Muusika tunnetus ning vanus

Lasin täna lihtsalt arvutivisuaalide demomiseks ühte lugu ühele endast paar korda vanemale sugulasele, kes on üldjoontes noorte inimeste veidruste - arvutite (hoolimata sellest, et ta ühte ise pidevalt kasutab, nagu ikka), elektronmuusika, kaasaegse müstika ning kogu meie viimaste generatsioonide maailmataju suhtes üsna skeptiline, võrreldes neid mingite oma aja ilmselgelt erinevate nähtustega.

Sellega seoses tekkisid mõned mõtted - või koondusid või kuidas seda nüüd öeldagi. Selle muusika suhtes ..ta tegi seda maha, et on mingi "plumpsumine" (et kogu kaasaegne muusika olevat plumpsumine), et see tekitab mingit haiget seisundit jne.. Väitsin talle, et ta ilmselt ei olegi neid seisundeid üldse kogenud, mida see muusika tekitama peaks ja et sama moodi, nagu klassika vajab mingit tunnetust, et sellest aru saada, vajab ka see - sest olgem ausad, millal on pillide ja žanri valik muusika sisulises tähenduses määrav olnud? Määrav on ikkagi lõpuks see, mida see loo autor tahab edasi anda ja kuidas seda suudetakse vastu võtta (ja ka see, kui kvaliteetselt seda edasi antakse - ehk siis, kas soovitud sihtgrupp seda üldse suudab sellisel kujul hästi vastu võtta). Tema väide oli, et alkoholiuimas on ta selliste lugude feelingust väga hästi aru saanud, et sellega tuleb lihtsalt kaasa minna ..probleem selles, et tegu ei olnud ilmselgelt alkoholi (või üldse uimasti) looga, vaid millegagi, millel oli mõnevõrra sügavam ning alkoholiuimas võrdlemisi tabamatu tähendus (kui tegu pole just klaasi veiniga). Väide oli ikkagi see, et alkoholiuimas saab ta sellest aru ..minu järeldus - kui mina jälgisin selle loo sõnumit või mõtet, mis oli sügavuti hoomatav ning lausa kristallselge, siis tema kuulas mingit "plumpsumist" (mis oli ilmselt ühe sündi heli, mida mina isegi eriti ei jälginud) ning püüdis sellele apelleerides lugu kui sellist maha teha.

Kuna ta väitis ikkagi, et saab selgelt aru, mida see lugu väljendab, küsisin, et siis mida? Pakkus asju kosmosest ja tähtede liikumisest maailma loomiseni (tegu üsnagi abstraktse visuaalse kompositsiooniga) ..kui seda kompositsiooni kuidagi tõlgendada, siis kosmos ja tähtede liikumine on ehk kõige sarnasem (väga otseses visuaalses mõttes) nähtus sellele, aga üldiselt ei olnud tegu ei kosmose ega tähtedega (mis oleks selge üsnagi pealiskaudse võrdlusega selle visuaali ning teleskoobipildi vahel) ..selle asemel meenutas lugu teravalt ning selgelt ühte üsnagi levinud müstilist kogemust. Seda ka mainisin ja küsisin, et kas ta oskab öelda täpselt, millega tegu. Hakkas hoopis hämama, et keegi ei suuda ja kui keegi suudab, on see meie kollektiivi omavahelise suhtlemise tulemus (kahtlemata sedagi arvan minagi, et mingi semiootiline alus sellel on, aga ilmselt siiski mitte määrav) ja et keegi ei suuda ..ütles, et mina ja mu sõbrad peaks talle sõltumatult meilile saatma, mida nad seal näevad - küsisin, et miks? Väitis, et selleks, et ta saaks seda kontrollida, et me näeme sama asja. Küsisin, et miks seda on vaja "kontrollida" ja ütlesin, et sellise ettepaneku peale peaks mu sõbrad mind ilmselt idioodiks :) Kusjuures ma pole üldsegi kindel, et kõik mu sõbrad saavad sellest visuaalist selle tunde kätte, aga ma olen kindel, et kes ei saa, ei tunne ka erilist veendumust, et ta seal midagi näeb - umbes nagu stereopiltidega (mida mina näiteks ei näe). Me ei ole siiski enam päris see vanus, kes endale ilmtingimata midagi kokku müstifitseeriks. Aga see tegi mulle nalja, et temapoolne kontrollimatus tähistab asja olematust ..siis püüdis ta mind veenda, et see kõik on illusioon ja meie generatsiooni muusika ei tegele reaalsete asjadega ja on üleni üks suur jama.

Siin tekkis mul mõtteid seoses sõnaga "kontrollima". Selle sõna mitmed tähendused viitavad üldiselt samale kompleksile (vähemalt leidub selline kompleks, mis seostub nende kõigiga). Et mis on kontrollimine? Antud juhul see, et kui sa ei saa asjast aru (mis muudaks ju igasuguse kontrollimise täiesti mõttetuks), siis sa tahad küsitleda inimesi, teha mingi skeemi (mis ei vii sammugi lähemale arusaamisele) ning siis selle skeemi põhjal sõnu - tahad kontrollida seda, mida sinu jaoks hoomamatust asjast välja loetakse ja kuidas seda tehakse ..ühesõnaga, tahad või mitte, aga tegelikult tahad manipuleerida ning hägustada nende inimeste arusaama asjast, millest sina ei saa aru (ega ilmselt oma eluajal ka hakka saama - ka eelmiste generatsioonide muusikat võeti üleeelmiste poolt sama moodi vastu, nagu kirjandusest kerge kontrollida on). Ütleme ausalt - nii, nagu 50-60 aastasel võtab arvuti algtaseme saavutamine hämmastavalt kaua aega (näiteks 10 aastat versus minu paar kuud) ja see algtase on üdini pealiskaudne (ehk siis probleeme lahendan ikkagi mina, kui need ei ole triviaalsed), siis arvuti on ainult üks meie generatsiooni nähtus. Teine selline nähtus on üldine maailmakogemus ning kogu see arusaam, mille me loonud oleme - arusaam sellest, kuidas toimib kaasaegne maailm; enam mitte üksik arvuti, vaid hiiglasliku arvutite võrgu (mis on sellisele vanainimesele juba täiesti hoomamatu nähtus), meie generatsiooni inimeste võrgu (mis on sellest järelduvalt sama hoomamatu), meie generatsiooni muusika (mis on siin nähtuvalt samuti hoomamatu, kuna suhestub semiootiliselt nende kahe teise asjaga ning eeldab nende mõistmist) ning näiteks arvutitega juhitavate finantssüsteemide, lennukite, muude masinate ning paljude muude asjade seoste keerukas võrgustik.

Kui me vaatame nende rumalust ühe arvutiga toime tulemisel, siis nende mõistmine saja võrkuühendatud arvuti võrgustikust on see rumalus astmes äkki isegi sada, aga kindlasti kümme - ja ma ütleks, et pigem sada. Samas kutsume me probleeme, mida lahendab üks arvuti, üldiselt lihtsateks - keerulisi küsimusi (olgu siis füüsika, sotsiaalteaduste, insenerikunstide või ilmastiku vallas) lahendavad sadade ja tuhandete arvutite võrgustikud. Ja nende programmide loogika on vastavalt keerukam - ja nende sees toimuv on kohe palju keerukam, tihtipeale miljoneid kordi (näiteks ilma puhul). Võtke nüüd see aeg, mis kulub vanainimesel e-maili kasutamise õppimiseks (ja see võtab aastaid) ning pange see astmesse sada - siis saate aja, mis kuluks mõne vähegi keerulisema programmi kesktasemel kasutama õppimisele. Ehk siis - enamjaolt nad neid ei õpi.

Ma tunnen, et veendunud kriitika muusikale, mida kuulab minu generatsioon - nimetades seda "ebareaalseks" (kuna see tõesti räägib 99% ulatuses asjadest, mida nemad ei ole võimelised õppima ega siis ka reaalsuses kogema-nägema või õigesse kohta paigutama ning mille meeletu mõju maailmale äratab neis kas skepsist, uskumatust või üldjuhul mingit vastupanusoovi, vajadust seda maha suruda ning klassikaliste ja ebapädevate vahenditega kontrollida või siis, samuti väga tihti, lihtsat paanikat ja hirmu). Seda hirmu võib tabada, kui vaadata, kuidas nad näiteks rõhutavad arvuti mõju inimtervisele - jah, see on halb, aga arvutid arenevad järjest vähem ebatervislikuks, samas kui reaalselt tervisele ohtlike asjade, nagu näiteks ehitustööd ning suurem osa klassikalistest tööriistadest, sellist meeletut paanikat ning vastasseisu tõesti ei kohta. Või vaadata, kuidas nad rõhutavad arvutitega tehtavat propagandat - unustades ära, kuidas nende endi ajusid ilma mingite arvutitega Nõukogude Liidus vägagi tõhusalt pesti (ja otsidest sellest ajupesust vahel ka mingeid kenasid nüansse, et "see ei olnud vähemalt ..."). Näeme ka sügavat ignorantsust küsimuses, kui paljudes valdkondades arvutid äärmiselt edukalt ja produktiivselt kasutusele on võetud - ja ka selles, et kirjasulg, sirp ning teras (rääkimata rattast ja kivikirvest) on täpselt samasugused innovatsioonid ning "ebalooduslikud" nähtused, mida eristab ainult see, et nemad ei kujuta oma elu ilma ette.

Ääretus kurbuses kutsun ma noori üles - saage vabaks sellest rämpsust, mida vanainimesed teie peadesse istutavad. Tundke, et meie ja teie generatsioon loob uut reaalsust, milles paljud vanemad inimesed ennast lihtsalt lootusetult eksinu, võimetu ning abituna tunnevad ning mille üle nad püüavad kehtestada klassikalist kontrolli sirbi ning vasara abil, püüdes näidata (meie generatsiooni stiilis palju loodussäästlikuma mootoriga) kombaini millegi totaalselt erineva ja õudsena. Ma arvan, et meie generatsiooni pakt on miski, milles me ise peame kindlad olema ning kus iga vanema inimese nõuanne, olgu ta kuitahes elukogenud, edasijõudnud, kasvõi riike juhtinud ja sõjas käinud inimene on suhteliselt mõttetu nonsenss - meil tasub neid kuulata neile arusaadavates küsimustes, aga kui mõni vanainimene purjus peaga unustab, et ta ei tea modemitest midagi ning hakkab teile seletama, kuidas te tema meelest modemit üles peaks panema või kuidas teile YouTube mõjub (mis on reeglina umbes samasugune pläma - kindlasti on tendentse, mida nad näevad, aga nad võimendavad need meeletult üle ning näevad ainult üht protsenti sellest, mida näeb kogenud arvutikasutaja; kogenud siis kvalitatiivses, mitte kvantitatiivses mõttes) ..noh, kui mõni vanainimene hakkab nõudma, et te modemit tema moodi üles paneks, siis pange ikkagi oma moodi - niikuinii ta ei oska pärast sisse logida ja kontrollida, kuidas see nüüd üles sai pandud. Aga fakt on see, et tema moodi üles pannes mõni asi ei töötaks.

Ja mis peamine, muusika ..ma näen sageli, kuidas noored inimesed - 20, 25, 30 - tõesti lähevadki kaasa selle propagandaga ja elavad selle sees, võtavad arvutite suhtes vastu totaalse arvutivõhiku uskumused (ja arvutite suhtes räägivad väga veendunult kummalisi lugusid mingid kuuekümnendates torulukksepad, kes pole veel jõudnud endale ühte osta ja ei tea päris täpselt, misasi browser on - küll aga on nad tuttavad mitmesuguste uskumustega, mis pärinevad mõnest reaalsest uurimusest ning selle põhjalikust arutelust teiste samasugustega) ..võime ka mäletada, et viis või kümme aastat tagasi meie vanaemad arvuteid ei kasutanud - huvitav tendents on see, et asjad, mille eest nad võisid tänitada (regulaarne meili kontrollimine, mitu tundi järjest "ekraani passimine" - eristamata muidugi erinevaid tegevusi, nagu CV koostamine, töö või mängimine, mis lähevad kõik ühte patta) ..enamjaolt tekivad neil need omadused üsna kiiresti - ja sealjuures suhtumine suurt ei muutu, see lihtsalt nihutab natuke piire, näiteks kui neil on kahe tunni jagu arvutis tegemist, siis kuskil kolmest tunnist jookseb piir ..ma olen ausaltöeldes neid jutte väga palju kuulnud :) Näiteks räägib üks selline vanainimene mulle aeg-ajalt uurimusest, mille põhjal arvutikasutajad jäävad konkreetselt sandiks - neil tekib halvatus, värinad jne.. See pidi programmeerijatel (nagu mina) äärmiselt tavaline olema ning jutust võiks järeldada, et näiteks kaheksatunnise tööpäeva puhul on see sisuliselt vältimatu ja lööb kuskil kolmekümnedates või neljakümnendates suht kindlasti välja. Nii palju siis statistikast :)

Sama lugu muusikaga - tõepoolest, ma arvan, et meie generatsiooni muusika mõistmine muul, kui kitši tasemel (mitte, et me ise keegi väga paljude subkultuuride omi mõistaks, aga siiski) eeldab kogu selle keeruka märgisüsteemi - keele - mõistmist, millest üks osa on ka arvutikeel (sest mis see arvutikasutamine muud on, kui teatud keele valdamine - pean silmas mitte niivõrd programmeerimiskeeli, vaid alustuseks juba kasvõi kõikide nende ikoonide, akende ning smailide tunnetust) ..ja kui eeldada, et arvuti võimalused minu jaoks kasvavad aastaga vähemalt kümme korda, samas kui enamus vanainimesi kasutab asju, mida mina õppisin kasutama kümme või enam aastat tagasi (ja mitte sellepärast, et ma oleks neid nii kaua õppinud, vaid sellepärast, et need jõudsid kümme või enam aastat tagasi turule) ning ei kasuta mitte midagi keerukamatest asjadest, mida ma olen kasutanud varsti 20 aastat ..ma ütleks, et meie generatsioon liigub pöörase kiirusega edasi ning vanainimesed saavad algaja tasemel aru asjadest, mille loomise põhitöö tehti ära siis, kui me olime algklassides - või varem. Need uued asjad ..arvutite kasutamine algtasemel on arenenud pööraselt palju lihtsamaks nende 10, 20 aastaga - samas kui arvuti ise on arenenud pööraselt palju keerukamaks. Ja vanainimesed tunnevad seda osa asjadest, mis arenesid lihtsamaks. Meie oleme ajaga kaasa läinud ja tunneme seda osa, mis arenes keerukamaks. Aga arvutid on murdosa sellest - muusika kui keel ja kood on arenenud sama moodi ..siit võime kujutleda, kui palju teab vanainimene meie muusikast.

Ja samas võtab ta õiguse seda veendunult maha teha, neid "uurimusi" uurida (et saada kuulu järgi või pealiskaudselt teada asju, mille sisukas ja detailne mõistmine oleks vägagi lihtne) ..kusjuures, siin võib täheldada ka kumulatiivset mõju - tihtipeale on sellised vanainimesed kuulanud ka enda vanemate propagandat teemal, kui maha kõik see uus on käinud, ning kuigi nad noorena elasid vähemalt veel oma ajas, on nad nüüdseks jõudnud veel 20-30 aastat varasemasse aega ..või mingisugusesse kujuteldavasse maailma, kus noorus polnud veel hukas.

Ma usun seda, et kõike seda kriitikat tuleb täie tõsidusega kuulata ..aga ma usun seda, et meil, noortel, on väga palju elukogemust, mida vanadel inimestel ei ole - meie oleme haljast assemblerist bugisid otsinud (parafraseerides ühte eesti "klassikat") ning teinud sügavalt läbi kõik need muusikamaitse vaheastmed, mis lõppkokkuvõttes viivad kvaliteetse kaasaegse muusika mõne vooluni - vooluni, mida tõesti võimatu mõista on, olemata seda läbi teinud. Ilmselgelt vanemad inimesed lihtsalt ei saa sellest muusikast kogemust kätte. Täpselt sama moodi, nagu paljud meist ei oska hinnata klassikat või öelda, kas mõnes matemaatilises võrrandis on elegants või ei ole.

Jah, paljud asjad maailmas on alla käinud. Ei, me ei pea arvama, et iga uus ja natuke keerulisem või "pühendatust nõudvam" asi on alla käinud. Ei, ma ei usu, et vanem inimene isegi siis, kui ta tõsiselt pingutab, meie noorte muusikast nii aru saaks, nagu meie - ning suudaks teatud totakaid vigu sellest rääkimisel vältida. See on nagu võõrkeele õppimine - kui sa ei ole jõudnud asjani loomulikku rada pidi, jääb sulle alati mingi aktsent külge. Ja nähes taas kord seda võidukat pilku vanainimese silmis, nagu ta teaks täpselt minu generatsiooni suuremaid saladusi - ning siis seda käiku, nagu ta mõistaks suurepäraselt, kuidas kogu meie generatsiooni maailmanägemus on jama ..no esiteks on ta need "saladused" kuskilt klišeelikust brožüürist omandanud (ehk siis, kas sa oled näinud kuud või sõrme, mis osutab kuule; kas sa oled olnud tormiga merel või kuulanud meremehe pajatusi; kas sa oled pime, kes on arutanud nägijatega nägemise kogemust või nägija, kes on jäänud pimedaks) ja teiseks - no ei ole jama. Midagi ei ole teha, lihtsalt ei ole jama. Aga siiski näeme me ikka ja jälle, kuidas mõni noor võtab pähe, et on jama - ja usub seda siis viis aastat järjepanu ning käib ringi ja räägib kõigile, et on jama. Aga varem või hiljem on ta uuesti teemas ..ja loodame, et me suudame kunagi jõuda selleni, et vanainimesed annaks meile edasi oma elukogemust, mitte ei püüaks kummutada meie oma.

See, muide, on üks valusaid asju minu elus - ma olen neid protsesse siin ja seal jälginud vähemalt kümme aastat kõige erinevamates ilmingutes ning nüüd lihtsalt võtsin ennast kokku ja panin kirja, loodetavasti arusaadavalt nii noortele kogenud inimestele, kui kõigile nendele vanadele wannabedele, kes pole ise ilma näinud ega kõike teinud. Sest ma ise avastan ikka ja jälle, kuidas mind on suudetud mõne sellise poolt tükiks ajaks ära veenda asjas, mis peale hoolikat uurimist ja katsetamist osutub ilmselgeks jamaks - ja mis paraku tundus sellena ka esimesel kuulmisel. Lihtsalt, vanainimesed püüavad oma tarkusi nii paaniliselt edasi anda ja võtavad seda nii tõsiselt, et lõpuks suudavad nad ka minusuguse vana programmeerija uskuma panna, et õige viis programmeerimiseks ei ole päris see, millesse ma 10 aastat olen uskunud, vaid hoopistükkis see teine, mis meenutab kuidagi kahtlaselt nõudepesemise metoodikat.