Ta kukkus kaevu, sai surma ja nädal varem kirjutas:
Well, in memoriam
May the flow of life go on.
The beautiful current, beautiful green light bridging what could've been a gap. Ever-present. Smiling from the inside out. Where will I go without the mirror to my soul?
I guess I'll keep moving forward as I usually do. Ebb and flow, layers upon layers. Not an end to anything for real, just change. Just a chance to see what there has been.Kaev oli neli meetrit sügav - intelligentne tüdruk, nagu tema, ei oleks seda ilmselt enesetapuks kasutanud :) Muud polegi teha, kui proovin hästi tõlkida:
Kaev, mälestuseks
Ilus voolus, imeilus rohekas valgus ühendamas seda, mis oleks võinud olla piir. Alati olemasolev. Naeratamas kogu oma olemusega. Kuhu ma küll läheksin ilma peeglita oma hinge?
Ma oletan, et lähen lihtsalt edasi, nagu ma ikka teen. Hääbumine ja vool, kiht kihi järel. Tõesti mitte lõpp, lihtsalt muutus. Lihtsalt muutus, et näha seda, mis on olnud.Ma arvan, et selle peale peaksin soovitama raamatut:
Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast"
Ja üks väike nõuanne veel:
Blogspotist kustuvad blogid teatud aja möödudes ära. Kes soovib Andeora blogi säilitada, peab kõik need tekstid endale arvutisse talletama.
Mulle tundub see kuidagi väga kirgastav sündmus, justkui seletaks lahti palju asju elust ja surmast ..sest tõesti asjad elus juhtuvad nii & miks mitte ka surm.
