Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada?

Mis saab, kui inimene õpib efektiivselt selleks, mis ta ei ole?

Arvutihiired, huvitaval kombel, annavad üsna ühese vastuse meie ühiskonnas. Pea kunagi ei tõsta vasakukäelised külas ega isegi kodus arvutihiirt sinna, kus on selle koht - vasakule poole klaviatuuri. See tähendaks juhtmete liigutamist, hiiremati liigutamist (kellel on) ning tihtipeale veel suuremaid ümberkorraldusi. Kui vahetada paremakäelistega üsna tihti ..noh, ühesõnaga, paljud vasakukäelised õigupoolest ei oskagi vasaku käega hiirt kasutada.

Mina olen, oma paljude muude õpingute käigus, ka arvutihiirt tihtipeale vasakule poole klaviatuuri tõstnud - tööl, kodus. Viimasel ajal on mul arvutil kaks hiirt - mõlemal pool klaviatuuri (kui lihtsalt kaks hiirt külge ühendada, juhivad nad sama osutit). Ehk siis - viimased viis või kuus aastat :) Seda mitte alati, vaid siis, kui kaks hiirt on käepärast. Väga tihti kasutan ma hiirt parema käega, lisaks on mu arvutis mõnikord paremakäelisi. Vahel on mugavam vasaku käega kirjutada samal ajal paremaga hiirt liigutades (qwerty klaviatuuril oli minu ühe käe kiirus 250 tm minutis, kahe käe kiirus 300 tähemärki minutis - kui saab ühega juba hiirt liigutada kirjutamise ajal, see tasub ennast kuhjaga, eriti kui on vaja kümnesse kasti kirjutada igasse üks kümnetäheline sõna, lisaks kopeerida-kleepida, mis on juba lihtsalt Ctrl+C, Ctrl+V). Nii palju siis efektiivsest arvutikasutamisest :) [muide, programmeerija, kes ei kasuta arvutiklaviatuuri ja hiirt efektiivselt, ei pruugi olla ebaefektiivne - efektiivsust saab sisuliste asjadega palju enam tõsta; tihtipeale kirjutan ma näiteks kahe sõrmega, kuna see on lõbusalt kohmakas ja aeglane ning samas ikkagi kiirem, kui mõttetegevus - ma ei kaotaks aega, kui kirjutaks 2-3 järgmise mõtte esimest sekundit versus, et kirjutan rahulikult eelmist asja samal ajal järgmist mõeldes; arvutikasutamise efektiivsus ei puutu üldse asjasse].

Teisalt, võtame hiirte ajaloo. Ma ei tea, kui paljud mäletavad - 17 aastat tagasi, kui Eestisse arvutid vaikselt sisse hakkasid imbuma, olid enamuses programmides hiired väga kohmakad. Tegelikult hiir oligi ebatäpsem ja kohmakam seade, kui praegu, aga samuti selle konf - selleks, et liigutada hiir alt üles üle ekraani, pidi seda neli-viis korda üle hiiremati liigutama; tuleb välja, et hiirt matil tuli liigutada lausa suurem maa, kui liikus osuti ekraanil. See pidi võimaldama täpsust, samuti oli keskmine hiirekasutamise oskus madalam, kui praegu. Mõned aastad hiljem oli näha, kuidas hiired vaikselt kiirenevad - huvitavad ja fancyd asjad olid konfid, kust sai hiire kiirust muuta, lisaks hiirele kiirendust anda. Esialgu kiirust väga hulluks ei julenud panna ning kiirendus oli üks linnuke. Tänapäeval saab nii kiirust, kui kiirendust muuta sujuvalt eri väärtuste vahel ning hiire liikumine on omamoodi "tuumafüüsika" (tegelikult küll pigem mehhaanika, aga igaljuhul mitmete huvitavate nüanssidega). Hiir, tänapäeval, omab kahte tüüpi kiirendust - esiteks kasvab selle kiirus, kui suurema ala liigutad; teiseks kasvab selle kiirus kiiremini, kui käe kiirus matil - nende kahe vahel on logaritmiline seos. See tähendab, et aeglase liikumise korral on võimalik saavutada varasemast suuremat täpsust (kuna pixel on väiksem), ent kiire liikumise korral on hea konfi puhul võimalik liigutada osuti ekraani alumisest servast ülemisse, liigutades hiirt matil paar-kolm sentimeetrit. Kui vanasti oli hiir matilt üles tõstetud asendis ("ignoreeri liikumist" režiim) pigem kauem, kui matil, siis nüüd ei tõsta ennast hiirega mugavalt tundev kasutaja seda matilt mitte kunagi.

Läbi oma elu, kui kiirendus on saanud hiire loomulikuks osaks, olen ma kiirendust pidevalt tõstnud. Windowsis ja paljudes linuxites kruvin vastavad näitajad - kiirus ja kiirendus - mitte päris põhja, aga peaaegu. Kunagi, ilmselt, ei oleks ma sellisel juhul osanudki hiirt kasutada. Nii palju siis selle näiliselt lihtsa seadme õppimisest.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada:

1. Alguses õppisin hiirt kasutama parema käega, kasutasin seda aastaid ainult parema käega.
2. Üks hetk lihtsalt nalja pärast õppisin kasutama vasakuga. See oli natuke ebamugav pikka aega, ent siiski toimis - ilmselt õppisin seda mõne kuuga kasutama sama hästi, kui paremaga oli võtnud aastaid (mitte ainult harjutamist, vaid ka sügavat mõtlemist - tundkem oma tööriistu).
3. Millalgi, juhuslikult, avastasin - vasaku käega suudan ma tavalise hiirega joonistamisprogrammis joonistada. Paremaga ei suuda. Paremaga tulevad ringid lopergused, jooned kõverad ja ruudud ..õnneks mitte päris kolmnurksed :)

Mida see tegelikult tähendab? Oleks ma lähtunud sellest, et tahan valida lihtsaima tee, et arvutit kasutada - so. et teen nii, nagu kõige lihtsam on [mis on dumbuseri definitsioon - ja dumbusereid on väga palju] -, siis oleks ma kasutanud arvutit kümme, viisteist aastat ..ja siiski ei oleks ma õppinud joonistama ilusat ringi. Sest, tõesti - kuigi ma kasutan siiani 50% ajast hiirt parema käega - ei suuda ma paremaga teha ilusat ringi. So. see ring on kindlasti parem, kui oleks, kui ma üldse paremaga hiirt ei kasutaks, aga see on palju halvem, kui vasaku käega. Peab, muide, mainima, et seda oleks olnud võimatu märgata ilma vastavate juhusteta - parema käega olen ma väga harjunud hiirt kasutama, saan igale nupule kiiresti ja täpselt pihta jne.. Lihtsalt, mu paremal käel puudub koordinatsioonivõime ilusate ringide, sinusoidide või tähemärkide saavutamiseks. Ja võimalik, et see ei ole harjutatav - vähemalt mitte täiuseni.

Niisiis - kui me õpetame vasakukäelise tegema asju parema käega, siis me õpetame ta faktiliselt tegema asju halvasti. Ta on kohmakam, ebatäpsem ja ilmselt ka sellevõrra rumalam, kui ta muidu oleks. Ehkki - samas õpetame me teda arendama enda kahte kehapoolt ühtlaselt, millest võib jälle palju kasu olla. Aga mitte nii palju kasu, et oma esimesed 20 eluaastat kõige halvasti tegemist vabandada - pigem õppigu teadlikult kahekäeliseks, kui selline huvi tekib (ja lastel ju ikka tekib?). Õppigu oma tugevat külge kasutama, mitte ainult nõrgema nõrkust pehmendama.

Aga mis saab, kui püüame hea intuitsiooniga inimest ainult mõtlemisele toetuma õpetada? Ma usun, sama loogika alusel - me saame idioodi. Nagu ka vastupidist tehes. Või siis, kui püüame hea intuitsiooni, loogika ja tunnetusega inimest panna enda moodi elama (midaiganes see ei tähendaks). Või kui püüame nõrga intuitsiooniga inimesse sisendada, et ta oma intuitsiooni täielikult usaldaks - või inimest, kes teeb loogikas kümme viga kümnest, panna usaldama ainult teadust. Lühidalt öeldes - kui me paneme lapse kooli, siis me saame idioodi. Eeldusel, et ta ei suuda ennast kaitsta ;)

See on huvitav ..millest mõelda. Inimesed, keda tehakse teistsugusteks inimesteks.

Muide, statistikat - 100% inimestest, kes on mulle väga püüdnud sisendada, et teisi inimesi ei tohi muuta, näevad rämedalt vaeva, et muuta mind või kedagi teist. 1% inimestest, kes ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud, on suutnud mind südamest, fataalselt ja mõnda osa minust tõsiselt muutvalt puudutada ..seda on raske öelda, mis muutused on loomulikud ja mis ei ole. Mõni muutus läheb meie olemuse, iseloomu ja paljude muude asjadega kokku - aga see ei ole erand, see on reegel, et selliseid asjugi väljast torkides tehakse vead. Teisi inimesi tuleb muuta. Mida ei tohi teha - püüda teisi inimesi muuta, nii et nad on ärritatud ja ei taha muutuda ..see on muutja viga, mitte nende viga, et see protsess ei kanna maitsvaid vilju ;) Üheselt muutja viga, mustvalge kindlusega.

Seda arvesse võttes - kui me õpetame inimestele elustrateegiat, mis ei arvesta nende tugevate külgedega ..idiootlikul juhul arvestab see meie tugevate külgedega ning lausdebiilsel juhul meie meelest ideaalsete tugevate külgedega ..see elustrateegia ei kanna maitsvaid vilju. Ja see on muudetava viga, kes ei suuda ennast keskkonna halbade mõjude eest kaitsta.

Kuidas astuda vaimsesse salaliitu?

Maailm kubiseb salaliitudest. Üldiselt tuleb teada, milline see liit on, kuhu tahad astuda - mida see oma liikmelt eeldab. Ma toon välja mõningad jooned, mis iseloomustavad vaimset salaliitu, kuhu mina tahan kuuluda - ja seega ka seda, mida see minult oodata võiks. See ei pruugi olla vaimne salaliit - selline sõnastus näitab pigem tähendust, mida ma ideaalis sellele omistaks -, vaid ka sõpruskond, ring, võib-olla isegi ajutiselt moodustunud salaliit; kuna inimesed on oma kõrghetkedel teatud perioodilises rütmis, on ka palju liitusid, mis eksisteerivad perioodiliselt (ühel tuntud salaorganisatsioonil pidi olema päritava liikmestaatusega allüksus, mis eksisteerib iga saja aasta järel ühe aasta).

"Ma tahan, et selle liikmed oleks läbinägelikud ja võimelised mitteverbaalselt suhtlema"

Iseenesestmõistetavalt pean ma ise vastama kõigele, mida sellise liidu liikmelt oodatakse - ma ei saa, definitsiooni kohaselt, astuda sellisesse liitu, kui ma ei pinguta tulemuslikult, et olla läbinägelik ja võimeline mitteverbaalselt suhtlema. Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan astuda kvaliteetsesse seda tüüpi vaimsesse salaliitu, siis ei kommunikeeru see verbaalselt, et ma sinna astun - ja ei saa ka olla mingeid piiranguid välja astumisele, mis tuleneb sellest tingimusest pisut vähem triviaalselt.

Iseenesestmõistetavalt, kui ma tahan, et see liit koondaks tõeliselt läbinägelikke inimesi, pean ma olema tõeliselt vastav kõigele sellele, mida sellise liidu liikmetelt ootan; mida puhtamalt ja teesklusevabamalt ma sellele kõigele vastan, seda enam saan oodata ligipääsu liidule, mille liikmed on tõeliselt läbinägelikud. Samuti, mida sügavamalt ma nendele tingimustele vastan ja mida vähem ma näen vaeva, et neile väliselt vastata - teeseldes midagi, mida ma olen -, seda kindlam saan ma olla, et ma ei muutu kergesti millegi liikmeks, mis on siiski pealiskaudne. Tihti ka asjad, mis sügavamalt kannavad mingit väärtust või ideed, tunduvad pealiskaudselt sellega lausa vastuolus olevat, sellised on vastuolud stereotüüpide ja sisuliste asjade, rituaali ja selle eeskuju, teooria ja praktika vahel.

"Ma tahan, et see liit kannaks tõelisi, tugevaid väärtusi"

Järelikult pean iseendas arendama tugeva vastutustunde, võime nende väärtuste nimel ka muude väärtuste saavutamises järeleandmisi tegema. Kanda tõelisi väärtusi ei ole võimalik, olemata valmis askeesiks paljudes muudes olulistes asjades, ehkki selles tuleb leida tasakaal - ja seejärel tervik, kus kõik väärtused, kuitahes vastuolulised pealispinnal, on seotud ühtseks, tugevaks tervikuks. See on väga suur ülesanne ning ilmselt ei saa keegi võtta alguses eesmärgiks kuuluda mingisse väiksesse geeniuste või prohvetite liitu, kes selle teoks on teinud; sellised liidud eksisteerivad läbi sajandite ja maailma, kirjanduse, vihjete, telepaatia ning ühise teadlikkuse näol.

"Ma tahan, et see liit oleks ühtne ja kooskõlas"

Järelikult pean ennast kõrvalt vaatama, leidma teiste inimestega ühised baasväärtused, leidma ülejäänud pingutuseks valmis inimestega ühised baasväärtused, teadvustama neid ning võtma need üheseks, teesklusetuks aluseks kogu oma tegevusele.

"Ma tahan, et selle liidu uskumused oleks tugevad, tõesed, paindlikud ning tegelikkust ja empiirilist teadmist arvestavad, uute avastustega ülikiiresti kohalduvad"

Järelikult pean jõudma filosoofilise tarkuseni tõestustest ja tõesuse hindamise alustest, harjumuseni iga fakti isiklikult kontrollida, kuitahes levinud ja mainstream uskumus see ka ei oleks, võimeni enesekriitikaks ning üldiseks kriitikaks.

"Ma tahan, et see liit oleks vana ja rahvusvaheline, ülemaailmne"

Järelikult pean ületama kultuuride piirid, uurima kõikide kultuuride baasuskumusi, leidma terviku, mis neid kõiki koondaks - sõnaga, tegema väga palju tööd. Järelikult pean loobuma usulisest, rassilisest või rahvuselisest diskrimineerimisest, lähtuma ainult inimese väärtustest - arvestades, siiski, mõistlikul määral ka asjaoluga, et usk ja keskkond kindlasti mõjutavad inimeste väärtusi ning on sekte, millesse kuuluva inimese väärtused on üsna kindlasti ühes või teises suunas kallutatud. Suurte traditsioonide puhul, kuhu kuuluvad terved rahvad, ei ole selline asi võimalik - ehkki see võib olla võimalik nende paljude väiksemate voolude puhul.

"Ma tahan, et mind aksepteeritaks ja tunnustataks teiste liidu liikmete poolt"

Järelikult tuleb anda väljundit, olgu see siis vaimne ja nähtamatu, sõnaline-heliline kunst ja kirjandus, materiaalne väärtus või teadustöö. See peab olema suunatud liidu väärtustele, tugevalt tagama selle põhimõtete realiseerumist.

"Ma tahan, et see liit hoiaks tugevalt kokku"

Ainus võimalus on õppida tugevalt toetama kõike ja kõiki, mis ja kes on kooskõlas valitud väärtustega; aksepteerima ja toetama ka paljut muud, võtma neid väärtusi tugevalt inimeste hindamise aluseks.

Alati peab küsima, mis moodi hoiab kokku - toetab reklaami ning suhtumise kujundajana, toetab materiaalselt, toetab psühholoogiliselt ja emotsionaalselt, vahetult?

"Ma tahan, et see liit oleks vaba ja lähtuks sisemisest sunnist, mitte välistest ootustest"

Ainus võimalus on ennast kehtestada, mitte aksepteerida sundust, olles siiski arvestav ja paindlik; mitte valida juhte ega püüda kedagi sundida "liikmeks astuma", sest liikmeks astuda ei saa - igaüks, vastavalt oma arusaama ja tahte määrale, kas on liige või ei ole, on liige rohkem või vähem. Ainult ilma nime, põhikirja ja juhita liit saab olla tugev, panna vastu misiganes katsumustele ning jääda alati püsima, ainult selline liit kestab iidsetest aegadest inimkonna viimaste päevadeni või kauem.

"Ma tahan, et see liit oleks olemas"

Kinnitan, et inimesi, kes lähtuvad sellistest põhimõtetest, on olnud läbi ajaloo. Enamuse selliste tippteadlaste, filosoofide, poliitikute, kirjanike ja kõigi teiste alade ja harude esindajate leitavatest töödest leiab tugevat ühtekuuluvustunnet; müstikute töödest, aga ka filosoofide ja teadlaste töödest, üheseid viiteid liidule - kuna loeb tegu ja mitte nimi, siis ei ole sellele võetud nime. Selle põhjal, kuidas üks või teine seda iseloomustab, saab teha palju järeldusi - siiski ei määra see kunagi asja sisu, sest kõige tugevam liit on see, millest ei räägita, mida ei nimetata ning millel puudub ajalugu, dokumendid, lepingud ja tšekid. Siiski, ilma kahtluseta - liit, mis vastab neile ja paljudele teistele tunnustele, eksisteerib. Sellest räägitakse ikka ja jälle. Selle liikmeid ei seostata liitude või salaühingutega, ent igaüks neist tunnetab sisimas enda kuuluvust sama selgelt, kui enda olemasolu. Tunnetab seda, et vastab sellele kõigele sügavalt, järelikult kuulub sellesse liitu - ja keegi ei küsigi, kas selle liidu liikmeid on üks, sada või miljon. Ent kirjanduses leidub palju viiteid, mis näitavad, et eksisteerib üks väga suur liit, mis on eksisteerinud juba väga kaua ning mida on võimatu purustada - isegi selle liikmed ise ei oskaks tihti nimetada kümmet teist elavat liiget. Tänu aluste teaduslikkusele, põhjendatusele ja sügavale läbikaalutusele saab selline liit tegutseda ja reageerida ühtse jõuna, pidada silmas paljusid ajaloolisi märke; tänu liidu liikmete kõrgetele nõudmistele on see tugev isegi siis, kui sinna kuulub ainult 0.001% maailma elanikkonnast. Ent, empiirilise kogemusena - neid, kes seda tunnetavad ja järgivad, on siiski rohkem.

Vaimse arengu tasandid

Tasand - see mõiste tähistab matemaatikas lõputut kahemõõtmelist "plaati" lõpmatus ruumis; arhitektuuri puhul tähendab see korrust või platood; trepi puhul siis ehk astet? Midagi, millele saab ronida.

Vaimsest maailmas rääkides on tasandeid kahte sorti. Tasanditest või tasemetest rääkides kehtib rohkem arhitektuuriline käsitlus. Need on astmed, mida mööda ronitakse hoone ülemistele korrustele ja sealt torni tippu - sinna, kust näeb kaugele. Nägemine on siis ainult pool asja - kõrgelt vaimselt tasandilt võib ka tegutseda kaugele. Tasand teises mõttes on aspekt - see on mõni vaatepunkt, läbi mille saab vaadata tervet Universumit või elusloodust mingi kindla nurga alt; miski, mis läbistab kõike ja kehtib kõikjal, olles samas kooseksistentsis teiste tasanditega.

Uurides tasandeid teises mõttes, vaatenurki, puutub kokku paljude erinevate kontseptsioonidega:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences, millele osad uurijad lisavad veel mõne lisaks (nagu spirituaalne intelligentsus). See räägib inimese sünnipärastest ande laadidest ja on tasandite mõttega seotud kaugelt vähem, kui järgmised kirjed siin nimekirjas.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Chakra - tšakra on idamaade "bioloogias" "peenmateriaalne" struktuur inimese kehas; sisuliselt võttes ja implikatsioonide poolest on see teadvuse alamsüsteem, üks terviklik süsteem inimese psühholoogias. Tšakrate "avanemise" protsess on inimese arengu tahkusid kirjeldav teooria, mis räägib sellest, kuidas inimese erinevad tahud aegamööda "täis kasvavad" - iga arhetüüp areneb eraldi, näiteks on olemas autistlikud teadusgeeniused ja emotsionaalselt arenenud teadusvõõrad inimesed, siiski võivad avaneda ka kõik tšakrad korraga ja see ongi ideaal selles süsteemis.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Jungian_archetypes - arhetüüp on lai mõiste, ent selle sõna tähendusvälja fookus on inimteadvuse tasand, mis võib "aktiveeruda" või teisega asendada. Nii on igas naises "ema" ja igas mehes "vana tark mees" ja "kangelane" - elu on nende arhteüüpide vahelduv aktiveerumine, samuti areneb iga arhetüüp inimeses oma infantiilsest vormist terviklikuks. Jungi isikutüüpide raamat, millest on arendatud Meyers-Briggs ja sotsioonika tüpoloogiad (muide, mõne tähe võrra tihti pisut erinevad, kuigi praktikas liituvad) annab tema kontseptsioonide lihtsustuse, ent lugu läheb edasi arhetüüpide teooria juures, mis on oluliselt võimsam ja keerukam.
• Jumala kolmainsuse teooria jaotab terve reaalsuse kolmeks aspektiks - igaüks sisaldab teisi, nii et need on ratsionaalselt võttes kolm erinevat paradigmat, igast saab tuletada teised. Ma olen seda kunagi uurinud ja jõudnud umbes sellise pildini, kus Jumal-Isa kehastab loogikat ja teadust (metafüüsilist "kõikehõlmavat" reaalsuse fundamentaalset masinavärki, mis on muutumatu ja juhib ning läbistab kõike - näiteks matemaatika on osa sellest); Jumal-Ema kehastab mateeriat ning tervet muutumises ja liikumises olevat maailma, sealhulgas näiteks energiaid ja gravitatsiooni; Jumal-Poeg on koht, kus kaks saavad kokku - mateeria muutub teadlikuks reaalsusest. Selline gnostiline-alkeemiline pilt on kristlusest ehk isegi vanem.

Sellega seoses tahaksin pakkuda oma sünteesi nendest erinevatest "intelligentsustest", mis on kahtlemata puudulik, ent siiski ehk huvitav lugemine. Tahaksin näidata nende vahel sidet, mis meenutab Kolmainsuse teooriat. Kolmainsus, muide, on pärisnimi, nagu ka Jumal, Universum või Kosmos. Kui me räägime Maa kuust, siis väikse tähega - kui samast kuust kui Kuust, siis suurega. Kui räägime universumite kobarast (misiganes see parasjagu ei tähendaks), siis väikse tähega, kui meie universumist, siis väikse tähega, aga kui Universumist kui meie universumist, siis suurega. Paljud fantasykirjanikud humooritsevad teemal Mets ja Jõgi, et anda pühalikku tähendust, mille annab pärisnimi - see, mille järgi kõik teised üldnime on saanud.


Spirituaalne tasand

Spirituaalne tasand on seotud aprioorse teadmise (sellisega, mis tuleb kuskilt teadvuse sügavustest ja põhjustab ise veendumuse enda tõesusest) ja tähendusega.

Absoluutselt kõigel, mis olemas on - sealjuures kõikide teiste tasandite objektidel, nagu emotsioon -, on tähendus ja seda on võimalik aprioorselt mõista. See võib tunduda ebateadusliku väitena - ent ärme sea siia piire neid mõistva olendi osas; võib-olla saab neid aprioorselt mõista ainult ideaalselt mõistev teadvus. Tähendust otsitakse ja seda leitakse nägemuste kaudu; tähenduslikke tegevusi edastatakse visioonide kaudu ning tähenduse leidmist kutsutakse ingl. keeles mõistega "insight".

Ma olen siin väga maksimalistlik, et anda edasi idealistlikku vaatepunkti, millel on vähe seost reaalse eluga meie kliimas - siiski, sellise vaatepunkti mõistmine on sarnane mõne matemaatilise teooria mõistmisega, mis võib-olla ei kirjeldagi midagi reaalset 100%, ent on siiski hea alus paljude asjade mõistmisel. Samas - miski ei välista, et see on tõene vaatenurk, mida ma siin esitan; sellise vaatenurga eelised on igal juhul täiuslikum vaimne areng, kui seda järgida eluterves doseeringus.

Spirituaalne tasand on kõikehõlmav reaalne tasand. Igal materiaalsel protsessil on tähendus ning see tähendus sisaldab selle eesmärki. Selliselt kujuneb välja fatalistlik kristlik loogika - see, mille järgi igal asjal on saatus, miski ei juhtu ilma eesmärgita ning lõpliku eesmärgi välja selgitamine on lõplik tõde. Kristlik munk otsis eesmärki ja tähendust. Ka budismis on karma ennekõike eesmärgipärane - karma läbi tegemine, sellega mitte venitamine, aitab inimesel jõuda tervikliku teadvuse ja pideva loovuseni. Selline inimene on võimeline loovalt tegutsema ja iga tema tegu rikastab maailma. Kristlus, siiski, oli ilmselt aeg, kui spirituaalseid otsijaid oli kõige rohkem - alkeemik või gnostik on üheselt spiritualist, alaarenenud tunnete ja empaatiavõimega spirituaalne otsija, kes teeb head sellepärast, et heategevus omab spirituaalset tähendust; keegi, kes on autist ja püüab veelgi enam maailmast põgeneda. Budistlik munk esindab sama asja tervemalt - tema põgeneb maailmast selleks, et luua maailmaga sidet, budistlik eraklus on täiesti erinev kristlikus eraklusest; budist otsib rahulikku kohta, kus ennast koguda ning endasse süübida, sellal kui kristlik erak võib püüda põgeneda maailmast "seitsmendasse taevasse" - sinna, kus ei ole "kurjust". See on põhjus, miks lääne religioosne fanatism ja kirg - kirg on spirituaalse tähenduseotsingu üks juhtivaid jõudusid - tundub patoloogiline võrreldes ida pühamehe samasuguse determineeritusega; lääne religioonid, olgu siis judaism (ütleme nii, et lääne, sest sellel on siin rohkem sidemeid), kristlus või muhameedlus - kõik need väljendavad sellist kirge, mille üks juhtivaid jõudusid on soov põgeneda spirituaalsesse. Siiski, spirituaalne on üks reaalsuse tahk ja kõikjal, kus on midagi spirituaalset, on ka midagi muud.

Igal tasandil on oma alaarenenud vormid, arenenud vorm (kasutan ainsust, kuigi ka need võivad erineda - tõde on kõigile üks on siiski ilmse mõttega lause) ja pettunud vorm.

Spirituaalne künism on tunne, et maailm on läbinisti halb või läbinisti kaootiline. Üks suuri filosoofe, Schopenhauer, on selle ehe näide - siiski on tema töödes väga palju kõrgelennulist spirituaalset teadlikkust, millega soovitan tutvuda kõigil.


Emotsionaalne tasand

Iha, uppumine seksuaalsetesse tungidesse ja uppuv elunautimine on üks tee alustada oma seksuaalset arengut - sellele järgnevad järjest süvenevad tantristlikud tendentsid siis, kui hakatakse otsijaks, emotsionaalseks otsijaks. Selline iha võib olla seksuaalne künism, armastuses pettunud inimese ennasthävitav labasus. Kalduvus ennastohverdavaks ja ennast ohvrina tundvaks patoloogiliseks "heategijaks" on tuntud vorm, mida esineb palju ka läänekristlikus usklikkuses - kristlus on noor usund ja selle vormid ei ole tihti väga arenenud; et teha sellele siiski kompliment - kristuse sõnade täielik mõistmine ilmselt ei ole see. Selline ennastohverdavus võib olla samm terviseni, ent enda ohvrina tundmine on emotsionaalse künismi teine vorm.

Iga asjaga kaasneb emotsioon. Iga materiaalse maailma keeruka sündmuse puhul võib emotsionaalne geenius leida tabava emotsiooni, mis selle kokku võtab - keerukas, paljusid inimesi ja emotsioone hõlmav sündmus, nagu sõda või majanduskriis, nõuab tõesti geeniust; mõne elulise sündmuse kohta võib leida emotsiooni lennult. Emotsionaalselt arenenud inimene loeb emotsioone, tunneb neid loovalt ning suudab emotsionaalsel tasemel lahendada paljusid konflikte, mis nõuaks keerukat intellektuaalset filosofeerimist või ülisügavat spirituaalset mõistmist, et lahendada seda mingil muul moel. Ma usun, et kõik on emotsionaalselt mõistetav, iga asi - kes on emotsionaalselt piisavalt arenenud, näeb kõiges kulgemist, emotsioonide loomulikku jada. Suudab, ehk, emotsionaalselt mõista nii arvutit kui ökosüsteemi (ehkki, arvutiprogramm on kaugel sellest, mis arvuti tegelikult on). Igaüks on näinud pilti stiilis, et on joonistatud lendav siga ja kirjutatud alla "albaania sõda" - poeesia, kunsti ja muusika mõningad "geniaalsed" vormid võivad nõuda tõsist annet selleks, et neid kuidagipidi geniaalseks nimetada; emotsionaalselt tehtud "üldistused" võivad olla intellektuaalselt või spirituaalselt arenenud inimese jaoks sügavalt mõistetamatud. Kuigi ka teadlane võib joonistada graafiku ja spiritualist teha skeemi Tervikust - kunst ei piirdu emotsionaalsusega.

Emotsionaalsel tasandil saab lahendada paljut, mis on teistel tasanditel keerukas. Teistel tasanditel võib kergesti mõista ja lahendada seda, mis on emotsionaalselt keeruline hallata (kasvõi sõda või mõni kriis - kui paljud on näinud emotsionaalset inimest, kes läheneks autentselt, kompleksivabalt ja konstruktiivselt finantskriisile? Neid inimesi on, aga mitte palju.)

Kuna iga paradigma piires, ehkki paradigma on kõikehõlmav, on teatud ülesanded lihtsamad, kui teised ülesanded - see tähendab, keerukuste jaotumine on igas paradigmas erinev -, siis tuleb endas arendada erinevaid paradigmasid korraga. Inimene on sotsiaalne loom ja seega on iga paradigma juhid tihti füüsiliselt erinevad inimesed; iga inimene peab siiski ilmutama mõningas tugevust igas neist. Inimesed on spetsialiseerunud väga erinevale teadlikkusele, ent need, kelles ei ole võimekust saada rahuldav hinne kõikides, ei ole reaalselt väga võimekad üheski. Spetsialiseerumine ja lai silmaring peavad käima koos - tasakaalupunkt on see, mis paneb rõhku mõlemale korraga, tasakaalu ja äärmuse vaheline tasakaal.


Intellektuaalne tasand

Intellektuaalse tasandi küünik, pettunu, (alternatiivselt leidmisele või kirgastumisele järgneb pettumus sageli otsimisele) on inimene, kes on leidnud enda jaoks lahendamatu vastuolu enda kirega seotud tasandi, enda peamise arhetüübi või avanenud tšakra, ning ühe või mitme teise tasandi vahel. Tasandid peavad olema kooskõlas - ja vastuolu leidmine on pundar. Küünik, olles teravalt valgustanud ühte probleemi, leiab endale hulganisti järgijaid, kelles selline teadlikkus mõnest mahasurutud hirmust, selline terav aksepteerimine, põhjustab naudingut. Hullumeelsus on nakkav - ja selle teadvustamine, eristamine, välja joonistamine on ravi esimene samm. Iga inimene otsib terviklikkust, sügaval sisimas ihaldab ta seda, ja seega leidub palju neid, kelle jaoks võimalus, et seda ei olegi võimalik leida, on tugev ja üdini endassetõmbav avastus. Künism, vastandades enda tasandi - tõestatu, põhjendatu ja ilmselge - kõigile teistele, on hierarhilise üleoleku vorm - meie tasand on parem, seda tuleb kuulutada, selle nimel tuleb sõdida.

Intellektuaalse tasandi algaja on inimene, kes mõtestab maailma ratsionaalselt, eristab teatud funktsiooni teistest; Jung - differentsieerumine (differentiation). Tema puhul eristub intellektuaalne teadlikkus aeglaselt infatiilsest instinktiivsest ühtsusest, et alustada pikka teed, jõudmaks vanaduspõlve (vana targa) tarka ühtsusesse. Intellektuaalse tasandi algaja surub maha muid funktsioone, mis on veelgi enam alaarenenud ja kaootilised, et leida intellektuaalset mõistmist. Sukelduda võib matemaatikasse, loogikasse, süsteemiteooriasse. Kõik need tasandid kirjeldavad kõike - ratsionaalselt saab rääkida mõistmisest, kuigi mõistmine ei ole ratsionaalne; ratsionaalselt saab leida tunnete loogikat, kuigi see ei ole ratsionaalne. Ratsionaalsus on seotud põhjuse ja tagajärjega - eesmärki või kulgemist asendab siin põhjus, millele taandub kõik.

Kuidas lähevad kokku põhjus ja eesmärk? Kui igal sündmusel on eesmärk, siis on iga selline sündmus selle eesmärgi saavutamise (või selles läbi kukkumise) põhjus. Et eesmärke ei saavutata alati, võib näidata, et põhjus on olulisem faktor mõistmise juures, kui eesmärk; alles "kõrgema eesmärgi" spirituaalne leidmine võiks näidata, kuidas eesmärk on absoluutne tõde. Põhjus, samas, ei põhjusta alati sama asja, nii on ka sellel samad puudused. Lähtudes ühest, viib teiseni väga pikk tee - ja see on hea alus uskuda, et mitme tasandi korraga arvestamine isegi, kui need tunduvad loogiliselt vastuolulised, emotsionaalselt sobimatud või spirituaalselt madalad, võib viia tõeni. Siiski tuleb need difeerentseerida, et neid saaks siduda arenenud tervikuks.

Arenenud intellektuaalsus sisaldab nüansse ja on loogikaülene - käigud, mida saab kasutada sellise intellektuaalse tõestustes ja analüüsis, on tavalise loogika suhtes ratsukäigud.


Materialistlik tasand

Kõik on mateeria. Selline on materialismi fundamentaalne alus, midaiganes see ka ei tähendaks. Meie mõtted, tunded ja spirituaalsed äratundmised on meie molekulide protsessid ning ei väljenda midagi muud, kui nende protsesside kausaalseid seoseid. Kui ratsionalist võib tõusta kergesti kõrgemale põhjusest ja tagajärjest, on materialismi selline areng harv ning keeruline. Iga asja saab väliselt vaadelda - ekstraverdi aju (vt. Jungi definitsioon) on tihti materialistlik aju, selle keemia on seotud mateeria ja väliste avaldumistega.

Materialistlik künism on võimuhierarhia, uuritakse asjade võimu ja üleolekut, moodustatakse hierarhiaid ning taandatakse need materiaalsete väärtusteni. Sama iseloomustab materialismi algajat.

Sellest jõutakse keerukate süsteemideni, mõtestatakse ühiskondlikke huvisid ja nende suhet iseendasse - nii võib arenenud materialist jõuda sotsiaalse täiuseni, milles ei ole emotsionalismi patoloogiat - ennastohverdavust -, ent milles on eluterve, tugeva valitseja konkreetset pragmatismi. Pragmaatilisus, praktilisus - need on materialisti väärtused. Materialistlikud saavutused on ka spirituaalsete sümbolite püstitamine kolossaalsete templite ja raidkujudeni - nende tekitamine füüsilisse ruumi; materialism on loonud süvaspirituaalsete uskude kombelised rituaalid, teadussaavutuste materiaalsed väljendused - näiteks arvuti, televiisor, kosmosereis. Materialism, oma ideaalis, loob väljundi spirituaalsusele - ja lõpuks taandub see täpselt samani, milleni kõik muu; materialismi ideaalne väljendus on eristamatu spiritualismi ideaalsest väljendusest, ent selle patoloogiad - kaugelt erinevad. Gaia usk on materialistlik; ökomajandus on materialistlik, uued majanduslikud süsteemid on alati materialistlikud - ehkki, ka materialismi arendavad spirituaalsed tungid ja emotsionaalsed väärtushinnangud.


Holistlik tasand

Holistlikul tasandil on selge, et tasandeid on lõputult; sellelt tasandilt tulevad naiivsed kolmainsuse teooriad, aga ka keerukad tšakratevaheliste ühenduste süsteemid, mis on valmis alati tunnistama, et tšakraid on veel rohkem, kui senini arvatud. Tšakrate süsteemis on tegu kuningtšakraga - kõige ülemisega -, mille avanemine toimub palju rohkemates astmetes, kui mistahes teise tšakra avanemine. Holist näeb kõige seostatust, "kõik on üks", kogeb kõikide tasandite läbipõimumist ja seda, et iga tasand on oma ideaalis ideaalselt klappiv kõigi teiste tasanditega; igal tasandil võib leidja lõpuks avastada, et ta on leidnud kõik.

Holist näeb kõikide tasandite läbipõimitust, tunnetab seda, kuidas iga tasand on tegelikult iga teine tasand ja kuidas tasandid on erinevad aspektid Samast Asjast (suured tähed on holismis eriti kasutusel) ning kuidas kõik teed viivad universaalselt ühte punkti - mitte ainult vanas Roomas - ning kuidas iga tasand on üks tahk, sealjuures ka holistlik - tegemata erandeid. Iga tasandi tee lõpus võib näha sellist seostatust - seda võib mõista ka intellektuaalselt või emotsionaalselt -, ent holismi jaoks on see alguspunkt, kõige lihtsam triviaalne tõde.

Patoloogiline holism on infantiilsus; küüniline holism eitab kõiki muid tasandeid. Arengu eelne läbipõimitus, kõikide instinktide seostatus lapsikuks sisemiste vastuolude puudumiseks on äärmiselt erinev arenenud tervikutunnetusest, mis tõesti hõlmab ka muid tasandeid ja seostab neid nii, et ükski selle tagajärjel ei kannata. Holism, seega, ei ole veel mingi "tõe mõistmise" tagatis, ehkki iga tasandi filosoofias leidub jooni, mis püüavad selle tasandi ilmselget eelist tõestada ja kinnitada, et igaüks jõuab "lõpuks" just sellele tasandile ning lahkub kõikidelt muudelt. Valguse laineteooria ja valguse kvantteooria - matemaatiliselt on need üks ja sama.

Patoloogiline psühhiaatria

Kuna ma loen üksjagu psühholoogiaalast kirjandust - äärmiselt erinevat sealjuures -, muuhulgas psühhiaatriast, isiklikust ja sotsiaalsest terapeutikast ning muust sellisest, siis huvitab mind ka hullumeelsuse määratlus ning selle kriteeriumid.

Carl Gustav Jung on kritiseerinud oma aja psühhiaatriat - see kriitika kehtib ka tänasele -, et tihtipeale loetakse erinevust hullumeelsuseks. Tal oli patsient, keda süüdistati kujutluses, et ta on prohvet - Jungi lõplik diagnoos oli see, et tegu on prohvetiga ja seda tuleb lihtsalt arvesse võtta. Tänapäeva skeptikud on selle üle väga vihased, mõtlemata sellele, et prohvetid olid olemas ja vägagi mõjukad - miks neid siis enam ei võiks olla? Sellele küsimusele vastamisel ei pea uurima, kes nad siis tegelikult olid - fakt on see, et see mõiste on saanud oma tähenduse reaalsetest inimestest. Inimestest, kelle sotsiaalne tundlikkus on piisav, et näha väga tabavaid unenägusid sotsiaalsetel teemadel. Nende unenägude tõsiselt võtmine teebki inimesest prohveti - minu enda unenäod on teist laadi, ent Jung isegi nägi unes maailmasõda, korduvalt, ja pani endale esialgu vale diagnoosi - hiljem siiski parandas. Jung ei olnud prohvet, sest ta mõtles teisiti ja käitus teisiti, ent selles ei ole midagi ebateaduslikku, et inimeste sügavamad arusaamad avalduvad unenägudes või daydreamingu käigus - nii mõnigi teadlane on väitnud, et tegi oma olulised avastused just nimelt unes.

Michel Foucault on kirjutanud hea raamatu "Hullus ja arutus". Selle raamatu sisuks on uurimus hullumeelsuse ajaloost. Esialgu oli inimkond sotsiaalse loomana arenenud nii, et eksisteerisid mitmesugused rollid - mõistuseinimesed, tundeinimesed, šamaanid ja prohvetid. Väide, et inimene kui isik areneb tugevamaks, on ebateaduslik müüt - see on tõsi selles mõttes, et ta kohastub, ent mitte selles mõttes, et üksik inimene eraldiseisvana areneks just nimelt tugevamaks ükskõik, millise etteantud parameetri järgi. Sipelgad sünnivad erinevatesse rollidesse, eksisteerib sünnipärane spetsialiseerumine. Inimeste puhul on arengulugu erinev, ent välja löövad erinevad geenid ja inimesed arenevad mitte tugevamaks, vaid sotsiaalsemaks - alles sootsiumid arenevad tugevamaks (ent isegi see oleks labane lihtsustus, vaadeldes ökosüsteemi). Inimene sünnib nii, et välja löövad geenid, mis põhjustavad teatud eeldusi; inimese areng on selline, et iga osa - lihasjõud, mõistus, tunnetus - arenevad välja vastavalt vajadusele ja praktikale. Inimeses arenevad võimed, nagu empaatia, koostöövõime, võime näha oma kohta suuremas pildis - need ei ole lihtsama darvinisti arvates "tugevuse" mõõdupuu, ent kui mitte pidada "tugevust" relatiivseks sotsiaalse sobivuse mõõdikuks, siis ei saa öelda, et ükski karjaloom areneks tugevamaks. Tugevamaks areneb kari. Spetsialiseerumise kontekstis saab vaimset tervist mõõta ainult arvestades inimese sünnipärast rolli. Focault näitab, et hullumeelsuse definitsioon laienes prohvetitele ja šamaanidele sedamööda, kuidas nende sotsiaalne roll vähenes. Nende sotsiaalne roll vähenes selle tõttu, et nende rollide vajalikkust hakati alahindama. Selle tulemuseks olid paljud sotsiaalsed katastroofid, looduskatastroofid ja muu selline - nende roll oli selliste looduslike asjadega sidet pidada. Edasi näitab Focault, kuidas hullumeelsus laienes näiteks Nõukogude Liidus lihtsalt poliitiliselt ebasoovitatavatele inimestele - muutudes inimpsüühikaga manipuleerimise vahendiks. Liberaalses ühiskonnas on selline patoloogia määratlemine naeruväärne ning kuritegelik, põhiseaduse vastane, piirates näiteks usuvabadust - riigiasutused ei tohiks neid määratlusi kuidagi arvestada ning peaks töötama selle nimel, et need ühiskonda juurdunud ei oleks. Ma ei tsiteerinud siin üks-ühele Focaultd.

Millele Focault rõhub - ja see jääb minu kõneviisi puhul märkamata, sest mainin äärmiselt kasutuskõlbulikku hullumeelsuse kriteeriumit - ei ole mitte see, et sotsiaalselt sobimatud inimesed loetaks hullumeelseteks. Tegelikult on probleem selles, et paljusid inimesi loetakse hullumeelseks mitte nende sotsiaalse sobimatuse, vaid sotsiaalse ebasoovitatavuse eest - ja siin näitab see ebasoovitatavus mitte seda, et nad ei tuleks toime oma psühholoogilise konditsiooni tõttu, vaid seda, et neil on teatud sümptomid, et tegu võiks olla mitmesugustele huvigruppidele ebameeldivate inimestega. Lisaks tuleb mängu kõige olulisem tegur - psühhiaatria arendajate sage vaimne küündimatus. Tihti püütakse ravida inimest, keda ei suudeta süvitsi mõista - ja Jung märgib ära, et patsiendi sügav empaatiline mõistmine on terapeudi esimene kohustus. See on tõsi, et iga "isehakanud geeniust" ei pea mõistma ühiskond, selline nõue oleks juba inimeste põhiõiguste piiramine - siiski peab teda mõistma psühhiaater, kes temaga töötab. Saama aru tema sügavamast motivatsioonist, uskumustest ja sellest, millistel alustel ta neid asju usub. Võib esitada vastuväite, et see seab inimesele väga kõrged nõudmised iga veidrikku mõista. Siiski, psühhiaatriateaduse ülesanne ei ole võimaldada inimestele mugavat äraelamist - psühhiaater, kes oma klienti ei mõista, ei ole selle kliendi ravimiseks pädev. Turumajanduse tingimustes ootame inimestelt kompetentsi - tööhõive ei ole heategevus - ning kes ei suuda mõista piisavat arvu patsiente, on valinud vale töö.

Tihtipeale hinnatakse inimese hullumeelsust tema ebanormaalsuse põhjal. Väidetakse, et normaalne ei ole hull ning ebanormaalne on hull. Mis on normaalne? - on tavaline. Sotsiaalne norm on väljakujunenud sotsiaalne reegel. Kui sellisel normil ei ole alust, kindlat põhjendust, siis võib see olla hoopis mõni massidele iseloomulik käitumishälve, nagu näiteks diktaatorite järgimine vms. - sellisel juhul on normaalse puhul tegu hoopis kerge hälbega inimesega. Selline hälve võib omada isegi katastroofilisi tagajärgi - näiteks ei saa diktaator allutada inimesi, kes ei lase ennast allutada, sest see oleks üks miljoni vastu lahing ja kindel kaotus. Seega, kui võimule tuleb diktaator, siis järelikult on rahva enamus vaimselt alaarenenud või siis haiged. Järelikult, ebanormaalsus ei ole hullumeelsuse kriteerium.

Tihti ei ole hullumeelsuse kriteerium ka sotsiaalne sobimatus, vaid hoopis võimetus mõista looduslikke protsesse, nende tagamaid ja tagajärgi. Mõhni tsivilisatsioon võib võtta maha eluks vajaliku metsa, reostada enda keskkonna või muud sellist. Selle tsivilisatsiooni siseselt võivad prohvetid, kes selle eest hoiatavad või teadlased, kes situatsiooni analüüsivad, olla sotsiaalselt sobimatud. Kohati, kui nende jaoks on probleem tõsine, ei pruugi nad isegi täielikult kohaneda enda sootsiumiga - mis teeks nad sotsiaalselt sobivaks, kuigi nende uskumus ja mõni isiksuse tahk ei oleks sobiv -, vaid võivad võidelda küllaltki raevukalt ja tekitada endale probleeme. Kuni nad ise rahul on, on tegu psühholoogiliselt tervete inimestega, ühiskonna immuunsüsteemi esindajatega - sellisel juhul on nad mitte patoloogilised, vaid ilmselt mõne Maslow mõistes tipukogemuse "ohvrid", kelle roll on hoida ära hävingut. Väga tihti see ka aastatega selgub - sotsiaalsed mehhanismid küll kaitsevad esialgu sotsiaalset identiteeti, rahva ego, selle eest, ent mingis punktis võtavad sõnumi vastu ja ennetavad katastroofi. Sellisel juhul loetakse tagantjärele kui mitte hulludeks, siis vähemalt kaotajateks ning alaväärseteks inimesteks nende vastu võitlejad - loodetavasti mitte kriitikud, küll aga vihased vastased, kellel oli "tõendeid", et tegu on hullumeelsetega või muidu lollakatega. Õnneks on meie ajajärgul liigutud järjest selle poole, et vägivaldselt hullumajja kinni panna ainult neid, kes on otseselt ohtlikud.

Vaimse tervise kriteerium, seega, on sobivus korraga nii loodusesse, kui ühiskonda. Kui nende kahe vahel on lõhe, siis muutub vaimse tervise määratlemine keerukaks - ja seega on psühhiaatrite roll olla korraga psühholoogid ning loodusteadlased ja filosoofid, kui nad soovivad autentseid diagnoose jagada. Samuti peab psühhiaater olema maksimaalselt eelarvamustevaba, vabameelne ning vabamõtleja - vastasel korral on ta võimeline professionaalselt töötama ainult väga väikse sektoriga ühiskonnast, endasarnastega. Vaimne hälve on kõrvalekalle vaimsest tervisest ning sellisena meie ühiskonnas väga tavaline - vaimselt terveid inimesi on vähe. Nagu enamusel on mõni füüsiline häda, on enamusel ka mõni vaimne häda. Paljud inimesed on vaimust vaesed - ja see ei ole hea. Kui tsiteerida Piiblit - mida ma mingiks kaheldamatuks tõe allikaks ei pea -, siis mitte vaimust vaesed ei ole õndsad, vaid õndsad on vaimust vaesed - seda tuleks lugeda kerge irooniana (kes ütles, et Piiblis ei ole irooniat?) vaimse tervise määratluste suhtes vanas Roomas. Puhtalt lollusest ei piisa õndsuseks, kuigi õnnis võib tunduda pisut lollakas. Hullumeelsuse kriteerium on rahulolematus oma vaimse seisundi või selle tagajärgedega. Arst peaks siiski selgeks tegema, millega inimene rahul ei ole, mitte püüdma huupi "ravida" näiteks ebatavalist mõtteviisi. Teisalt, hull on ka see, kes on ohtlik - ja seda väga otseses, laiahaardelises määratluses, mis suudab ohtu väga mitmekülgselt hinnata; et vältida lollusi, kehtib siin psühhiaatrilises mõttes ennekõike teiste inimeste füüsiline ründamine, sest just see on see, mis reaalselt kahjustab. Veider mõtlemine ei saa kahjustada teisi, vaimselt stabiilseid inimesi - nii et tihti tuleks ravida just seda, kes tunneb ennast kahjustatuna, mitte soovitada ravi sellele, keda kahjustajana nähakse.

Psühhiaater, kes on kergegi vaimse hälbega, on hull. Ohtlik hull. Seda seetõttu, et tema sotsiaalne roll on ravida tasakaalutuid inimesi - iga hälve temas saab sajakordse võimenduse, kandudes üle paljudele teistele, kui ta on veenev. Kitstarinnalisus, dogmaatilisus, kapseldumine traditsioonidesse või konventsioonidesse, piiratud mõtlemine või võimetus mõista väga kummalisi inimesi - kõik see teeb psühhiaatrist patoloogilise nähtuse. Sellise inimese puhul on lahkumisavalduse tegematajätmine kuritegu, kui ta ei suuda hoolega valida patsiente, kellest jõud üle käib. Elutervel psühhiaatril ei ole vajadust peale suruda oma usulisi eelistusi (sh. ateistlikke või teaduslikke), ta ei ürita inimesi mõjustada elama ühte "õiget elu" ja tal ei ole õrna aimugi, milline on üks "terve inimene" - vähemasti on see arusaam äärmiselt dünaamiline, sisaldamata ühtegi kindlat normi. Psühhiaater mõistab inimest, saab tema probleemist aru ning leiab vahendid selle konkreetse probleemi lahendamiseks, kuigi suudab kasutada ka "jõuvõtteid", manipulatsiooni ja sisendavat veenmist või anda rahustavaid tablette - siiski on see viimane loetelu võrdne kirurginoaga, see on hädaabinõu, kui miski muu enam ei aita. See ei ole normaalne praktika, mida peaks järgima, vaid selliste vahendite rõõmsameelne kasutamine on sadismi sümptom, vaimse väärastumise kõrge aste.

Pidasin siin silmas ka mitut inimest, keda tunnen, keda on ravitud destruktiivselt. Ravi tulemused on olnud ajutised, neis ei ole endiski olnud sügavat veendumust selle efektiivsuses ning iroonilisel kombel on nende terveks saamisele eelnenud mõistmine, et psühholoogidelt "õpitu" tuleb ära unustada ning lahendada reaalset probleemi, mitte püüda enda isiksust psühhiaatri jaoks meeldivatesse raamidesse suruda - mis tekitab pigem konfliktset olekut ning võib panna inimese ennasthävitavalt käituma enesetapukatseteni välja (mida siis kõige hullemal juhul seesama psühhiaater, kes need põhjustas, rõõmsalt "ravima" hakkab, kasutades nüüd juba veelgi vägivaldsemaid meetodeid).

Nii et - ärge uskuge kunagi psühhiaatrit, kes teid poolelt sõnalt ei mõista!

Psühhiaatri kompetentsi test:

1. Palun kirjutage kolme lausega välja minu reaalne probleem, nagu seda tajun - viis punkti.
2. Palun rääkige mõnda seni mainimata, loogilist osa minu maailmavaatest nii, et see oleks minu jaoks veenev - kümme punkti.
3. Palun soovitage paari kirjanikku, kellega ma lugedes täielikult üksmeelel oleks - kümme punkti.
4. Palun kirjeldage minu käitumist sellises olukorras: ; seda kolme olukorra kohta ja igaühe eest kolm punkti.
5. Kirjeldage midagi, mis mulle minu senises elus või ühiskonnas tõeliselt meeldib - viisteist punkti.

See test ei ole kindlasti ultimatiivne, ent see viitab, kuhu ma sihin - psühhiaater peaks olema võimeline patsiendiga tema maailmapildist samal tasemel rääkima, täiesti vabalt. Patsiendi enda keeles, suhestudes tema mõistetega. See ei pea toimuma kohe esimesel päeval, ent enne sellist sündmust ei saa olla mingit tegelikku ravi - enne seda on mingid ebapädevad katsetamised, mis võivad heal juhul kogemata mingeid tulemusi anda, ent üldiselt sarnaneb see pigem soolapuhumisega - ravi on aeglane ja õnnestumise korral ebaselge, kas sellele aitas kaasa terapeut. Patsient teeb anyway 80% tööst ja terapeut 20%, ent vähemalt on vaja kriteeriume, et hinnata, et selleks tööks ollakse valmis. Terapeut, kellel on probleeme iseenda närvidega, on samuti oma kompetentsi kaotanud - see on arstiteaduse haru, kus haigeks jäänud arst tuleks vallandada. Ja usun, et nende väidete ebamugavus on see, mis psühhiaatriat pidevalt stagnatsiooni veab isegi siis, kui pole mingit poliitilist mõjutamist (nagu NSVL'i ajal poliitiliste vastaste hulludeks tembeldamine). Ma ei tunne eriti psühhiaatreid, ent olen üht-teist lugenud ja tunnen nende mitmesuguseid patsiente ja jõudnud veendumusele, et probleem on reaalne - eriti muretsen muidugi igasuguste selgeltnägijate pärast, kelle vähene võimekus ei saa vastuseks mitte professionaalset vaimset abi - meetodid, kuidas oma kogemuste autentsust hinnata ja neid õigesti konteksti asetada -, vaid mingit võhiklikku "teaduslikku" ajupesu inimeselt, kes ilmselt ei ole isegi võimeline korralikku teaduslikku tööd kirjutama või filosoofiga kaasahaaravalt väitlema. Arstid võiks olla lahenduste osad, mitte probleemide osad.

Reaalelulised küsimused seoses kogemusega peale surma

Kirjutasin väheke detailsema analüüsi sellisest kogemusest siia ning üldisema siia.

Minu üldine järeldus on see, et ehkki peale surma katkeb eneseteadvus ja mälu, jätkub mingit laadi kogemus - see võib olla praegusega võrreldes küllaltki unenäoline ja erinev.

Minu tekstid ei anna mingit selget vastust sellele, kas selline kogemus jätkub pigem materialistlikule sarnasest printsiibist lähtuvalt - vahetult näiteks nende putukate ja loomade nahas, kes meie maised jäätmed söövad - või pigem nii, nagu budismis - et sünnitakse järgmiseks eluvormiks ümber.

Kuna suur osa meie kehast on teadvustamata - teadvus moodustab meie kehast, sealhulgas ajust, küllaltki väikse osa -, siis ei ole tegemist kogu meie materiaalse struktuuriga. Alateadvus, siiski, mängib meie otsustamise protsessis väga suurt rolli. Sealjuures ei pruugi ei põletamine ega muud surmajärgsed tegevused seda kuidagi meeldivamaks muuta, ehkki ilmselt vähendavad oluliselt tõenäosust, et konkreetsed eluajal kujunenud närviprotsessid peale surma mingil kujul jätkuks. Ei ole kindel, kas selle tõenäosuse vähendamine on hea - evolutsiooniliselt kahtlane, praktiliselt võimalik, et ka see osa inimese elutsüklist on hästi välja arenenud.

Teadvust on läbi aegade püütud vaadelda järgmiste struktuuridena:

• See on aine struktuur oma loogika ja reaktsioonidega, seda ei ole loodusteaduslikus mõttes olemas. Näitan üsnagi veenvalt, et ilmselt see päris nii ei ole.
• See on mõni väli - kõige selgem kandidaat on elektromagnetväli (teadvuse omaduste ja aju elektromagnetvälja omaduste muutumises on selge ja väga tugev korrelatsioon).
• See on mõni osake - mina ise olen seda võimalust põhjalikult analüüsinud. Kuna mateeria osakestel on äärmiselt erinev keerukus, on see võimalik.

Sellisel võimalusel - et inimese kogemus jätkub peale tema surma - võib olla väga suuri implikatsioone mõiste "praktiline" tähendusele inimese jaoks, kes neid mõtestab. Vaatlen korra, milliseid küsimusi selgitaks teadus, mis neid küsimusi põhjalikumalt uurib.


Ökoloogilise tootmise ja ökoloogiliste toodete roll:

• Kerkib esile küsimus, milliselt tuleks järelejäänud mateeriat käidelda, et selle kogemus paraneks ning see saavutaks teatud heaoluga seotud seisundi.
• Arvuti tegevus, isegi, kui sinna ehitada keerukas tehisintellekt, ei ole seotud arvutiks kokku pandud mateeria tunnetega. Arvuteid, et saavutada positiivset efekti, tuleks ilmselt ehitada teisiti.

Inimhierarhiate ja muude ökosüsteemi hierarhiate struktuur:

• Kas kogemused lähevad peale surma edasi nii, et samal mateerial oleks rohkem omadusi, mis on vajalikud, et inimkeha selle omistaks? Või samadel "hingedel"?
• Kui ümbersünni teooria peaks kehtima, kuidas pakkuda parimat keskkonda enda järgmisele ümbersünnile? See võiks panna tipppoliitikud mitmesuguseid tegevusi mõnevõrra ümber hindama ka siis, kui ümbersündide teooria budistlikus mõttes ei osutu pädevaks.
• Kui jäävad budismis kirjeldatud karmilised sidemed, siis millist mõju omaks need inimesele ümbersünni järgses ruumis, kus võimuhierarhiad on purustatud ning kehtivad ennekõike kehtestatud sotsiaalsed reeglid ning taustsüsteem?
  

Universumi, ökosüsteemi ja loodusprotsesside ajaliselt kaugeperspektiivilisem käsitlus:

• Enamus eluajal kogutud materiaalsest varast ei oma peale surma suuremat tähendust, millega nõustuvad sealjuures huvitaval kombel pea kõik usundid ja mõttesüsteemid - välja arvatud ehk mõningate märkide põhjal osad šamanistlikud, aga ka Egiptuse maailmakäsitlus.
• Millised on ökosüsteemis toimuvad muutused tuhande, miljoni või kümne miljoni aasta jooksul? Kas ei oleks mõistlik rakendada meetmeid, et saavutada kogu ökosüsteemiks ehitatud mateeria suurem heaolu teatud ajalises perspektiivis?
• Millises suunas liigub Universum tervikuna ning kas saab astuda samme, et see moodustaks midagi võimalikult meeldivat? Usun, et see ei ole selle sajandi teema.

Aspektid, mis innustavad praegust eluviisi jätkama:

• Kuna areng eluvormideks, nagu inimene, on olnud väga pikk ja keeruline, tuleks teadvusliku elu status quot hoida ning mitte minna ökologiseerimise ning üldise heaolu saavutamisega lolliks.
• Paljalt see, et mingi osa mateeriast on saavutanud sellise kõrge teadvustatud vormi, tagab isegi väga suures plaanis, et sellisele vormile kasulikud suunad ja tegevused on eelistatud, isegi kui need on ülejäänud mateeriale esialgu kahjulikud. Kindlasti on teatud tulevikus sellistel liikidel üldise heaolu saavutamises äärmiselt suur roll.
• Siiski muudab see olulisemaks ka ökosüsteemi ning inimkonna pikaperspektiivilise jätkusuutlikkuse; plaanide lõpetamine enda surmaga on äärmuslik lühinägelikkus, mida on raske millegagi vabandada.