Tuesday, April 6, 2010

Tipukogemusel ei ole omaette väärtust

Maslow püramiidi ülemine aste - tipukogemused. See on pandud kõrgeimaks vajaduseks, ent siiski on see kõrgeim väärtus. See on see, mida inimene hakkab kogema, looma ja kiirgama peale seda, kui on kalibreerinud iseennast jätkusuutlikkusse ja sotsiaalsesse seisundisse, kehtestanud ennast, öelnud oma mõtted välja ja saanud ära kuulatud.
A musician must make music, an artist must paint, a poet must write, if he is to be ultimately at peace with himself - Abraham Maslow
Ometigi - tipukogemusel ei ole omaette väärtust, väärtust iseeneses rohkem, kui selle toimumise hetkel. Peale selle toimumise hetke selle väärtus kustub, see kaob asjana iseeneses - see jääb mällu, kogemustesse, sellest võivad tulla "flashbackid".

Tipukogemuste põhjuseid on raske leida ...ei ole meetodeid saavutada garanteeritud tipukogemusi. Ilmselt peab olema täidetud vähemalt Maslow püramiid, et tõsta nende tõenäosust - samas tekib neid ka siis, ehkki ilmselt harvemini, kui see ei ole täidetud. Muutub ka tipukogemuste laad - isiklike keerukuste perioodil on need seotud rohkem iseendaga, egotsentrilised, sellal kui sotsiaalselt rasketel aegadel on need seotud sootsiumi probleemidega ja alles kulgemises, kui sootsium on vaba, hakkavad tekkima loovad tipukogemused, mille tulemuseks tõeline innovatsioon ja kiirgav inspiratsioon.

Siiski on tähtsad kõik tipukogemused - ent need on hetked, kui vaimsed ja/või füüsilised võimed on oma ajutises maksimumis, inimese organism lülitab sisse mõne uue struktuuri, mille ehitamisega ehk vahepeal kuid või aastaid aeglast vaeva on näinud ...korraga lastakse käiku hulk kogutud aineid, luuakse tasakaalustatud ja terviklik kogemus, millega inimese organism premeerib teda tehtud töö ja saavutatud staatuse eest. Mitte ainult ei premeeri, vaid paneb sellele punkti. Ning otse loomulikult ootab see bioloogiline süsteem hetke, kui ka väline reaalsus on sellises kooskõlas, et kogemuse efekt oleks maksimaalne või selle sisu maksimaalselt vajalik. Selliselt tekib inimese ellu rütm, teatud kogemused lühemate või pikemate ajavahemike järel. Tipukogemused on fundamentaalselt erinevad, on ka väiksemaid ja suuremaid ning seega toimib korraga mitmeid rütme - kogutakse ressursse, tasakaalu või ideid, et vallandada mingil hetkel võimas sündmus, mille käigus tekib midagi uut ja mis võib inimest motiveerida, innustada ja toetada veel aastaid või ideaaljuhul elu lõpuni.

Samas - ei ole tähtsust, kui palju inimesel on tipukogemusi. Tähtis on, palju ta neist õpib. Sellisel kogemusel ei ole elulist väärtust, kui inimene ei suuda seda juba kogemuse ajal viia vormi, mida ta mõistaks ka siis, kui ajuaktiivsus uuesti kümneid kordi langeb oma normaalolekusse; hommikust värskust ja selle indu tuleks vedada läbi terve päeva, mõnd positiivset mälestust hoida veel kaua elavana. Tipukogemusel ei ole tähtsust, kui sellesse tagantjärele ükskõiksuse, huvipuuduse või põlgusega suhtuda - mis juhtub paratamatult inimestega, kelle ülejäänud aja sisu on püüelda uue tipukogemuse suunas (mis on üks kasutu tegevus anyway, kuna need ei ole kontrollitavad, algtingimused on selleks liiga keerulised ja tahtele allumatud). Tähtis on oma tipukogemustest - mälestustest, päeviku sissekannetest, joonistatud piltidest ja kirjutatud tekstidest - õppida ise selgeks nende kogemuste sisu. Ei ole tähtis, palju inimesel on tipukogemusi - tähtis on see, kui hästi ta suudab neid integreerida. Kui palju ta neist saab.

Seega, minu elu esimene reegel:
  • Teadvuse kõrghetkedel tuleb õppida, meelde jätta, reegleid luua.
  • Teadvuse madalseisus tuleb neid ise loodud reegleid järgida.
See on vähim, mida ma teha saan, et saavutada tipukogemuste reaalne positiivne mõju. Ma tõesti ei saa aru paljudest lehekülgedest, mida olen kirjutanud tipukogemuste ajal - pigem suudan suurema tööga neist välja filtreerida ja lihtsustada mingi kasuliku tuuma, mida siis kirja panna uuesti, endale ja teistele arusaadaval kujul. Ma isegi ei usu paljut, mida olen kogenud ja otsin sellele tõestusi, uusi viiteid, püüan aru saada, mis on sellest reaalselt minu elus kehtiv ja olemasolev osa.

Lapsena olin ma väga produktiivne. Kui mul oli peas selgus ja mõistus töötas, siis ma programmeerisin. Tuli inspiratsioonihoog - joonistasin või kirjutasin luuletuse, võib-olla paar tükki aastas. Tegin igasuguseid asju ja igat asja siis, kui selleks oli soodsaim hetk, parim võimalus. Programmeerisin küll küllalt palju ...samas on iseasi, et kui suudad mõelda tõeliselt mastaapselt ja sügavalt, siis joonista kavandeid ja määratle lähteülesannet; kui mõte on vahe, terav ja selge (mida juhtub märksa sagedamini), siis teosta see - kirjuta koodi. Ja kui ei ole kumbagi, siis istu, naudi loodust ja elu, jaluta. Väga harva jõuab näiteks kontoris arvuti ees passides madalseisust tõeliselt lahtise peani - ja erinevus, samas, töös, on tuhandetes kordades. Ma olen mõnel produktiivsel ööl kirjutanud rohkem koodi, kui eelnenud paari nädala pikkade arvuti ees passimistega kokku - ja sisuliselt ka niivõrd palju paremini ja veatumalt, et need passimised muutuvad naeruväärseks.

Lugesin hiljuti sellist kommentaari lehest: kuidas saab olla, et need seal saavad kümme korda rohkem palka, nad ei ole ju mingid üliinimesed, uskumatu, et keegi on teisest kümme korda parem. Siin jääb üle muret tunda - kas see inimene kõigi oma kogemuste, õppimiste ja arengutega tõesti ei ole kümme korda efektiivsemaks, osavamaks ja laiemalt mõtlevamaks muutunud, kui kümme aastat tagasi?

Rääkisin kellelegi Grahami artiklist, kus ta räägib produktiivsusest:
My final test may be the most restrictive. Do you actually want to start a startup? What it amounts to, economically, is compressing your working life into the smallest possible space. Instead of working at an ordinary rate for 40 years, you work like hell for four. And maybe end up with nothing-- though in that case it probably won't take four years.

/.../

The key to productivity is for people to come back to work after dinner. Those hours after the phone stops ringing are by far the best for getting work done. Great things happen when a group of employees go out to dinner together, talk over ideas, and then come back to their offices to implement them.
No tegelikult käis jutt siiski sellest artiklist, vabandust:
Here is a brief sketch of the economic proposition. If you're a good hacker in your mid twenties, you can get a job paying about $80,000 per year. So on average such a hacker must be able to do at least $80,000 worth of work per year for the company just to break even. You could probably work twice as many hours as a corporate employee, and if you focus you can probably get three times as much done in an hour. You should get another multiple of two, at least, by eliminating the drag of the pointy-haired middle manager who would be your boss in a big company. Then there is one more multiple: how much smarter are you than your job description expects you to be? Suppose another multiple of three. Combine all these multipliers, and I'm claiming you could be 36 times more productive than you're expected to be in a random corporate job. If a fairly good hacker is worth $80,000 a year at a big company, then a smart hacker working very hard without any corporate bullshit to slow him down should be able to do work worth about $3 million a year.

Like all back-of-the-envelope calculations, this one has a lot of wiggle room. I wouldn't try to defend the actual numbers. But I stand by the structure of the calculation. I'm not claiming the multiplier is precisely 36, but it is certainly more than 10, and probably rarely as high as 100.
Ma rääkisin sellest kellelegi ja voila, mõned päevad hiljem (kas telefonimäng või juhus?) leidsin ajalehest kommentaari: miks te raiskate sellele süsteemile 10 miljonit, küll tuleb mõni häkker ja teeb selle möödaminnes ära. Tegelikult ma rääkisin hoopis teist lugu - et IBM'i sattus kunagi häkker, kes tegi nädalaga ära 10 töötaja aastatöö, see on tuntud ja tõene lugu. See lugu räägib töökorraldusest ja Dilbertist. Sellest, et suure poe müüja müüb päevas üksi sadu kordi rohkem kaupa, kui mõne väikepoe müüja - siin on tema eest tööd teinud muidugi keegi teine, nii et talle ei maksta sada korda rohkem. Aga vahel suudavad inimesed ennast ka ise juhtida ja selles ongi produktiivsuse võti ...muidu, väikepoode võiks rohkem olla, sest siin käib jutt ainult müügi kvantiteedist. Aga tihti olen ma mõnest väikepoest saanud ka halvaks läinud kaupa - ega üle paari korra sellises poes muidugi ei käi -, nii et siin on kellegi töö kvaliteet olnud ka tuhat korda väiksem ...või ma ei tea, kui palju, sest ma pole neid asju ära söönud - produktiivsuse erinevuse suhtarv on antud juhul olnud lõpmatus, nulli ja ühe suhe (nii palju nulle mahub ühte ühte).

Nii palju siis 8h töötunnist. Selleks, et teha mingit kontrolli - keegi tahab oma töö tunnid kätte saada, kuna nende abil saab ta mõõta - kaotatakse loomulike elurütmidega arvestamise eelised ...kes ei oleks mõnel nüril päeval arvutis istunud tööl, ekraani vaadanud ja oma tööst lihtsalt mitte midagi aru saanud ...ilmselt tõsiselt nüri töö tegijatega ei ole seda juhtunud? Kuidas sellised ülemusteks saavad, huvitav? Samas võib mõnel rahulikul tunnil sündida tõeline ime - vaatad mingit võõrast koodi, detail detaili järel läheb peas paika ja teed oma täienduse/muudatuse täie hooga ära, testid, kõik töötab, lähed koju magama (sest keegi eeldas, et sa teed seda nädal aega ja pole aega olnudki sulle ülesannete puhvrit luua). Juhtub ka niipidi. Ja see kõik kokku - selline tundide optimeerimine annab tõelise tulemuse. Teha asju siis, kui oled selleks võimeline ...vähesed saavad aru, kui totaalselt kõigub inimese võimekus läbi aja. Mõelge korraks - kas on juhtunud, et teie ees on ports matemaatikaülesandeid, millelaadsete lahendamine oli just mõni päev tagasi käkitegu, aga sedapuhku on peas kas mingi segadus, üldse ei "suuda keskenduda" - ehk siis leida seda natukest ressurssi, mida vajavad ülesanded koolis - või siis teistpidi, keskendud küll, aga mida ei tule, on vastus? Need on tipukogemuste vastandhetked ...sellisel momendil tasub lõõgastuda, muidu venivad need ülemäära pikaks. Ja sellest ka see, et parimad firmad, kus midagi luuakse, pakuvad vabagraafikut - olgu siis Google, Apple või Microsoft. Vabaduse täpne aste muutub aastatega siia-sinna, aga lõppeks on seal siiski midagi muud, kui kaheksast viieni süsteem ...irooniline kokkusattumus, et firmad, kus on kõige piiritletum graafik (ja täpsem töötundide arvestus mõnikord) minu elus on need firmad, kus kliendid maksavad tundide eest ja töötajatele antakse pisut isegi rumalaid ülesandeid selleks, et saada kokku rohkem tunde! Ma ei hakka nimesid nimetama, selliseid on minu elus olnud kaks - ja mitte kauaks, sest see on ikka väga nüri värk. Õigupoolest on kahel firmal olnud projektid, kus selline suhtumine on vajalik olnud ja kuhu ma juhtumisi sattunud olen ...eks ka kliendil on sellises loos oma roll :)

Aga, mis puudutab neid tõelisi tipukogemusi, mitte lihtsalt seda, kui mõte natuke paremini töötab - et saada mõte tööle, tuleb olla puhanud, lõõgastunud, tasakaalus ja kõrvaldanud, aga ennekõike lahendanud igasugused elulised küsimused, mis võiksid peas tiirelda. Fokusseeritud. Peab tundma, et tehtav asi on vajalik - ja millegipärast kõigun mina väga erinevate asjade vajalikkuse mõistmise vahel, vahel ma saan suurepäraselt aru, kui vajalik on sõita süstaga veel 300 meetrit - no lihtsalt on, mitte et ma kuhugi jõuda tahaks - ja teinekord ei viitsi ma seda vettegi lükata. Vahel loen ma päevas 400-500 lehekülge küllaltki teaduslikku teksti, teinekord on nii nüri seda vaadata, et no lihtsalt ei lähe - sõnad võib ju kokku lugeda, laused kokku panna ja mõtteid moodustada, aga no lihtsalt ei tule. Infot siis. Peas ei teki struktuure, seda imelist voogavust, värskeid ideid ja innustavat mõistmist ...vahel ei suuda isegi oma lemmikmuusikat kuulata, lihtsalt ei suuda ja kõik. Ja seega on vaja ka igapäevaelus luua vaheldust ja teha iga pingutust siis, kui on selleks kohane aeg. Ja juhid - geniaalne juht suudab organisatsiooni nii tööle panna peale seda, kui on leidnud hulga inimesi sinna, kes sellist suhtumist väärtustavad ja isegi praktiseerivad, kui lastakse. Ja nii tekivad firmad, mis teevad ära asju, mis teistele pingelise töö ja tiheda graafiku juures ikkagi kättesaamatuks jäävad - hoolimata sellest, et mõlemal on umbes samad eeldused ja väga palju raha. Lihtsalt, inimesed on erinevad ja organisatsioon on erinev. Tulemus ühe inimese kohta on erinev. Ja firma sees panustatakse erinevalt ...võib-olla töötajad ka tahavad rohkem, võib-olla pakub firma neile rohkem vajalikke ressursse, et lahendada kõik muud pinged ja eraelulised küsimused, nad on töösse süvenenud. Ja siit tulevad jällegi tuhandekordsed erinevused.

Aga tipukogemus - see on see üks hetk, tund, päev, õhtupoolik enne und, pooluni hommikul või unetu öö, kui järsku on lihtsalt kõik selge, tohutult võimas arusaam kas siis oma hetkesituatsioonist, mõnest sügavast tõest või paljudest asjadest. Ideid, mida muidu otsid mitu päeva, tuleb kümme tükki sekundis, lihtsalt sajab taevast alla. Kõik on selge, kõik on saavutatav ...mõni vale sõna, vale moment või vale emotsioon teiselt inimeselt võib nii mõnegi sellise kogemuse ka lõhkuda (näiteks, kui kirjutasin oma elu ilmselt parimat luuletust, hakkas teises toas keegi umbes kümnenda rea juures midagi rääkima ja mul ei tulnud seda peas voogavate riimide ja pöörlevate elavate fantaasiate seisu enam kunagi tagasi, miski oluline asi jäi avastamata) ...ja sellel momendil tuleb luua reeglid. Otsustada ära, mida tahad teha - järgmise tipukogemuseni, üldse oma eluga ...otsustada täpselt ja selgelt, ülejäänud ajal arusaadavalt. Jätta endale märke, vihjeid ...muidugi ei tasu tipukogemust sellise ootusega rikkuda, äkki tuleb see ka iseenesest ...ja siis on järgmised paar aastat tähtis uskuda, tähtis olla suunatud sellele eesmärgile ...eeldusel, et see ikka oli selgus, et see peab kriitika ja aja tuleproovid vastu. Ent tähtis on mõista, et sellel kogemusel ei ole väärtust, kui ei suuda selle abil oma elu rikastada, luua püsivat väärtust - võtta vastu kindlaid põhimõtteid, millest ilma mõjuva põhjuseta ei taandu. Ja selline reegel, et kõrghetkel luua seadusi ja madalseisus neid täita - see muudab inimese elu sihipäraseks, pakub tulemuslikkuse ...tähtis ei ole, kui palju ja võimsaid tipukogemusi sul on olnud - tähtis on, kas ja kuidas neid mäletad ja kasutad, kas suudad elada kogu oma elu selle põhjal, mida üksikutel selgushetkedel ära tabad, formuleerid ja paika paned. Sellest sõltub elu tulemus - see, kas suures plaanis oled lõpuks midagi ära teinud, loonud, saavutanud, või oled olnud lihtsalt rattas, teinud ringe algusse tagasi ...see viimane ei pruugi olla produktiivsus, see võib väga elulises mõttes teise inimese väärtuse sinu omast miljon korda suuremaks teha, isegi kui te mõlemad olete inimesed, mõlemad olete võimekad ja mõlemad võiksite ...ma usun, et kõik inimesed on sügavad, sisukad, väärtuslikud - ent kõikide inimeste loome ei ole ühtmoodi väärtuslik, mõni inimene kulutab kaks aastat sellele, et teha maja, mis hakkab lagunema - teine inimene, vastupidi, kulutab kaks aastat maja ehitamisele, kulutades võib-olla palju vähem energiat ja elades palju õnnelikumalt, ent siiski ka tehes midagi peale ökosüsteemi risustamise ja s*ttumise. Niisiis on loome poolest üks nendest inimestest lõpmatult palju rohkem palka väärt, kui teine. Kuigi, jah, ka selle õnnetuse "looja" peab kuskilt elatist saama ...ja küsimus, siin, on ikkagi motivatsioonis. Üks inimene suudab olla motiveeritud, teine mitte.

Aga küsimus ei ole ka ainult selles - küsimus on selles, et inimese võimed muutuvad täiesti kaootiliselt ja tähtis on need hetked õigesti rakendada ja oma elu nendega rikastada ...haigusega jäävad kõik koju - aga mis siis, kui saad hommikul elu mõttest aru, kulutad 8h nürile tööle ja oled õhtuks selle unustanud? Selle asemel, et oma elu plaan põhjalikult ette võtta, läbi töötada, saada tohutus koguses inspiratsiooni ning töötada järgmised kaks kuud vaimustavate tulemustega? Noh, kas töötada või elada vaimustavate tulemustega :) Selline tipukogemus on raisatud. Aga ka paljud teised ...inimese produktiivsus - mõelge, kui palju rohkem võidaks meie riigis väärtust luua. Kõik see väärtus jõuaks inimesteni, kõik see looks hüvesid ja elu areng oleks tohutu ...ja mõelge, kui palju võib üks tipukogemus elule väärtust anda - kui tõesti olete hetkeks seisundis, kus olete suutlikud vastu võtma ühe õige otsuse ning kui te ei muuda seda otsust, kui see seisund üle läheb ...ja siin ongi erinevus inimese vahel, kes saavutab midagi ja inimese vahel, kes ei saavuta - üks suudab oma tipukogemusi kasutada, teine lihtsalt naudib neid. Sest need on, jah, nauding - maailma suurim töö on maailma suurim nauding.

Ma olen tavaliselt totaalne idioot võrreldes sellega, mis ma vahel olen ...ja selle fakti täielik teadvustamine ja maksimaalne ärakasutamine annab minu elule sisu. Ma näen vahel kõvasti vaeva, et töötada läbi ja mõista iseenda loomingut ...igaüks võiks teha märkmeid, talletada oma tipukogemusi, tõeliselt teadlikke hetki - usk, et te seda kõike ka hiljem mõistate ja arvestate, tegemata selleks midagi, ei sisalda endas mingit potentsiaali.

Et põigata ühte kõige tuntumasse lausesse äris - edukal ja edutul inimesel ei ole mingit muud vahet, kui see, et edukas läheb edasi siis, kui edutu alla annab. Küsimus ka selles, millega edasi minna - seda ei saa niisama, vaid see tuleb ammutada oma elu kõige teadlikemast hetkedest ...nendest hetkedest, kui tõesti hetkeks nägid suuremat plaani, tajusid enda kohta selles, tunnetasid tuhandeid sidemeid asjade vahel ...kellegi organismis ja teadvuses ei ole piisavat ressurssi, et püsida kogu aeg tipus - heaks näiteks on sportlased - ja vaimseid jalaluumurdusid ja kukkumisi tuleb ette kaugelt rohkem, kui inimene, kes ei ole ennast vaadelnud ja jälginud, oodata oskaks ...asjad, mis hommikul lihtsad, võivad olla õhtul keerukad - ja vastupidi. Sõltub väljakutsest - hommik on inspireeritud, loov ja vigu kiiresti tabav; õhtuks on teadvuses palju asju, keerukad arusaamad ja päeva jooksul omandatu-kogetu veel selgemalt meeles, kui unenäod - õhtu on nagu väikest viisi vanadus. Hommik on loov ja innovatiivne, õhtu on teadlik ja traditsiooniline. Samas, peale keskpäeva pidi toimima kõige paremini pikaajaline mälu. Ainult oskus enda rütmi siduda nende faktidega - või tegelikult just nendega, mis kehtivad iseenda puhul - on distsiplineerituse aste, mis on kaugelt kõrgem, kui oskus siduda oma elurütmi kellaga. Kell on elutu - kui haigeks jääd, siis kell ei näita kaksteist, vaid läheb omasoodu; tipukogemuste ajal ei näita kellaosutid kahte ja hetkel, kui oled tööl pisut väsinud ja tüdinud ja võiks lõunale minna, ei pööra kell kaheteistkümne peale. Kell ei tea inimese elust midagi - kell jälgib maakera pöörlemist ja see on ainult üks väike detail tuhandetest asjadest, mis siin maakeral sünnivad; selleks peab tõeliselt uskuma mingisse astroloogia tõeliselt lihtsustatud versiooni, et oma elu selle järgi seada. Kell, lihtlabaselt, ei näita midagi peale selle, et kui osutid on kaheteistkümne peal, on ilmselt kõik rahulikum ja vaiksem ning võib teha süvenemist nõudvamaid asju - kell kaks jällegi on suur tõenäosus, et häiritakse ja segatakse (niisiis on see hea aeg pühenduda suhtlemisele teiste inimestega, mitte teha nii suhtlemist kui tööd möödaminnes) ...tegelikult, kui sedasi sisukalt analüüsida, et mida see kell õigupoolest näitab, siis see näitab mitmesuguseid kokkuleppelisi ja bioloogilisi asju - ka seda, et inimesel tõesti on parem päiksega õues jalutada, kui mitte, ja selles osas on astroloogia küllaltki täpne ...siiski ma ei usu, et hommikust värskust - mis, muide, ei ole omane kaugeltki mitte igale hommikule tuleks ajada segi produktiivsusega -, samuti ma ei usu, et iga päeva tasuks võtta, nagu iga teist päeva. On mõningasi uduseid viiteid ja kinnitusi, et kell ja produktiivsus on seotud - ent kaugelt rohkem on kinnitusi, et inimese produktiivsust tuleb oluliselt rohkem siduda paljude muude asjadega, kui soovida seda tõeliselt mõista. Ja saab öelda, et inimene on programmeeritav mingitele aegadele - et iga õhtu samal kellaajal süüa või trenni teha on OK -, aga parimagi tahtmise juures ei suuda keegi oma elu parimaid hetki siduda kellaga. Need juhtuvad, millal juhtuvad, ja parim on olla paindlik ja mõista enda reaalset muutumist ja kulgemist, arvestada sellega paindlikult ja vabalt.

Ja see on keeruline - ja paljud tööd ei nõua tipukogemust, et neid teha, nõusid ei tahaks keegi kanda lauale siis, kui ta on parasjagu parimas meeleolus ja võimekaim (või klient äkki tahaks just sellist ettekandjat näha?), ent midagi luua, analüüsida, ajada taga pedantset teaduslikku täpsust - see ei käi kella järgi.

Ja lõpuks, tsitaat:
“After periods during which one has actively tried to solve a problem, but has not succeeded, the sudden right orientation of the situation, and with it the solution, tend to occur at moments of extreme mental passivity…A well-known physicist in Scotland once told me that this kind of thing is generally recognized by physicists in Britain. “We often talk about the Three B’s,” he said, “the Bus, the Bath, and the Bed. That’s where the great discoveries are made in our science.” –Wolfgang Kohler

No comments:

Post a Comment