Usk ja evolutsiooniteooria

Tänases teaduses on kohata kõvasti evolutsiooniteooria argumente mingitele tegevustele. Ma lugesin ühte blogikirjet, mis tekitas minus mõtte kirjutada samal teemal artikkel siia. Blogi, muidu, on piisavalt hea - õieti midagi ütlev, sisukas -, et viitasin sellele ka enda blogi lingikogus.

Blogikirje räägib sellest, et uuring näitab, et jumalausulised kipuvad omistama Jumalale iseenda isiklikke vaateid ning et nende arusaam Jumala vaadetest muutub, kui nende isiklikud vaated muutuvad. Tahaksin mainida, et evolutsiooniteoreetikud omistavad evolutsioonile täpselt sama moodi iseenda isiklikke vaateid selle kohta, mis suurendab tõenäosust ellu jääda. Näiteks omistavad paljud inimesed evolutsioonile omadust, et see eelistab kõige tugevamat - sellal, kui teised usuvad, et see eelistab kõige koostöövõimelisemat (et see eelistab kõige tugevamat kooslust, mitte kõige kurjemat kiskjat).

Väga vähe huvituvad evolutsiooniteoreetikud sellest, miks on püsima jäänud religioon. Usutakse ka, et klassikalises mõttes mingi kõrgema intellekti või kooskõla olemasolu fakt ei muudaks oluliselt inimtegevuse sisu - siiski muudab selline uskumus, teadlik või alateadlik, inimtegevust üsna oluliselt. Lastele olevat omane "maagiline mõtlemine", mida siis elu jooksul pisut välja juuritakse. Usu olemasolu põhjendatakse tihti, nagu ma olen kuulnud, sellega, et see aitab raskusi üle elada - et selline usk on mugavam. Siiski ei selgitata naljalt evolutsiooniteoreetiliselt, miks on inimene evolutsiooniliselt selliseks arenenud, et see usk oleks mugavam.

Öeldakse, et inimene valib endale sellise uskumuste süsteemi, mis kõige paremini toetaks tema valitud käitumist. Usun, et see on mitmesuunaline protsess - inimesel on valitud käitumisviisid ja kogemused, mis mõjutavad tema uskumuste tunnetuslikku ja ratsionaalset aspekti, toimub ka vastupidine. Et käsitleda Jumala uskumist evolutsioonilisest aspektist, tuleb kindlasti ära märkida, milliselt on seotud inimese käitumine ja Jumala uskumine või mitte uskumine. Võttes aluseks Piibli, räägivad paljud Jumala uskumisest seoses paradiisi ning "vajadusega uskuda, et surm ei ole lõplik" - siin võib olla mingi seos, aga ma ei hakka seda põhjalikumalt analüüsima. Arvan, et Piibel on inimtekkeline ning see, kui selles midagi väidetakse, ei tõesta veel, et see oleks väär - pigem on seal väga palju sellist, mis tundub intuitiivselt vägagi veenev, millele selle raamatu edu suuresti toetub. Seega peaks paljudel sealsetel kontseptsioonidel olema evolutsiooniline seletus - kui see väide kehtib, et evolutsioon valib kõige tugevamad. Samas on seal väga palju sellist, mis ei ole üldse sarnane paljudes teistes religioonides olevate Jumala käsitlustega. Ma usun, et evolutsioonil on olnud väga palju võimalusi valida inimesi, kelles ei mängiks müstiline element mingit rolli.

Kui nüüd vaadelda ühte aspekti Jumalast, mis vajaks evolutsioonilist seletust, siis minu meelest võiks see olla "kosmiline harmoonia". Nimelt sellepärast, et see ei eelda mitte mingisugust jumalausku - nii budismis, kui taoismis on sama element sees, tegemist on ateistlike maailmavaadetega. Jung kirjeldab seda, kui "sünkroonsust". Viimasel ajal hakkan nägema ka selle mõiste märksa tugevamaid tagamaid, kui seni olen adunud, ent kirjutan neist kunagi hiljem - usun, et mulle satub enne seda kätte ka mõni raamat, mis neid nähtusi juba põhjalikumalt analüüsiks, sest meie ühiskonnas on seda ammu unustatud vanat päris palju. Nimelt on nii massiusundite jumalauskude ühisosal, budistide maailmavaatel kui ka šamanistide või paljude teiste levinud maailmavaadete üheks keskseks motiiviks selline organiseeritus või harmoonia. Seda küll kirjeldatakse erinevalt - tegelikult seda põhjendatakse erinevalt - ja seega on oluline ka Jungi töö, kus seda põhjendatakse lääneliku maailmavaate alustel selliselt, et see oleks puhastatud paljudest lääne inimese jaoks vastuvõetamatutest liiasustest või ebausu elementidest. Seega on ka Jungi sünkroonsus ammu unustatud vana - nagu üle poole tema alkeemial põhinevatest töödest -, ehkki süntees lääne teadusliku pildi ning mõningate uute leidudega võib olla uus. Ok, nii palju siis küllaltki kõrvalisest mõttekäigust asjade vanuse teemal - on kummaline, et seda vanust nii tugevalt rõhutatakse; kelle jaoks on tähtis asjade vanus ja kelle jaoks nende innovatiivsus. Tähtis on selliste küsimuste puhul siiski see, kas need on olulised - ehk siis väärt läbi kaalumist - ja kas need on vähelevinud - ehk siis kõige praktilisemas mõttes uued; kui need on mõlemat, siis võib neist rääkimine tuua suuremat sorti kasu. Minu arvates ei peaks otsima igalt poolt ainult teaduslikule progressile iseloomulikku innovatsiooni laadi.

Niisiis, et asetada jumala olemasolu küsimus evolutsiooni kaalukausile, tuleb vaadelda selle seost inimtegevusega. Inimtegevus, mis eeldab asjade teatud harmooniat ja tähenduslikkust, on radikaalselt erinev sellisest inimtegevusest, mis seda ei tee. Üks huvitav näide on "ära sõnumine", mida just elukogemusest lähtuvalt, kohati isegi pilguga, mis soovib, et nende tähelepanu ei juhitaks selle mittevastavusele tunnustatud maailmapildiga, väldivad väga paljud inimesed oluliselt suuremal määral, kui saaks põhjendada isegi kõige paranoilisema füsikalistlikust maailmavaatest lähtuva mõtteviisiga. Teatud tüüpi asjad teatud tüüpi olukordades lihtsalt kipuvad nässu minema, kui need "ära sõnuda", ning sugugi mitte ainult siis, kui seda teha rambivalguses - sealjuures ilma mingi ilmse põhjuseta, miks keegi peaks neid nässu ajama. Selliseid väikseid mööndusi nende poolt tunnustatud maailmapildile leidub väga paljudes üldiselt peavoolu teadusliku maailmapildi omaks võtnute juures - ja tihti viitavad need ühele või teisele, mida võiks uskuda usklikud. Eriti palju on selliseid asju nende hulgas, mida aetakse tunnete, kommete või mingite patoloogiate kaela, millest kuidagi jagu ei saa.

Igal juhul - rääkides usust Jumalasse - on kummaline, et seda põhjendatakse sellega, et inimesele meeldib nii uskuda. Ilmselt meeldivad talle siis muuhulgas ka need muutused tema käitumises, mida see kaasa toob - ja mis selle usuga ilmselgelt kaasnevad, ehkki leidub neid, kelle arvates Jumala olemasolul ei oleks mitte mingisuguseid implikatsioone.

Väidan, et sellised implikatsioonid on peamiselt järgmised:

• Inimene omistab enda ümber toimuvale tähendust, käsitlemata seda puhtmehhaanilisena.
• Inimene eeldab, et mingi hulk asju, mis temaga toimuvad, on tema tegevusega tähenduslikult seotud, isegi kui otsest sellist sidet ei ole võimalik leida.
• Inimene otsib ümbrusest märke, mis viitavad mingitele asjadele, millega nendel märkidel ei ole kausaalset sidet.

Selliselt võiks leida ehk "jumalausku" isegi loomades (või usku sünkroonsusesse ja kõrgemasse tahtesse). Võimalik, et teatud määral on sellistest alustest lähtuv tegevus teadusliku alternatiiv - ent fakt on see, et evolutsiooniliselt on sellised tendentsid välja kujunenud. Fakt on ka see, et konstruktiivset evolutsioonilist käsitlust sellest, miks inimene selliseid asju kaldub uskuma ja tahab uskuda - ja miks ta võib tunda, et need asjad on olulised - ei ole mina senini näinud (kellegi muu, kui müstikute poolt). Mul on tunne, et selline käsitlus jõuaks sarnasesse punkti, nagu teatud minu ratsionaliseeringud - need põhjendavad asja küllaltki hästi ära, eeldamata sealjuures ei sünkroonsust ega jumalat - ja tegelikult tooksin ära selle, mis ei ole nii kergesti seletatav.

Nimelt - miks inimesed on nii kindlalt veendunud, et nende unenäod ja mõtted on seotud sellega, mis järgmistel päevadel toimub? Milline on selle evolutsiooniline tagamaa? Evolutsioonil oleks ju kerge olnud seda nähtust kuidagi ära hoida, kui oleks vähimgi evolutsiooniline üleolek sellel poolel, kelle ajus sellist asja ei toimu?

Kokkuvõtteks - rääkides evolutsioonist, omistavad inimesed sellele samasugust ratsionaalsust, nagu nende endi oma; väga harva põhjendatakse evolutsiooniliselt välja kujunenud omadusi uskumustega, mis neile ei kuulu. Muutes enda arusaamasid praktilisest tegevusest, muudetakse ka arusaamasid evolutsioonist. Ja ma siiralt usun, et evolutsioonimehhanismide laiem käsitlus eelduselt, et paljud asjad, mis on välja arenenud, on ka kasulikud, võiks vabalt anda mingit täiendavat siseinfot ka reaalsuse ja inimese keskkonna kohta - inimese kohastumise uurimine võib tuua välja väga peeneid senimärkamatuid asjaolusid keskkonnas.

Elu pärast surma

Küsimuses, milline on elu peale surma, on radikaalselt erinevad arusaamad.

Toon välja mõned koos seletuste ja eeldustega, samuti mõningate küsimustega.

Teadvus kaob peale surma ning midagi edasi ei tule

Üks üldtunnustatud teooriatest

Selline seisukoht võeti aluseks materialistliku teaduse loomisel. Materialistlikku teadust tuleb selgelt eristada näiteks filosoofiast, metafüüsikast ja müstikast, millele selliseid piiranguid ei ole. Tegu on füsikalistliku maailmapildi, füüsika metafüüsika või füüsika filosoofia osaga. Paljud füüsikud ei ole seda üheselt pooldanud.

Kui tegu on niiöelda teadusliku teooriaga, on väga tähtis esitada järgmised küsimused: milliste katsete teel see välja selgitati, millal see avastati, milline on eelduste kogum ja matemaatiliselt range loogika selle kontrollimiseks? Mina nendele küsimustele vastust ei tea - seda avastust omistavad mõned isegi ühele tuntud ulmekirjanikule, ent selline vaatepunkt algelisemal kujul tekkis kindlasti varem - siis, kui füüsika viimane sõna olid Newtoni teooriad. See ulmekirjanik lihtsalt defineeris täpsemalt, millega tegu.

Seda teooriat pooldavad paljud füüsikud ja samuti tehisintellektsüsteemide taustaga IT inimesed - usun ise, et esimeste puhul on see loomulik järeldus nende uuritavast valdkonnast, teiste puhul võiks oletada ka väikest soovmõtlemise elementi, tahaks ju nemad oma loomingu lõppproduktile ka teadvust, tundeid ja loovust. Väidan, et tõelise loovuse algoritmiseerimine ei ole võimalik.

Falsifitseeritav see teooria ei ole.

Toon ära selle teooria kirjelduse:

• Teadvus, tunded jms. on füüsikalise mateeria reaktsioonid.
• See tähendab sisuliselt seda, et matemaatiline mudel (mida füüsikaline reaalsusekirjeldus on) on täiesti võrdne reaalse teadvusega, samuti tajude, tunnete, mõtete ning muude kogemustega.

Selle teooria järgi on nii, et teadvus ei ole midagi fundamentaalset - näiteks, kui keegi rõõmustab millegi üle, siis selle taga ei ole reaalset iseseisvat tunnet, toimuv piirdub tema näoilme, ainevahetuse, teatud hormoonide tootmise ja muude füüsikaliste nähtustega. Midagi rohkemat, kui need füüsikalised nähud, seal ei ole - ja füüsikaliste nähtude all peetakse silmas just nimelt sellist kirjeldust, nagu lihaste liikumise ning hormoonide tootmise välisel vaatlusel ilmneb. Tuleb selgelt mõista, et see välistab selle, et toimuks midagi, mida paljud inimesed, nagu mina, kutsuvad kogemuseks ja teadvuseks. Minu jaoks on kogemus - näiteks tunded - täiesti iseseisev reaalsus, mis võib küll olla mõne füüsikalise protsessi loogika - näiteks hormooni tootmise - komplementaarne protsess, ent siiski on see midagi enamat, kui selle hormooni tootmine ise, kui hormooni tootmiseks nimetada ainult seda, mis on välise vaatluse puhul ilmne - reaktsiooni. Väidan, et arvutis modelleerides, kus iga osake on mälus kujutatud tema ruumilise koordinaadi ja olekuna (arvude komplektina) ei teki tunnet, kuigi võib tekkida väliselt samasugune reaktsioon. Arvuti, nimelt, ei võimalda isegi sellel reaktsioonil paralleelselt toimuda - iga osakese arvukogumi muutumist ja sellega seotud protsesse arvutatakse välja ükshaaval, mingit tegelikku ruumi seal sees ei ole, toimub lihtsalt suur hulk arvutusi, kus iga üksiku arvutuse puhul võetakse kaks arvu ning tehakse nendega tehe. Ekraanile pilti joonistades käiakse arvud uuesti ükshaaval läbi ning muudetakse mõnede põhjal pikslite värve ekraanil, teistega ei tehta midagi. Tähtis on silmas pidada, et selle teooria põhjal - sellest üheselt tulenevalt, mida kinnitavad ka kõik selle pooldajad - piisabki sellisest arvutuste seeriast, et vastav "tunne" tekiks. Väidan, et tunne ei piirdu sellega - tunne on füüsikalise reaalsuse tegelikult eksisteeriv aspekt, mis küll füüsika mõõteriistade jaoks võib olla registreeritav teatud füüsikaliste protsessidena. Füsikalistide arvates tunne ei sisaldu mitte nendes füüsikalistes protsessides, vaid isegi nendes näitudes. Veelgi enam - see teooria väidab, et kui ükskõik, mis vahenditega saaks programmeerida valmis seadme, mis välisel vaatlusel reageerib sama moodi ("sama keeruliselt"), kui inimene, siis sellel seadmel ongi tunded - sama hästi võiks väita, et inimene ei saa tundeid teeselda, sest teesklus ei pruugi vähendada reaktsiooni keerukust ja kuju.

Küsimust, millised füüsikalised protsessid - või reaalselt selle teooria puhul võib ka küsida, millised mehhaanilised protsessid - on seotud milliste teadvusnähtudega, üldse ei tekigi. Kõiki protsesse mõõdetakse väliste füüsikaliste mõõtmiste abil ning kui reaktsioon on sarnane, on järelikult ka tunne sarnane (või, konkreetsemalt väljendudes, seda tunnet üldse ei olegi - mõni füüsik võib öelda, et Undo Uus pingutab üle, aga tema artikkel on selle teooria täiesti loomulik järeldus, teisiti seda teooriat kokku võtta ei saa, muutmata selle alusväiteid või aksioome).

Huvitavad küsimused, mida esitada selle ja analoogsete teooriate pooldajale:

1. Kui võtta mina (see mateeria, millest koosnen) elementaarosakesteks lahti, siis teadvus kaob ja ma olen surnud. Kui nüüd panna need osakesed sama moodi kokku, kas siis tekib uus teadvus või taastub vana?
   
2. Kui võtta mina elementaarosakesteks lahti ning panna kokku samasugune uutest osakestest, kas see on siis identne selle endise minuga?
3. Kui teha minust identne koopia, kas see olengi mina? Kas siis on kaks mind?
4. Kui mind hormoonide tasakaalu ja DNA koostise sujuva muutmise teel teha sarnaseks ahvi või kaelkirjakuga - nii palju, kui see on võimalik, aga mõttelise katse käigus ehk ka täielikult -, kas siis on tegu minuga? Kas see on sama, mis mind osakesteks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna?
5. Kui ma lihtsalt ringi jalutan ja minu keemiline koostis muutub, kas tulemuseks olen siis mina või keegi muu?
6. Kui ma suren ja mateeria, millest koosnesin, muutub sajaks vihmaussiks, kas need vihmaussid olen siis mina või keegi muu?
   

Ühest küljest nagu vastuolu ei oleks. Kolmel esimesel juhul tuleks vastata, et tulemuseks on endise minuga identne mina, kahest viimasest juhust esimesel, et ei ole ja teisel, et on sarnane.

Teisest küljest - kui võtta eelduseks, et minul kui isikul on teadvus, mis on järjepidevalt üks, tekib nende küsimuste vastustesse mitmeid vastuolusid. Kui vaatlus näitab, et minu teadvus on pidev - nimelt seda, et ma olen sama mina, mis ma olin kaks aastat tagasi ja kui minu mälestused kellelegi teisele üle kanda või teha identne koopia, siis ikkagi säiliks minu teadvuse järjepidevus ja tema ei moodustaks sellest osa, siis tuleks sellest kirjeldatud eeldusest lähtudes vastata osadele küsimustele teisiti, kui selle teooria või pigem hüpoteesi järgi rangelt võttes tuleb.

Olen märganud, et teadlased väidavad järjekindlalt, et just see teooria on ilma kahtluseta õige ning kõik katsed, mis viitavad mõnele muule võimalusele, on kas võltsitud või valesti tehtud. Minu meelest kirjutab siin eelarvamus üle katsete objektiivse tõlgendamise.

Muide, rõõmustavalt tehakse katseid unenägude lindistamise ja muu sellisega, mis seob füüsikat ja psühholoogiat. Kahjuks küll võib see suurendada riske, mida kätkeb endas - seni veel lõplikult lahendamata - totalitarismioht, ent see ei muuda midagi küsimuses, et füsikalism ei tunnista tundeid. Teisenduste matemaatilised mudelid on miski, mida saab vaimsete asjade juures edukalt kasutada, aga mitte need vaimsed asjad ise - seda enam, et reaalsest mõtete lugemisest on ka need seadmed sama kaugel, kui kasukas tuletegemisest.

Kogemus on seotud mateeriaga, alternatiivne füsikalistlik vaade

Märgin ära - mitte see väide ei ole füsikalismi alternatiivne tõlgendus vaid tundub, et terve selline füsikalism oleks alternatiivne. See tooks sisse varjatud omadusi, millel on ka on eksistents ehk siis see, mida Kanti meelest uurida ei saa - asjana iseeneses -, mitte ainult teeb eksistents. Füüsika uurib ainult seda, mida asjad teevad ja kuidas nad liiguvad - mitte seda, mis nad on. Siiski, kui füüsik üldse kunagi tahab sõna võtta psühholoogias, ilma kas enda sõnaõiguse sfääri väga kitsalt piiritlemata või sisuliselt naljakat muljet jätmata, peab ta kindlasti tunnistama, et võimalus, et asjad ka on, ei ole füüsikaga tegelikult kuidagi vastuolus. Seda, mis on, võib kutsuda asjade varjatud omadusteks eeldusel, et ainus, mis ei ole varjatud, on see, mis on mõõteaparatuuri näitudest vahetult tuletatav.

Mina olen võtnud enda mõtteviisi aluseks väite, et teadvus on umbes sama järjepidev ruum, nagu seda on tavaline füüsikaline ruum - või on tegemist ainega või millegi elektrivälja sarnasega. Mul ei ole põhjust neist ühte teisele eelistada siinkohal - pean silmas seega, et teadvus on midagi, mis on füüsikalises mõttes olemas, nii nagu on olemas asjad, millele kehtivad jäävuse seadused. Kogemus on järjepidev - selle laad ja sisu võivad muutuda, aga näiteks minu kehas toimuvate kogemuste jada seob see, et need kogemused toimuvad ühes "kohas", mis on järjepidev; minu kogemuste jada identifitseerib ühe järjepidevuse ahela ja kellegi teise kogemuste jada identifitseerib teise järjepidevuse ahela. Usun, et selline järjepidevus on kogemuse lahutamatu osa - et isegi, kui teha minust koopia, siis see koopia ei ole mina, isegi kui tal on "võltsmälestused", mis on minu mälestustega identsed. Usun, et seda järjepidevust ei määra mitte mälu, vaid see on reaalne järjepidevus. Kogemus kui selline - mõte, tunne või aisting, igasugune teadvuse sisu - on laadilt muutuv, sellal kui teadvus ise - ruum, kus kogemus sünnib - on järjepidev ja ühte teadvust saab teisest füüsikalises mõttes eristada. Kui füüsikaline ruum on Üks, siis on seda ka teadvus, aga samas mõttes, nagu füüsikaline ruum jaotub erinevateks eraldatud osadeks, jaguneb neiks ka teadvus - ja kuna füüsikast rääkides ei tohiks kasutada budistlikke ühe meele kontseptsioone, sest need on ilmselgelt teise paradigma või tasandi kirjeldus, siis võin julgelt öelda, et teadvusi on palju ja igalühel on oma sisemine järjepidevus ning muutuvad sisud. Väidan, et järjepidevus eksisteerib ka siis, kui vahepeal "teadvus kaotada" - näiteks magama minna ja üles tõusta, mispuhul on teatud süvaune hetked, kui teadvust kas ei ole või on seda "vähe", so. ei olda teadvel.

Falsifitseeritav on see teooria juhul, kui uurida teadvusnähtude füüsikalisi paralleele ja sisu edasi ning teha nende kohta täiendavaid oletusi. Usun, et seda teooriat saab kasutada "tugipunktina" - see lubab märksa rohkem, kui eelmine, nimelt lubab see "varjatud omadusi" ehk tunnetust, samas on võimalik sellest uuringute põhjal välja arendada ka suvalist muud teooriat; tegelikult on kõik teised siintoodud hüpoteesid selle hüpoteesi erijuhud kindlate "konstantidega" - mingil määral välja arvatud esimene, füsikalistlik paradigma, mis on selle hüpoteesi erijuht, kus ühtegi teadvuse sisu ei defineerita. Viimase erijuht ei ole ta ainult seetõttu, et ma ei arvesta seda juhtu sõnastustes, so. sõnastus kinnitab, et sellised varjatud omadused peavad olema, sest selles ühes faktis olen ma veendunud ja usun, et seda saab iga piisava enesepeegelduse võimega inimene piisava veenvusega kontrollida igal ajahetkel.

Siit tulenevad implikatsioonid:

• Kui eksisteerib ainult füüsikaline mateeria, siis järelikult on teadvusnähud tuntud füüsikalise mateeria protsesside komplementaarsed protsessid.
• Kuna teadvusnähud eksisteerivad fundamentaalses mõttes, siis peavad need juhul, kui midagi peale füüsikalise mateeria ei eksisteeri - mis puudutab põhjuse-tagajärje seoseid -, siis on teadvusnähud selle füüsikalise mateeria komplementaarne protsess, kindlad teadvusnähud toimuvad siis ja ainult siis, kui toimuvad nendega komplementaarsed füüsikalised protsessid.
• Ei ole selge, millistele tingimustele vastavad füüsikalised protsessid kaasnevad milliste teadvuslike protsessidega, ent selge on see, et seos on olemas ja seda võib uurida.

Sellise hüpoteesi üldine omaksvõtt tööhüpoteesina avardaks oluliselt teaduse võimalusi seda valdkonda uurida. Eelmise hüpoteesi puhul on juba ette, eelarvamuslikult ehk aksiomaatiliselt otsustatud, et isegi ei uurita juhtusid, kus varjatud omadused eksisteerivad.

Mis on lisaks siit teooriast implitseeritav, on asjaolu, et kuna teadvusnähud ja füüsikalised protsessid on mõlemad fundamentaalsed ja omavahel komplementaarsed, siis järelikult kehtivad füüsika jäävuse seadused mingil kujul ka teadvusnähtudele - välistamata seda, et teadvus vahepeal kaob.

Seega võib eelnevalt toodud küsimustele vastata uuesti - ja ainus minu meelest kergesti igapäevaelus kontrollitav juht, mis seisneb selles, et isegi hoolimata minu liikumisest (ajus toimuvate protsesside muutumine) on mul säiliv järjepidevus, so. toimuv toimub pidevalt ja toimub minuga. Samas tuleb siit välja, et on võimalik, juhul kui materiaalseks protsessiks, millega mu teadvus seotud on, on mu keha, et kui minus sisalduv mateeria saab peale mu surma sajaks vihmaussiks ja muudeks laiba juures elutsevateks satikateks, siis jätkub ka minu kogemus nende kogemusena. Siiski, see ei ole kindel, milline osa mind moodustavast mateeriast on minu teadvus - mulle tundub igaljuhul, et ümbersünd üheks vihmaussiks eeldaks füüsika kohaldamist ning põhimõtteliselt uute mõistete kasutuselevõttu.

Kui teadvuslikult rääkida ühe meele teooriast - mille järgi kõik elusolendid on tegelikult üks ja eristused on illusioon -, millega võiks üritada seda siinset "kummutada", siis väidan, et füüsika kui selline ei ole teadus, mis töötaks sellel tasandil, kus eristused on illusioon, isegi kui selline tasand peaks eksisteerima. Seega ei pea füüsikaga komplementaarne psüühikateooria kindlasti sellist holistlikku vaadet aluseks võtma, sest füüsika ise on diskreetne ja eristav teadus. Ühe meele vaatest võiks lähtuda ainult füüsika, mille järgi ei eksisteeri ka eraldiseisvaid füüsikalisi nähtusi ning kehi või osakesi.

Teadvused sünnivad ümber, hing võib kehast lahkuda

See võiks olla kolmas teooria, ent väidan, et see on eelmises lõigus kirjeldatu erijuht. Nimelt väidab see sisuliselt seda, et hing on seotud mateeria liigiga, millel on senitundmatud omadused - või äkki hoopis mõne tuntud mateeria liigiga, millel on selline omadus, et see võib "kehast lahkuda". See võiks olla keeruka liikumisstruktuuriga algosake, mõni sõltumatu väli vms.

Seda seetõttu, et vaadates füüsikaliselt, tuleb iga nähtust võtta ennekõike mateeriana. Sellel võib olla sisemine aspekt - kogemuslikkus või kogemise võime, teadvus -, ent väliselt vaadeldes on see miski, mis on interaktsioonis mateeriaga. Füüsikaliselt sellise nähtuseni jõudes saab seda nimetada sama palju mateeriaks, kui näiteks elektrivälja, valgust või energiat - kui mateeriaks kutsutakse muid füüsikalisi nähtusid, siis on selge, et igasugust mateeriaga interaktsioonis olevat objekti, olgu tema liikumine kuitahes kummaline või keeruline, kutsutakse samuti mateeriaks. Sellisel juhul, siiski, võiks ümbersünni teooria tähendada, et on olemas tavalisest mateeriast märksa tugevama koospüsimise võimega mateeria vorm, mis on seotud elusolenditega (aga miks mitte ka muuga - kes on tõestanud, et kivi midagi ei koge?) mingite keerukate (aga äkki hoopis väga lihtsate?) reeglite põhjal. Kui uskuda eelmiste elude meenutamise võimesse, peab see teadvus olema ühtlasi ka mälu kandja - või siis säilitama sidemed sellega, millega ta on varemalt kokku puutunud (ja tundub, et mõningane sidemete säilitamine tegelikult toimubki, ehkki see on juba füüsika valdkond ja ma ei taha selles osas, eriti siin artiklis, midagi väita).

Teooria, et eksisteerivad ümbersünnid, on väga lähedane teooriale, mille järgi võib kehast väljuda. On küll võimalus, et kehast väljumine toimub projektsioonina, mis eeldab ka keha kui projekteerijat, ent üldiselt võiks kõik need, kes on suutnud kehast väljuda ja enda sellist võimet kontrollida, tugevalt kaaluda võimalust, et nad on ka oma kehas samasuguse projektsioonina ning väljuvad sellest peale surma. Castaneda on üks väheseid, kes usub küll projektsiooni, ent mitte elu peale surma - ülejäänud kipuvad uskuma kas mõlemat või mitte kumbagi väidet. Seda kutsutakse "unenäokehaks" ning budistlikus teoorias on unenägude juhtimine ning võime peale surma oma järgmise elu üle kontrolli omada omavahel väga tugevas seoses. Omaette küsimus ümbersündide puhul on ka see, et kas mälu on pigem seotud keha või vaimuga - budism tundub eeldavat, et mälu on tugevamalt seotud kehaga, ent taastatav ka peale kehast lahkumist. Eelmiste elude meenutamist üldiselt ei peeta siiski palju raskemaks ega millekski põhimõtteliselt muuks, kui varase lapsepõlve või looteseisundi kogemuste meenutamiseks - eeldatakse, et tihti järgneb üks loomulikult teisele. On ka muid lähenemisi. Usutakse, et vastsetele Buddhadele tulevad mõne tunni jooksul meelde kõik eelnenud elud, mida nad uuesti "läbi elavad" - sedapuhku küll oluliselt meeldivamalt. Unenäokeha hoiab mõnda aega oma vormi, mis tal elus oli (või õieti pendeldab selle vormi ja muude vormide vahel, olles märgatava osa ajast selles vormis) ning seejärel elust jäänud struktuurid lagunevad ning minnakse "eluga edasi". Väga tähtis, kui seda kõike uurida, on aru saada, mis jääb eelmistest eludest järgi - kas puhas teadvus ilma mingi mälu ega harjumuste struktuurita või teadvus ja puhas karma - sellisel juhul küsimused, kas karma koosneb mälestustest, harjumustest ja/või veel millestki? - või kandub mingi osa karmast edasi koos teadvusega ja mingi osa muul moel, näiteks lastele? Mingi osa karmast on niikuinii perekonna, riigi või rahva karma - ja Steineri raamat planeetide ajaloost oli minu jaoks esimene kokkupuude lähenemisega, mille järgi on elud ja ümbersünnid ka planeetidel, rahvastel ja tähesüsteemidel; selline lähenemine on juba väga keeruline ning mulle mõneti võõras, kuigi tajusin selgelt, kui konkreetne ja selge, mõneti haarav või veenev see mõttekäik oli, nii et panin selle kõrvale kui millegi, mis väärib kunagi uurimist. Igaljuhul on oluline vastata, kas teadvus on rohkem seotud keha või unenäokehaga ja kas unenäokehal võiks olla kehast sõltumatu eksistents? Millised niidid neid seljuhul seoks ja miks?

Niisiis väidan, et kuna ka see väga levinud hüpotees või teooria on eelmises osas toodu erijuht, oleks mõtet peamiseks tööhüpoteesiks võtta just eelmises osas toodu ja sealt edasi minna, loomulikult ammutades inspiratsiooni katsete, kontrollitavate asjaolude või loogika jaoks ka budistlikust vaatest, mis mulle isiklikult tundub kõige tõepärasem.

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.

Vaimsete voolude võrdlev analüüs

Vaimsed voolud on niisiis teatud kultuurid, mis voolavad mööda aegu ja inimesi ning mille eesmärgiks on saavutada midagi vaimset.

Vaimsete voolude põhisuunad on küllaltki erinevad ning samas sarnased. Vaimsed voolud on ka tänapäeva teadus, kultuur ning poliitika - asjad, mis põhjustavad paljusid füüsilisi nähtusi, nagu kogu see elukeskkond, milles tänapäeval elame. Seega ei jäta ma ka neid välja.

Arenenud vaimne vool loob ühtse terviku, paradigma, mille valguses vaadeldakse kõike - eesmärke, vahendeid, inimese arengut ja tema tegevust nn. füüsilises ruumis. Tahaksin näidata mitmesuguseid vaimsete voolude põhidimensioone ning selgitada nende sisu. Tekst sisaldab suurt hulka hinnanguid ning eesmärk on näidata dimensiooni (siin: vastandite paari) koos selle sünteesi viisiga. Jätan tähelepanuta, et paljud voolud sünteesivadki neid dimensioone, kuna sellest hoolimata on need väga kergesti jälgitavad.

Kõik need skaalad on eelduslikud, aksiomaatilised. Ühtegi ei ole tõestatud - kõiki toetavad mitmesugused argumendid, mille tugevuse hinnangud on rangelt individuaalsed ning sõltuvad kultuurilisest kontekstist, isiksusest ja juhusest.

Dimensioon: Konsensuslik-individualistlik

Üks oluline skaala, mille alusel vaimset voolu mõõdetakse, väidete tõesuse hindamise mõõde, mis võib olla konsensuslik või individualistlik. Vastandite paar siinkohal on teaduslik ning budistlik paradigma.

Hetkel kehtiv teaduslik paradigma rõhutab igat laadi informatsiooni omandamise viiside plaanipärast korratavust kui olulist selle tõesuse hindamise viisi. Mis ei ole korratav, loetakse üldjuhul lihtsalt vääraks või põhjendamatuks. Korratav on see, mis kordub iseeneslikult piisavalt sagedasti ja paljudes kohtades (supernoovad) või siis see, mida saab nn. laboratoorsetes tingimustes või muul hõlpsal viisil esile kutsuda. Sisuliselt loeb algoritmiline korratavus - korratakse algoritmi (teatud süstemaatilise tegevuste ja reaktsioonide järjestuse) põhjal. Kordamise viisid, mis sisaldavad pingutust, juhust või iseenda arendamist, ei ole alati veenvad. See tähendab seda, et printsipiaalselt ei ole võimalik lugeda teaduslikuks tõeks midagi, mille mõistmine eeldab mingeid loomulikke eeldusi; mille keerukus on liiga suur, et igaüks seda ära saaks tabada või mida juhtub üks kord sajandis. Näitena loetakse vääraks inimeste väited, et neil on võime näha või mõjutada teises galaktikas toimuvaid sündmusi (eeldab mingeid loomulikke võimeid, et kontrollida); samuti loetakse vääraks võimalus, et ümbritsevas keskkonnas on keerulise analüüsi tulemusel võimalik näha mõtestatud seoseid (eeldab vähemalt kõrget IQ'd või võimet teatud tüüpi mustreid tabada); samuti loetakse vääraks mingid ajaloos kirjeldatud sündmused, mille analoogid ei sisaldu tänapäevases rutiinis. Teaduslik paradigma loeb sellised eeldused vääraks ning püüab takistada kommunikatsiooni inimeste vahel, kes nendega tegelevad, püüdes neid tembeldada ebateaduslikeks (isegi, kui ei ole mingeid kindlaid tõendeid, et nende inimeste tööd sisaldaks mingeid fakti- või loogikavigu).

Teadusliku paradigma loomulik implikatsioon - teatud kompleks asju, mis pidevalt korduvad ja on kergesti korratavad, uuritakse põhjalikult läbi; teised asjad, mille statistiline tõenäosus on alalävine, ei saa jõuda teaduslikku ühisteadvusse - tihti ka mitte hüpoteesidena. Kuna tõenäosus, et eksisteerib väga madala tõenäosusega asju, on väga suur, siis on tõenäosus, et selline paradigma omab oma kindlaid piire, samuti väga suur. Paljud asjad, mida teadus ei ole uurinud - ja mida loetakse paranormaalseteks - on faktiliselt asjad, mille uurimine oleks äärmiselt keeruline ka juhul, kui nad eksisteeriks kirjeldatud kujul. Ülejäänud asjad on reeglina ümber lükatud ning nende väitjad ei suuda koguda erilist kõlapinda.

Budistlik paradigma on näide individualistlikust paradigmast. Selle keskmes on inimese areng nn. teadlikkuse skaalal. Budism väldib igat laadi hinnanguid ja eeldusi, nii et terve religiooni sisu on nende mõistja jaoks küllaltki väike komplekt printsiipe, mille tõesus on üsnagi kaheldamatu - alternatiivid ei ole mõeldavad. Igat laadi konkreetsed väited ei kuulu otseselt sellesse budismi tuumikusse. Budismi põhiteooria ei ole selle tõttu mahult väiksem, kui teaduslik teooria - selle sisu on lihtsalt erinev; selle asemel, et rääkida, kuidas asjad on, räägib budism, kuidas nende mõistmiseks vajaliku teadlikkuseni jõuda. Teaduslikest teooriatest räägivad omavahel inimesed, kelle matemaatilise analüüsi võime, olemasolevate uurimuste tundmise määr ning teaduslike teooriate tundmine on piisavad. See võimaldab mõista teatud ratsionaalseid teadmisi ning teadus ei loobu naljalt raamidest, mille piires need on defineeritud - see tekitaks ühildamatuse uute ja vanade teooriate vahel. Budismis sellist konsensuslikku mõistmist ei eeldata - hinnatakse inimesi, mitte teooriaid, ning kommuuni aluseks ei ole sedavõrd tugevalt ühine usk või jagatud veendumused, kui teadmises, kuivõrd selleks on üldine teadlikkus ja taipamise võime. Seega on budism selle skaala teises otsas.

Mõõde konsensuslik-individualistlik avaldub tugevalt mõõtmena mittemüstiline-müstiline. Kuna suuremal osal inimestel on kogemusi, mida esineb väga väiksel osal inimestel - erinevat laadi siis -, saavad sellised kogemused avalduda ainult mõõtme individualistlikus otsas; konsensuslik ots sisaldab kogemusi, mis vastavad teatud kriteeriumitele: märgatavad (suur osa inimesi märkaks neid enda kultuuriliselt baasilt ja enda tähelepanuvõime juures), jagatud (suur osa inimesi kogeb neid), sagedased (suur osa inimesi kogeb neid tihti, neid ei saa lugeda võltsmälestusteks ega ajutisteks hallutsinatsioonideks). Kuna inimest saab tema kogemuste suhtes kergesti ümber veenda - et miski oli unenägu, hallutsinatsioon või nägemishäire -, siis on konsensusliku paradigma inimesel raske jõuda mingite selliste nähtuste selgema mõistmise või analüüsini. Individualistlikus skaala otsas on teistmoodi ohud, ent nendest räägitakse meie ühiskonnas juba koolis, nii et ma ei hakka kordama - see tekst ei ole mõeldud ajale vastu pidama.

Dimensioon: Põhjuslik-eesmärgipärane

Sügav lõhe, mis eristab paljusid vaimseid voolusid, on nende käsitlus maailmast kui põhjuslikust või kui eesmärgipärasest.

Teaduslik paradigma on näide põhjuslikust paradigmast. Selle põhjal määrab minevik tuleviku - selle kinnituseks ei ole väga palju kindlaid tõendeid, et see üheselt nii on. Väide kõlab, et Universumis ei toimu midagi, mida põhjustaks midagi tulevast - toimuvad ainult asjad, mis on põhjustatud mineviku poolt.

On olemas ka küllalt kindel tõend neile, kes soovivad seda märgata, et vastupidist esineb - inimene on võimeline tegutsema eesmärgipäraselt, mingi tulevikusündmuse saavutamise vajadus põhjustab tema tegevust olevikus. Autentselt tegutsedes arvestab inimene asjade seisuga tulevikus ning sellega, millist asja ta seal saavutada tahab, ning valib oma tegevused selliselt, et see asi sünniks - see on reaalse elu näide, kus sündmused toimuvad tagurpidi põhjuslikkusega ehk siis mingi situatsioon tulevikus mõjub nii, et sündmused minevikus koonduvad selleks tulevikusündmuseks kokku selliselt, nagu loodusseadused seda lubavad; loomulikult ei tegutse inimene alati nii autentselt, vaid pigem võltsmälestustele sarnaneval viisil, kus minevikusündmuse vahetu mõju olevikule ajaga väheneb.

Kristlik paradigma on näide sellest, kuidas saatus mõjutab kindlalt kõike toimuvat - kõik on eesmärgipärane, midagi ei juhtu ilma eesmärgita. Erinevalt budismist, mis ei ole selliste äärmusteni jõudnud või on need integreerinud, on kristlik paradigma üheselt eesmärgipõhine. Sellest lähenemisest on võimalik leida kerge vaevaga mitmesuguseid vigu.

Dimensioon: subjektiivne-objektiivne

Subjektiivse-objektiivse skaala on mõnevõrra suhteline, nagu teisedki, ent siiski üsna selgelt nähtav.

Teaduslik paradigma on rangelt objektiivne. See tähendab, et asjade tegelikku olemust vaadeldakse, hinnates elutute objektide liikumist. Kõige kindlamaks loetakse reeglid, mis hõlmavad kaht - välist vaatlust ja elutut objekti. Kui katse on korratav, see ei sisalda inimfaktorit ega subjektiivset tõlgendust (esile kutsutav täiesti algoritmiliselt, mehhaaniliselt), siis on see faktina kõige tugevam. Kui sündmus on seotud tõlgenduste või tunnetega, siis on see vähem objektiivne ja loetakse nõrgemaks kinnituseks hüpoteesile - näiteks, kuigi inimene võib iseennast vaadeldes öelda, et tegutseb eesmärgipäraselt, siis välise vaatlusega (biheivioristlikult) seda kinnitada ei saa, pigem võib võtta tööhüpoteesiks, et näivus eesmärgipärasusest on hüpoteetiliste põhjuslike protsesside kõrvalprodukt. Samuti, kui sündmus on seotud elusolenditega, on see nõrgem kinnitus - näiteks, mõõtes mõnd keemilist protsessi laboratoorselt, on tulemused tugevamad, kui sama protsessi puhul elusolendis; suutes taandada elusolendis toimuva mehhaanilisteks protsessideks (kasvõi hüpoteesi tasemel) on tulemus usaldusväärsem, kui selle protsessi vaatlus elusolendis ning sellest tehtud järeldused. Tõesemaks loetakse jälg, mis on jäetud mehhaanilisele seadmele, kui jälg inimese mälus.

Šamanistlik paradigma on rangelt subjektiivne. Igasugused tulemused loetakse tugevamaks, kui need on saadud sügava sisekaemuse teel. Budismis eeldatakse, et meeled võivad petta, ent inimese sisemine loogika teeb seda vähem, vähemalt kui inimese teadlikkus on piisavalt kõrge. Usaldatakse sisemist ja individuaalset loogikat ning usutakse, et enamust asju ei saa algoritmiliselt kirjeldada ega mehhaaniliselt mõõta - kuna budismi vaatlusandmed põhinevad ülikeeruliste süsteemide (inimene, puu, elusloodus) jälgimisel ning väga lihtsad süsteemid (aatomi lõhustumine, gravitatsioon) moodustavad väga väikse osa vaadeldavast maailmast, siis kehtib see budismi poolt vaadeldavatele nähtustele ka teaduse kontekstis, kus iseloomustatakse vähest teadmist ning võimetust selliseid süsteeme mõista, kirjeldades kõiki nende uurimise läänelikke valdkondi mõistega "pehmed teadused". See mõiste iseloomustab kõiki piisavalt keeruliste süsteemide uurimisega tegelevaid valdkondi.

Dimensioon: moraalne-utilitaarne

Kuigi filosoofiliselt võiks uskuda, et eetika, poliitika ja igasugused eesmärgipärased tegevused on lääne teaduse poolt a priori välistatud, ei ole see siiski nii. Iga paradigma suudab kuidagi seletada täiesti mõistetamatuid nähtusi, pannes need selle paradigma raamesse, ning ignoreerida kergeid vastuolusid või lükata nende lahendamist heas usus edasi. Seega on lääne teaduses teatud utilitaarne eetika - see on eetika, mis tuleneb ratsionaalsest prognoositavusest (mida lääne teadlane eelistab sõnale "ennustama", kuna selle emotsionaalne taust tähistab seda, mida kutsutakse põhjuslikkuse ahela süstemaatiliseks uurimiseks, üldistamiseks ning järelduste tegemiseks). Mõneti võib jääda lahtiseks, millise protsessi kaudu saab prognoosidest eesmärgipärane tegevus, ent üldjoontes hinnatakse seda nii, et eesmärgipärast tegevust meenutavad keemilised protsessid jäävad suurema tõenäosusega püsima ning nende kohanemisvõime tõttu selekteeruvad sellised ka välja (biheiviorism põhjendab sellega ka mälu olemasolu - algne biheiviorism ei tunnistanud mälu, sest see on sisemine reaalsus, ent hiljem leiti, et vaatlusandmete tõlgendamine on ilma sellise tundmatu nähtuseta, mida küll vahetult mõõta ei saa, liiga keeruline).

Siiski, teaduslik paradigma ei anna eesmärke. Eesmärgi olemasolu põhjendatakse evolutsiooni, instinktide (ellujäämisinstinkt) ja muu sellisega; vajadus ellu jääda ja püsida on implitsiitne ja mitte lääne teadusest otseselt järelduv. Üldiselt vastab lääne eetika analoog küsimusele "kuidas", siiski saab eiteakust tulevatest printsiipidest edasi juba loogiliselt tuletada - näiteks on olemas põhimõte, et peaks olema sõnavabadus (või õigus elule), mida küll otseselt põhjendada ei saa, ent selle ümber annab ehitada juura, mis sellest lähtuvat edasi võimalikult mehhaaniliselt ja süstemaatiliselt töötleks. Sisuliselt võib siiski öelda, et lääne teaduses ei eksisteeri eetikat - eetika on implitsiitne, teadvustamatu protsess ning teadus kui vool ei valgusta seda kuidagi, ei muuda selle olemust selgemaks ega valgusta seda. Läbimurdeid eetikas ei suuda lääne teadus teha ega ka mitte lahendada eetilisi probleeme; selle tõttu on läänes olemas palju kompensatsioonimehhanisme, nagu kunst, kirjandus, muusika ja poeesia, mille sisu ega mõtet teaduslikult mõista ei saa, aga mida juriidilises ja teaduslikus mõttes käsitletakse siiski kultuuri kohustuslike komponentidena, mida on vaja finantseerida ning edendada.

Moraalikoodeksid, samas, on tugevalt esindatud kristluses. Budism ei ole moraliseeriv õpetus, kuigi selles on väga üheselt näha kõik vajalik, et jõuda eetikani - budismi jaoks ei ole eetika ja headus seletamatud nähtused, vaid need on teooria poolt hõlmatud ning kirjeldatud. Kristlus, siiski, on võtnud moraali põhialuseks ning jääb seega selle skaala äärmusse (kuigi ei ole isegi selge, kas selline moraliseeriv äärmuslus ise on moraalne - nii teaduslik kui budistlik käsitlus vastaks pigem eitavalt). Kristlasele on iseloomulik see, et moraaliküsimusi uuritakse samasuguse põhjalikkuse ja sügavusega, nagu teadlane uurib mateeria kosmilisi printsiipe; kristluses saab seega teha moraaliteemalise avastuse, sellal kui teadlane saab sellel teemal teha ainult kokkuleppe. Kristlane ei saa tõestada aluseid - kristlikule moraalile kehtivad Gödeli mittetäielikkuse teoreemid -, ent moraalis toimub sarnane areng sellele, kuidas teadlane arendab loodusteaduslikku maailmavaadet.

Dimensioon: dogmaatiline-avatud

Dogmaatilisuse skaala ühes otsas on mõttevoolud, mis reageerivad valuliselt igasugustele katsetele midagi ümber hinnata, ümber mõtestada või muuta.

Kristlus jääb skaala dogmaatilisse otsa. See oli põhitrump, mille abil teadus kristluse välja sõi - kristluse valulised reaktsioonid oluliste tõdede muutmisele. Teadus ise väldib sedavõrd valulikke reaktsioone ja üks teaduse kirjutamata seadus on see, et kedagi ei panda naljalt tuleriidale, vaid kasutatakse vaimses sõjas vaimseid meetmeid - siiski ei pruugi teadus alati argumente kasutada, vaid kasutab tänapäeval ka autoriteeti, faktidest mööda vaatamist ja lihtlabast bluffi. Siiski ei ole kristlus selle skaala absoluutses lõpus - teatud vähem aksiomaatilisi asju on kristlased läbi aja analüüsinud ja täiendanud (see ongi kirikuõpetajate ja munkade, aga eriti kõrgemate vaimulike põhitegevus), ent paljudele asjadele reageerinud meelevaldse valulikkusega - ennekõike sellele, mille muutlikkus on tänapäeva teaduse põhifeatuur, nagu füüsikalist reaalsust puudutavad väited.

Skaala avatud otsa jääb budism. Budism ei esita kindlaid väiteid - peale mõne, milles kahtlemine ei ole keelatud ja millele vastavust ei pea budistlik tekst tõestama, kui see on veenev. Budism lubab erinevat moraali, uskumuste süsteemi ja käitumist igale oma liikmele.

Dimensioon: vaimne-materialistlik

Jällegi, teadus jääb teise otsa ja paljud teised esimesse. See on ära leierdatud, aga väga oluline dimensioon. Vaimse puhul on tähtis see, mis on vaimne; materialistliku puhul on tähtis see, mis on füüsiline. Seda, milles seisneb tähtsus ja kuidas tähtusele reageerida, vaatleb iga vaimne vool erinevalt.