Taaskohtumised [ehk siis jalutuskäik metsas]

Kohtusin oma endise tüdrukuga ..jalutasime, rääkisime juttu, piinasime teineteist ja olime lõpuks suht vähe koos ..öösel tundis ta asju (mida ma muidugi ka tundsin, et ta tunneb, kuigi ma ei olnud kindel, millele need tunded viitavad) ..mingi ta sõbranna oli asjadest valesti aru saanud ja veenis mind pikalt, et see kohtumine oleks vaeva väärt - või midagi sellist, ma ei hakka täpselt seletama, milles ta mind veenda püüdis. Ma ei olnud temaga nii vastik, kui ma plaanisin, aga vahepeal ikka olin ka ..ma arvan, et põhiliselt oleme me suutnud teineteist juba telefonide ja e-mailide teel piisavalt piinata, sealhulgas teda äkki isegi pikemalt ja rohkem.

Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)

Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.

Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)

Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.

Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.

Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu  ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.

Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.

Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.

Palju on igavikku..

Märkus:  see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)