Vaimsete voolude võrdlev analüüs

Vaimsed voolud on niisiis teatud kultuurid, mis voolavad mööda aegu ja inimesi ning mille eesmärgiks on saavutada midagi vaimset.

Vaimsete voolude põhisuunad on küllaltki erinevad ning samas sarnased. Vaimsed voolud on ka tänapäeva teadus, kultuur ning poliitika - asjad, mis põhjustavad paljusid füüsilisi nähtusi, nagu kogu see elukeskkond, milles tänapäeval elame. Seega ei jäta ma ka neid välja.

Arenenud vaimne vool loob ühtse terviku, paradigma, mille valguses vaadeldakse kõike - eesmärke, vahendeid, inimese arengut ja tema tegevust nn. füüsilises ruumis. Tahaksin näidata mitmesuguseid vaimsete voolude põhidimensioone ning selgitada nende sisu. Tekst sisaldab suurt hulka hinnanguid ning eesmärk on näidata dimensiooni (siin: vastandite paari) koos selle sünteesi viisiga. Jätan tähelepanuta, et paljud voolud sünteesivadki neid dimensioone, kuna sellest hoolimata on need väga kergesti jälgitavad.

Kõik need skaalad on eelduslikud, aksiomaatilised. Ühtegi ei ole tõestatud - kõiki toetavad mitmesugused argumendid, mille tugevuse hinnangud on rangelt individuaalsed ning sõltuvad kultuurilisest kontekstist, isiksusest ja juhusest.

Dimensioon: Konsensuslik-individualistlik

Üks oluline skaala, mille alusel vaimset voolu mõõdetakse, väidete tõesuse hindamise mõõde, mis võib olla konsensuslik või individualistlik. Vastandite paar siinkohal on teaduslik ning budistlik paradigma.

Hetkel kehtiv teaduslik paradigma rõhutab igat laadi informatsiooni omandamise viiside plaanipärast korratavust kui olulist selle tõesuse hindamise viisi. Mis ei ole korratav, loetakse üldjuhul lihtsalt vääraks või põhjendamatuks. Korratav on see, mis kordub iseeneslikult piisavalt sagedasti ja paljudes kohtades (supernoovad) või siis see, mida saab nn. laboratoorsetes tingimustes või muul hõlpsal viisil esile kutsuda. Sisuliselt loeb algoritmiline korratavus - korratakse algoritmi (teatud süstemaatilise tegevuste ja reaktsioonide järjestuse) põhjal. Kordamise viisid, mis sisaldavad pingutust, juhust või iseenda arendamist, ei ole alati veenvad. See tähendab seda, et printsipiaalselt ei ole võimalik lugeda teaduslikuks tõeks midagi, mille mõistmine eeldab mingeid loomulikke eeldusi; mille keerukus on liiga suur, et igaüks seda ära saaks tabada või mida juhtub üks kord sajandis. Näitena loetakse vääraks inimeste väited, et neil on võime näha või mõjutada teises galaktikas toimuvaid sündmusi (eeldab mingeid loomulikke võimeid, et kontrollida); samuti loetakse vääraks võimalus, et ümbritsevas keskkonnas on keerulise analüüsi tulemusel võimalik näha mõtestatud seoseid (eeldab vähemalt kõrget IQ'd või võimet teatud tüüpi mustreid tabada); samuti loetakse vääraks mingid ajaloos kirjeldatud sündmused, mille analoogid ei sisaldu tänapäevases rutiinis. Teaduslik paradigma loeb sellised eeldused vääraks ning püüab takistada kommunikatsiooni inimeste vahel, kes nendega tegelevad, püüdes neid tembeldada ebateaduslikeks (isegi, kui ei ole mingeid kindlaid tõendeid, et nende inimeste tööd sisaldaks mingeid fakti- või loogikavigu).

Teadusliku paradigma loomulik implikatsioon - teatud kompleks asju, mis pidevalt korduvad ja on kergesti korratavad, uuritakse põhjalikult läbi; teised asjad, mille statistiline tõenäosus on alalävine, ei saa jõuda teaduslikku ühisteadvusse - tihti ka mitte hüpoteesidena. Kuna tõenäosus, et eksisteerib väga madala tõenäosusega asju, on väga suur, siis on tõenäosus, et selline paradigma omab oma kindlaid piire, samuti väga suur. Paljud asjad, mida teadus ei ole uurinud - ja mida loetakse paranormaalseteks - on faktiliselt asjad, mille uurimine oleks äärmiselt keeruline ka juhul, kui nad eksisteeriks kirjeldatud kujul. Ülejäänud asjad on reeglina ümber lükatud ning nende väitjad ei suuda koguda erilist kõlapinda.

Budistlik paradigma on näide individualistlikust paradigmast. Selle keskmes on inimese areng nn. teadlikkuse skaalal. Budism väldib igat laadi hinnanguid ja eeldusi, nii et terve religiooni sisu on nende mõistja jaoks küllaltki väike komplekt printsiipe, mille tõesus on üsnagi kaheldamatu - alternatiivid ei ole mõeldavad. Igat laadi konkreetsed väited ei kuulu otseselt sellesse budismi tuumikusse. Budismi põhiteooria ei ole selle tõttu mahult väiksem, kui teaduslik teooria - selle sisu on lihtsalt erinev; selle asemel, et rääkida, kuidas asjad on, räägib budism, kuidas nende mõistmiseks vajaliku teadlikkuseni jõuda. Teaduslikest teooriatest räägivad omavahel inimesed, kelle matemaatilise analüüsi võime, olemasolevate uurimuste tundmise määr ning teaduslike teooriate tundmine on piisavad. See võimaldab mõista teatud ratsionaalseid teadmisi ning teadus ei loobu naljalt raamidest, mille piires need on defineeritud - see tekitaks ühildamatuse uute ja vanade teooriate vahel. Budismis sellist konsensuslikku mõistmist ei eeldata - hinnatakse inimesi, mitte teooriaid, ning kommuuni aluseks ei ole sedavõrd tugevalt ühine usk või jagatud veendumused, kui teadmises, kuivõrd selleks on üldine teadlikkus ja taipamise võime. Seega on budism selle skaala teises otsas.

Mõõde konsensuslik-individualistlik avaldub tugevalt mõõtmena mittemüstiline-müstiline. Kuna suuremal osal inimestel on kogemusi, mida esineb väga väiksel osal inimestel - erinevat laadi siis -, saavad sellised kogemused avalduda ainult mõõtme individualistlikus otsas; konsensuslik ots sisaldab kogemusi, mis vastavad teatud kriteeriumitele: märgatavad (suur osa inimesi märkaks neid enda kultuuriliselt baasilt ja enda tähelepanuvõime juures), jagatud (suur osa inimesi kogeb neid), sagedased (suur osa inimesi kogeb neid tihti, neid ei saa lugeda võltsmälestusteks ega ajutisteks hallutsinatsioonideks). Kuna inimest saab tema kogemuste suhtes kergesti ümber veenda - et miski oli unenägu, hallutsinatsioon või nägemishäire -, siis on konsensusliku paradigma inimesel raske jõuda mingite selliste nähtuste selgema mõistmise või analüüsini. Individualistlikus skaala otsas on teistmoodi ohud, ent nendest räägitakse meie ühiskonnas juba koolis, nii et ma ei hakka kordama - see tekst ei ole mõeldud ajale vastu pidama.

Dimensioon: Põhjuslik-eesmärgipärane

Sügav lõhe, mis eristab paljusid vaimseid voolusid, on nende käsitlus maailmast kui põhjuslikust või kui eesmärgipärasest.

Teaduslik paradigma on näide põhjuslikust paradigmast. Selle põhjal määrab minevik tuleviku - selle kinnituseks ei ole väga palju kindlaid tõendeid, et see üheselt nii on. Väide kõlab, et Universumis ei toimu midagi, mida põhjustaks midagi tulevast - toimuvad ainult asjad, mis on põhjustatud mineviku poolt.

On olemas ka küllalt kindel tõend neile, kes soovivad seda märgata, et vastupidist esineb - inimene on võimeline tegutsema eesmärgipäraselt, mingi tulevikusündmuse saavutamise vajadus põhjustab tema tegevust olevikus. Autentselt tegutsedes arvestab inimene asjade seisuga tulevikus ning sellega, millist asja ta seal saavutada tahab, ning valib oma tegevused selliselt, et see asi sünniks - see on reaalse elu näide, kus sündmused toimuvad tagurpidi põhjuslikkusega ehk siis mingi situatsioon tulevikus mõjub nii, et sündmused minevikus koonduvad selleks tulevikusündmuseks kokku selliselt, nagu loodusseadused seda lubavad; loomulikult ei tegutse inimene alati nii autentselt, vaid pigem võltsmälestustele sarnaneval viisil, kus minevikusündmuse vahetu mõju olevikule ajaga väheneb.

Kristlik paradigma on näide sellest, kuidas saatus mõjutab kindlalt kõike toimuvat - kõik on eesmärgipärane, midagi ei juhtu ilma eesmärgita. Erinevalt budismist, mis ei ole selliste äärmusteni jõudnud või on need integreerinud, on kristlik paradigma üheselt eesmärgipõhine. Sellest lähenemisest on võimalik leida kerge vaevaga mitmesuguseid vigu.

Dimensioon: subjektiivne-objektiivne

Subjektiivse-objektiivse skaala on mõnevõrra suhteline, nagu teisedki, ent siiski üsna selgelt nähtav.

Teaduslik paradigma on rangelt objektiivne. See tähendab, et asjade tegelikku olemust vaadeldakse, hinnates elutute objektide liikumist. Kõige kindlamaks loetakse reeglid, mis hõlmavad kaht - välist vaatlust ja elutut objekti. Kui katse on korratav, see ei sisalda inimfaktorit ega subjektiivset tõlgendust (esile kutsutav täiesti algoritmiliselt, mehhaaniliselt), siis on see faktina kõige tugevam. Kui sündmus on seotud tõlgenduste või tunnetega, siis on see vähem objektiivne ja loetakse nõrgemaks kinnituseks hüpoteesile - näiteks, kuigi inimene võib iseennast vaadeldes öelda, et tegutseb eesmärgipäraselt, siis välise vaatlusega (biheivioristlikult) seda kinnitada ei saa, pigem võib võtta tööhüpoteesiks, et näivus eesmärgipärasusest on hüpoteetiliste põhjuslike protsesside kõrvalprodukt. Samuti, kui sündmus on seotud elusolenditega, on see nõrgem kinnitus - näiteks, mõõtes mõnd keemilist protsessi laboratoorselt, on tulemused tugevamad, kui sama protsessi puhul elusolendis; suutes taandada elusolendis toimuva mehhaanilisteks protsessideks (kasvõi hüpoteesi tasemel) on tulemus usaldusväärsem, kui selle protsessi vaatlus elusolendis ning sellest tehtud järeldused. Tõesemaks loetakse jälg, mis on jäetud mehhaanilisele seadmele, kui jälg inimese mälus.

Šamanistlik paradigma on rangelt subjektiivne. Igasugused tulemused loetakse tugevamaks, kui need on saadud sügava sisekaemuse teel. Budismis eeldatakse, et meeled võivad petta, ent inimese sisemine loogika teeb seda vähem, vähemalt kui inimese teadlikkus on piisavalt kõrge. Usaldatakse sisemist ja individuaalset loogikat ning usutakse, et enamust asju ei saa algoritmiliselt kirjeldada ega mehhaaniliselt mõõta - kuna budismi vaatlusandmed põhinevad ülikeeruliste süsteemide (inimene, puu, elusloodus) jälgimisel ning väga lihtsad süsteemid (aatomi lõhustumine, gravitatsioon) moodustavad väga väikse osa vaadeldavast maailmast, siis kehtib see budismi poolt vaadeldavatele nähtustele ka teaduse kontekstis, kus iseloomustatakse vähest teadmist ning võimetust selliseid süsteeme mõista, kirjeldades kõiki nende uurimise läänelikke valdkondi mõistega "pehmed teadused". See mõiste iseloomustab kõiki piisavalt keeruliste süsteemide uurimisega tegelevaid valdkondi.

Dimensioon: moraalne-utilitaarne

Kuigi filosoofiliselt võiks uskuda, et eetika, poliitika ja igasugused eesmärgipärased tegevused on lääne teaduse poolt a priori välistatud, ei ole see siiski nii. Iga paradigma suudab kuidagi seletada täiesti mõistetamatuid nähtusi, pannes need selle paradigma raamesse, ning ignoreerida kergeid vastuolusid või lükata nende lahendamist heas usus edasi. Seega on lääne teaduses teatud utilitaarne eetika - see on eetika, mis tuleneb ratsionaalsest prognoositavusest (mida lääne teadlane eelistab sõnale "ennustama", kuna selle emotsionaalne taust tähistab seda, mida kutsutakse põhjuslikkuse ahela süstemaatiliseks uurimiseks, üldistamiseks ning järelduste tegemiseks). Mõneti võib jääda lahtiseks, millise protsessi kaudu saab prognoosidest eesmärgipärane tegevus, ent üldjoontes hinnatakse seda nii, et eesmärgipärast tegevust meenutavad keemilised protsessid jäävad suurema tõenäosusega püsima ning nende kohanemisvõime tõttu selekteeruvad sellised ka välja (biheiviorism põhjendab sellega ka mälu olemasolu - algne biheiviorism ei tunnistanud mälu, sest see on sisemine reaalsus, ent hiljem leiti, et vaatlusandmete tõlgendamine on ilma sellise tundmatu nähtuseta, mida küll vahetult mõõta ei saa, liiga keeruline).

Siiski, teaduslik paradigma ei anna eesmärke. Eesmärgi olemasolu põhjendatakse evolutsiooni, instinktide (ellujäämisinstinkt) ja muu sellisega; vajadus ellu jääda ja püsida on implitsiitne ja mitte lääne teadusest otseselt järelduv. Üldiselt vastab lääne eetika analoog küsimusele "kuidas", siiski saab eiteakust tulevatest printsiipidest edasi juba loogiliselt tuletada - näiteks on olemas põhimõte, et peaks olema sõnavabadus (või õigus elule), mida küll otseselt põhjendada ei saa, ent selle ümber annab ehitada juura, mis sellest lähtuvat edasi võimalikult mehhaaniliselt ja süstemaatiliselt töötleks. Sisuliselt võib siiski öelda, et lääne teaduses ei eksisteeri eetikat - eetika on implitsiitne, teadvustamatu protsess ning teadus kui vool ei valgusta seda kuidagi, ei muuda selle olemust selgemaks ega valgusta seda. Läbimurdeid eetikas ei suuda lääne teadus teha ega ka mitte lahendada eetilisi probleeme; selle tõttu on läänes olemas palju kompensatsioonimehhanisme, nagu kunst, kirjandus, muusika ja poeesia, mille sisu ega mõtet teaduslikult mõista ei saa, aga mida juriidilises ja teaduslikus mõttes käsitletakse siiski kultuuri kohustuslike komponentidena, mida on vaja finantseerida ning edendada.

Moraalikoodeksid, samas, on tugevalt esindatud kristluses. Budism ei ole moraliseeriv õpetus, kuigi selles on väga üheselt näha kõik vajalik, et jõuda eetikani - budismi jaoks ei ole eetika ja headus seletamatud nähtused, vaid need on teooria poolt hõlmatud ning kirjeldatud. Kristlus, siiski, on võtnud moraali põhialuseks ning jääb seega selle skaala äärmusse (kuigi ei ole isegi selge, kas selline moraliseeriv äärmuslus ise on moraalne - nii teaduslik kui budistlik käsitlus vastaks pigem eitavalt). Kristlasele on iseloomulik see, et moraaliküsimusi uuritakse samasuguse põhjalikkuse ja sügavusega, nagu teadlane uurib mateeria kosmilisi printsiipe; kristluses saab seega teha moraaliteemalise avastuse, sellal kui teadlane saab sellel teemal teha ainult kokkuleppe. Kristlane ei saa tõestada aluseid - kristlikule moraalile kehtivad Gödeli mittetäielikkuse teoreemid -, ent moraalis toimub sarnane areng sellele, kuidas teadlane arendab loodusteaduslikku maailmavaadet.

Dimensioon: dogmaatiline-avatud

Dogmaatilisuse skaala ühes otsas on mõttevoolud, mis reageerivad valuliselt igasugustele katsetele midagi ümber hinnata, ümber mõtestada või muuta.

Kristlus jääb skaala dogmaatilisse otsa. See oli põhitrump, mille abil teadus kristluse välja sõi - kristluse valulised reaktsioonid oluliste tõdede muutmisele. Teadus ise väldib sedavõrd valulikke reaktsioone ja üks teaduse kirjutamata seadus on see, et kedagi ei panda naljalt tuleriidale, vaid kasutatakse vaimses sõjas vaimseid meetmeid - siiski ei pruugi teadus alati argumente kasutada, vaid kasutab tänapäeval ka autoriteeti, faktidest mööda vaatamist ja lihtlabast bluffi. Siiski ei ole kristlus selle skaala absoluutses lõpus - teatud vähem aksiomaatilisi asju on kristlased läbi aja analüüsinud ja täiendanud (see ongi kirikuõpetajate ja munkade, aga eriti kõrgemate vaimulike põhitegevus), ent paljudele asjadele reageerinud meelevaldse valulikkusega - ennekõike sellele, mille muutlikkus on tänapäeva teaduse põhifeatuur, nagu füüsikalist reaalsust puudutavad väited.

Skaala avatud otsa jääb budism. Budism ei esita kindlaid väiteid - peale mõne, milles kahtlemine ei ole keelatud ja millele vastavust ei pea budistlik tekst tõestama, kui see on veenev. Budism lubab erinevat moraali, uskumuste süsteemi ja käitumist igale oma liikmele.

Dimensioon: vaimne-materialistlik

Jällegi, teadus jääb teise otsa ja paljud teised esimesse. See on ära leierdatud, aga väga oluline dimensioon. Vaimse puhul on tähtis see, mis on vaimne; materialistliku puhul on tähtis see, mis on füüsiline. Seda, milles seisneb tähtsus ja kuidas tähtusele reageerida, vaatleb iga vaimne vool erinevalt.