Luuletus aastast 2005. Leidsin ja meeldis, midagi tuli meelde - kirjutamise meeleolust, aga ka sisust :) Äkki ma olin isegi midagi pisut unustanud..
Kuldvihm võbeles sildadest alla
Taevastee avanes pärani valla
Sillad põimusid saabuvas äikeses
Hing piineldes plahvatas päikeses
Jõud voolas ja kärises taevatrepp
Pime sulas ja loojangus hävines kepp
Talv tuli ja elutu kannatas veel
Päikest ründas, suust rebitud endine keel
See valu, see oligi tema jaoks elu
Ja tegelik elu - üks veidrike lelu
Päike hahetas, sillad said tapetud
Ta tõusis, samm kergelt tal vääratas veel
Kuid otsus sai kindel - püsida teel
Aeg lainetab hetkede lõputus reas
Ent tõde ja seadus on igas me veas
Iseennast kord näha on lõputu piin
Kuid mitte näha on lolluse viin
Piin parandab, valu teeb terveks me teed
Nii koob saatuseratas me eludekeed
Ja sirgel teel käia on ajatu rõõm
Tõe valu, sa anna sest mullegi sõõm
Iga hetk, olles siin, saab olla vaid hea
Iga retk - minnes viin selle kaasa, kas tead
Ja sulle siit pühendan üksikud read
Tule ära - siit mannetust mannetust maast
Ja tagasi siia, mu tulelõõm
Oma elu ma korjasin sellest maast
See on aegruumist väike sõõm
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment