Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Meditatsiooni meetodist

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.

Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.

Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.

Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.

Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.

Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.

Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.

Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada?

Mis saab, kui inimene õpib efektiivselt selleks, mis ta ei ole?

Arvutihiired, huvitaval kombel, annavad üsna ühese vastuse meie ühiskonnas. Pea kunagi ei tõsta vasakukäelised külas ega isegi kodus arvutihiirt sinna, kus on selle koht - vasakule poole klaviatuuri. See tähendaks juhtmete liigutamist, hiiremati liigutamist (kellel on) ning tihtipeale veel suuremaid ümberkorraldusi. Kui vahetada paremakäelistega üsna tihti ..noh, ühesõnaga, paljud vasakukäelised õigupoolest ei oskagi vasaku käega hiirt kasutada.

Mina olen, oma paljude muude õpingute käigus, ka arvutihiirt tihtipeale vasakule poole klaviatuuri tõstnud - tööl, kodus. Viimasel ajal on mul arvutil kaks hiirt - mõlemal pool klaviatuuri (kui lihtsalt kaks hiirt külge ühendada, juhivad nad sama osutit). Ehk siis - viimased viis või kuus aastat :) Seda mitte alati, vaid siis, kui kaks hiirt on käepärast. Väga tihti kasutan ma hiirt parema käega, lisaks on mu arvutis mõnikord paremakäelisi. Vahel on mugavam vasaku käega kirjutada samal ajal paremaga hiirt liigutades (qwerty klaviatuuril oli minu ühe käe kiirus 250 tm minutis, kahe käe kiirus 300 tähemärki minutis - kui saab ühega juba hiirt liigutada kirjutamise ajal, see tasub ennast kuhjaga, eriti kui on vaja kümnesse kasti kirjutada igasse üks kümnetäheline sõna, lisaks kopeerida-kleepida, mis on juba lihtsalt Ctrl+C, Ctrl+V). Nii palju siis efektiivsest arvutikasutamisest :) [muide, programmeerija, kes ei kasuta arvutiklaviatuuri ja hiirt efektiivselt, ei pruugi olla ebaefektiivne - efektiivsust saab sisuliste asjadega palju enam tõsta; tihtipeale kirjutan ma näiteks kahe sõrmega, kuna see on lõbusalt kohmakas ja aeglane ning samas ikkagi kiirem, kui mõttetegevus - ma ei kaotaks aega, kui kirjutaks 2-3 järgmise mõtte esimest sekundit versus, et kirjutan rahulikult eelmist asja samal ajal järgmist mõeldes; arvutikasutamise efektiivsus ei puutu üldse asjasse].

Teisalt, võtame hiirte ajaloo. Ma ei tea, kui paljud mäletavad - 17 aastat tagasi, kui Eestisse arvutid vaikselt sisse hakkasid imbuma, olid enamuses programmides hiired väga kohmakad. Tegelikult hiir oligi ebatäpsem ja kohmakam seade, kui praegu, aga samuti selle konf - selleks, et liigutada hiir alt üles üle ekraani, pidi seda neli-viis korda üle hiiremati liigutama; tuleb välja, et hiirt matil tuli liigutada lausa suurem maa, kui liikus osuti ekraanil. See pidi võimaldama täpsust, samuti oli keskmine hiirekasutamise oskus madalam, kui praegu. Mõned aastad hiljem oli näha, kuidas hiired vaikselt kiirenevad - huvitavad ja fancyd asjad olid konfid, kust sai hiire kiirust muuta, lisaks hiirele kiirendust anda. Esialgu kiirust väga hulluks ei julenud panna ning kiirendus oli üks linnuke. Tänapäeval saab nii kiirust, kui kiirendust muuta sujuvalt eri väärtuste vahel ning hiire liikumine on omamoodi "tuumafüüsika" (tegelikult küll pigem mehhaanika, aga igaljuhul mitmete huvitavate nüanssidega). Hiir, tänapäeval, omab kahte tüüpi kiirendust - esiteks kasvab selle kiirus, kui suurema ala liigutad; teiseks kasvab selle kiirus kiiremini, kui käe kiirus matil - nende kahe vahel on logaritmiline seos. See tähendab, et aeglase liikumise korral on võimalik saavutada varasemast suuremat täpsust (kuna pixel on väiksem), ent kiire liikumise korral on hea konfi puhul võimalik liigutada osuti ekraani alumisest servast ülemisse, liigutades hiirt matil paar-kolm sentimeetrit. Kui vanasti oli hiir matilt üles tõstetud asendis ("ignoreeri liikumist" režiim) pigem kauem, kui matil, siis nüüd ei tõsta ennast hiirega mugavalt tundev kasutaja seda matilt mitte kunagi.

Läbi oma elu, kui kiirendus on saanud hiire loomulikuks osaks, olen ma kiirendust pidevalt tõstnud. Windowsis ja paljudes linuxites kruvin vastavad näitajad - kiirus ja kiirendus - mitte päris põhja, aga peaaegu. Kunagi, ilmselt, ei oleks ma sellisel juhul osanudki hiirt kasutada. Nii palju siis selle näiliselt lihtsa seadme õppimisest.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada:

1. Alguses õppisin hiirt kasutama parema käega, kasutasin seda aastaid ainult parema käega.
2. Üks hetk lihtsalt nalja pärast õppisin kasutama vasakuga. See oli natuke ebamugav pikka aega, ent siiski toimis - ilmselt õppisin seda mõne kuuga kasutama sama hästi, kui paremaga oli võtnud aastaid (mitte ainult harjutamist, vaid ka sügavat mõtlemist - tundkem oma tööriistu).
3. Millalgi, juhuslikult, avastasin - vasaku käega suudan ma tavalise hiirega joonistamisprogrammis joonistada. Paremaga ei suuda. Paremaga tulevad ringid lopergused, jooned kõverad ja ruudud ..õnneks mitte päris kolmnurksed :)

Mida see tegelikult tähendab? Oleks ma lähtunud sellest, et tahan valida lihtsaima tee, et arvutit kasutada - so. et teen nii, nagu kõige lihtsam on [mis on dumbuseri definitsioon - ja dumbusereid on väga palju] -, siis oleks ma kasutanud arvutit kümme, viisteist aastat ..ja siiski ei oleks ma õppinud joonistama ilusat ringi. Sest, tõesti - kuigi ma kasutan siiani 50% ajast hiirt parema käega - ei suuda ma paremaga teha ilusat ringi. So. see ring on kindlasti parem, kui oleks, kui ma üldse paremaga hiirt ei kasutaks, aga see on palju halvem, kui vasaku käega. Peab, muide, mainima, et seda oleks olnud võimatu märgata ilma vastavate juhusteta - parema käega olen ma väga harjunud hiirt kasutama, saan igale nupule kiiresti ja täpselt pihta jne.. Lihtsalt, mu paremal käel puudub koordinatsioonivõime ilusate ringide, sinusoidide või tähemärkide saavutamiseks. Ja võimalik, et see ei ole harjutatav - vähemalt mitte täiuseni.

Niisiis - kui me õpetame vasakukäelise tegema asju parema käega, siis me õpetame ta faktiliselt tegema asju halvasti. Ta on kohmakam, ebatäpsem ja ilmselt ka sellevõrra rumalam, kui ta muidu oleks. Ehkki - samas õpetame me teda arendama enda kahte kehapoolt ühtlaselt, millest võib jälle palju kasu olla. Aga mitte nii palju kasu, et oma esimesed 20 eluaastat kõige halvasti tegemist vabandada - pigem õppigu teadlikult kahekäeliseks, kui selline huvi tekib (ja lastel ju ikka tekib?). Õppigu oma tugevat külge kasutama, mitte ainult nõrgema nõrkust pehmendama.

Aga mis saab, kui püüame hea intuitsiooniga inimest ainult mõtlemisele toetuma õpetada? Ma usun, sama loogika alusel - me saame idioodi. Nagu ka vastupidist tehes. Või siis, kui püüame hea intuitsiooni, loogika ja tunnetusega inimest panna enda moodi elama (midaiganes see ei tähendaks). Või kui püüame nõrga intuitsiooniga inimesse sisendada, et ta oma intuitsiooni täielikult usaldaks - või inimest, kes teeb loogikas kümme viga kümnest, panna usaldama ainult teadust. Lühidalt öeldes - kui me paneme lapse kooli, siis me saame idioodi. Eeldusel, et ta ei suuda ennast kaitsta ;)

See on huvitav ..millest mõelda. Inimesed, keda tehakse teistsugusteks inimesteks.

Muide, statistikat - 100% inimestest, kes on mulle väga püüdnud sisendada, et teisi inimesi ei tohi muuta, näevad rämedalt vaeva, et muuta mind või kedagi teist. 1% inimestest, kes ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud, on suutnud mind südamest, fataalselt ja mõnda osa minust tõsiselt muutvalt puudutada ..seda on raske öelda, mis muutused on loomulikud ja mis ei ole. Mõni muutus läheb meie olemuse, iseloomu ja paljude muude asjadega kokku - aga see ei ole erand, see on reegel, et selliseid asjugi väljast torkides tehakse vead. Teisi inimesi tuleb muuta. Mida ei tohi teha - püüda teisi inimesi muuta, nii et nad on ärritatud ja ei taha muutuda ..see on muutja viga, mitte nende viga, et see protsess ei kanna maitsvaid vilju ;) Üheselt muutja viga, mustvalge kindlusega.

Seda arvesse võttes - kui me õpetame inimestele elustrateegiat, mis ei arvesta nende tugevate külgedega ..idiootlikul juhul arvestab see meie tugevate külgedega ning lausdebiilsel juhul meie meelest ideaalsete tugevate külgedega ..see elustrateegia ei kanna maitsvaid vilju. Ja see on muudetava viga, kes ei suuda ennast keskkonna halbade mõjude eest kaitsta.

Enese lõikumine - transpersonaalne lähenemine

Taustast: üks minu lähedane sugulane ning mitmed tema sõbrannad tegelesid teatud perioodil enese noaga lõikumisega - lugesin selle kohta ning tuleb välja, et see on küllaltki levinud nähtus tänapäeva kultuuriruumis. Selle levik on ilmselt ajaga tõusnud ning jõudnud mingisse haripunkti - hilispuberteedis inimestel on kalduvus ennast sihipäraselt füüsiliselt vigastada. Vaikselt on minu teadvuses tõusnud esile teatud asjaolud, mida selle lähenemisega seoses kaaluda.

Praegune ravimeetod

Kuna mu sugulane oli ka psühhiaatriahaiglas, siis on mulle selge, kuidas selle probleemiga hetkel tegeldakse - pakutakse rahustava toimega tablette ning sisendatakse jõuliselt, et paha-paha. Mingit uut sisulist lähenemist ega konkreetset toimetulekumehhanismi talle ei pakutud - vähemalt sellises vormis, et ta seda mõistnud oleks (ja muu ei oma siinkohal tähtsust). Käis seal haiglas mitu korda.

Ehk siis - probleem on olemas, aga tundub, et Eestis napib selle konkreetse probleemiga toime tulevaid psühhiaatreid, kes suudaks haigeid ravida (ning ka kultuuriinimesi, kes suudaks teemat laiemalt käsitleda ning kultuuriuumi korrektiive teha, luua muusikat kunsti ja kirjandust, mis probleemi põhjuseid sügavamalt käsitleks).

Olen seda ajaga analüüsinud ja panen siia kirja mõningad kaalutlused, mida toimiva lahenduse välja töötamisel ilmselt kasulik arvesse võtta oleks.

Kuidas probleem avaldub?

Ennekõike alkoholijoobes ning peale pidu (sotsialiseerumist), kusjuures võib täheldada järgmisi tunnuseid:

• Tegevus ei allu kontrollile.
• Tegevusega seostub teatud "võidu" või "eneseületuse" tunne.
• Varases faasis võidakse seda pidada tõhusaks depressiooniravi meetodiks - seda ajuti ka hiljem.
• Ajaga areneb välja tugev sõltuvus.

Asjast üle saamine järgneb muidugi, üllatus-üllatus, situatsiooni selgele mõtestamisele ning mõistmisele, et tegemist on haiglase ja jabura olukorraga.

Millest probleem tekib?

Inimese arengu teatud faaside lühimudel:

1. Persona ja varju eristatud seisund.
2. Ego ja ise eristatud seisund.

Need on kaks arengu staadiumit, mille puhul selline probleem tekkida võib. Varasemates ega hilisemates staadiumites seda häiret ei esine - juhul, kui minu siinne hüpotees paika peab (ehk siis probleemi põhjustest olulise osa moodustab).

Persona või ego on psühholoogiline struktuur, mis sisaldab inimese teadmisi iseenda kohta ning mitmesuguseid toimetulekumehhanisme. Teatud arengu faasides on inimese minatunne nende struktuuridega kattuv - ta samastab need iseendaga.

Esimene nendest faasidest on faas, kus inimesel on endast idealiseeritud pilt (persona) ning selle ümber jäävad "erandid" (vari) jäävad sellest pildist välja - minatunne ei kata neid erandeid,neile ei pöörata tähelepanu ega teadvustata neid aktiivselt, neist ei tehta järeldusi enda kohta. Teine nendest faasidest on faas, kus objektiivse eneseanalüüsi tulemusel on persona ja vari ühendunud tervikuks - ego. Inimene samastab ennast egoga, ent sellest jääb välja palju muid struktuure - näiteks inimese keha. Nendes kahes faasis on eneselõikumise probleemi tekkimine võimalik ja seletatav.

Probleem - ego võitlus inimesega

Väikelastel ei ole differentsieerunud teadvust ning seega on nad üsnagi autentsed oma tegevuses (soovide väljendamises). Varases koolieas on ego struktuur juba välja arenenud - inimene pöördub seestpoolt väljapoole, väline maailm haarab kogu tema tähelepanu. Inimene hakkab looma pilti endast välises maailmas, mis on lapsik, lihtne ning mitte eriti objektiivne; sellest pildist areneb välja persona. Kuna enesetaju nõrgeneb, tekib huvi rämpstoidu vastu - teises klassis, nagu mäletan, ajasid kõik suurtes kogustes rämpstoitu näost sisse; selles vanuses on võimalik mängida puhtalt maitsemeele ning veel mõne teisejärgulise taju peale, et müüa midaiganes.

Hiljem inimese sotsialiseerumine intensiivistub veelgi - puberteedieas muutub inimesele eluliselt tähtsaks tema sotsiaalne võrgustik, sõpru koguneb suurtes kogustes, tarbitakse kõvasti alkoholi (mõtlemata seda ostes ei toidu ega hommikuse pohmellirohu peale). See tähendab - füüsiline heaolu kaotab tähtsuse, loeb sotsiaalne heaolu ja füüsiline aspekt ei ole enam tegevust oluliselt mõjutav; inimene muutub äärmuslikult ekstravertseks.

Sellele faasile, ootuspäraselt, järgneb füsioloogiline kriis. Inimese keha, mis oma häirete ja nõrkustega inimese sotsiaalsele tegevusele (näiteks joomisele) oluliseks takistuseks osutub, hakkab muutuma justkui "vaenulikuks objektiks" - inimene ise oleks valmis "veel ja veel", aga keha hoiab teda tagasi, saadab signaale, et tema valitud tee ei ole reaalsusega eriti hästi kooskõlas ning et tuleks midagi koheselt muuta. Selliselt tekib ego ja inimese vahele tõsine konflikt - kehast saab ego vaenlane. Inimene hakkab otsima ülemvõimu keha üle, käituma kehaga, nagu torisevate vanemate või kõige muu takistavaga - keha sõimama ning halvustama.

Täiendava probleemina samastab arengu algfaasis inimene enda ego enda kõrgema minaga - ta usub alateadlikult, et ego on tema "kõrgem mina", kuigi tegelikult on ego nendest võimalikest minadest üks vähemaid, ehkki olulisi. Ego on inimesest kui tervikust väga väike osa, millel on väga konkreetsed funktsioonid - eriti, kui tegu on persona ehk moonutatud, välja arenemata egoga. Seega oleks ego võit keha üle justkui surematu hinge võit sureliku mateeria üle; võitlus kehaga on justkui kõige triviaalsem viis selleni jõuda.

Teine tugev aspekt on lääne religioonis tähtsustatud "enese kontrollimine" - ego kui "mina" tahab kontrollida enest kui "keha". Lääs ei ole kunagi ära lahendanud, kes kontrollib keda - üldiselt tõlgendab inimene seda nii, et misiganes objekt, mille suhtes tal on tugev minatunne, peab kontrollima kõike seda, mille suhtes minatunne on nõrgem. Enesekontrolli kõrgeim aste sellise hüpoteesi puhul oleks ilmselgelt valu ületamine, võime endale suvalises ulatuses piinasid põhjustada. Kesiganes nõuab selliselt inimeselt suuremat enesekontrolli, võimendab seda kompleksi - inimene tõestab oma enesekontrolli, "võitu iseenda üle" selle fraasi väärtähenduses, ennast väga otseselt ja üheselt rünnates. See seletab seda, miks inimesel sellise tegevusega, nagu enese lõikumine, tihti teatud võidukus seostub - on ta ju rünnanud iseennast, kontrollinud iseennast ja surunud maha igasuguse vastupanu ning lõpuks põhjustanud iseendale reaalset ja üheselt mõistetavat kahju. Sellise inimese seisukohalt ei saaks suuremat enesekontrolli ega võitu iseenda üle enam olla!

Ehk siis - ego kui mina võitleb inimese kui enesega, kuna ego on sotsiaalse arengu käigus samastunud inimese kui sotsiaalse olendiga ning eemaldunud inimesest kui psühhofüüsilisest olendist.

Lahendus, siinkohal, võiks olla TPP tavaline praktika, ent ka probleemi sügavam analüüs. Usun, et pakun siinkohal selleks analüüsiks olulise ning tugeva raamistiku alged.

Keha tagasilöök

Tüüpiline kriis - mõne enda isiku tahu ründamine seni, kuni sellel kannatus katkeb - lõppeb reeglina sarnaselt.

Antud juhul - kas keha kehtestab ennast ise, inimene hakkab keha kuulama või toimuvad sujuvalt mõlemad tahud; inimene peab enda eesmärgid sotsiaalse olendiga integreerima enda eesmärkidega psühhofüüsilise olendina. Keha võib võitluse käigus õppida ning leida tõhusad vahendid egoga toime tulemiseks - siiski on parem, kui ego ise selles protsessis aktiivselt kaasa mängib.

Maitsepõhine toiduvalik areneb ego ja keha integreerumisel aistingupõhiseks, kus mitte ainult toidu maitse, vaid ka sellele järgnevad muud aistingud mängivad toidu valikul ja maitse kujundamisel rolli; inimese kehateadlikkuse edasise kasvu käigus hakkab ta tunnetama toitumise kohta enda üldises heaolus ning arvestama toidu mõjudega järjest pikemas ulatuses.

See metafoor ulatub ka muu kehatajuni - ego poolt tehtud sotsiaalsed otsustused,mis juhivad protsessi esialgu, arenevad laieneva teadlikkuse puhul rohkem tervikust ja selle heaolust lähtuvate otsustusteni, mis nõuavad sügavamat analüüsi, ent toetavad arengu kõiki tahke - sh. ego arengut.

Inimene ei tohiks segi ajada madalamat ja kõrgemat - teatud transpersonaalsete arenguastmetega kaasneb sarnane mina välja joonistumine "madalamast" kehast, ent sellega ei kaasne mingit lõikumist. Igasuguse religioosse kallakuga kirjandus võiks selliseid ohte arvestada - nagu "Egost kõrgemale: transpersonaalseid käsitlusi", mille ideedele käesolev kirjatükk tugineb, selgelt rõhutab, ei sobi iga harjutus igasse arengufaasi. Spirituaalsest kirjandusest leiab palju sellist, mis on suunatud otseselt sellise probleemiga toimetulekuks - inimene, kelle eneselõikumise puhul lisandub ego ja keha vastuolule ka mingi spirituaalne mõõde, võiks kindlasti sellise kirjanduse ideedega tutvuda; tihti on see seotud jooga, hingamispraktikate ning võimlemisega.

Huvi ja õppimine

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:

• Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
• Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
• Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.

Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:

1. Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
2. Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
3. Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.

Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.

Mineviku meenutamine - pahe või hüve

Mineviku meenutamisest otsisin alustuseks Googlest ja sain vastuseks, et Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Otsisin omakorda seda lauset ja sain vastuseks teksti teadvuse blogis, mis väärib juba suht põhimõtteliselt linki siit ;)

Minu meelest on selles mineviku ja tuleviku asjas väga suur segadus. Alliksaare hea luuletus jällegi - muide, Alliksaarega mu luuletundmine peaaegu piirdubki - ütleb, et "on ainult hetk, milles viibime praegu".

Minu meelest võib aja teemal need filosoofilised mõtisklused kõrvale jätta, mis selle sügavamat olemust uurivad - võib öelda, et aeg siiski on. On mälestused minevikust, eesmärgid ja prognoosid tuleviku kohta, on ka vägagi reaalsena tajutav olevik. Uurides erinevat kirjandust, tekib filosoofiliselt väga keerukaid dilemmasid aja probleemi ümber - isegi teatud teadvuse seisundites on tihtipeale selline teadlikkus aja kulgemisest, et tekib kahtlus selle olemasolu suhtes. Fatalist näiteks sisuliselt aega ei usu, ega ka inimene, kes usub, et kõik on determineeritud - vähemalt nii mõneski mõttes. Siiski on inimene sündmuste voos korraga mingis punktis ning see voog on üsna ilmselge ja tajutav. Mõni seisund võib aja ja ruumi piirid kaotada, ent siiski - ilma selle seisundita ei ole mõtet seda teha.

Minu meelest on selge üks asi - minevikumälestused on udused ja tihti üsna halvasti seeditud; tulevikunägemused siiski veel udusemad. Selline on meie igapäevane reaalsus.

Siiski, ka mineviku ja tuleviku eitamisest tulenevad järeldused tulevad suuresti kõiges kasuks. Näiteks selline teooria, mille järgi ei ole lineaarset aega, vaid korduvate mustrite struktuur, püsiv pendeldamine erinevate hetkede vahel - samad sündmused korduvad, progresseeruvad millegiks uueks, muunduvad; siiski on olemas korduvad mustrid - sarnased sündmused tulevad järjest tagasi. Näiteks kordub igapäevaselt söömise muster, aga ka keerukad emotsionaalsed mustrid ühes inimeses, kahe inimese vahel või tervete rahvaste ulatuses.

Inimene elab tegelikult suuresti minevikust. Praegu teeb ta seda, mis minevikus valusalt tegemata jäi (vähemalt võiks); jätab tegemata seda, mis minevikus halvasti juhtus ning teeb teisiti seda, mis minevikus valesti sai tehtud. Polegi siis tähtis, kas tema enda või kellegi teise minevikus - inimese arusaam tulevikust põhineb minevikul.

Iteratiivne, inkrementaalne areng, erinevad spiraalsed mudelid, kõik viitab sellele, et tulevikku luuakse minevikust ning sündmused arenevad mitte väga lineaarselt, vaid sisaldades endas teatud kordusi, samade asjade pidevalt uuesti tegemist - see, muide, on meie reaalsuses ka küllalt ideaalne viis asju teha.

Teadvus ja teadvustamine muudavad asju inimhinges kvalitatiivselt. Tulevikuvõimaluste täpne ja autentne teadvustamine muudab nende realiseerumise märgatavalt kasulikumaks; sündmusteahela vaatlemine algusest lõpuni annab väärtuslikku infot, kuidas asju vältida, muundada ja võimendada. Tulevikuvaatluses ei ole naljalt mingit täpsust, kui minevikuvaatlused ei ole hoolega tehtud - võib öelda, et kõik, mida teame tulevikust, pärineb minevikust. Ma ei nõustu selle viimasega müstikuna, küll aga pean seda väga efektiivseks lähendiks ja toimivaks käsitluseks, mille abil saab vältida paljusid vigu.

Keegi poliitik on öelnud, et "andesta, aga ära unusta" - seda lauset saab lugeda nii, et emotsionaalselt tasub asjad korda ajada, aga nende unustamine paneb vigu kordama. Paljud teevad niipidi, et "unusta, aga ära andesta" - sündmus unustatakse efektiivselt ära, aga kui see juhuslikult meenub, siis tulevad kõik negatiivsed tunded tagasi. Selline kogum läbitöötamata sündmusi minevikus põhjustab paljude psühholoogide arvates suure osa psüühikahäiretest olevikus - inimene lihtsalt väldib teatud sündmust, et see ei saaks talle meenutada läbitöötamata kogemust minevikust.

Seega on moodne psühhoteraapia, aga ka psühhoanalüüs, analüütiline psühhiaatria, samas ka transpersonaalne psühholoogia või Castaneda õpetused (kokkuvõtted) kõik suunatud minevikusündmuste uuesti läbi elamisele ja tõlgendamisele. Budistid usuvad, et valgustumise korral toimub minevikusündmuste uuesti läbi elamine, kusjuures teadvustatakse ka paljusid varjatud aspekte - võin seda kinnitada, et see teadvuse avardudes toimub; sellisel määral, nagu buddhast räägitakse, ei ole seda minuga juhtunud, küll aga muidu veenvalt. Ja see on hea. Samuti, tänapäeva läände põigates - firmade kesksete juhtimisüksuste põhitöö on analüüsida mineviku kogemusi ja ennustada nende põhjal koostatud mudelite järgi tulevikusündmusi, nagu asjade hinnad, müügiedu või muud tegurid; kogu füüsika ennustab tulevikku minevikus püstitatud hüpoteeside ja peaasjalikult minevikus tehtud katsete põhjal.

Kui kaks inimest analüüsivad endi minevikku, jõudes kui mitte konsensuseni selles osas, mis on õigus ja kellele see kuulub, vaid konsensuseni sündmustes, nende tagamaades ja mõlema motivatsioonis; kui nad jõuavad ühise, igati loogilise ja intuitiivselt ning emotsionaalselt omistatud ja tervikliku arusaamiseni, kõikide plusside ja miinusteni; kui nad jõuavad mingi hulga ühiste veendumusteni, et mis sai tehtud õigesti ja mis valesti, kuidas oleks pidanud käituma - mida keegi selles minevikus teisele soovitab ...kui nad suudavad terapeutiliselt selle mineviku läbi töötada, analüüsida, sellest ühiselt aru saada - luua sellise "ühise müüdi" (või osa sellest), siis sellel baseeruvad nende tuleviku kokkulepped. See, et minevikku nähes ja teadvustades tehakse tulevikus asjad üksmeelsemalt, teatakse teineteise seisukohti mustrite kordudes - ja need korduvad niikuinii; tehakse asjad minevikust korda, ravides sellega hoopis tulevikku - ja see tulevik saab peagi olevikuks, nii et lõpuks ollaksegi sellega ravinud olevikku; seejärel saab see minevikuks ning üks hetk on selge, kuidas need probleemid minevikus lahendasid. Siis võib juba teistele head nõu anda ;)

Nii loob minevik tulevikku, minevik on nagu praegu - praegu on mineviku summa - ja tulevik on tegelikult minevik, mis kordub; minevikku ravitakse, nii et tulevikukordused saavad paremad - tegelikult on see kõik üks asi, mida tuleb teha korda ja jõuda üksmeelele. Ja tulevikuplaanid tavaliselt täituvad nii erinevalt plaanitust, kipuvad ikkagi minevikuks üle minema - ja alles siis jõuame omadega tulevikku, kui minevik on meeldivalt selja taha jäetud, seni tuleb minevik tagasi. Kuni minevik teeb haiget, tuleb see minevik tagasi - nii ütleb meile moodne arusaam teraapiast.

Mineviku meenutamine, siiski, sisaldab teatud hulka riske:

• Süüdistamine ja konflikt - minevikukonfliktide uuesti tekitamine, taasloomine; võimetus neid lahendada ja nendega toime tulla. See on hullem, kui unustamine - kui juba meenutada, siis tuleb ka parandada. Oma koju ei minda niisama kiruma ja nurisema, et miks nii segi ja miks uks katki on, vaid kas ignoreeritakse - unustatakse - segadust ja katkist ust või kui nendeni jõutakse, siis korda tegemise eesmärgil, et vähemalt mõelda, kuidas või siis juba natuke teha või tehagi ära. Süüdistamine üksi teeb mineviku veel hullemaks ja korduvatesse mustritesse lõimuvad juba süüdistused, kordused tulevad halvemad - sest kes on öelnud, et asjad ilmtingimata paremaks lähevad.
• Affekt - minevikumälestust saab vaadelda ainult siis, kui julgeda sellele näkku vaadata. Keegi ei saa mingit kasu sellest, kui ronib enda mälus hirmsatesse kohtadesse ja jookseb siis ära; asjadele tuleb vastu minna ja vastu seista, ületada barjääre ning võidelda vähemalt mälestustega, kui reaalsete sündmuste ja mustrite võitmine ei olnud võimalik.
  
• Valemälestused - kui minevikku meenutada valesti, siis on see alus tuleviku tõlgendamisele valesti ehk siis peagi oleviku nägemisele valesti. Budismis on see illusoorne maailm, reaalsuse kadumine ja kaugenemine; Castaneda kutsub seda "sisedialoogiks" (see mõiste on tal märksa laiem, kui verbaalse mõtlemise mõiste).
• Segunemine - minevik tuleb ka differentsieerida ja integreerida, nagu Jung inimese funktsioonidest või arhetüüpidest räägib (mineviku differentsieerimine on küll pisut detailsem asi). Minevikust tuleb eristada halvad ja head liinid - mitte lihtsalt püüda teisiti teha, vaid eristada muster paljudeks alammustriteks ja uurida igaüht eraldi - mõni muster tuleb kinni panna, mõnda muundada ja mõnda hoida. Mõnikord on hea ja halb sama mündi kaks külge, nii et tuleb otsustada, kas münt säilitada või minema visata. Mõni muster on paratamatu - seda mustrit ei saa võtta või jätta, see peabki jääma, saab ainult seda muundada (näiteks söömine ja toitumisharjumused). Mõnikord on muster jääv laiemalt - kala söömise võib lõpetada, ent siis tuleb süüa midagi muud; ühest töökohast võib loobuda, ent siis tuleb leida uus. Sellisel juhul on vaja siiski mustrit osade kaupa, tahkude ja külgede kaupa analüüsida - tulevikku saab parandada just mineviku kaudu. Garri Kasparov oma raamatus "Male kui elu mudel" räägib sellest, kuidas maailmameistri tiitli hoidmise põhialustest üks olulisi oli minevaste mängude põhjalik analüüs. Ta peab vajalikuks rõhutada, et võidumängudest tuleb leida vigu - et neid mitte korrata teiste vastastega, kes on samu mänge uurinud - ja kaotusmängudest tugevusi; tihti vaatavad kommentaatorid ainult tulemust ning ei suuda süübida sisusse, vastata Garri (ja minu) põhiküsimusele - "Miks?".

Mineviku vaatlemine, seega, ei ole lihtsalt mineviku vaatlemine. Lahendades oma minevikku, jõudes selle osas kokkulepetele ja integreerides see - selle kohta on tänapäeval sadu teooriaid, mille oskusliku kasutamise korral on tulemused ülihead -, ei lahenda me mitte mineviku, oleviku või tuleviku probleeme, vaid oma elu probleeme. Kõik see on üks tervik - olevik, tulevik, minevik - ning selle lahendamine on vältimatu, kui tahta jõuda lahenduseni. Iga lahendatud probleem on kadunud - mitte olevikust, tulevikust või minevikust, vaid lihtsalt kadunud, seda ei leia enam ühestki, seda lihtsalt ei ole.

Vaimse arengu tasandid

Tasand - see mõiste tähistab matemaatikas lõputut kahemõõtmelist "plaati" lõpmatus ruumis; arhitektuuri puhul tähendab see korrust või platood; trepi puhul siis ehk astet? Midagi, millele saab ronida.

Vaimsest maailmas rääkides on tasandeid kahte sorti. Tasanditest või tasemetest rääkides kehtib rohkem arhitektuuriline käsitlus. Need on astmed, mida mööda ronitakse hoone ülemistele korrustele ja sealt torni tippu - sinna, kust näeb kaugele. Nägemine on siis ainult pool asja - kõrgelt vaimselt tasandilt võib ka tegutseda kaugele. Tasand teises mõttes on aspekt - see on mõni vaatepunkt, läbi mille saab vaadata tervet Universumit või elusloodust mingi kindla nurga alt; miski, mis läbistab kõike ja kehtib kõikjal, olles samas kooseksistentsis teiste tasanditega.

Uurides tasandeid teises mõttes, vaatenurki, puutub kokku paljude erinevate kontseptsioonidega:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences, millele osad uurijad lisavad veel mõne lisaks (nagu spirituaalne intelligentsus). See räägib inimese sünnipärastest ande laadidest ja on tasandite mõttega seotud kaugelt vähem, kui järgmised kirjed siin nimekirjas.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Chakra - tšakra on idamaade "bioloogias" "peenmateriaalne" struktuur inimese kehas; sisuliselt võttes ja implikatsioonide poolest on see teadvuse alamsüsteem, üks terviklik süsteem inimese psühholoogias. Tšakrate "avanemise" protsess on inimese arengu tahkusid kirjeldav teooria, mis räägib sellest, kuidas inimese erinevad tahud aegamööda "täis kasvavad" - iga arhetüüp areneb eraldi, näiteks on olemas autistlikud teadusgeeniused ja emotsionaalselt arenenud teadusvõõrad inimesed, siiski võivad avaneda ka kõik tšakrad korraga ja see ongi ideaal selles süsteemis.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Jungian_archetypes - arhetüüp on lai mõiste, ent selle sõna tähendusvälja fookus on inimteadvuse tasand, mis võib "aktiveeruda" või teisega asendada. Nii on igas naises "ema" ja igas mehes "vana tark mees" ja "kangelane" - elu on nende arhteüüpide vahelduv aktiveerumine, samuti areneb iga arhetüüp inimeses oma infantiilsest vormist terviklikuks. Jungi isikutüüpide raamat, millest on arendatud Meyers-Briggs ja sotsioonika tüpoloogiad (muide, mõne tähe võrra tihti pisut erinevad, kuigi praktikas liituvad) annab tema kontseptsioonide lihtsustuse, ent lugu läheb edasi arhetüüpide teooria juures, mis on oluliselt võimsam ja keerukam.
• Jumala kolmainsuse teooria jaotab terve reaalsuse kolmeks aspektiks - igaüks sisaldab teisi, nii et need on ratsionaalselt võttes kolm erinevat paradigmat, igast saab tuletada teised. Ma olen seda kunagi uurinud ja jõudnud umbes sellise pildini, kus Jumal-Isa kehastab loogikat ja teadust (metafüüsilist "kõikehõlmavat" reaalsuse fundamentaalset masinavärki, mis on muutumatu ja juhib ning läbistab kõike - näiteks matemaatika on osa sellest); Jumal-Ema kehastab mateeriat ning tervet muutumises ja liikumises olevat maailma, sealhulgas näiteks energiaid ja gravitatsiooni; Jumal-Poeg on koht, kus kaks saavad kokku - mateeria muutub teadlikuks reaalsusest. Selline gnostiline-alkeemiline pilt on kristlusest ehk isegi vanem.

Sellega seoses tahaksin pakkuda oma sünteesi nendest erinevatest "intelligentsustest", mis on kahtlemata puudulik, ent siiski ehk huvitav lugemine. Tahaksin näidata nende vahel sidet, mis meenutab Kolmainsuse teooriat. Kolmainsus, muide, on pärisnimi, nagu ka Jumal, Universum või Kosmos. Kui me räägime Maa kuust, siis väikse tähega - kui samast kuust kui Kuust, siis suurega. Kui räägime universumite kobarast (misiganes see parasjagu ei tähendaks), siis väikse tähega, kui meie universumist, siis väikse tähega, aga kui Universumist kui meie universumist, siis suurega. Paljud fantasykirjanikud humooritsevad teemal Mets ja Jõgi, et anda pühalikku tähendust, mille annab pärisnimi - see, mille järgi kõik teised üldnime on saanud.


Spirituaalne tasand

Spirituaalne tasand on seotud aprioorse teadmise (sellisega, mis tuleb kuskilt teadvuse sügavustest ja põhjustab ise veendumuse enda tõesusest) ja tähendusega.

Absoluutselt kõigel, mis olemas on - sealjuures kõikide teiste tasandite objektidel, nagu emotsioon -, on tähendus ja seda on võimalik aprioorselt mõista. See võib tunduda ebateadusliku väitena - ent ärme sea siia piire neid mõistva olendi osas; võib-olla saab neid aprioorselt mõista ainult ideaalselt mõistev teadvus. Tähendust otsitakse ja seda leitakse nägemuste kaudu; tähenduslikke tegevusi edastatakse visioonide kaudu ning tähenduse leidmist kutsutakse ingl. keeles mõistega "insight".

Ma olen siin väga maksimalistlik, et anda edasi idealistlikku vaatepunkti, millel on vähe seost reaalse eluga meie kliimas - siiski, sellise vaatepunkti mõistmine on sarnane mõne matemaatilise teooria mõistmisega, mis võib-olla ei kirjeldagi midagi reaalset 100%, ent on siiski hea alus paljude asjade mõistmisel. Samas - miski ei välista, et see on tõene vaatenurk, mida ma siin esitan; sellise vaatenurga eelised on igal juhul täiuslikum vaimne areng, kui seda järgida eluterves doseeringus.

Spirituaalne tasand on kõikehõlmav reaalne tasand. Igal materiaalsel protsessil on tähendus ning see tähendus sisaldab selle eesmärki. Selliselt kujuneb välja fatalistlik kristlik loogika - see, mille järgi igal asjal on saatus, miski ei juhtu ilma eesmärgita ning lõpliku eesmärgi välja selgitamine on lõplik tõde. Kristlik munk otsis eesmärki ja tähendust. Ka budismis on karma ennekõike eesmärgipärane - karma läbi tegemine, sellega mitte venitamine, aitab inimesel jõuda tervikliku teadvuse ja pideva loovuseni. Selline inimene on võimeline loovalt tegutsema ja iga tema tegu rikastab maailma. Kristlus, siiski, oli ilmselt aeg, kui spirituaalseid otsijaid oli kõige rohkem - alkeemik või gnostik on üheselt spiritualist, alaarenenud tunnete ja empaatiavõimega spirituaalne otsija, kes teeb head sellepärast, et heategevus omab spirituaalset tähendust; keegi, kes on autist ja püüab veelgi enam maailmast põgeneda. Budistlik munk esindab sama asja tervemalt - tema põgeneb maailmast selleks, et luua maailmaga sidet, budistlik eraklus on täiesti erinev kristlikus eraklusest; budist otsib rahulikku kohta, kus ennast koguda ning endasse süübida, sellal kui kristlik erak võib püüda põgeneda maailmast "seitsmendasse taevasse" - sinna, kus ei ole "kurjust". See on põhjus, miks lääne religioosne fanatism ja kirg - kirg on spirituaalse tähenduseotsingu üks juhtivaid jõudusid - tundub patoloogiline võrreldes ida pühamehe samasuguse determineeritusega; lääne religioonid, olgu siis judaism (ütleme nii, et lääne, sest sellel on siin rohkem sidemeid), kristlus või muhameedlus - kõik need väljendavad sellist kirge, mille üks juhtivaid jõudusid on soov põgeneda spirituaalsesse. Siiski, spirituaalne on üks reaalsuse tahk ja kõikjal, kus on midagi spirituaalset, on ka midagi muud.

Igal tasandil on oma alaarenenud vormid, arenenud vorm (kasutan ainsust, kuigi ka need võivad erineda - tõde on kõigile üks on siiski ilmse mõttega lause) ja pettunud vorm.

Spirituaalne künism on tunne, et maailm on läbinisti halb või läbinisti kaootiline. Üks suuri filosoofe, Schopenhauer, on selle ehe näide - siiski on tema töödes väga palju kõrgelennulist spirituaalset teadlikkust, millega soovitan tutvuda kõigil.


Emotsionaalne tasand

Iha, uppumine seksuaalsetesse tungidesse ja uppuv elunautimine on üks tee alustada oma seksuaalset arengut - sellele järgnevad järjest süvenevad tantristlikud tendentsid siis, kui hakatakse otsijaks, emotsionaalseks otsijaks. Selline iha võib olla seksuaalne künism, armastuses pettunud inimese ennasthävitav labasus. Kalduvus ennastohverdavaks ja ennast ohvrina tundvaks patoloogiliseks "heategijaks" on tuntud vorm, mida esineb palju ka läänekristlikus usklikkuses - kristlus on noor usund ja selle vormid ei ole tihti väga arenenud; et teha sellele siiski kompliment - kristuse sõnade täielik mõistmine ilmselt ei ole see. Selline ennastohverdavus võib olla samm terviseni, ent enda ohvrina tundmine on emotsionaalse künismi teine vorm.

Iga asjaga kaasneb emotsioon. Iga materiaalse maailma keeruka sündmuse puhul võib emotsionaalne geenius leida tabava emotsiooni, mis selle kokku võtab - keerukas, paljusid inimesi ja emotsioone hõlmav sündmus, nagu sõda või majanduskriis, nõuab tõesti geeniust; mõne elulise sündmuse kohta võib leida emotsiooni lennult. Emotsionaalselt arenenud inimene loeb emotsioone, tunneb neid loovalt ning suudab emotsionaalsel tasemel lahendada paljusid konflikte, mis nõuaks keerukat intellektuaalset filosofeerimist või ülisügavat spirituaalset mõistmist, et lahendada seda mingil muul moel. Ma usun, et kõik on emotsionaalselt mõistetav, iga asi - kes on emotsionaalselt piisavalt arenenud, näeb kõiges kulgemist, emotsioonide loomulikku jada. Suudab, ehk, emotsionaalselt mõista nii arvutit kui ökosüsteemi (ehkki, arvutiprogramm on kaugel sellest, mis arvuti tegelikult on). Igaüks on näinud pilti stiilis, et on joonistatud lendav siga ja kirjutatud alla "albaania sõda" - poeesia, kunsti ja muusika mõningad "geniaalsed" vormid võivad nõuda tõsist annet selleks, et neid kuidagipidi geniaalseks nimetada; emotsionaalselt tehtud "üldistused" võivad olla intellektuaalselt või spirituaalselt arenenud inimese jaoks sügavalt mõistetamatud. Kuigi ka teadlane võib joonistada graafiku ja spiritualist teha skeemi Tervikust - kunst ei piirdu emotsionaalsusega.

Emotsionaalsel tasandil saab lahendada paljut, mis on teistel tasanditel keerukas. Teistel tasanditel võib kergesti mõista ja lahendada seda, mis on emotsionaalselt keeruline hallata (kasvõi sõda või mõni kriis - kui paljud on näinud emotsionaalset inimest, kes läheneks autentselt, kompleksivabalt ja konstruktiivselt finantskriisile? Neid inimesi on, aga mitte palju.)

Kuna iga paradigma piires, ehkki paradigma on kõikehõlmav, on teatud ülesanded lihtsamad, kui teised ülesanded - see tähendab, keerukuste jaotumine on igas paradigmas erinev -, siis tuleb endas arendada erinevaid paradigmasid korraga. Inimene on sotsiaalne loom ja seega on iga paradigma juhid tihti füüsiliselt erinevad inimesed; iga inimene peab siiski ilmutama mõningas tugevust igas neist. Inimesed on spetsialiseerunud väga erinevale teadlikkusele, ent need, kelles ei ole võimekust saada rahuldav hinne kõikides, ei ole reaalselt väga võimekad üheski. Spetsialiseerumine ja lai silmaring peavad käima koos - tasakaalupunkt on see, mis paneb rõhku mõlemale korraga, tasakaalu ja äärmuse vaheline tasakaal.


Intellektuaalne tasand

Intellektuaalse tasandi küünik, pettunu, (alternatiivselt leidmisele või kirgastumisele järgneb pettumus sageli otsimisele) on inimene, kes on leidnud enda jaoks lahendamatu vastuolu enda kirega seotud tasandi, enda peamise arhetüübi või avanenud tšakra, ning ühe või mitme teise tasandi vahel. Tasandid peavad olema kooskõlas - ja vastuolu leidmine on pundar. Küünik, olles teravalt valgustanud ühte probleemi, leiab endale hulganisti järgijaid, kelles selline teadlikkus mõnest mahasurutud hirmust, selline terav aksepteerimine, põhjustab naudingut. Hullumeelsus on nakkav - ja selle teadvustamine, eristamine, välja joonistamine on ravi esimene samm. Iga inimene otsib terviklikkust, sügaval sisimas ihaldab ta seda, ja seega leidub palju neid, kelle jaoks võimalus, et seda ei olegi võimalik leida, on tugev ja üdini endassetõmbav avastus. Künism, vastandades enda tasandi - tõestatu, põhjendatu ja ilmselge - kõigile teistele, on hierarhilise üleoleku vorm - meie tasand on parem, seda tuleb kuulutada, selle nimel tuleb sõdida.

Intellektuaalse tasandi algaja on inimene, kes mõtestab maailma ratsionaalselt, eristab teatud funktsiooni teistest; Jung - differentsieerumine (differentiation). Tema puhul eristub intellektuaalne teadlikkus aeglaselt infatiilsest instinktiivsest ühtsusest, et alustada pikka teed, jõudmaks vanaduspõlve (vana targa) tarka ühtsusesse. Intellektuaalse tasandi algaja surub maha muid funktsioone, mis on veelgi enam alaarenenud ja kaootilised, et leida intellektuaalset mõistmist. Sukelduda võib matemaatikasse, loogikasse, süsteemiteooriasse. Kõik need tasandid kirjeldavad kõike - ratsionaalselt saab rääkida mõistmisest, kuigi mõistmine ei ole ratsionaalne; ratsionaalselt saab leida tunnete loogikat, kuigi see ei ole ratsionaalne. Ratsionaalsus on seotud põhjuse ja tagajärjega - eesmärki või kulgemist asendab siin põhjus, millele taandub kõik.

Kuidas lähevad kokku põhjus ja eesmärk? Kui igal sündmusel on eesmärk, siis on iga selline sündmus selle eesmärgi saavutamise (või selles läbi kukkumise) põhjus. Et eesmärke ei saavutata alati, võib näidata, et põhjus on olulisem faktor mõistmise juures, kui eesmärk; alles "kõrgema eesmärgi" spirituaalne leidmine võiks näidata, kuidas eesmärk on absoluutne tõde. Põhjus, samas, ei põhjusta alati sama asja, nii on ka sellel samad puudused. Lähtudes ühest, viib teiseni väga pikk tee - ja see on hea alus uskuda, et mitme tasandi korraga arvestamine isegi, kui need tunduvad loogiliselt vastuolulised, emotsionaalselt sobimatud või spirituaalselt madalad, võib viia tõeni. Siiski tuleb need difeerentseerida, et neid saaks siduda arenenud tervikuks.

Arenenud intellektuaalsus sisaldab nüansse ja on loogikaülene - käigud, mida saab kasutada sellise intellektuaalse tõestustes ja analüüsis, on tavalise loogika suhtes ratsukäigud.


Materialistlik tasand

Kõik on mateeria. Selline on materialismi fundamentaalne alus, midaiganes see ka ei tähendaks. Meie mõtted, tunded ja spirituaalsed äratundmised on meie molekulide protsessid ning ei väljenda midagi muud, kui nende protsesside kausaalseid seoseid. Kui ratsionalist võib tõusta kergesti kõrgemale põhjusest ja tagajärjest, on materialismi selline areng harv ning keeruline. Iga asja saab väliselt vaadelda - ekstraverdi aju (vt. Jungi definitsioon) on tihti materialistlik aju, selle keemia on seotud mateeria ja väliste avaldumistega.

Materialistlik künism on võimuhierarhia, uuritakse asjade võimu ja üleolekut, moodustatakse hierarhiaid ning taandatakse need materiaalsete väärtusteni. Sama iseloomustab materialismi algajat.

Sellest jõutakse keerukate süsteemideni, mõtestatakse ühiskondlikke huvisid ja nende suhet iseendasse - nii võib arenenud materialist jõuda sotsiaalse täiuseni, milles ei ole emotsionalismi patoloogiat - ennastohverdavust -, ent milles on eluterve, tugeva valitseja konkreetset pragmatismi. Pragmaatilisus, praktilisus - need on materialisti väärtused. Materialistlikud saavutused on ka spirituaalsete sümbolite püstitamine kolossaalsete templite ja raidkujudeni - nende tekitamine füüsilisse ruumi; materialism on loonud süvaspirituaalsete uskude kombelised rituaalid, teadussaavutuste materiaalsed väljendused - näiteks arvuti, televiisor, kosmosereis. Materialism, oma ideaalis, loob väljundi spirituaalsusele - ja lõpuks taandub see täpselt samani, milleni kõik muu; materialismi ideaalne väljendus on eristamatu spiritualismi ideaalsest väljendusest, ent selle patoloogiad - kaugelt erinevad. Gaia usk on materialistlik; ökomajandus on materialistlik, uued majanduslikud süsteemid on alati materialistlikud - ehkki, ka materialismi arendavad spirituaalsed tungid ja emotsionaalsed väärtushinnangud.


Holistlik tasand

Holistlikul tasandil on selge, et tasandeid on lõputult; sellelt tasandilt tulevad naiivsed kolmainsuse teooriad, aga ka keerukad tšakratevaheliste ühenduste süsteemid, mis on valmis alati tunnistama, et tšakraid on veel rohkem, kui senini arvatud. Tšakrate süsteemis on tegu kuningtšakraga - kõige ülemisega -, mille avanemine toimub palju rohkemates astmetes, kui mistahes teise tšakra avanemine. Holist näeb kõige seostatust, "kõik on üks", kogeb kõikide tasandite läbipõimumist ja seda, et iga tasand on oma ideaalis ideaalselt klappiv kõigi teiste tasanditega; igal tasandil võib leidja lõpuks avastada, et ta on leidnud kõik.

Holist näeb kõikide tasandite läbipõimitust, tunnetab seda, kuidas iga tasand on tegelikult iga teine tasand ja kuidas tasandid on erinevad aspektid Samast Asjast (suured tähed on holismis eriti kasutusel) ning kuidas kõik teed viivad universaalselt ühte punkti - mitte ainult vanas Roomas - ning kuidas iga tasand on üks tahk, sealjuures ka holistlik - tegemata erandeid. Iga tasandi tee lõpus võib näha sellist seostatust - seda võib mõista ka intellektuaalselt või emotsionaalselt -, ent holismi jaoks on see alguspunkt, kõige lihtsam triviaalne tõde.

Patoloogiline holism on infantiilsus; küüniline holism eitab kõiki muid tasandeid. Arengu eelne läbipõimitus, kõikide instinktide seostatus lapsikuks sisemiste vastuolude puudumiseks on äärmiselt erinev arenenud tervikutunnetusest, mis tõesti hõlmab ka muid tasandeid ja seostab neid nii, et ükski selle tagajärjel ei kannata. Holism, seega, ei ole veel mingi "tõe mõistmise" tagatis, ehkki iga tasandi filosoofias leidub jooni, mis püüavad selle tasandi ilmselget eelist tõestada ja kinnitada, et igaüks jõuab "lõpuks" just sellele tasandile ning lahkub kõikidelt muudelt. Valguse laineteooria ja valguse kvantteooria - matemaatiliselt on need üks ja sama.