Armastuse võim

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Power of love

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

• All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
• Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:
• In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
• Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
• Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
• Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Tunded ja ajad

Tahtsin lihtsalt mainida, et kogu see armastuse postmortem stoori, mida siin jutustasime, on nüüd lahenduse leidnud - ma ei hakka kirjeldama kõiki sündmusi ja kohtumisi, mis on ühtkomateist muutnud, aga see oli õige asi, et see kõik lahti rebenes ..ma usun, et see oli karmiline suhe ja lahendas minus ning temas olulisi asju. Mind muutis see oluliselt tugevamaks - teda aitas, sh. lõpp (millest ma ei kirjuta, aga mis oli sõbralik, kuigi me tegime paar katset dramaatilised olla) ..üldiselt on mul nüüd ikkagi tema näol ka hea sõber, ma usun, ja see lugu ise poleks edasi välja kandnud. Aga ma tõesti kuidagi tõsiselt väärtustan seda kogemust ja sealhulgas eriti seda suve - ilma sellise võitluseta iseendaga oleks ma lihtsalt vaimselt ja füüsiliselt mandunud veel mõne aastaga ;) Nüüd, loodan, on midagi inspireerivamat - üks naine, väga hea sõber, kellega ma ei ole ammu saanud lihtsalt vabalt rääkida ja seigelda, aga kellega meil on sügav side juba ammu ja nüüd ka võimalus seda avastada ..see ei ole suhe, aga see on parem, kui suhe ;)

Ja muidu, üks kena lugu ka (kuulake valjusti või hiljem, soovitan ka täisekraani panna - kuskil teine või kolmas kuulamine - mitte küll päris järjest, vaid leebete lugudega vaheldumisi, et mõju suurendada - mõjus mulle kõige võimsamalt):



Lil Wayne - Drop the World ft. Eminem (muidu ma soovitan Eminemi taastusravi järgse temaatikaga tutvuda - alguses pisut harjumatu, aga ma hakkan juba vaikselt tundma, et sealt võib hakata tõsist ja tõsiselt head muusikat tulema ..või noh, räpp ja muusika on kohati natuke sobimatu paar, aga põhimõtteliselt).

Minevik ja tulevik

[kindlasti on paljud nendest mõtetest nüüdseks tüdinenud: hoiatus, see kiri on jälle minu eksist]

Ühes kirjas ma ütlesin, et meie armastuse kuude hulgas polnud ühtegi õnnelikku kuud ..äkki ma mõtlesin, kui õnnelik ma olin ..pea alati, kui see kõik liikus. Lihtsalt, see kippus vaheldama tõususid ja mõõnasid :)

Tegelikult ..armastus ise on õnnelik tunne.

Mul on tunne ..selgust on vaja selles kõiges. Mõistmist. Mäletamist ..seda, et käia see lugu, vaadates kaugemalt, eemalt, kõrvalt ..käia see läbi nii, et ma saan kõigest aru. Et ma ei ole selle sees ..ehk leian mõne vea - aga zen, üldiselt, räägib ka sellest, miks see kõik hea oli.

Tegelikult oli see õppetund. Üheselt, selgelt, konkreetselt. Lihtsalt - ma kuidagi ei usugi, et midagi suhetest teada oleks vaja, mida sellest ei leia ..ma mõtlen, sügavaid ja olulisi asju. See kõik taandub ühele - yini ja yangi ühendamine endas. Seal ei ole midagi välist. Ja need küsimused ja vastused ..see suunab sellele. Ja lisaks veel ..sajad vead. Tuhanded. Väiksed, keskmised ja suured. Asjad, mida oleks pidanud tema juures tähele panema ja ravima; asjad, millele ei oleks tegelikult tohtinud tähelepanu pöörata; hetked, kui oleks tulnud keskenduda endale; hetked, kui oleks pidanud laskma lahusolemistel kordi pikemad olla - ja hetked, kui oleks tulnud need kiiresti lõpetada. Pikk, pikk vigade seeria.

Aga see lugu ..ka tema ütles hiljuti, et ta oli mõelnud, et see on õppetund. Kui me alustasime, oli väga lihtne nii mõelda; siis läks tõsiseks - ja siis tuli pettumus. Palju pettumusi; nendest kordadest, kui keegi ei käitunud hästi. Mina tean tema kohta, milliseid. Aga ma õppisin sellest väga palju - naised, kes on mulle lähimad olnud, on kõik olnud radikaalselt erinevad. Mis tähendab, et sellist nuhtlust ma ilmselt enam kaela ei saa :) So. sellist, kes minu suhtes oleks selline nuhtlus ;) Sest loeb pigem paar, kui üks. Unistus, kerglus, tõsidus, pettumus. Sest mina unistasin temast pool aastat enne, kui me üldse kohtusimegi [üle pika aja] :) ..lihtsalt, järsku tekkis sisemine veendumus.

Aga praegu, tagasivaates ..jah, me olime ka õnnelikud. Iga kord, kui me saime segamatult olla, teineteisega. Kui ei tekkinud mingit narri eiteamida - nagu näiteks see, et tänu tobedale tülile ühe aasta alguses elasin mina pool aastat Tartus ja tema samal ajal Tallinnas ja kumbki ei saand liikuda muidu, kui nädalavahetustel. Ja palju muud. Aga see võis ka hea olla ..õppetunnina oli see hea.

Ja ma püüan nüüd ..et see blogikirje oleks viimane. Sest sisetunne ütleb, et keegi ei taha seda enam pikalt kuulda, ma olen lugejad ära tüüdanud :) Nii et ma üritan nüüd huvitavamatele teemadele keskenduda..

Ma mõtlesin Kadri Siimanni kommentaarile ühele esimesele postitusele ..et üle saamine võtab pool suhte ajast. Esimene hetk kergelt rõõmustas see mõte - sest ka temal siis ju. Nüüd, praegu ..ma ei tea. Ma vastasin pisut kummaliselt, sest ma ei osanud suhtuda sellesse kuidagi ..lõpuks ma mõtlesin - võimalusi on ju lõputult. Tegelikult - mis see suhe oli? Kaks suhet ei ole ju üks ja sama asi. Näiteks, kas see oli tõeline? Aga äkki oli? Või oli see ..ma usun, et see võtab teatud aja. Siis on see selge. Isegi see ..inimesed, kellega ma olen kokku puutunud - seisukohad, üldse, võetakse ikka aastaid hiljem :) Peale paljusid situatsioone - et kas see inimene jättis kustumatu mälestuse või ei. Kas ma leidsin teised, huvitavamad, või ei. Kes oli kes. Esialgu on nii, et kõik mõjutavad su arvamust - aga kes ei ole just nõrk ja vääritu, kujundab oma arvamuse lõpuks ise ..või ka muul juhul, see lihtsalt kujuneb. Elu joonistab selle välja. Ja alles sellest hargneb tegelik igatsus või tegelik valu. Aga minu praegune tegevus on küll juba hilinenud - see meie kohtumine oli tegelikult täpselt see üks otsustav sõlmpunkt, ma usun. Millal järgmine rong tuli, mis kell oli hommikul, mida keegi alguses tundis ja mida lõpuks tundis ..see kõik mängis rolli. Ja reaalsus oli - otsustaval hetkel ei tundnud mina midagi, tema nägi mu pilku (mis ei tundnud midagi) ja me kaugenesime täielikult. Pärast olime lähedal teineteisele, aga ..tegelikult me ei usalda. Muud siin ei olegi. Mina teda, tema mind. Pole mingit põhjust enam :) Ja see kindlasti mõjutab ülesaamise aega - tegelikult, ma üldse ei tea, kummas suunas :P Vahel on see, et armastad sisimas, aga ei usalda - siis töötad iseendale vastu. Saab olla küll. Mina teen seda.

Zen

Mulle tundub, et nüüd see juhtus ..üks endise tüdruku sõbranna rääkis mulle, et ma oleks rahulik, andestaks, et ta armastab mind ja tuleb tagasi (selle ta parandas peale vestlust võib-ollaks) ..et ma ei oleks kuri, et ma ei teeks talle haiget jne.. Sellepärast ma kutsusingi ta jälle endale külla - kohtumine, mis oleks ilmselt olnud pööratav taasalguseks, aga mis siiski vastavalt minu vankumatule plaanile oli pigem negatiivse alatooniga :) Ja samas ..mõni päev peale seda - üldiselt ma leidsin, et aitab. Aitab halbadest tunnetest. Ta on tegelikult ju väga armas tüdruk ja kui ma vähegi selgelt asjale mõtlen - igalühel on ju õigus igatüht maha jätta. Ainus, milleks ei ole õigus, on siis armastust vanduda, aga seda saab ka nooruse lollusest teha. Aga ma hakkasin sõbralikult suhtuma ..miski minu sees ikka närib, et ma ei teeks seda, et ma oleks ainult negatiivne - olgem ausad, ta ei ole päris selline tüdruk, kellega see positiivsus kuhugi viiks. Samas, siiski. Ja ma võin ka selle positiivsuse pinnalt - ilma mingi vihata - võtta vastu lõpliku otsuse, et ma ei soovi temaga enam kohtuda. Lihtsalt, ma pean selle armastavalt ja vabastavalt tegema :)

Aga mis juhtus, on väga konkreetne asi ..ma pean hakkama uuesti zen'i harjutusi tegema. Üle ..ee ..no viie aasta ilmselt :) Või nelja. Ma tegin vahepeal ka pikki meditatsioone - tunde päevas - aga üle nelja-viie aasta tagasi tegin ma aastaid järjest zeni harjutusi ..äkki näiteks viis aastat järjest. Kohati kaheksa, kümme tundi. Siis ma tegin neid selleks, et jõuda vaimsetesse kõrgustesse ..nüüd pean ma neid tegema selleks, et tulla kiiresti kraavist välja. Mul on kriitiliselt vaja vaimset distsipliini, iga mõtte jälgimist - vaja omaenda teadvuses uuesti peremeheks tulla. Muidu muutun ma varsti täiesti jõuetuks. Ja seda ..pooleldi vist seekord sellepärast, et ma ta külla kutsusin :) Aga see kutse oli seda väärt - ma sain vabaks iseendale (ja talle) antud lubadustest.

Ühesõnaga ..varsti võib see blogi pöörduda selleks, mille jaoks ta tehtud on - et anda edasi vaimseid kogemusi. See eriti muud ei eeldagi, kui seda, et mul neid oleks. Ja zen on ühene ja sirge tee vaimsete kogemusteni ..nägemuste, tõdemuste, diipide ja südamesse minevate tekstideni. Eeldusel, et mul nüüd on päev päeva, tund tunni, nädal nädala järel jõudu neid teha. Vahepeal ..ma kukkusin alati läbi. Ma olen korduvalt alustanud. Aga seekord - mul ei ole teist võimalust. Ma ei taha enam emotsioone, ma ei taha seda, et igasugused negatiivsed tundmused saaksid mind endasse haarata - ma tahan vabadust. Vabadus on zen. Minu jaoks. Ma tegin täna ühe 20min meditatsiooni ja tundsin virvendust sellest tundest ..zen on ainus, mis võib praegu anda meelerahu. Kindluse. Liikumise edasi ilma, et iga suvaline sündmus mind rajalt välja viiks ..ütleme ausalt, ma ei taha kulutada kahte või kolme kuud üle saamisele enam - ma tahan kulutada kaks või kolm päeva. Ja selleni viib ainult üks tee - teha neid harjutusi seni, kuni see hakkab tunda andma, et ma olen neid juba nii palju teinud; kuni ma saan uuesti kätte selle mineku. Ja enam ma neist loobuda ei taha - ma uskusin, et afektid võivad midagi anda; ma proovisin; ma ei usu enam. Zen võib midagi anda. Zen on minu tee, nüüdsest, ilma kaldumisteta.

Sellest tüdrukust lasen ma lihtsalt lahti. Ilma rohkemate küsimusteta. See suhe on ajanud mu piisavalt hulluks, et ma suudan ennast kokku võtta ja zeni teha - mis on vinge. Aga kui ma vähegi juurdlen selle ühegi nüansi üle praegu - see on absurd. Zen vajab küsimust. Mul on küsimus - ma küsin, mis see suhe oli. Mis tegelikult juhtus. Kuidas, miks, jne.. Aga see küsimus ..noh, zeni puhul ei esitata seda nii, et ma sellele lihtsalt mõtleks :) See esitatakse nii, et ma tahan vastust - ja samas ma teen harjutusi. See küsimus ..see on tegelikult päris diip küsimus. Eelmine kord ma küsisin, et kes ma olen - ja sellest hargnes väga pikk lugu; lugu, mis jõudis inimeste, Universumi, paljude asjadeni. Nüüd ma saan küsida, et mis meie suhe oli - ja sellest hargneb ilmselt veel pikem.

Nii, et ..kui see õnnestub, võin ma konstanteerida - me kõik saame, mida me vajame. Ja tavaliselt ..noh, reeglina võtab see naistel umbes pool aastat järgi mõtlemist, et endas mingile selgusele jõuda :) Et siis, poole aasta pärast võib olla, et me mõlemad oleme endas selgusel - ja šansid on, et see selgus on ühine. Pateetiline variant oleks, kui see selgus pluss vahepealsed sündmused võrduks täiendava valuga - aga kui ma ilusti zen'i teen, siis sellest ilmselt pole midagi :P Zen annab kena enesekontrolli ja vaimse vabaduse - kuigi ka hoopis teistsuguseid probleeme. Aga ma usun, et ma olen selleks valmis ..tegelikult oli see suhe just see, mille pärast ma viimati zen'i lõpetasin - ma verbaliseerisin, et mul on midagi umbes sellist vaja, et tekiks "side Maaga", mis muidu teatud zeni faasis võib kaduda. Ma ei tea, millega see side nüüd on - hullumeelsuse esimese faasiga äkki -, aga ma täiesti kujutan ette, et midaiganes ma sellega täpselt mõtlesin, see täidab ka selle rolli. Kuigi nüüd on selge ka see, et mingi hetk pean ma pere tegema, lapsed saama. Võib-olla selles viimases avaldubki "side Maaga" ..varem see ei tundunud üldse nii ilmne :) Pigem tundus hea mõttena varsti-varsti Himaalaja mägedesse minna ja väikses onnis üksi oma elupäevad lõpuni saata - jõudes kõrgeimate seisunditeni, mida saavutada saab. Aga yin ja yang peavad ühituma, miks siis - side Maaga. Side Maaga = naine + suur kirg + valmisolek kannatada. Ilmselt midagi veel. Nüüd on vaja zen'i - vaimset puhastumist, kogemuse omandamist ja ennekõike seda, et ma suudaks fokusseeruda - sajas erinevas mõttes.

Nii et täna ma astun esimese vaikse sammu - mis nõuab väga palju pingutust (näiteks, et ma selle asemel sellest blogisse ei kirjutaks). Homme astun teise. Kuu aja pärast võib-olla suudan juba enam-vähem otse edasi käia, aasta pärast on seisund juba suht zen. Ja seekord ..see tuleb väga maine zen - selles areneb välja side Maaga, mitte ei tasakaalusta seda :) Kui ma viimati zen'i tehes lugesin ja aksepteerisin vastu tahtmist, et mateeria, keha või hingamine võivad millekski head olla - et no kui nad nii ütlevad, aga mina küll ei saa aru, kuidas -, siis nüüd tundub see täiesti loomuliku, kaheldamatu tõsisasjana. Ja selleks ehk kogu see jama.

Miks teha zen'i harjutusi:

• Need vabastavad soovmõtlemisest.
• Need vabastavad klammerdumisest.
• Need vabastavad ebaselgest, hägusast mõtlemisest.

Seda kõike ja enamat, kui neid õigesti teha :) Lõpuks viivad veel nirvaanasse ka, aga seda ma enam isegi ei mäleta :D Esialgu igaljuhul tekib võime asju selgelt näha, aksepteerida - ja tegelikult ka saavutada. Kõik ühed head asjad. Tekib vaimustus, kirg elu suhtes, kõikehõlmav armastus (kui minna selleni) ..tekib vabadus. Intuitsioon. Tekivad sõbrad - palju, palju rohkem sõpru, kui muidu. Lõpuks tekib seiklus, puhtad tunded, ausus, siirus, vahetus ..tekivad laused, mis lähevad südamest südamesse. Ja kui see armastus on midagi väärt, puhastub ka see - aga, jah, karta on, et ei ole. Sest armastusejärgne valu ..kui see on piinav; kui tuleb välja - mõnest kõrvalseisja repliigist, mõnest vihjest või ajutisest ülestunnistusest -, et see on mõlemale piinav; kui sind maha jätnud tüdruk puhkeb iga halva sõna peale nutma ..ja kui sa ise teed pooltahtmatult alati selle liigutuse, et ta ei tuleks ..selles ei ole sujuvust, kulgemist, sirgjoonelisust - ja selle vastu, vähemalt mind, aitab zen. Ja see on kutse. Ma ei mäletagi enam, mis zen on - kogu see blogi on pigem mineviku kaja siiamaani -, aga ma tean, et see on minu tee :) Ja ma tean, et ma lõpetasin zeni ikka zeni pärast ja alustan seda uuesti samuti zeni pärast ;)

Parimat!

  Teie Heelium :)

Armastuse lõpu spiraal

Olete te kunagi ärganud keset ööd selleks, et kirjutada oma blogisse?

Teate te, et endise armastuse juures kõige jaburam on see, et kõik, mida ta teeb - mitte alati selgelt, mitte alati teades, aga te näete seda kõike pealt. Te ei tea miks, kellega, kas see on fantaasia või reaalsus - kui te pole just väga puhta tajuga, mida te suhte lõpus kohe kindlasti ei ole -, aga te teate ta tundeid, sügavamaid mõtteid, kogemusi. Te ei tea, milline mõte võidab ja mis on määrav - kui te just väga ei taha -, aga te teate, millised mõtted seal on. Vahel, muidugi, sõltuvalt rikutuse astmest, võite neid oma mõtetega segi ajada.

Minu peas on spiraal. See on pööris - ma proovin erinevaid suhtumisi, seisundeid, seisukohti. Ma tahan teda tagasi - aga ei taha. Ma ei taha teda tagasi - aga midagi selles ei meeldi, ma tunnen täiesti igavikulist koosolemist. Ma avastan, et keegi teine oli ju nii lahe, palju parem - aga ei, ma tahan teda tagasi. Ma taipan, et see, mida ta teeb - ühegi mehe naine ei teeks seda kellegi teisega ..ok, muide, ma ei tunne praegu eriti, nagu ta oleks mu naine :) Ma tunnen, et ..tegelikult ma ei tunne ka vähimalgi määral, nagu mul oleks põhjust teda usaldada. Ma tunnen, et mul pole kunagi põhjust teda usaldada - aga samas olen valmis mingit lolli idiootsust uskuma, mida ta mulle juba sada korda valetanud on. Ok, peaaegu, sest kui ma olen valmis seda uskuma - ma tunnen kohe, et kuitahes veenvalt ta seda ka ei ütleks, see on jama. Aga äkki ma olin siiamaani kergeusklik? Ma ei ole elus kergeusklik, ei ole seda siiani ka suhetes olnud - aga armastus teeb ju pehmeks.

Et olla aus - nende mõne aasta jooksul ei ole olnud ühtegi kuud, mis oleks olnud mu elu parim kuu või kasvõi ligilähedane ..pigem on olnud selle aja sees mu elu halvimad kuud. Ja ikkagi, nagu idioot, ma tahan seda jama tagasi, väärtustan, pühastan seda. Ja samas ka mitte - ma käitun ka nagu naine; kui ta läheneb - tõukan; kaugeneb - tõmban. Sest ma ei ole otsusekindel. Ja see on ju see, mida naised enim vihkavad :) Või ei ole ma meelega otsusekindel? Ja seda ka - ma panen kinni teid, mis ei ole need.

Mida ma siis sain sellest suhtest? Ma sain, tegelikult, sellele naisele midagi antud - ma tean seda. Tema teab seda. Ja tema sai mulle midagi antud ..ta jõudis mind ähvardada, mulle kallale tulla, lubada elu lõpuni vihata ..tema sõnum oli, et armastus on karm. Miski, mida me ei taha tunnistada ..ja mida ei peagi tunnistama, sest ega ta tegelikult ei ole. Selles on uute funktsioonide areng, uute seisundite tõusmine - alguses pime, kobav ja ohtlik, edasi järjest parem ..me võtame uusi vabadusi, uusi jõudusid - ja paratamatult kasutame neid mööda, eksperimenteerime, küsime, katsetame. Vastastikusel kokkuleppel ja mõistmisel ..me juba alguses rääkisime kindlalt teineteisele, et see suhe ei ole see suhe. Mina tundsin intuitiivselt - meid ei ole kokku määratud, see ei ole meie saatus. Tema ..midagi sarnast. Nõustus. Me tajusime, et see on destruktiivne keemia. Samas ma usun - tema usk paranes selle läbi. Usk armastusse. Midagi see talle andis. Ja mulle ..ma võin seda praegu kohati eitada, aga ta kasvatas mu suureks :) Täiesti üheselt. Keegi teine pole seda suutnud - naistel, keda ma tunnen, ei ole reeglina sellist jõhkrust.

Ja spiraal ..ainus, mida ma tean, et me ei suhtle edasi. Meist ei saa mingeid "lihtsalt sõpru" - no ausalt, sõprusest on see asi ikka nii kaugel, kui üldse võimalik. Või ma ei tea ..vahel vaatan - need jõud, mis meid eemale on tõmmanud; mitte konkreetsed inimesed, aga jõud, sest seda on väga palju olnud ..need on targad. Me saame järele mõelda. Mina saan mõelda ..saan ärgata. Vahel on selline tunne, nagu oleks just suitsetamise maha jätnud (ma tegelikult tegin seda ju üle kuu tagasi) - ja mulle tundub, et mitte sellest, et ma ei suitseta.

Armastus on nõrkus. See on vabatahtlik, valitud nõrkus ..me valime olla kellegi või millegi suhtes nõrgad. Ja see on hea. Pole nõrkust, pole armastust. Ja seda tuleb taluda. Piinad peale armastust - tegelikult need õpetavad meid. Ma hakkan aegamööda sellesse positiivselt suhtuma, et mul neid on ..see võib-olla näitabki, et ma olen suureks saanud. Ma võtan asja tõsiselt. Olen valmis kannatama. Nii lihtne on ju mitte kannatada ..ma võtan vähemalt ühte asja tõsiselt :) Tegelikult võtan ma ennast ka tsipake tõsisemalt, kui varem. Ma ei mäleta täpselt, kus me enne sündi oleme, aga praegu igaljuhul hakkan ma jõudma sinna, kus me oleme peale sündi - selle lühikese aja.

Mulle meeldib, kuidas Godsmack seda Voodoo-s ütleb:



Aga ma mäletan nüüd ..selle suhte jooksul kustus nii palju. Täna hakkasid mulle asjad meelde tulema ..asjad, mis on varem toimunud. Teate, tegelikult on mu põhimure, et mida teised mõtlevad, kui naine mu maha jätab :) Saaks ma sellest murest lahti, jalutaks ma juba niisama minema ..aga nüüd ma pean taluma, et kuni ma parema naise leian ..no seni on teistel võimalik mõelda igate moodi. Ja äkki ma ei leia sellist naist, keda teised paremaks peaks ..sellised egoistlikud piinad siis. Ei ole zen, ei ole - või olen? Nii sisse elanud ühte suhtesse annab olla. Normaalne mees oleks juba vahepeal kolme erineva naisega olnud, jookseks klubist klubisse või vähemalt otsiks kõik oma endised sõbrannad üles ..vot nii :)

Me ju tegelikult ei tea mitte midagi ..teadmine,ma olen märganud, on miski, mis tuleb ja läheb. Kõik võib olla selge, kõik võib olla udune. Kõik on udune, kuni ma lasen minna. Ja ma lasen minna, kui ma saan aru.

Tavaliselt küsin ma, mis on õige - miks, kas, mida head see teeb. Praegu ma ei küsi midagi sellist - ma küsin, kuidas. Kuidas see siia punkti jõudis, kuidas see siit välja saab. Oleks ma enesekindel - teaks, et saan ta tagasi ..ma loobuks kohe. Sellises olukorras ma oskan sellest egotismist üle saada, et mida teised mõtlevad; tuleb lihtsalt korraks välja kannatada - iga uus tüdruk on ju parem, me ju õpime ja areneme. Iga uus tüdruk on parem seni, kuni me areneme kiiremini, kui vana tüdruk. Aga samas ..on see nii lihtne? Vana tüdruk võis ju ka lihtsalt katsetada :)

Nii palju ma olen enesekindel, et kui tüdruk mu maha jättis - järelikult ta ei tundnud mind. Järelikult ta ei olnud lähedal ..aga tundes naisi, peab siiagi möönduse tegema. Tegelikult naised on sedavõrd hetkes, et see, mida nad mäletavad - ok, tegelikult hakkab see nii poole aastaga tööle. Seegi võib muutuma hakata ..võib-olla on naine anum, nagu keegi vahepeal korrutas. Praegu saan ma sellest sõnast aru. Võib-olla ta ei kaalu. Võib-olla asjad lihtsalt on nii, nagu need on.

Taaskohtumised [ehk siis jalutuskäik metsas]

Kohtusin oma endise tüdrukuga ..jalutasime, rääkisime juttu, piinasime teineteist ja olime lõpuks suht vähe koos ..öösel tundis ta asju (mida ma muidugi ka tundsin, et ta tunneb, kuigi ma ei olnud kindel, millele need tunded viitavad) ..mingi ta sõbranna oli asjadest valesti aru saanud ja veenis mind pikalt, et see kohtumine oleks vaeva väärt - või midagi sellist, ma ei hakka täpselt seletama, milles ta mind veenda püüdis. Ma ei olnud temaga nii vastik, kui ma plaanisin, aga vahepeal ikka olin ka ..ma arvan, et põhiliselt oleme me suutnud teineteist juba telefonide ja e-mailide teel piisavalt piinata, sealhulgas teda äkki isegi pikemalt ja rohkem.

Koore all oli tunda armastuse jäätmeid, aga üldiselt oli armastusest saanud selline suur ebamäärase kujuga arm ..õhtul mu teadvusse tekkis kujund armastuse pühadusest - pikutasin lihtsalt enne magamajäämist - ja seejärel tekkis pilt sellest, kuidas tema ümber on mitmeid korraga, kellega seotud tundeid ta umbes ühetõsiselt võtab ja umbes samas kategoorias ..ta rääkis, et selle uuega ei ole mingit "igavikulist effekti" - aga ausaltöeldes ei tea, kas see on armastusega seotud, minul kui isikul on aegajalt igasuguseid igavikulisi effekte. Ma arvan, et nii mõnigi osa maagiat on minu isikuomadus :) Pealegi see omadus, mis ei ole viimasel ajal mu põhiprioriteet [sest ma olen maailma peale natuke solvunud ja ei ole inspireeriv, maagiline ja üdini hea olend, nagu mulle on meeldinud olla - igaüks peab oma deemonlikud küljed avastama] ..teda rongi peale saates tekkis minus mingi üsna deemonlik tunne möödakäija ja kõikide inimeste suhtes rongis - lihtsalt, kõik need inimesed alati häirivad. Võib-olla me sellepärast olemegi lahus, et vahepeal Tallinnas ei olnud kohti, kus omavahel rahulikult asju selgeks rääkida (ja me ei elanud siis koos) - suvi, kui kool teda kinni ei hoidnud, olekski olnud asjade selgeksrääkimise ja lahtimõtestamise koht. Siit moraal - ärge kunagi olge koos alatähtsustage vajadust olla iga mõne aja järel päevi omaette ja ilma kellegagi, kes segaks ..omaette ma vihkan kõiki, kes segavad või ette jäävad :)

Eile õhtul enne magamajäämist tekkis selline armastuse pühaduse tunne, seejärel tekkis tunne, et see pühadus on tema ja mitme teise vahel ..siis see pühadus kustus. See on nagu dispelling - sul on tunne, aga iga tunne vajab kindlat loitsu, mis selle kustutab, loogikast ei piisa. See loits ei teki tahte või otsimise peale, sest see on irratsionaalne - selle algse tunde mõõdetavaid omadusi ei ole piisavalt, et tekiks vähegi mõistlikult väike dispellide valim, millest mõnda valides oleks mingigi tõenäosus, et see algse spelli kustutab. Aga samas tekivad impulsiivselt tunded, mis kustutavad teisi tundeid - selliseid, mis on juba muutunud vääramatuteks ..mis suudavad igast põhjusest, mis seda teist tunnet kaitses, korraga mööda minna ja vabastada. Nii et selline tunne tekkis siis.

Kõik ütlevad, et ma leian uuesti armastuse ..et see naine oli lihtsalt üks paljudest. Kui see suhe käis ja keegi nii ütles, siis ma solvusin ja mõtlesin, et ta on ..ok, ma ei hakka seda siia kirjutama :) Nüüd tundub see päris hea ja omapärase mõttena ..millegina, mida on kuidagi liiga vähe mõeldud :)

Üks asi on selle suhtega - vead. Kas uus suhe kui nullist alustamine ei tähenda, et vigade parandamist ei õpi, mis juba tekkinud on, vaid lihtsalt väldime neid vigu? Vigade parandamine on konfliktolukorras kontakti leidmine jne.. - usun, et järgmine naine ei pea olema nii konflikte. Kuigi mulle suhte ajal meeldis, et tema oli ..kuigi mulle oleks eriti meeldinud, kui me oleks sellest üle saanud :) Samas ta arendas minu isiksuse ka oluliselt tugevamaks - ma ei osanud varem konfliktis naljalt üldse midagi head näha, eriti alates 18ndast eluaastast (kui need asjad enda jaoks selgeks tegin) ..samas peab inimene suutma konfliktidesse loovalt suhtuda - mingit olemuslikku loovust selle suhte konfliktides ei olnud, kuigi parematel aegadel mängisime me kokku omamoodi, küll aga sai neid lahendades arendada endas seda loovust :) See on kummaline, et kahju on nii headest, kui halbadest asjadest - võib-olla sellepärast ongi mul üldse millestki kahju, sest tegelikult käitus see tüdruk nii, et kui nuga juba kuhugi kinni jäi, siis ta hakkas seda kindla peale keerama ja keeras nii kaua, kuni mingit jõudu üles näidata (kui kenasti öelda, siis mõnitas). Nii et mina pidin mõistatama, et kuidas ja kui palju on õige jõudu üles näidata ..see on üks kasulik omadus, mida tuleb endas arendada - kasutada jõudu meeldivalt. Kaks jõudu on - yin ja yang jõud. Üldiselt väljendades. Yang jaotub tehnoloogiliseks (teadus) ja muudeks, nagu yang-emotsioonid. Minu emotsionaalsuses on ying jõud väga tugev, nagu ka see yang jõud, mis mõtlemise ühtsuse eest hoolitseb, aga see suhe näitas üheselt, et ma pean tegema väga tõsist tööd selle yang energiaga, mis lokaalseid situatsioone püsivalt ja konstruktiivselt muundab ja harmoniseerib; see tuleb välja arendada ja yin energiatega siduda.

Ma käitusin oma eksiga korraks päris agressiivselt, kaklesime ja maadlesime natuke (nagu vanadel headel aegadel, aga kurjemalt) ..ma ei tea, kes peale jäi. Pärast leppisime jälle ära. Kunagi ta tegi selgeks, et kui konflikt on, tuleb seda täiega välja elada ..mina ei kaota (kahjuks või õnneks) enesekontrolli, aga jõulisus konfliktsituatsioonis on midagi, mida ma kahtlemata sellel tüdrukult õppinud olen - vanasti, kui tekkis mingi tõsisem konflikt, jalutasin sellest lihtsalt minema. Aga seekord oli see naeruväärne konflikt, mingid vanad asjad, mis ehk ei vajanudki lahendamist ..lõpuks saatsin ta ära rongi peale - ta ütles, et oli sügav või oluline kokkusaamine, aga sellised repliigid on üsna mõttetud, sest need näitavad otsusekindlusetust.

Ta arvas, et üks asi, mis meid muudkui kahjustas ..et kui kellelegi teisele rääkida meie konfliktidest ja kirjadest ja käitumisest, siis keegi ei saa aru; et kõik need nüansid - et see kõik tundub täiesti haige. Sest mingis mõttes meie suhe ei olnud täiesti haige, aga kõik senised suhted minu elus [ja see praegu oli kahtlemata ka kõige tõsisem] on olnud ikka väga palju lendlevamad ja vabamad - me jagasime mitmesuguseid arusaamasid, mis on vundamendiks näiteks teatud teravusele, mida üksteise suhtes üles näitasime nii mõneski situatsioonis; me võib-olla ei teinud kunagi teineteisele reaalselt halba või viga, aga tema lubas ükskord mind ära tappa (sest ma olin kuri, kuna ta oli kaks päeva üelnud, et hakkab kohe tulema ja siis kas vanni jäänud, bussi maha maganud vms.) ning muutus kohe väga agressiivseks, kui ma teda (tugeva vaimse) jõuga selles ei takistanud (avaldades armastust just siis, kui ma oma vaimse jõu  ja mitte armastuse korda sain - seda siis mitte ilmtingimata temaga koos olles) ..see oli üks asi, mis mind alati häiris - ma näitasin (tihti meelega) üles nõrkust elik enesekindlusetust ja siis püüdsin situatsiooniloogikaga selgeks teha, et õige on see, et ta ei ürita seda kohe ära kasutada ..kõige narrim on see, et äkki ma tahangi tüdrukut, kes üritaks, sest see tugevdab, kui keegi mu nõrku külgi ründab :) Ja võib-olla see oli omamoodi tellimus sellele suhtele (sest uues suhtes sellised asjad kaovad ja on midagi muud - me ei korda täpselt sama suhtet, kuigi kindlasti kordame teatud sama vigademustrit endale omastes asjades, heal juhul mõnevõrra parandatult) ..mina jällegi, selles suhtes, olin alguses äärmiselt tugevalt võrdsust otsiv, aga sain iga kord vastu näppe, kui ma enda võrdsust temaga kehtestasin - ja niisiis algas otsing jõu õige kasutamise suunas. Olgu siis vaimse, füüsilise, emotsionaalse või teadmusliku - emotsionaalses jäi ta muide kergesti peale, sest millegipärast tundub mulle selle enamuses kasutustes midagi "ebamoraalset" või halba, seda on võimalik kasutada väga salakavalalt. Füüsilises jäin muidugi mina peale - samas kalibreerisin selle ära, et kindlasti järgi anda, kui tema näitab üles vaimset jõudu, sest muidu pole aus. Vaimses jäin üldiselt mina peale - spirituaalses, sügavustes, võimes enda tahet kasutada ja situatsioone ümber kujundada. Teadmuslikus jäin samuti üldiselt mina peale - võimes asjade loogikat määrata, situatsioone muuta ..aga ka situatsioonide tõlgendamises, sest oli asju, millest tema lihtsalt aru ei saanud - mis minu jaoks oli puhas loogika (ja kindel), oli tema jaoks asi, kus countida, millist vastust ta kõige rohkem kuulnud on. Teadmuslikult kindlasti ja emotsionaalselt võib-olla oleks ta võinud olla palju iseseisvam, vabam.

Ma tean nüüd ka seda ..kui tunda puhast, sügavat armastust - siis see ei pruugi veel olla armastus. Isegi, kui selles on kindlust. Jälgida tuleb kogu protsessi, iga kõhklust või kahtlust - iga noot, mis ühe loo alguses kasvõi kergelt, kasvõi alateadvuse äärel natuke kõlab, see saab ajaga võimendatud ning lööb kindlasti mingi hetk sisse. Neid ei saa muuta - neid saab tugeva vaimse jõuga edasi lükata, mis võimendab neid veelgi. See ei ole kulgemine. Ainus võimalus on see, et mõlemad saavad kohe alguses ühtmoodi aru ja täielikult aru - kõik muu viib kaosesse. Aga alateadlikult me teame seda ..inimene vajabki oma eluks teatud kaost, maha surutud omaduste esile toomist ja integreerimist, vaimse terviklikkuse otsingut; öeldakse, et armastus tuleb peale seda terviklikkust ..aga terviklikkus ei ole kunagi lõplik, me jääme kiiresse muutumisse - loogiliselt, armastust ei tulegi (siis). Nii et mina usun siiski, et sümbiootiline kooskõla ilma terviklikkuseta on armastuse alus - kui me selle ära tabame ja suudame ellu äratada, siis see on. Ja see kooskõla peab avalduma nii heas, kui kurjas - me peame isegi oma tülides kooskõlalised olema ..iroonilisel kombel ütlen seda seetõttu, et kuni me veel sellesse suhtesse uskusime (või vähemalt mina, ma olen uskumises eriti hea - vajadusel ka jama uskumises), olid need tülid väga sügavalt ühtsed. Me astusime nendes sama rütmi. Me tegime asju, mida teine vajas või ootas, lähtusime tema loogikast ja tihtipeale kummalisest eetikast ..ja see oli loomulik, kõlas kokku. Vaidluses võisin ma teada, et ma tahan üht, öelda teist ja saada kindlasti selle esimese ..seda oli palju, seda kooskõla ..aga samas ei olnud privaatsust, võimet oma asju ise ajada ja sellist vankumatut liitu luua - armastus, muuhulgas, peaks olema salaliit. Mõlemad peavad teadma, millest võib ja millest ei või rääkida - rääkida, peamiselt, ei või sellest, mida teised saavad ära kasutada selle liidu lõhkumiseks või sünergia takistamiseks. See on ka hea põhjus, miks uus armastus peab erinev olema - selles ei tohi olla midagi, mida teised eelmise kohta juba teavad; eelmine armastatu (kes ikkagi teab miljon korda rohkem, kui teised) ei tohiks tunda, et see on see sama lugu ja ta teab sellest kõike ..kuidas ühendada saladus ja siirus? Pigem siirus ei ole oma saladustest rääkimine - see on kõikidele kõigest rääkimine, mis neisse puutub. See ei ole rääkimise olemasolu, vaid varjamise puudumine.

Mulle omamoodi lausa meeldib see segadus praegu ..aga teate - kuigi ma ei tea, mida teha, tean ma hästi, mida õppida ;) Mida endas luua ..ma tunnen, et see situatsioon on vajalik arenguks - kogu see olukord, mitte see suhe, vaid midagi palju suuremat, mille sees see on ja mis on ise millegi palju suurema sees.. See tähendab - minu hinge seisund. Mu hinges ei ole mitte midagi tugevat praegu - see ei ole elus nii nõrk olnud [kui viimaste aastate sees] ..siiski on selles väga palju kasvamist - selles on kaitse asjadele, mis sünnivad ning väga palju asju, mis on idanema hakanud; tegelikult on selles midagi uut, mis vajab lausa tohutut energiat, et ärgata. Aga see areneb aeglaselt, esitab küsimusi - ja saab eluliste situatsioonide näol vastuseid -, joonistab peeneid ja keerulisi mustreid, aga ka lihtsaid ja sirgjoonelisi ..tahab veel lõplikku kindlust, lõplikku täpsustust - sest elame ühe korra [selles ühes korras kindlasti] ja enne, kui otsustame, on kindlust tõesti vaja, iga kindluseta otsus on enese purustamine, iga hinge dispositsioon, mis tegelikult ei ole sügavalt tähtis -, kuni selles on kindlus ja süttib jõud, mis muudab selle elavaks ..iga areng, iga muutus käib nii - kui miski oli valesti, siis järgneb sellele kustumine sobival momendil. Armastajad ja sõbrad ongi need, kes suudavad meid läbi selle sinusoidi järgida, keda me suudame läbi nende sinusoidi alati austada, armastada, kuulata ja hellitada - nii palju, kui vaja; nii palju, et neid õnnelikuks teha; ohverdades enda aega ja mitte ehk sisemist vabadust (kuigi vajadusel ka seda), kuid siiski valikuvabadust. Muutumine on põnev, aga tõeliselt meiega ongi need, kes on meis leidnud midagi nii sügavat, mis on nii oluline, et ei saa kaduda ka suurimate metamorfoosidega - armastuse aluseks saab olla ainult sügavus. Mu tüdruk küsis mult, miks ma teda kritiseerin - ma kritiseerisin ainult tühiseid asju, asju sellest elust; asju, mis vähemalt minu jaoks ei olnud seotud armastuse tuumaga ..kriitika on tähtis, see arendab arengut. Kuigi kui seda liiga palju saab, on kõike ehk liiga palju :) So. ette võetud liiga palju.

Palju on igavikku..

Märkus:  see kirje siin blogis on muuhulgas sellepärast, et kui lugu rääkida, siis tuleb anda võimalus kujundada erinevaid seisukohti ;)

Armastuse tähendusest, mõned võimalused-mõtted

Kõigepealt viitaksin peaaegu et teemasse eilsele New Scientisti artiklile biosemiootikast. Maailm on muutumas, ütleme nii.

Ja kuna eelmised kolm sissekannet on päeviku vormis, siis tänastest tegemistest ka üks lõik - majale ühe posti püsti pannud ja ülejäänusid kindlustanud (ehk siis väga vähe teinud). ChucKi õppimisega olen sealmaal, et mitmesuguseid sissejuhatavaid artikleid ja teadusartikleid lugenud paraja portsu (otse loomulikult); lugesin põgusalt läbi standardklasside nimekirja ja kirjeldused, mingeid referentse ja vikit ning katsetasin hulgi näiteid. Seda kõike mitte täna, vaid üldse :) Eile-täna olen lugenud referentsi ja manuaali (vaheldumisi) ..nüüd manuaali 90-110 lk. on läinud keeruliseks, siiamaani oli kõigest võimalik esimesel lugemisel aru saada. Kokku on seda manuaali 188 lk., peale seda peaks alused paigas olema ja saab hakata sisuliselt uurima, kuidas sellega ikkagi midagi ära teha :) Ma põhimõtteliselt ei saa üldse aru, mis erinevgus selle referentsil ja manuaalil on - nagu öeldud, olen neid kordamööda lugenud. Erinevusi leida ei ole lihtne, aga ma ei saa aru, kumb siis ikkagi täit infot sisaldab või uuemat vms. :) Ma kahtlustan, et väga palju asju on sealt anyway välja jäetud, mõlemast. Kolmas nähtus, et asja segaseks ajada, on manuaal vikis, mida kasutajad muudavad ja mis sisaldab samuti osaliselt sama teksti - aga tundub, et mitmeid täiendavaid peatükke. Igaljuhul on PDF mulle hetkel kõige mugavam formaat, nii et loen programmiga kaasas olnud manuaali :)

Kogu see manuaalilugemine - ma tahan ühte lugu muusikat teha. Sellist, mis kõlaks, nagu ma mõtlen ..ma olemasolevate programmidega ei oska või ei taha, aga kui programmeerida see lugu valmis, siis on asjalood teised - ma tahan selle helilaine valmis teha. Selleks pean ma õppima ühe heliprogemise keele hästi selgeks ja ChucK on valik. See on ka otsapidi lihtsalt vabandus jälle üks uus keel õppida :)

Armastusest, ma mõtlesin..

Üks võimalus on yin-yang ..seda mudelit ma olen ammu pooldanud, yin-yang mudelit. See on see, et mees esindab tahet ja naine taju, kui väga lihtsustada. Ok, paraku näitab elu kahte asja:

1. See kehtib väga hästi [ka minu viimases suhtes].
2. See ei meeldi mulle päriselt, et see nii hästi kehtib.
3. Lähtudes 1.-st ja peamiselt 2.-st tahaks ma seda mudelit laiendada ja selle nüansse leida, mis paneks selle päriselt kehtima.

Ütleme ausalt, et minu jaoks ei ole armastuses mitte midagi huvitavat (või noh, eks vist ära tuleb see ikkagi teha ka seljuhul), kui see seisneb selles, et mees esindab tahet ja kindlust ning naine lihtsalt voolab kaasa või vormub selle tahte põhjal. Ja ometigi ..ütleme nii, et ma olen tajunud täpselt sellisena asju praegu. Selles viimases suhtes ei olnud nähtaval otsuseid ja suundi mu naises, millele ma mingit temavälist allikat ei oleks leidnud ..kõige selgem signaal sellest oli see, et kui ma ei olnud laetud ja kutsusin teda enda juurde, ta ei tulnud; kui ma kasutasin vaimset energiat ja tõin ta, ta tuli. See ei ole alati nähtav, aga kuskilt see joonistub nii välja - see kehtib üheselt, ilma eranditeta. Või kas just kehtib, aga kehtis selles suhtes :) Tegelikult olen ma seda läbi elu naiste juures täheldanud - või noh, ütleme sellest ajast, kui mu taju ja emotsioonid üldse korralikult välja arenesid; lapsena toimis mu intuitsioon teisiti ja loomulikult tajusin ma ennast lapsena. Selline yin ja yang ..ok, see on labane.

Teisalt, et olla täpne - nii lihtne see pilt ka ei olnud ka praegu. See, et üldse see kokkutoov alkeemiline jõud oleks, on vaja ka väliseid jõudusid - või et olla täpsem, sisemisi, sest ega need ühelegi välisele entiteedile ei allu rohkem, kui endale; ehk siis, irratsionaalseid kosmilisi jõudusid, nagu ma selle hea meelega natuke müstitsistlikult sõnastaksin. See teine jõud pakub natuke lohutust ja see on see, mida kutsuksin alkeemiaks ..aga seegi ei anna asjale seda jumet, mis sellel olla võiks - see annab ainult selle, et ega yangil seda jõudu ei olegi, kui sisemine ise ei taha; kui miski sügavam, suurem ja igavesem, kui meie ajaline ise, ei pea seda õigeks ..ajaline ise saab seda sügavust natuke mõjutada, aga kui lõpetada, siis see sügavus läheb omasoodu edasi. Ja seegi sügavus jätab võimalused ja mänguruumi, annab vabaduse vigu teha.

Nii et yang on tahe, yin on taju ja kuskilt sügavalt pulbitseb tahet ning avanevad tajuväljad, mees on esimese ja naine teise mediaator.

Siiski on ka vaba tahe ja lõpuks see ongi ..kui ma olen suhtes, siis ma tahan, et teine pool oleks tugev, baseeruks vabal tahtel ning oleks valmis minema läbi tule ja vee, ohtude ja takistuste - millest hullemad, ilmselgelt, on vaimsed (aga ega need füüsilisedki kerged ei ole). Ja millest see vaba tahe lähtub?

Ma ise arvan, et vaba tahe lähtub ja saab lähtuda selgest teineteisenägemisest - sügavast nägemisest, sügavast mõistmisest ja kogemusest. See saab lähtuda sellest, kui see nägemus fikseerida, mõista, sügavalt läbi tunnetada ning seejärel, kindlasti, uskuda. Uskuda jõuliselt ja kindlalt - naised, näiteks, kustuvad, kui neisse mitte uskuda; kui kaotada see pilk, millega neid nägid alguses (või noh, siis, kui tõesti nägid) ..ja ega ma ise ka parem ei ole - ei huvita mind see, kes ei taju mind ja mu sügavamat olemust, kes ei mäleta hetki ja tahkusid ega näe läbi pealiskaudsuse tihke sudu. Sest tõesti, isegi usaldada ei saa ju teist inimest, kui sa lased igal kahtlusel ennast heidutada, kuulad iga kõrva sosistatud kahtluseõhutust ning püüad ennast kaitsta selle eest, mida ta kunagi ei teeks ..ja see on kerge tulema, kui ei ole selget tahet ning kindlat pilku.

Samuti, mida mina olen rikkunud ja meie oleme rikkunud ..kaasa tuleb minna sellega, mis on hea, kui see ärkab ja on sügav-südamest; siis mõnd võimumängu mängida ei tohiks olla mahti. Ja samuti, kui midagi ei ole, siis ei pea midagi üritama - ja see eeldab usaldust, mis eeldab usaldusväärsust ja selle usaldusväärsuse üles näitamist; tegelikult eeldab see seda, et ei jäeta teisele isegi võimalust kahelda, kui on tunne, et ta võiks praegu kahelda. Aga üldiselt on see keerukas mäng, mis ei eelda midagi - sest kuidas saaks usaldus kasvada, kui polegi võimalust mitte usaldada? Ja muide, saab sedagi, et pole võimalust mitte usaldada, aga ikka kahtlustad :) Siin peaks tegelikult mõlemad tahtma, mõlemad sihikindlalt liikuma ja mõlemad pingutama - usalduse lõhkumine on lihtne ja selle ehitamine keerukas, nagu kõik teavad ja nagu iga asjaga; mõni tüli võib ärgitada iha, aga kui see purustab usaldust, siis ei ole see lõpuks seda väärt.

Ja viimaks ..mida minu viimases suhtes kuigivõrd ei olnud, aga mida ma hindan - kui inimesed sobivad, siis on nagu magnetid, on lõputult kerge lõputult sünkroonis olek, lihtne ja lendlev, kõik juhtub ja kõik toimub. Liblikad. Meil oli mingit raskust, mis seda rikkus ..kunagi, või ehk ka praegu, ühe tüdrukuga on mul seda väga palju - ma ütleks, lõputult ..temaga ei ole meil tahte harmooniat, tõmmet, kindlust - tegelikult teravust; meil on tahte harmoonia, aga meil ei ole seda, mis sunniks kokku. On liigpalju vabadust ..nii ma usun, et tõeline armumine ei pruugi viia armastuseni, sest see on liiga kerge. Ja see on üks - mõelda, kuidas see sobib

..terava tahte põimumine, need järsud ja raudsed noodid, mis ühest armusuhtest läbi jooksevad; vabadus, voolamine ja lendlemine, sünkronisatsioon ning inspiratsioon - nii, nagu need tõelise armumise juures peavad olema, aga tõelises armastuses veel sügavamalt ..kas on minu armastuse kujutlus illusoorne visioon või miski, mida ma pean läbi kogema ja tundma ning mis juhtub? Senini, pean tagasihoidlikult mainima, on elu kogemused osanud mu kõige julgemad lootused kordades ületada :) - nii et ma usun, et seegi nägemus suhtest ei vasta mitte ainult mõnele muinasjutule ja rahvamüüdile, vaid siiski minu enda sügavatele instinktidele, mis räägivad just sellest, mida ma tegema-kogema pean ..tegelikult, ma ju tean - see kõik on võimalik. Aga kui see on võimalik, ja see on ilus, ja mina seda tahan - siis tahab keegi veel. On võimalik ja on tahetud, siis ka juhtub - ja siis on realistlik. Kõik, mis on ilus ja saavutatav, on realistlik ..aga see suhte kolmas komponent, juhitamatu ja iseseisev alkeemia, need ületamatud jõud, mis löövad kokku ja lahku, piinavad ja õhku tõstavad; magnetid, resonantsid, sünkroonsed tunded ja kõik muu - eks see ei sõltu meist, aga kuidagi ta ikka sõltub millestki; eks seegi kõik, kui see on ilus, tahab olla ja eksisteerida; eks seegi, kes seda alkeemiat esindab, olgu see meie keha ensüümides-hormoonides, mõnes kõrgemas tahtes või looduse lõhnades ja värvides, seegi tahab ju kogeda ikka head; nii et kolm tahavad armastust, kohe kindlasti, ja kolme tahtest piisab - siis armastus on.

Nii et armastus on ..seda tasub uskuda, sest ei ole usku, ei ole tahet; ei ole tahet, siis armastust ei ole. Armastus - kui usud, siis tahad; kui tahad, siis on. Ja ei ole äri, ei ole labane, ei ole need instinktid, mis assotsieeruvad nüri ning madalaga - on kõik instinktid, just selles kompotis, mis vastab meie ja armastatu väärtushinnangutele ning meie alkeemia sisemisele olemusele; aga meie alkeemia, miski, see tuleb ära tunda ja seda tuleb otsida ..ja seda ei saa tõmmata, nõuda ega sisemise jõuga saavutada, sest see ei ole midagi väärt, kui ei ületa meie lootusi-ootusi ..kui just sellega ei ületagi, et vastab täpselt ;)

Kolm.

See on juba kolmas postitus samal teemal - või vähemalt veel tajutavalt sama teema ümber tiirlemas ;) Varsti ma lõpetan selle jama ära ja kirjutan siia omaenese stiilis natuke kõrvaltvaataja pilguga asju, aga hetkel sama hästi kui pean päevikut. Ja päevikukirje see ongi, ehe blogi..

Niisiis on mu viimased nädalad möödunud kõikuvalt nii, et olin päevi - või ka üle nädala, ajaarvamine on natuke sassis - üsnagi šokis jne.. oma lahkuminekust. Oleks võinud juba ammu olla, aga nagu siin blogis ka kajastasin, mõni uudis tuli praegu :) Enne seda polnud muud, kui kannatlik olla ja natuke kuri ;) - ja muidugi kergelt veeretada mõtet, et lõpetaks selle jama ära. Või päris raskelt :) Ikkagi oli šokeeriv uudis see, et äkki polegi enam midagi mõelda, kõik on otsustatud ja lõpetatud juba selle aja peale, kõik sammud, tõuked ja poolikud otsused on kandnud vilja.

Nüüd, viimased paar päeva, olen ma olnud üsnagi heas meeleolus - tegelikult tegelnud hoopis muude asjadega, kui armastuse küsimused. Ja sellel on mitu põhjust.

Esiteks, peale suve algust - kui istusin päris mitu nädalat pimedas ruumis ja tegelesin 24h ööpäevas (ja see peaaegu ei ole metafoorne väljendus) teoreemitõestamise keele õppimise ning ühe konkreetse konjektuuri uurimise ja selle võimalike tõestuskäikude läbi käimisega - läksin maale värske õhu kätte ja tegin pisut tööd; mõõdukalt. Seejärel tulin teise maakohta ja hakkasin parandama maja - suht nii vahelduva eduga, aga ma loodan selle talveks elamiskõlblikuks saada (tegelikult loodan ma järgmine aasta üldse veel ühe nullist ehitada, mul on üsna ulmelised plaanid peas, aga reeglina - mõtlen: "aasta pärast", teen viie pärast) ..parandan seda nüüd, igasugu poste pannud, vaadanud ja mõelnud ja hakanud tundma igati, et maja ehitamises ei ole midagi ebarealistlikku, eriti kui metsast puid võtta jne..

Aga selle viimasega seoses avastasin ükspäev, et ma olen päris tugev juba. Ma ei mäleta, kolm-neli aastat tagasi olin ehk sama tugev, ehk tugevam - aga ma kahtlustan, et mitte päris. Täiesti võimalik, et ma olen üllatuslikult sattunud füüsilisse vormi, millist polegi kunagi olnud (vähemalt mõnes osas, sest eks see füüsiline vorm on ka sajatahuline asi ja seda võib saavutada üht- ja teistpidi) ..ma kahtlustan, et ma olen sattunud heasse vormi puhtalt stressist, see pidi üsnagi tavaline olema :) Aga see avastus vähendas minu kaotusvalu, ütleme nii, olematuks. Tegelikult seda ikkagi veel on, aga see andis tugeva puuduva tõuke ..mis ei ole päris täpselt see, kuidas ma seda kujutlesin (ma ikkagi ootasin, et see on seotud rohkem asjade selgeks mõtlemisega), aga on siiski ootuspärane omamoodi ..vähemalt üks minu viiest või kümnest kõige tugevamast asjassepuutuvast instinktikomplektist peaks kindlasti just nii käituma ja tundma asjade suhtes :) Ülejäänud siis järelikult olidki juba ära veennud ennast peaaegu ja vajasid konsensuslikku kooskõlastust..

..tegelikult, muidugi, mõtlesin ka muud. Ma mõtlesin sellele, üle ja üle, et see side ei olnud nii lähedane, kui oleks võinud. Mõni sõprus on olnud lähedasem (ok, mitte just paljud) - ja kui lähedus on tõeline lähedus, täiskomplekt, mitte mõni üksik aspekt, siis otse loomulikult see ei olnud eriti lähedane. Lähedus, teadupärast, ei pöördu nii kergesti kellegi vastu. Ausalt. Kuigi mu suhtepartner uskus, et sõprus ja kirg ei käigi kokku. Ju ta siis vältis sõprust.

Teiseks, mõtlesin ..tegelikult, vaadates tagasi - ega mu partner ei saanud minu mõttemaailmast, arusaamadest ja sisemisest loogikast üldsegi nii hästi aru. Ta justkui sai, justkui tundis neid samu asju ja näitas välja - aga ma ei tea, mida ta teadvustas. Ja ta ei rääkinud mulle palju uut, ei osutanud ega viidanud, mis puudutab teatud ..vaimsust, äkki. Ma olen kindel, et tal oli annet - aga äkki igal naisel on annet, taju, arusaamist vaimsusest, tunnetest ja nende loogikast. Mul on, praegu, äkitselt selline tunne, et me ei olnud selles mõttes päris võrdsed partnerid ..et tegelikult, kuigi ma unustasin selle korraks, otsin ma naist, kes oleks teatud asjades sama kindel ja selgepilguline, kui mina. Kuivõrd ma olen seda teatud asjades ja just nendes, mis on mulle eriti olulised - mitte ilmtingimata igale teisele ;)

Selline ..suhte mahakäimist näitab äkki see, kui sa õpid lahkuminekust iga päevaga sama palju, kui palju õppisid suhtest viimase, eelviimase või eel-eelviimase kuuga.

Ja tunne ..nii lihtne see ei ole, kui ma siin kirjeldasin - tunne on, nagu oleks mu vaimuseljas väga raske raskus, midagi, mis peaaegu maadligi surub ja nägemise väga väiksele alale vähendab, peaaegu tumedaks-pimedaks, nii et näen väikest ala enda ette. Ja see raskus ..teine tunne on, et mul on just parajalt jõudu, et seda raskust kanda ja sellega edasi minna - väikeste, kindlate ja sihikindlate sammudega, sedasi rühkida. Et on rida asju, mida tuleb hoida sedasi püsimas, mis on hetkel üsna rasked, ja lihtsalt minna. Et tegelikult on ees väga sirge tee ja tuleb lihtsalt astuda ning üks hetk vabaneb sellest raskusest - et kuskil, samuti päris hästi nähtaval, on selle mäe tipp või oru põhi või misiganes; mingi koht, kuhu on vaja jõuda.

Ja muidugi, selle kõige kõrvalt õpin ma heliprogrammeerimise keelt "ChucK", mida soovitan igale tõsisele programmeerijale, kes tahab algoritmilist muusikat teha. See keel, kahjuks, ei ole veel arenenud päris sinna, kus ta peaks olema - nii et sama hästi võib sellelt vikipeedia lehelt oma maitsele vastava valiku teha - ja samuti eeldab see tõesti täiesti vaba koodikirjutamise oskust; kes asju design patternitest ja suurtest valmis frameworkidest ja komponentidest kokku paneb, peaks mõnda muud vahendit uurima pigem. Aga see keel - oma idee, loogika ja aluspõhjaga - on tõesti väga hea. Seal on mitmeid innovatiivseid ideid. Ja siin ka väike jahutus, et süntaks on C/Java laadne - ehk siis nii viie või isegi pea kümne aasta võrra liiga kole. Aeg on ju edasi läinud, klassikaline C stiilis for tsükkel on, ausalt, üle jada itereerimiseks ikka väga rõve asi. Aga samas on selle keele mudel ja semantika - mis on siiski palju tähtsam - ägedad ja innovaatilised. Kindla peale on see keel innovatiivne - kuigi ka sama palju eksperimentaalne, hetkel. Võimalik, et samade tegijate järgmine keel muutub standardiks.

Ja seda keelt, muidugi, õpin selleks, et teha suve lõpuks üks lugu muusikat. Ma ei ole kunagi seda nii tõsiselt ette võtnud, aga nüüd on igaljuhul suur osa manuaale läbi loetud, mu arvutis on (lisaks sellele keelele) üle saja muusikaprogrammi (ehk siis kõik vabavara, mida ma debiani repost leidsin) ja ma olen neist oma kümnega ka tutvunud korralikult :) Ainus asi, mis siit puudu on, on sünt - mingi arvutiga ühendatava midi klaveri peaks ka tekitama lähiajal, sest puhtalt ainult algoritmiliselt midagi head teha ju ei saa, peab ikka mõni reaalajas mu puudutusi ja tundeid tajuv masin ka olema. Ja üks lugu suve lõpuks on ehk ..noh, minu jaoks praegu ehk umbes sama keerukas ülesanne, kui üks maja suve lõpuks :) Sest ma tahan tõesti, et see oleks hea lugu - mingit suvalist jama olen ma juba kolm lugu teinud viimase paari nädalaga. So. erinevate programmide katsetena siis.

Ja siis, lisaks, on ka paar kavandamisel arvutiprogrammi vms., millest ei ole veel kohane kirjutada :) Aga see kivi, mida ma tassin vaimselt - kui ma suve lõpuks (või sügise - ehk siis, kui liiga külmaks läheb) olen teinud maja, loo ja käivitanud ühe nendest tarkvaraasjadest, siis on see veetud umbes poolele teele. Teine pool teed on seotud siseilmaga.

Lahkuminekuga seotud tunded

Kui sai juba kirja pandud, et lahku läksin, siis ka sellega seotud järeltunnetest..

Esimene hetk oli tahtmine leppida - tunne, et ma olen juba otsustanud truuks jääda ja et muud ei ole. Tunne, et ma teen midagi väga valesti, kui nii lasen minna - et see jääbki nii käima, et me sobime tõesti hästi ja et temas ikka on midagi, mis täpselt minuga täpselt sobib. Ennekõike tunne, et muidu olen ma enda usust ja enesest midagi olulist kaotanud. Eks tegelikult on ennegi üks "igavene armastus" lõpetatud, aga see on midagi muud olnud, palju nooremana - hiljem ei ole sellist kokkujäämise mõtet olnud, lihtsalt suhted tekivad ja kaovad.

Siiski, mida ei ole - ma ei tunne tõeliselt, süvitsi, et nüüd ma teen selle asja korda, maksku mis maksab. Varem olen ma need tunded tõesti vastu võtnud, läbi käinud - tegelikult alati lahenduse otsinud. Mul on teatud kahtlus, et ta valetas, et on kellegi muuga - samas ma pigem ei lähe ka selle kahtlusega kaasa, sellel pole tähtsust. Ma mõtlesin terve talve, kui lahe meil suvel saab olema - nüüd on suvi läbi, õhtud pimedad ja külmad ja ma tunnen, et ta on mu reetnud. See on reetmine, olgu ta siis kellegagi koos või mitte, plaanigu salaja tagasi tulla või mulle mingeid võimalusi jätta või mitte, armastagu mõttes või mitte.

Ma tahan kindlasti teda karistada, kui ta peaks tahtma minuga veel koos viibida, rääkida, midaiganes. Paar korda, umbes päevaks, läks see tunne üle - nüüd enam mitte, see tugevneb. Vahepeal tunnen ma, et tahan ainult teda karistada, talle midagi näkku öelda, ta kuhugi üksi jätta, üldse tulemata jääda, kõiki neid asju ja mitte midagi muud - ühte väga õelat ja julma kohtumist, mis ei lõppe ühegi hea sõnaga. Varem tahtsin sellist siirast, aksepteeritud karistust, midagi kasvõi sümboolset, aga mõjusat - ja peale seda leppimist, õnnelikku lahkuminekut, kas siis selleks, et kokku jääda või selleks, et mitte kunagi enam kohtuda. Nüüd tahan kohtumist, mis oleks julm ja ei lõppeks millegi sellisega - tahan talle asju näkku öelda, tahan ta üksi jätta, tahan teda eirata, kui ta tervitab. See on tunne, mis minus tugevneb, lainetena üle käib, hoopidena südamesse satub, külma tuimuse ja võõrastusena mind täidab. Kuskil selle all on armastus - aga ka see peab kord surema, sellise kihi all ei ela armastus kaua.

Ma tean, alati teadsin - mõni hea sõna, järjepidev südamlik toon, lihtne olek ja kindlus, kindlasti ta tuleks tagasi. Kindlasti see laheneks. Aga on mingid väiksed riukad, väiksed tõrked, väiksed tõkked - soov mitte olla see, kes selle seekord lahendab. Tunne, et seekord see enam ei sobi ...tugev jõud, sisemine pingutus, vaimu fokusseerimine - kindlasti ta tuleks tagasi. Aga mõte libiseb ära, armastus ei kontsentreeru, ma ei usu sellesse enam, mina ei ole enam see, kes midagi parandaks ..aeg on muutunud, see ei ole enam nii, nagu varem. Minus ei ole raasugi usaldust tema suhtes, kraadigi soojust, vähegi hellitlevust - ma tunnen lihtsalt, et elu on pannud meid proovile ning tema on selle läbi kukkunud. Mina veel ei ole täielikult, aga mis mul üle jääb - ma tahaks, et see paraneks; tahaks, et ta oleks mulle valetanud, et on keegi muu; tahaks, et ta mingi ime läbi taaslooks minus usalduse ..samas ma ei tee enam midagi selle nimel - kui ma teda näen, ma tõukan; kui ma temaga räägin, siis harva ilusaid sõnu ...kui ta tõesti on kellegi muuga, siis see praegune käitumine ei ole enam inimlik. See ei ole soojus, mis nii kustub - ma ei ole talle midagi teinud. Soojus jääks ka tagantjärele, ta mõtleks minu tunnetele ..aga kui ta ei ole kellegagi koos, kui see on mäng - me oleme mänginud selliseid mänge (tema algatusel, sest mina olen mõned aastad vanem juba ja ei usu enam sellisesse jamasse), aga praegu see ei ole enam normaalne. See on teadlik hävitamine - on ju selge, et peale seda jääb minu psüühika, usk ja tunne veel kauaks rikki, see ei oleks ilmselt enam kunagi päriselt see.

Ma kuulsin enne, kui ta mulle oma uuest mehest rääkis (on see siis fiktsioon või mitte?) et tema plaan on mind septembris näha. Praegu ma kirjutan talle (peamiselt mitte midagi eriti armastusväärset, pigem osadest tugevatest emotsioonidest, mis trükivärvi kannatavad) umbes päevas ühe kirja - umbes nii pika, kui selle blogikirje esimene sisuline lõik -, kuna ma hea meelega kirjutan ja see on välja elamine. Tema ei kirjuta midagi ja peale seda, kui mu empaatia ja igatsus jälle millegi destruktiivsemaga asendus, ei taha ta minuga enam rääkida. Kuulsin, et tema plaan on mind septembris näha, ühelt sõbralt. Mulle ta ütles alguses, et ei kunagi, siis ma läksin kurjaks, vestlesin temaga gtalkis ja üldse suhtlesin, aga see ei kunagi hakkas mind aeglaselt kallutama, ära pöörama - lõpuks läksin selle peale nii närvi, et enam ei kuulanud tema juttu, et eikunagi pole isegi mitte võimalik ja seda ei tasu tõsiselt võtta. Mida ma siis üldse veel tõsiselt võtan. Ütlesin, et ma hoolitsen selle eest, et see oleks esimene lubadus, mida ta ka korralikult peab, tõlgenduses et eikunagimeelega. See oli pooleldi mitte päris tõsine lause, aga see pöörleb minus samuti, ma nagu kaalun, et kas ma võtan selle pähe endale tõeliselt.

Teisel pool on tunne, et ma lõhun midagi püha. Tunne, et pärast seda ei ole ükski armastus enam päris päris. Tunne, et ma laostan ennast sellega moraalselt, et mul pole ühtegi argumenti enda kaitseks iseenda ees, kui ma lasen sellel lihtsalt kustuda, kui ma ei tee midagi - ja selle vastas on tunne, et ka see on moraalne hukk, kui mina teen, aga tema ei teeks. Armastus peab saama võimaluse olla tugev, armastatu peab saama võimaluse enda põhjustatud olukorrad lahendada, lõpuni pingutada, meeletult pingutada - ma ei tea, kas tema üldse teab, mida see tähendab. Aga võib-olla mingil naiselikul moel teab ..äkki naine ei peagi olema truu, äkki naine on juhitav, äkki peabki ainult mees olema kindel?

Ma mõtlen vahel sellele. Asi on selles, et suhted minu elus on allunud mu tahtele - ja mulle tundub, et sellisel määral, et tekib küsimus, kas kindlus on ainult mehelik omadus? Kas naises saab olla kindlust või liigub ta alati kohakuti kõige tugevama jõuga, lainetab läbi olukordade, allub mehe kindlusele? Ma olen iga kord, kui tema on minu usaldust purustanud, oma kindlust vähendanud - aga see omaks mõtet ainult siis, kui naises üldse ongi mingit kindlust. Aga kui ei ole ..teate, olgu see tänapäeva moraal milline tahes, aga ma tahaks kõik inimesed orjadeks müüa, kes räägivad armastusest turumajanduslikult. Ma tahaks teha neile lauba peale halama kasti sümbolid (see "halam" on ühe konkreetse raamatu nali), teatada, et aus inimene ei tohi neid isegi mitte puudutada ning saata nad kaevandustesse tööle. Ma tahaks olla ruumis, kus selliseid ei ole. Seda siis piltlikult ..tegelikult ma ei usu seda lihtsalt. Ma arvan, et naine, kes ei ole ise kindel, keda saab koolutada, muuta ja suunata - et selline naine, kes ei võta oma armastust sisimas tõsiselt, ei ole valmis kindluseks, ei ole valmis läbi tule ja vee minema ..ok, sisuliselt ma arvan, et ma ei taha sellist armastust. Mis ei vähenda sugugi kõiki neid dilemmasid - isegi peale seda, kui on selge, et see tüdruk päris kindlasti ei tee midagi selleks, et praegu mulle hästi mõjuda ...või noh, mõne ilusa kõne ajal peaaegu et tegi ...ok, ma ei tea, ma tegelikult tunnen nii. See on õige, mida ma tunnen, puhas tõde selle asja kohta, muud tõde mul siin ei ole :) Aga ma tõesti tahan vastust küsimusele, kas naisel on oma tahe ja mis mõte kogu sellel lool üldse on, kui ei ole - misasi see armastus siis on ja miks meil on need kreeka müüdid? Kas armastus on see, kui mees suudab elu lõpuni tahta naist nii väga, et naine ei suuda vastu panna?

Tegelikult oli mul selle suhte alguses tugev tung ära minna, erakuks, tegelda zeniga. Aga kui ma tegelesin zeniga, siis murdepunktis ma otsustasin, et jah, tuleb suhe - et oleks kontakt maaga, mateeriaga ...see teeks ju hinge tervikuks? Aga praegu ma millegipärast ei taha zeni teha ...ma tahan ..ma ei tea midagi. Ma ei tea, mida ma tahan. Kui see suhe algas, siis ma tundsin - saatus ei näe ette just seda suhet, see naine on deemon, ta läheb alla, temas on midagi sellist ..et see muutub, et siis lähen mina alla. Praegu, ma ei tea - kohati ma tunnen, et tahan mingit väikest vahesuhet. Ma otseselt ei taha seda, aga justkui peaks ..ok, ma olen juba enda jaoks peaaegu ilusaks mõelnud selle, mõne teise naise, avardanud oma silmapiiri - varem mahtusid "seks" ja "teine naine" vähemalt mõtteliselt samasse ruumi, aga "sügav koosolemine" ja "teine naine" ei mahtunud. Ma peaaegu et suudan juba nii mõelda, aga miski on veel kindel ...tead, kui sa murrad endas midagi, mis on määratud olema kindel, siis sa murrad enda eneseusku - kui sa oled nõrk, siis peale seda kaob sinust kindlus, sisemine selgus, sinus ei ole enam iidset romantikat - sügavat armastust, igavesi tundeid, valmisolekut liitlaste nimel surema ega teadmist, et paljud on valmis sinu nimel surema. Liit on midagi muud, jõud on midagi muud - see on erinev isiksus, kelles pole kindlust. Mõne kindlaks määratud tunde surm on mõne isiksuse surm ..aga ehk, äkki, äkki see ei ole nii kindel?

Kindlus on see - kui ma alustasin, ma omamoodi teadsin, et naised ei ole kindlad. Ma vaatlesin paljusid suhteid ja leidsin, et naised, kellega ma kokku olen puutunud, on reeglina võetud meeste poolt, kes on lihtsalt tahtnud, kes ei ole teistele viisakalt teed teinud ega loonud ruumi, kus naine saaks ise valida. Praegu, hetkel ..see on midagi, see on toimiv tööhüpotees - võib-olla naiste vaba tahe ei avaldu kunagi kindlusena milleski, võib-olla loeb ainult see, milline mees teda kõige rohkem tahab. See looks armastusest midagi võltsi ..aga võib-olla mulle meeldivad valet tüüpi naised.

Ma olen tahtnud teda vaimselt hävitada, lüüa, purustada, segi paisata ..ok, selleni minu kurjus ei küündi :) Midagi sellist ma teha ei saa. Ma tegelikult olen, nähtamatult, märkamatult, muutnud enda vaenlaste saatusejooni - inimeste, kes on kindlalt ja järjekindlalt tegutsenud minu vastu, hoolimatult, lõhkunud mu elu, alustanud usalduse pinnalt ja reetnud. See võtab kaua, palju kordi annan ma uusi võimalusi, palju kordi lasen ennast lüüa enne, kui salvan. Siiski on olnud mu lähedaste inimeste hulgas neid, kes on püüdnud minna lõpuni - need on kummalised lood. Siin ma ei saa, seda ma ei saa - miski minus hoiab vähemalt selle kindlalt tagasi, ma tõesti ei taha, et see naine langeks, et ta kaotaks elus. Ma tahaks talle haiget teha, teha nii, et ta kannataks, et ta kannataks läbi selle kõige, et ta kannataks läbi oma truudusetuse, kannataks selle läbi, algusest lõpuni, nii et see saaks läbi ja muunduks, võib-olla muudaks ta truuks, võib-olla looks meile armastuse, kuni ma jälle tahan talle kõike anda. Kui sa oled võtnud pähe armastada, siis sellest on raske loobuda - see tuleb, puudutab, muudab ..see ei ole mingi majandusside, see on midagi sügavamat, midagi tähenduslikumat - midagi, samas, millest tänapäeva kultuur ehk tõeliselt aru ei saagi, armastuse jaoks peab olema natuke kultuuritu, natuke aegunud, natuke tõelisem ..siis see omandab tähenduse - ja see tähendab valu. See valu ei ole suur, sest mu usk on peaaegu löödud ..aga eks see usu peal seisabki. Armastuse lõpp on tohutu, keeruline moraalne dilemma. See on midagi, mis pole võimalik, lihtsalt ei ole - aga ikkagi juhtub. Isegi, kui sa oled sügavalt veendunud, et tänu sellele, et enam ei ole tõelist romantikat, ei ole enam ühtegi vabade inimeste liitu - on üksikud hundid, keda hea kütt võib jälitada, ükshaaval, väsitada, tappa. Hundikarjad on lagunenud ...aga polegi vaja hunte, kellel ei ole romantikat :)

Olgu öeldud, et ma tean tõeliselt romantilisi, sügavaid ning siiski häid naisi - aga ma ei armasta neid. Kahjuks. Enam. Ma armastan natuke teravamaid, külmemaid, õelamaid naisi - aga päriselt ma tahaks õiget segu, parajat mõõdukust, inspireeritud, head, tõeliselt head ja armastavat, sooja naist, kes oleks samas külm, reserveeritud, äärmiselt iseseisev ning ainult minuga, maailma tugevaima psüühilise kindlustuse taga, sellise taga, millest ei tungi läbi mitte miski. See oleks armastus, see hakkak looma - see looks olendi, millegi, mis suudab maailmale anda, luua, pakkuda. Aga selliseid naisi ei ole olemas? Arvestades rida loogilisi vastuolusid, ei peaks neid olema - aga võib-olla see on just see, miks usutakse, et neid ei ole? Zen, näiteks, viib läbi vastuolude, lahenduste, loob võimatute asjade tunnetuse, võimatute asjade olemise võime ..mõni zenilik, polaarsusi ühendav naine. Ja äkki eeldab just see veel zeni, veel mõtlust, veel puhastumist ja vabadust?

Näete ma mõtlen uuele naisele, samas ma ei suuda samme astuda - ma ei taha. Ja samas ma peaaegu et olen otsustanud ..aga siis jääb minust maha keegi, jääb minust maha miski, sureb armastus, sureb midagi ilusat - ja miks ei peaks taim lõpuni õitsema enne, kui ta sureb? Miks mitte mõnes teises elus olla midagi muud? Miks mitte anda armastusele võimalust, teenida teda, anda talle jõudu, lasta tal lahvatada oma tõelisse ilusse, aina suuremasse, aina tõelisemasse, aina arenenumasse, peenemasse ja tugevamasse? Me kisume taime välja - kas siis ei kisu me välja iga taime, mis meile antakse? Laseme tal lõppeda - meie viga või teise viga, mis siin vahet, kuskil on alati meie nõrkus, meie otsustamatus, meie vale valik või võime olukorda lahendada, teisele teada anda, teisele südamest öelda või teda veenda, silma vaadata, ühenduda, lasta tal näha enda sisse ja näha seda, mida ükski ei suudaks tappa. Lasta tal veenduda, et see on, et teine on valmis seda hoidma, kaitsma, igavesti toitma ..aga ehk on siin midagi veel? Kuidas saab armastus surra? Ei ole ju võimalik, et oleks olnud armastus, aga enam ei oleks armastus - kus on armastus, seal lihtsalt on armastus, alati olnud ja jääv, armastus ei saa tekkida ja kaduda - sellest hetkest, kui armastus saab olema, on ta alati olnud; seda hetke, kui ta kaob, ei ole, on surm. Kuidas siis saab olla, et me ei ole koos, aga me armastasime? Ja kuidas ma saan midagi uskuda, mõnda tunnet, kui ma ütlen, et ei olnud?

Tegelikult olid mõned sekundid, kui ma seda armastust tõeliselt uskusin - hetk, kui ma peaaegu tundsin. Ja lisaks on olnud üdini võimsaid, säravaid, me oleme näinud üksteist, tundnud ühtsust, olnud lõputult lähedal koos, rõõmustanud koos, olnud lõputult armunud ja tundnud, kuidas me tahame elu lõpuni koos olla, lapsi saada, koos elada, ühiselt ..on olnud seda, et oleme koos, lähedal või kaugel, tunnetame teineteist.

...see on vaibunud aeglaselt. Peale iga tüli, iga temapoolset usaldusemurdmist, olen ma mõne väikse tüki sellest kaotanud. Tegelikult olen ma ka varjanud, teinud armastuse endas nähtamatuks, tundes, et mõni teine inimene on seda rünnanud, hävitanud, rikkunud ..palju armastust panin ma tallele, peitsin, jätsin oma hetke ootama - mitte alati ei saa vabalt armastada, mitte alati ei tunne, et oled valmis; vahel tunnet, et ta peab selle pärast vabandama, sellest aru saama ja selles sind veenma, siis sa lased kõik vabaks. Siis sa oled see, kes sa olid - oled see alati, katkematult, üleni, täielikult ..ja siis see sureb, see hävitatakse, kogu see ilu, mida sa oled loonud, see muutub mõttetuks; iga sisemine mõte muutub valeks, muutub naeruväärseks, muutub millekski, mida ei saa olema ..see, mida sa oled endas koondanud, loonud, arendanud, unistanud - see, mis sa ei saaks, tahaks ega suudaks olla ühegi teise naise jaoks, kellele sa kõik uuesti lood, kui kõik muutub ..see kõik on ühtäkki määratud surmale, see ei sünni kunagi, see on määratud igavesti piinlema, mitte kunagi teostuma - aga see on ju ilus, mis see on, see ei pea surema.

Need on tunded armastusest, mis mul praegu on - ja selle peal, arenev, armastuse suhtes delikaatne, ent siiski aegamööda ennast kehtestav, kurb ja piinatud, ent siiski uude suhtesse, uude elusse juhtiv; on see tunne, see, et see peab lõppema, et selle naise suhtes peaksin ma juba praegu olema külm, tõukav ja sallimatu; et ma peaksin juba praegu tundma ainult seda, et ta peab kaduma, et ma ei taha teda enam tunda - et ma peaksin unistama millestki uuest, et ma peaksin jalutama linnas ja tegema silmad lahti, et see on juba ammu tähenduse kaotanud, ruineeritud ning lõhutud armastus, mis on samavõrra halb sünnitis siia maailma, kuivõrd ta tundus heana. Ja ma veel päriselt ei suuda ..aga septembriks, mu tähtaeg on september :) Septembriks ma löön, lõhun, tapan selle armastuse endas - igaveseks, jäädavalt, kogun ennast kokku ja langetan otsuse.

Ja ma mõtlen, mis edasi ..ma tean, et ma pean õppima. Ma pean uuesti kõndima, suhtlema, rääkima naistega, võib-olla niisama kerglastest armulugudest läbi minema, lootes et keegi ei kannata; ma pean mõistma. Ma pean aru saama, üheselt, mis on armastus ja millisesse armastusse - millisesse naisesse - uskuda. Milline armastus on päris. Mis on püsiv, tõeline - kes on see naine, kellega ma vanana kamina ees istun ja elule õnnelikult tagasi vaatan. Rõhutamata siis kaminat või vanust, vaid ainult seda, mis on see tee, see protsess, mis selleni viib.

Ma pean mõistma, milline on naise tahe; milline on naise tunne - milliselt näeb naine elu ja armastust. Tõde ei saa olla see, mis mulle ei meeldi - mida inimesed sosistavad, lehed ridade vahele kirjutavad, valitsused tagaselja kuulutavad ning varivalitsused järgivad. Tõde ei saa olla see, et armastus on äri, kehade vahetus kehade vastu, mõnu tegemise kunst. Mõnu, kehad, vahetus - see on väike osa kõigest. Väga väike osa. Piirduks see kõik sellega, siis ma ütleks, et ma olen juba vana ja elukogenud mees ning mul on aeg minna, selle maailma asjad on nüüd nähtud. Armastus on midagi suuremat - ja ma tõesti ei tea, mis on praegu. Ma pean mõistma seda, mis see on - ma pean elama, sukelduma lainetesse, põletama ning nägema ..sest järgmist suhet ei taha ma luua nõrgalt - kui ma ükskord nõustun, et selline asi, nagu "järgmine suhe" on võimalik, et see on sügav ja päris, siis ma pean teadma. Seniks ma mängin, ilusat ja naiivset mängu.

Ja kõige hullem, et mu intuitsioon teadis seda ju kogu aeg :) Aga täna ta ei sosista mulle, et see läheb edasi ...täna ma ei palu talt kinnitust, et see kestab lõpuni, et ma suudan sellele naisele anda, mida ma tahan talle anda. Täna ma võtan neid armastuse jääke millegina, milled ma pean juurtest maha kaksama kohe, kui mu süda sekundiks kaitsest loobub. Ja mu süda - ka tema mõistab, et ehk see ongi õige, ehk me armastasime valesti.

Lahkuminek (ja sellega seotud mõtted)

Niisiis, täna sain ma teada, et naine, kellega me paar aastat (varem ta rääkis kolmest, nüüd kahest - eks tema peab arvet, kaks suve igal juhul) koos olime, on leidnud endale uue mehe. Eellugu oli see, et tema jättis mu maha, nagu ikka, ja mina olin esimene hetk väga löödud, aga järgmisel päeval mängisin poolikult kaasa ja lubasin temaga väga jõhker olla, kui ta tagasi tuleb. Lubasin seda nii kuu aega iga kõne ja kahevestluse ajal. Lõpuks leidis ta peolt kaaslase, läks külla, otse voodisse ja voilaa, uus Suur Armastus oligi kohal.

Naljakad on mu enda tunded ...ma eeldasin, et ma olen uue mehe suhtes kade ja tunnen ennast alandatuna, kui selline peaks tekkima (tõsiselt, olin selles pea kindel) - mitte midagi sellist, tegelikult tahtsin ma lihtsalt veenduda, et nad on seksuaaleluga piisavalt kaugele läinud ja tüdruk oli minu jaoks nö. "rüvetatud", tekkis mõne tunniga tunne, et sellest loost ei saa enam midagi tulla ja selline asi on lõplik. Seda enam, et ta oli ka ühe teise mehega tollal ühe öö, kui ma olin tundlikum ja valmis teda igast asendist tagasi võitlema. Enam, paraku, midagi sellist ei olnud - nüüd leidus minu peas dilemma, et ise läksid ja ise tuled; dilemma ehk seetõttu, et see naine ei tule ise tagasi niisama lihtsalt ;) [või ei jõudnud me enda mängudega nii kaugele].

Samuti eeldasin, et kui naine mu maha jätab, siis minus tärkab eriline machism-šovinism ja ma magan paar kuud iga naisega, kes selleks valmis on. Tegelikult sellist tunnet ei olegi, mängisin selle mõttega naca ja kadus ...üks teine naine, kellele olin mõelnud lahkumineku järel ja kes viimase kuuga oli juba ennast mu tulevikukavadesse kinnitanud (ise seda ehk teadmata, sest me ei suhtle praegu) haihtus samuti hetkega - oli selline rebound-mõte lihtsalt.

Mis minus arenes ...selles osas, kuidas suhtes olla, tegelikult eimidagi - mul on üks etalonnaine, sõber, kellesse suhtumine ja tärganud tunded (milles küll lõputu keemia kõrval vähe seksuaalsust, nii veider kui see ka poleks, eriti peale seda, kui ta ühe teise mehega paar kuud koos oli) räägivad enda eest. Selle naisega koos olles tärkavad ambitsioonid, tekib elujanu ning -kirg, tunne, kuidas naine võib meest inspireerida ning panna oma jõudu elulisele edenemisele suunama. Eks seda olegi vaja ja nutta pole siin midagi - see on just see miski, millega too ekskallim hiilata ei suutnud, pigem püüdis ta puuduvat karismat (kui motiveerimisannet) pngete, tülide ning omamoodi vaimse "käeväänamisega" asendada ...loodan, et peale väikest "paastu" suudan need omadused endast mitte küll kõrvaldada, aga mingisse heasse ja ülevasse vormi panna, leida nende tõelise olemuse ja mõtte. Oma labasel kujul on need nö. "negatiivne keemia", miski ahistav ning lendlevust piirav ...loodan leida suhte, milles lendlevust jätkuks lõpuni, õndsate üheksakümnendateni (kui peaks sellised ead tulema).

Viimast "suhet" (sest kui need lõppevad, on jutumärgid omal kohal) omamoodi treeningmänguna võttes jõuan mõneti enda algse intuitsiooni juurde tagasi, nii kurb, kui see ka poleks ...omal mittemidagiütleval moel teadis intuitsioon seda lugu ette - see naine ei ole minu saatus, ta on selle jaoks liiga külm. Suhte alguses mängis ta hiilgavat intellektuaalset sära, keskendatud tähelepanu ning kassilikku teravust - suhte lõpuosas polnud enam midagi sellist märgata (mitte minu silmades, vaid ta väsis kiiresti). Eks ma isegi olin suhte alguses tugevam, mänglevam, tantsisin paremini ja kõike muud ...endas küll näen, kuis joonistub arengumuster, et sellisest tagasilöögist ei pea ennast häiruda laskma. Omamoodi, siiski, mu tüdruk oli allaandja. Allaandja alguses, keskel ja lõpus - allaandja teatud vaimsetes küsimustes, inspiratsioonis ja kunstis.

Alguses tahtsin ma teda õnnelikuks teha, äratada teatud noodi või joone, mida temast mäletasin ...see tõesti peaks seal kuskil olemas olema, mattunud, sumbunud ja valusse kattunud. Tegelikult oli paar hetke, paar meditatsiooni, kui oleks võinud ühte tema hinge külma peidikusse tungida (milliseid on ehk igalühel, nii et see ei ole mingi suur paljastus) - sellised meditatsioonid katkesid, vaatasin kõrvale, magnet ei olnud piisav. See ehk muutis teatud asja võimatuks, kuigi oli kena keemiat, paar ilusat siddhit ning küllaga kuumi hetki, aga ka müstilisema varjundi ning taevalikuma kallakuga. Paraku matsime need pingetesse, mida mu tüdruk iseäranis armastas.

Ma ei tea, kas ma õppisin midagi uut naistest - kuskil siin all, ikka veel, on minu ideaalid, valmis reaalsust taashaarama, kohalduma, uudsete situatsioonide realismi tungima, vahepeal tekkinud kogemust transdenteerima, kuni see muutub mu süvaolemuse täisõiguslikumaks osaks ning arendab mu ideaale. Siiski, ideaalide arenedes ei saa ju vanade ideaalide väärtused kuhugi kaduda, pigem tekib kerge eluline paradoks ning jällegi mõni võhik leiab uusi näivaid vastuolusid mu jutust..

...nii palju siis filosoofiast - point on ehk välja öeldud, minu ekselukaaslane (mis on muidugi täiesti vastuoluline termin, nii et siis lihtsalt ekskaaslane) minu blogis lõpuks (tema tungiva soovi kohaselt) ära kajastatud, siis viimasel hetkel, ning mina ise täiesti rampväsinud uneta ööst (küll teisel põhjusel, sest siis ma veel uusimaid uudiseid enda kohta ei teadnud).

Ja lõpuks, minu elulised plaanid ...kuidagi paiskas see ikkagi prioriteedid segamini - eelnevalt ehk arvestasin, et ta võib tagasi tulla veel vabalt. Ehkki suht lollisti, sest ma ei saa ta vanematega eriti läbi ja tegelikult puudub igasugune eluterve side, see loksus nii paika juba suht alguses. Minu järgmine naine, võibolla, on orb - ma lihtsalt ei taha asjatada mingite vanemate arvamustega, mis baseeruvad õhul ja kuulujuttudel, aga ma ei taha ka üldse mingeid väliseid mõjusid. Elu kaaslane - see võiks olla miski, kus on mina, tema ja teised, mitte igasugused, kelle arvamused, kõhklused ja kahtlused iga hetke mõjutavad ...nii, nimelt, võiks minust tekkida kummalisi pilte. Või pigem siiski mitte-orb, sest kuidas ma saaks näha, kas orvul on ka sisimas immuunsust ja sõltumatust ;)

Energeetiliselt ...ma tunnen, et see kogemus ei andnud palju juurde. Hetkel on tunne, et miski ei ole andnud - pigem on see naine mõne aasta jooksul täie hooga, reeglina põhjendamatult, ent siiski mõjusalt, teinud maha kõiki teisi naisi minu elus ning praegu ei ole ehedat tunnetust ühestki ideaalist selles osas ...nagu, ideaalsest energeetikast, ideaalsest keemiast. Tahaks selle saasta, mis sellest suhtest jäänud - kõik need hingeniidid - alustuseks välja juurida, ennast neist puhastada - siis tekib selgem pilk ning võimalus edasi minna. See naine oli teravalt, tahtetšakrate kaudu minuga ühenduses ...mõni teine naissõbe või kallim on olnud intuitiivselt, emotsionaalselt või muul moel (mitte, et need aspektid poleks ka siin suhtes keskmisest tugevamad olnud) ...pisut tunnen, et see suhe oli intuitiivselt-emotsionaalselt tuim - minu enda panus oli alguses selge, ent mu tüdruk ei olnud kummaski vallas milleski väga kindel, pigem pidas positiivseid asju mingiks muinasjutumaalimaks, kus "elu on see, mis on karm".

Sellega siis lõpetan. See on minu esimene ja viimane avalik postitus selle naise teemal :) Rohkem ma teda enda ellu ei taha - seda kõike oli juba liiga vähe järel, ainult kuuma suhte hõõgus oleks meid uuesti pingetest vabastanud ning kõik ellu äratanud. Aga seda viimast ei saa enam olla, sest see oleks lörtsitud teise mehe s*****ga, kui võib nii labaselt väljenduda ;) Aga elu ...see on üks ilus lugu, mis ennast alati uute armastuste kaudu ilmutab, kuni selle üheni, mis on eluarmastus, igavene ja jääv, varjutades kõik muu - ehk nii? Või olen ma sellest juba möödunud? Kindel on üks, aga sellest ma ei räägi :)