Huvi ja õppimine

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:

• Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
• Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
• Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.

Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:

1. Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
2. Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
3. Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.

Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.