Luuletus aastast 2005. Leidsin ja meeldis, midagi tuli meelde - kirjutamise meeleolust, aga ka sisust :) Äkki ma olin isegi midagi pisut unustanud..
Kuldvihm võbeles sildadest alla
Taevastee avanes pärani valla
Sillad põimusid saabuvas äikeses
Hing piineldes plahvatas päikeses
Jõud voolas ja kärises taevatrepp
Pime sulas ja loojangus hävines kepp
Talv tuli ja elutu kannatas veel
Päikest ründas, suust rebitud endine keel
See valu, see oligi tema jaoks elu
Ja tegelik elu - üks veidrike lelu
Päike hahetas, sillad said tapetud
Ta tõusis, samm kergelt tal vääratas veel
Kuid otsus sai kindel - püsida teel
Aeg lainetab hetkede lõputus reas
Ent tõde ja seadus on igas me veas
Iseennast kord näha on lõputu piin
Kuid mitte näha on lolluse viin
Piin parandab, valu teeb terveks me teed
Nii koob saatuseratas me eludekeed
Ja sirgel teel käia on ajatu rõõm
Tõe valu, sa anna sest mullegi sõõm
Iga hetk, olles siin, saab olla vaid hea
Iga retk - minnes viin selle kaasa, kas tead
Ja sulle siit pühendan üksikud read
Tule ära - siit mannetust mannetust maast
Ja tagasi siia, mu tulelõõm
Oma elu ma korjasin sellest maast
See on aegruumist väike sõõm
Monday, September 6, 2010
Kiirustamine ja vaenlase tundmine
Ma lugesin kuskilt lauset, et "tunne oma vaenlast" ..või isegi mitmest kohast, lugesin ja kuulsin.
Minu meelest see on jama. Päris elus on sellel lausel väga harva mingit tähendust - sõpru ja vaenlasi ei valita mingi suva järgi, vaid siiski selle pärast, et neid inimesi, nende tegevusi ja motiive tuntakse väga hästi. Et on selge, et need inimesed mõjuvad halvasti, on kahjulikud. Loomulikult võib vaenlasi valida ka mingitel labasematel põhjustel (nagu majandushuvide konflikt) - aga otse loomulikult ei ole mu nõuanded suunatud inimestele, kes seda tavaolukorras teeksid :) Ma siiski mõtlen kategooriates, mida ma ise ka kasutada saan ..niisiis, et öelda, kas keegi on mu sõber või vaenlane, pean ma teda väga hästi tundma - kuidas ta käituks selles, selles ja selles harvaesinevas, aga elumuutvas olukorras. Näiteks lahingus. Mõni võib igapäevaelus olla natuke nõme, aga lahingus hea kaaslane; teine võib igapäevaelus kõik väga hästi teha, aga eluohtlikus situatsioonis plagama panna - sest ta on lihtsalt nõrk ..vaimne nõrkus, nagu ka lollus, on päris maailmas kuriteod - ütleme siis nii, et sel määral, mil määral nad on välditavad (ja mõistus on 50% ulatuses oma teha ning need 50% on üldjuhul määravad; alles geniaalsus ei pruugi olla oma teha, aga kõik ei peagi olema geeniused - piisab, kui kõik on head inimesed).
Niisiis, ma ei saa tunda vaenlast - ma pean tundma inimesi. Lihtsalt, neutraalselt. Mitte kunagi (peaaegu) ei saa öelda, et ma pean seda inimest rohkem tundma, sest ta on vaenlane - kes-mis väline jõud ta siis vaenlaseks määras? Juhus? Tundmise kaudu reeglina leitakse, et see potentsiaalne vaenlane on siiski sõber või halvemal juhul võib sõbra tundmaõppimise osaks olla avastus, et ta on vaenlane. Lihtsustatud skeemis - tõesti, vaenlane võiks olla see, kes meile mõõgaga kallale tuleb. Aga seda ei juhtu just iga päev; tavaliselt ei ole konfliktid isegi mitte kaugelt sarnased sellele olukorrale - konfliktid on väga keerulised asjad ning selleks, et kedagi vaenlaseks nimetada, peab teda juba päris hästi tundma. Edasine ei ole enam niivõrd tundmine, kui asjade teadmine tema kohta - parem tundmine võib alati kõike muuta.
Nii et see vaenlase tundmise lause on otsapidi rakendatav, aga kui sellele nii mõelda - kuidagi puine on see asi.
Teine asi, kiirustamine ..kui me kõigepealt määrame ära, kes on sõbrad ja vaenlased, seejärel tundma õpime, see on kiirustamine. Kõigepealt peab "teooriat" tundma - teooriat kui seda, mis ei ole praktika. Teooria on mõõtmine, mõtlemine, analüüs. Kiirustamine viib selleni: kliimaprobleemid - tehtud, majandusprobleemid - tehtud, toidu saastamine - tehtud. Keegi justkui ei pea seda oma tehtuks, keegi pole seda ise planeerinud, aga kõik kiirustavad - keegi ei võta aega, et selliseid maast-lahti asju natuke ette planeerida, mõelda ja analüüsida, vaid ikka oodatakse kenasti ära, kuni nendega vastu pead saab. Kui keegi elab sedasi õhus ja mõtleb kliimaprobleemile enne krahhi, siis teda püütakse jalgupidi alla tagasi kiskuda - korilusse. Korilus korjab tulemusi ja ei mõtle, kuidas tema teod suures plaanis ilma mõjutavad ..ja loodusprobleemid - ma ei räägi sellest õhutemperatuurist, kuhu poliitiline mustkunst inimeste pilkusid muudkui pöörata püüab (et kas on inimtekkeline või ei ole) ..kliimaprobleemid on üks paljudest probleemidest, mille hulka kuuluvad: liikide välja suremine, vihmametsade hävimine, tohutud reostused, lokaalsete kliimade häving ja ilmselgelt ka väga suur risk ökosüsteemi tasakaalule; ütleme laiemalt - loodusprobleemid ..siin on muide huvitav mustkunst, et looduse reostamisest räägitakse tänapäeval seoses kliimaprobleemidega - mis on samas üks väike osa kõigist loodusprobleemidest, mida kõik need seotud faktorid mõjutavad. Ainus osa, mille puhul on vaieldav, kas see on inimtekkeline ..nii et kiirustamist ka forsseeritakse. Tohutult palju saab tehtud. Tohutult palju igasugust jama - tohutult palju saasta saab toodetud, tohutult palju vihmametsi hävitatud ja tohutult palju ilusat saab lõhutud.
Aga siin ongi ..näiteks loodus ei ole vaenlane. Siiski peab loodust tundma ja väga pika ajaga mõistab, kas üks või teine nähtus on vaenlane või sõber - või näiteks toiduga, veel ilmsemalt. Kas mingi toit on vaenlane või sõber. Mida paremini me toitu tunneme, seda paremini sellest aru saame - või millega koos see on sõber. Millal ta rikub ja millal taastab, millal muudab ..inimene on veelgi keerukam, kui toit.
Märkus: kus vaenlast ei mõelda konkreetses - see inimene, see grupp - tähenduses, on sellel lausel väga palju rohkem mõtet. Näiteks, kui vaenlane on "kurjus" - tunne kurjust. Või kavalus. Või vale. Või laim. Või korruptsioon. Või poliitiline salakavalus. Või kuri tegevus. Või midagi iseendas.
Minu meelest see on jama. Päris elus on sellel lausel väga harva mingit tähendust - sõpru ja vaenlasi ei valita mingi suva järgi, vaid siiski selle pärast, et neid inimesi, nende tegevusi ja motiive tuntakse väga hästi. Et on selge, et need inimesed mõjuvad halvasti, on kahjulikud. Loomulikult võib vaenlasi valida ka mingitel labasematel põhjustel (nagu majandushuvide konflikt) - aga otse loomulikult ei ole mu nõuanded suunatud inimestele, kes seda tavaolukorras teeksid :) Ma siiski mõtlen kategooriates, mida ma ise ka kasutada saan ..niisiis, et öelda, kas keegi on mu sõber või vaenlane, pean ma teda väga hästi tundma - kuidas ta käituks selles, selles ja selles harvaesinevas, aga elumuutvas olukorras. Näiteks lahingus. Mõni võib igapäevaelus olla natuke nõme, aga lahingus hea kaaslane; teine võib igapäevaelus kõik väga hästi teha, aga eluohtlikus situatsioonis plagama panna - sest ta on lihtsalt nõrk ..vaimne nõrkus, nagu ka lollus, on päris maailmas kuriteod - ütleme siis nii, et sel määral, mil määral nad on välditavad (ja mõistus on 50% ulatuses oma teha ning need 50% on üldjuhul määravad; alles geniaalsus ei pruugi olla oma teha, aga kõik ei peagi olema geeniused - piisab, kui kõik on head inimesed).
Niisiis, ma ei saa tunda vaenlast - ma pean tundma inimesi. Lihtsalt, neutraalselt. Mitte kunagi (peaaegu) ei saa öelda, et ma pean seda inimest rohkem tundma, sest ta on vaenlane - kes-mis väline jõud ta siis vaenlaseks määras? Juhus? Tundmise kaudu reeglina leitakse, et see potentsiaalne vaenlane on siiski sõber või halvemal juhul võib sõbra tundmaõppimise osaks olla avastus, et ta on vaenlane. Lihtsustatud skeemis - tõesti, vaenlane võiks olla see, kes meile mõõgaga kallale tuleb. Aga seda ei juhtu just iga päev; tavaliselt ei ole konfliktid isegi mitte kaugelt sarnased sellele olukorrale - konfliktid on väga keerulised asjad ning selleks, et kedagi vaenlaseks nimetada, peab teda juba päris hästi tundma. Edasine ei ole enam niivõrd tundmine, kui asjade teadmine tema kohta - parem tundmine võib alati kõike muuta.
Nii et see vaenlase tundmise lause on otsapidi rakendatav, aga kui sellele nii mõelda - kuidagi puine on see asi.
Teine asi, kiirustamine ..kui me kõigepealt määrame ära, kes on sõbrad ja vaenlased, seejärel tundma õpime, see on kiirustamine. Kõigepealt peab "teooriat" tundma - teooriat kui seda, mis ei ole praktika. Teooria on mõõtmine, mõtlemine, analüüs. Kiirustamine viib selleni: kliimaprobleemid - tehtud, majandusprobleemid - tehtud, toidu saastamine - tehtud. Keegi justkui ei pea seda oma tehtuks, keegi pole seda ise planeerinud, aga kõik kiirustavad - keegi ei võta aega, et selliseid maast-lahti asju natuke ette planeerida, mõelda ja analüüsida, vaid ikka oodatakse kenasti ära, kuni nendega vastu pead saab. Kui keegi elab sedasi õhus ja mõtleb kliimaprobleemile enne krahhi, siis teda püütakse jalgupidi alla tagasi kiskuda - korilusse. Korilus korjab tulemusi ja ei mõtle, kuidas tema teod suures plaanis ilma mõjutavad ..ja loodusprobleemid - ma ei räägi sellest õhutemperatuurist, kuhu poliitiline mustkunst inimeste pilkusid muudkui pöörata püüab (et kas on inimtekkeline või ei ole) ..kliimaprobleemid on üks paljudest probleemidest, mille hulka kuuluvad: liikide välja suremine, vihmametsade hävimine, tohutud reostused, lokaalsete kliimade häving ja ilmselgelt ka väga suur risk ökosüsteemi tasakaalule; ütleme laiemalt - loodusprobleemid ..siin on muide huvitav mustkunst, et looduse reostamisest räägitakse tänapäeval seoses kliimaprobleemidega - mis on samas üks väike osa kõigist loodusprobleemidest, mida kõik need seotud faktorid mõjutavad. Ainus osa, mille puhul on vaieldav, kas see on inimtekkeline ..nii et kiirustamist ka forsseeritakse. Tohutult palju saab tehtud. Tohutult palju igasugust jama - tohutult palju saasta saab toodetud, tohutult palju vihmametsi hävitatud ja tohutult palju ilusat saab lõhutud.
Aga siin ongi ..näiteks loodus ei ole vaenlane. Siiski peab loodust tundma ja väga pika ajaga mõistab, kas üks või teine nähtus on vaenlane või sõber - või näiteks toiduga, veel ilmsemalt. Kas mingi toit on vaenlane või sõber. Mida paremini me toitu tunneme, seda paremini sellest aru saame - või millega koos see on sõber. Millal ta rikub ja millal taastab, millal muudab ..inimene on veelgi keerukam, kui toit.
Märkus: kus vaenlast ei mõelda konkreetses - see inimene, see grupp - tähenduses, on sellel lausel väga palju rohkem mõtet. Näiteks, kui vaenlane on "kurjus" - tunne kurjust. Või kavalus. Või vale. Või laim. Või korruptsioon. Või poliitiline salakavalus. Või kuri tegevus. Või midagi iseendas.
Taaskohtumised [ehk siis jalutuskäik metsas]
Kohtusin oma endise tüdrukuga ..jalutasime, rääkisime juttu, piinasime teineteist ja olime lõpuks suht vähe koos ..öösel tundis ta asju (mida ma muidugi ka tundsin, et ta tunneb, kuigi ma ei olnud kindel, millele need tunded viitavad) ..mingi ta sõbranna oli asjadest valesti aru saanud ja veenis mind pikalt, et see kohtumine oleks vaeva väärt - või midagi sellist, ma ei hakka täpselt seletama, milles ta mind veenda püüdis. Ma ei olnud temaga nii vastik, kui ma plaanisin, aga vahepeal ikka olin ka ..ma arvan, et põhiliselt oleme me suutnud teineteist juba telefonide ja e-mailide teel piisavalt piinata, sealhulgas teda äkki isegi pikemalt ja rohkem.
Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)
Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.
Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)
Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.
Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.
Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.
Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.
Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.
Palju on igavikku..
Märkus: see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)
Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)
Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.
Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)
Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.
Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.
Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.
Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.
Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.
Palju on igavikku..
Märkus: see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)
Friday, September 3, 2010
Thursday, September 2, 2010
Päevikut ka
Et siis natuke ka päevikut vahelduseks jälle :)
Eelmise nädala lõpus olid mul külas mõned sõbrad ja ehitasime siin (nende meetod oli hommikul kell 8 või 9 kõik üles ajada ja õhtuni välja lasta). Selle nädala alguses oli mul külas üks sõber ja ehitasime, õhtuti tegime muusikat. Vahepeal ei olnud sõpru, siis ehitasin ka natuke. Eile tegin muusikat terve päeva - nüüd ka terve öö. Õigupoolest lugesin manuaali :)
Eile avastasin ka hommikul, et ongi september käes - mis ei ole üldsegi mitte tore, sest varsti läheb külmaks. Kui ma tahan selle maja endale talveks korda saada, siis on asi päris keeruline - ja kui ma tahan talveks saada valmis selle loo (kuigi see tähtaeg võiks ka natuke hiljem tulla), siis on asi eriti keeruline. Sest ühe loo ma tahan teha, mida ma ise enam-vähem heaks peaks siis. Aga enne tuleb lugeda suurtes kogustes manuaale, õppida valdavalt keerulisi paljude nuppudega programme ning teha nii digitaalse helisünteesi kui algoritmilise kompositsiooni teooriat paremini selgeks.
Üldiselt on elu võtnud teatud huvitava varjundi - nagu mingi areng ..see kirje, "kivi" - ma lausa tunnen reaalselt, kuidas ma kasvan ja arenen mingis tabamatus mõttes iga päevaga ..naljakas, et lapsena tundsin ma sellist asja hoopis vähem - rohkem suutsin jälgida, kuidas teadmised juurde tulevad. Ilmselt seetõttu, et lapsena on aeg nii aeglane, et sellised üle päeva-paari märgatavad protsessid on märksa nähtamatumad ..tunne, kuidas vaim mõne sisemise, aeglase, madalal sagedusel jõuga aeglaselt liigub mõne defineerimatu, aga siiski küllalt selge eesmärgi poole.
Üks samasugune tunne, liikumine, komponent sellest "kivist", mida tassida, on mittesuitsetamine ja sellega seotud areng ..kopsud puhastuvad ja meeleolusse tekivad teatud mittesuitsetajalikud uued noodid ..ma arvasin aastaid, et suitsetamine tugevdas mind psüühiliselt - aga nüüd leidsin, et tegelikult on võimalik ka teisiti vaadata, et see mittesuitsetaja meeleseisund on parem. Sellised nüansimuutused sisemises veendumuses mõjutavad tegelikult väga palju seda, kas inimesel on jõudu mitte suitsetada - või siis jõudu ja viitsimist alati kuskilt pakk suitsu välja võluda ja selle nimel kõik tervisehäired kindlalt üle elada. Mittesuitsetamine peale aastaid suitsetamist on püsiv areng - seda saab natuke kiirendada, aga üldiselt käib see üsna loomulikku rada pidi ..mul on tunne, et kui seda ei tee, ei kõnni, on võimalik suitsetamist ka nii maha jätta, et suuremat kasu tervisele ei sünnigi.
Õppimine on huvitav tegevus. Viimased aastad on mul olnud sellised teemad (arengukiiruse järjekorras üks väljavõte) - pildi matemaatika, programmeerimise matemaatika, heli matemaatika, meloodia matemaatika, finantside matemaatika. Läbivalt ka matemaatika kui selline - teoreetiline matemaatika. Ilma selleta on igasugune praktiline matemaatika ju pea võimatu või vähemalt äärmiselt veaohtlik - lausa katastroofiline, kui midagi tõsisemat teha (või siis mitte, sest võimatu) ..ma teen aeglasi samme ka geneetika ning meditsiiniinfosüsteemide programmeerimise vallas - need on väga aeglased sammud, paari raamatu läbi töötamine, ent üldsegi mitte lootusetud. Nendega kuhugi jõudmisega läheb lihtsalt nii 10 aastat aega sellises tempos :) Aga äkki 5, kui tekib eraldi aeg selle jaoks. Ja tegelikult läheb heli, pildi ja meditsiini matemaatika hästi kokku. Ka füüsika ja keemia - mingil kombel on need kõik ühe asja erinevad liinid ja tahud ..see õppimine on samuti üks kivi, aga seda ma tassin juba nii kaua, et enam ei mäletagi :) Soov mingit suurt pilti kokku panna - näha asjade omavahelisi seoseid ..ma tean, milliste asjade vahel on omavahelised seosed (paremini, kui keegi teine, kes ei suuda mõista selle kõige praktilisust ning peab hoopis oma lühinägelikkust ja teooriavõhiklikkust praktilisuse aspektideks, muudab ennast meelega vaimselt küündimatuks) - aga ma ei tea neid seoseid nende keerukuses, elu selle mitmetahulisuses.
Õppida on võimatu, kui võtta õppimist ühe asjana - õppimine on elu ise selle paljukülgsuses ja ühtsuses. Õppimise olemust saab mõista ainult siis, kui mõelda elule kui õppimisele - kui mitte näha head, kurja, valu ja rõõmu, vaid hetkeks lihtsalt õppimist. Seda ei saa teha läbi enesehaletsuse prisma; läbi sellise prisma tundub ehk see, kes nii näeb, isegi arrogantne või solvav, sest ilma sellesse nägemisse uskumata tunduvad igaühe katsumused, kes nii näeb, lihtsalt väikeste või tühistena - sest kuidas ta muidu saaks nii näha. Mulle tundub, et õppimine on usk - kui sellel ei ole usu kindlust, siis on võimatu tabada selle tuuma, näha selle tegelikku olemust ja saada aru, kuidas on tähtis õppida kõike. Kuidas inimene, kes õpib pool osa üht polaarsuse poolust ja pool osa teist poolust on õppinud palju - peaaegu lõputult palju - rohkem, kui see, kes on õppinud ühe osa üht või teist poolust. Aga samas - see, kes suudab õppida üht asja palju, ümbritsevaid asju vähem, kuni teab nii tunnetest, mõtetest, idast kui läänest, on korraga spetsialiseerunud ja avara vaatega ..see on tegelikult ainus, kes on efektiivne. Võib tuua näiteid neist, kes tegelevad millegi sellisega, ent ei näi väga efektiivsed - ent naljalt ei saa tuua näiteid neist, kes on efektiivsed, ent ei tegele millegi sellisega. Ja lõpuks ..see on ka enesetunde küsimus.
Siiski see suvi ..kui enamjaolt on suvi mõneti kerguse aeg - ja samas tihti ka tõsise töö -; vahel on suvi lendlev voolamine ..hetkel on minu voolamine-kulgemine seotud just mingisuguse vahemaa läbimisega, mis kujutab endast teatud raskust, ent on siiski läbitav. Vähemalt justkui võiks olla :) Ja see on ka igasuguse päeviku läbiv teema ..aga muidugi ei katkesta ma selle käigus arengut ja õppimist - sest need on hoopis suurema kivi osad, mida ma olen kandnud kord kerguse, kord raskuse, kord lootusetuse ja kord kindlusega. Ainsad asjad, mis jäävad meiega, on need, millele suudame truud olla igasuguses olukorras ..õppimine - mitte niisama õppimine vahetust vajadusest, vaid eesmärgipärane õppimine - on minu elus üks asju, millele suudan alati kindel olla. Ei ole olukorda ega asja, milles ma ei näe võimalust õppimiseks.
Tundub, et programmeerimine on teine selline asi ..ja programmeerimine hõlmab paljut - keeli, loogikat, mõttelisi süsteeme ja mudeleid, matemaatilisi nägemusi helist, pildist ja kommunikatsioonist ..mulle vahel tundub, et paljud, kes programmeerimise nime all leiba teenivad, on programmeerimisest kaugel - lihtsa skriptimisega on raske isegi kerget mekki saada sellest, mis programmeerimine on. Naljakas, millal lihtsad inimesed hakkavad mõistma, et arvutikeeltel on sama suured erinevused, arvutiprogramme on sama mitmekülgseid, kui suured erinevused on käru või kiirrongi valmistamises või kui suured erinevused on maalimise ja jooksmise vahel ..ma räägin seda selleks, et hajutada nägemust näiteks dreamweaveris veebi tegemisest kui millestki, millel on kasvõi udune seos programmeerimisega - ehkki mõlema valdkonna inimesed võivad töötada samas firmas, on nende vahel selge erinevus; programmeerija oskab kasutada dreamweaverit (peale 10min tutvumist) ning sadu kordi keerukamaid asju; dreamweaveri veebisepp oskab kasutada dreamweaverit. Ja samas võib ka veebi teha PHP's, Javas ..võib teha portaali, kodulehe või internetipõhise kosmosejaama juhtimiskeskuse. Ja sestap ..kui ma mõtlen, et ma õpin programmeerimist, siis õpin ma tegelikult paljusid erinevaid asju, mis käivad selle valdkonna nimetuse alla - ja mis defineerivad selle. Kõik see hargneb kokku ja ringi - ei ole head programmeerijat, kes ei oskaks teha visuaali; ei ole head visuaali, mille käigus ei õpiks huvitavat matemaatilist valemit; ei ole huvitavat matemaatilist valemit, mida ei oleks vaja nii mõneski rakenduses, mis teeb tõsist ja vajalikku asja; ei ole võimalik seda valemit kohe tõsises ja vajalikus asjas kasutada, kui ei ole sellega enne mõnes heas visuaalis mänginud; ei ole võimalik püsida ajagraafikus, omamata head pilti väga laiadest võimalustest.
Programmeerimine on areng ja see on see, miks see mulle meeldib ..see on ka see, miks me nii harva näeme mõnd poemüüja õhinal ja vaimustunult oma valdkonnast rääkimas, kedagi selle suhtes innustamas või seda kaitsmas - nad tõesti ei tunne seda kõike, nad ei tunne seda tunnet tööpäeva lõpuks, nad ei ole teinud seda pingutust ja nad ei ole kindlad, et on milleski väga head ..samas pisut on seda tunnet isegi väga lihtsate asjade programmeerijas - ta tunnetab arengut, tunnetab uusi võimalusi, tihti tunnetab oma kasutegurit ..me näeme programmeerijate lõputuid koosolekuid, mitmetunniseid infovahetusi, arutelusid, väljakutseid ja probleeme - müüjad ei pea neid koosolekuid, sest neil ei ole suurt midagi öelda; programmeerimisfirma ilma õppimise, arutelude, vaimse pingutuseta ei suudaks turule jääda - lihtsalt rohkem töötunde ei tee seda mitte kunagi tasa. See on areng ja informatsioon - kui palju on vaja õppida, kui palju on teineteisele edasi anda, kui palju maksab üks hea idee ja kui hädavajalik see on, istuda maha ja kuulata ära kõikide ideed. Ja samas - miks meil ei ole poode, mis pakuks sama võimsat teenust? Miks need müüjad ei loo poodidesse keskkonda - miks ma ei saa poest just seda, mida soovin, vitamiine, tervist ning teadmisi kauba kohta, mida seal pakutakse? Miks on turul nii palju valesid? Kas see on meie riigi konnatiiklus, et müüjatel, kes tahavad tõsist tööd ja head palka, ei ole ilmselt isegi eriti kuhugi tööle minna? Kas ostetaks ja käidaks? Miks nad ei tee?
Aga tegelikult tahtsin lihtsalt asju vastandada ..mul on tunne, et kui suurest depressioonist sai Ameerika üle ületarbimise juurutamise teel, nii ka meie; praegusest depressioonist võiks saada üle kvaliteedi juurutamise teel - nii palju üleliigset tööjõudu on meil ainult sellepärast, et me aksepteerime, ostame ning nõuame saasta. Piisaks kollektiivsest kvaliteedinõudest, et inimesi oleks vaja palju enam, head ideed maksaks palju enam ning töö muutuks loovaks ja huvitavaks ..igasugune töö. Kui keegi üldse kvaliteeti on valmis pakkuma? Ma mõtlen, nendest, kes praegu niisama nürilt teevad oma asja - nagu need piiksuvad kassaaparaadid, tere ja headaega. Oleks vaja tunnetada võimalusi.
Nüüd, hmm, ma lähen magama ..see muu jutt on siin sellepärast, et muidu ei oleks päeviku mahunormi täis saanud :)
Eelmise nädala lõpus olid mul külas mõned sõbrad ja ehitasime siin (nende meetod oli hommikul kell 8 või 9 kõik üles ajada ja õhtuni välja lasta). Selle nädala alguses oli mul külas üks sõber ja ehitasime, õhtuti tegime muusikat. Vahepeal ei olnud sõpru, siis ehitasin ka natuke. Eile tegin muusikat terve päeva - nüüd ka terve öö. Õigupoolest lugesin manuaali :)
Eile avastasin ka hommikul, et ongi september käes - mis ei ole üldsegi mitte tore, sest varsti läheb külmaks. Kui ma tahan selle maja endale talveks korda saada, siis on asi päris keeruline - ja kui ma tahan talveks saada valmis selle loo (kuigi see tähtaeg võiks ka natuke hiljem tulla), siis on asi eriti keeruline. Sest ühe loo ma tahan teha, mida ma ise enam-vähem heaks peaks siis. Aga enne tuleb lugeda suurtes kogustes manuaale, õppida valdavalt keerulisi paljude nuppudega programme ning teha nii digitaalse helisünteesi kui algoritmilise kompositsiooni teooriat paremini selgeks.
Üldiselt on elu võtnud teatud huvitava varjundi - nagu mingi areng ..see kirje, "kivi" - ma lausa tunnen reaalselt, kuidas ma kasvan ja arenen mingis tabamatus mõttes iga päevaga ..naljakas, et lapsena tundsin ma sellist asja hoopis vähem - rohkem suutsin jälgida, kuidas teadmised juurde tulevad. Ilmselt seetõttu, et lapsena on aeg nii aeglane, et sellised üle päeva-paari märgatavad protsessid on märksa nähtamatumad ..tunne, kuidas vaim mõne sisemise, aeglase, madalal sagedusel jõuga aeglaselt liigub mõne defineerimatu, aga siiski küllalt selge eesmärgi poole.
Üks samasugune tunne, liikumine, komponent sellest "kivist", mida tassida, on mittesuitsetamine ja sellega seotud areng ..kopsud puhastuvad ja meeleolusse tekivad teatud mittesuitsetajalikud uued noodid ..ma arvasin aastaid, et suitsetamine tugevdas mind psüühiliselt - aga nüüd leidsin, et tegelikult on võimalik ka teisiti vaadata, et see mittesuitsetaja meeleseisund on parem. Sellised nüansimuutused sisemises veendumuses mõjutavad tegelikult väga palju seda, kas inimesel on jõudu mitte suitsetada - või siis jõudu ja viitsimist alati kuskilt pakk suitsu välja võluda ja selle nimel kõik tervisehäired kindlalt üle elada. Mittesuitsetamine peale aastaid suitsetamist on püsiv areng - seda saab natuke kiirendada, aga üldiselt käib see üsna loomulikku rada pidi ..mul on tunne, et kui seda ei tee, ei kõnni, on võimalik suitsetamist ka nii maha jätta, et suuremat kasu tervisele ei sünnigi.
Õppimine on huvitav tegevus. Viimased aastad on mul olnud sellised teemad (arengukiiruse järjekorras üks väljavõte) - pildi matemaatika, programmeerimise matemaatika, heli matemaatika, meloodia matemaatika, finantside matemaatika. Läbivalt ka matemaatika kui selline - teoreetiline matemaatika. Ilma selleta on igasugune praktiline matemaatika ju pea võimatu või vähemalt äärmiselt veaohtlik - lausa katastroofiline, kui midagi tõsisemat teha (või siis mitte, sest võimatu) ..ma teen aeglasi samme ka geneetika ning meditsiiniinfosüsteemide programmeerimise vallas - need on väga aeglased sammud, paari raamatu läbi töötamine, ent üldsegi mitte lootusetud. Nendega kuhugi jõudmisega läheb lihtsalt nii 10 aastat aega sellises tempos :) Aga äkki 5, kui tekib eraldi aeg selle jaoks. Ja tegelikult läheb heli, pildi ja meditsiini matemaatika hästi kokku. Ka füüsika ja keemia - mingil kombel on need kõik ühe asja erinevad liinid ja tahud ..see õppimine on samuti üks kivi, aga seda ma tassin juba nii kaua, et enam ei mäletagi :) Soov mingit suurt pilti kokku panna - näha asjade omavahelisi seoseid ..ma tean, milliste asjade vahel on omavahelised seosed (paremini, kui keegi teine, kes ei suuda mõista selle kõige praktilisust ning peab hoopis oma lühinägelikkust ja teooriavõhiklikkust praktilisuse aspektideks, muudab ennast meelega vaimselt küündimatuks) - aga ma ei tea neid seoseid nende keerukuses, elu selle mitmetahulisuses.
Õppida on võimatu, kui võtta õppimist ühe asjana - õppimine on elu ise selle paljukülgsuses ja ühtsuses. Õppimise olemust saab mõista ainult siis, kui mõelda elule kui õppimisele - kui mitte näha head, kurja, valu ja rõõmu, vaid hetkeks lihtsalt õppimist. Seda ei saa teha läbi enesehaletsuse prisma; läbi sellise prisma tundub ehk see, kes nii näeb, isegi arrogantne või solvav, sest ilma sellesse nägemisse uskumata tunduvad igaühe katsumused, kes nii näeb, lihtsalt väikeste või tühistena - sest kuidas ta muidu saaks nii näha. Mulle tundub, et õppimine on usk - kui sellel ei ole usu kindlust, siis on võimatu tabada selle tuuma, näha selle tegelikku olemust ja saada aru, kuidas on tähtis õppida kõike. Kuidas inimene, kes õpib pool osa üht polaarsuse poolust ja pool osa teist poolust on õppinud palju - peaaegu lõputult palju - rohkem, kui see, kes on õppinud ühe osa üht või teist poolust. Aga samas - see, kes suudab õppida üht asja palju, ümbritsevaid asju vähem, kuni teab nii tunnetest, mõtetest, idast kui läänest, on korraga spetsialiseerunud ja avara vaatega ..see on tegelikult ainus, kes on efektiivne. Võib tuua näiteid neist, kes tegelevad millegi sellisega, ent ei näi väga efektiivsed - ent naljalt ei saa tuua näiteid neist, kes on efektiivsed, ent ei tegele millegi sellisega. Ja lõpuks ..see on ka enesetunde küsimus.
Siiski see suvi ..kui enamjaolt on suvi mõneti kerguse aeg - ja samas tihti ka tõsise töö -; vahel on suvi lendlev voolamine ..hetkel on minu voolamine-kulgemine seotud just mingisuguse vahemaa läbimisega, mis kujutab endast teatud raskust, ent on siiski läbitav. Vähemalt justkui võiks olla :) Ja see on ka igasuguse päeviku läbiv teema ..aga muidugi ei katkesta ma selle käigus arengut ja õppimist - sest need on hoopis suurema kivi osad, mida ma olen kandnud kord kerguse, kord raskuse, kord lootusetuse ja kord kindlusega. Ainsad asjad, mis jäävad meiega, on need, millele suudame truud olla igasuguses olukorras ..õppimine - mitte niisama õppimine vahetust vajadusest, vaid eesmärgipärane õppimine - on minu elus üks asju, millele suudan alati kindel olla. Ei ole olukorda ega asja, milles ma ei näe võimalust õppimiseks.
Tundub, et programmeerimine on teine selline asi ..ja programmeerimine hõlmab paljut - keeli, loogikat, mõttelisi süsteeme ja mudeleid, matemaatilisi nägemusi helist, pildist ja kommunikatsioonist ..mulle vahel tundub, et paljud, kes programmeerimise nime all leiba teenivad, on programmeerimisest kaugel - lihtsa skriptimisega on raske isegi kerget mekki saada sellest, mis programmeerimine on. Naljakas, millal lihtsad inimesed hakkavad mõistma, et arvutikeeltel on sama suured erinevused, arvutiprogramme on sama mitmekülgseid, kui suured erinevused on käru või kiirrongi valmistamises või kui suured erinevused on maalimise ja jooksmise vahel ..ma räägin seda selleks, et hajutada nägemust näiteks dreamweaveris veebi tegemisest kui millestki, millel on kasvõi udune seos programmeerimisega - ehkki mõlema valdkonna inimesed võivad töötada samas firmas, on nende vahel selge erinevus; programmeerija oskab kasutada dreamweaverit (peale 10min tutvumist) ning sadu kordi keerukamaid asju; dreamweaveri veebisepp oskab kasutada dreamweaverit. Ja samas võib ka veebi teha PHP's, Javas ..võib teha portaali, kodulehe või internetipõhise kosmosejaama juhtimiskeskuse. Ja sestap ..kui ma mõtlen, et ma õpin programmeerimist, siis õpin ma tegelikult paljusid erinevaid asju, mis käivad selle valdkonna nimetuse alla - ja mis defineerivad selle. Kõik see hargneb kokku ja ringi - ei ole head programmeerijat, kes ei oskaks teha visuaali; ei ole head visuaali, mille käigus ei õpiks huvitavat matemaatilist valemit; ei ole huvitavat matemaatilist valemit, mida ei oleks vaja nii mõneski rakenduses, mis teeb tõsist ja vajalikku asja; ei ole võimalik seda valemit kohe tõsises ja vajalikus asjas kasutada, kui ei ole sellega enne mõnes heas visuaalis mänginud; ei ole võimalik püsida ajagraafikus, omamata head pilti väga laiadest võimalustest.
Programmeerimine on areng ja see on see, miks see mulle meeldib ..see on ka see, miks me nii harva näeme mõnd poemüüja õhinal ja vaimustunult oma valdkonnast rääkimas, kedagi selle suhtes innustamas või seda kaitsmas - nad tõesti ei tunne seda kõike, nad ei tunne seda tunnet tööpäeva lõpuks, nad ei ole teinud seda pingutust ja nad ei ole kindlad, et on milleski väga head ..samas pisut on seda tunnet isegi väga lihtsate asjade programmeerijas - ta tunnetab arengut, tunnetab uusi võimalusi, tihti tunnetab oma kasutegurit ..me näeme programmeerijate lõputuid koosolekuid, mitmetunniseid infovahetusi, arutelusid, väljakutseid ja probleeme - müüjad ei pea neid koosolekuid, sest neil ei ole suurt midagi öelda; programmeerimisfirma ilma õppimise, arutelude, vaimse pingutuseta ei suudaks turule jääda - lihtsalt rohkem töötunde ei tee seda mitte kunagi tasa. See on areng ja informatsioon - kui palju on vaja õppida, kui palju on teineteisele edasi anda, kui palju maksab üks hea idee ja kui hädavajalik see on, istuda maha ja kuulata ära kõikide ideed. Ja samas - miks meil ei ole poode, mis pakuks sama võimsat teenust? Miks need müüjad ei loo poodidesse keskkonda - miks ma ei saa poest just seda, mida soovin, vitamiine, tervist ning teadmisi kauba kohta, mida seal pakutakse? Miks on turul nii palju valesid? Kas see on meie riigi konnatiiklus, et müüjatel, kes tahavad tõsist tööd ja head palka, ei ole ilmselt isegi eriti kuhugi tööle minna? Kas ostetaks ja käidaks? Miks nad ei tee?
Aga tegelikult tahtsin lihtsalt asju vastandada ..mul on tunne, et kui suurest depressioonist sai Ameerika üle ületarbimise juurutamise teel, nii ka meie; praegusest depressioonist võiks saada üle kvaliteedi juurutamise teel - nii palju üleliigset tööjõudu on meil ainult sellepärast, et me aksepteerime, ostame ning nõuame saasta. Piisaks kollektiivsest kvaliteedinõudest, et inimesi oleks vaja palju enam, head ideed maksaks palju enam ning töö muutuks loovaks ja huvitavaks ..igasugune töö. Kui keegi üldse kvaliteeti on valmis pakkuma? Ma mõtlen, nendest, kes praegu niisama nürilt teevad oma asja - nagu need piiksuvad kassaaparaadid, tere ja headaega. Oleks vaja tunnetada võimalusi.
Nüüd, hmm, ma lähen magama ..see muu jutt on siin sellepärast, et muidu ei oleks päeviku mahunormi täis saanud :)
Elektronmuusika tarkvara 2 (kuidas teha soundi open source tarkvaraga)
Kirjutasin enne paarist vabavaralisest heliprogrammeerimise keelest. Neile, kellele programmeerimine ei sobi, on see postitus nüüd märksa parem. Samas on sellel ka muu motivatsioon - teha helisid on mugav ainult siis, kui programmeerimise ning muude helitegemise viiside meetodid omavahel siduda; heli on tunnetus+rütm+loogika, nii et lisaks heliloogika loomisele, mille jaoks on perfektne mõni programmeerimiskeel on vaja luua rütm/meloodia, mille jaoks on rütmimasin või noodikiri ilmselt programmeerimisest paremad - ent on vaja lisada ka tunnetus ja taju, mille jaoks on hea kasutada klavereid, mikrofoni ning muid reaalajas tundlikke sisendeid. Silmnähtavalt on vaja vahendeid kombineerida, saamaks parimat tulemust (mõistliku vaevaga).
Kuna ma olen nüüd öö läbi selle uurimisega edasi läinud, siis ka mõningased täiendused siia - mul on installitud kõik, mis Debiani all repodes olemas (sry Windowsi kasutajad - osad nendest programmidest on kindlasti Windowsile olemas, mõni ilmselt mitte; ilmselt täpselt sellist kooslust Windowsis kokku ei saa; siiski võib nii mõnigi osa sellest ka Windowsis huvitav olla) ja seega saan neid ükshaaval uurida - kõik ei ole väga arusaadavad & mida nendega teha saab, aga paljud juba on.
Esiteks - et MIDI töötaks, kasutan Timidityt. Selle käimasaamine on üks tüütumaid asju, aga Linuxi suht vajalik, sest suht iga heliprogramm võib ajuti MIDIt kasutada. Kui MIDI töötab, peaks käsurealt saama seda ka mängida käsuga stiilis "aplaymidi -p128:0 ", millele järgneb failinimi. See "-p128:0" tuleb sellest, et Timidity on klient nr. 128 ja sellel on port 0; kliendile saab viidata ka nime jm. järgi - vt. "man aplaymidi".
Teiseks - kasulik asi on Jackd (või lihtsalt jack). See on taustaprotsess, mis tegeleb sellega, et muudab iga Jacki toetusega programmi eraldi plokiks, millel on sisendid ja väljundid (need võivad olla siis kas MIDI või audio). Jacki sisse-välja lülitamiseks on mitmesuguseid programme, millest mina kasutan hetkel Jack Audio Connection Kitti (qjackctl). Minu konfiguratsioonis tegeleb helindusega Alsa, mille küljes on Jackd. Jackd tuleb peale Alsat käivitada (kasutan qjackctl graafilist liidest, mille konfist on valitud, et see kohe Jackd käivitaks). Selles graafilises liideses näen kõikide programmide sisendeid ja väljundeid, kui klikkan nupule Connections - saan neid siis kokku ja lahti ühendada, kuidas soovin.
Järgmine põnev tööriist on Virtual MIDI Keyboard. Jacki connectoris võib selle kohe Timidity külge ühendada (mis on software MIDI mootor, millest siin alguses rääkisin), mispuhul saab sellega helisid mängida nii, et neid on kohe kuulda. Samas võib selle sealt ära ühendada, ChucK'iga probe teha ja vaadata, mis number kanali pealt selle konkreetse keyboardi kätte saab (neid võib ka mitu avada, et erinevate asjadega ühendust saada - ja loomulikult võib nende asemel olla riistvaraline MIDI kontroller); ChucKiga on kaasas näited selle info lugemise kohta ning samuti on sellest veebis manuaalis juttu. MIDI keyboard on lihtsalt klaver, mida võib hiire või klaviatuuri abil mängida - kahjuks ei saa see aru, kui tugevalt mingit klahvi all hoitakse, nii et MIDI kontrolleril on tugev ja selge eelis. View menüüst saab lahti valikuid, millega saab näiteks klaviatuuri oktaavide võrra üles-alla nihutada, erinevaid pille valida (või siis kanaleid, kui see on mõne sündi külge ühendatud, mis välist pillide valimist ei tunnista, aga pakub mitut kanalit). Jacki connectori kaudu võib selle keyboardi ühendada kas otse MIDI väljundisse (või tarkvaralisse sünti, nagu Timidity), ChucK'i või millegi analoogse külge (et seda ChucK'i helisünteesis kasutada) või siis sellise asja külge, nagu ZynAddSubFX.
ZynAddSubFX on süntesaator, mille abil saab koostada graafilisest liidesest erinevaid effekte. Peale mõningast harjumist saab selgeks, et esiteks on üleval valik "Part", mille kõrval on linnuke "Enabled". Need "Partid" on sisuliselt kanalid. Võib valida Part ühe ning valida sinna pilli, tehes plõksu "Click here to select instrument" nupule. Näiteks võib esimesse kanalisse valida trummi, teise kanalisse mõne muu pilli. Kanaleid vahetades saab mõlemat pilli proovida.
Nüüd võib avada kaks Virtual Keyboardi - kaks korda käivitada virtual keyboardi nii, et mõlemad töötaks. Jacki Connectorist tuleks mõlema MIDI out lülitada ZynAddSubFX'i MIDI in'i külge - nüüd on mõlemad klaverid ZynAddSubFX sündi külge ühendatud. Viewst peaks valima, et oleks näha "Key/Velocity" ja "Controls" (võib olla vajalik keyboardi akent vastavalt kõrgemaks venitada, et need näha oleks). Channel valikust tuleb esimesele valida 0 (mis vastab Part 1-le süntis) ning teisele 1 (mis vastab Part 2-le). Trummidele vastavas klaveris tuleb Keyd võib-olla mõne oktaavi võrra muuta - vastasel korral ei jää trummide helid klaviatuuril nähtavasse alasse ning seega on tulemuseks lihtsalt vaikus, kui püüda trumme mängida.
Mis teeb nüüd Jacki eriti kasulikuks ChucKi kasutajale - ChucKi programm võib olla MIDI väljundiks, juhtides ZynAddSubFX'i sama moodi, nagu seda sai tehtud nende keyboardidega (ja keyboardid võib samuti sisse jätta, et asju testida ja katsetada). ChucK võib juhtida erinevaid valitud pille ning talle võib teha ka preseti - kõik ZynAddSubFX'i seaded saab talletada. ZynAddSubFX võimaldab ka ise palju effekte, ent võib eeldada, et enamuse teeme ChucK'is - sellisel juhul jääb see lihtsalt üheks ChucK'i külge ühendatud sündiks. Teiseks (samuti Jackis) saab ZynAddSubFX'i audio outi omakorda ChucK'i sisendi külge ühendada - nii tekib olukord, kus ChucKis saab algoritmilise kompositsiooni luua, mida ChucK sündi peal mängib, aga tulemus tuleb ChucK'i tagasi ning sellele võib ChucKi sees uuesti kõikvõimalikke effekte lisada. Sündi näol, samas, on tegu mugava graafilise liidesega, mis teeb ilmselt üksjagu tööd ette ära.
MIDI out on olemas ka MIDI playeritel - seega saab kas lindistada või koostada eraldi lugusid, mida võib siis kas ChucK'ile sisendiks anda MIDI formaadis, ChucKile sisendiks anda läbi sündi (ehk siis juba audio kujul). Selle viimase jaoks on olemas kaks mugavat programmi - Hydrogen ning Rosegarden.
Hydrogen on lihtne ja mugav trummimasin, millel on muuhulgas olemas ka MIDI talletamise võimalus.
Roosiaed on suuremat sorti helitegemise tööriist, millega saab avada Hüdrogeeni poolt genereeritud MIDI ning lisada sinna tracke. Rosegardenis saab muuhulgas kirjutada noodikirjas lugu ning talletada tulemust MIDI faili. Rosegarden võimaldab ka lindistada (nii et MIDI Keyboardi võib ka siia külge ühendada). Võib, muidugi, ka mõne muu MIDI editori valida - mõni on kiirem, mõni ehk lihtsam, mõni on vähemate võimalustega [järelikult lihtsam] näiteks puhtalt noodikirja redaktor. Kui need toetavad jacki (ja mõne programmi puhul tuleb installeerides/kompileerides vaadata, et satuks just jacki toetusega variant), siis saab neid ühendada muude programmidega ning luua kooslust, mis toimiks.
Lõpuks saab ChucK-is wav faili talletada ning seda veel mõne wave editoriga masterdada (ja viimaseid on päris korralik valik - tuleb valida mõni, mis ilma suurema konfimiseta olemasolevas masinas hästi töötaks või siis piisavalt hea ja konfimist väärt oleks).
Kuna ma olen nüüd öö läbi selle uurimisega edasi läinud, siis ka mõningased täiendused siia - mul on installitud kõik, mis Debiani all repodes olemas (sry Windowsi kasutajad - osad nendest programmidest on kindlasti Windowsile olemas, mõni ilmselt mitte; ilmselt täpselt sellist kooslust Windowsis kokku ei saa; siiski võib nii mõnigi osa sellest ka Windowsis huvitav olla) ja seega saan neid ükshaaval uurida - kõik ei ole väga arusaadavad & mida nendega teha saab, aga paljud juba on.
Esiteks - et MIDI töötaks, kasutan Timidityt. Selle käimasaamine on üks tüütumaid asju, aga Linuxi suht vajalik, sest suht iga heliprogramm võib ajuti MIDIt kasutada. Kui MIDI töötab, peaks käsurealt saama seda ka mängida käsuga stiilis "aplaymidi -p128:0 ", millele järgneb failinimi. See "-p128:0" tuleb sellest, et Timidity on klient nr. 128 ja sellel on port 0; kliendile saab viidata ka nime jm. järgi - vt. "man aplaymidi".
Teiseks - kasulik asi on Jackd (või lihtsalt jack). See on taustaprotsess, mis tegeleb sellega, et muudab iga Jacki toetusega programmi eraldi plokiks, millel on sisendid ja väljundid (need võivad olla siis kas MIDI või audio). Jacki sisse-välja lülitamiseks on mitmesuguseid programme, millest mina kasutan hetkel Jack Audio Connection Kitti (qjackctl). Minu konfiguratsioonis tegeleb helindusega Alsa, mille küljes on Jackd. Jackd tuleb peale Alsat käivitada (kasutan qjackctl graafilist liidest, mille konfist on valitud, et see kohe Jackd käivitaks). Selles graafilises liideses näen kõikide programmide sisendeid ja väljundeid, kui klikkan nupule Connections - saan neid siis kokku ja lahti ühendada, kuidas soovin.
Järgmine põnev tööriist on Virtual MIDI Keyboard. Jacki connectoris võib selle kohe Timidity külge ühendada (mis on software MIDI mootor, millest siin alguses rääkisin), mispuhul saab sellega helisid mängida nii, et neid on kohe kuulda. Samas võib selle sealt ära ühendada, ChucK'iga probe teha ja vaadata, mis number kanali pealt selle konkreetse keyboardi kätte saab (neid võib ka mitu avada, et erinevate asjadega ühendust saada - ja loomulikult võib nende asemel olla riistvaraline MIDI kontroller); ChucKiga on kaasas näited selle info lugemise kohta ning samuti on sellest veebis manuaalis juttu. MIDI keyboard on lihtsalt klaver, mida võib hiire või klaviatuuri abil mängida - kahjuks ei saa see aru, kui tugevalt mingit klahvi all hoitakse, nii et MIDI kontrolleril on tugev ja selge eelis. View menüüst saab lahti valikuid, millega saab näiteks klaviatuuri oktaavide võrra üles-alla nihutada, erinevaid pille valida (või siis kanaleid, kui see on mõne sündi külge ühendatud, mis välist pillide valimist ei tunnista, aga pakub mitut kanalit). Jacki connectori kaudu võib selle keyboardi ühendada kas otse MIDI väljundisse (või tarkvaralisse sünti, nagu Timidity), ChucK'i või millegi analoogse külge (et seda ChucK'i helisünteesis kasutada) või siis sellise asja külge, nagu ZynAddSubFX.
ZynAddSubFX on süntesaator, mille abil saab koostada graafilisest liidesest erinevaid effekte. Peale mõningast harjumist saab selgeks, et esiteks on üleval valik "Part", mille kõrval on linnuke "Enabled". Need "Partid" on sisuliselt kanalid. Võib valida Part ühe ning valida sinna pilli, tehes plõksu "Click here to select instrument" nupule. Näiteks võib esimesse kanalisse valida trummi, teise kanalisse mõne muu pilli. Kanaleid vahetades saab mõlemat pilli proovida.
Nüüd võib avada kaks Virtual Keyboardi - kaks korda käivitada virtual keyboardi nii, et mõlemad töötaks. Jacki Connectorist tuleks mõlema MIDI out lülitada ZynAddSubFX'i MIDI in'i külge - nüüd on mõlemad klaverid ZynAddSubFX sündi külge ühendatud. Viewst peaks valima, et oleks näha "Key/Velocity" ja "Controls" (võib olla vajalik keyboardi akent vastavalt kõrgemaks venitada, et need näha oleks). Channel valikust tuleb esimesele valida 0 (mis vastab Part 1-le süntis) ning teisele 1 (mis vastab Part 2-le). Trummidele vastavas klaveris tuleb Keyd võib-olla mõne oktaavi võrra muuta - vastasel korral ei jää trummide helid klaviatuuril nähtavasse alasse ning seega on tulemuseks lihtsalt vaikus, kui püüda trumme mängida.
Mis teeb nüüd Jacki eriti kasulikuks ChucKi kasutajale - ChucKi programm võib olla MIDI väljundiks, juhtides ZynAddSubFX'i sama moodi, nagu seda sai tehtud nende keyboardidega (ja keyboardid võib samuti sisse jätta, et asju testida ja katsetada). ChucK võib juhtida erinevaid valitud pille ning talle võib teha ka preseti - kõik ZynAddSubFX'i seaded saab talletada. ZynAddSubFX võimaldab ka ise palju effekte, ent võib eeldada, et enamuse teeme ChucK'is - sellisel juhul jääb see lihtsalt üheks ChucK'i külge ühendatud sündiks. Teiseks (samuti Jackis) saab ZynAddSubFX'i audio outi omakorda ChucK'i sisendi külge ühendada - nii tekib olukord, kus ChucKis saab algoritmilise kompositsiooni luua, mida ChucK sündi peal mängib, aga tulemus tuleb ChucK'i tagasi ning sellele võib ChucKi sees uuesti kõikvõimalikke effekte lisada. Sündi näol, samas, on tegu mugava graafilise liidesega, mis teeb ilmselt üksjagu tööd ette ära.
MIDI out on olemas ka MIDI playeritel - seega saab kas lindistada või koostada eraldi lugusid, mida võib siis kas ChucK'ile sisendiks anda MIDI formaadis, ChucKile sisendiks anda läbi sündi (ehk siis juba audio kujul). Selle viimase jaoks on olemas kaks mugavat programmi - Hydrogen ning Rosegarden.
Hydrogen on lihtne ja mugav trummimasin, millel on muuhulgas olemas ka MIDI talletamise võimalus.
Roosiaed on suuremat sorti helitegemise tööriist, millega saab avada Hüdrogeeni poolt genereeritud MIDI ning lisada sinna tracke. Rosegardenis saab muuhulgas kirjutada noodikirjas lugu ning talletada tulemust MIDI faili. Rosegarden võimaldab ka lindistada (nii et MIDI Keyboardi võib ka siia külge ühendada). Võib, muidugi, ka mõne muu MIDI editori valida - mõni on kiirem, mõni ehk lihtsam, mõni on vähemate võimalustega [järelikult lihtsam] näiteks puhtalt noodikirja redaktor. Kui need toetavad jacki (ja mõne programmi puhul tuleb installeerides/kompileerides vaadata, et satuks just jacki toetusega variant), siis saab neid ühendada muude programmidega ning luua kooslust, mis toimiks.
Lõpuks saab ChucK-is wav faili talletada ning seda veel mõne wave editoriga masterdada (ja viimaseid on päris korralik valik - tuleb valida mõni, mis ilma suurema konfimiseta olemasolevas masinas hästi töötaks või siis piisavalt hea ja konfimist väärt oleks).
Elektronmuusika tarkvara
Peale nüüd mõningast uurimist olen jäänud kolme (programmeerimis)keele õppimise juurde:
Kolmas kolmest on visuaalne programmeerimiskeel, mida õpin tänu sellele, et sugulase soovitatud raamat on sellele üles ehitatud. Visuaalne programmeerimine on algajale mugav - lausa võiks soovitada -, aga elu on näidanud, et suht võimatu on luua visuaalseid keeli, mis väljendusvõimsuse või arenduskiiruse osas kasvõi läheneks sümboolsetele keeltele.
Ehkki väga paljud projektijuhid ja arhitektid armastavad vahekeeli, nagu UML - ehk siis skeeme ning jooniseid. Isegi leian, et näiteks süntaksireegleid on lihtsam lugeda skeemide kujul, kui tundmatus (või, peab möönma, isegi tuntus) süntaksiväljendamise keeles ..siiamaani on minu jaoks näiteks YACCi süntaks üsna tüütu. Igaljuhul tulevad visuaalsetele keeltele ette teatud piirid - väga suuri ja keerulisi, samuti ka semantiliselt-loogiliselt mitmetahulisi programme on nendes väga raske väljendada; teiseks ei saa nendes väga kiiresti asju teha - hiirega mõne kasti joonistamine ja juhtmete ühendamine võtab aega.
Nõustun ka sellega, et millegi tegemine heas visuaalses keeles, eriti kui tegu on muusikaga, nõuab algajalt viieminutilist sissejuhatust, samas kui vähegi huvipakkuva programmeerimiskeele aluste õppimine on ilmselt ligilähedaselt sarnane mõne naturaalkeele aluste õppimisega - ka programmeerimiskeeles on suht võimatu teha midagi vähegi kasulikku, kui ei tunne esimest kolmesadat sõna ning parajat portsu süntaksireegleid. Arvutikeelte polüglotile, samas, on see ehk sama lihtne, kui polüglotile õppida harilikku keelt; programmeerimiskeeled jaotuvad paradigmadeks, need omakorda millekski keelkondadele väga lähedaseks ning keelkonnad keelteks ja nende spetsiifilisteks implementatsioonideks (murreteks) - loomulikult on ka palju vastastikuseid laenusid.
Arvutikeeled arenevad harilikest keeltest kiiremini - täiesti fundamentaalseid asju tehakse tihti ringi. Ükski arvutikeel ei jõua kuhugi, kui selles ei ole võimalik saavutada kergema vaevaga suuremat väljendusvõimsust, aga ka paljusid muid asju (mille kirjeldamine läheks ehk pisut tehniliseks). Nendel kahel põhjusel on ka vastastikused laenud - eriti keelte, aga mingil määral ka paradigmade vahel - küllaltki tavalised. Asjad, mis midagi uut väga palju ei paku, laenatakse olemasolevatest keeltest - lihtsustamaks uue keele õppimist -, samas kui asjad, mis väga palju pakuvad, levivad mööda keeli. Siiski ei levi nad igale poole kahel põhjusel - esiteks ei sobi iga featuur teise keelde, kuna seal on sama asja tegemine juba võimalik hoopis teisiti (ja väga raske on lugeda koodi keeles, kus sama põhilist asja väljendatakse kümnel täiesti erineval viisil, justkui kümnest keelest selles, mis autorile parasjagu hea valikuna pähe tuli) ning teiseks ei pruugi see teise keele loogikaga isegi mitte sobida, selles võimalik olla.
(ChucK)
ChucK on keel, mis pakub kaks huvitavat uuendust (lisaks sellele, et see on helisüntesaatorite tegemiseks mõeldud domeenipõhine keel [DSL]):
Aja fundamentaalselt keele loogikas sees olemine erineb paljudest muudest keeltest - ChucK on üles ehitatud nii, et oleks kerge ja loomulik väljendada, millal täpselt üks või teine asi toimuma peab. Harilikes keeltes nõuab sünkroniseerimine eraldi tööd, kuid ChucK-is on see töö esiteks juba üldjuhul ära tehtud ehk siis teoreetiliselt läbi analüüsitud erinevad juhud ja sünkroniseerimine nendel juhtudel; nagu hästi teame, on teooria eelis praktika ees see, et on võimalik teha üks kord ja korralikult - arvestades kõikvõimalike sündmustega, mida ei ole veel kunagi juhtunud, aga mis on teoreetiliselt võimalikud. Nii ka ChucK - paljude protsesside omavaheline ajaline sünkroonsus on juba ette läbi analüüsitud, et see igas olukorras toimuks; asju on võimalik käivitada ühe sämpli või (täpselt) ühe tunni täpsusega; erinevaid protsesse on võimalik kahe reaga samasse taktimõõtu viia ja omavahel kooskõlastada; programmeerija ei pea mõtlema ajale - peab ainult (selgelt) väljendama oma soove aja osas.
Programmi muutmine selle töö ajal tähendab seda, et on võimalik anda ChucK'is näiteks laiv esinemisi, kus vastavalt esinemise flowle ja meeleolule saab kirjutada uusi koodijuppe-mooduleid, näiteks kuulata neid kõrvaklappidega ning samas ka siduda esinemise üldise meluga ilma, et see hetkekski katkeks - ja loomulikult on need ajaliselt sünkroniseeritud ning ülejäänud helide koodiga samas taktimõõdus ja ka muutujaruumis; näiteks saab mitte ainult sämpleri pilli, vaid terve sämpleri koodi (mis tekitab trummilöögi heli, kui sämpleri pihta trummipulgaga lüüa) vahetada hetkega välja ilma, et isegi sämpleri kaja ja sellele pandud effektid vaibuks - vahetub üks tükk koodi sellal, kui ülejäänu ajab oma asja segamatult edasi.
(Faust)
Niisiis, ChucK on hea, nagu juba kirjeldatud - siiski on tal paar väikest puudust.
ChucK'i esimene puudus on tema kole kiviaegne kood - süntaks on võetud kuskilt eelajaloolisest ajast, nagu C, C++'i ja Pascali loogika; samas kui muud keeled on kiiresti arenenud. Teiseks ei toeta see paljusid võimalusi, mida iga korralik kaasaegne keel toetab - väikse näitena ei ole klasside konstruktorid veel implementeeritud. Kui ma peaksin ChucK-i süntaksiga keeles tegema infosüsteemi, siis ma arvaks, et tegu on debiilsusega. Selliste kriteeriumite järgi on see väga vilets keel. Teiseks on ka süntaks muus osas kole ja mitte eriti koherentne - aga selle võime välja vabandada ChucKi autorite (tegu on Princentoni ja Stanfordi ülikoolide elektronmuusika osakondade koostööprojektiga) tõsiste kiiksudega - ilmselgelt ei huvita neid konventsioonid ja head tavad. Tänu sellisele tavade eiramisele arendavad nad ChucK-i külge täiesti geniaalseid ja uudseid nähtusi, nagu näiteks editor Audicle - mis on küll kaugel valmisolemisest.
Aga teine, konkreetsem puudus - ChucK ei ole väga optimeeritud. See ei ole kiire. Väga keerulisi arvutusi - mida helide puhul ikka ju teha tasub - ei tasu sämpelhaaval ChucKis teha - heli hakkab ilmselt lagima (ehk siis ei suuda enam oma perfektselt sünkroniseeritud taktis püsida või õigesti kõlada).
Selle puuduse vastu aitab võimalus C++-is uusi UGene lisada - UGen on ChucKi unit generator. UGenid nimelt tegelevad keeruliste sämpelhaaval arvutustega.
Mis on ChucK-i nõrgad küljed, on õnneliku juhuse läbi Fausti tugevad küljed - Faust võimaldab luua UGeni ning kompileerida selle kiireks C++'i koodiks. Sestap leidsin ka, et see on ChucK-ile pea komplementaar. Ainus, mida tuleb teha - teha ChucK'ile plug-ini klass, mis strukturaalselt sobiks Faustis tehtud protsessiga ning seejärel muuta Fausti koodigenereerimist ChucK'iga ühilduvaks (võib-olla piisab, kui teha ühte kahest).
Mis teeb Fausti C++'i koodi kiireks? Sellel on hea põhjus - Faust on matemaatiliselt koherentse teooria põhjal tehtud ..fausti manuaal tegelikult kubiseb matemaatikast (siiamaani küll mitte väga keerulisest - peamiselt hulgateooria ning lihtsad tehted; muidugi võib see veel manuaalide käigus muutuda). Kuna see on matemaatiliselt tugeva pinna peal, on võimalik Fausti programmi matemaatiliselt lihtsustada - ka tänu sellele, et paradigmade mõttes on ChucK (peaaegu) imperatiivne keel, aga Faust on funktsionaalne keel. Funktsionaalsus tähendab just nimelt mõningast sarnasust matemaatikale - peamiselt funktsioonide loogika mõttes (sest teistmoodi sarnaseid keeli matemaatikale kutsutakse juba loogilisteks keelteks) ..tänu sellele funktsionaalsusele saab kasutada matemaatika täit võimsust, et kiirendada ja lihtsustada Fausti süntesaatoreid. See toimub nähtamatult-märkamatult ning annab tulemuseks väidetavalt pea sama kiire või praktikas isegi kiirema koodi, kui C++'is käsitsi tuleks - ja seda keeles, kus on helisünteesi tegemine kindlasti palju vähem energia- ja ajakulukas, kui C++'is.
(ChucK+Faust+Python+MIDI+OSC)
Et siis, täiskomplekt:
- ChucK
- Faust
- PureData
Kolmas kolmest on visuaalne programmeerimiskeel, mida õpin tänu sellele, et sugulase soovitatud raamat on sellele üles ehitatud. Visuaalne programmeerimine on algajale mugav - lausa võiks soovitada -, aga elu on näidanud, et suht võimatu on luua visuaalseid keeli, mis väljendusvõimsuse või arenduskiiruse osas kasvõi läheneks sümboolsetele keeltele.
Ehkki väga paljud projektijuhid ja arhitektid armastavad vahekeeli, nagu UML - ehk siis skeeme ning jooniseid. Isegi leian, et näiteks süntaksireegleid on lihtsam lugeda skeemide kujul, kui tundmatus (või, peab möönma, isegi tuntus) süntaksiväljendamise keeles ..siiamaani on minu jaoks näiteks YACCi süntaks üsna tüütu. Igaljuhul tulevad visuaalsetele keeltele ette teatud piirid - väga suuri ja keerulisi, samuti ka semantiliselt-loogiliselt mitmetahulisi programme on nendes väga raske väljendada; teiseks ei saa nendes väga kiiresti asju teha - hiirega mõne kasti joonistamine ja juhtmete ühendamine võtab aega.
Nõustun ka sellega, et millegi tegemine heas visuaalses keeles, eriti kui tegu on muusikaga, nõuab algajalt viieminutilist sissejuhatust, samas kui vähegi huvipakkuva programmeerimiskeele aluste õppimine on ilmselt ligilähedaselt sarnane mõne naturaalkeele aluste õppimisega - ka programmeerimiskeeles on suht võimatu teha midagi vähegi kasulikku, kui ei tunne esimest kolmesadat sõna ning parajat portsu süntaksireegleid. Arvutikeelte polüglotile, samas, on see ehk sama lihtne, kui polüglotile õppida harilikku keelt; programmeerimiskeeled jaotuvad paradigmadeks, need omakorda millekski keelkondadele väga lähedaseks ning keelkonnad keelteks ja nende spetsiifilisteks implementatsioonideks (murreteks) - loomulikult on ka palju vastastikuseid laenusid.
Arvutikeeled arenevad harilikest keeltest kiiremini - täiesti fundamentaalseid asju tehakse tihti ringi. Ükski arvutikeel ei jõua kuhugi, kui selles ei ole võimalik saavutada kergema vaevaga suuremat väljendusvõimsust, aga ka paljusid muid asju (mille kirjeldamine läheks ehk pisut tehniliseks). Nendel kahel põhjusel on ka vastastikused laenud - eriti keelte, aga mingil määral ka paradigmade vahel - küllaltki tavalised. Asjad, mis midagi uut väga palju ei paku, laenatakse olemasolevatest keeltest - lihtsustamaks uue keele õppimist -, samas kui asjad, mis väga palju pakuvad, levivad mööda keeli. Siiski ei levi nad igale poole kahel põhjusel - esiteks ei sobi iga featuur teise keelde, kuna seal on sama asja tegemine juba võimalik hoopis teisiti (ja väga raske on lugeda koodi keeles, kus sama põhilist asja väljendatakse kümnel täiesti erineval viisil, justkui kümnest keelest selles, mis autorile parasjagu hea valikuna pähe tuli) ning teiseks ei pruugi see teise keele loogikaga isegi mitte sobida, selles võimalik olla.
(ChucK)
ChucK on keel, mis pakub kaks huvitavat uuendust (lisaks sellele, et see on helisüntesaatorite tegemiseks mõeldud domeenipõhine keel [DSL]):
- Aeg on fundamentaalselt keele loogikas sees.
- Programmi töö ajal on võimalik seda mingil määral muuta (tegelikult peamiselt komponente vahetada).
Aja fundamentaalselt keele loogikas sees olemine erineb paljudest muudest keeltest - ChucK on üles ehitatud nii, et oleks kerge ja loomulik väljendada, millal täpselt üks või teine asi toimuma peab. Harilikes keeltes nõuab sünkroniseerimine eraldi tööd, kuid ChucK-is on see töö esiteks juba üldjuhul ära tehtud ehk siis teoreetiliselt läbi analüüsitud erinevad juhud ja sünkroniseerimine nendel juhtudel; nagu hästi teame, on teooria eelis praktika ees see, et on võimalik teha üks kord ja korralikult - arvestades kõikvõimalike sündmustega, mida ei ole veel kunagi juhtunud, aga mis on teoreetiliselt võimalikud. Nii ka ChucK - paljude protsesside omavaheline ajaline sünkroonsus on juba ette läbi analüüsitud, et see igas olukorras toimuks; asju on võimalik käivitada ühe sämpli või (täpselt) ühe tunni täpsusega; erinevaid protsesse on võimalik kahe reaga samasse taktimõõtu viia ja omavahel kooskõlastada; programmeerija ei pea mõtlema ajale - peab ainult (selgelt) väljendama oma soove aja osas.
Programmi muutmine selle töö ajal tähendab seda, et on võimalik anda ChucK'is näiteks laiv esinemisi, kus vastavalt esinemise flowle ja meeleolule saab kirjutada uusi koodijuppe-mooduleid, näiteks kuulata neid kõrvaklappidega ning samas ka siduda esinemise üldise meluga ilma, et see hetkekski katkeks - ja loomulikult on need ajaliselt sünkroniseeritud ning ülejäänud helide koodiga samas taktimõõdus ja ka muutujaruumis; näiteks saab mitte ainult sämpleri pilli, vaid terve sämpleri koodi (mis tekitab trummilöögi heli, kui sämpleri pihta trummipulgaga lüüa) vahetada hetkega välja ilma, et isegi sämpleri kaja ja sellele pandud effektid vaibuks - vahetub üks tükk koodi sellal, kui ülejäänu ajab oma asja segamatult edasi.
(Faust)
Niisiis, ChucK on hea, nagu juba kirjeldatud - siiski on tal paar väikest puudust.
ChucK'i esimene puudus on tema kole kiviaegne kood - süntaks on võetud kuskilt eelajaloolisest ajast, nagu C, C++'i ja Pascali loogika; samas kui muud keeled on kiiresti arenenud. Teiseks ei toeta see paljusid võimalusi, mida iga korralik kaasaegne keel toetab - väikse näitena ei ole klasside konstruktorid veel implementeeritud. Kui ma peaksin ChucK-i süntaksiga keeles tegema infosüsteemi, siis ma arvaks, et tegu on debiilsusega. Selliste kriteeriumite järgi on see väga vilets keel. Teiseks on ka süntaks muus osas kole ja mitte eriti koherentne - aga selle võime välja vabandada ChucKi autorite (tegu on Princentoni ja Stanfordi ülikoolide elektronmuusika osakondade koostööprojektiga) tõsiste kiiksudega - ilmselgelt ei huvita neid konventsioonid ja head tavad. Tänu sellisele tavade eiramisele arendavad nad ChucK-i külge täiesti geniaalseid ja uudseid nähtusi, nagu näiteks editor Audicle - mis on küll kaugel valmisolemisest.
Aga teine, konkreetsem puudus - ChucK ei ole väga optimeeritud. See ei ole kiire. Väga keerulisi arvutusi - mida helide puhul ikka ju teha tasub - ei tasu sämpelhaaval ChucKis teha - heli hakkab ilmselt lagima (ehk siis ei suuda enam oma perfektselt sünkroniseeritud taktis püsida või õigesti kõlada).
Selle puuduse vastu aitab võimalus C++-is uusi UGene lisada - UGen on ChucKi unit generator. UGenid nimelt tegelevad keeruliste sämpelhaaval arvutustega.
Mis on ChucK-i nõrgad küljed, on õnneliku juhuse läbi Fausti tugevad küljed - Faust võimaldab luua UGeni ning kompileerida selle kiireks C++'i koodiks. Sestap leidsin ka, et see on ChucK-ile pea komplementaar. Ainus, mida tuleb teha - teha ChucK'ile plug-ini klass, mis strukturaalselt sobiks Faustis tehtud protsessiga ning seejärel muuta Fausti koodigenereerimist ChucK'iga ühilduvaks (võib-olla piisab, kui teha ühte kahest).
Mis teeb Fausti C++'i koodi kiireks? Sellel on hea põhjus - Faust on matemaatiliselt koherentse teooria põhjal tehtud ..fausti manuaal tegelikult kubiseb matemaatikast (siiamaani küll mitte väga keerulisest - peamiselt hulgateooria ning lihtsad tehted; muidugi võib see veel manuaalide käigus muutuda). Kuna see on matemaatiliselt tugeva pinna peal, on võimalik Fausti programmi matemaatiliselt lihtsustada - ka tänu sellele, et paradigmade mõttes on ChucK (peaaegu) imperatiivne keel, aga Faust on funktsionaalne keel. Funktsionaalsus tähendab just nimelt mõningast sarnasust matemaatikale - peamiselt funktsioonide loogika mõttes (sest teistmoodi sarnaseid keeli matemaatikale kutsutakse juba loogilisteks keelteks) ..tänu sellele funktsionaalsusele saab kasutada matemaatika täit võimsust, et kiirendada ja lihtsustada Fausti süntesaatoreid. See toimub nähtamatult-märkamatult ning annab tulemuseks väidetavalt pea sama kiire või praktikas isegi kiirema koodi, kui C++'is käsitsi tuleks - ja seda keeles, kus on helisünteesi tegemine kindlasti palju vähem energia- ja ajakulukas, kui C++'is.
(ChucK+Faust+Python+MIDI+OSC)
Et siis, täiskomplekt:
- ChucK võimaldab teha helisünteesi, juhtida helisid reaalajas ning siduda kõiki heli ja muusika aspekte algoritmilise loogikaga - teha muusikat matemaatika (ja loomulikult inspiratsiooni) abil.
- Faust võimaldab teha ChucKile sünteesikomponente, mis oleks kiired ning ei koormaks arvutit üle.
- Python võib läbi OSC, aga ka läbi spetsiaalsete ühenduslülide, suhelda ChucK-iga - asju, mis ei puuduta muusikat (näiteks kasutajaliides muusika juhtimiseks, aga ka paljud muud asjad) võib olla Pythonis lihtsam ja parem teha - Python saab anda ChucKile infot ja korraldusi (ning ka vastupidi).
- MIDI - mul on hetkel virtuaalne MIDI keyboard, mis töötab koos ChucKiga. Vajadusel saab selle asendada reaalse MIDI kontrolleriga.
- OSC - Open Sound Control on protokoll, mille abil suhtlevad omavahel erinevad helisünteesi vahendid. Nende vahendite alla käivad arvutid, programmid ning seadmed. ChucK toetab OSC'd suurepäraselt (nagu ka vanemat osaliselt samu funktsioone täitvat protokolli - MIDIt) ning seega tasub neid ühendada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
