Kolm.

See on juba kolmas postitus samal teemal - või vähemalt veel tajutavalt sama teema ümber tiirlemas ;) Varsti ma lõpetan selle jama ära ja kirjutan siia omaenese stiilis natuke kõrvaltvaataja pilguga asju, aga hetkel sama hästi kui pean päevikut. Ja päevikukirje see ongi, ehe blogi..

Niisiis on mu viimased nädalad möödunud kõikuvalt nii, et olin päevi - või ka üle nädala, ajaarvamine on natuke sassis - üsnagi šokis jne.. oma lahkuminekust. Oleks võinud juba ammu olla, aga nagu siin blogis ka kajastasin, mõni uudis tuli praegu :) Enne seda polnud muud, kui kannatlik olla ja natuke kuri ;) - ja muidugi kergelt veeretada mõtet, et lõpetaks selle jama ära. Või päris raskelt :) Ikkagi oli šokeeriv uudis see, et äkki polegi enam midagi mõelda, kõik on otsustatud ja lõpetatud juba selle aja peale, kõik sammud, tõuked ja poolikud otsused on kandnud vilja.

Nüüd, viimased paar päeva, olen ma olnud üsnagi heas meeleolus - tegelikult tegelnud hoopis muude asjadega, kui armastuse küsimused. Ja sellel on mitu põhjust.

Esiteks, peale suve algust - kui istusin päris mitu nädalat pimedas ruumis ja tegelesin 24h ööpäevas (ja see peaaegu ei ole metafoorne väljendus) teoreemitõestamise keele õppimise ning ühe konkreetse konjektuuri uurimise ja selle võimalike tõestuskäikude läbi käimisega - läksin maale värske õhu kätte ja tegin pisut tööd; mõõdukalt. Seejärel tulin teise maakohta ja hakkasin parandama maja - suht nii vahelduva eduga, aga ma loodan selle talveks elamiskõlblikuks saada (tegelikult loodan ma järgmine aasta üldse veel ühe nullist ehitada, mul on üsna ulmelised plaanid peas, aga reeglina - mõtlen: "aasta pärast", teen viie pärast) ..parandan seda nüüd, igasugu poste pannud, vaadanud ja mõelnud ja hakanud tundma igati, et maja ehitamises ei ole midagi ebarealistlikku, eriti kui metsast puid võtta jne..

Aga selle viimasega seoses avastasin ükspäev, et ma olen päris tugev juba. Ma ei mäleta, kolm-neli aastat tagasi olin ehk sama tugev, ehk tugevam - aga ma kahtlustan, et mitte päris. Täiesti võimalik, et ma olen üllatuslikult sattunud füüsilisse vormi, millist polegi kunagi olnud (vähemalt mõnes osas, sest eks see füüsiline vorm on ka sajatahuline asi ja seda võib saavutada üht- ja teistpidi) ..ma kahtlustan, et ma olen sattunud heasse vormi puhtalt stressist, see pidi üsnagi tavaline olema :) Aga see avastus vähendas minu kaotusvalu, ütleme nii, olematuks. Tegelikult seda ikkagi veel on, aga see andis tugeva puuduva tõuke ..mis ei ole päris täpselt see, kuidas ma seda kujutlesin (ma ikkagi ootasin, et see on seotud rohkem asjade selgeks mõtlemisega), aga on siiski ootuspärane omamoodi ..vähemalt üks minu viiest või kümnest kõige tugevamast asjassepuutuvast instinktikomplektist peaks kindlasti just nii käituma ja tundma asjade suhtes :) Ülejäänud siis järelikult olidki juba ära veennud ennast peaaegu ja vajasid konsensuslikku kooskõlastust..

..tegelikult, muidugi, mõtlesin ka muud. Ma mõtlesin sellele, üle ja üle, et see side ei olnud nii lähedane, kui oleks võinud. Mõni sõprus on olnud lähedasem (ok, mitte just paljud) - ja kui lähedus on tõeline lähedus, täiskomplekt, mitte mõni üksik aspekt, siis otse loomulikult see ei olnud eriti lähedane. Lähedus, teadupärast, ei pöördu nii kergesti kellegi vastu. Ausalt. Kuigi mu suhtepartner uskus, et sõprus ja kirg ei käigi kokku. Ju ta siis vältis sõprust.

Teiseks, mõtlesin ..tegelikult, vaadates tagasi - ega mu partner ei saanud minu mõttemaailmast, arusaamadest ja sisemisest loogikast üldsegi nii hästi aru. Ta justkui sai, justkui tundis neid samu asju ja näitas välja - aga ma ei tea, mida ta teadvustas. Ja ta ei rääkinud mulle palju uut, ei osutanud ega viidanud, mis puudutab teatud ..vaimsust, äkki. Ma olen kindel, et tal oli annet - aga äkki igal naisel on annet, taju, arusaamist vaimsusest, tunnetest ja nende loogikast. Mul on, praegu, äkitselt selline tunne, et me ei olnud selles mõttes päris võrdsed partnerid ..et tegelikult, kuigi ma unustasin selle korraks, otsin ma naist, kes oleks teatud asjades sama kindel ja selgepilguline, kui mina. Kuivõrd ma olen seda teatud asjades ja just nendes, mis on mulle eriti olulised - mitte ilmtingimata igale teisele ;)

Selline ..suhte mahakäimist näitab äkki see, kui sa õpid lahkuminekust iga päevaga sama palju, kui palju õppisid suhtest viimase, eelviimase või eel-eelviimase kuuga.

Ja tunne ..nii lihtne see ei ole, kui ma siin kirjeldasin - tunne on, nagu oleks mu vaimuseljas väga raske raskus, midagi, mis peaaegu maadligi surub ja nägemise väga väiksele alale vähendab, peaaegu tumedaks-pimedaks, nii et näen väikest ala enda ette. Ja see raskus ..teine tunne on, et mul on just parajalt jõudu, et seda raskust kanda ja sellega edasi minna - väikeste, kindlate ja sihikindlate sammudega, sedasi rühkida. Et on rida asju, mida tuleb hoida sedasi püsimas, mis on hetkel üsna rasked, ja lihtsalt minna. Et tegelikult on ees väga sirge tee ja tuleb lihtsalt astuda ning üks hetk vabaneb sellest raskusest - et kuskil, samuti päris hästi nähtaval, on selle mäe tipp või oru põhi või misiganes; mingi koht, kuhu on vaja jõuda.

Ja muidugi, selle kõige kõrvalt õpin ma heliprogrammeerimise keelt "ChucK", mida soovitan igale tõsisele programmeerijale, kes tahab algoritmilist muusikat teha. See keel, kahjuks, ei ole veel arenenud päris sinna, kus ta peaks olema - nii et sama hästi võib sellelt vikipeedia lehelt oma maitsele vastava valiku teha - ja samuti eeldab see tõesti täiesti vaba koodikirjutamise oskust; kes asju design patternitest ja suurtest valmis frameworkidest ja komponentidest kokku paneb, peaks mõnda muud vahendit uurima pigem. Aga see keel - oma idee, loogika ja aluspõhjaga - on tõesti väga hea. Seal on mitmeid innovatiivseid ideid. Ja siin ka väike jahutus, et süntaks on C/Java laadne - ehk siis nii viie või isegi pea kümne aasta võrra liiga kole. Aeg on ju edasi läinud, klassikaline C stiilis for tsükkel on, ausalt, üle jada itereerimiseks ikka väga rõve asi. Aga samas on selle keele mudel ja semantika - mis on siiski palju tähtsam - ägedad ja innovaatilised. Kindla peale on see keel innovatiivne - kuigi ka sama palju eksperimentaalne, hetkel. Võimalik, et samade tegijate järgmine keel muutub standardiks.

Ja seda keelt, muidugi, õpin selleks, et teha suve lõpuks üks lugu muusikat. Ma ei ole kunagi seda nii tõsiselt ette võtnud, aga nüüd on igaljuhul suur osa manuaale läbi loetud, mu arvutis on (lisaks sellele keelele) üle saja muusikaprogrammi (ehk siis kõik vabavara, mida ma debiani repost leidsin) ja ma olen neist oma kümnega ka tutvunud korralikult :) Ainus asi, mis siit puudu on, on sünt - mingi arvutiga ühendatava midi klaveri peaks ka tekitama lähiajal, sest puhtalt ainult algoritmiliselt midagi head teha ju ei saa, peab ikka mõni reaalajas mu puudutusi ja tundeid tajuv masin ka olema. Ja üks lugu suve lõpuks on ehk ..noh, minu jaoks praegu ehk umbes sama keerukas ülesanne, kui üks maja suve lõpuks :) Sest ma tahan tõesti, et see oleks hea lugu - mingit suvalist jama olen ma juba kolm lugu teinud viimase paari nädalaga. So. erinevate programmide katsetena siis.

Ja siis, lisaks, on ka paar kavandamisel arvutiprogrammi vms., millest ei ole veel kohane kirjutada :) Aga see kivi, mida ma tassin vaimselt - kui ma suve lõpuks (või sügise - ehk siis, kui liiga külmaks läheb) olen teinud maja, loo ja käivitanud ühe nendest tarkvaraasjadest, siis on see veetud umbes poolele teele. Teine pool teed on seotud siseilmaga.