Armastuse võim

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Power of love

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

• All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
• Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:
• In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
• Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
• Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
• Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Meditatsiooni meetodist

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.

Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.

Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.

Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.

Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.

Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.

Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.

Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.

Elu pärast surma

Küsimuses, milline on elu peale surma, on radikaalselt erinevad arusaamad.

Toon välja mõned koos seletuste ja eeldustega, samuti mõningate küsimustega.

Teadvus kaob peale surma ning midagi edasi ei tule

Üks üldtunnustatud teooriatest

Selline seisukoht võeti aluseks materialistliku teaduse loomisel. Materialistlikku teadust tuleb selgelt eristada näiteks filosoofiast, metafüüsikast ja müstikast, millele selliseid piiranguid ei ole. Tegu on füsikalistliku maailmapildi, füüsika metafüüsika või füüsika filosoofia osaga. Paljud füüsikud ei ole seda üheselt pooldanud.

Kui tegu on niiöelda teadusliku teooriaga, on väga tähtis esitada järgmised küsimused: milliste katsete teel see välja selgitati, millal see avastati, milline on eelduste kogum ja matemaatiliselt range loogika selle kontrollimiseks? Mina nendele küsimustele vastust ei tea - seda avastust omistavad mõned isegi ühele tuntud ulmekirjanikule, ent selline vaatepunkt algelisemal kujul tekkis kindlasti varem - siis, kui füüsika viimane sõna olid Newtoni teooriad. See ulmekirjanik lihtsalt defineeris täpsemalt, millega tegu.

Seda teooriat pooldavad paljud füüsikud ja samuti tehisintellektsüsteemide taustaga IT inimesed - usun ise, et esimeste puhul on see loomulik järeldus nende uuritavast valdkonnast, teiste puhul võiks oletada ka väikest soovmõtlemise elementi, tahaks ju nemad oma loomingu lõppproduktile ka teadvust, tundeid ja loovust. Väidan, et tõelise loovuse algoritmiseerimine ei ole võimalik.

Falsifitseeritav see teooria ei ole.

Toon ära selle teooria kirjelduse:

• Teadvus, tunded jms. on füüsikalise mateeria reaktsioonid.
• See tähendab sisuliselt seda, et matemaatiline mudel (mida füüsikaline reaalsusekirjeldus on) on täiesti võrdne reaalse teadvusega, samuti tajude, tunnete, mõtete ning muude kogemustega.

Selle teooria järgi on nii, et teadvus ei ole midagi fundamentaalset - näiteks, kui keegi rõõmustab millegi üle, siis selle taga ei ole reaalset iseseisvat tunnet, toimuv piirdub tema näoilme, ainevahetuse, teatud hormoonide tootmise ja muude füüsikaliste nähtustega. Midagi rohkemat, kui need füüsikalised nähud, seal ei ole - ja füüsikaliste nähtude all peetakse silmas just nimelt sellist kirjeldust, nagu lihaste liikumise ning hormoonide tootmise välisel vaatlusel ilmneb. Tuleb selgelt mõista, et see välistab selle, et toimuks midagi, mida paljud inimesed, nagu mina, kutsuvad kogemuseks ja teadvuseks. Minu jaoks on kogemus - näiteks tunded - täiesti iseseisev reaalsus, mis võib küll olla mõne füüsikalise protsessi loogika - näiteks hormooni tootmise - komplementaarne protsess, ent siiski on see midagi enamat, kui selle hormooni tootmine ise, kui hormooni tootmiseks nimetada ainult seda, mis on välise vaatluse puhul ilmne - reaktsiooni. Väidan, et arvutis modelleerides, kus iga osake on mälus kujutatud tema ruumilise koordinaadi ja olekuna (arvude komplektina) ei teki tunnet, kuigi võib tekkida väliselt samasugune reaktsioon. Arvuti, nimelt, ei võimalda isegi sellel reaktsioonil paralleelselt toimuda - iga osakese arvukogumi muutumist ja sellega seotud protsesse arvutatakse välja ükshaaval, mingit tegelikku ruumi seal sees ei ole, toimub lihtsalt suur hulk arvutusi, kus iga üksiku arvutuse puhul võetakse kaks arvu ning tehakse nendega tehe. Ekraanile pilti joonistades käiakse arvud uuesti ükshaaval läbi ning muudetakse mõnede põhjal pikslite värve ekraanil, teistega ei tehta midagi. Tähtis on silmas pidada, et selle teooria põhjal - sellest üheselt tulenevalt, mida kinnitavad ka kõik selle pooldajad - piisabki sellisest arvutuste seeriast, et vastav "tunne" tekiks. Väidan, et tunne ei piirdu sellega - tunne on füüsikalise reaalsuse tegelikult eksisteeriv aspekt, mis küll füüsika mõõteriistade jaoks võib olla registreeritav teatud füüsikaliste protsessidena. Füsikalistide arvates tunne ei sisaldu mitte nendes füüsikalistes protsessides, vaid isegi nendes näitudes. Veelgi enam - see teooria väidab, et kui ükskõik, mis vahenditega saaks programmeerida valmis seadme, mis välisel vaatlusel reageerib sama moodi ("sama keeruliselt"), kui inimene, siis sellel seadmel ongi tunded - sama hästi võiks väita, et inimene ei saa tundeid teeselda, sest teesklus ei pruugi vähendada reaktsiooni keerukust ja kuju.

Küsimust, millised füüsikalised protsessid - või reaalselt selle teooria puhul võib ka küsida, millised mehhaanilised protsessid - on seotud milliste teadvusnähtudega, üldse ei tekigi. Kõiki protsesse mõõdetakse väliste füüsikaliste mõõtmiste abil ning kui reaktsioon on sarnane, on järelikult ka tunne sarnane (või, konkreetsemalt väljendudes, seda tunnet üldse ei olegi - mõni füüsik võib öelda, et Undo Uus pingutab üle, aga tema artikkel on selle teooria täiesti loomulik järeldus, teisiti seda teooriat kokku võtta ei saa, muutmata selle alusväiteid või aksioome).

Huvitavad küsimused, mida esitada selle ja analoogsete teooriate pooldajale:

1. Kui võtta mina (see mateeria, millest koosnen) elementaarosakesteks lahti, siis teadvus kaob ja ma olen surnud. Kui nüüd panna need osakesed sama moodi kokku, kas siis tekib uus teadvus või taastub vana?
   
2. Kui võtta mina elementaarosakesteks lahti ning panna kokku samasugune uutest osakestest, kas see on siis identne selle endise minuga?
3. Kui teha minust identne koopia, kas see olengi mina? Kas siis on kaks mind?
4. Kui mind hormoonide tasakaalu ja DNA koostise sujuva muutmise teel teha sarnaseks ahvi või kaelkirjakuga - nii palju, kui see on võimalik, aga mõttelise katse käigus ehk ka täielikult -, kas siis on tegu minuga? Kas see on sama, mis mind osakesteks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna?
5. Kui ma lihtsalt ringi jalutan ja minu keemiline koostis muutub, kas tulemuseks olen siis mina või keegi muu?
6. Kui ma suren ja mateeria, millest koosnesin, muutub sajaks vihmaussiks, kas need vihmaussid olen siis mina või keegi muu?
   

Ühest küljest nagu vastuolu ei oleks. Kolmel esimesel juhul tuleks vastata, et tulemuseks on endise minuga identne mina, kahest viimasest juhust esimesel, et ei ole ja teisel, et on sarnane.

Teisest küljest - kui võtta eelduseks, et minul kui isikul on teadvus, mis on järjepidevalt üks, tekib nende küsimuste vastustesse mitmeid vastuolusid. Kui vaatlus näitab, et minu teadvus on pidev - nimelt seda, et ma olen sama mina, mis ma olin kaks aastat tagasi ja kui minu mälestused kellelegi teisele üle kanda või teha identne koopia, siis ikkagi säiliks minu teadvuse järjepidevus ja tema ei moodustaks sellest osa, siis tuleks sellest kirjeldatud eeldusest lähtudes vastata osadele küsimustele teisiti, kui selle teooria või pigem hüpoteesi järgi rangelt võttes tuleb.

Olen märganud, et teadlased väidavad järjekindlalt, et just see teooria on ilma kahtluseta õige ning kõik katsed, mis viitavad mõnele muule võimalusele, on kas võltsitud või valesti tehtud. Minu meelest kirjutab siin eelarvamus üle katsete objektiivse tõlgendamise.

Muide, rõõmustavalt tehakse katseid unenägude lindistamise ja muu sellisega, mis seob füüsikat ja psühholoogiat. Kahjuks küll võib see suurendada riske, mida kätkeb endas - seni veel lõplikult lahendamata - totalitarismioht, ent see ei muuda midagi küsimuses, et füsikalism ei tunnista tundeid. Teisenduste matemaatilised mudelid on miski, mida saab vaimsete asjade juures edukalt kasutada, aga mitte need vaimsed asjad ise - seda enam, et reaalsest mõtete lugemisest on ka need seadmed sama kaugel, kui kasukas tuletegemisest.

Kogemus on seotud mateeriaga, alternatiivne füsikalistlik vaade

Märgin ära - mitte see väide ei ole füsikalismi alternatiivne tõlgendus vaid tundub, et terve selline füsikalism oleks alternatiivne. See tooks sisse varjatud omadusi, millel on ka on eksistents ehk siis see, mida Kanti meelest uurida ei saa - asjana iseeneses -, mitte ainult teeb eksistents. Füüsika uurib ainult seda, mida asjad teevad ja kuidas nad liiguvad - mitte seda, mis nad on. Siiski, kui füüsik üldse kunagi tahab sõna võtta psühholoogias, ilma kas enda sõnaõiguse sfääri väga kitsalt piiritlemata või sisuliselt naljakat muljet jätmata, peab ta kindlasti tunnistama, et võimalus, et asjad ka on, ei ole füüsikaga tegelikult kuidagi vastuolus. Seda, mis on, võib kutsuda asjade varjatud omadusteks eeldusel, et ainus, mis ei ole varjatud, on see, mis on mõõteaparatuuri näitudest vahetult tuletatav.

Mina olen võtnud enda mõtteviisi aluseks väite, et teadvus on umbes sama järjepidev ruum, nagu seda on tavaline füüsikaline ruum - või on tegemist ainega või millegi elektrivälja sarnasega. Mul ei ole põhjust neist ühte teisele eelistada siinkohal - pean silmas seega, et teadvus on midagi, mis on füüsikalises mõttes olemas, nii nagu on olemas asjad, millele kehtivad jäävuse seadused. Kogemus on järjepidev - selle laad ja sisu võivad muutuda, aga näiteks minu kehas toimuvate kogemuste jada seob see, et need kogemused toimuvad ühes "kohas", mis on järjepidev; minu kogemuste jada identifitseerib ühe järjepidevuse ahela ja kellegi teise kogemuste jada identifitseerib teise järjepidevuse ahela. Usun, et selline järjepidevus on kogemuse lahutamatu osa - et isegi, kui teha minust koopia, siis see koopia ei ole mina, isegi kui tal on "võltsmälestused", mis on minu mälestustega identsed. Usun, et seda järjepidevust ei määra mitte mälu, vaid see on reaalne järjepidevus. Kogemus kui selline - mõte, tunne või aisting, igasugune teadvuse sisu - on laadilt muutuv, sellal kui teadvus ise - ruum, kus kogemus sünnib - on järjepidev ja ühte teadvust saab teisest füüsikalises mõttes eristada. Kui füüsikaline ruum on Üks, siis on seda ka teadvus, aga samas mõttes, nagu füüsikaline ruum jaotub erinevateks eraldatud osadeks, jaguneb neiks ka teadvus - ja kuna füüsikast rääkides ei tohiks kasutada budistlikke ühe meele kontseptsioone, sest need on ilmselgelt teise paradigma või tasandi kirjeldus, siis võin julgelt öelda, et teadvusi on palju ja igalühel on oma sisemine järjepidevus ning muutuvad sisud. Väidan, et järjepidevus eksisteerib ka siis, kui vahepeal "teadvus kaotada" - näiteks magama minna ja üles tõusta, mispuhul on teatud süvaune hetked, kui teadvust kas ei ole või on seda "vähe", so. ei olda teadvel.

Falsifitseeritav on see teooria juhul, kui uurida teadvusnähtude füüsikalisi paralleele ja sisu edasi ning teha nende kohta täiendavaid oletusi. Usun, et seda teooriat saab kasutada "tugipunktina" - see lubab märksa rohkem, kui eelmine, nimelt lubab see "varjatud omadusi" ehk tunnetust, samas on võimalik sellest uuringute põhjal välja arendada ka suvalist muud teooriat; tegelikult on kõik teised siintoodud hüpoteesid selle hüpoteesi erijuhud kindlate "konstantidega" - mingil määral välja arvatud esimene, füsikalistlik paradigma, mis on selle hüpoteesi erijuht, kus ühtegi teadvuse sisu ei defineerita. Viimase erijuht ei ole ta ainult seetõttu, et ma ei arvesta seda juhtu sõnastustes, so. sõnastus kinnitab, et sellised varjatud omadused peavad olema, sest selles ühes faktis olen ma veendunud ja usun, et seda saab iga piisava enesepeegelduse võimega inimene piisava veenvusega kontrollida igal ajahetkel.

Siit tulenevad implikatsioonid:

• Kui eksisteerib ainult füüsikaline mateeria, siis järelikult on teadvusnähud tuntud füüsikalise mateeria protsesside komplementaarsed protsessid.
• Kuna teadvusnähud eksisteerivad fundamentaalses mõttes, siis peavad need juhul, kui midagi peale füüsikalise mateeria ei eksisteeri - mis puudutab põhjuse-tagajärje seoseid -, siis on teadvusnähud selle füüsikalise mateeria komplementaarne protsess, kindlad teadvusnähud toimuvad siis ja ainult siis, kui toimuvad nendega komplementaarsed füüsikalised protsessid.
• Ei ole selge, millistele tingimustele vastavad füüsikalised protsessid kaasnevad milliste teadvuslike protsessidega, ent selge on see, et seos on olemas ja seda võib uurida.

Sellise hüpoteesi üldine omaksvõtt tööhüpoteesina avardaks oluliselt teaduse võimalusi seda valdkonda uurida. Eelmise hüpoteesi puhul on juba ette, eelarvamuslikult ehk aksiomaatiliselt otsustatud, et isegi ei uurita juhtusid, kus varjatud omadused eksisteerivad.

Mis on lisaks siit teooriast implitseeritav, on asjaolu, et kuna teadvusnähud ja füüsikalised protsessid on mõlemad fundamentaalsed ja omavahel komplementaarsed, siis järelikult kehtivad füüsika jäävuse seadused mingil kujul ka teadvusnähtudele - välistamata seda, et teadvus vahepeal kaob.

Seega võib eelnevalt toodud küsimustele vastata uuesti - ja ainus minu meelest kergesti igapäevaelus kontrollitav juht, mis seisneb selles, et isegi hoolimata minu liikumisest (ajus toimuvate protsesside muutumine) on mul säiliv järjepidevus, so. toimuv toimub pidevalt ja toimub minuga. Samas tuleb siit välja, et on võimalik, juhul kui materiaalseks protsessiks, millega mu teadvus seotud on, on mu keha, et kui minus sisalduv mateeria saab peale mu surma sajaks vihmaussiks ja muudeks laiba juures elutsevateks satikateks, siis jätkub ka minu kogemus nende kogemusena. Siiski, see ei ole kindel, milline osa mind moodustavast mateeriast on minu teadvus - mulle tundub igaljuhul, et ümbersünd üheks vihmaussiks eeldaks füüsika kohaldamist ning põhimõtteliselt uute mõistete kasutuselevõttu.

Kui teadvuslikult rääkida ühe meele teooriast - mille järgi kõik elusolendid on tegelikult üks ja eristused on illusioon -, millega võiks üritada seda siinset "kummutada", siis väidan, et füüsika kui selline ei ole teadus, mis töötaks sellel tasandil, kus eristused on illusioon, isegi kui selline tasand peaks eksisteerima. Seega ei pea füüsikaga komplementaarne psüühikateooria kindlasti sellist holistlikku vaadet aluseks võtma, sest füüsika ise on diskreetne ja eristav teadus. Ühe meele vaatest võiks lähtuda ainult füüsika, mille järgi ei eksisteeri ka eraldiseisvaid füüsikalisi nähtusi ning kehi või osakesi.

Teadvused sünnivad ümber, hing võib kehast lahkuda

See võiks olla kolmas teooria, ent väidan, et see on eelmises lõigus kirjeldatu erijuht. Nimelt väidab see sisuliselt seda, et hing on seotud mateeria liigiga, millel on senitundmatud omadused - või äkki hoopis mõne tuntud mateeria liigiga, millel on selline omadus, et see võib "kehast lahkuda". See võiks olla keeruka liikumisstruktuuriga algosake, mõni sõltumatu väli vms.

Seda seetõttu, et vaadates füüsikaliselt, tuleb iga nähtust võtta ennekõike mateeriana. Sellel võib olla sisemine aspekt - kogemuslikkus või kogemise võime, teadvus -, ent väliselt vaadeldes on see miski, mis on interaktsioonis mateeriaga. Füüsikaliselt sellise nähtuseni jõudes saab seda nimetada sama palju mateeriaks, kui näiteks elektrivälja, valgust või energiat - kui mateeriaks kutsutakse muid füüsikalisi nähtusid, siis on selge, et igasugust mateeriaga interaktsioonis olevat objekti, olgu tema liikumine kuitahes kummaline või keeruline, kutsutakse samuti mateeriaks. Sellisel juhul, siiski, võiks ümbersünni teooria tähendada, et on olemas tavalisest mateeriast märksa tugevama koospüsimise võimega mateeria vorm, mis on seotud elusolenditega (aga miks mitte ka muuga - kes on tõestanud, et kivi midagi ei koge?) mingite keerukate (aga äkki hoopis väga lihtsate?) reeglite põhjal. Kui uskuda eelmiste elude meenutamise võimesse, peab see teadvus olema ühtlasi ka mälu kandja - või siis säilitama sidemed sellega, millega ta on varemalt kokku puutunud (ja tundub, et mõningane sidemete säilitamine tegelikult toimubki, ehkki see on juba füüsika valdkond ja ma ei taha selles osas, eriti siin artiklis, midagi väita).

Teooria, et eksisteerivad ümbersünnid, on väga lähedane teooriale, mille järgi võib kehast väljuda. On küll võimalus, et kehast väljumine toimub projektsioonina, mis eeldab ka keha kui projekteerijat, ent üldiselt võiks kõik need, kes on suutnud kehast väljuda ja enda sellist võimet kontrollida, tugevalt kaaluda võimalust, et nad on ka oma kehas samasuguse projektsioonina ning väljuvad sellest peale surma. Castaneda on üks väheseid, kes usub küll projektsiooni, ent mitte elu peale surma - ülejäänud kipuvad uskuma kas mõlemat või mitte kumbagi väidet. Seda kutsutakse "unenäokehaks" ning budistlikus teoorias on unenägude juhtimine ning võime peale surma oma järgmise elu üle kontrolli omada omavahel väga tugevas seoses. Omaette küsimus ümbersündide puhul on ka see, et kas mälu on pigem seotud keha või vaimuga - budism tundub eeldavat, et mälu on tugevamalt seotud kehaga, ent taastatav ka peale kehast lahkumist. Eelmiste elude meenutamist üldiselt ei peeta siiski palju raskemaks ega millekski põhimõtteliselt muuks, kui varase lapsepõlve või looteseisundi kogemuste meenutamiseks - eeldatakse, et tihti järgneb üks loomulikult teisele. On ka muid lähenemisi. Usutakse, et vastsetele Buddhadele tulevad mõne tunni jooksul meelde kõik eelnenud elud, mida nad uuesti "läbi elavad" - sedapuhku küll oluliselt meeldivamalt. Unenäokeha hoiab mõnda aega oma vormi, mis tal elus oli (või õieti pendeldab selle vormi ja muude vormide vahel, olles märgatava osa ajast selles vormis) ning seejärel elust jäänud struktuurid lagunevad ning minnakse "eluga edasi". Väga tähtis, kui seda kõike uurida, on aru saada, mis jääb eelmistest eludest järgi - kas puhas teadvus ilma mingi mälu ega harjumuste struktuurita või teadvus ja puhas karma - sellisel juhul küsimused, kas karma koosneb mälestustest, harjumustest ja/või veel millestki? - või kandub mingi osa karmast edasi koos teadvusega ja mingi osa muul moel, näiteks lastele? Mingi osa karmast on niikuinii perekonna, riigi või rahva karma - ja Steineri raamat planeetide ajaloost oli minu jaoks esimene kokkupuude lähenemisega, mille järgi on elud ja ümbersünnid ka planeetidel, rahvastel ja tähesüsteemidel; selline lähenemine on juba väga keeruline ning mulle mõneti võõras, kuigi tajusin selgelt, kui konkreetne ja selge, mõneti haarav või veenev see mõttekäik oli, nii et panin selle kõrvale kui millegi, mis väärib kunagi uurimist. Igaljuhul on oluline vastata, kas teadvus on rohkem seotud keha või unenäokehaga ja kas unenäokehal võiks olla kehast sõltumatu eksistents? Millised niidid neid seljuhul seoks ja miks?

Niisiis väidan, et kuna ka see väga levinud hüpotees või teooria on eelmises osas toodu erijuht, oleks mõtet peamiseks tööhüpoteesiks võtta just eelmises osas toodu ja sealt edasi minna, loomulikult ammutades inspiratsiooni katsete, kontrollitavate asjaolude või loogika jaoks ka budistlikust vaatest, mis mulle isiklikult tundub kõige tõepärasem.

Ulmekirjandus, aurad ja materialism

Hea ulmekirjanduse defineerib üks asi - see kirjeldab maailma nii, nagu raamatu autor seda näeb. Pratchetti või Tolkieni tugevus ei ole selles, et nad looksid mõttelisi ratsionaalmaailmu, mis on oma detailsuselt täiuslikkuseni arendatud - ehkki kindlasti selliseid elemente on (Tolkien ju ilmselgelt töötas välja eraldi tehiskeele ning koostas enda raamatu taustaks terve ajaloo), on peamine siiski see, et tegemist on maailmaga nii, nagu raamatute autorid neid näevad.

Siin tuleb teha terve rida mööndusi. Kuna ulmekirjanduse erinevad voolud - teadusulme ja fantastika -, mis omavahel põimuvad, ent mida leiab ka puhtamal kujul, näitavad maailma väga eri viisidel, siis on võimalik tuua paralleele fantastikale teadusulmest. Tolkieni maailm võib kirjeldada mõnesid praeguse maailma probleeme - ent ennekõike ei pea ma silmas seda, et ta kirjeldaks täpselt olemasolevat seisu ning ühiskonda, vaid pigem kirjeldab ta maailma autori pilgu läbi sama moodi, nagu "realism" seda teeb - ilukirjanduslikult, kandes nähtava maailma printsiipe üle selle fantastilistesse arengutesse. Näiteks Clarke'i raamat "Linn ja tähed" ei kirjelda küll praeguse ühiskonna probleeme - ei ole ju ei tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud tehnoloogiat ega ka tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud loodusühiskonda -, küll aga võtab ta autori poolt ilmselgeid visioone, mida jagavad paljud praeguse aja inimesed, ning arutleb, mis siis õieti saab, kui need arendada oma täiusliku lõppseisuni. Samuti on Orwelli 1984 tekst võtnud aluseks mõne kaasaegse totalitaarse ühiskonna ja viinud seda lähemale "ideaalile". Kui varemalt vaadeldi positiivseid stsenaariume ja kirjutati utoopiaid, siis vähenevate ressursside tingimustes ning inimese poolt põhjustatud looduskatastroofide ohu ilmnedes, kui endine utoopiline suund näitas enda negatiivseid aspekte, on hakatud unistustele lisaks kirjutama ka ohtudest - võetakse mõni näiliselt väga positiivne stsenaarium ning kirjeldatakse seda võimalikult realistlikult nii, et oleks näha ka peamised ohud, mida selle realiseerumine põhjustaks. Selline lähenemine võimaldab visionääridel ja teistel inimestel sügavamalt läbi mõelda, kas ja kuidas saada kätte selliste utoopiliste stsenaariumite hüved, vältides teele jäävaid ohtusid.

Teen lühikese ringkäigu tänapäeval teada olevatesse nähtustesse, mis võivad olla auranägemise ja muu sellise aluseks. Pooldan isiklikult müstilist vaadet, mille järgi neid asju ei pea põhjendama ratsionaalselt ja mehhaaniliselt, sest see piirab - siiski on eluliselt tähtis, et müstiline maailmatunnetus ning teaduslik maailmakirjeldus areneks edasi, kasutades ära paljusid avastusi teineteise varasalvest. See tähendab seda, et ka müstilisema vaatega inimene võiks püüda mõista, kuidas tema poolt kogetav sobituks levinud teadusliku pildiga - ei olegi vaja alati leida kindlat teaduslikku teooriat, mis on pigem teadlaste töö, kellel on laborid ning katseseadmed ja kelle pühendumus puudutabki teadusliku maailmakirjelduse parandamist; tähtis on leida kõik võimalikud hüpoteesid, et kummutada väiteid, nagu oleks sellised asjad teadusliku maailmavaatega vastuolus - osad kindlasti on, teiste puhul väljenduvad paljud teadusliku vaate pooldajad ekslikult, nagu need oleks teadusliku vaatega vastuolus, kui need tegelikult lihtsalt ei tulene sellest. Seal on teaduse seisukohast väga oluline vahe (hüpoteesi tugevuse skaalal), kas miski on teadusliku vaatega vastuolus või siis lihtsalt sellest mitte tuletatav - kui see on mitte tuletatav, aga ka mitte vastuolus, siis on võimalik seda sinna sobitada ning kaaluda. Olen veendunud, et müstika avastuste seisukohalt tuleks teaduslikku paradigmat varsti oluliselt muuta, küll aga ei pea see arenema nii kiiresti, et täppisvaatluste võimalus kaoks. Parim viis esitada neutraalses vormis mõtteid sellest, kuidas võiks mõni teaduslik teooria ja müstiline kogemus omavahel kokku klappida, on läbi ilukirjanduse ja fantastika - fantastika on vahend, mis võimaldab mõtetega mängida; lihtsalt, et näidata hüpoteesi, sellest täielikult piisab, kuigi tõestamise-tunnustamiseni on sellest veel pikk tee. On positiivne, kui uue aja teadlased on sellist fantastikat lugenud ja ei kujutle, et mingid asjad oleks olemuslikult vastuolulised, kui nende kokkusobitamise viise on võimalik leida.

On selge, et mõned põhjalikult uuritud meeletajud omavad füüsikalises maailmas üheseid vasteid. Nägemine on seotud sellega, milliste sagedustega valguslained langevad millistele silma võrkkesta aladele enam-vähem selle tasandiga ristuvalt. Kuulmine on seotud sellega, millised sagedused eraldab helilainest kõrva tigu. Selline on lihtne ülevaade visuaal-auditoorse taju füüsilistest alustest ning on palju inimesi, kelle maailmataju on nende uurimuste poolt ennustatavaga ka mõneti sarnane - ent siiski palju väiksemal määral, kui võiks arvata, nagu ka selle teksti ülejäänud osa näitab.

Suuremat sorti naiivfüsikalism oleks eeldada, et inimese teadvuses tekkiv nägemis- ja kuulmisaisting oleks sellise füüsikalise pildi üks-ühele teisendus. Inimese teadvus, mis sisaldab kõike seda, millest inimene hetkel teadlik on, ei ole ekraan, kuhu projitseeritakse infot valguslainete sageduse ning asendi kohta. Selline ekraan on olemas kuhugi silma taha jäävates närvides, ent nendes närvides toimuv on alateadlik - inimene ei teadvusta seda vahetult. Inimene ei ole võimeline oma teadvuses eristama punkte, millest pilt on kokku pandud või mõtlema nendele silmas asuvatele kepikestele ja kolvikestele eraldi - inimene ei taju neid. Teadvusse joonistuv pilt sisaldab tegelikult juba väga mahuka infotöötluse tulemusel saadud pilti. Selles pildis on näiteks teksti tähemärgid või isegi sõnad juba tuvastatud ning teise inimese nägu, mille üksikuid detaile inimene ehk meenutada ei suudagi, tuvastatud. Kogemuse ja õppimise käigus õpib inimene teist inimest ära tundma erinevate nurkade alt ja erinevas olekus või erineva meigiga - siiski ei ole ükski osa sellest protsessist teadlik, kui tegemist on piisavalt tuttava inimesega; võõra inimese puhul on osa tema ära tundmisest mingil määral teadlik protsess, ent asjaolu, et tegu on inimesega, selgitatakse välja juba alateadlikult. Huvitav ammu tehtud katse on näidanud, et kui inimene kannab prille, mis pööravad pildi peegelpilti, siis pöörab tema aju selle peale mõningast õppimise-kohanemise aega uuesti õigetpidi. Sellest on näha, et isegi väga ulatuslikud muutused võivad toimuda teadvustamata. Kahjuks ei ole katsetatud väga paljude erinevate prillidega, mis muudaksid pildi kõveraks või krutiksid värve, et selgitada välja selliste kiirete kohastumiste täit ulatust. Fakt on siiski see, et kohastumine toimub. Väga suures ulatuses pilditöötlus on kahes silmas oleva mõnevõrra erineva kujutise üheks pildiks kokku panemine ja ruumiliseks muutmine - kui inimene näeks tegelikku silmas olevat kujutist, näeks ta faktiliselt kahte mõnevõrra erinevat pilti, kuivõrd tal on kaks silma. Praktikas tekib selline erinevus ainult olukorras, kus kahe pildi kokku panemine muutub ülikeeruliseks. Pildi peegeldamise puhul on näha teravalt ka asjaolu, et pildi eelteadlik töötlus toimub selliselt, et lõplik kujutis sobiks kokku - et füüsiliste aistingute ning visuaalse pildi vahel ei oleks vastuolu. Katse näitas ka seda, et inimeste puhul, kes ei üritanud kõndida ega katsunud erinevaid esmeid, sellist korrektuuri ei toimunud. See korrektuur võib toimuda ka uskumuste ja nähtava maailma vahel (mõlemasuunaliselt).

Kui minna tavaliste inimeste juurest, kelle puhul on erinevused dialoogi käigus vähemärgatavad - vähemalt sõnad, mida nad kasutavad füüsiliste objektide välimuse kohta, on sarnased, isegi kui nende teadvuseekraanil olev kujutis erineb -, siis võib vaadelda inimesi, kelle puhul selline eeltöötlus põhjustab ebatavalisi võimeid või mõne selgelt eristuva nägemismeele erinevuse. Selliseid inimesi kutsutakse meditsiiniliselt sünesteetikuteks ning nende esinemissagedus on umbes 4%. Vikipeedia andmetel on mõni sünesteesia vorm umbkaudu igal kahekümne kolmandal inimesel - Vikipeedias viidatud uurimus täpsustab neid andmeid. Sünesteetikud võivad näha teatud objektivormide erinevusi umbes samasuguste teadvusstruktuuridena, nagu teised inimesed näevad värve - see annab neile kergesti mõõdetava omaduse tuvastada sadadest objektidest kiiresti need üksikud, mis vastavad kindlatele tunnustele (tavaline inimene peaks iga objekti eraldi hetke vaatlema ja tal võtaks see tükk aega). Sünesteetik võib näha tähestiku iga tähte selliselt, et teadvusekraanile kujustatakse struktuur, mis meenutab omadust, mida paljud inimesed näevad värvina - siiski ei pruugi see minna konflikti tavalise värvitajuga, ehkki igal toonil võib olla sarnasus kindla tavalise värviga. Visuaalse kuju võivad võtta ka helid või näiteks matemaatilised abstraktsioonid, nagu arvud või nende omadused, nagu kuulumine algarvude hulka - see annab teatud "üleloomuliku" arvutamise võime. Mõned sünesteetikud, kelle võimed on eriti silmatorkavad, muutuvad mudeliteks, keda uurides selgitatakse välja fakte sünesteesia kohta - selliseks esiletõusvaks sünesteetikuks on näiteks tuntud Daniel Tammet, kellel on kaudne seos ka Eestiga. Enamuse sünesteetikute sünesteesia siiski sedavõrd radikaalne ei ole.

Vaadeldes sünesteesiat saab kiiresti selgeks, et selle valguses on naeruväärne pidada ka auranägemise võimet väga seletamatuks või arusaamatuks nähtuseks, vähemalt mis puudutab põhiväidet, et mitmesugust inimese kohta käivat informatsiooni nähakse visuaalselt või aistinguliselt. Sajad erinevad tunnused, alates kehakeelest ning lõpetades teatud näomusklite ja kortsude arenemise vastavalt näoilmetele, mis on mõne inimese puhul sagedased, samuti hääle dünaamikale, mille põhjal saab teha ka automatiseeritud valedetektoreid (võib ainult kujutleda, kui võimas valedetektor võiks olla absoluutse kuulmise ja vastava huviga inimene, kes neid andmeid loovalt töötleb), annavad suure koguse informatsiooni inimese vaadete, mõtteviisi ning hetkeoleku kohta, mis sisaldab ka teatud üldisi andmeid tema eluloost; sellist infot saab ka nende riietusest ja keelekasutusest. Usun, et lisaks tuntud kommunikatsioonivahenditele, nagu lõhnad, riided (näiteks muudavad psüühilised traumad värvieelistusi) jms. ei pruugi ka paljude tänapäevaste seadmetega, nagu EEG ja fMRI, mõõdetavad signaalid või isegi mõned tundmatud infokandjad olla sedavõrd piiratud levialaga, nagu arvatakse - ent see kaldub juba hüpoteesidesse ning oletustesse (teadusliku vaate suhtes). Kindel on see, et tuntud infokanalite kaudu saab üks inimene potentsiaalselt tohutu koguse infot teise kohta.

Kogemuste, analüüsi ning jälgimise kaudu võib inimese alateadlik mustrituvastus tohutult areneda. Mustrituvastus ei piirdu ainult visuaalse, helilise või mõne muu kindla sfääriga. Juba enne, kui info jõuab teadvusse, võib see ajus erinevatel viisidel seguneda ning sarnasusi mõnele etteantud alateadlikule kriteeriumile või definitsioonile (mallile) võib leida, kombineerides mitmesuguseid omadusi ja struktuure, mille sisendiks on erinevad meeled. Sünesteesia üks levinud lihtsustavaid definitsioone ongi see, et erinevate meelte kaudu saadud info põimub kokku juba enne selle teadlikku töötlust - näiteks nähakse helisid värvidena või vastupidi. Matemaatiline sünesteesia räägib jällegi sellest, et täiesti abstraktseid struktuure põimitakse infoga samuti alateadlikult - keerukad matemaatilised arvutused võivad olla arvuga juba tehtud sellel hetkel, kui inimene neid arve "näeb", nii võib ta näha kõiki algarve näiteks sinistena. Sünesteetikud reeglina ei ole võimelised selgitama, kuidas täpselt nad neid arvutusi teevad - selle tulemusena kutsutakse seda protsessi intuitiivseks, mitte ratsionaalseks.

Siit tulebki üheselt välja - inimese teadvus on nagu ekraan, kuhu aju võib tegelikult projitseerida mida iganes; pilt pannakse kokku elementidest, mis ei ole mitte visuaalsed või helilised (nii, nagu lugeja helisid või pilte tajub), vaid need koosnevad paljudest erinevatest väiksematest strukturaalsetest elementidest, nagu värvid, helikujundid, abstraktsed mõtte- ja tundevormid ning muu. Sellele tulemusele saab läheneda ainult holistlikult.

Sünesteesia teine omadus on selle tohutu kiirus ja võimsus - väga suure infomahuga tehteid tehakse väga lühikese ajaga. Sünesteetikul võtab algarvu tuvastamine hetke, sellal kui mõne arvu kohta teadlikult välja selgitamine, kas tegu on algarvuga või mitte, nõuab sedavõrd palju arvutamist, et on juba pisut suurema arvu puhul kas väga ajakulukas või isegi võimatu. Samas ei pea sünesteetik selle tulemuse saamiseks kulutama vähimalgi määral enda teadvustatud protsessorivõimsust - kogu selle sama mõttetöö ja arutlemise, mille puhul vähem sünesteetiline inimene alustab vähem töödeldud toorinfost, võib sünesteetik teha nii, et tema käsutuses on juba väga keerulise mõttetöö tulemused. Selliselt võib sünesteetik näha inimese ümber "aurasid", mis väljendavad korraga ühes teadvusekraanile projitseeritud ülikeerukas kujundis ühe korraga kõike seda, mida ta selle inimese kohta mustrituvastuse meetoditega välja selgitada suudab või eelnevalt teab. Selline auranägemine areneb õppimise käigus, ent selline õppimine on alateadlik. Kuna palju sünesteesiat on tarkvaraline (õpitav), on osa sellest ka riistvaraline (kaasasündinud) - nagu ka näiteks kõndima hakkab inimene mitte tänu õppimisele, vaid teatud ajuosade välja arenemisele; mõni loom hakkab kõndima kohe sündides, ent inimene sünnib varem ja tema aju areneb aeglasemalt - siiski on ühes hiljutises uurimuses näidatud, et kõndima õppimine toimub mõlemal juhul samadel alustel. Teiste inimeste tegevuse ennustamine ning kiire mõistmine ja läbi nägemine on olnud evolutsiooniliselt väga tähtis oskus, mis on arenenud välja kõikides tervetes inimestes.

See selgitab seda, miks paljud auranägijad näevad aurasid sarnaselt. Õigupoolest koonduvad nad gruppidesse, kes näevad neid erinevalt - gruppide sees on väga suured sarnasused, mis annavad aluse teineteisemõistmisele. Kirjandusest leiab erinevaid viise aurade nägemiseks, millest igaühte kinnitavad paljud. Ilmselt on need ka erinevad isikuomadused või tahud, mida erinevad sellised grupid aurade abil on võimelised nägema. Auranägijate enamus viib kergesti kokku "auravärvid" mõistetega, mis tähistavad tegelikult tavalisi värve - siiski on aurasinine ja tavaline sinine eristatavad; auranägija saab reeglina selgelt aru, kas tegu on sinise mantli või sinise auraga, sest tegu on siiski erinevate aistingutega, millel on küll ilmselgeid ühiseid jooni.

Selliselt on teadlased, kes usuvad, et aurade nägemine ei ole teadusliku maailmapildiga kooskõlas, sattunud eksituse ohvriks - nad usuvad, nagu eeldaks füüsikaline maailmapilt, et inimese ajus toimuv on füüsikalise maailma enam-vähem täpne peegeldus. See on sügav eksitus - sellest lähtuvalt peaks olema ettevaatlik sõnadega "füüsikalise maailmapildiga vastuolus", kuna need sõnad tähistavad rangelt võttes seda, et antud vaatlusi ei olegi üldse võimalik füüsikalise maailmapildiga kokku viia - et mingid kindlad väited füüsikalises maailmapildis võimaldavad range matemaatilise loogikaga näidata, et juhul, kui need eeldustena kehtivad, siis vastav "füüsikalise maailmapildiga mitte kooskõlas" olev hüpotees kehtida ei saa; et muuta tuleb kas eeldusi või seda hüpoteesi. Sellist ebakooskõla väidet kasutatakse tihti lahmivalt, viies enda teadlaseautoriteeti sfääridesse, kus vastav teadlane tegelikult kompetentsi ei oma - kõigutades seda tugevalt eriti nende jaoks, kes on selliste nähtustega kokku puutunud. Inimest on võimalik teadlasena tunnustada ainult siis, kui ta suudab olla täpne ja erapooletu - isiklikke hinnanguid ning liialdusi ei tohiks siduda enda teaduslikkuse või "teadusliku maailmapildiga". Täpne oleks sellistel juhtudel öelda, et selline arusaam ei tulene hästi tuntud füüsikalistest nähtustest või lühemalt, et sellele puuduvad teaduslikud tõendid. Vastasel korral võib kergesti selguda, et tõesed on nii teaduslik teooria, millega hüpoteesi vastuoluliseks loeti, kui ka hüpotees ise. Müstikud leiavad tihti viise, kuidas nende hüpoteesid võiks teaduslike teooriatega kokku sobida, kui viimaseid täiendada, aga mitte muuta - selliseid hüpoteese ei tohiks käsitleda teaduslike avastustena, küll aga tuleb neid käsitleda kindlate tõenditena, et vastav hüpotees ei ole teadusliku maailmapildiga vastuolus. Väide, et kaks teooriat või hüpoteesi on omavahel vastuolus, saab järgneda ainult sellele, kui on põhjalikult uuritud erinevaid võimalusi nende kokku sobitamiseks - kui selline uuring puudub, on tegemist nn. "usuküsimusega". Paljud müstilised arusaamad on teadusliku vaatega vastuolus, mis ei pruugi ilmtingimata tähendada, et need oleks väärad - samas ei ole sellega vastuolus kaugeltki mitte kõik ning teaduse seisukohalt on huvitav kontrollida neid, mille puhul vastuolu ei teki. Need, mille puhul vastuolu tekib, tähendavad paradigmanihet ning nende kontrollimine ning teooriate vastav korrigeerimine on aeglane protsess.

Kuna sünesteesia toimib väga kiiresti, võib auranägija, kes kasutab ühest küljest olemasolevaid ajuosi (või täpsemalt - alateadvuse osi), mis ennustavad teiste inimeste tegevust - ja kahtlemata on sellised ajuosad hästi välja arenenud ning sisaldavad kindlat laadi signaale, mida saab muuta visuaalseks -, teiseks suure hulga tema jaoks alalävise toorinfo töötlust tema kogemuste ja teadmiste pinnalt, näha selle tulemusel sadade inimeste terviklikke aurasid korraga, ilma et ta üksikuid inimesi üldse eraldi analüüsiks. See annab ka võimaluse näha grupiaurat, kuna siit on küllaltki väike samm edasi neid aurasid põimida. Kuna silmnähtavalt osaleb selles protsessis ka mälu - vastasel korral see ei oleks õpitav ning arvudega seotud sünesteesia näitab ilmselgelt, et see on -, siis võivad lisanduda aura pildile paljud selle inimesega seotud mälestused.

Sünesteetik ise ei ole võimeline teadlikult jälgima sünesteesia protsessi ega mõistma, kust ta selle info saab. Seega tuleneb paljude skeptikute väide, et mõni ennustaja, kes sellist infot kasutab, on petis, kuna osa tema poolt leitust saab kontrollitavalt teada ka kehakeelest või välimusest - isegi, kui saab ja kui see ongi loetud välja kehakeelest ja välimusest, ei pruugi see toimuda teadlikult. Asjaolu, et see ei toimu teadlikult, võib tähendada seda, et ta saab selle info kätte palju kiiremini ja tõhusamalt, kui tema kriitik. Siit on ka otseselt näha, et paljud psühhiaatrid või terapeudid, kes on kangete ravimitega püüdnud mõnest sünesteetikust omasugust teha või isegi selles õnnestunud - ja veennud selle inimese hullemal juhul ka selles, et tema poolt nähtu on ohtlik hallutsinatsioon, mis võib areneda tõsiseks haiguseks -, siis sellised terapeudid on reaalselt võtnud täiesti terve inimese ning rakendanud tema peal tõsist vaimset vägivalda ning ohtlikke narkootikume. Kui sellist teraapiat tehakse edasi ka alternatiivsete vaatepunktide laiema leviku korral, siis mingist hetkest võib hakata sellist tegevust pidama arstieetika tõsiseks rikkumiseks. Tegelikult on need alternatiivsed vaated juba praegu väga levinud ning märgid, et paljusid vaimsele teele läinud arste karistatakse litsentsi ära võtmise ning avaliku laimuga, võiksid tekitada üldise küsimuse arstide avatuses, vabas mõtlemises ning faktide kontrollimise võimes. Siiski rõhutas juba Jung (ja ilmselt paljud enne teda), et paljud, kes näevad maailma erinevalt, võivad seda näha isegi autentsemalt ning katsed neid "normaalseks" muuta ei ole tõhus ravi. Samamoodi ei ole elevandi jaoks tõhus ravi katse teda inimeseks muuta.

Sünesteesialaadne nähtus toimib ka vastupidiselt - näiteks tantsus ja paljudes loovates kunstides toimub inimese liikumine nii, et ta ei anna selleks teadlikke juhtnööre. Ka selline teadvustamata kehakeel on palju laiem ja kõnekam, kui kohmakad liigutused, mida inimene teadlikult teha suudab; püüdes mõistuse abil jalgu liigutada, võib kõndimine osutuda erakordselt raskeks (eeldusel, et inimene üldse omab sellist enesekontrolli, et proovida).

Aurade nägemine loob inimese teadvusse keeruka, paljuski "multidimensionaalse" pildi. Sünesteetik võib näha tervet maailma natuke teise nurga alt - nihestatud võib olla absoluutselt iga ese. Rahvasummas üht või teist inimest kuulama hakates kustuvad tihti kõik muud helid - kui keskenduda mõnele teisele inimesele, siis võib ootamatult kosta juttu sealt, kust seda varem ei kostnud, ning aegamööda vaibuda viimati jälgitud inimeste jutt. Mõni kindel sõna või helimuster võib siiski sellisest keskendumisest üles ehmatada - alateadlikult kuulatakse mingil määral siiski kõiki helisid ning need, millest teadvus huvitatud ei ole, vaadatakse põgusalt üle ning teadvustatakse siis, kui selles on midagi alarmeerivat või tähelepanu nõudvat. Teadvus filtreerib dünaamiliselt välja olulise info ning töötleb seda nii, et see oleks maksimaalselt praktiline; siin mängib suurt rolli ka see, mida inimene usub ja mida peab oluliseks - tulemus viiakse kokku tema kehtiva maailmapildiga ning tema tajust võidakse mürana välja filtreerida see, mis on ebausutav. See on vajalik seetõttu, et kõikvõimalikke tajuvigu ju juhtub. Selline filtreerimine on inimesele omane - tihti kasutab üks või teine grupp seda asjaolu just nimelt teiste inimgruppide vastu argumendina, ent tuleb pidada silmas, et see toimub absoluutselt kõikide inimestega absoluutselt kogu aeg - kindlasti on inimesi, kelle uskumuste ja maailmavaate mingite omaduste tõttu selline efekt muutub tugevamaks (võib-olla ka lihtsalt need, kellel loomulikus olekus esineb tajuhäireid rohkem). See on sarnane sellele, kuidas peegelprille ette pannes ja ruumis siiski ringi liikudes kaotab alateadvus peegeldusefekti varsti ära - sama moodi muudab aju juhul, kui aistingud ja kontseptsioonid ei sobi kokku, tihti üht kahest, et saavutada kokkusobiv ning terviklik maailmatunnetus. See on praktiline, sest otsuseid langetada tuleb lõpuks küllaltki konkreetse informatsiooni põhjal - ja vigu esineb ühtlaselt nii meeletajudes, mälestustes kui teooriates, nii et korrigeerida tuleb kõiki, kuni tulemus sobib, võttes aluseks need, mis on saanud kõige rohkem kinnitust. Siiski ei tohi segi ajada füüsikalist maailmapilti, füüsikalist reaalsust, toortajusid, teadvusesse projitseeritud pilti ning erinevaid eelarvamusi ehk aksioome, mis on võetud lääne teaduse tunnustatud aluseks, aga mitte töötatud välja teadusliku meetodi abil. Tähtis on olla küllaltki ettevaatlik isegi palju kinnitust saanud informatsiooni sajaprotsendilises usaldamises - võiksin kergesti näidata mitmesuguseid ilmseid vigu levinud maailmatunnetuses, mida kaldutakse pidama teaduslikuks, aga mis seda täielikult siiski ei ole. Segaduse vältimiseks kasutan sõna "teadus" muidugi levinud tähenduses.

Paljud müstikud, nagu näiteks traditsiooniliselt budistid ning viimase aja müstikavooludest Castaneda ja paljud teised, peavad seda, kuidas paljud inimesed maailma näevad, "kokkuleppeliseks reaalsuseks", mis on oma olemuselt küllaltki illusoorne. Illusoorsus tähendab seda, et see ei kajasta täpselt seda, mis on - huvitav on see, et selle üldtuntud tendentsi eirajate hulgas on väga palju füsikaliste ja materialiste, kelle maailmapilt on sellisel juhul paratamatult naiivrealistlik. Sellise maailmataju muundumise täit ulatust hoomab tegelikult väga väike protsent inimesi - enamus usub, et maailmataju muundub tõsisemalt ainult eriolukordades, nagu haigused, eriseisundid või psühhedeelsete ainete tarvitamine. Tavaline maailmataju on küllaltki praktiline, ent siiski ei ole see reaalsuse ega isegi mitte sellelt peegelduvate valguse- ja helilainete üks-ühele peegeldamine ajus - tähtis on küsida, et praktiline mille jaoks (selles valguses räägib teadvusseisunditest Charles Tart oma teadvuse seisundite raamatus, pöörates küll vähem tähelepanu nende seisundite kujunemise loogikale ja õpitavusele).

Täiesti kolossaalselt tugevaks muutub sünesteesia momentidel, kui inimene on lõõgastunud seisundis või puhkab. Tavaline terav teadvus, mida saab üheselt seostada füüsilise reaalsusega, väheneb oluliselt - sellel hetkel ei ole füüsilise reaalsuse vahetu taju praktiline, sest inimene ei pea teostama mingit kindlat füüsilist tegevust. Tööle hakkab fantaasia ning inimese teadvusse tekivad pildid tema mälust, erinevad kujutlused ning pildid võimalikest ja võimatutest sündmustest. See on vajalik, sest vahetu opereerimine füüsilises reaalsuses on väike osa inimese elust - vaja on välja mõelda, mida teha ja kuidas teha; võib-olla on vaja teiste inimestega suhelda (nii et keskendutakse pigem nende toonile, kui ümbritsevatele objektidele, eriti kui need on hästi tuntavad) või siis sukelduda mälestustesse, analüüsida seoseid neis ning saada aru asjadest, mida meeltega vahetult ei koge. Seda võib teha näiteks detektiiv või ka lihtsalt asutuse visionäär või inimene, kes töötab välja uut toodet või arhitektuurilahendust - ent tegelikult vajab asjade laiemalt vaatlemist ja suuremas plaanis läbi mõtlemist iga inimene - isegi väga suures plaanis, nagu seisukohtade omamine poliitilistes, kultuurilistes ja eluviisi küsimustes või võimalike ohtude märkamist ning neiks valmistumist, samuti teatud määral ette mõtlemist, nagu kogumine, varumine ja ette valmistumine. Selline taju omandab kergesti, kui veelgi edasi minna, üsna radikaalse kuju - kontseptsioonidest ja mälestustest põimub kokku terve "alternatiivne reaalsus", mis on raskesti eristatav igapäevasest, inimene hakkab nägema enda igapäevaseid mõtteid ja kontseptsioone erinevate olendite, kummaliste kohtade ja sündmustena nii, nagu need toimuks temaga päriselt; unenägude puhul võib selgelt näha, kui vähesel määral on tegelikult "riistvaraliselt" või ette kindlaks määratud seos inimese teadvuse sisu ning tema meelte vahel - põrandale kildudeks kukkuv tass võib põhjustada nägemuse hoopis oja vulinast või plahvatusest. Unenäod, siiski, ei ole tavalisest maailmatunnetusest kaugeltki nii erinevad, kui paljud näivad arvavat - või vastupidi -, vaid selline kontseptualiseerimine ja teadvuse kasutamine pigem ekraanina, kuhu projekteeritakse võimalikult praktilisi või huvitavaid pilte, mida pannakse küllaltki vabalt kokku teadaolevast, tajutavast, ära tuntavast ning mõeldavast, on tavaline ka ärkveloleku ajal. Nagu ütlesin, ei ole inimesel üldiselt võimalik aru saada, millised kolvikesed tema silmas täpselt on ergastatud või milliseid helisagedusi ta täpselt kuuleb - tema teadvuse ekraanil ei ole üks-ühele peegeldust füüsilisest maailmast või tema meeleelundite poolt tajutavast, vaid seal on just see info, mida ta nendest asjadest kokku on pannud, mis teda huvitab ja aitab. Väga tugeva ja ühese füüsikalise maailmapildiga inimene, kelle kontseptsioonidega sobib kokku ainult selline pilt, mis on tema meelest füüsikalise reaalsuse kõige parem representatsioon, saavutab "parematel hetkedel" (ärkvel ja värske olles) enda ekraanile pildi, mis on väga sarnane sellele, kuidas ta füüsikalist reaalsust ette kujutab. Siiski on isegi sellest pildist võimalik leida kõiki neid viiteid, mida siin kirjeldan, mis näitavad, et tegelikult on tegu siiski rekonstruktsiooniga - nagu kasvõi eespool viidatud fakt, et nähakse ühte ruumilist pilti, kuigi arvestades silmade ehitust peaks nägema kahte mõnevõrra erinevat tasapinnalist pilti. Ja hetk mõtlemist paljastab, et see andmetöötlus ei ole triviaalne - arvutiprogramm, mis teeb sarnast asja, on juba küllaltki keeruline.

Seega võib väita üsna kindlalt - head ulmekirjandust iseloomustab see, et see räägib maailmast nii, nagu autor seda näeb. Terry Pratchettit ei iseloomusta see, et ta on loonud alternatiivse maailma ja reaalsuse, millel on oma sisemine loogika ja kooskõla. Terry Pratchettit iseloomustab see, et tema raamatute lugejad leiavad sealt palju seoseid filosoofia, psühholoogia ja paljude muude asjadega - nad näevad allegooriat asjadele, mis nende ümber toimuvad või toimuda võiks, ent sellises võtmes, milles selle meie tegeliku reaalsuse teatud aspektid, narrused ja kummalised asjaolud on palju paremini mõistetavad ja nähtavad, kui läbi mõne muu filtri. Terry Pratchett räägib maailmast kui mitte täpselt nii, nagu tema seda näeb, siis kindlasti nii, nagu näeb seda mingi osa temast - ning ilmneb, et ka mingi osa lugejatest. Fantasy, mis ei ole kuidagi seotud sellega, kuidas lugeja reaalselt elu või maagiat tajub, on väga vilets. Sellise viletsa fantasy näiteks võiks tuua Harry Potteri - see ei ole raamatusari, mis kuidagi reaalse maailma tunnetamist avardaks, vaid üsna üheselt lastekirjandus; Harry Potteri fännid on seega reeglina ainult lapsed, sellal kui Pratchettit loevad huviga ka vanemad inimesed. Seega on nii teadusulme kui fantasy üdini praktilised žanrid, mis räägivad asjadest nii, nagu need on - kasutades selleks mõnda muud võtit. Või vähemalt tihti nii, nagu autor seda näeb - kui mitte kogu aeg, siis selle raamatu kirjutamise ajal. Seda küll, et kindlaid huvitavaid või olulisi asju veel lisaks rõhutades, mis on teksti puhul paratamatu, ning kohati ka välja mõeldes, fantaseerides ja kombineerides, et saavutada mingeid teksti olulisi omadusi. Paljude selliste nägemisviiside või võtmete kasutamine viib lähemalt terviklikule mõistmisele; iga selline üksik võti, tihtipeale karikatuur, aitab tajuda teravalt tervet reaalsuse kihti, mis ilma selle võtmeta oleks küll olemas, ent nähtamatul kujul. Seega ei olegi teadusulme, fantasykirjandus ja usuline kirjandus teineteisest väga kaugel, nagu nende lugejate käitumisest ja reaktsioonidest ka selgesti mõista võib - kuigi igaüks tunnistab, et Star Trek on ulme, on see siiski kirjeldus sellest, millisesse maailma me võiksime reaalselt sattuda, kui paljusid meile hästi tuntud tehnikasaavutusi veel paar sammu edasi arendataks. Iga teadlane võib selle põhjal mõista, milliste asjade arendamine teda ennast huvitab ja millistest stsenaariumitest ta huvitatud ei ole - terves tervikliku maailma kontekstis.

Hästi välja arenenud aurade nägemise võime või omadus muudab taju tavapärasest piisavalt erinevaks, et otsitakse uusi sõnu ja liitutakse kommuunidesse nendega, kes tajuvad maailma sarnaselt. Tekkivaid võimeid saab kasutada paljude asjade arendamiseks - paljud inimesed käivad nõidade, ennustajate ja müstiliste terapeutide juures, et saada lahendusi enda probleemidele, mis mõne muu arsti või psühhiaatri jaoks oleks ületamatult keeruline. Paljud arstide ühingud võtavad sellistelt arenenud võimetega psühholoogidelt litsentse ära ning süüdistavad neid valetamises - arstide kommuunis jääb järgi väga vähe inimesi, kes enda inimlikku potentsiaali teatud valdkondades nii suurel määral kasutaks, kui autentsed auranägijad. See tähendab, et on spetsiifilised patsiendid, kes põevad näiteks psühhosomaatilisi haigusi, mida on hea ravida kas platseeboravimite või pigem siiski äärmiselt tundliku ja mõistva lähenemise ning täppisteaduseks kujundatud reaktsioonidega lausa patsiendi mõtetele ning teadvuse sisudele, on sunnitud ametlike arstide juurest pöörduma auranägijate ja muude kummalisi asju praktiseerivate arstide juurde; kuigi arstide ühingud seda väga ei soodusta, vahetavad patsiendid omavahel infot ning teavad, et teatud haigustega on parem minna nõia, kui arsti juurde. Paljud šarlatanid, siiski, kasutavad sellist mölamaffiat ära ning suudavad edukalt petta paljusid inimesi, jättes mulje, et neil on mingeid sarnaseid võimeid - kuna süüdistatakse üsna paljusid, on filtrid küllaltki nõrgad. Sellised on mõningad negatiivsed asjaolud, mis kaasnevad kaasaegsete arstide kommuuni ignorantsuse ning teadmatusega paljudest lihtsatest psüühilistest protsessidest, nagu sünesteesia ning selle kasutusviisid ja vormid. Tekitades teravat barjääri mitme kommuuni vahel, omalaadset läänelikku ususõda (ehkki kumbki pool ei pea ennast selles kontekstis usklikuks), lükatakse tagant ka negatiivset lõhe tekkimise protsessi - müstikuid võib see muuta teaduse suhtes tõrjuvateks või panna keskenduma just nimelt alternatiivteooriatele, tegemata mingeid pingutusi kahte asja omavahel siduda; teadlasi võib see panna tegema küllaltki ebateaduslikke üldistusi, kinnitades, et kõik uurimused, mis tegelevad nähtustega, nagu auranägemine või muud "paranormaalsed", "eba-" ja "üleloomulikud" nähtused, on automaatselt ebateadus ja nende autorid kas petised või pseudoteadlased või vähemalt millestki väga valesti aru saavad inimesed. Siin võib, praegusel hetkel, rääkida juba vana ja uue generatsiooni teadlastest, kus uus generatsioon võtab vanalt seda, mida võtta annab, aga on teadvuse seisundite muundumise võimalustes ja muus sellises siiski palju rohkem kodus - müstika on viimaste aastasadadega Euroopas arenenud sama palju, kui loodusteadused (sest ka seda hoidis kirik tugevalt tagasi), ning võib vabalt olla, et lähitulevikus on müstika vallas oodata palju jõulisi ja kaheldamatuid hüppeid. Telepaatia võib juba praegu levida sama kiiresti, kui internet mõnikümmend aastat tagasi.

Ulmekirjanduse üks olulisi funktsioone on see, et ei ole suurt tähtsust, kas autor on tegelikult kergelt hullumeelne, reaalselt hästi arenenud meeletajuga või suudab teatud uneeelses seisundis või lihtsalt unenägusid ümber jutustades luua maailmu, mis on paljude lugejate jaoks huvitavad. Lugejad ei eelda sugugi, et iga detail peaks olema kuidagi tõene ning nii loetakse teksti, nagu see oleks lihtsalt põnev, ning leitakse sealt aeg-ajalt huvitavaid maailmavaadet avardavaid nüansse ja "paralleele". Selliselt saab ilukirjanduse vahendusel arendada edasi paljusid asju, millest tõsiselt rääkimine pälviks paljude ühekülgsete inimeste tõsist kriitikat ning rünnakuid - pigem vaadeldakse, kas leidub piisav hulk lugejaid, kellele mõne autori lood huvi pakuvad.

Seega lausa üleskutse - kirjutage raamatuid just sellest, mida näete; kui näete midagi, mis tundub väga realistlik, siis võiks ka raamat olla realistlik; kui mõni suhteliselt ebarealistlik mõttekäik või niisama fantaasia tundub eriti huvitav ja köitev, siis kasutage seda. Usun, et ulme ja fantasykirjandus on tõeliselt arendavad žanrid, millega on inimkonna pikem ajalugu ja edu seotud vähemalt sama palju, kui poliitiliste kokkulepetega - ehkki ulmekirjandus pakub ainult mõtteainest, mitte ei soovita kohe üht või teist suunda, on tegevuse igakülgne läbimõeldus seotud just ulme ja fantasy taseme ja spektriga antud kultuuriruumis.

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.