Ärge uskuge "Saladust"

Müstikuna olen kohanud paljusid õpetusi, mis viitavad vaimu üleolekule mateeria suhtes või pehmemalt, et inimese tahe saab seda mingil määral mõjutada. Nüüd olen ka vaadelnud asju, mis on inspireeritud raamatust "saladus" ning inimesi, kes seda ellu rakendavad. Usun, et see, mida see raamat rõhutab, on tõde - kõik need asjad toimivad. Siiski on see poolik tõde - ja nagu teame, kui minna läbi kahe lõkke vahelt, siis on parem näha mõlemat või mitte kumbagi, vastasel korral minnakse ühte lõket vältides otse teise - tundmata kumbagit on vähemalt võimalus ja suur tõenäosus mitte ennast põletada.

Saladus väidab seda, et kui millessegi uskuda või seda tahta, siis see tõmbab sellist sündmust ligi. Jah, nii see on - selles võib veenduda igal sammul.

Siiski, lähtudes müstilisest kirjandusest laiemalt, saavad selgeks järgmised seonduvad asjaolud:

• Ehkki selline jõud toimib nii heades, kui kurjades kätes, taotlusel on alati jõud, on see märksa tugevam, kui harmoniseerub ümbritsevaga. Harmoniseeruda tuleb kolme asjaga - teiste elusolendite taotlusega (ennekõike sellega, mis harmoniseerub kahe järgmisega, aga tegelikult kõigega); spirituaalse tõe, kõikekandva taotlusega; reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogikaga.
• Tuleb tunnetada, et on olemas ka paratamatus, tegelikkus ja reaalsed asjaolud - lisaks võimaluste küllusele. Keegi ei ole nii tugeva tahtega, et midagi reaalselt suures plaanis muuta, kui ta ei harmoniseeru. Täiuslik harmoniseerumine, samas, annab kõikvõimsuse oma tahte piires.
• On öeldud, et iga asja puhul on tähtis taotlus, aga veel tähtsam on tegevus. Ükski tahtlus ei saa realiseeruda, kui seda ei saada arukas, sihipärane ja läbimõeldud tegevus.
• Ei ole võimalik harmoniseeruda teiste inimestega, omamata lisaks usule ja tahtele ka väga head pilti nende tahtlusest; mõistvust ja kaastunnet. Ainult see võimaldab leida tahtluse, mis harmoniseeruks. Ei ole võimalik mõista spirituaalset ideaali, olemata seda tunnetanud; ei ole võimalik seda tunnetada, olemata seda otsinud. Reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogika tundmine tuleb kogemusest, teadusest ja intuitsioonist - usk on peaaegu intuitsiooni vastand, sest intuitsioon annab õhkõrnu viiteid ja eeldab täiuslikku eelarvamuse puudumist; vähimgi eelarvamus lõhub intuitsiooni pea kõige täiega.
• Igasugune tahtlus leiab oma realiseerumiseks viise, ent need viisid ei pruugi olla inimesele meeldivad ega eetilised - iga tahtlust oma kasuks peab saatma tahtlus kõrgemaks hüveks, üldiseks heaoluks, ja need kaks peavad harmoniseeruma; iga tahtlust kõrgemaks heaoluks peab saatma tahtlus oma kasuks, sõprade kasuks ja nende kasuks, kes soovivad sulle head - kes taotlevad oma tahtluse harmoniseerumist sinu omaga.

Selline tahtlus on seotud kristluse sügava palvega, budismi kirgastunud loovusega ja šamanismi terava tahte ning eluandva jõuga. Kõikidest nendest, aga ka elu kogemusest, võib välja lugeda - kui tahtlus ei harmoniseeru, võib see anda ülihäid lühiajalisi tulemusi, ent ringiga tuleb see tagasi ja tabab taotlejat, tekitab tõsisemat kahju, kui ilma taotluseta kunagi oleks olnud; budism, seetõttu, sisaldab oma reeglites - aga need ei ole ju täitmiseks - nõuet, et sellist tahtlust ei tohi üldse kasutada; budismis on see lihtsalt üks kiusatus teel kirgastumisele. Mida mõeldakse - kui see loomulikult areneb, jah, aga forsseeritud taotlusega kaasnevad riskid on sedavõrd suured, et ei, kindel ei. Et tunnetada paratamatust, saada aru reaalse maailma loogikast - selleks tuleb seda mõista ja tunnetada, heas ja kurjas, hea ja kurja - või miks rääkida heast ja kurjast? - ühtse tervikuna, sellisena, nagu see on. Alles läbi selle tunnetuse võib areneda tahtlus, areneda edasiviiv tahe, mis ei anna tagasilööke. Ja uskuge mind, ma olen seda kogenud :)