Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Reaalelulised küsimused seoses kogemusega peale surma

Kirjutasin väheke detailsema analüüsi sellisest kogemusest siia ning üldisema siia.

Minu üldine järeldus on see, et ehkki peale surma katkeb eneseteadvus ja mälu, jätkub mingit laadi kogemus - see võib olla praegusega võrreldes küllaltki unenäoline ja erinev.

Minu tekstid ei anna mingit selget vastust sellele, kas selline kogemus jätkub pigem materialistlikule sarnasest printsiibist lähtuvalt - vahetult näiteks nende putukate ja loomade nahas, kes meie maised jäätmed söövad - või pigem nii, nagu budismis - et sünnitakse järgmiseks eluvormiks ümber.

Kuna suur osa meie kehast on teadvustamata - teadvus moodustab meie kehast, sealhulgas ajust, küllaltki väikse osa -, siis ei ole tegemist kogu meie materiaalse struktuuriga. Alateadvus, siiski, mängib meie otsustamise protsessis väga suurt rolli. Sealjuures ei pruugi ei põletamine ega muud surmajärgsed tegevused seda kuidagi meeldivamaks muuta, ehkki ilmselt vähendavad oluliselt tõenäosust, et konkreetsed eluajal kujunenud närviprotsessid peale surma mingil kujul jätkuks. Ei ole kindel, kas selle tõenäosuse vähendamine on hea - evolutsiooniliselt kahtlane, praktiliselt võimalik, et ka see osa inimese elutsüklist on hästi välja arenenud.

Teadvust on läbi aegade püütud vaadelda järgmiste struktuuridena:

• See on aine struktuur oma loogika ja reaktsioonidega, seda ei ole loodusteaduslikus mõttes olemas. Näitan üsnagi veenvalt, et ilmselt see päris nii ei ole.
• See on mõni väli - kõige selgem kandidaat on elektromagnetväli (teadvuse omaduste ja aju elektromagnetvälja omaduste muutumises on selge ja väga tugev korrelatsioon).
• See on mõni osake - mina ise olen seda võimalust põhjalikult analüüsinud. Kuna mateeria osakestel on äärmiselt erinev keerukus, on see võimalik.

Sellisel võimalusel - et inimese kogemus jätkub peale tema surma - võib olla väga suuri implikatsioone mõiste "praktiline" tähendusele inimese jaoks, kes neid mõtestab. Vaatlen korra, milliseid küsimusi selgitaks teadus, mis neid küsimusi põhjalikumalt uurib.


Ökoloogilise tootmise ja ökoloogiliste toodete roll:

• Kerkib esile küsimus, milliselt tuleks järelejäänud mateeriat käidelda, et selle kogemus paraneks ning see saavutaks teatud heaoluga seotud seisundi.
• Arvuti tegevus, isegi, kui sinna ehitada keerukas tehisintellekt, ei ole seotud arvutiks kokku pandud mateeria tunnetega. Arvuteid, et saavutada positiivset efekti, tuleks ilmselt ehitada teisiti.

Inimhierarhiate ja muude ökosüsteemi hierarhiate struktuur:

• Kas kogemused lähevad peale surma edasi nii, et samal mateerial oleks rohkem omadusi, mis on vajalikud, et inimkeha selle omistaks? Või samadel "hingedel"?
• Kui ümbersünni teooria peaks kehtima, kuidas pakkuda parimat keskkonda enda järgmisele ümbersünnile? See võiks panna tipppoliitikud mitmesuguseid tegevusi mõnevõrra ümber hindama ka siis, kui ümbersündide teooria budistlikus mõttes ei osutu pädevaks.
• Kui jäävad budismis kirjeldatud karmilised sidemed, siis millist mõju omaks need inimesele ümbersünni järgses ruumis, kus võimuhierarhiad on purustatud ning kehtivad ennekõike kehtestatud sotsiaalsed reeglid ning taustsüsteem?
  

Universumi, ökosüsteemi ja loodusprotsesside ajaliselt kaugeperspektiivilisem käsitlus:

• Enamus eluajal kogutud materiaalsest varast ei oma peale surma suuremat tähendust, millega nõustuvad sealjuures huvitaval kombel pea kõik usundid ja mõttesüsteemid - välja arvatud ehk mõningate märkide põhjal osad šamanistlikud, aga ka Egiptuse maailmakäsitlus.
• Millised on ökosüsteemis toimuvad muutused tuhande, miljoni või kümne miljoni aasta jooksul? Kas ei oleks mõistlik rakendada meetmeid, et saavutada kogu ökosüsteemiks ehitatud mateeria suurem heaolu teatud ajalises perspektiivis?
• Millises suunas liigub Universum tervikuna ning kas saab astuda samme, et see moodustaks midagi võimalikult meeldivat? Usun, et see ei ole selle sajandi teema.

Aspektid, mis innustavad praegust eluviisi jätkama:

• Kuna areng eluvormideks, nagu inimene, on olnud väga pikk ja keeruline, tuleks teadvusliku elu status quot hoida ning mitte minna ökologiseerimise ning üldise heaolu saavutamisega lolliks.
• Paljalt see, et mingi osa mateeriast on saavutanud sellise kõrge teadvustatud vormi, tagab isegi väga suures plaanis, et sellisele vormile kasulikud suunad ja tegevused on eelistatud, isegi kui need on ülejäänud mateeriale esialgu kahjulikud. Kindlasti on teatud tulevikus sellistel liikidel üldise heaolu saavutamises äärmiselt suur roll.
• Siiski muudab see olulisemaks ka ökosüsteemi ning inimkonna pikaperspektiivilise jätkusuutlikkuse; plaanide lõpetamine enda surmaga on äärmuslik lühinägelikkus, mida on raske millegagi vabandada.
  

Kogemus ja mateeria

Mateerial on vorm ja sisu. Mateeria vorm on aineosakeste paiknemine - struktuurid, nagu aatomid või molekulid -, ent mateeria sisu on see, millest neid vorme moodustatakse. Füüsika tegeleb mateeria vormiga - füüsik saab mõõte vormide muutumist, aga tal ei ole ühtegi meetodit, et mõõta sisu. Aine füüsikaline sisu on abstraktsioon selle aine vormide muutumisest, vormi muutumise seadustest. Tegelikult ainel sellist sisu ei ole - ehkki võib oletada, et aine muutumise seadused kajastavad tema sisu; kindlasti aga ei ole need selle aine sisu. Nagu Schopenhauer on näidanud - ja vägagi veenvalt - on aine sisuks tahe ja idee. Seda vähemalt ühe tema käsitluse järgi, mis on sama tõene, kui kõik muud - kui struktuur ja selle muutumine on aine vorm, siis idee ja tahe on aine sisu.

Kumbki sõna - ei idee ega tahe - ei ole Schopenhaueril defineeritud nende sõnade tavatähenduses (1, 2, 3). Need kaks mõistet kokku annavad selle, mida mina kutsun kogemuseks (Bertrand Russelli eeskujul, kuna pean silmas täpselt sama mõistet, mida tema - experience). Väga naiivne viis minu tekste lugeda on eeldada, nagu ma peaksin silmas inimlikku kogemust või kasutada sellisest eeldusest lähtuvat argumenti, et kogemusi on inimese omast täiesti erinevaid. Kogemuse mõiste koondab enda alla kõike, mis on sellises mõttes aine sisemine loomus. Sinna alla käivad nii inimlikud terviklikud ja väga keerulised kogemused, mis sisaldavad enesepeegeldust, kui inimlikud väga lihtsad kogemused, kus inimene on jäägitult haaratud ühest aistingust, tundest või mõttest. Inimene jagab endale tuntud kogemused väga paljudeks erinevateks asjadeks - aistingud, tunded, mõtted, kujutlused, emotsioonid, komplekssed seisundid. Need kõik lähevad ühe nimetaja alla - need toimuvad meeles. Mõnikord kasutan meele kohta sõna "teadvus", ent see on terminoloogiline lihtsustus - tegelikult on "teadvus" miski, millel on ilmselt juba olemas enesepeegeldamise võime; meelel ei pea seda olema - meel on tühjus, millesse võivad tekkida vormid. Need vormid ongi kogemus, nende vormide moodustumine ja eksistents meeles või teadvuses on kogemise protsess.

Kogemine ei ole midagi füüsikalist. Ei ole mõtet kahelda, et kogemus ja mõni füüsikaline vorm on omavahel seotud - sisu vastab vormile. Siiski on kogemus midagi põhimõtteliselt erinevat selle vormi struktuurist, aatomite paiknemisest. Näiteks saab kogeda õuna ilma, et aatomite paiknemises oleks mingit sarnasust aatomite paiknemisele õunas; kogeda võib rohelist värvi, aga kaheldav, kas miski ajus on siis rohelise värvi sagedusel - kui oleks, aitaks see ilmselt mõningate kogemuste mõistmisele kaasa; mõte "turust" või "sagedusest" on mõisteline objekt meeles või inimteadvuses, millel ei ole turu ega sageduse omadusi rohkem, kui nii palju, kui palju teadvus talle neid ise annab. Siiski on inimese kui bioloogilise eluvormi ehitus selline, et inimese puhul sellised seoses praktikas eksisteerivad.

Kui võtta inimese käsitlus, kus inimese teadvus ei ole midagi fundamentaalset, vaid ainult elektronide kogum, mis reageerib teatud viisil, ei oleks inimesel ja vastavalt programmeeritud arvutil mingit vahet. Arvuti, siiski, ei sisalda paljusid füüsikalise ruumi omadusi ega võimalda neid modelleerida - kindlasti saab seda öelda matemaatilise ruumi kohta. Arvuti, isegi mitte lõputu mäluga Turingi masin, ei suuda modelleerida reaalarvusid või pidevaid kõveraid kontiinume; mitte midagi pidevat. Arvutil on diskreetsed olekud, mida on lõplik hulk - see hulk vastab tema mälu mahule. Turingi masinal on diskreetsed olekud, mida on lõpmatu hulk, ent siiski tänu kirjutusseadme eripärale on praktikas võimalik sinna tekitada ainult lõplike piirangutega arve; selle võimalike olekute hulk vastab ratsionaalarvude, aga mitte näiteks reaalarvude hulgale. Selline põige matemaatikale võib ka viidata - arvutil ei pruugi olla ka paljusid muid reaalse ruumi omadusi või kujuteldavaid omadusi; võib olla omadusi, mida saab kujutleda, aga ei saa arvutil üks-ühele modelleerida. Arvutil saab modelleerida teatud lähendeid ja nende lähendite silmatorkavast sarnasusest hoolimata simuleeritavale objektile ei pruugi neil olla kõiki simuleeritava objekti omadusi. Päris kindel võib olla, et kui arvutil saavadki olla selle vormi omadused, siis ei ole tal selle sisu omadusi - seda, mis see aine iseeneses on.

On füüsikuid, kes väidavad, et ainel sisemisi omadusi ei olegi. Sest neid ei ole katseliselt leitud. Siiski on juba Kant näidanud, et neid ei saagi katseliselt leida - väitmata, et neid ei oleks. Need on päris kindlasti ja neid ei saa katseliselt leida samuti päris kindlasti. Märkimisväärne on see, et neid saab tajuda - inimene on võimeline neile ligi pääsema; erinevalt Platoni ideedest on Jungi arhetüübid inimesele ligipääsetavad; need ei ole "ideed Jumala teadvuses", vaid need on kogemused täiesti suvalises meeles. Mis ei tähenda, et ultimatiivselt ei võiks panteist nende kogemuste summat kutsuda Jumala meeleks ning kristlik gnostik leida, et kristlik Jumal ongi tegelikult panteistlik Jumal - või et kristlaste jumalakujutlus on inspireeritud ennekõike panetistliku Jumala ilmselgetest omadustest. Igal juhul - on selge, et ainel on sisemised omadused ja on selge, et tavapäraste teaduslike katsetega neid mõõta ei saa.

Üks oluline sisemine omadus on kogemus. Inimene saab mõõta kogemust vahetult, sest kõik, mida ta vahetult kogeb, koosnebki kogemisest. Sellel põhineb algeline, aga ka väga arenenud intuitiivne maailma tajumise meetod. Sellisest kogemusest saab teha järeldusi. Kui inimene ei kogeks, oleks reaalsus selline, nagu see oleks siis, kui kõik inimesed ja muud olendid järsku sureks ja järgi jääks ainult zombid, kes jätkavad nende tegevusi - tekiks teaduslikud teooriad, inimesed toimetaks maal ringi, aga nägemas ei oleks seda kedagi; seda ei oleks nägemas ka neid samu inimesi. Nii oleks inimesed robotid - nad võiksid ikka naerda naljade üle, nutta kurvastusest või tõmmata kopsud hardal ilmel õhku täis; tappa üksteist ja süüa - ent nad ei kogeks seda kõike, kedagi ei oleks kogemas. Maailm ei ole selline koht - igal inimesel on oma kogemus, oma terviklik ja küllaltki pidev fantaasia, milles ta elab ja mida ta püüab - tundub, et isegi osaliselt õnnestunult - muuta objektiivse reaalsuse subjektiivseks peegelduseks. Inimene võib kogeda reaalseid või ebareaalseid asju, ent ennekõike ta kogeb oma kogemust - ja see kogemus on alati reaalne.

Nüüd - elektronil on teatud väike hulk võimalikke olekuid. Ilmselt see olekute hulk ei ole nii suur, et sisaldada kõiki võimalikke inimteadvuse seisundeid - näiteks selliseid keerukaid kujutlusi, nagu kujutlus õunast või mõne tipukogemuse kogemus ökosüsteemist või millestki väga suurest ja keerulisest. Järelikult ei paikne kogemus mitte ühes fikseeritud füüsikalises punktis, vaid terviklik kogemus - miski, mida inimene kogeb ühe korraga - paikneb suuremal füüsikalisel alal, hõlmates tervet keerukat ainestruktuuri ja koosnedes paljudest molekulidest ja närvirakkudest. Siit järeldub Jungi üks baasprintsiipe - kogemusel ei ole füüsikalist asukohta. See ei ole ruumiliselt piiratud - hing ei ole ruumiliselt piiratud. Olgu sellise julge järeldusega, nagu on, aga kahtlemata ei ole kogemuse asukohaks füüsikaline punkt, vaid terve aju oma erinevate aktiivsete piirkondadega moodustab ühe kogemuse, mis on inimesele tajutav tervikuna.

Psühholoogias kasutatakse mõistet "identiteet", et väljendada inimese kujutlust endast. See on psühholoogiatermin. Filosoofiaterminina tähistab identiteet mingi objekti samasust või mittesamasust mingi objektiga; iga objekt on samane iseendaga ja ainult iseendaga - üks identiteet on objekti omadus, mis erinevalt objekti "päris" omadustest võib eristada kahte objekti, millel on täpselt samasugused omadused - neil on kaks eri identiteeti. Näiteks võivad kaks elektroni olla täpselt samas olekus ja täpselt ühesugustes Universumites, ent siiski on neil erinevad identiteedid. Meele teadus, erinevalt psühholoogiast, on fundamentaalteadus - nagu füüsika - ning seega vajab justnimelt sellist identiteedi mõistet.

Ühe meele identiteet väljendab selle meele järjepidevust. Kui minu meel kogeb asju, siis kogeb neid ajas pidevalt see sama meel - isegi, kui tema mälu asendub kord ühe ja kord teisega, nagu näiteks osaliselt ka unenägude nägemisel ajal; unenägusid on raske hiljem meenutada. See, kas meel suudab meenutada mingite seoste põhjal ka asju, mis füüsikalises mõttes mälestustena ei eksisteeri, on oluline surmajärgse elu uurimisel, ent mitte siin ja praegu - vabalt võib eeldada, et meele eksistents lõppeb surmaga. Siiski tähendaks see paljusid järeldusi. Identiteet eristab mind, isegi läbi minu keha ja vaimu muutuste, teistest minulaadsetest organismidest - näiteks teistest inimestest. Isegi, kui teha minu täpne koopia, näen mina ilmselt silme ees muid asju, kui tema, sest meie identiteet on erinev.

On üks tuntud teooria, millest lähtuvad paljud eelmise sajandi ja selle sajandi alguse füüsikud ja infoteoreetikud - võimalik, et valdav osa -, mis ei ole küll füüsika ega infoteooria valdkond ega isegi mitte tõestatud, püstitatud või katseliselt uuritud teooria - minu teada. See seisneb selles, et inimese surres tema meel kaob, järjepidevus katkeb. Õigupoolest selliseid meele või järjepidevuse mõisteid füüsikas ei eksisteerigi, ent seda järeldatakse implitsiitselt selle teooria väitest, et katkeb absoluutselt kõik, mis teeb sellest elusolendist elusolendi - kõik see katkeb, kui tema struktuur muutub selliseks, et selle eluvormi hingavat ja tuksleva südamega vormi enam ei eksisteeri. See kehtiks siis, kui meel ja kogemine oleks vormi, aga mitte sisu omadused. Kui need on vormi omadused, siis sellest, et kogemus koosneb sedavõrd paljudest eri kogemuslikest osadest, ei ole fikseeritud ühte aju - matemaatilisse - punkti ning koosneb seega ka keerukast füüsikalisest struktuurist, järeldub mitmeid asju. Esiteks see, et kogemuste ja füüsikaliste struktuuride jagatavus tähendab seda, et katkestades mingeid osi minu eksistentsist - näiteks eemaldades ajuosi - võivad muud osad minu kogemusest jätkuda. Katkestades südame tuksumise ja hingamise, jääb mingi struktuur püsti - ma kaotan küll võib-olla teadvuse (ja võib-olla kogen hoopis mõnda surmalähedast kogemust), ent isegi see teadvuse kadumine ei pruugi olla reaalne, sest mälu ei ole pidevas seoses meelega - unenägusid, aga seega ka teadvuskaotuse ajal kogetud seisundeid, on võimalik unustada. Niisiis võib "teadvuse kaotamine" olla selles mõttes illusioon, et meel jääb siiski alles. Aga mis on tähtis - kõikvõimalikud närviprotsessid moodustavad minu kogemuse erinevaid tahkusid. Kuskil, kui minna sügavamale, on ilmselt struktuurid, mis väljendavad meele seisukohalt jagamatuid asju - või siis saab kõike, nii psüühilist, kui füüsikalist reaalsust, lõputult jagada. Ei ole võimalik, et jagada saaks ainult meelt lõputult ja füüsikalist reaalsust mitte - vähemalt juhul, kui meele ja füüsikalise reaalsuse vahel on üks-ühele side.

Niisiis jäävad peale seda jagamist alles meele algkomponendid, mis ei ole ilmselt midagi sellist, mida inimene suudaks oma kogemusest teadlikult eristada. Neid suudab inimene sama vähe eristada, kui piksleid või silma kolvikesi enda visuaalses nägemises. Küsimus, kas meel on struktuuri omadus või aine omadus, taandub sellele, kas on võimalik seda kujutluse füüsikalist aspekti tükeldada nii palju, et sellised primitiivsed kogemused üldse kaoks. Aga mis on kindel - Schopenhauer räägib ideest kui selliste kogemuste hetkesisust, meele sisust, aga tahtest, kui sellest jõust, mis mentaalsel tasandil neid kogemusi suunab. Idee ja tahe on reaalselt eksisteerivad nähtused. Jung - jõudis ta siis selleni sama mõttekäiku pidi või minnes mõnd muud teed - jõudis veendumusele, et sellise psühholoogilise kogemuse sisu on täpselt sama ennustatav ning kindlatele, kosmilistele seadustele vastav, kui füüsikaline reaalsus. See väide läheb täpselt kokku füsikalismi ja füüsikaga.

Niisiis - küsimus on selles, milline füüsikaline struktuur tekitab selle vaimse struktuuri, milleks on meel? Millist ainet on vaja, et eksisteeriks meel oma identiteediga sellisel kujul, et see ei koge mitte midagi, ent on valmis jällegi - oma identiteeti ehk ruumilist ja ajalist järjepidevust, pidevust, säilitades - kogemist jätkama, kui moodustab elusaine või struktuuri? Või - puht juhuslikult - lihtsalt tühjas ruumis kõige minimaalsema struktuuri, mis vastab ühele mõttele või tundele? Mina olen pea kindel, et selliseid struktuure moodustub juhuslikult - kes ei ole, võib siiski uskuda, et bioloogilisest ainest moodustub kogemuse algühikuid kergesti, isegi kui see aine on "surnud"; ilmselt juhtub seda siiski ka füüsikalise ainega. Kumb teooria on lihtsam - kas see, mille järgi on iga vorm ühtlasi ka kogemus või see, mille puhul selline "lisaväärtus" tekib ainult piiratud hulga kindlatele tingimustele vastavate struktuuride korral? Kas teooria, et identiteet asendub ainult siis, kui läbitakse struktuur, mille käigus kogemust ei ole, ent jääb samaks, kui on pidev kogemus, kõlab lihtsa või loomulikuna, kas selles on elegantsi? Arvestades, et teooria, mille puhul sama aine hetkeks destruktureerimine ja seejärel sama vormi taastamine säilitaks püsiva identiteedi oleks sama hästi, kui vastuolus selle teooriaga, mille puhul identiteet katkeks juhul, kui uus struktuur on endisest erinev.

Elu pärast surma

Küsimuses, milline on elu peale surma, on radikaalselt erinevad arusaamad.

Toon välja mõned koos seletuste ja eeldustega, samuti mõningate küsimustega.

Teadvus kaob peale surma ning midagi edasi ei tule

Üks üldtunnustatud teooriatest

Selline seisukoht võeti aluseks materialistliku teaduse loomisel. Materialistlikku teadust tuleb selgelt eristada näiteks filosoofiast, metafüüsikast ja müstikast, millele selliseid piiranguid ei ole. Tegu on füsikalistliku maailmapildi, füüsika metafüüsika või füüsika filosoofia osaga. Paljud füüsikud ei ole seda üheselt pooldanud.

Kui tegu on niiöelda teadusliku teooriaga, on väga tähtis esitada järgmised küsimused: milliste katsete teel see välja selgitati, millal see avastati, milline on eelduste kogum ja matemaatiliselt range loogika selle kontrollimiseks? Mina nendele küsimustele vastust ei tea - seda avastust omistavad mõned isegi ühele tuntud ulmekirjanikule, ent selline vaatepunkt algelisemal kujul tekkis kindlasti varem - siis, kui füüsika viimane sõna olid Newtoni teooriad. See ulmekirjanik lihtsalt defineeris täpsemalt, millega tegu.

Seda teooriat pooldavad paljud füüsikud ja samuti tehisintellektsüsteemide taustaga IT inimesed - usun ise, et esimeste puhul on see loomulik järeldus nende uuritavast valdkonnast, teiste puhul võiks oletada ka väikest soovmõtlemise elementi, tahaks ju nemad oma loomingu lõppproduktile ka teadvust, tundeid ja loovust. Väidan, et tõelise loovuse algoritmiseerimine ei ole võimalik.

Falsifitseeritav see teooria ei ole.

Toon ära selle teooria kirjelduse:

• Teadvus, tunded jms. on füüsikalise mateeria reaktsioonid.
• See tähendab sisuliselt seda, et matemaatiline mudel (mida füüsikaline reaalsusekirjeldus on) on täiesti võrdne reaalse teadvusega, samuti tajude, tunnete, mõtete ning muude kogemustega.

Selle teooria järgi on nii, et teadvus ei ole midagi fundamentaalset - näiteks, kui keegi rõõmustab millegi üle, siis selle taga ei ole reaalset iseseisvat tunnet, toimuv piirdub tema näoilme, ainevahetuse, teatud hormoonide tootmise ja muude füüsikaliste nähtustega. Midagi rohkemat, kui need füüsikalised nähud, seal ei ole - ja füüsikaliste nähtude all peetakse silmas just nimelt sellist kirjeldust, nagu lihaste liikumise ning hormoonide tootmise välisel vaatlusel ilmneb. Tuleb selgelt mõista, et see välistab selle, et toimuks midagi, mida paljud inimesed, nagu mina, kutsuvad kogemuseks ja teadvuseks. Minu jaoks on kogemus - näiteks tunded - täiesti iseseisev reaalsus, mis võib küll olla mõne füüsikalise protsessi loogika - näiteks hormooni tootmise - komplementaarne protsess, ent siiski on see midagi enamat, kui selle hormooni tootmine ise, kui hormooni tootmiseks nimetada ainult seda, mis on välise vaatluse puhul ilmne - reaktsiooni. Väidan, et arvutis modelleerides, kus iga osake on mälus kujutatud tema ruumilise koordinaadi ja olekuna (arvude komplektina) ei teki tunnet, kuigi võib tekkida väliselt samasugune reaktsioon. Arvuti, nimelt, ei võimalda isegi sellel reaktsioonil paralleelselt toimuda - iga osakese arvukogumi muutumist ja sellega seotud protsesse arvutatakse välja ükshaaval, mingit tegelikku ruumi seal sees ei ole, toimub lihtsalt suur hulk arvutusi, kus iga üksiku arvutuse puhul võetakse kaks arvu ning tehakse nendega tehe. Ekraanile pilti joonistades käiakse arvud uuesti ükshaaval läbi ning muudetakse mõnede põhjal pikslite värve ekraanil, teistega ei tehta midagi. Tähtis on silmas pidada, et selle teooria põhjal - sellest üheselt tulenevalt, mida kinnitavad ka kõik selle pooldajad - piisabki sellisest arvutuste seeriast, et vastav "tunne" tekiks. Väidan, et tunne ei piirdu sellega - tunne on füüsikalise reaalsuse tegelikult eksisteeriv aspekt, mis küll füüsika mõõteriistade jaoks võib olla registreeritav teatud füüsikaliste protsessidena. Füsikalistide arvates tunne ei sisaldu mitte nendes füüsikalistes protsessides, vaid isegi nendes näitudes. Veelgi enam - see teooria väidab, et kui ükskõik, mis vahenditega saaks programmeerida valmis seadme, mis välisel vaatlusel reageerib sama moodi ("sama keeruliselt"), kui inimene, siis sellel seadmel ongi tunded - sama hästi võiks väita, et inimene ei saa tundeid teeselda, sest teesklus ei pruugi vähendada reaktsiooni keerukust ja kuju.

Küsimust, millised füüsikalised protsessid - või reaalselt selle teooria puhul võib ka küsida, millised mehhaanilised protsessid - on seotud milliste teadvusnähtudega, üldse ei tekigi. Kõiki protsesse mõõdetakse väliste füüsikaliste mõõtmiste abil ning kui reaktsioon on sarnane, on järelikult ka tunne sarnane (või, konkreetsemalt väljendudes, seda tunnet üldse ei olegi - mõni füüsik võib öelda, et Undo Uus pingutab üle, aga tema artikkel on selle teooria täiesti loomulik järeldus, teisiti seda teooriat kokku võtta ei saa, muutmata selle alusväiteid või aksioome).

Huvitavad küsimused, mida esitada selle ja analoogsete teooriate pooldajale:

1. Kui võtta mina (see mateeria, millest koosnen) elementaarosakesteks lahti, siis teadvus kaob ja ma olen surnud. Kui nüüd panna need osakesed sama moodi kokku, kas siis tekib uus teadvus või taastub vana?
   
2. Kui võtta mina elementaarosakesteks lahti ning panna kokku samasugune uutest osakestest, kas see on siis identne selle endise minuga?
3. Kui teha minust identne koopia, kas see olengi mina? Kas siis on kaks mind?
4. Kui mind hormoonide tasakaalu ja DNA koostise sujuva muutmise teel teha sarnaseks ahvi või kaelkirjakuga - nii palju, kui see on võimalik, aga mõttelise katse käigus ehk ka täielikult -, kas siis on tegu minuga? Kas see on sama, mis mind osakesteks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna?
5. Kui ma lihtsalt ringi jalutan ja minu keemiline koostis muutub, kas tulemuseks olen siis mina või keegi muu?
6. Kui ma suren ja mateeria, millest koosnesin, muutub sajaks vihmaussiks, kas need vihmaussid olen siis mina või keegi muu?
   

Ühest küljest nagu vastuolu ei oleks. Kolmel esimesel juhul tuleks vastata, et tulemuseks on endise minuga identne mina, kahest viimasest juhust esimesel, et ei ole ja teisel, et on sarnane.

Teisest küljest - kui võtta eelduseks, et minul kui isikul on teadvus, mis on järjepidevalt üks, tekib nende küsimuste vastustesse mitmeid vastuolusid. Kui vaatlus näitab, et minu teadvus on pidev - nimelt seda, et ma olen sama mina, mis ma olin kaks aastat tagasi ja kui minu mälestused kellelegi teisele üle kanda või teha identne koopia, siis ikkagi säiliks minu teadvuse järjepidevus ja tema ei moodustaks sellest osa, siis tuleks sellest kirjeldatud eeldusest lähtudes vastata osadele küsimustele teisiti, kui selle teooria või pigem hüpoteesi järgi rangelt võttes tuleb.

Olen märganud, et teadlased väidavad järjekindlalt, et just see teooria on ilma kahtluseta õige ning kõik katsed, mis viitavad mõnele muule võimalusele, on kas võltsitud või valesti tehtud. Minu meelest kirjutab siin eelarvamus üle katsete objektiivse tõlgendamise.

Muide, rõõmustavalt tehakse katseid unenägude lindistamise ja muu sellisega, mis seob füüsikat ja psühholoogiat. Kahjuks küll võib see suurendada riske, mida kätkeb endas - seni veel lõplikult lahendamata - totalitarismioht, ent see ei muuda midagi küsimuses, et füsikalism ei tunnista tundeid. Teisenduste matemaatilised mudelid on miski, mida saab vaimsete asjade juures edukalt kasutada, aga mitte need vaimsed asjad ise - seda enam, et reaalsest mõtete lugemisest on ka need seadmed sama kaugel, kui kasukas tuletegemisest.

Kogemus on seotud mateeriaga, alternatiivne füsikalistlik vaade

Märgin ära - mitte see väide ei ole füsikalismi alternatiivne tõlgendus vaid tundub, et terve selline füsikalism oleks alternatiivne. See tooks sisse varjatud omadusi, millel on ka on eksistents ehk siis see, mida Kanti meelest uurida ei saa - asjana iseeneses -, mitte ainult teeb eksistents. Füüsika uurib ainult seda, mida asjad teevad ja kuidas nad liiguvad - mitte seda, mis nad on. Siiski, kui füüsik üldse kunagi tahab sõna võtta psühholoogias, ilma kas enda sõnaõiguse sfääri väga kitsalt piiritlemata või sisuliselt naljakat muljet jätmata, peab ta kindlasti tunnistama, et võimalus, et asjad ka on, ei ole füüsikaga tegelikult kuidagi vastuolus. Seda, mis on, võib kutsuda asjade varjatud omadusteks eeldusel, et ainus, mis ei ole varjatud, on see, mis on mõõteaparatuuri näitudest vahetult tuletatav.

Mina olen võtnud enda mõtteviisi aluseks väite, et teadvus on umbes sama järjepidev ruum, nagu seda on tavaline füüsikaline ruum - või on tegemist ainega või millegi elektrivälja sarnasega. Mul ei ole põhjust neist ühte teisele eelistada siinkohal - pean silmas seega, et teadvus on midagi, mis on füüsikalises mõttes olemas, nii nagu on olemas asjad, millele kehtivad jäävuse seadused. Kogemus on järjepidev - selle laad ja sisu võivad muutuda, aga näiteks minu kehas toimuvate kogemuste jada seob see, et need kogemused toimuvad ühes "kohas", mis on järjepidev; minu kogemuste jada identifitseerib ühe järjepidevuse ahela ja kellegi teise kogemuste jada identifitseerib teise järjepidevuse ahela. Usun, et selline järjepidevus on kogemuse lahutamatu osa - et isegi, kui teha minust koopia, siis see koopia ei ole mina, isegi kui tal on "võltsmälestused", mis on minu mälestustega identsed. Usun, et seda järjepidevust ei määra mitte mälu, vaid see on reaalne järjepidevus. Kogemus kui selline - mõte, tunne või aisting, igasugune teadvuse sisu - on laadilt muutuv, sellal kui teadvus ise - ruum, kus kogemus sünnib - on järjepidev ja ühte teadvust saab teisest füüsikalises mõttes eristada. Kui füüsikaline ruum on Üks, siis on seda ka teadvus, aga samas mõttes, nagu füüsikaline ruum jaotub erinevateks eraldatud osadeks, jaguneb neiks ka teadvus - ja kuna füüsikast rääkides ei tohiks kasutada budistlikke ühe meele kontseptsioone, sest need on ilmselgelt teise paradigma või tasandi kirjeldus, siis võin julgelt öelda, et teadvusi on palju ja igalühel on oma sisemine järjepidevus ning muutuvad sisud. Väidan, et järjepidevus eksisteerib ka siis, kui vahepeal "teadvus kaotada" - näiteks magama minna ja üles tõusta, mispuhul on teatud süvaune hetked, kui teadvust kas ei ole või on seda "vähe", so. ei olda teadvel.

Falsifitseeritav on see teooria juhul, kui uurida teadvusnähtude füüsikalisi paralleele ja sisu edasi ning teha nende kohta täiendavaid oletusi. Usun, et seda teooriat saab kasutada "tugipunktina" - see lubab märksa rohkem, kui eelmine, nimelt lubab see "varjatud omadusi" ehk tunnetust, samas on võimalik sellest uuringute põhjal välja arendada ka suvalist muud teooriat; tegelikult on kõik teised siintoodud hüpoteesid selle hüpoteesi erijuhud kindlate "konstantidega" - mingil määral välja arvatud esimene, füsikalistlik paradigma, mis on selle hüpoteesi erijuht, kus ühtegi teadvuse sisu ei defineerita. Viimase erijuht ei ole ta ainult seetõttu, et ma ei arvesta seda juhtu sõnastustes, so. sõnastus kinnitab, et sellised varjatud omadused peavad olema, sest selles ühes faktis olen ma veendunud ja usun, et seda saab iga piisava enesepeegelduse võimega inimene piisava veenvusega kontrollida igal ajahetkel.

Siit tulenevad implikatsioonid:

• Kui eksisteerib ainult füüsikaline mateeria, siis järelikult on teadvusnähud tuntud füüsikalise mateeria protsesside komplementaarsed protsessid.
• Kuna teadvusnähud eksisteerivad fundamentaalses mõttes, siis peavad need juhul, kui midagi peale füüsikalise mateeria ei eksisteeri - mis puudutab põhjuse-tagajärje seoseid -, siis on teadvusnähud selle füüsikalise mateeria komplementaarne protsess, kindlad teadvusnähud toimuvad siis ja ainult siis, kui toimuvad nendega komplementaarsed füüsikalised protsessid.
• Ei ole selge, millistele tingimustele vastavad füüsikalised protsessid kaasnevad milliste teadvuslike protsessidega, ent selge on see, et seos on olemas ja seda võib uurida.

Sellise hüpoteesi üldine omaksvõtt tööhüpoteesina avardaks oluliselt teaduse võimalusi seda valdkonda uurida. Eelmise hüpoteesi puhul on juba ette, eelarvamuslikult ehk aksiomaatiliselt otsustatud, et isegi ei uurita juhtusid, kus varjatud omadused eksisteerivad.

Mis on lisaks siit teooriast implitseeritav, on asjaolu, et kuna teadvusnähud ja füüsikalised protsessid on mõlemad fundamentaalsed ja omavahel komplementaarsed, siis järelikult kehtivad füüsika jäävuse seadused mingil kujul ka teadvusnähtudele - välistamata seda, et teadvus vahepeal kaob.

Seega võib eelnevalt toodud küsimustele vastata uuesti - ja ainus minu meelest kergesti igapäevaelus kontrollitav juht, mis seisneb selles, et isegi hoolimata minu liikumisest (ajus toimuvate protsesside muutumine) on mul säiliv järjepidevus, so. toimuv toimub pidevalt ja toimub minuga. Samas tuleb siit välja, et on võimalik, juhul kui materiaalseks protsessiks, millega mu teadvus seotud on, on mu keha, et kui minus sisalduv mateeria saab peale mu surma sajaks vihmaussiks ja muudeks laiba juures elutsevateks satikateks, siis jätkub ka minu kogemus nende kogemusena. Siiski, see ei ole kindel, milline osa mind moodustavast mateeriast on minu teadvus - mulle tundub igaljuhul, et ümbersünd üheks vihmaussiks eeldaks füüsika kohaldamist ning põhimõtteliselt uute mõistete kasutuselevõttu.

Kui teadvuslikult rääkida ühe meele teooriast - mille järgi kõik elusolendid on tegelikult üks ja eristused on illusioon -, millega võiks üritada seda siinset "kummutada", siis väidan, et füüsika kui selline ei ole teadus, mis töötaks sellel tasandil, kus eristused on illusioon, isegi kui selline tasand peaks eksisteerima. Seega ei pea füüsikaga komplementaarne psüühikateooria kindlasti sellist holistlikku vaadet aluseks võtma, sest füüsika ise on diskreetne ja eristav teadus. Ühe meele vaatest võiks lähtuda ainult füüsika, mille järgi ei eksisteeri ka eraldiseisvaid füüsikalisi nähtusi ning kehi või osakesi.

Teadvused sünnivad ümber, hing võib kehast lahkuda

See võiks olla kolmas teooria, ent väidan, et see on eelmises lõigus kirjeldatu erijuht. Nimelt väidab see sisuliselt seda, et hing on seotud mateeria liigiga, millel on senitundmatud omadused - või äkki hoopis mõne tuntud mateeria liigiga, millel on selline omadus, et see võib "kehast lahkuda". See võiks olla keeruka liikumisstruktuuriga algosake, mõni sõltumatu väli vms.

Seda seetõttu, et vaadates füüsikaliselt, tuleb iga nähtust võtta ennekõike mateeriana. Sellel võib olla sisemine aspekt - kogemuslikkus või kogemise võime, teadvus -, ent väliselt vaadeldes on see miski, mis on interaktsioonis mateeriaga. Füüsikaliselt sellise nähtuseni jõudes saab seda nimetada sama palju mateeriaks, kui näiteks elektrivälja, valgust või energiat - kui mateeriaks kutsutakse muid füüsikalisi nähtusid, siis on selge, et igasugust mateeriaga interaktsioonis olevat objekti, olgu tema liikumine kuitahes kummaline või keeruline, kutsutakse samuti mateeriaks. Sellisel juhul, siiski, võiks ümbersünni teooria tähendada, et on olemas tavalisest mateeriast märksa tugevama koospüsimise võimega mateeria vorm, mis on seotud elusolenditega (aga miks mitte ka muuga - kes on tõestanud, et kivi midagi ei koge?) mingite keerukate (aga äkki hoopis väga lihtsate?) reeglite põhjal. Kui uskuda eelmiste elude meenutamise võimesse, peab see teadvus olema ühtlasi ka mälu kandja - või siis säilitama sidemed sellega, millega ta on varemalt kokku puutunud (ja tundub, et mõningane sidemete säilitamine tegelikult toimubki, ehkki see on juba füüsika valdkond ja ma ei taha selles osas, eriti siin artiklis, midagi väita).

Teooria, et eksisteerivad ümbersünnid, on väga lähedane teooriale, mille järgi võib kehast väljuda. On küll võimalus, et kehast väljumine toimub projektsioonina, mis eeldab ka keha kui projekteerijat, ent üldiselt võiks kõik need, kes on suutnud kehast väljuda ja enda sellist võimet kontrollida, tugevalt kaaluda võimalust, et nad on ka oma kehas samasuguse projektsioonina ning väljuvad sellest peale surma. Castaneda on üks väheseid, kes usub küll projektsiooni, ent mitte elu peale surma - ülejäänud kipuvad uskuma kas mõlemat või mitte kumbagi väidet. Seda kutsutakse "unenäokehaks" ning budistlikus teoorias on unenägude juhtimine ning võime peale surma oma järgmise elu üle kontrolli omada omavahel väga tugevas seoses. Omaette küsimus ümbersündide puhul on ka see, et kas mälu on pigem seotud keha või vaimuga - budism tundub eeldavat, et mälu on tugevamalt seotud kehaga, ent taastatav ka peale kehast lahkumist. Eelmiste elude meenutamist üldiselt ei peeta siiski palju raskemaks ega millekski põhimõtteliselt muuks, kui varase lapsepõlve või looteseisundi kogemuste meenutamiseks - eeldatakse, et tihti järgneb üks loomulikult teisele. On ka muid lähenemisi. Usutakse, et vastsetele Buddhadele tulevad mõne tunni jooksul meelde kõik eelnenud elud, mida nad uuesti "läbi elavad" - sedapuhku küll oluliselt meeldivamalt. Unenäokeha hoiab mõnda aega oma vormi, mis tal elus oli (või õieti pendeldab selle vormi ja muude vormide vahel, olles märgatava osa ajast selles vormis) ning seejärel elust jäänud struktuurid lagunevad ning minnakse "eluga edasi". Väga tähtis, kui seda kõike uurida, on aru saada, mis jääb eelmistest eludest järgi - kas puhas teadvus ilma mingi mälu ega harjumuste struktuurita või teadvus ja puhas karma - sellisel juhul küsimused, kas karma koosneb mälestustest, harjumustest ja/või veel millestki? - või kandub mingi osa karmast edasi koos teadvusega ja mingi osa muul moel, näiteks lastele? Mingi osa karmast on niikuinii perekonna, riigi või rahva karma - ja Steineri raamat planeetide ajaloost oli minu jaoks esimene kokkupuude lähenemisega, mille järgi on elud ja ümbersünnid ka planeetidel, rahvastel ja tähesüsteemidel; selline lähenemine on juba väga keeruline ning mulle mõneti võõras, kuigi tajusin selgelt, kui konkreetne ja selge, mõneti haarav või veenev see mõttekäik oli, nii et panin selle kõrvale kui millegi, mis väärib kunagi uurimist. Igaljuhul on oluline vastata, kas teadvus on rohkem seotud keha või unenäokehaga ja kas unenäokehal võiks olla kehast sõltumatu eksistents? Millised niidid neid seljuhul seoks ja miks?

Niisiis väidan, et kuna ka see väga levinud hüpotees või teooria on eelmises osas toodu erijuht, oleks mõtet peamiseks tööhüpoteesiks võtta just eelmises osas toodu ja sealt edasi minna, loomulikult ammutades inspiratsiooni katsete, kontrollitavate asjaolude või loogika jaoks ka budistlikust vaatest, mis mulle isiklikult tundub kõige tõepärasem.

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.