Mitte midagi kirjutada

Tahtsin vahelduseks öelda, et mul ei ole mitte midagi kirjutada. Päevades on aeglased, sügavad ja kindlakavalised mõistmised asjadest, mis on olulised - sammun vaikselt mööda mingit rada -, samas on kulminatsiooni või järelduseni veel pikk maa.

Kui jõuan selleni, siis kirjutan sellest. Ilmselt.

Zen meditatsioonid rahuliku meeleseisundi saavutamiseks

Ma olen aja jooksul ilmselt küllaltki palju kirjutanud - siin ja mõnes muus kohas, nii mõnegi sellise veebiruumi olen kustutanud / kustuda lasknud - zenist müstiliste kogemuste saavutamiseks. On tundunud olulisem, kui zen rahuliku meeleseisundi saavutamiseks. Siiski, punktist, kus ma oma teadvusega olen - ma olen nüüd kogunud kokku mõtteid just nimelt teemal, kuidas kasutada za-zeni (ja ka muude zeni meditatsioonide) mõju selleks, et jõuda jällegi seisu, kus ma iga hetke tõsiselt naudiks ..peab ütlema, et ma olen olnud oma suhte jooksul kirglikumalt madalseisus - korduvalt, lühemalt -, aga ma ei ole olnud pikalt sellises tuimuses, nagu praegu.

Kõige tavalisem zeni harjutus, mis üldjoontes hõlmab kogu zeni, on järgmine:

• Keskenduda oma tähelepanu kas eimillelegi (mis on parem, aga keerulisem) või siis mõnele ühele objektile või mõttele - või tundele. Viimane sobib alustamiseks ja hingamine on suurepärane asi, millele keskenduda. Selline objektile keskendumine on esiteks nagu kark - selle saab mingi hetk ära visata -, ent teiseks on keskendumises millelegi ka omaette väärtus; eraldi keskendutaksegi teadvusele, kehale, elulisele olukorrale, Universumile jne.. Enamuses õpikutes on eraldi välja toodud neli asja, millele keskenduda - nendel keskendumistel on ka nimed.
• Lasta mõtetel, kui need tekivad, vabalt minema voolata - kui teha seda täiesti pingevabalt, selleks eraldi midagi tegemata, siis see on parem, aga keerulisem. Algaja paneb tekkivaid mõtteid tähele ning koondub enda keskendumise objektile nii palju, et mõte hajuks; kui mõte ei haju - see võib olla küllaltki keerukas situatsioon. Tasub annet üles näidata ja inspireeritult ning loovalt lahendada selliseid olukordi; kõige hullem on lasta kogu oma tähelepanu sellisele lahenduse protsessile - see ongi eraldi mõte, mis on ilmselt suurem fookuse häire, kui see mõte ise oligi (zeni harjutuse seisukohalt). Enamus temaatilisi raamatuid, seega, soovitavadki lasta lihtsalt lahti mõtetest - ja teha seda pingevabalt, eraldi mõtlemata, et vaja on mõtetest lahti lasta.

Mõtet, tunded, soovid - kõik see on see, millest lahti lasta. See asendub millegi uuega - elurõõmuga või naudinguga elust. Üsna tavaline on isegi lühikese meditatsiooni puhul, et vallanduvad erinevad tunded (näiteks selja keskelt), mis tasandavad üsna hõlpsalt igasugused häiritused; tekib seisund, mis on küllaltki puhas nauding. Samas on see üsna kirgas nauding - see aitab elu selgemalt näha, mõtestada ning otsuseid vastu võtta. Kuna tähelepanu on fookuses, siis on palju enam jõudu ka nende otsuste läbi viimisel.

Teine osa zenist on distsipliin. Kuigi märkisin mõtete minnalaskmist - mõtteid võib ka pehmelt juhtida õigele rajale (ehk siis tühjuseks), olla teadlik oma teadvusest ning vaigistada seda tahtega. Aegamööda tekib sügav selgus, eluline situatsioon muutub mõtestatuks ning ilmnevad lahendused; samuti tekib silmnähtav energiavool. Kõige hullem tegu oleks selle energiaga kohe vehkima hakata ja midagi teha - see on täielik anti-zen selle harjutuse seisukohalt. Jõu palang, nimelt, tuleb aegamööda muuta õigeks kulgemiseks.

Zen on suurepärane järgmiste isiksuse muutuste tegemiseks; mis on ühtlasi minu puhul probleemid, mille lahendamine seisab ees:

• Klammerdumine - kui ei suuda lahti lasta asjadest, millel peaks minna laskma, siis see ei ole hea. Zen aitab lahti lasta ka asjadest, millel ei pea minna laskma - peaaegu alati tulevad need asjad õige kulgemise korral just nii lähedale, kui lähedal nad peavad olema; see tähendab mitte muretsemist. Muretsemine ei fokusseeri jõudu - see võib tekitada survestatud lahendusi, ent see tähendab pidevat jõukulu, kuni millalgi ei ole enam selle asja jaoks jõudu (ehk seda on vaja mujal ja rohkem). Vaba kulgemise korral lähenevad asjad nii, et nende lähedal hoidmine ei nõua eraldi jõudu - see oleks jõud, mis on tegelikult iga osapoole seisukohalt lihtsalt raisatud jõud; sellest ei saa keegi midagi. Lastes asjadel ise kas kokku langeda või seda mitte teha, saavutab just selle situatsiooni, mis peab tulema.
• Kiirustamine - kui ei suuda lahti lasta mõtetest, mis hetkel peas on ..vähemalt nii kauaks, kui need muutuvad oluliseks ..siis tekib kiirustamise effekt. Kiirustamine tähendab asjade tegemist mitte täpselt õigel hetkel, vaid natuke varem või natuke hiljem - selliselt ei ole kiirustamise tulemus pea alati see, mis ta peaks olema. Tavaliselt rikume kiirustamisega asju, mis muidu oleks ise juhtunud.
• Ignorantsus, meele hägusus - zen muudab maailmataju väga teravaks. Vabanedes klammerdumisest, vabaneme soovidest ja hirmudest. Soovid ja kahtlused, hirmud - need on meele hägustajad. Isegi, kui teame täpselt - keerutades selle teadmise ümber, muudame selle hägusaks ning moonutame selliseks, millisena seda näha loodame või kardame; võib-olla ruttame lihtsalt ette. Nii ei saa me teha õigeid tegusid ning jõuda õige asjani - peame valusatest kogemustest õppima seda, mida oleks võinud puhta pilguga juba ette näha; satume karmakeeristesse, kuhu me tegelikult minema ei peaks.
• Kannatus - jah, zen vabastab pea kõikidest kannatustest. Olgu situatsioon milline tahes - alati leidub sellise sügavuse meditatiivne seisund, et selle situatsiooni saaks läbi teha elurõõmu vähimalgi määral kaotamata.

Zeni seisundid ..see on meloodia. Alati ei ole vaja olla sellises seisundis - elu tuleb läbi teha selle kõikides nootides, ka kõige valusamates; läbi elada ja tunnetada. Seda tasub teha tunde järgi. Siiski on paljud sellised tundmused ja seisundid meelepetted või meelepeteteni viivad - elades situatsiooni sisse, lubades endale kannatusi, tekib alati oht, et kaotad üldse tee jalge alt.

Kannatus on zeni õpetaja. Tundes ära väiksed häirumised, kannatused, klammerdumised ja segadused endas, tekib soov leida või teha midagi sellist, nagu zeni harjutused. Mina olen neid viimastel aastatel teinud just eriti keerulistes olukordades - olgu see keerukus siis milline tahes. Need on andnud vajaliku jõu ning meelerahu. Praegu tahan hakata tegema neid uuesti tõsisemalt - nagu munk. Valmistun selleks ja vaikselt ka alustan. Teen neid õhtuti - pool tundi või tunni. Teen päeva jooksul, jalutades või tegeldes muude asjadega.

Sattudes kannatusse, on sellega toimetulekuks kaks viisi:

• Lasta see mööda, vaigistada.
• Vaadata sellele otsa, võimendada ja energiseerida seda selliselt, et tekiks lahendus.

Ma usun, et tõde on nende viiside õiges kombineerimises - vaigistada, võimendada ja energiseerida korraga õigetes vahekordades. Peamiselt, siiski - keskendudes tähelepanu objektile või tühjusele muutub teadlikkus põhjusest teravaks, näeme kogu situatsiooni. Õige lahendus ei pruugi olla see, mis esmapilgul seda tundub olevat.

Langused ja tõusud

Puhta meele kogemusest läheb palju teid alla, sansaarasse - sansaara kogemusest läheb palju teid üles, puhtasse meelde. Languste ja tõusude sakiline tee paneb mõistma erinevate kogemuste väärtust ja nende sügavamat sisu - kes ei anna tähendust ja olulisust sansaara kogemusele, ei saa kindlasti olla nirvaanas; kes ei otsi nirvaana kogemusi teadlikult, sihikindlalt ja neid kõigest tähtsamaks pidades, see ei ole enda sansaaras viibimisest kindlasti mitte teadlik.

Nirvaana ja sansaara vaheldumise sisuks ei ole vaimsed praktikad, meditatsioonid või kindlate reeglite täitmised. Kõik selline saab olla ainult vorm ja vahend. Kes iganes mõõdab kellegi nirvaanas viibimise astet millegi välise, mõõdetava ja konkreetsega, räägib mõõtühikutes, mis ei ole tegelikult reaalsed. Vaadeldes pealiskaudselt templite reegleid, õpetuste käskusid ja keeldusid, õige elu kindlaid põhimõtteid, võib igat neist vabalt täita iga deemon, ent ilmselt on iga buddha rikkunud vähemalt mõnda, äkki isegi enamust. Mulle tundub, et budistlikus kirjanduses iseloomustab suuri õpetajaid ning teel kaugele jõudnuid kindlasti see, et mis puudutab vormi ning toimimist materiaalses maailmas, rikuvad nad igakülgselt reegleid, mida omistatakse budismile. Sellised reeglid on vahendid, tihti olulised, ning kui valida mõni tee, siis võib reeglite väike rikkumine kindlasti kukutada kõrgustest alla, purustada pika tee vaevarikaste sammude tulemused. Kui mõni valgustunu viitab sellise reegli rikkumisele, siis on mõtet otsida tõde tema sõnade tagant - millist reaalset asjaolu ta silmas pidas, millist vaimset viga nägi. Kui mittevalgustunu toob välja selliseid vigu, viitab mõnele ilmsele budistliku elureegli rikkumisele, siis tasub loomulikult ära kuulata ning näha selles, et Sinuga toimus see, et keegi sellist juttu rääkis, kindlat sündmust enda eluteel, mida tuleb käsitleda enda karmast lähtuva õppetunnina, millest on kindlasti midagi õppida - siiski, võib ka olla pea kindel, et tema väitel ei ole tõsist sisu, usaldusväärset tähendust.

Näiteks, kui mõni budistliku tee järgija näeb nägemust ning läheb psühhiaatri juurde - või mõni hobipsühhiaater püüab teda ravida, mis on palju tavalisem -, siis otse loomulikult püüab see psühhiaater isiklikult läheneda. Selline psühhiaater - eeldame, et ta on täiuslikult mittevaimne, materialistlik ja nüri olend - on lugenud läbi mõned akadeemilised raamatud usust, religioonist, müstikast, budismist ja nägemustest. Ta ei ole ise näinud ühtegi veenvat, sisutihedat ja olulist nägemust - või, veelgi hullem, on need unustanud -, ta isegi ei usu millegi sellise tegelikku võimalikkusse. Sellisel inimesel on palju teadmisi sellest, kuidas budistlike lausete tõlgendamine teatud kontekstis muudab need tähenduslikult hoopis materialistlikeks, psühhiaatrilisteks lauseteks. "Vaimseks ahnuseks" võib võhik nimetada igasugust müstilist kogemuseotsingut - olgu selleks siis see, mida kutsutakse budismis vaimseks ahnuseks või see, mida kutsutakse selleks mujal. Olen ka näinud võhikuid, kes püüavad kehtestada autoriteeti, nimetades iga inimest, kes neile vastu vaidleb, ego haardes olevaks ning omistades kõik jutu, mis neile ei meeldi, teiste inimeste egole - see aitab pikema jututa "kummutada" igasugust veenvat, sisukat ja loogilist argumenti või väidet. Kes soovib viia läbi tõsist ajupesu, võib igasugust intuitiivset või loogilist argumentatsiooni või veenva väite esitust nimetada võimetuseks enda ratsionaalset poolt välja lülitada ja vastandada seda vastuvõtliku, ükskõik millist viga või vastuolu aksepteeriva lähenemisega, mida võib siis nimetada müstiliseks. Need, otse loomulikult, on kõik budismi või mõne muu müstilise mõttevoolu haiglased paroodiad. Ma ei usu, et ükskõik, millist müstilist väidet tuleks võtta tõena, nägemata selgelt ja üheselt selle sügavamat sisu. Siiski on mu elus palju kogemusi, kus just selliste inimeste läbitunnetamata viited on olnud viidaks millegini, milles ongi tõde - kahtlemata on kõikide inimeste maailmapildis midagi tõest, mis on aidanud neil ellu jääda ja oma asjadega toime tulla; kahtlemata on igal inimesel, kellega juba kokku sattusite, teile ka midagi öelda.

Langus läbi ratsionaliseerimise, tõus läbi ratsionaliseerimise

Inimese elu on tsükliline, kulgedes sinusiodina läbi parema ja vasaku ajupoolkera - või üldisemalt ja konkreetsemalt, läbi mitmesuguste seisundipaaride, millest üks väljendab struktuuri ning teine võimalikkust ja loovust. Näiteks oleme ärkvel olles tihti ratsionaalsemas, magades palju loovamas seisundis. Uneseisundis on võimalik kujutleda ääretult suuri ja keerulisi maailmu elava ja detailse selgusega, sellal kui ärkvel olles on tihti isegi paberile joonistatud kümnest kastist koosneva lihtsa skeemi meeles pidamine pisut keerukas. Ratsionaliseeriv teadvus uurib suuri ja keerukaid asju, luues nendesse teid ning reeglipäraseid liikumisi ja kaarte, mille abil saaks neid vaadelda pisikeste tükkide kaupa. Selliste reeglipäraste liikumiste hulgas on loogika, kiri ja tekst (sõna-sõna haaval liikumine), samuti paljud algoritmilised kindla struktuuriga mõttekäigud.

Nii mõnelgi juhul tundub ratsionaalne mõtlemine müstikule üks suuremaid takistusi tema teel - tegelikult suhtub müstik sellesse nii, nagu teadlane emotsioonidesse, soovmõtlemisse ja võimetusse asjadele külmalt ning faktiliselt läheneda; ratsionaalne loogika on müstiku jaoks üks tõsiseid võimalike vigade põhjuseid, kui seda ei käsitleta väga hoolikalt. Ratsionaalne loogika müstikas on midagi, mis mõjub algajale hävitavalt ning võib kogenud müstikus illusioone põhjustada.

Ratsionaalse loogika üks ja ainus omadus, mis muudab selle naeruväärseks vahendiks müstiliste nähtuste tõlgendamisel, on selle vähene kogemuslikkus. Nii müstiliste seisundite kui ka müstiliste kogemuste peamine tunnusmärk on selge - nende holistlikkus. Holistlik on selline kogemus, mis on esiteks pidev - selles ei ole matemaatikale omaseid diskreetseid üleminekuid, kontiinume ei saa jagada punktide hulgaks, neile ei leidu vastet definitsiooni näol, mis deklareerib lõputu hulga kindlale tunnusele vastavaid punkte -; teiseks on holistlikul kogemusel sügav tunnetuslik tagapõhi. Ken Wilber on inimene, kelle raamatutest jääb mulje, nagu oleks talle tähtis mõisted, nagu "sügavus" kuidagi matemaatiliselt ja ratsionaalselt ära defineerida - selline definitsioon võib aidata aru saada, mis ei ole sügavus, ent iga selline definitsioon, mis defineerib ratsionaalselt mõne müstilise kvaliteedi, omab ühtlasi ühte või mitut mittemüstilist ja küllaltki väärtusetut ratsionaalset vastet, mis on vastavast müstilisest kvaliteedist väga kaugel. Suvalise müstilise seisundi üles ehitamise katse, mis lähtub selle ratsionaalsest kirjeldusest ning inimese ratsionaalsest ehitusvõimest, viib teadvuse seisundini, mis vastab täielikult sellisele ratsionaalsele kirjeldusele, ent milles ei ole midagi müstilist.

Müstika lähtub intuitiivsest loogikast, mille tuletusreeglite alamhulk on ratsionaalne loogika. Intuitiivne loogika võimaldab mitmesuguseid ratsukäike ning selle abil on mõeldavad ka emotsioonid, müstilised seisundid ning nägemused ja nende asjade omavahelised seosed. Intuitiivse loogika reeglite kontiinumist moodustavad ratsionaalse, matemaatilise loogika reeglid väikse alamhulga - see on mõned punktid tasandil, mis koosneb lõputust hulgast punktidest. Matemaatilise loogika reeglid on väga lihtsad - need näitavad kõige triviaalsemaid seoseid jah/ei seoste vahel. Sellele loogikale saab ehitada küllaltki keerulisi struktuure, ent matemaatika uurib paljusid asju, mis sellele loogikale ei allu - suuresti on ka need ratsionaalse loogika osad, nagu seda siin näen.

Viimaks, praktilises elus käib see jutt siin mitte vaheda matemaatilise loogika kohta, vaid pigem millegi kohta, mida kutsutakse argiloogikaks (common senseks). Argiloogika ei koosne kindlalt läbi töötatud kogemustest, faktidest ja tõsikindlatest teadmistest - pigem on see kokku pandud juhuslikest väidetest, mida inimene enda ümber kuuleb ja millest enamust ta ei ole põhjalikult läbi mõelnud ega kontrollinud; samuti paljudest tavadest ja kommetest, mida enda ümber näeb ning milles kergesti ei kahtle. Ajalugu näitab, et erinevate maailmajagude common sense on juba mõni sajand hilisema seisuga alati tundunud lootusetult naiivne ja vale vähemalt mõnes aspektis - paljud tuimemad teadlased kutsuvad seda ka rahvamütoloogiaks, ent see näitab pigem seda, et nad ei mõista isegi mitte elementaarsel tasemel tõdesid, mida vanad rahvad andsid edasi müütidega. Pigem on rahva lähenemine kõigele suuremal või väiksemal määral võhiklik ning poolik - kõige levinumaid uskumusi, aga ka levinud väärarvamusi koos reklaami, massikultuuri iidolite ja ajakirjanduse mõjuga kutsutaksegi argiloogikaks. Argiloogika pidev kiire muutumine moe ja paljude muude tegurite tagajärjel näitab selle nõrkust veelgi - ainult miski, millel puuduvad tugevad alused, saab pidevalt riigikordade muutudes ja inimeste arenedes nii põhjalikult logiseda.

Niisiis, langus läbi ratsionaliseerimise on küllaltki selgelt jälgitav protsess, mis järgneb müstilistele kogemustele pea igal juhul. See koosneb mitmesugustest faasidest. Vahetult peale eheda kogemuse toimumist on mõneks ajaks väga selge, mida see kogemus sisaldas, mida see tähendas ja miks seda nähti - või, teist laadi kogemuste puhul, on väga selgelt silme ees selle kogemuse kulgemine, emotsionaalsed sisud ja seisund. Tegelikult on see kogemus pikka aega inimese teaduvses alles ning mõnes mõttes ei lähe seisund üle, vaid muudab lihtsalt vormi. Siiski, peale kuid või aastaid, kui kogemusest on korduvalt räägitud, seda kuhugi kirja pandud või läbi mõeldud, on esmasest kogemusest tugevamalt meeles sõnad, järeldused ja loogilised tuletised. Sellises ratsionaliseeritud vormis ei ole kogemusel enam tema algset, tõelist väärtust - isegi loogikageeniusel võiks olla raskusi ehedast kogemusest selliste järelduste tegemisel, et need hiljem kellelegi selle kogemuse sisu tegelikult edasi võiks anda, tavalistes argiloogilistes loogikavigades ja arusaamatustes ekslev inimene teeb kindlasti väga palju täiesti vääraid järeldusi. See, et inimene on midagi kogenud, ei tähenda veel, et ta seda ka tunneks - inimene, kes on näinud merd, ei pruugi teada veel midagi tuultest ja lainetest. Kogemus, mida on korra kogetud, jääb ratsionaliseeritud väärarusaamade kõrvale kuhugi sügavamatesse hinge struktuuridesse ehedamalt oma mõju avaldama, muutes inimest pigem paremuse poole ning aidates tal jõuda uute sarnaste kogemusteni. Ratsionaalse tasandi seletusi, siiski, tasub ennekõike sellel inimesel endal võtta sügava skepsisega - usun, et hetkel, kui mõnel müstiliste seisundite uurijatel on valmis loogiline, struktureeritud teos, kus on pandud järjekorda mõne müstilise kogemuse tüüpilised osad ning joonistatud kena ja struktureeritud skeem reaalsuse tasanditest, on teos muutunud suure tõenäosusega eksitavaks ummikusseviijaks kõigile neile, keda vastavate kogemuste omandamine huvitab.

Kogemuse kordudes on tihti ilmne - vahepeal ratsionaliseerimise käigus loodud pilt ei ole lähend ega ka mitte lihtsustus või teetähis teistele, vaid ennekõike on see vale. See ei ole tihti faktiliselt väär - see on vale selles mõttes, et ei anna edasi mitte mingil kujul ega mingil määral kogemuse tegelikku sisu, selle sügavamat mõtet. See võib edasi anda mingite pinnapealsemate nähtude metafoore, kus näiteks mingitest teadvuse objektidest saavad "värvid" või "kujundid" (kusjuures, tegelikult on asi värvidest ja kujunditest kaugel) või moonduda diskussiooni käigus. Kui kogemus liigub ajaliselt kaugemale, muutub kogeja kergesti vastuvõtlikuks teiste inimeste mitmenda järgu ratsionaliseeringutele. Kuigi inimene, kes ei ole mõnd müstilist asja üldse kogenud, näeb siin ehk õigustust kogenutega vaielda ja oma arvamusi peale suruda mingites küsimustes, võin julgelt öelda - reeglina, siiski, on ka need arvamused tõest väga kaugel; üldjuhul kõlavad need lausa absurdselt, kuigi neid püütakse mingite vihjete põhjal usutavaks muuta. Kui sarnane müstiline kogemus kordub ja nähakse uusi, siis õpib inimene juba müstilise kogemuse ajal enda ratsionaalseid teadvusstruktuure sobivalt ümber kujundama, enda ratsionaalsele poolele tagasisidet anda tehtud vigadest ning leida lahendusi siin kirjeldatud ratsionaliseerimise probleemidele. Need lahendused ei lahenda probleemi, et nendele asjadele ratsionaalselt läheneda ei saa - küll aga muudavad korduvad ja mitmekordselt läbi analüüsitud kogemused selliselt ratsionaalsed skeemid ja inimese müstilise, kogemusliku aspekti väga hästi kokku sobivaks. Poeesia, kujutav kunst ja muusika laiendavad kindlasti edasi andmise kogemusi, ent tõelise müstilise kogemusega võrreldes - kui kuulajat-vaatajat ennast ei taba teosest põhjustatud müstiline kogemus - on need siiski ainult kaudsed viited ja nii mõneski mõttes ratsionaliseeringud. Tihti ei vasta ratsionaliseeritud järeldused kohe järgmisele sammule meditatiivsel teel.

Väga hästi tuleb ratsionaliseeringu nõrkus ja laastavus välja meditatsioonides, nagu zen. Tõeline zen õnnestub siis, kui selle aluseid süvitsi mõista. Süvitsi mõistmine ei põhjusta iseeneslikult seda, et suudetaks need asjad defineerida või ratsionaalselt kirja panna, samuti ei põhjusta mõistmist ei nende asjade loogilise sobivuse nägemine kõige muuga ega ka matemaatiline tõestus, et neid saaks tuntud alustest tuletada. Zeni sisu on küllaltki vaba liikumine, reaalne tõuge peab tulema meelelt - zen on pidev "vaibumine", mille käigus tõetunnetus läheb järjest selgemaks ning kogemus järjest intensiivsemaks. Meditatsiooni täpse kogemuse kordamine, kui see oleks, oleks tagasiminek. Tegelikkus, mis toimib peale ratsionaliseerimist, on siiski hullem - mediteerija, kes kasutab uue meditatsiooni ajal ratsionaalset seletust, mille andis eelmisele meditatsioonile, reeglina zen'i seisundisse ei jõua. Isegi kerge ratsionaliseerimine muudab seisundi ebatäpseks ning võib põhjustada tõsiseid probleeme; ratsionaalse seletuse pinnalt harjutuse tegemine praktiliselt kindlustab selle, et kogemus ei ole tõeline. Näiteks mõne zen'i algastme - nagu verbaalse mõtlemise peatamise - puhul on võimalik küllaltki täpselt mõõta ja hinnata, kas seisund vastab kirjeldusele. Isegi selles faasis ratsionaliseerimisest ei piisa; mida edasi, seda kindlamalt on vaja elavat mõistmist - mis on midagi hoopis muud, kui ratsionaliseering. Olen, ise, ilmselt tuhandeid kordi leidnud ennast mingis meditatsiooni faasis mingist ratsionaalsest ideest lähtumas, mõnest lollist reeglist, mille olen eelnevate seisundite põhjal tekitanud - see teeb umbes sama välja juhusega, kui auku kaevates ootamatult kaevamise asemel kaevamisest rääkima hakkad. See on tuim, elutu ja kasutu viis meditatsiooni läbi viia.

Hullem veel on lugu inimpõlvede ja vanade tekstidega. Peavoolu usund on pea alati vana teksti ratsionaliseering - kui ka autor väljendas puhast mõistmist ja kirge, otsib lugeja sealt kindlas kõneviisis dogmasid. Kohtaks ta teksti autorit, võiks ta vabalt mõelda, et tegu on hullu või veidrikuga - teksti lugeja võtab sealt kindlaid punkte, analüüsib neid ja teeb ratsionaliseeritud järeldusi. Enamus ajalooga usundeid on sellises faasis suure osa nende järgijate jaoks - need inimesed isegi uduselt tunnevad, mis emotsiooniga ning mis põhjustel selline usund tekkis või see tekst kirjutati; võib-olla on neil lausa sisemine tung just nende tõdedeni jõuda küllalt tugev; küll aga on nende lähenemine tegelikult ratsionaalne. Ratsionaalne ei tähenda loogilist või seostatut, vaid see tähendab mõistelist, definitsioonide ja skeemide põhist. Versus siis vahetu kogemus - paljud nendest inimestest isegi ei kujuta ette vahetu kogemuse saamist. Loomulikult on nad märksa paremas seisus, kui inimesed, kes on küll kogenud, ent ei ole vastu võtnud ja aru saanud - inimesed, kellel on mitmeid korduvaid piisavalt tugevaid müstilisi kogemusi ja kes ei ole sealjuures mõistnud müstikast midagi, on ilmselt kõigist kõige ignorantsemad - nende tõemeel on tõsise puudega.

Tahaksin vaielda ka paljude müstikahuviliste usu vastu, et ratsionaalsust ja ratsionaliseerimist ei ole vaja. Usun, et seda tehakse pigem liiga vähe. Inimene ei saa selle vastu, et temas on ratsionaalsus - kasvõi see üks ajupoolkera, kui nii võtta - olemas, see juhib teda suure osa ajast ja mõjutab tugevalt tema otsuseid. Sellises valguses on ratsionaalselt oma kogemuste üle mõtlemine ning ratsionaliseeriva kirjanduse lugemine pea kohustuslik - eriti meestele -, kuigi sellel ei ole suurt sisulist tähtsust ja see ei vii müstika vallas otseselt edasi. Ratsionaliseerimine ei too müstika vallas tulemuseks läbimurdelisi avastusi - see võib tuua kaasa pigem erinevate inimgruppide teineteisemõistmise, teaduse.

Langused ja tõusud läbi tunnete

Tugeva teadvusega olendil võib tekkida teatud tunne enda kõikehõlmavusest ja kõikvõimsusest - sellest, et tema soovid asjades, mida ta näeb ja tunnetab, täituvad nii, nagu oleks tegemist unenäo või arvutimänguga. Kindlasti ei ole see olend jõudnud lõppu, täieliku ärkamiseni, ent selleks piisab vähesest, et soovid hakkaks kummaliselt täituma. Tekivad küsimused, probleemide puntrad - soov olla armastatud. See võib lüüa välja patoloogiliselt - tehes asju, mis tõmbaks piiri enda ja teiste vahele. Kuna selline kõikvõimsus on suhteliselt levinud (mis muudab seda ka oluliselt tõsiseltvõetavamaks probleemiks), siis on tähtis leida vahendeid, et seda psühholoogiliselt ületada. Selles ei ole midagi halba või ebaeetilist, ent selles on teatud paine selle kandjale - ta tahaks tunda tõeliseid heategusid, näha teiste inimeste tõelist headust, midagi, mis ei oleks tema poolt kontrollitav. Selline soov võib viia sügavale sansaarasse. Efekt ise põhineb sellel, et saades teadlikuks enda kõrgemast olemusest, mis on kõikehõlmav ning kõikvõimas - kõigile üks -, tekib sellega tugev samastumine. Jätan selle psühholoogide valdkonnaks, kas selline samastumine on terve suhtumine uudsetesse oludesse või patoloogiline - on näha, et peale pikki usuvaidlusi on nii mõnegi ajaloolise inimese puhul see õigustatuks loetud. Isikliku ego lahustudes on ilmselt raske leida midagi, mis oleks tõele lähemal - kuigi selline ratsionaliseering on kahtlemata ohtlik, paljudes kultuurides on soodustatud tagasihoidlikkust. Soovitan siinkohal uurida Jungi töid ego inflatsioonist - kuna see ei ole arutelu põhiteema, ei hakka neid ise analüüsima (sest ego inflatsiooni laadseid keerukusi on vaimsel teel palju, need lähevad teatud ühise nimetaja alla ning lahenevad teekonna jooksul nii või teisiti autentselt). Arutelu põhiteema on miski, mis moodustab ühe tõsise tõusude ja mõõnade ratta - see on teatud kiuslikkus.

Nimelt, olles sellises kahtlemata keerukas seisus - maailmas üksi - tekib tahtmine näha reaalsust vastamas mingil kombel, mis ei oleks enda tegevusest otseselt tulenev. Esiteks on vaimne iseseisvumine - täielik vastutus - keeruline kanda, teiseks on üsnagi ilmne, et keegi ei taha olla maailmas üksi. Mina ei ole kõrgematest budistlikest tekstidest aru saanud, kuidas sellega siis lõpuks on - üks või mitu -, aga fakt on see, et teekonna jooksul on olnud palju punkte, kus mitu tundub parem. Muidu ei oleks mitut üldse kunagi tekkinudki. Et reaalsusel, teistel inimestel, välisel, oleks objektiivne põhjus reageerida teisiti, tuleb sellele soovitada midagi, mis oleks väär. Sellest saab alguse üks oluline karmiline laine - see on mõni süüdistus iseenda pihta, varjatud konflikt või kerge dissonants. Oleks maailmas veel mõni valgustatu, päriselt valgustatu, siis ta ületaks selle - vastaks positiivselt, näeks läbi, tabaks ära valesüüdistuse. Kuigi, kui dissonantsi tekitades ei ole lausutud ainsatki sõna, siis peaks see läbi nägija täitma küllaltki keerulise ülesande! Sellised mängud või "katsed" võivad olla ka väga isiklikud - näiteks, kui keegi kiidab, kui kaugele oleme jõudnud, siis öelda, et ilma temata ei oleks see olnud võimalik ...nii mõnelgi juhul võib selline väide põhjustada ülbuse, ühistöö kokku kukkumise, lagunemise - kui inimene tunneb, et see oli hoopis tema teene, et midagi tehtud sai, läheb keerukasse ringlusse. Kas äkki on see viis taotleda sõltumatut headust ette tulutu, äkki tuleks hoopis nautida teiste loomingut või leppida sellega, et iseenda ja teiste vastandumist enam ei ole? Kindlasti on sellele palju vastukaalusid, palju kiusatusi ning halbu mõtteid enese sees, palju hetki, mis tekitavad kahtluse või kõhkluse - need saavad alguse sügava seisundi põhjendatud sansaaratungist, sansaara esimesel trepiastmel järgneb mõni sedalaadi kummaline konflikt ja kiusatus, varsti on maailm tume, depressiivne, kiire reis ongi viinus sansaara segadikku. Sellel hetkel hakkab kustuma taevalaotuste kirgas valgus ning proovile pannakse meele kõige sügavamad tugevusomadused - kas leiad tee välja, kas suudad jätkata enesekindlalt õiget tegutsemist olukorras, kus enam ei ole sisemist õpetajat, kindlat tuge, mis ütleks, et just nii on hea nii teistele, kui endale? Kas halb karma oli tegu iseeneses, põhjuse nägemine alla tulla - või on halb karma tegelikult hea? Tõelises nägemises tunduvad elu raskused - ka kõige hullemad, kõige suuremad piinad või depressioonid - tõeliselt paljupakkuvate, hiilgavate võimalustena; millegina, mis on viinud palju maad edasi, aidanud õppida ning enda sisemist kindlust avastada. Kas selliselt ongi nirvaana ainult põgus silmapilk, hetk, mis osutab suunaga tagasi, "paus kahe hingetõmbe vahel"? Usun siiski, et täiuslik ja pöördumatu buddhaolek võiks olla positiivne kogemus - midagi, millest võimsamat ehk ei ole; midagi, mis pakub tõesti kõiki kogemusi ja kõiki nägemusi ühes, sümmeetrilises ja kindlas universumis.

Kas seal all, sansaaras - või kas saabki enam jõuda kaugele sansaarasse, tõelisse unustusse, kas ei ole sansaara just tee sansaarast välja - alles tekib tõeline tahe jõuda nirvaanasse? Kas nirvaana meeldiv ekstaas on just see, mis pakub sellist rahuldust, et siht jõuda nirvaanasse saaks unustuseks? Aga kas ei ole vaimsetes kõrgustes sisemist taotlust minna edasi, minna lõppu - seal, kus negatiivne surve ennast leida asendub positiivse ekstaasiga ennast leida? Kas langused väsitavad, kaotavad ekstaasi ja järjekindlust - või toovad nad endaga kaasa tõelist mõistmist, et on ainult üks tee, mida kõndida, ainult üks tee, mis kuhugi viib? Või on võimatu sellelt teelt tõeliselt kõrvale astuda, loomuvastane? Kas sansaaras ununeb tõeline usk - see kogemus, mis enda kindla olemisega iseennast lakkamatult tõestab - või alles seal see tekib - see võime olla vahetus kontaktis ka ilma vahetu kontaktita? Kas sansaara tundetu ratsionaalsus oma arutus väikeste mõtete pöörises, püüus neist midagi suurt kombineerida, on oma olemuselt tühine detail nirvaanast, selle detaili kõverpeegel - või on just nendes väikestes rännakutes see jõud, mis aitab keskenduda detailidele, tõeline meditatsioon, millel on üks objekt ja milles on näha mõne väikse asja tõelist suurust? Eks sisaldab nirvaana kogemus endas kõiki detaile, igatühte selle tõelises võimsuses, igatühte iga külje pealt ...ja see äravoolutoru, milleks nirvaanatee muutub ühel drastilisel hetkel, moodustab pöörise järjest kasvavatest voogudest, mis sisaldavad endas järjest suuremat täitumust ...või ei anna see enam tõelist, lihtsat sidet mõne väikse, aga siiski nii suure, lihtsa elusolendiga, kellele pühendudes ennast alles tõeliselt teostada? Miks on üldse need hetked, need suunad ekstaasist välja, miks need eksisteerivad - kas mitte sellepärast, et need annavad tõelisusele selle tõelise sära, selle voolu üles? Kas rahunemine, maandumine, vaibumine on oma olemuselt ideaalsed lõpp-punktid või ei ole see ühegi olendi tõeline loomus? Kas mõni elav ja sätendav hing on üldse kunagi jäänud buddhaks - või buddhaks ainult saadakse? Kas langus teeb inimesest boddhisatva või on kõik inimesed loomult juba niigi boddhisatvad - kas budism on ühe kristalli vaatlemine, nautlemine ning selle ilu toomine ellu, olemuselt lõputu ja vaibumatu protsess, mis annab asjadele sisu ning ongi mõeldud just seda siinset valgustama, mitte siit väljuma?

Langus, mingis punktis, tekitab paratamatult mälestusi - uskumatuid mälestusi kõrgustest, mäetippudest, igatsust ning aegamööda taastekkivat meelekindlust. Isegi lubadused jääda alla kauaks, leida enda tõeline tugevus, muutuvad aegamööda unustuseks, kahvatuteks mälestusteks, mille juurde kuulub üks soov - saada veel hetkeks tipus viibimise kindlust. Meditatsioonid on tuimad, tüütud, neile ei saa keskenduda, kui ei ole nendega juba kaugele jõudnud - need hakkavad aegamööda tunduma paratamatud, vajalikud. Elu pööris võtab suuna, kus üksikutest väljakutsetest, maailma proovilepanemisest, saab ehe sansaarakogemus - miski, mille olemuseks on langus, pidurdamine ning suund sellest välja. Tekib küsimus, kas ei saaks neid mõeldud mõtteid, enda peale heidetud karmat, jälle samamoodi ära heita - ja uskumatus ratsionaalsest mälestusest, et ei ole midagi lihtsamat. Ja milles peitub selle lihtsaga kaasnev tohutu pingutus? Kas elu mõtte leidmine on korduv protsess, osa suuremast lainetusest ...kas need lained tulevad seest või väljast? Kas sellist suunda üldse leidub?

Sellel ajal hakkab tekkima enesekindlus - ennast juba korra, pisut, kergelt teostanud inimese mälestus, mis hakkab teda juhtima. Elus tekkinud kohustused, väljakutsed - karma tuleb täita. Siiski, saab ka seda võtta kaasa sinna üles - ehk käiakse sansaaras selleks, et meenutada midagi neile, kes on sinna juba liiga kauaks jäänud? Ehk läheb sinna iga olend ning see, kes on kõige sügavamal, on võtnud endale kõige suurema ja kõige keerukama kogemuse siis, kunagi, kui ta oli üleval, tipus? Kas teisiti mõtlemine ei tule lihtsast kadedusest, armukadedusest - kadedusest, et ka teised on just see, mida Sina? Või, siiski, on vastupidi - ning sellised mõtted tulevad soovist, võltsvagadusest, alandada just ennast kõige muu suhtes - kui palju on viinud sansaarasse just selline võltsvagadus, kui tihti just see paneb tegema lollusi, raiskama ja lõhkuma? Ehk siiski - tugevus on liikuda läbi pööriste, võtta valuliselt vastu tõde, kuni igasugune tõde, midaiganes selle vastu saaks öelda ja milles selle ütlejat süüdistada, hakkab jõudma kohale ...kui tihti jätate tegemata hea, üldise ja suure hea, lihtsalt selletõttu, et võidaksite sellest ka ise - tahtes jätta muljet, et ei püüdle omakasu? Või kui lihtne on müstilises seisundis teha seda, mis on õige - ja kui selgelt peab midagi sellest olema siiski vale, kui tuleb tulla tagasi? Või näitab soov tulla tagasi, soov sündida sansaarasse, inimese tõelist õilsust? Või tuleks vaadata, mida ta siin teeb? Kas selline vabadus muudab Kosmose sünniloo pikaks ja huvitavaks ajalooks, kohati põrgulikuks ja teinekord paradiislikult ilusaks?

Esimesed sammud üles, kahtlemata, nõuavad eneseohverdust - andestamist, torgete tagasi võtmist, naeratusi. Inimene tunneb endal vastutust, negatiivset vastutust, jätta teistele nende halb karma - kas selleks peab selles osalema? Või on siiski õige seda just nimelt puhastada? Kas on õige tõsta neid, kes ise seda kunagi ei teeks - või tuleb minna teistega koos alla ning oodata, kuni soov minna üles on ühine? Selline ratsionaalne mäng ei jäta eheda tõetunnetuse muljet - ja kui lõpuks on selge, et kannatad ise, kannatavad teised ja kannatab kogu elusloodus, siis tuleks esitada konkreetne ja vastust nõudev küsimus - mille jaoks. Kui sellele küsimusele vastust ei ole, võib tegu olla enesepettusega. See võiks olla motiiv minna jälle üles - ja see on isiklik asi, kas minna sinna ennetava teadmisega, et varsti pöörad jälle otsa ringi ning astud vabatahtlikult esimese sammu alla. Sest esimene samm on alati teadlik, alati vabatahtlik, alati tõelisest äratundmisest kantud - või, ehk oli see mõne kõrgema tasandi illusioon, sest ei olnud veel seal? Millal saab inimesel sansaarast kõrini - ja kas üldse saab, kas kõigil saab, kas kedagi saab siia maha jätta, kas saab unustada? Kui valus võiks olla taeva maa peale langemine? Või ei pea sellele üldse ise mõtlema ning langusi õigel hetkel pakub maailm, mis ei ole veel tõusnud, laine, mis lööb pea kohal kokku?