Elu pärast surma

Küsimuses, milline on elu peale surma, on radikaalselt erinevad arusaamad.

Toon välja mõned koos seletuste ja eeldustega, samuti mõningate küsimustega.

Teadvus kaob peale surma ning midagi edasi ei tule

Üks üldtunnustatud teooriatest

Selline seisukoht võeti aluseks materialistliku teaduse loomisel. Materialistlikku teadust tuleb selgelt eristada näiteks filosoofiast, metafüüsikast ja müstikast, millele selliseid piiranguid ei ole. Tegu on füsikalistliku maailmapildi, füüsika metafüüsika või füüsika filosoofia osaga. Paljud füüsikud ei ole seda üheselt pooldanud.

Kui tegu on niiöelda teadusliku teooriaga, on väga tähtis esitada järgmised küsimused: milliste katsete teel see välja selgitati, millal see avastati, milline on eelduste kogum ja matemaatiliselt range loogika selle kontrollimiseks? Mina nendele küsimustele vastust ei tea - seda avastust omistavad mõned isegi ühele tuntud ulmekirjanikule, ent selline vaatepunkt algelisemal kujul tekkis kindlasti varem - siis, kui füüsika viimane sõna olid Newtoni teooriad. See ulmekirjanik lihtsalt defineeris täpsemalt, millega tegu.

Seda teooriat pooldavad paljud füüsikud ja samuti tehisintellektsüsteemide taustaga IT inimesed - usun ise, et esimeste puhul on see loomulik järeldus nende uuritavast valdkonnast, teiste puhul võiks oletada ka väikest soovmõtlemise elementi, tahaks ju nemad oma loomingu lõppproduktile ka teadvust, tundeid ja loovust. Väidan, et tõelise loovuse algoritmiseerimine ei ole võimalik.

Falsifitseeritav see teooria ei ole.

Toon ära selle teooria kirjelduse:

• Teadvus, tunded jms. on füüsikalise mateeria reaktsioonid.
• See tähendab sisuliselt seda, et matemaatiline mudel (mida füüsikaline reaalsusekirjeldus on) on täiesti võrdne reaalse teadvusega, samuti tajude, tunnete, mõtete ning muude kogemustega.

Selle teooria järgi on nii, et teadvus ei ole midagi fundamentaalset - näiteks, kui keegi rõõmustab millegi üle, siis selle taga ei ole reaalset iseseisvat tunnet, toimuv piirdub tema näoilme, ainevahetuse, teatud hormoonide tootmise ja muude füüsikaliste nähtustega. Midagi rohkemat, kui need füüsikalised nähud, seal ei ole - ja füüsikaliste nähtude all peetakse silmas just nimelt sellist kirjeldust, nagu lihaste liikumise ning hormoonide tootmise välisel vaatlusel ilmneb. Tuleb selgelt mõista, et see välistab selle, et toimuks midagi, mida paljud inimesed, nagu mina, kutsuvad kogemuseks ja teadvuseks. Minu jaoks on kogemus - näiteks tunded - täiesti iseseisev reaalsus, mis võib küll olla mõne füüsikalise protsessi loogika - näiteks hormooni tootmise - komplementaarne protsess, ent siiski on see midagi enamat, kui selle hormooni tootmine ise, kui hormooni tootmiseks nimetada ainult seda, mis on välise vaatluse puhul ilmne - reaktsiooni. Väidan, et arvutis modelleerides, kus iga osake on mälus kujutatud tema ruumilise koordinaadi ja olekuna (arvude komplektina) ei teki tunnet, kuigi võib tekkida väliselt samasugune reaktsioon. Arvuti, nimelt, ei võimalda isegi sellel reaktsioonil paralleelselt toimuda - iga osakese arvukogumi muutumist ja sellega seotud protsesse arvutatakse välja ükshaaval, mingit tegelikku ruumi seal sees ei ole, toimub lihtsalt suur hulk arvutusi, kus iga üksiku arvutuse puhul võetakse kaks arvu ning tehakse nendega tehe. Ekraanile pilti joonistades käiakse arvud uuesti ükshaaval läbi ning muudetakse mõnede põhjal pikslite värve ekraanil, teistega ei tehta midagi. Tähtis on silmas pidada, et selle teooria põhjal - sellest üheselt tulenevalt, mida kinnitavad ka kõik selle pooldajad - piisabki sellisest arvutuste seeriast, et vastav "tunne" tekiks. Väidan, et tunne ei piirdu sellega - tunne on füüsikalise reaalsuse tegelikult eksisteeriv aspekt, mis küll füüsika mõõteriistade jaoks võib olla registreeritav teatud füüsikaliste protsessidena. Füsikalistide arvates tunne ei sisaldu mitte nendes füüsikalistes protsessides, vaid isegi nendes näitudes. Veelgi enam - see teooria väidab, et kui ükskõik, mis vahenditega saaks programmeerida valmis seadme, mis välisel vaatlusel reageerib sama moodi ("sama keeruliselt"), kui inimene, siis sellel seadmel ongi tunded - sama hästi võiks väita, et inimene ei saa tundeid teeselda, sest teesklus ei pruugi vähendada reaktsiooni keerukust ja kuju.

Küsimust, millised füüsikalised protsessid - või reaalselt selle teooria puhul võib ka küsida, millised mehhaanilised protsessid - on seotud milliste teadvusnähtudega, üldse ei tekigi. Kõiki protsesse mõõdetakse väliste füüsikaliste mõõtmiste abil ning kui reaktsioon on sarnane, on järelikult ka tunne sarnane (või, konkreetsemalt väljendudes, seda tunnet üldse ei olegi - mõni füüsik võib öelda, et Undo Uus pingutab üle, aga tema artikkel on selle teooria täiesti loomulik järeldus, teisiti seda teooriat kokku võtta ei saa, muutmata selle alusväiteid või aksioome).

Huvitavad küsimused, mida esitada selle ja analoogsete teooriate pooldajale:

1. Kui võtta mina (see mateeria, millest koosnen) elementaarosakesteks lahti, siis teadvus kaob ja ma olen surnud. Kui nüüd panna need osakesed sama moodi kokku, kas siis tekib uus teadvus või taastub vana?
   
2. Kui võtta mina elementaarosakesteks lahti ning panna kokku samasugune uutest osakestest, kas see on siis identne selle endise minuga?
3. Kui teha minust identne koopia, kas see olengi mina? Kas siis on kaks mind?
4. Kui mind hormoonide tasakaalu ja DNA koostise sujuva muutmise teel teha sarnaseks ahvi või kaelkirjakuga - nii palju, kui see on võimalik, aga mõttelise katse käigus ehk ka täielikult -, kas siis on tegu minuga? Kas see on sama, mis mind osakesteks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna?
5. Kui ma lihtsalt ringi jalutan ja minu keemiline koostis muutub, kas tulemuseks olen siis mina või keegi muu?
6. Kui ma suren ja mateeria, millest koosnesin, muutub sajaks vihmaussiks, kas need vihmaussid olen siis mina või keegi muu?
   

Ühest küljest nagu vastuolu ei oleks. Kolmel esimesel juhul tuleks vastata, et tulemuseks on endise minuga identne mina, kahest viimasest juhust esimesel, et ei ole ja teisel, et on sarnane.

Teisest küljest - kui võtta eelduseks, et minul kui isikul on teadvus, mis on järjepidevalt üks, tekib nende küsimuste vastustesse mitmeid vastuolusid. Kui vaatlus näitab, et minu teadvus on pidev - nimelt seda, et ma olen sama mina, mis ma olin kaks aastat tagasi ja kui minu mälestused kellelegi teisele üle kanda või teha identne koopia, siis ikkagi säiliks minu teadvuse järjepidevus ja tema ei moodustaks sellest osa, siis tuleks sellest kirjeldatud eeldusest lähtudes vastata osadele küsimustele teisiti, kui selle teooria või pigem hüpoteesi järgi rangelt võttes tuleb.

Olen märganud, et teadlased väidavad järjekindlalt, et just see teooria on ilma kahtluseta õige ning kõik katsed, mis viitavad mõnele muule võimalusele, on kas võltsitud või valesti tehtud. Minu meelest kirjutab siin eelarvamus üle katsete objektiivse tõlgendamise.

Muide, rõõmustavalt tehakse katseid unenägude lindistamise ja muu sellisega, mis seob füüsikat ja psühholoogiat. Kahjuks küll võib see suurendada riske, mida kätkeb endas - seni veel lõplikult lahendamata - totalitarismioht, ent see ei muuda midagi küsimuses, et füsikalism ei tunnista tundeid. Teisenduste matemaatilised mudelid on miski, mida saab vaimsete asjade juures edukalt kasutada, aga mitte need vaimsed asjad ise - seda enam, et reaalsest mõtete lugemisest on ka need seadmed sama kaugel, kui kasukas tuletegemisest.

Kogemus on seotud mateeriaga, alternatiivne füsikalistlik vaade

Märgin ära - mitte see väide ei ole füsikalismi alternatiivne tõlgendus vaid tundub, et terve selline füsikalism oleks alternatiivne. See tooks sisse varjatud omadusi, millel on ka on eksistents ehk siis see, mida Kanti meelest uurida ei saa - asjana iseeneses -, mitte ainult teeb eksistents. Füüsika uurib ainult seda, mida asjad teevad ja kuidas nad liiguvad - mitte seda, mis nad on. Siiski, kui füüsik üldse kunagi tahab sõna võtta psühholoogias, ilma kas enda sõnaõiguse sfääri väga kitsalt piiritlemata või sisuliselt naljakat muljet jätmata, peab ta kindlasti tunnistama, et võimalus, et asjad ka on, ei ole füüsikaga tegelikult kuidagi vastuolus. Seda, mis on, võib kutsuda asjade varjatud omadusteks eeldusel, et ainus, mis ei ole varjatud, on see, mis on mõõteaparatuuri näitudest vahetult tuletatav.

Mina olen võtnud enda mõtteviisi aluseks väite, et teadvus on umbes sama järjepidev ruum, nagu seda on tavaline füüsikaline ruum - või on tegemist ainega või millegi elektrivälja sarnasega. Mul ei ole põhjust neist ühte teisele eelistada siinkohal - pean silmas seega, et teadvus on midagi, mis on füüsikalises mõttes olemas, nii nagu on olemas asjad, millele kehtivad jäävuse seadused. Kogemus on järjepidev - selle laad ja sisu võivad muutuda, aga näiteks minu kehas toimuvate kogemuste jada seob see, et need kogemused toimuvad ühes "kohas", mis on järjepidev; minu kogemuste jada identifitseerib ühe järjepidevuse ahela ja kellegi teise kogemuste jada identifitseerib teise järjepidevuse ahela. Usun, et selline järjepidevus on kogemuse lahutamatu osa - et isegi, kui teha minust koopia, siis see koopia ei ole mina, isegi kui tal on "võltsmälestused", mis on minu mälestustega identsed. Usun, et seda järjepidevust ei määra mitte mälu, vaid see on reaalne järjepidevus. Kogemus kui selline - mõte, tunne või aisting, igasugune teadvuse sisu - on laadilt muutuv, sellal kui teadvus ise - ruum, kus kogemus sünnib - on järjepidev ja ühte teadvust saab teisest füüsikalises mõttes eristada. Kui füüsikaline ruum on Üks, siis on seda ka teadvus, aga samas mõttes, nagu füüsikaline ruum jaotub erinevateks eraldatud osadeks, jaguneb neiks ka teadvus - ja kuna füüsikast rääkides ei tohiks kasutada budistlikke ühe meele kontseptsioone, sest need on ilmselgelt teise paradigma või tasandi kirjeldus, siis võin julgelt öelda, et teadvusi on palju ja igalühel on oma sisemine järjepidevus ning muutuvad sisud. Väidan, et järjepidevus eksisteerib ka siis, kui vahepeal "teadvus kaotada" - näiteks magama minna ja üles tõusta, mispuhul on teatud süvaune hetked, kui teadvust kas ei ole või on seda "vähe", so. ei olda teadvel.

Falsifitseeritav on see teooria juhul, kui uurida teadvusnähtude füüsikalisi paralleele ja sisu edasi ning teha nende kohta täiendavaid oletusi. Usun, et seda teooriat saab kasutada "tugipunktina" - see lubab märksa rohkem, kui eelmine, nimelt lubab see "varjatud omadusi" ehk tunnetust, samas on võimalik sellest uuringute põhjal välja arendada ka suvalist muud teooriat; tegelikult on kõik teised siintoodud hüpoteesid selle hüpoteesi erijuhud kindlate "konstantidega" - mingil määral välja arvatud esimene, füsikalistlik paradigma, mis on selle hüpoteesi erijuht, kus ühtegi teadvuse sisu ei defineerita. Viimase erijuht ei ole ta ainult seetõttu, et ma ei arvesta seda juhtu sõnastustes, so. sõnastus kinnitab, et sellised varjatud omadused peavad olema, sest selles ühes faktis olen ma veendunud ja usun, et seda saab iga piisava enesepeegelduse võimega inimene piisava veenvusega kontrollida igal ajahetkel.

Siit tulenevad implikatsioonid:

• Kui eksisteerib ainult füüsikaline mateeria, siis järelikult on teadvusnähud tuntud füüsikalise mateeria protsesside komplementaarsed protsessid.
• Kuna teadvusnähud eksisteerivad fundamentaalses mõttes, siis peavad need juhul, kui midagi peale füüsikalise mateeria ei eksisteeri - mis puudutab põhjuse-tagajärje seoseid -, siis on teadvusnähud selle füüsikalise mateeria komplementaarne protsess, kindlad teadvusnähud toimuvad siis ja ainult siis, kui toimuvad nendega komplementaarsed füüsikalised protsessid.
• Ei ole selge, millistele tingimustele vastavad füüsikalised protsessid kaasnevad milliste teadvuslike protsessidega, ent selge on see, et seos on olemas ja seda võib uurida.

Sellise hüpoteesi üldine omaksvõtt tööhüpoteesina avardaks oluliselt teaduse võimalusi seda valdkonda uurida. Eelmise hüpoteesi puhul on juba ette, eelarvamuslikult ehk aksiomaatiliselt otsustatud, et isegi ei uurita juhtusid, kus varjatud omadused eksisteerivad.

Mis on lisaks siit teooriast implitseeritav, on asjaolu, et kuna teadvusnähud ja füüsikalised protsessid on mõlemad fundamentaalsed ja omavahel komplementaarsed, siis järelikult kehtivad füüsika jäävuse seadused mingil kujul ka teadvusnähtudele - välistamata seda, et teadvus vahepeal kaob.

Seega võib eelnevalt toodud küsimustele vastata uuesti - ja ainus minu meelest kergesti igapäevaelus kontrollitav juht, mis seisneb selles, et isegi hoolimata minu liikumisest (ajus toimuvate protsesside muutumine) on mul säiliv järjepidevus, so. toimuv toimub pidevalt ja toimub minuga. Samas tuleb siit välja, et on võimalik, juhul kui materiaalseks protsessiks, millega mu teadvus seotud on, on mu keha, et kui minus sisalduv mateeria saab peale mu surma sajaks vihmaussiks ja muudeks laiba juures elutsevateks satikateks, siis jätkub ka minu kogemus nende kogemusena. Siiski, see ei ole kindel, milline osa mind moodustavast mateeriast on minu teadvus - mulle tundub igaljuhul, et ümbersünd üheks vihmaussiks eeldaks füüsika kohaldamist ning põhimõtteliselt uute mõistete kasutuselevõttu.

Kui teadvuslikult rääkida ühe meele teooriast - mille järgi kõik elusolendid on tegelikult üks ja eristused on illusioon -, millega võiks üritada seda siinset "kummutada", siis väidan, et füüsika kui selline ei ole teadus, mis töötaks sellel tasandil, kus eristused on illusioon, isegi kui selline tasand peaks eksisteerima. Seega ei pea füüsikaga komplementaarne psüühikateooria kindlasti sellist holistlikku vaadet aluseks võtma, sest füüsika ise on diskreetne ja eristav teadus. Ühe meele vaatest võiks lähtuda ainult füüsika, mille järgi ei eksisteeri ka eraldiseisvaid füüsikalisi nähtusi ning kehi või osakesi.

Teadvused sünnivad ümber, hing võib kehast lahkuda

See võiks olla kolmas teooria, ent väidan, et see on eelmises lõigus kirjeldatu erijuht. Nimelt väidab see sisuliselt seda, et hing on seotud mateeria liigiga, millel on senitundmatud omadused - või äkki hoopis mõne tuntud mateeria liigiga, millel on selline omadus, et see võib "kehast lahkuda". See võiks olla keeruka liikumisstruktuuriga algosake, mõni sõltumatu väli vms.

Seda seetõttu, et vaadates füüsikaliselt, tuleb iga nähtust võtta ennekõike mateeriana. Sellel võib olla sisemine aspekt - kogemuslikkus või kogemise võime, teadvus -, ent väliselt vaadeldes on see miski, mis on interaktsioonis mateeriaga. Füüsikaliselt sellise nähtuseni jõudes saab seda nimetada sama palju mateeriaks, kui näiteks elektrivälja, valgust või energiat - kui mateeriaks kutsutakse muid füüsikalisi nähtusid, siis on selge, et igasugust mateeriaga interaktsioonis olevat objekti, olgu tema liikumine kuitahes kummaline või keeruline, kutsutakse samuti mateeriaks. Sellisel juhul, siiski, võiks ümbersünni teooria tähendada, et on olemas tavalisest mateeriast märksa tugevama koospüsimise võimega mateeria vorm, mis on seotud elusolenditega (aga miks mitte ka muuga - kes on tõestanud, et kivi midagi ei koge?) mingite keerukate (aga äkki hoopis väga lihtsate?) reeglite põhjal. Kui uskuda eelmiste elude meenutamise võimesse, peab see teadvus olema ühtlasi ka mälu kandja - või siis säilitama sidemed sellega, millega ta on varemalt kokku puutunud (ja tundub, et mõningane sidemete säilitamine tegelikult toimubki, ehkki see on juba füüsika valdkond ja ma ei taha selles osas, eriti siin artiklis, midagi väita).

Teooria, et eksisteerivad ümbersünnid, on väga lähedane teooriale, mille järgi võib kehast väljuda. On küll võimalus, et kehast väljumine toimub projektsioonina, mis eeldab ka keha kui projekteerijat, ent üldiselt võiks kõik need, kes on suutnud kehast väljuda ja enda sellist võimet kontrollida, tugevalt kaaluda võimalust, et nad on ka oma kehas samasuguse projektsioonina ning väljuvad sellest peale surma. Castaneda on üks väheseid, kes usub küll projektsiooni, ent mitte elu peale surma - ülejäänud kipuvad uskuma kas mõlemat või mitte kumbagi väidet. Seda kutsutakse "unenäokehaks" ning budistlikus teoorias on unenägude juhtimine ning võime peale surma oma järgmise elu üle kontrolli omada omavahel väga tugevas seoses. Omaette küsimus ümbersündide puhul on ka see, et kas mälu on pigem seotud keha või vaimuga - budism tundub eeldavat, et mälu on tugevamalt seotud kehaga, ent taastatav ka peale kehast lahkumist. Eelmiste elude meenutamist üldiselt ei peeta siiski palju raskemaks ega millekski põhimõtteliselt muuks, kui varase lapsepõlve või looteseisundi kogemuste meenutamiseks - eeldatakse, et tihti järgneb üks loomulikult teisele. On ka muid lähenemisi. Usutakse, et vastsetele Buddhadele tulevad mõne tunni jooksul meelde kõik eelnenud elud, mida nad uuesti "läbi elavad" - sedapuhku küll oluliselt meeldivamalt. Unenäokeha hoiab mõnda aega oma vormi, mis tal elus oli (või õieti pendeldab selle vormi ja muude vormide vahel, olles märgatava osa ajast selles vormis) ning seejärel elust jäänud struktuurid lagunevad ning minnakse "eluga edasi". Väga tähtis, kui seda kõike uurida, on aru saada, mis jääb eelmistest eludest järgi - kas puhas teadvus ilma mingi mälu ega harjumuste struktuurita või teadvus ja puhas karma - sellisel juhul küsimused, kas karma koosneb mälestustest, harjumustest ja/või veel millestki? - või kandub mingi osa karmast edasi koos teadvusega ja mingi osa muul moel, näiteks lastele? Mingi osa karmast on niikuinii perekonna, riigi või rahva karma - ja Steineri raamat planeetide ajaloost oli minu jaoks esimene kokkupuude lähenemisega, mille järgi on elud ja ümbersünnid ka planeetidel, rahvastel ja tähesüsteemidel; selline lähenemine on juba väga keeruline ning mulle mõneti võõras, kuigi tajusin selgelt, kui konkreetne ja selge, mõneti haarav või veenev see mõttekäik oli, nii et panin selle kõrvale kui millegi, mis väärib kunagi uurimist. Igaljuhul on oluline vastata, kas teadvus on rohkem seotud keha või unenäokehaga ja kas unenäokehal võiks olla kehast sõltumatu eksistents? Millised niidid neid seljuhul seoks ja miks?

Niisiis väidan, et kuna ka see väga levinud hüpotees või teooria on eelmises osas toodu erijuht, oleks mõtet peamiseks tööhüpoteesiks võtta just eelmises osas toodu ja sealt edasi minna, loomulikult ammutades inspiratsiooni katsete, kontrollitavate asjaolude või loogika jaoks ka budistlikust vaatest, mis mulle isiklikult tundub kõige tõepärasem.