Lahkuminek (ja sellega seotud mõtted)

Niisiis, täna sain ma teada, et naine, kellega me paar aastat (varem ta rääkis kolmest, nüüd kahest - eks tema peab arvet, kaks suve igal juhul) koos olime, on leidnud endale uue mehe. Eellugu oli see, et tema jättis mu maha, nagu ikka, ja mina olin esimene hetk väga löödud, aga järgmisel päeval mängisin poolikult kaasa ja lubasin temaga väga jõhker olla, kui ta tagasi tuleb. Lubasin seda nii kuu aega iga kõne ja kahevestluse ajal. Lõpuks leidis ta peolt kaaslase, läks külla, otse voodisse ja voilaa, uus Suur Armastus oligi kohal.

Naljakad on mu enda tunded ...ma eeldasin, et ma olen uue mehe suhtes kade ja tunnen ennast alandatuna, kui selline peaks tekkima (tõsiselt, olin selles pea kindel) - mitte midagi sellist, tegelikult tahtsin ma lihtsalt veenduda, et nad on seksuaaleluga piisavalt kaugele läinud ja tüdruk oli minu jaoks nö. "rüvetatud", tekkis mõne tunniga tunne, et sellest loost ei saa enam midagi tulla ja selline asi on lõplik. Seda enam, et ta oli ka ühe teise mehega tollal ühe öö, kui ma olin tundlikum ja valmis teda igast asendist tagasi võitlema. Enam, paraku, midagi sellist ei olnud - nüüd leidus minu peas dilemma, et ise läksid ja ise tuled; dilemma ehk seetõttu, et see naine ei tule ise tagasi niisama lihtsalt ;) [või ei jõudnud me enda mängudega nii kaugele].

Samuti eeldasin, et kui naine mu maha jätab, siis minus tärkab eriline machism-šovinism ja ma magan paar kuud iga naisega, kes selleks valmis on. Tegelikult sellist tunnet ei olegi, mängisin selle mõttega naca ja kadus ...üks teine naine, kellele olin mõelnud lahkumineku järel ja kes viimase kuuga oli juba ennast mu tulevikukavadesse kinnitanud (ise seda ehk teadmata, sest me ei suhtle praegu) haihtus samuti hetkega - oli selline rebound-mõte lihtsalt.

Mis minus arenes ...selles osas, kuidas suhtes olla, tegelikult eimidagi - mul on üks etalonnaine, sõber, kellesse suhtumine ja tärganud tunded (milles küll lõputu keemia kõrval vähe seksuaalsust, nii veider kui see ka poleks, eriti peale seda, kui ta ühe teise mehega paar kuud koos oli) räägivad enda eest. Selle naisega koos olles tärkavad ambitsioonid, tekib elujanu ning -kirg, tunne, kuidas naine võib meest inspireerida ning panna oma jõudu elulisele edenemisele suunama. Eks seda olegi vaja ja nutta pole siin midagi - see on just see miski, millega too ekskallim hiilata ei suutnud, pigem püüdis ta puuduvat karismat (kui motiveerimisannet) pngete, tülide ning omamoodi vaimse "käeväänamisega" asendada ...loodan, et peale väikest "paastu" suudan need omadused endast mitte küll kõrvaldada, aga mingisse heasse ja ülevasse vormi panna, leida nende tõelise olemuse ja mõtte. Oma labasel kujul on need nö. "negatiivne keemia", miski ahistav ning lendlevust piirav ...loodan leida suhte, milles lendlevust jätkuks lõpuni, õndsate üheksakümnendateni (kui peaks sellised ead tulema).

Viimast "suhet" (sest kui need lõppevad, on jutumärgid omal kohal) omamoodi treeningmänguna võttes jõuan mõneti enda algse intuitsiooni juurde tagasi, nii kurb, kui see ka poleks ...omal mittemidagiütleval moel teadis intuitsioon seda lugu ette - see naine ei ole minu saatus, ta on selle jaoks liiga külm. Suhte alguses mängis ta hiilgavat intellektuaalset sära, keskendatud tähelepanu ning kassilikku teravust - suhte lõpuosas polnud enam midagi sellist märgata (mitte minu silmades, vaid ta väsis kiiresti). Eks ma isegi olin suhte alguses tugevam, mänglevam, tantsisin paremini ja kõike muud ...endas küll näen, kuis joonistub arengumuster, et sellisest tagasilöögist ei pea ennast häiruda laskma. Omamoodi, siiski, mu tüdruk oli allaandja. Allaandja alguses, keskel ja lõpus - allaandja teatud vaimsetes küsimustes, inspiratsioonis ja kunstis.

Alguses tahtsin ma teda õnnelikuks teha, äratada teatud noodi või joone, mida temast mäletasin ...see tõesti peaks seal kuskil olemas olema, mattunud, sumbunud ja valusse kattunud. Tegelikult oli paar hetke, paar meditatsiooni, kui oleks võinud ühte tema hinge külma peidikusse tungida (milliseid on ehk igalühel, nii et see ei ole mingi suur paljastus) - sellised meditatsioonid katkesid, vaatasin kõrvale, magnet ei olnud piisav. See ehk muutis teatud asja võimatuks, kuigi oli kena keemiat, paar ilusat siddhit ning küllaga kuumi hetki, aga ka müstilisema varjundi ning taevalikuma kallakuga. Paraku matsime need pingetesse, mida mu tüdruk iseäranis armastas.

Ma ei tea, kas ma õppisin midagi uut naistest - kuskil siin all, ikka veel, on minu ideaalid, valmis reaalsust taashaarama, kohalduma, uudsete situatsioonide realismi tungima, vahepeal tekkinud kogemust transdenteerima, kuni see muutub mu süvaolemuse täisõiguslikumaks osaks ning arendab mu ideaale. Siiski, ideaalide arenedes ei saa ju vanade ideaalide väärtused kuhugi kaduda, pigem tekib kerge eluline paradoks ning jällegi mõni võhik leiab uusi näivaid vastuolusid mu jutust..

...nii palju siis filosoofiast - point on ehk välja öeldud, minu ekselukaaslane (mis on muidugi täiesti vastuoluline termin, nii et siis lihtsalt ekskaaslane) minu blogis lõpuks (tema tungiva soovi kohaselt) ära kajastatud, siis viimasel hetkel, ning mina ise täiesti rampväsinud uneta ööst (küll teisel põhjusel, sest siis ma veel uusimaid uudiseid enda kohta ei teadnud).

Ja lõpuks, minu elulised plaanid ...kuidagi paiskas see ikkagi prioriteedid segamini - eelnevalt ehk arvestasin, et ta võib tagasi tulla veel vabalt. Ehkki suht lollisti, sest ma ei saa ta vanematega eriti läbi ja tegelikult puudub igasugune eluterve side, see loksus nii paika juba suht alguses. Minu järgmine naine, võibolla, on orb - ma lihtsalt ei taha asjatada mingite vanemate arvamustega, mis baseeruvad õhul ja kuulujuttudel, aga ma ei taha ka üldse mingeid väliseid mõjusid. Elu kaaslane - see võiks olla miski, kus on mina, tema ja teised, mitte igasugused, kelle arvamused, kõhklused ja kahtlused iga hetke mõjutavad ...nii, nimelt, võiks minust tekkida kummalisi pilte. Või pigem siiski mitte-orb, sest kuidas ma saaks näha, kas orvul on ka sisimas immuunsust ja sõltumatust ;)

Energeetiliselt ...ma tunnen, et see kogemus ei andnud palju juurde. Hetkel on tunne, et miski ei ole andnud - pigem on see naine mõne aasta jooksul täie hooga, reeglina põhjendamatult, ent siiski mõjusalt, teinud maha kõiki teisi naisi minu elus ning praegu ei ole ehedat tunnetust ühestki ideaalist selles osas ...nagu, ideaalsest energeetikast, ideaalsest keemiast. Tahaks selle saasta, mis sellest suhtest jäänud - kõik need hingeniidid - alustuseks välja juurida, ennast neist puhastada - siis tekib selgem pilk ning võimalus edasi minna. See naine oli teravalt, tahtetšakrate kaudu minuga ühenduses ...mõni teine naissõbe või kallim on olnud intuitiivselt, emotsionaalselt või muul moel (mitte, et need aspektid poleks ka siin suhtes keskmisest tugevamad olnud) ...pisut tunnen, et see suhe oli intuitiivselt-emotsionaalselt tuim - minu enda panus oli alguses selge, ent mu tüdruk ei olnud kummaski vallas milleski väga kindel, pigem pidas positiivseid asju mingiks muinasjutumaalimaks, kus "elu on see, mis on karm".

Sellega siis lõpetan. See on minu esimene ja viimane avalik postitus selle naise teemal :) Rohkem ma teda enda ellu ei taha - seda kõike oli juba liiga vähe järel, ainult kuuma suhte hõõgus oleks meid uuesti pingetest vabastanud ning kõik ellu äratanud. Aga seda viimast ei saa enam olla, sest see oleks lörtsitud teise mehe s*****ga, kui võib nii labaselt väljenduda ;) Aga elu ...see on üks ilus lugu, mis ennast alati uute armastuste kaudu ilmutab, kuni selle üheni, mis on eluarmastus, igavene ja jääv, varjutades kõik muu - ehk nii? Või olen ma sellest juba möödunud? Kindel on üks, aga sellest ma ei räägi :)