Zen meditatsioonid rahuliku meeleseisundi saavutamiseks

Ma olen aja jooksul ilmselt küllaltki palju kirjutanud - siin ja mõnes muus kohas, nii mõnegi sellise veebiruumi olen kustutanud / kustuda lasknud - zenist müstiliste kogemuste saavutamiseks. On tundunud olulisem, kui zen rahuliku meeleseisundi saavutamiseks. Siiski, punktist, kus ma oma teadvusega olen - ma olen nüüd kogunud kokku mõtteid just nimelt teemal, kuidas kasutada za-zeni (ja ka muude zeni meditatsioonide) mõju selleks, et jõuda jällegi seisu, kus ma iga hetke tõsiselt naudiks ..peab ütlema, et ma olen olnud oma suhte jooksul kirglikumalt madalseisus - korduvalt, lühemalt -, aga ma ei ole olnud pikalt sellises tuimuses, nagu praegu.

Kõige tavalisem zeni harjutus, mis üldjoontes hõlmab kogu zeni, on järgmine:

• Keskenduda oma tähelepanu kas eimillelegi (mis on parem, aga keerulisem) või siis mõnele ühele objektile või mõttele - või tundele. Viimane sobib alustamiseks ja hingamine on suurepärane asi, millele keskenduda. Selline objektile keskendumine on esiteks nagu kark - selle saab mingi hetk ära visata -, ent teiseks on keskendumises millelegi ka omaette väärtus; eraldi keskendutaksegi teadvusele, kehale, elulisele olukorrale, Universumile jne.. Enamuses õpikutes on eraldi välja toodud neli asja, millele keskenduda - nendel keskendumistel on ka nimed.
• Lasta mõtetel, kui need tekivad, vabalt minema voolata - kui teha seda täiesti pingevabalt, selleks eraldi midagi tegemata, siis see on parem, aga keerulisem. Algaja paneb tekkivaid mõtteid tähele ning koondub enda keskendumise objektile nii palju, et mõte hajuks; kui mõte ei haju - see võib olla küllaltki keerukas situatsioon. Tasub annet üles näidata ja inspireeritult ning loovalt lahendada selliseid olukordi; kõige hullem on lasta kogu oma tähelepanu sellisele lahenduse protsessile - see ongi eraldi mõte, mis on ilmselt suurem fookuse häire, kui see mõte ise oligi (zeni harjutuse seisukohalt). Enamus temaatilisi raamatuid, seega, soovitavadki lasta lihtsalt lahti mõtetest - ja teha seda pingevabalt, eraldi mõtlemata, et vaja on mõtetest lahti lasta.

Mõtet, tunded, soovid - kõik see on see, millest lahti lasta. See asendub millegi uuega - elurõõmuga või naudinguga elust. Üsna tavaline on isegi lühikese meditatsiooni puhul, et vallanduvad erinevad tunded (näiteks selja keskelt), mis tasandavad üsna hõlpsalt igasugused häiritused; tekib seisund, mis on küllaltki puhas nauding. Samas on see üsna kirgas nauding - see aitab elu selgemalt näha, mõtestada ning otsuseid vastu võtta. Kuna tähelepanu on fookuses, siis on palju enam jõudu ka nende otsuste läbi viimisel.

Teine osa zenist on distsipliin. Kuigi märkisin mõtete minnalaskmist - mõtteid võib ka pehmelt juhtida õigele rajale (ehk siis tühjuseks), olla teadlik oma teadvusest ning vaigistada seda tahtega. Aegamööda tekib sügav selgus, eluline situatsioon muutub mõtestatuks ning ilmnevad lahendused; samuti tekib silmnähtav energiavool. Kõige hullem tegu oleks selle energiaga kohe vehkima hakata ja midagi teha - see on täielik anti-zen selle harjutuse seisukohalt. Jõu palang, nimelt, tuleb aegamööda muuta õigeks kulgemiseks.

Zen on suurepärane järgmiste isiksuse muutuste tegemiseks; mis on ühtlasi minu puhul probleemid, mille lahendamine seisab ees:

• Klammerdumine - kui ei suuda lahti lasta asjadest, millel peaks minna laskma, siis see ei ole hea. Zen aitab lahti lasta ka asjadest, millel ei pea minna laskma - peaaegu alati tulevad need asjad õige kulgemise korral just nii lähedale, kui lähedal nad peavad olema; see tähendab mitte muretsemist. Muretsemine ei fokusseeri jõudu - see võib tekitada survestatud lahendusi, ent see tähendab pidevat jõukulu, kuni millalgi ei ole enam selle asja jaoks jõudu (ehk seda on vaja mujal ja rohkem). Vaba kulgemise korral lähenevad asjad nii, et nende lähedal hoidmine ei nõua eraldi jõudu - see oleks jõud, mis on tegelikult iga osapoole seisukohalt lihtsalt raisatud jõud; sellest ei saa keegi midagi. Lastes asjadel ise kas kokku langeda või seda mitte teha, saavutab just selle situatsiooni, mis peab tulema.
• Kiirustamine - kui ei suuda lahti lasta mõtetest, mis hetkel peas on ..vähemalt nii kauaks, kui need muutuvad oluliseks ..siis tekib kiirustamise effekt. Kiirustamine tähendab asjade tegemist mitte täpselt õigel hetkel, vaid natuke varem või natuke hiljem - selliselt ei ole kiirustamise tulemus pea alati see, mis ta peaks olema. Tavaliselt rikume kiirustamisega asju, mis muidu oleks ise juhtunud.
• Ignorantsus, meele hägusus - zen muudab maailmataju väga teravaks. Vabanedes klammerdumisest, vabaneme soovidest ja hirmudest. Soovid ja kahtlused, hirmud - need on meele hägustajad. Isegi, kui teame täpselt - keerutades selle teadmise ümber, muudame selle hägusaks ning moonutame selliseks, millisena seda näha loodame või kardame; võib-olla ruttame lihtsalt ette. Nii ei saa me teha õigeid tegusid ning jõuda õige asjani - peame valusatest kogemustest õppima seda, mida oleks võinud puhta pilguga juba ette näha; satume karmakeeristesse, kuhu me tegelikult minema ei peaks.
• Kannatus - jah, zen vabastab pea kõikidest kannatustest. Olgu situatsioon milline tahes - alati leidub sellise sügavuse meditatiivne seisund, et selle situatsiooni saaks läbi teha elurõõmu vähimalgi määral kaotamata.

Zeni seisundid ..see on meloodia. Alati ei ole vaja olla sellises seisundis - elu tuleb läbi teha selle kõikides nootides, ka kõige valusamates; läbi elada ja tunnetada. Seda tasub teha tunde järgi. Siiski on paljud sellised tundmused ja seisundid meelepetted või meelepeteteni viivad - elades situatsiooni sisse, lubades endale kannatusi, tekib alati oht, et kaotad üldse tee jalge alt.

Kannatus on zeni õpetaja. Tundes ära väiksed häirumised, kannatused, klammerdumised ja segadused endas, tekib soov leida või teha midagi sellist, nagu zeni harjutused. Mina olen neid viimastel aastatel teinud just eriti keerulistes olukordades - olgu see keerukus siis milline tahes. Need on andnud vajaliku jõu ning meelerahu. Praegu tahan hakata tegema neid uuesti tõsisemalt - nagu munk. Valmistun selleks ja vaikselt ka alustan. Teen neid õhtuti - pool tundi või tunni. Teen päeva jooksul, jalutades või tegeldes muude asjadega.

Sattudes kannatusse, on sellega toimetulekuks kaks viisi:

• Lasta see mööda, vaigistada.
• Vaadata sellele otsa, võimendada ja energiseerida seda selliselt, et tekiks lahendus.

Ma usun, et tõde on nende viiside õiges kombineerimises - vaigistada, võimendada ja energiseerida korraga õigetes vahekordades. Peamiselt, siiski - keskendudes tähelepanu objektile või tühjusele muutub teadlikkus põhjusest teravaks, näeme kogu situatsiooni. Õige lahendus ei pruugi olla see, mis esmapilgul seda tundub olevat.