Päevikut ka

Et siis natuke ka päevikut vahelduseks jälle :)

Eelmise nädala lõpus olid mul külas mõned sõbrad ja ehitasime siin (nende meetod oli hommikul kell 8 või 9 kõik üles ajada ja õhtuni välja lasta). Selle nädala alguses oli mul külas üks sõber ja ehitasime, õhtuti tegime muusikat. Vahepeal ei olnud sõpru, siis ehitasin ka natuke. Eile tegin muusikat terve päeva - nüüd ka terve öö. Õigupoolest lugesin manuaali :)

Eile avastasin ka hommikul, et ongi september käes - mis ei ole üldsegi mitte tore, sest varsti läheb külmaks. Kui ma tahan selle maja endale talveks korda saada, siis on asi päris keeruline - ja kui ma tahan talveks saada valmis selle loo (kuigi see tähtaeg võiks ka natuke hiljem tulla), siis on asi eriti keeruline. Sest ühe loo ma tahan teha, mida ma ise enam-vähem heaks peaks siis. Aga enne tuleb lugeda suurtes kogustes manuaale, õppida valdavalt keerulisi paljude nuppudega programme ning teha nii digitaalse helisünteesi kui algoritmilise kompositsiooni teooriat paremini selgeks.

Üldiselt on elu võtnud teatud huvitava varjundi - nagu mingi areng ..see kirje, "kivi" - ma lausa tunnen reaalselt, kuidas ma kasvan ja arenen mingis tabamatus mõttes iga päevaga ..naljakas, et lapsena tundsin ma sellist asja hoopis vähem - rohkem suutsin jälgida, kuidas teadmised juurde tulevad. Ilmselt seetõttu, et lapsena on aeg nii aeglane, et sellised üle päeva-paari märgatavad protsessid on märksa nähtamatumad ..tunne, kuidas vaim mõne sisemise, aeglase, madalal sagedusel jõuga aeglaselt liigub mõne defineerimatu, aga siiski küllalt selge eesmärgi poole.

Üks samasugune tunne, liikumine, komponent sellest "kivist", mida tassida, on mittesuitsetamine ja sellega seotud areng ..kopsud puhastuvad ja meeleolusse tekivad teatud mittesuitsetajalikud uued noodid ..ma arvasin aastaid, et suitsetamine tugevdas mind psüühiliselt - aga nüüd leidsin, et tegelikult on võimalik ka teisiti vaadata, et see mittesuitsetaja meeleseisund on parem. Sellised nüansimuutused sisemises veendumuses mõjutavad tegelikult väga palju seda, kas inimesel on jõudu mitte suitsetada - või siis jõudu ja viitsimist alati kuskilt pakk suitsu välja võluda ja selle nimel kõik tervisehäired kindlalt üle elada. Mittesuitsetamine peale aastaid suitsetamist on püsiv areng - seda saab natuke kiirendada, aga üldiselt käib see üsna loomulikku rada pidi ..mul on tunne, et kui seda ei tee, ei kõnni, on võimalik suitsetamist ka nii maha jätta, et suuremat kasu tervisele ei sünnigi.

Õppimine on huvitav tegevus. Viimased aastad on mul olnud sellised teemad (arengukiiruse järjekorras üks väljavõte) - pildi matemaatika, programmeerimise matemaatika, heli matemaatika, meloodia matemaatika, finantside matemaatika. Läbivalt ka matemaatika kui selline - teoreetiline matemaatika. Ilma selleta on igasugune praktiline matemaatika ju pea võimatu või vähemalt äärmiselt veaohtlik - lausa katastroofiline, kui midagi tõsisemat teha (või siis mitte, sest võimatu) ..ma teen aeglasi samme ka geneetika ning meditsiiniinfosüsteemide programmeerimise vallas - need on väga aeglased sammud, paari raamatu läbi töötamine, ent üldsegi mitte lootusetud. Nendega kuhugi jõudmisega läheb lihtsalt nii 10 aastat aega sellises tempos :) Aga äkki 5, kui tekib eraldi aeg selle jaoks. Ja tegelikult läheb heli, pildi ja meditsiini matemaatika hästi kokku. Ka füüsika ja keemia - mingil kombel on need kõik ühe asja erinevad liinid ja tahud ..see õppimine on samuti üks kivi, aga seda ma tassin juba nii kaua, et enam ei mäletagi :) Soov mingit suurt pilti kokku panna - näha asjade omavahelisi seoseid ..ma tean, milliste asjade vahel on omavahelised seosed (paremini, kui keegi teine, kes ei suuda mõista selle kõige praktilisust ning peab hoopis oma lühinägelikkust ja teooriavõhiklikkust praktilisuse aspektideks, muudab ennast meelega vaimselt küündimatuks) - aga ma ei tea neid seoseid nende keerukuses, elu selle mitmetahulisuses.

Õppida on võimatu, kui võtta õppimist ühe asjana - õppimine on elu ise selle paljukülgsuses ja ühtsuses. Õppimise olemust saab mõista ainult siis, kui mõelda elule kui õppimisele - kui mitte näha head, kurja, valu ja rõõmu, vaid hetkeks lihtsalt õppimist. Seda ei saa teha läbi enesehaletsuse prisma; läbi sellise prisma tundub ehk see, kes nii näeb, isegi arrogantne või solvav, sest ilma sellesse nägemisse uskumata tunduvad igaühe katsumused, kes nii näeb, lihtsalt väikeste või tühistena - sest kuidas ta muidu saaks nii näha. Mulle tundub, et õppimine on usk - kui sellel ei ole usu kindlust, siis on võimatu tabada selle tuuma, näha selle tegelikku olemust ja saada aru, kuidas on tähtis õppida kõike. Kuidas inimene, kes õpib pool osa üht polaarsuse poolust ja pool osa teist poolust on õppinud palju - peaaegu lõputult palju - rohkem, kui see, kes on õppinud ühe osa üht või teist poolust. Aga samas - see, kes suudab õppida üht asja palju, ümbritsevaid asju vähem, kuni teab nii tunnetest, mõtetest, idast kui läänest, on korraga spetsialiseerunud ja avara vaatega ..see on tegelikult ainus, kes on efektiivne. Võib tuua näiteid neist, kes tegelevad millegi sellisega, ent ei näi väga efektiivsed - ent naljalt ei saa tuua näiteid neist, kes on efektiivsed, ent ei tegele millegi sellisega. Ja lõpuks ..see on ka enesetunde küsimus.

Siiski see suvi ..kui enamjaolt on suvi mõneti kerguse aeg - ja samas tihti ka tõsise töö -; vahel on suvi lendlev voolamine ..hetkel on minu voolamine-kulgemine seotud just mingisuguse vahemaa läbimisega, mis kujutab endast teatud raskust, ent on siiski läbitav. Vähemalt justkui võiks olla :) Ja see on ka igasuguse päeviku läbiv teema ..aga muidugi ei katkesta ma selle käigus arengut ja õppimist - sest need on hoopis suurema kivi osad, mida ma olen kandnud kord kerguse, kord raskuse, kord lootusetuse ja kord kindlusega. Ainsad asjad, mis jäävad meiega, on need, millele suudame truud olla igasuguses olukorras ..õppimine - mitte niisama õppimine vahetust vajadusest, vaid eesmärgipärane õppimine - on minu elus üks asju, millele suudan alati kindel olla. Ei ole olukorda ega asja, milles ma ei näe võimalust õppimiseks.

Tundub, et programmeerimine on teine selline asi ..ja programmeerimine hõlmab paljut - keeli, loogikat, mõttelisi süsteeme ja mudeleid, matemaatilisi nägemusi helist, pildist ja kommunikatsioonist ..mulle vahel tundub, et paljud, kes programmeerimise nime all leiba teenivad, on programmeerimisest kaugel - lihtsa skriptimisega on raske isegi kerget mekki saada sellest, mis programmeerimine on. Naljakas, millal lihtsad inimesed hakkavad mõistma, et arvutikeeltel on sama suured erinevused, arvutiprogramme on sama mitmekülgseid, kui suured erinevused on käru või kiirrongi valmistamises või kui suured erinevused on maalimise ja jooksmise vahel ..ma räägin seda selleks, et hajutada nägemust näiteks dreamweaveris veebi tegemisest kui millestki, millel on kasvõi udune seos programmeerimisega - ehkki mõlema valdkonna inimesed võivad töötada samas firmas, on nende vahel selge erinevus; programmeerija oskab kasutada dreamweaverit (peale 10min tutvumist) ning sadu kordi keerukamaid asju; dreamweaveri veebisepp oskab kasutada dreamweaverit. Ja samas võib ka veebi teha PHP's, Javas ..võib teha portaali, kodulehe või internetipõhise kosmosejaama juhtimiskeskuse. Ja sestap ..kui ma mõtlen, et ma õpin programmeerimist, siis õpin ma tegelikult paljusid erinevaid asju, mis käivad selle valdkonna nimetuse alla - ja mis defineerivad selle. Kõik see hargneb kokku ja ringi - ei ole head programmeerijat, kes ei oskaks teha visuaali; ei ole head visuaali, mille käigus ei õpiks huvitavat matemaatilist valemit; ei ole huvitavat matemaatilist valemit, mida ei oleks vaja nii mõneski rakenduses, mis teeb tõsist ja vajalikku asja; ei ole võimalik seda valemit kohe tõsises ja vajalikus asjas kasutada, kui ei ole sellega enne mõnes heas visuaalis mänginud; ei ole võimalik püsida ajagraafikus, omamata head pilti väga laiadest võimalustest.

Programmeerimine on areng ja see on see, miks see mulle meeldib ..see on ka see, miks me nii harva näeme mõnd poemüüja õhinal ja vaimustunult oma valdkonnast rääkimas, kedagi selle suhtes innustamas või seda kaitsmas - nad tõesti ei tunne seda kõike, nad ei tunne seda tunnet tööpäeva lõpuks, nad ei ole teinud seda pingutust ja nad ei ole kindlad, et on milleski väga head ..samas pisut on seda tunnet isegi väga lihtsate asjade programmeerijas - ta tunnetab arengut, tunnetab uusi võimalusi, tihti tunnetab oma kasutegurit ..me näeme programmeerijate lõputuid koosolekuid, mitmetunniseid infovahetusi, arutelusid, väljakutseid ja probleeme - müüjad ei pea neid koosolekuid, sest neil ei ole suurt midagi öelda; programmeerimisfirma ilma õppimise, arutelude, vaimse pingutuseta ei suudaks turule jääda - lihtsalt rohkem töötunde ei tee seda mitte kunagi tasa. See on areng ja informatsioon - kui palju on vaja õppida, kui palju on teineteisele edasi anda, kui palju maksab üks hea idee ja kui hädavajalik see on, istuda maha ja kuulata ära kõikide ideed. Ja samas - miks meil ei ole poode, mis pakuks sama võimsat teenust? Miks need müüjad ei loo poodidesse keskkonda - miks ma ei saa poest just seda, mida soovin, vitamiine, tervist ning teadmisi kauba kohta, mida seal pakutakse? Miks on turul nii palju valesid? Kas see on meie riigi konnatiiklus, et müüjatel, kes tahavad tõsist tööd ja head palka, ei ole ilmselt isegi eriti kuhugi tööle minna? Kas ostetaks ja käidaks? Miks nad ei tee?

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt asju vastandada ..mul on tunne, et kui suurest depressioonist sai Ameerika üle ületarbimise juurutamise teel, nii ka meie; praegusest depressioonist võiks saada üle kvaliteedi juurutamise teel - nii palju üleliigset tööjõudu on meil ainult sellepärast, et me aksepteerime, ostame ning nõuame saasta. Piisaks kollektiivsest kvaliteedinõudest, et inimesi oleks vaja palju enam, head ideed maksaks palju enam ning töö muutuks loovaks ja huvitavaks ..igasugune töö. Kui keegi üldse kvaliteeti on valmis pakkuma? Ma mõtlen, nendest, kes praegu niisama nürilt teevad oma asja - nagu need piiksuvad kassaaparaadid, tere ja headaega. Oleks vaja tunnetada võimalusi.

Nüüd, hmm, ma lähen magama ..see muu jutt on siin sellepärast, et muidu ei oleks päeviku mahunormi täis saanud :)