Loogika kontiinum

Tahtsin kirjutada loogika kontiinumist - see on üks nägemus, mis mul kunagi oli. Ma ei mäleta päris täpselt seda kogemust ennast, aga mäletan vägagi hästi neid ratsionaalseid järeldusi ja seda pilti, mille sellest endale lõin.

Kogemuse sisuks oli lihtsalt öeldes, et nägin ennast sellise sfääri või kera sees, mille iga punkt tähistas mingit võimalikku "loogikatehet", samuti tähistas iga selle ala selliseid tehteid. Kera võimaldas transformeerida ideid teisteks, vähemalt sama tõesteks ideedeks. Olulise asjana - nägin, et loogika baastehted (tuletusreeglid) moodustasid selle kontiinumi pinnalt üksikuid punkte; mõtte- ja tundeloogika olid natuke suuremad alad. Matemaatilise loogika tuletusreeglid - need transformatsioonid, mida ideedega tehakse, mis neile vastavad - jäid mõtteala üksikuteks punktideks, kui lihtsustada. Nägemus ise oli, muide, küllaltki avardav. Praegu ma sellist kontiinumit ei näe, küll aga tahaks kirjutada aja jooksul tehtud järeldustest.

Esiteks - loogika on kaasa sündinud. Kuigi tänapäeva loogik võib väita, et see on deduktiivselt tuletatud nähtus, mis lähtub mõeldavusest, ei ole see siiski nii. Deduktiivsed tuletused on hiljem loodud aluspõhi, sisuliselt loogika kuidagi tõestamiseks - Sokratese teooria sisaldas kõiki neid samu loogikatehteid (täpselt samu, sest temast see alguse sai) hoopis teiselt pinnalt, tema põhjendas seda siiski intuitiivse teadmisega. Niisiis on loogika ajalooline alus intuitsioon ja mitte need deduktsioonid - deduktsioonid on lihtsalt selle viimine kaasaja mõtteviisi konteksti. Seda tüüpi deduktsioone ei ole tegelikult loogika tekkimiseks vaja.

See kontiinum sisaldas tervet punktivälja, kus iga kahe punkti vahele jääb veel punkte - võimaldades iga ala veel lõputult või väga palju detailsemalt vaadelda. Mul on raske öelda, kas see oli just kolmemõõtmeline kujutis, aga kogemus oli sarnase sisuga siintoodule. Katsed on näidanud, et noored ahvid on kaasasündinud loogikas inimlastest pisut paremad - samuti on Einstein väitnud, et teadis oma teooria aluseid nii kaugesse aega tagasi, kui mäletab. Ei usu, et ta tundis relatiivsusteooriat matemaatiliselt - on ju ta isegi öelnud, et peale seda, kui matemaatikud selle kätte said, ei saa ta ise enam aru, huumoriga pooleks. Midagi ta igaljuhul mõtles - seda, et see on intuitiivne ja mitte õpitud teadmine; Einsteini tsitaat ka see - et saada harituks, tuleb alustuseks unustada kõik koolis õpitu.

Lääne teadus - on võetud teadmise transformatsioonide kontiinumilt üksikud punktid; niiöelda loogika alused; ning ehitatud nende peale väga keeruline maailm. Paljusid asju ei saa teaduslikult kirjeldada, ent tihti saab leida loogiliselt kirjeldatavaid aspekte - ja nii palju, kui loogika võimaldab, teha järeldusi. Loogika on koherentne ja täiuslik süsteem - selline triviaalselt nähtav täiuslikkus on saadud suure osa loogika väljaviskamise teel, jäetud on jah/ei laused ja teatud nendevahelised seosed, mida uuritakse.

Einsteini töödest üks - relatiivsusteooria - on jõudnud massidesse, ülejäänu vaikitakse kooliõpikutes maha. Mitte seepärast, et midagi väga varjata, vaid seepärast, et need ei näe välja, nagu väga tõsine teadus. Need ei lähene asjale sellise loogikaga, mis mahuks nende punktide piiresse, ning tunduvad pigem niisama asjade kritiseerimise ja vaimukate kirjutistena. Tegelikult oli Einstein vägagi produktiivne ja relatiivsusteooria ei ole tema suurim või parim töö - see on lihtsalt "teaduslikkuse" piire väga hästi arvestav. Näiteks tema töö sellest, et teadus räägib "kuidas" ja usk "kuhu" - kuna seda "kuhu" küsimust teaduses sellisel kujul ei ole, see ei tundu teaduslikuna ja töö ise ei ole seega laialt levinud, kõikides kooliõpikutes sees. Ega Einstein ei olnud muidugi kõige produktiivsem filosoof - oli temast palju paremaid -, ent ta oli see, kes muude oluliste asjade kõrvalt ka füüsikat, "loodusteadust", pisut avardas. Loodusteaduslikke töid oli tal veel - näiteks see, mis räägib loodusteaduse mõttest ja sellest, et mida see tegelikult seletab -, ent need on metateaduslikud lääne teaduse suhtes, vajades kontiinumi laiemaid alasid - neid on raske tunnustada.

Descartes oli meie maailmavaate alusepanija. Tema vaatest, et vaim ja keha on eraldi, on arenenud välja ka vaade, et vaim on keerukas loogika. 19. sajandil, kui tema ideed levisid ja valgustus tõsiselt hoogsaks muutus, oli tegelikult palju andekamaid filosoofe, kes lahendasid rea probleeme, mida tema pidas lahendamatuks - siiski, kuna ta oli võitleja, sõdur ja missiooniga inimene, kes pidi purustama stagneerunud kiriku, siis oli ta ka rahvafilosoof, lihtne ja arusaadav. Need teised - Jung, Schopenhauer, Einstein - ei olnud, nad olid sellest väga kaugel. Nende konkreetseid tulemusi õpetatakse koolides - konkreetseid selles mõttes, et nendest üksikutest punktidest lähtuvaid -, ent nende tagamaid, inspiratsiooni allikaid ja laiemat nägemust koolides ei õpetata - võiks lausa öelda, et tegu salateadustega, sest paljud inimesed neile asjadele ligi ei pääse (kuigi need on Google otsingu kaugusel). Kaasaegne teaduslik maailmapilt lähtub Descartesi õpetustest - tema aksioomide põhjal eristati õiged ja valed teadused; need valed teadused on nüüd 19. sajandi tasemel endiselt ja seega on neid järjest kergem uute teadustega kõrvutades kritiseerida. Usun, et see on kriitikute võimetus neid asju edasi arendada ja mõista, mitte nende teaduste põhialuste viga - paljud neist on tugeval pinnal, filosoofiliselt, kuigi faktiliselt vähekontrollitud detailidega ja ajast maas. Kunagi oli füüsika või arstiteadus samuti ajast maas - 19. sajandi "tõsiteadused" tunduvad sama naeruväärsed, kui arvestada kogu nende ümber tiirlevat maailmapilti.

Kujutleme inimest, kellel on valida - kas elada linnamajas, kus on soojustus ning radikad, saada 20k kuus palka ja kõndida valgustatud linnatänavatel; või siis minna džunglisse, kuhu on peidetud varandusi, kus on ohtlikud kiskjad ja tuleb läbi teha palju kriise. See ei ole vandenõu või pettus, et teadus hoiab ennast kindlates piirides - nende piiride sisse jääv ala on läbi valgustatud, tuttav ning võimaldab ära elada. Kergesti valitakse tuttav voolusäng, käiakse teiste jälgedes, nii on kerge ka sotsiaalselt aksepteeritud saada.

Sest need üksikud loogika punktid - neist on ehitatud hiigelhooneid, tegelikult siis mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid. Mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid saaks ka muu punktivaliku puhul ja tõeliselt inspireerivat teadusliku väärtusega teksti terve kontiinumiga arvestades. Lihtsalt, selliseid tõestusi on palju raskem kontrollida, nende mõistmine - nagu tõsise filosoofia mõistmine - ei ole meie kliimas enam rahvateadus, vaid esoteerika. Filosoofid, nagu Einstein, ei ole massidesse jõudnud - igaüks teab tuumapommi või telekat, aga vähesed teavad seda mõtlemise taset, mis tal tegelikult oli ning suudavad neid asju huviga lugeda. See nõuab pingutust - kätteõpitud reeglitest ei piisa, vaid tuleb süvitsi kaasa mõelda ja mõista, ehk isegi puutuda kokku ideedega, mis põhjustavad segadust ja maailmavaatelisi kriise. Samuti Newton - tundub, et ta tegeles pool elu matemaatika ja füüsikaga ja tegi tõsist teadust, aga siis millegipärast loobus ja hakkas tegelema alkeemiaga, tõenäoliselt sellepärast, et tal olid mingid totakad lootused selle teaduse suhtes ja et ta ei saanud aru selle perspektiivitusest. Aga äkki inimene lihtsalt arenes, jõudis läbi keskea kriisi uue mõistmiseni ja sai aru, et on palju huvitavamaid asju, kui need, millega ta terve elu tegelnud oli? Newtoni füüsikateadmised ja matemaatikaoskus olid palju kõrgemal tasemel, kui nii mõnegi kaasaegse teadusdoktori - kindlasti saaks ta tänapäeval kergesti töö, mida peetakse keerukaks ning mis nõuab tõsiseid loodusteaduslikke teadmisi, isegi praegu ei ole paljud tema ideed matemaatika esimene või teine kursus, kuigi loomulikult on ajad edasi läinud ning võimalik õppida nendest palju keerulisemaid asju. Siiski ei olnud ta nii loll, et oleks võinud järsku täiesti alusetult valida mingi mõttetu valdkonna - ta nägi selle valdkonna perspektiivi ning ei pettunud selles.

Arvuti tundub olevat ehe näide sellest, et teadus on tõesti kaugele jõudnud ning saab maailmast väga hästi aru. Ometi ei ole see nii. Tegelikult tehakse arvuteid nii, et uuritakse tuhandeid keemilisi ühendeid ja füüsikalisi struktuure, leidmaks väikseid, kiireid ning vähese energiakuluga materjale, mille elektriliste omaduste hulgas oleks sellised, mis meenutavad loogika põhitehteid. Kuna loogika ei ole väär, vaid lihtsalt osa tõeste tehete kontiinumist (ja isegi hull ei väida, et terve selline kontiinum), siis leides selliste omadustega elemente, saab kokku panna suuremaid füüsikalisi struktuure, mis tulevad toime algoritmilise loogikaga - ja internet eksisteerib, kuna jah/ei seoseid saab väljendada suvalise kahe olekuga asja olekutena ning järgnevust näiteks ajalise järgnevusena. Samas saaks otsida välja füüsikalised osad, mis teevad muid tehteid - ja suur osa mateeriast teeb just nimelt muid, väheuuritud tehteid - ning panna kokku arvuteid (või nimetaks neid muudmoodi), mis analüüsivad asju hoopis muudmoodi, näiteks emotsioonide loogikast lähtuvalt - programm põhjustab teatud emotsioonide füüsikalisi ekvivalente, mis siis emotsionaalse loogika, õigeti selle mõne abstraktsiooni (kontiinumi emotsiooniosa teatud punktide) põhjal oleks abstraktselt ja algoritmiliselt emotsionaalne, nagu arvuti on abstraktselt ja algoritmiliselt mõtlev. Lihtsalt, saamata isegi alustest eriti aru - ei pea olema tipptasemel filosoof või mõistma reaalsust põhjani, isegi selle peamisi printsiipe, et tuhandete katsete käigus filtreerida teistest välja füüsikalisi struktuure, mis reageerivad mingil kindlal viisil - võrreldes iga struktuuri reaktsioone erinevatele jah/ei kombinatsioonidele teatud loogikatehetega ning valides välja need, mis vastavad. See on arvutite loomise teadus - arvutite loomise teadus ei ole reaalsuse süvaanalüüs. Tõeline, inimlik, tundev ja kogev tehisintellektsüsteem ei ole võimalik sellise arvutiriistvara abil, ehkki sellega saab teha kõiki loogikatehteid - ja see on oluline nüanss.

Sestap usun, et kuigi füüsika ja loodusteadus annavad ilmselgelt tulemusi, on lääne ühiskond spetsialiseerunud. Mitte lääne inimene, üksik inimene ei ole spetsialiseerunud, vaid spetsialiseerunud on terve lääs - väga kitsalt spetsialiseerunud. Aga maailmas ei ole nii palju tsivilisatsioone, et keegi teine teeks teiste valdkondade töö meie eest ära - järelikult ei saa neid importida. Lääs on nagu keemik, kes on sattunud džunglisse - keemias väga hea, aga vett ei pruugi leida. See üks kitsas valdkond on arendatud tõesti muljetavaldavalt kaugele - muudes asjades oleme imbetsillid, üheksateistkümnendas sajandis või veel enne arengus peatunud. Ida on tasakaalukam - ida budistlik filosoofia oli vähemalt kakstuhat aastat tagasi punktis, kuhu lääs alles viimaste sajanditega mingil määral jõudnud on ehk siis naiivrealismi faasist väljas. Lääs oli veel mõned sajandid tagasi naiivrealistlik - ja on seda paljuski tänagi. Siin on, jah, filosoofe, kes ei ole, ent naiivrealismist üle saamises tegi suure hüppe Kant - kelle oluliste ideede edasiarendus on budismis silmnähtavalt olemas - ning edasi läksid teised filosoofid; läänes olid need asjad alles mõni sajand tagasi tõsised avastused. Siin on lääs arengupeetusega - ja see ei ole mingi suur ida kiitmine praegu (kuigi ma arvan, et idas on täiesti massides palju tasakaalukam areng), vaid see on faktiline võrdlus ühes aspektis. Ka ida õpib praegu lääne spetsialistidelt nii mõndagi. Läänes on vähe tunnustatud teadlasi - ja just teadus see on -, kes suudaks ideid transformeerida kontiinumi suuremal alal; lääne formaalne "tõestamine" eeldab ideede viimist selle kontiinumi üksikutest punktidest kombineeritud struktuuri - ja iga idee ei sobi sellesse struktuuri. Ühtegi suurt avastust ei ole loogiliselt tuletatud - kasutatud on intuitsiooni, vajalik on olnud geenius. Geeniused on inspireeritud - paljud autistlikud loogikamasinad ei ole võimelised paradigmaniheteks ja suurteks teaduslikeks avastusteks (ja siiani ei ole ka arvutid teinud ühtegi olulist avastust, kuigi kindlasti on arvutitega filtreeritud välja olulisi korrelatsioone suurtest andmekogumitest). Geniaalsuse sisuks on transformatsioonikontiinumi laiema osa tunnetamine ning kasutamine - ja selle avaldumiseks on tulemuste piiramine formaalloogikaga, mis on selle kontiinumi suvalistest punktidest kokku pandud tervik, punktid on valitud sümmeetriliselt, et oleks olemas vastandtehted ja sümmeetrilised seosed, koherentsus. Keral tervikuna on samuti koherentsus - ent seda ei saa viiel leheküljel kirjeldada, seda on vaja kogeda ja tunnetada, see eeldab enda teadvuse puhastamist ja "valgustatust" või "kirgastumist" palju müstilisemas mõttes, kui keskpärase tänapäeva teadlase valgustatus.

Kogemus ja mateeria

Mateerial on vorm ja sisu. Mateeria vorm on aineosakeste paiknemine - struktuurid, nagu aatomid või molekulid -, ent mateeria sisu on see, millest neid vorme moodustatakse. Füüsika tegeleb mateeria vormiga - füüsik saab mõõte vormide muutumist, aga tal ei ole ühtegi meetodit, et mõõta sisu. Aine füüsikaline sisu on abstraktsioon selle aine vormide muutumisest, vormi muutumise seadustest. Tegelikult ainel sellist sisu ei ole - ehkki võib oletada, et aine muutumise seadused kajastavad tema sisu; kindlasti aga ei ole need selle aine sisu. Nagu Schopenhauer on näidanud - ja vägagi veenvalt - on aine sisuks tahe ja idee. Seda vähemalt ühe tema käsitluse järgi, mis on sama tõene, kui kõik muud - kui struktuur ja selle muutumine on aine vorm, siis idee ja tahe on aine sisu.

Kumbki sõna - ei idee ega tahe - ei ole Schopenhaueril defineeritud nende sõnade tavatähenduses (1, 2, 3). Need kaks mõistet kokku annavad selle, mida mina kutsun kogemuseks (Bertrand Russelli eeskujul, kuna pean silmas täpselt sama mõistet, mida tema - experience). Väga naiivne viis minu tekste lugeda on eeldada, nagu ma peaksin silmas inimlikku kogemust või kasutada sellisest eeldusest lähtuvat argumenti, et kogemusi on inimese omast täiesti erinevaid. Kogemuse mõiste koondab enda alla kõike, mis on sellises mõttes aine sisemine loomus. Sinna alla käivad nii inimlikud terviklikud ja väga keerulised kogemused, mis sisaldavad enesepeegeldust, kui inimlikud väga lihtsad kogemused, kus inimene on jäägitult haaratud ühest aistingust, tundest või mõttest. Inimene jagab endale tuntud kogemused väga paljudeks erinevateks asjadeks - aistingud, tunded, mõtted, kujutlused, emotsioonid, komplekssed seisundid. Need kõik lähevad ühe nimetaja alla - need toimuvad meeles. Mõnikord kasutan meele kohta sõna "teadvus", ent see on terminoloogiline lihtsustus - tegelikult on "teadvus" miski, millel on ilmselt juba olemas enesepeegeldamise võime; meelel ei pea seda olema - meel on tühjus, millesse võivad tekkida vormid. Need vormid ongi kogemus, nende vormide moodustumine ja eksistents meeles või teadvuses on kogemise protsess.

Kogemine ei ole midagi füüsikalist. Ei ole mõtet kahelda, et kogemus ja mõni füüsikaline vorm on omavahel seotud - sisu vastab vormile. Siiski on kogemus midagi põhimõtteliselt erinevat selle vormi struktuurist, aatomite paiknemisest. Näiteks saab kogeda õuna ilma, et aatomite paiknemises oleks mingit sarnasust aatomite paiknemisele õunas; kogeda võib rohelist värvi, aga kaheldav, kas miski ajus on siis rohelise värvi sagedusel - kui oleks, aitaks see ilmselt mõningate kogemuste mõistmisele kaasa; mõte "turust" või "sagedusest" on mõisteline objekt meeles või inimteadvuses, millel ei ole turu ega sageduse omadusi rohkem, kui nii palju, kui palju teadvus talle neid ise annab. Siiski on inimese kui bioloogilise eluvormi ehitus selline, et inimese puhul sellised seoses praktikas eksisteerivad.

Kui võtta inimese käsitlus, kus inimese teadvus ei ole midagi fundamentaalset, vaid ainult elektronide kogum, mis reageerib teatud viisil, ei oleks inimesel ja vastavalt programmeeritud arvutil mingit vahet. Arvuti, siiski, ei sisalda paljusid füüsikalise ruumi omadusi ega võimalda neid modelleerida - kindlasti saab seda öelda matemaatilise ruumi kohta. Arvuti, isegi mitte lõputu mäluga Turingi masin, ei suuda modelleerida reaalarvusid või pidevaid kõveraid kontiinume; mitte midagi pidevat. Arvutil on diskreetsed olekud, mida on lõplik hulk - see hulk vastab tema mälu mahule. Turingi masinal on diskreetsed olekud, mida on lõpmatu hulk, ent siiski tänu kirjutusseadme eripärale on praktikas võimalik sinna tekitada ainult lõplike piirangutega arve; selle võimalike olekute hulk vastab ratsionaalarvude, aga mitte näiteks reaalarvude hulgale. Selline põige matemaatikale võib ka viidata - arvutil ei pruugi olla ka paljusid muid reaalse ruumi omadusi või kujuteldavaid omadusi; võib olla omadusi, mida saab kujutleda, aga ei saa arvutil üks-ühele modelleerida. Arvutil saab modelleerida teatud lähendeid ja nende lähendite silmatorkavast sarnasusest hoolimata simuleeritavale objektile ei pruugi neil olla kõiki simuleeritava objekti omadusi. Päris kindel võib olla, et kui arvutil saavadki olla selle vormi omadused, siis ei ole tal selle sisu omadusi - seda, mis see aine iseeneses on.

On füüsikuid, kes väidavad, et ainel sisemisi omadusi ei olegi. Sest neid ei ole katseliselt leitud. Siiski on juba Kant näidanud, et neid ei saagi katseliselt leida - väitmata, et neid ei oleks. Need on päris kindlasti ja neid ei saa katseliselt leida samuti päris kindlasti. Märkimisväärne on see, et neid saab tajuda - inimene on võimeline neile ligi pääsema; erinevalt Platoni ideedest on Jungi arhetüübid inimesele ligipääsetavad; need ei ole "ideed Jumala teadvuses", vaid need on kogemused täiesti suvalises meeles. Mis ei tähenda, et ultimatiivselt ei võiks panteist nende kogemuste summat kutsuda Jumala meeleks ning kristlik gnostik leida, et kristlik Jumal ongi tegelikult panteistlik Jumal - või et kristlaste jumalakujutlus on inspireeritud ennekõike panetistliku Jumala ilmselgetest omadustest. Igal juhul - on selge, et ainel on sisemised omadused ja on selge, et tavapäraste teaduslike katsetega neid mõõta ei saa.

Üks oluline sisemine omadus on kogemus. Inimene saab mõõta kogemust vahetult, sest kõik, mida ta vahetult kogeb, koosnebki kogemisest. Sellel põhineb algeline, aga ka väga arenenud intuitiivne maailma tajumise meetod. Sellisest kogemusest saab teha järeldusi. Kui inimene ei kogeks, oleks reaalsus selline, nagu see oleks siis, kui kõik inimesed ja muud olendid järsku sureks ja järgi jääks ainult zombid, kes jätkavad nende tegevusi - tekiks teaduslikud teooriad, inimesed toimetaks maal ringi, aga nägemas ei oleks seda kedagi; seda ei oleks nägemas ka neid samu inimesi. Nii oleks inimesed robotid - nad võiksid ikka naerda naljade üle, nutta kurvastusest või tõmmata kopsud hardal ilmel õhku täis; tappa üksteist ja süüa - ent nad ei kogeks seda kõike, kedagi ei oleks kogemas. Maailm ei ole selline koht - igal inimesel on oma kogemus, oma terviklik ja küllaltki pidev fantaasia, milles ta elab ja mida ta püüab - tundub, et isegi osaliselt õnnestunult - muuta objektiivse reaalsuse subjektiivseks peegelduseks. Inimene võib kogeda reaalseid või ebareaalseid asju, ent ennekõike ta kogeb oma kogemust - ja see kogemus on alati reaalne.

Nüüd - elektronil on teatud väike hulk võimalikke olekuid. Ilmselt see olekute hulk ei ole nii suur, et sisaldada kõiki võimalikke inimteadvuse seisundeid - näiteks selliseid keerukaid kujutlusi, nagu kujutlus õunast või mõne tipukogemuse kogemus ökosüsteemist või millestki väga suurest ja keerulisest. Järelikult ei paikne kogemus mitte ühes fikseeritud füüsikalises punktis, vaid terviklik kogemus - miski, mida inimene kogeb ühe korraga - paikneb suuremal füüsikalisel alal, hõlmates tervet keerukat ainestruktuuri ja koosnedes paljudest molekulidest ja närvirakkudest. Siit järeldub Jungi üks baasprintsiipe - kogemusel ei ole füüsikalist asukohta. See ei ole ruumiliselt piiratud - hing ei ole ruumiliselt piiratud. Olgu sellise julge järeldusega, nagu on, aga kahtlemata ei ole kogemuse asukohaks füüsikaline punkt, vaid terve aju oma erinevate aktiivsete piirkondadega moodustab ühe kogemuse, mis on inimesele tajutav tervikuna.

Psühholoogias kasutatakse mõistet "identiteet", et väljendada inimese kujutlust endast. See on psühholoogiatermin. Filosoofiaterminina tähistab identiteet mingi objekti samasust või mittesamasust mingi objektiga; iga objekt on samane iseendaga ja ainult iseendaga - üks identiteet on objekti omadus, mis erinevalt objekti "päris" omadustest võib eristada kahte objekti, millel on täpselt samasugused omadused - neil on kaks eri identiteeti. Näiteks võivad kaks elektroni olla täpselt samas olekus ja täpselt ühesugustes Universumites, ent siiski on neil erinevad identiteedid. Meele teadus, erinevalt psühholoogiast, on fundamentaalteadus - nagu füüsika - ning seega vajab justnimelt sellist identiteedi mõistet.

Ühe meele identiteet väljendab selle meele järjepidevust. Kui minu meel kogeb asju, siis kogeb neid ajas pidevalt see sama meel - isegi, kui tema mälu asendub kord ühe ja kord teisega, nagu näiteks osaliselt ka unenägude nägemisel ajal; unenägusid on raske hiljem meenutada. See, kas meel suudab meenutada mingite seoste põhjal ka asju, mis füüsikalises mõttes mälestustena ei eksisteeri, on oluline surmajärgse elu uurimisel, ent mitte siin ja praegu - vabalt võib eeldada, et meele eksistents lõppeb surmaga. Siiski tähendaks see paljusid järeldusi. Identiteet eristab mind, isegi läbi minu keha ja vaimu muutuste, teistest minulaadsetest organismidest - näiteks teistest inimestest. Isegi, kui teha minu täpne koopia, näen mina ilmselt silme ees muid asju, kui tema, sest meie identiteet on erinev.

On üks tuntud teooria, millest lähtuvad paljud eelmise sajandi ja selle sajandi alguse füüsikud ja infoteoreetikud - võimalik, et valdav osa -, mis ei ole küll füüsika ega infoteooria valdkond ega isegi mitte tõestatud, püstitatud või katseliselt uuritud teooria - minu teada. See seisneb selles, et inimese surres tema meel kaob, järjepidevus katkeb. Õigupoolest selliseid meele või järjepidevuse mõisteid füüsikas ei eksisteerigi, ent seda järeldatakse implitsiitselt selle teooria väitest, et katkeb absoluutselt kõik, mis teeb sellest elusolendist elusolendi - kõik see katkeb, kui tema struktuur muutub selliseks, et selle eluvormi hingavat ja tuksleva südamega vormi enam ei eksisteeri. See kehtiks siis, kui meel ja kogemine oleks vormi, aga mitte sisu omadused. Kui need on vormi omadused, siis sellest, et kogemus koosneb sedavõrd paljudest eri kogemuslikest osadest, ei ole fikseeritud ühte aju - matemaatilisse - punkti ning koosneb seega ka keerukast füüsikalisest struktuurist, järeldub mitmeid asju. Esiteks see, et kogemuste ja füüsikaliste struktuuride jagatavus tähendab seda, et katkestades mingeid osi minu eksistentsist - näiteks eemaldades ajuosi - võivad muud osad minu kogemusest jätkuda. Katkestades südame tuksumise ja hingamise, jääb mingi struktuur püsti - ma kaotan küll võib-olla teadvuse (ja võib-olla kogen hoopis mõnda surmalähedast kogemust), ent isegi see teadvuse kadumine ei pruugi olla reaalne, sest mälu ei ole pidevas seoses meelega - unenägusid, aga seega ka teadvuskaotuse ajal kogetud seisundeid, on võimalik unustada. Niisiis võib "teadvuse kaotamine" olla selles mõttes illusioon, et meel jääb siiski alles. Aga mis on tähtis - kõikvõimalikud närviprotsessid moodustavad minu kogemuse erinevaid tahkusid. Kuskil, kui minna sügavamale, on ilmselt struktuurid, mis väljendavad meele seisukohalt jagamatuid asju - või siis saab kõike, nii psüühilist, kui füüsikalist reaalsust, lõputult jagada. Ei ole võimalik, et jagada saaks ainult meelt lõputult ja füüsikalist reaalsust mitte - vähemalt juhul, kui meele ja füüsikalise reaalsuse vahel on üks-ühele side.

Niisiis jäävad peale seda jagamist alles meele algkomponendid, mis ei ole ilmselt midagi sellist, mida inimene suudaks oma kogemusest teadlikult eristada. Neid suudab inimene sama vähe eristada, kui piksleid või silma kolvikesi enda visuaalses nägemises. Küsimus, kas meel on struktuuri omadus või aine omadus, taandub sellele, kas on võimalik seda kujutluse füüsikalist aspekti tükeldada nii palju, et sellised primitiivsed kogemused üldse kaoks. Aga mis on kindel - Schopenhauer räägib ideest kui selliste kogemuste hetkesisust, meele sisust, aga tahtest, kui sellest jõust, mis mentaalsel tasandil neid kogemusi suunab. Idee ja tahe on reaalselt eksisteerivad nähtused. Jung - jõudis ta siis selleni sama mõttekäiku pidi või minnes mõnd muud teed - jõudis veendumusele, et sellise psühholoogilise kogemuse sisu on täpselt sama ennustatav ning kindlatele, kosmilistele seadustele vastav, kui füüsikaline reaalsus. See väide läheb täpselt kokku füsikalismi ja füüsikaga.

Niisiis - küsimus on selles, milline füüsikaline struktuur tekitab selle vaimse struktuuri, milleks on meel? Millist ainet on vaja, et eksisteeriks meel oma identiteediga sellisel kujul, et see ei koge mitte midagi, ent on valmis jällegi - oma identiteeti ehk ruumilist ja ajalist järjepidevust, pidevust, säilitades - kogemist jätkama, kui moodustab elusaine või struktuuri? Või - puht juhuslikult - lihtsalt tühjas ruumis kõige minimaalsema struktuuri, mis vastab ühele mõttele või tundele? Mina olen pea kindel, et selliseid struktuure moodustub juhuslikult - kes ei ole, võib siiski uskuda, et bioloogilisest ainest moodustub kogemuse algühikuid kergesti, isegi kui see aine on "surnud"; ilmselt juhtub seda siiski ka füüsikalise ainega. Kumb teooria on lihtsam - kas see, mille järgi on iga vorm ühtlasi ka kogemus või see, mille puhul selline "lisaväärtus" tekib ainult piiratud hulga kindlatele tingimustele vastavate struktuuride korral? Kas teooria, et identiteet asendub ainult siis, kui läbitakse struktuur, mille käigus kogemust ei ole, ent jääb samaks, kui on pidev kogemus, kõlab lihtsa või loomulikuna, kas selles on elegantsi? Arvestades, et teooria, mille puhul sama aine hetkeks destruktureerimine ja seejärel sama vormi taastamine säilitaks püsiva identiteedi oleks sama hästi, kui vastuolus selle teooriaga, mille puhul identiteet katkeks juhul, kui uus struktuur on endisest erinev.

Kant ja filosoofiline ring

Üks kiri tuli välja üllatavalt hea, proovisin ühte punkti diskussioonist tõestada. Seega panen selle ka siia üles.

Jung, Steiner ja paljud teised alustasid kantiaanidena; Schopenhaueri filosoofia aluspunktiks on samuti kriitika Kantile. Kuna Kanti kaootilised tõlgendused on sisuliselt kaasaegse teadusliku vaate põhialused - teaduslik meetod lähtub üheselt sellest, mida Kant pidas vaadeldavaks ja mida mitte -, siis on müstikasse siirdunud teadlaste ja filosoofide hulgas palju kantiaane. Seda seetõttu, et Kant teeb väga üheselt ja põhjalikult selgeks, et empiirilisel meetodil ei ole võimalik vaadelda asju iseeneses. Kant teeb seda mõneti negatiivselt - näidates mõnes mõttes, et asi iseeneses on fundamentaalselt kättesaamatu. Selle tõttu on irooniline, et kui poolikud kantiaanid - need, kellel oli põgus ülevaade Kanti töödest - töötasid välja teadusliku meetodi, mis lihtsalt eeldas, et asja iseeneses ei hakatagi kunagi vaatlema ja et see jääb fundamentaalselt inimteadmise piiridest välja, järelikult see ei ole teaduse uurimisobjekt - sellest tekkisid füüsika ja keemia harud, mis eraldasid ennast üheselt alkeemiast ning võtsid uue suuna. Samal ajal Jung, Steiner ja teised, kes läksid Kantiga lõpuni, said aru lihtsast faktist - inimteamiste hulk on palju suurem, kui see, mida niiöelda teadusliku meetodiga on võimalik ära tabada; inimene teab tegelikult nii mõndagi asjadest iseeneses - Schopenhauer kirjutas selle pinnalt mitmeid töid, kus ta üsna üheselt viitas, mis on asi iseeneses ja kuidas selle kohta käivale infole ligi pääseb. Sellisest lähenemisest tuleb omakorda rida väga keerukaid implikatsioone, mis kaugenevad oluliselt teaduslikust sfäärist, kui teadus piirdub millegi muuga, kui asjad iseeneses. Teadusega lõpuni minnes on ka Einstein kirjutanud sellest, et kui minna asja põhjani, siis ei olegi midagi võimalik tõestada - ja seejärel samas töös teatud filosoofiliste mõttekäikudega tagasi, et näidata, et teadus siiski omab tugevat alust.

Hiljem, Einsteini tegevusega seoses, tekkis teadusesse "uus meetod". Einstein näitas, et paljud asjad füüsikateooriates on sellised, et teatud muutujate väärtusi ei ole võimalik välja selgitada. Selle tõttu muutis ta teooriat nii, et neid muutujaid seal sees ei olekski, saavutades matemaatiliselt küll teooria, kuhu osad neist abivahenditena võetakse, ent filosoofiliselt - ja see on see aspekt, milles ma ise olen Einsteini töid uurinud, tuginedes matemaatika asemel intuitsioonile, nagu ka ta ise tegi - ei ole seal teatud muutujaid sees. Einsteini poolt loodud pretsedent kordus kvantfüüsikas - osakese omaduste mõõtmises ilmnevatest probleemidest tuletati teooria, kus need asjad, mida komplektis mõõta ei saa, teisendati muutujateks, millest on võimalik tuletada kõik nende võimalikud väärtused. Mõõtmise ebatäpsused seega hakkasid määratlema teooria piire ja maailmavaate ebatäpsust. Hiljem ületas kvantfüüsika piiri, mida Einstein enam eriti ei soosinud, kuigi tegu tema enda meetodi uue vormiga - füüsikasse pandi fundamentaalselt sisse juhus. Nüüd, kui võtta Undo Uusi tööd, siis on näha selle sama meetodi taaskasutust - nimelt näitab ta selgelt, et vastavalt Kanti filosoofiale ei saa teatud asju mõõta; Undo Uus väidab, et järelikult neid asju ei ole. Kui nüüd vaadelda alternatiivselt Schopenhaueri või Russelli tööd (keda Undo Uus tsiteerides tegelikult mõneti moonutab, mis puudutab sisu, aga kuna tema jaoks need sisulised asjad ei olegi tähtsad, siis vormiliselt mitte), siis selgub, et teised filosoofid on liikunud oluliselt teises suunas, väites, et kuna ilmselgelt neid "asju iseeneses" saab teatud piirides kindlaks teha, kuigi neid ei saa füüsikalises mõttes mõõta, tekib vastuolu Undo Uusi ning näiteks Schopenhaueri filosoofias. Steiner on kirjutanud huvitava ja küllaltki teadusliku töö sellest, kuidas filosoofia moodustab ratta - iga uus aste on põhjustatud eelmisest, sellega vastuoluline ja samas tõestatav; ratta viimane osa läheb uuesti üle esimeseks. Sellega on näha teatud teadusliku mõtte nõiaringi - ja minu jaoks on tõsised teadlased need, kes on selle nõiaringi korra läbi teinud ja saavad aru inimuuringute teatud fundamentaalsetest puudustest praegusel ajahetkel, mis sellest rattast tulenevad (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?22123). Ma usun praegusel hetkel, et ehkki see ratas ehk kunagi lahendatakse - mis oleks filosoofias sama tõsine avastus, kui mitmest stringiteooriast ühe tuletamine füüsikas -, tuleb praegu selle piiranguga arvestada ja aru saada, et kokku on vaja viia mitmeid komplementaarseid ja vastuolulisi teooriaid ning mängida küllaltki keerukat mängu, mis on matemaatilisest loogikast mitu astet suurem vaimupingutus ja mida ei saa teha sama algoritmiliselt, kui tõestada matemaatilist teoreemi, sest inimkonna käsutuses ei ole veel selliseid vahendeid.

http://www.friesian.com/jung.htm
Amid all the talk about the "Collective Unconscious" and other sexy issues, most readers are likely to miss the fact that C.G. Jung was a good Kantian. His famous theory of Synchronicity, "an acausal connecting principle," is based on Kant's distinction between phenomena and things-in-themselves and on Kant's theory that causality will not operate among thing-in-themselves the way it does in phenomena. Thus, Kant could allow for free will (unconditioned causes) among things-in-themselves, as Jung allows for synchronicity ("meaningful coincidences").

http://en.wikipedia.org/wiki/Rudolf_Steiner
Steiner approached the philosophical questions of knowledge and freedom in two stages. The first was his dissertation, published in expanded form in 1892 as Truth and Knowledge. Here Steiner suggests that there is an inconsistency between Kant's philosophy, which postulated that the essential verity of the world was inaccessible to human consciousness, and modern science, which assumes that all influences can be found in what Steiner termed the “sinnlichen und geistlichen” (sensory and mental/spiritual) world to which we have access. Steiner terms Kant's “Jenseits-Philosophie” (philosophy of an inaccessible beyond) a stumbling block in achieving a satisfying philosophical viewpoint.

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.