuna hoomamatud nähtused. Igasuguse piiri seadmine sellisele holistlikule tervikule hävitab kogu selle mõju. Paljudel juhtudel on selle tagamaad väga puhtad - keegi võib uskuda, et andekad lapsed, keda ta võib kutsuda näiteks indigolasteks, kui tal on vastav kultuuriline mõjutus, on küll väga loovad ja andekad, aga siiski eksivad mingites olulistes punktides. Need olulised punktid võivad moodustada selle inimese varju või maha surutud isiksuse tahud - enamus inimesi püüab teistes maha suruda nende omaduste avaldumist, mida ta endas on maha surunud; endas ei ole ta neid sellise psühholoogiakäsitluse järgi maha surunud mitte sellepärast, et need oleks halvad, vaid sellepärast, et need on temas halvasti arenenud - mingite oma arengupuuete tõttu ei suuda ta neid tahke endast õigesti kasutada, seetõttu on tal nende kasutamisega halvad kogemused. Selliseid asju suruvad inimesed endis maha ning nende arusaam sellest, mis on "õige käitumine", areneb selle käigus selliselt, et ta usub, et iga õige inimene tõrjub need omadused tervikuna endast välja. Ta ei mõtle sellele, et need tuleks hoopis hästi välja arendada ning mõned algaja vead on täiesti loomulikud, nagu ka kõndima õppides võib esialgu vahel kukkuda. Paljudel inimestel võib olla kõndimisega erakordselt halbu kogemusi või kõndimisega seotud traumasid - see ei ole siiski piisav põhjus suruda maha kellegi soovi astuda oma esimesi samme.

Seega, loovus kui selline reeglina selliseid inimlikke piire ei oma - selleks, et see üldse saaks mõjule pääseda, peab see olema mitmekülgne ja mitmetahuline; kunst võib olla mõnevõrra intrigeeriv (kuigi tänapäeval on palju moodsaid kunstnikke, kes arvavad ratsionaliseerides, et intrigeerivus kui selline ongi kunsti ainus oluline omadus, luues seega jällegi mittemidagiandva kunsti loomise protsessi).

Sõnavabadus, vabameelsus ning teaduslik printsiip alustada oma filosoofilist arengut kõige teadaoleva kahtluse alla seadmisest ei ole seega midagi puhtalt üksikisiku huvidest ja vabadusest lähtuvad - see on loomulik printsiip, mille aluseks on luua andekaid ning inspireeritud, tõeliselt vabu inimesi, kes on võimelised ka enda keskkonnale väga palju andma. Kui võtta mõni selline loov inimene, siis ühe piirangu seadmine võib hävitada kogu terviku. Mõni, kes usub, et on oma elukogemuse ja teadmiste tõttu valmis selliseid inimesi juhendama, võib oma hirme realiseerides ja survet avaldades muuta neid vaimses mõttes väärakateks - väärastada nende inspiratsiooni ning loovust. See on kõrgema järgu kuritöö, mida on väga raske millegagi kompenseerida - nn. "indigolaps" või ennast peale seda tunda invaliidina ning kogu tema olemuse tuuma moodustab teadmine, et teda rõhutakse ning piinatakse, välja võib kujuneda teatud annus sügavat viha - mis ei pruugi olla just parim jõud, mis teda edasi viiks, vaid võib osutuda täiendavaks takistuseks. Juhendajad, kes loovaid inimesi arendades loobuvad vabast ning piirideta dialoogist, sõna ja meelevabadusest, püüdes peale suruda oma hirmusid ning enesele seatud piiranguid, on muutunud millekski, mille kasutegur võib seisneda ainult nende rollis väljakutsena - vaimse takistusena, mis tuleb ületada, koondades enda sügavamat tahet ning saavutades uuesti loovat vabadust. Selline tegevus, siiski, kuigi see võib mõjuda mõnikord loovisikule, keda arendatakse, lõppkokkuvõttes isegi arendavalt ning avardavalt, ei ole kindlasti mitte tänuväärne. Kaasahaarava stiili kaasamine, mille puhul isegi vähem andekas inimene võib toetada andekama arengut, vabade tingimusteta mõttevahetuste lõppemine, mõjub mõlemat poolt kahjustavalt - loov vaim räägib sellisele inimesele järjest vähem seda, mis võiks teda haarata, sädet on järjest vähem, loovhinge enda tegevus ja identiteet saavad kahjustatud. Juhendaja võib leida enda tegevuse tulemusele õigustuse, nähes teatud hirmude ja piirangute realiseerumist teises inimeses ja uskudes, et teeb lõppkokkuvõttes õiget asja - siiski on tulemuseks see, et ainus viis juhendatavale jõuda uuesti enda loova andeni on tekkinud karmaprobleem lahendada. See kehtib ka müstiliste-maagiliste võimete puhul, mis kõikidelt omadustelt vägagi inspiratsiooni sarnased on.

Totalitaarses süsteemis langeb kirjanduse tase kiiresti väga madalaks, samuti teostatakse innovatsiooni ja loovust järjest enam pingutatult - tekstid ja kunstiteosed, mis ei ole suunatud režiimi vastu või jäänud sellest puutumata, ei sisalda enam loovat alget ja jõudu, kuigi nende autorid võivad olla ennast varem, vabamas keskkonnas, loominguliselt vägagi tõestanud. Sama moodi - kuitahes õilsate eesmärkidega poliitiline jõud võib kaasata mõne loovvaimu, ent kui see kaasamine seab kergegi piirangu, muutub selle loovvaimu tegevus tühiseks võrreldes sellega, mis see võiks olla. Organisatoorne vorm, mis produtseerib loovust, peab olema sellisest organisatsioonist vägagi erinev. Ühiskond, mis tahab tõusta kõrgemale ja minna edasi tõelise innovatsiooni ning loovusega, peab suutma tolereerida loovisikute isiklikke eripärasid ja nii mõneski mõttes ekstsentrilist iseloomu - ainult nii saab nende annet tegelikult rakendada. Küsimus, kuidas panna loovus täitma õigeid eesmärke, et sellest ka kasu oleks - kasu ongi loovuse sisemine omadus, ent seda, kuidas täpselt see kasulik on ja mida konkreetsel juhul annab, on piiratud ratsionaalse, inimliku mõtlemisega võimatu haarata. Loovus sisaldab loomulikkust ja vabadust - sellist, mis ei ole patoloogiline ega väärastunud, vaid sisemiselt tasakaalukas ning edasiviiv; siiski võib paljudel juhtudel selguda, et sellele ei kehti paljud piirangud ning see ei tunne paljusid hirme; hirmude ja kahtluste peale surumine on tegelikult katse nakatada teist inimest enda patoloogiasse. Kui kellegi vaba käitumine Sind häirib hoolimata sellest, et ta ei ohusta kedagi ja mõjub kõikidele hästi, enesekindla ja vaba, jõulise hingena - tea, et oled hull.