Armastuse võim

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Kuidas astuda vaimsesse salaliitu?

Maailm kubiseb salaliitudest. Üldiselt tuleb teada, milline see liit on, kuhu tahad astuda - mida see oma liikmelt eeldab. Ma toon välja mõningad jooned, mis iseloomustavad vaimset salaliitu, kuhu mina tahan kuuluda - ja seega ka seda, mida see minult oodata võiks. See ei pruugi olla vaimne salaliit - selline sõnastus näitab pigem tähendust, mida ma ideaalis sellele omistaks -, vaid ka sõpruskond, ring, võib-olla isegi ajutiselt moodustunud salaliit; kuna inimesed on oma kõrghetkedel teatud perioodilises rütmis, on ka palju liitusid, mis eksisteerivad perioodiliselt (ühel tuntud salaorganisatsioonil pidi olema päritava liikmestaatusega allüksus, mis eksisteerib iga saja aasta järel ühe aasta).

"Ma tahan, et selle liikmed oleks läbinägelikud ja võimelised mitteverbaalselt suhtlema"

Iseenesestmõistetavalt pean ma ise vastama kõigele, mida sellise liidu liikmelt oodatakse - ma ei saa, definitsiooni kohaselt, astuda sellisesse liitu, kui ma ei pinguta tulemuslikult, et olla läbinägelik ja võimeline mitteverbaalselt suhtlema. Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan astuda kvaliteetsesse seda tüüpi vaimsesse salaliitu, siis ei kommunikeeru see verbaalselt, et ma sinna astun - ja ei saa ka olla mingeid piiranguid välja astumisele, mis tuleneb sellest tingimusest pisut vähem triviaalselt.

Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan, et see liit koondaks tõeliselt läbinägelikke inimesi, pean ma olema tõeliselt vastav kõigele sellele, mida sellise liidu liikmetelt ootan; mida puhtamalt ja teesklusevabamalt ma sellele kõigele vastan, seda enam saan oodata ligipääsu liidule, mille liikmed on tõeliselt läbinägelikud. Samuti, mida sügavamalt ma nendele tingimustele vastan ja mida vähem ma näen vaeva, et neile väliselt vastata - teeseldes midagi, mida ma olen -, seda kindlam saan ma olla, et ma ei muutu kergesti millegi liikmeks, mis on siiski pealiskaudne. Tihti ka asjad, mis sügavamalt kannavad mingit väärtust või ideed, tunduvad pealiskaudselt sellega lausa vastuolus olevat, sellised on vastuolud stereotüüpide ja sisuliste asjade, rituaali ja selle eeskuju, teooria ja praktika vahel.

"Ma tahan, et see liit kannaks tõelisi, tugevaid väärtusi"

Järelikult pean iseendas arendama tugeva vastutustunde, võime nende väärtuste nimel ka muude väärtuste saavutamises järeleandmisi tegema. Kanda tõelisi väärtusi ei ole võimalik, olemata valmis askeesiks paljudes muudes olulistes asjades, ehkki selles tuleb leida tasakaal - ja seejärel tervik, kus kõik väärtused, kuitahes vastuolulised pealispinnal, on seotud ühtseks, tugevaks tervikuks. See on väga suur ülesanne ning ilmselt ei saa keegi võtta alguses eesmärgiks kuuluda mingisse väiksesse geeniuste või prohvetite liitu, kes selle teoks on teinud; sellised liidud eksisteerivad läbi sajandite ja maailma, kirjanduse, vihjete, telepaatia ning ühise teadlikkuse näol.

"Ma tahan, et see liit oleks ühtne ja kooskõlas"

Järelikult pean ennast kõrvalt vaatama, leidma teiste inimestega ühised baasväärtused, leidma ülejäänud pingutuseks valmis inimestega ühised baasväärtused, teadvustama neid ning võtma need üheseks, teesklusetuks aluseks kogu oma tegevusele.

"Ma tahan, et selle liidu uskumused oleks tugevad, tõesed, paindlikud ning tegelikkust ja empiirilist teadmist arvestavad, uute avastustega ülikiiresti kohalduvad"

Järelikult pean jõudma filosoofilise tarkuseni tõestustest ja tõesuse hindamise alustest, harjumuseni iga fakti isiklikult kontrollida, kuitahes levinud ja mainstream uskumus see ka ei oleks, võimeni enesekriitikaks ning üldiseks kriitikaks.

"Ma tahan, et see liit oleks vana ja rahvusvaheline, ülemaailmne"

Järelikult pean ületama kultuuride piirid, uurima kõikide kultuuride baasuskumusi, leidma terviku, mis neid kõiki koondaks - sõnaga, tegema väga palju tööd. Järelikult pean loobuma usulisest, rassilisest või rahvuselisest diskrimineerimisest, lähtuma ainult inimese väärtustest - arvestades, siiski, mõistlikul määral ka asjaoluga, et usk ja keskkond kindlasti mõjutavad inimeste väärtusi ning on sekte, millesse kuuluva inimese väärtused on üsna kindlasti ühes või teises suunas kallutatud. Suurte traditsioonide puhul, kuhu kuuluvad terved rahvad, ei ole selline asi võimalik - ehkki see võib olla võimalik nende paljude väiksemate voolude puhul.

"Ma tahan, et mind aksepteeritaks ja tunnustataks teiste liidu liikmete poolt"

Järelikult tuleb anda väljundit, olgu see siis vaimne ja nähtamatu, sõnaline-heliline kunst ja kirjandus, materiaalne väärtus või teadustöö. See peab olema suunatud liidu väärtustele, tugevalt tagama selle põhimõtete realiseerumist.

"Ma tahan, et see liit hoiaks tugevalt kokku"

Ainus võimalus on õppida tugevalt toetama kõike ja kõiki, mis ja kes on kooskõlas valitud väärtustega; aksepteerima ja toetama ka paljut muud, võtma neid väärtusi tugevalt inimeste hindamise aluseks.

Alati peab küsima, mis moodi hoiab kokku - toetab reklaami ning suhtumise kujundajana, toetab materiaalselt, toetab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, vahetult?

"Ma tahan, et see liit oleks vaba ja lähtuks sisemisest sunnist, mitte välistest ootustest"

Ainus võimalus on ennast kehtestada, mitte aksepteerida sundust, olles siiski arvestav ja paindlik; mitte valida juhte ega püüda kedagi sundida "liikmeks astuma", sest liikmeks astuda ei saa - igaüks, vastavalt oma arusaama ja tahte määrale, kas on liige või ei ole, on liige rohkem või vähem. Ainult ilma nime, põhikirja ja juhita liit saab olla tugev, panna vastu misiganes katsumustele ning jääda alati püsima, ainult selline liit kestab iidsetest aegadest inimkonna viimaste päevadeni või kauem.

"Ma tahan, et see liit oleks olemas"

Kinnitan, et inimesi, kes lähtuvad sellistest põhimõtetest, on olnud läbi ajaloo. Enamuse selliste tippteadlaste, filosoofide, poliitikute, kirjanike ja kõigi teiste alade ja harude esindajate leitavatest töödest leiab tugevat ühtekuuluvustunnet; müstikute töödest, aga ka filosoofide ja teadlaste töödest, üheseid viiteid liidule - kuna loeb tegu ja mitte nimi, siis ei ole sellele võetud nime. Selle põhjal, kuidas üks või teine seda iseloomustab, saab teha palju järeldusi - siiski ei määra see kunagi asja sisu, sest kõige tugevam liit on see, millest ei räägita, mida ei nimetata ning millel puudub ajalugu, dokumendid, lepingud ja tšekid. Siiski, ilma kahtluseta - liit, mis vastab neile ja paljudele teistele tunnustele, eksisteerib. Sellest räägitakse ikka ja jälle. Selle liikmeid ei seostata liitude või salaühingutega, ent igaüks neist tunnetab sisimas enda kuuluvust sama selgelt, kui enda olemasolu. Tunnetab seda, et vastab sellele kõigele sügavalt, järelikult kuulub sellesse liitu - ja keegi ei küsigi, kas selle liidu liikmeid on üks, sada või miljon. Ent kirjanduses leidub palju viiteid, mis näitavad, et eksisteerib üks väga suur liit, mis on eksisteerinud juba väga kaua ning mida on võimatu purustada - isegi selle liikmed ise ei oskaks tihti nimetada kümmet teist elavat liiget. Tänu aluste teaduslikkusele, põhjendatusele ja sügavale läbikaalutusele saab selline liit tegutseda ja reageerida ühtse jõuna, pidada silmas paljusid ajaloolisi märke; tänu liidu liikmete kõrgetele nõudmistele on see tugev isegi siis, kui sinna kuulub ainult 0.001% maailma elanikkonnast. Ent, empiirilise kogemusena - neid, kes seda tunnetavad ja järgivad, on siiski rohkem.

Tähendus ja sünkronisatsioon

Ma olen kohanud üksjagu nn. "teaduslikku" või "skeptilist" kriitikat Jungi sünkronisatsioonimõiste teemadel, mis kohati läheb suht emotsionaalseks kätte.

Millses siis seisneb sellise kriitika "teaduslikkus"?

Esiteks lähtub see mõneti küsitavast vaatepunktist, et "tähendus" on aju funktsioon. See seostab "tähendust" kuidagi keele ja lingvistikaga või sellega, kuidas inimene keelt töötleb. Tuleb siiski arvesse võtta, et keel ja tähendus on sama hästi kui polaarsed vastandid - keeles kui sellises ei ole mingit tähendust, vaid tähendus on reaalsetes asjades.

Jung niisiis märgib, et esinevad teatud looduslikud, samas tähenduslikud, kokkusattumused - ja et need esinevad küllaltki süstemaatiliselt ning ei ole seotud nende asjade juhusliku toimumise tõenäosusega, mis sellist tähenduslikkust ei arvesta.

Skeptik võib selle koha peal lähtuda implitsiitsest eeldusest, et "tähendus" kui selline on puhtinimlik mõiste, midagi subjektiivset. Ja kuna see on inimlik mõiste ning inimene on evolutsiooniliselt tekkinud loom, mitte midagi looduslikku, siis ei saa sellistel inimaju produktidel ja reaalsetel füüsikalistel protsessidel olla mingit seost - järelikult on võimatu, et looduses sündivad asjad seostuksid kuidagi enda tähendusega.

Mis on tegelikult tähendus?

Tähendus ei ole, nagu mõni lääne teadlane kaldub arvama, puhtjuhuslik aju produkt või asi, mida lihtsalt niisama huupi asjadele "omistatakse". Sama moodi, nagu loogika on kõikide tunnuste järgi samalaadne aju produkt, ent tegelikult peetakse seda üheks objektiivsematest asjadest üldse.

Samuti on tähendus objektiivne. Tähendust mitte ei mõelda välja, omistata või panda asjadele (nagu nimesid), vaid tähendust otsitakse. Tähenduse otsimine taotleb samasugust objektiivsust, nagu loogikas mõne tõestuse või seaduse otsimine. Erinevalt loogika reeglitest, mis on abstraktsed ja millele otsitakse abstraktset tõestust, on tähendused reaalsetel asjadel ja sümbolitel. Sümbolid sümboliseerivad asju, ent on teadusele raskesti mõistetavad, sest nad ei ole täielikult abstraktsed - sümbolist võib ammutada uut infot väga pikalt, seda ei saa kuidagi triviaalselt loogikaga "kokku võtta". Tähendust ei ole võimalik loogiliselt seletada - pigem on loogikal endal tähendus, mis tegelikult ongi selle loogika sisemine olemus; loogika ei lähtu millestki muust, kui loogika tähendusest. Ainus, mis annab loogikale objektiivsuse, on see, et loogikal on tähendus. Loogika on abstraktne - see tähendab, sama loogikaelement võib sümboliseerida väga erinevaid reaalseid asju; abstraktne=ühekülgne. Kuna paljudel asjadel, mis oma tervikus on väga erinevad, on üksikuid külgi, mis on nende erinevate asjade puhul identsed või sarnased, siis muudab see abstraktsus loogika ühtlasi ka üldisemaks - sellega võib käsitleda rohkem asju, kuigi nende asjade vähesemaid külgi. Seega on loogikal abstraktne tähendus.

Peale abstraktse tähenduse on olemas sümboolne tähendus ja konkreetne tähendus. Sümboolne tähendus on sümbolitel. Konkreetne tähendus on asjadel, mida võib siduda erinevate loogikaelementide või sümbolitega. Nagu tähendus loogikas tagab selle, et kui need abstraktsed seosed kuskilt reaalsusest leida, siis eksisteerivad ka nende asjade loogilised seosed (mis, muide, ei ole kausaalsed, kui vaadeldakse mõnd konkreetset ajahetke), nii tagab sümboli tähendus selle, et kui reaalsuses on asju, millele see sümbol vastab, siis kehtib ka selle sümboli tähendus - kui see sümbol eeldab mingeid tähenduslikke seoseid, siis saab vähestest märkidest tuletada rohkesti fakte.

See, kuidas inimene omistab tähendust, ei ole mitte teaduslikus mõttes meelevaldne, vaid see lähtub otseselt sellest, kuidas asjad reaalses maailmas on; tähendus on tegelikult väga sarnane nähtus omadusele, mida eristab ennekõike see, et see on tähenduslik. Tähenduslikkus kui psüühiline kvaliteet näitab asja seostatust muude, oluliste ja tähenduslike asjadega. Kuna sümbolid sümboliseerivad reaalseid asju ja reaalsetel asjadel on ühised jooned, siis võib eeldada, et inimajus olev sümbol on mitmeski mõttes sarnane asjale, mida see sümbol sümboliseerib - sümbolite vahel on sarnased seosed sellele, mis on reaalsete asjade vahel. Tähendused, samas, nagu ka loogika alused, on minu arvamust mööda kaasa sündinud, aprioorsed - aga kui nad ka ei ole, siis ei ole ikkagi mõtet omistada loogikale suuremat tõeväärtust, kui sümbolismile. Loogika keel ongi väga lihtsustatud ning reeglipärane sümbolkeel ning tegelikult on loogilisus tähenduslikkuse alamhulk, erijuht.

Kokkuvõte

Inimese aju omistab asjadele tähendust vastavalt sellele, kuidas need asjad käituvad, muude asjadega seostuvad ja muid asju mõjutavad. Arvestades inimpsüühikat tundub, et paljud tähendused on siiski ette antud ja võivad tähendada siis ka väga fundamentaalseid asju. Oluline on siin märgata, et inimpsüühika ja ülejäänud loodus on fundamentaalselt üks ja sama ning nende vahel olevad analoogiad paratamatud.

Seega, kui mõnel teadlasel on raskusi asjade tähenduse mõistmise ja nende tähenduslike sidemete nägemisega, siis järelikult ei saa nad aru sümbolitest ja tähendustest, kuigi mõistavad võib-olla hästi loogikat - tähendus ei taandu loogikale, selle loogiliselt seletamine on võimatu ülesanne, kuigi kindlasti on tähendusel abstraktseid tahkusid, mis on paljude muude asjade või tähendustega loogilistes seostes (nii võib ka loogika aidata tähendusi ja ennekõike nende loogikat paremini mõista). On ilmselge, kui vähegi mõelda, et reaalses maailmas on palju printsiipe, mis on vägagi üldkehtivad, aga erinevad tuntud ja füüsikateooriates formuleeritavatest printsiipidest - väikse alamhulga moodustavad näiteks need printsiibid, mida saab nendest füüsikateooriatest implikatsiooni teel tuletada. Seega ei pea iga tähendus triviaalselt taanduma ühele või teisele teaduslikule teooriale - vägagi võimalik ja praktikas kindel, et inimene ei ole võimeline nii keeruliselt mõtlema, et isegi füüsikast tulenevaid printsiipe kõiki füüsikale taandada. Seega tuleb selliseid printsiipe vaadelda eraldi - ja paraku on inimteadvuses selliste vaatluste sisuks just nimelt tähenduslikkuse otsing, kus tähenduslikkus ise on palju laiem ja kosmilisem mõiste, kui võiks järeldada selle definitsioonist puhtalt ajufunktsioonina - ja seda viimast isegi juhul, kui tegu olekski puhtalt ajufunktsiooniga.

Inimteadvus peegeldab reaalsust ning tähendus on pilt inimteadvuses, mis peegeldab reaalsust kaugelt tugevamalt, kui mittetähenduslikkus seda teha võiks. Seega on loomulik, et nähakse just nimelt tähenduslikke seoseid, kui mingeid seoseid üldse nähakse ning selline tähenduslikkus on objektiivsuse üks kriteerium - eriti inimese jaoks, kes on uurinud sümboleid, nende tähendusi ning seost sümbolite ja asjade vahel.

------------

Btw. kuigi ma siin ja mujal kutsun "teaduseks", "lääne teaduseks" või "teaduslikuks vaateks" suuresti meie sajandi mainstream teaduse peamisi vaateid, usun, et see on mõnevõrra teaduse mõiste devalveerimine. Teen seda siiski - arusaadavuse huvides - heas usus, et see ei muuda neid tekste raskemini seeditavaks neile, kelle teaduse mõiste on teaduslikum.