Armastuse tähendusest, mõned võimalused-mõtted

Kõigepealt viitaksin peaaegu et teemasse eilsele New Scientisti artiklile biosemiootikast. Maailm on muutumas, ütleme nii.

Ja kuna eelmised kolm sissekannet on päeviku vormis, siis tänastest tegemistest ka üks lõik - majale ühe posti püsti pannud ja ülejäänusid kindlustanud (ehk siis väga vähe teinud). ChucKi õppimisega olen sealmaal, et mitmesuguseid sissejuhatavaid artikleid ja teadusartikleid lugenud paraja portsu (otse loomulikult); lugesin põgusalt läbi standardklasside nimekirja ja kirjeldused, mingeid referentse ja vikit ning katsetasin hulgi näiteid. Seda kõike mitte täna, vaid üldse :) Eile-täna olen lugenud referentsi ja manuaali (vaheldumisi) ..nüüd manuaali 90-110 lk. on läinud keeruliseks, siiamaani oli kõigest võimalik esimesel lugemisel aru saada. Kokku on seda manuaali 188 lk., peale seda peaks alused paigas olema ja saab hakata sisuliselt uurima, kuidas sellega ikkagi midagi ära teha :) Ma põhimõtteliselt ei saa üldse aru, mis erinevgus selle referentsil ja manuaalil on - nagu öeldud, olen neid kordamööda lugenud. Erinevusi leida ei ole lihtne, aga ma ei saa aru, kumb siis ikkagi täit infot sisaldab või uuemat vms. :) Ma kahtlustan, et väga palju asju on sealt anyway välja jäetud, mõlemast. Kolmas nähtus, et asja segaseks ajada, on manuaal vikis, mida kasutajad muudavad ja mis sisaldab samuti osaliselt sama teksti - aga tundub, et mitmeid täiendavaid peatükke. Igaljuhul on PDF mulle hetkel kõige mugavam formaat, nii et loen programmiga kaasas olnud manuaali :)

Kogu see manuaalilugemine - ma tahan ühte lugu muusikat teha. Sellist, mis kõlaks, nagu ma mõtlen ..ma olemasolevate programmidega ei oska või ei taha, aga kui programmeerida see lugu valmis, siis on asjalood teised - ma tahan selle helilaine valmis teha. Selleks pean ma õppima ühe heliprogemise keele hästi selgeks ja ChucK on valik. See on ka otsapidi lihtsalt vabandus jälle üks uus keel õppida :)

Armastusest, ma mõtlesin..

Üks võimalus on yin-yang ..seda mudelit ma olen ammu pooldanud, yin-yang mudelit. See on see, et mees esindab tahet ja naine taju, kui väga lihtsustada. Ok, paraku näitab elu kahte asja:

1. See kehtib väga hästi [ka minu viimases suhtes].
2. See ei meeldi mulle päriselt, et see nii hästi kehtib.
3. Lähtudes 1.-st ja peamiselt 2.-st tahaks ma seda mudelit laiendada ja selle nüansse leida, mis paneks selle päriselt kehtima.

Ütleme ausalt, et minu jaoks ei ole armastuses mitte midagi huvitavat (või noh, eks vist ära tuleb see ikkagi teha ka seljuhul), kui see seisneb selles, et mees esindab tahet ja kindlust ning naine lihtsalt voolab kaasa või vormub selle tahte põhjal. Ja ometigi ..ütleme nii, et ma olen tajunud täpselt sellisena asju praegu. Selles viimases suhtes ei olnud nähtaval otsuseid ja suundi mu naises, millele ma mingit temavälist allikat ei oleks leidnud ..kõige selgem signaal sellest oli see, et kui ma ei olnud laetud ja kutsusin teda enda juurde, ta ei tulnud; kui ma kasutasin vaimset energiat ja tõin ta, ta tuli. See ei ole alati nähtav, aga kuskilt see joonistub nii välja - see kehtib üheselt, ilma eranditeta. Või kas just kehtib, aga kehtis selles suhtes :) Tegelikult olen ma seda läbi elu naiste juures täheldanud - või noh, ütleme sellest ajast, kui mu taju ja emotsioonid üldse korralikult välja arenesid; lapsena toimis mu intuitsioon teisiti ja loomulikult tajusin ma ennast lapsena. Selline yin ja yang ..ok, see on labane.

Teisalt, et olla täpne - nii lihtne see pilt ka ei olnud ka praegu. See, et üldse see kokkutoov alkeemiline jõud oleks, on vaja ka väliseid jõudusid - või et olla täpsem, sisemisi, sest ega need ühelegi välisele entiteedile ei allu rohkem, kui endale; ehk siis, irratsionaalseid kosmilisi jõudusid, nagu ma selle hea meelega natuke müstitsistlikult sõnastaksin. See teine jõud pakub natuke lohutust ja see on see, mida kutsuksin alkeemiaks ..aga seegi ei anna asjale seda jumet, mis sellel olla võiks - see annab ainult selle, et ega yangil seda jõudu ei olegi, kui sisemine ise ei taha; kui miski sügavam, suurem ja igavesem, kui meie ajaline ise, ei pea seda õigeks ..ajaline ise saab seda sügavust natuke mõjutada, aga kui lõpetada, siis see sügavus läheb omasoodu edasi. Ja seegi sügavus jätab võimalused ja mänguruumi, annab vabaduse vigu teha.

Nii et yang on tahe, yin on taju ja kuskilt sügavalt pulbitseb tahet ning avanevad tajuväljad, mees on esimese ja naine teise mediaator.

Siiski on ka vaba tahe ja lõpuks see ongi ..kui ma olen suhtes, siis ma tahan, et teine pool oleks tugev, baseeruks vabal tahtel ning oleks valmis minema läbi tule ja vee, ohtude ja takistuste - millest hullemad, ilmselgelt, on vaimsed (aga ega need füüsilisedki kerged ei ole). Ja millest see vaba tahe lähtub?

Ma ise arvan, et vaba tahe lähtub ja saab lähtuda selgest teineteisenägemisest - sügavast nägemisest, sügavast mõistmisest ja kogemusest. See saab lähtuda sellest, kui see nägemus fikseerida, mõista, sügavalt läbi tunnetada ning seejärel, kindlasti, uskuda. Uskuda jõuliselt ja kindlalt - naised, näiteks, kustuvad, kui neisse mitte uskuda; kui kaotada see pilk, millega neid nägid alguses (või noh, siis, kui tõesti nägid) ..ja ega ma ise ka parem ei ole - ei huvita mind see, kes ei taju mind ja mu sügavamat olemust, kes ei mäleta hetki ja tahkusid ega näe läbi pealiskaudsuse tihke sudu. Sest tõesti, isegi usaldada ei saa ju teist inimest, kui sa lased igal kahtlusel ennast heidutada, kuulad iga kõrva sosistatud kahtluseõhutust ning püüad ennast kaitsta selle eest, mida ta kunagi ei teeks ..ja see on kerge tulema, kui ei ole selget tahet ning kindlat pilku.

Samuti, mida mina olen rikkunud ja meie oleme rikkunud ..kaasa tuleb minna sellega, mis on hea, kui see ärkab ja on sügav-südamest; siis mõnd võimumängu mängida ei tohiks olla mahti. Ja samuti, kui midagi ei ole, siis ei pea midagi üritama - ja see eeldab usaldust, mis eeldab usaldusväärsust ja selle usaldusväärsuse üles näitamist; tegelikult eeldab see seda, et ei jäeta teisele isegi võimalust kahelda, kui on tunne, et ta võiks praegu kahelda. Aga üldiselt on see keerukas mäng, mis ei eelda midagi - sest kuidas saaks usaldus kasvada, kui polegi võimalust mitte usaldada? Ja muide, saab sedagi, et pole võimalust mitte usaldada, aga ikka kahtlustad :) Siin peaks tegelikult mõlemad tahtma, mõlemad sihikindlalt liikuma ja mõlemad pingutama - usalduse lõhkumine on lihtne ja selle ehitamine keerukas, nagu kõik teavad ja nagu iga asjaga; mõni tüli võib ärgitada iha, aga kui see purustab usaldust, siis ei ole see lõpuks seda väärt.

Ja viimaks ..mida minu viimases suhtes kuigivõrd ei olnud, aga mida ma hindan - kui inimesed sobivad, siis on nagu magnetid, on lõputult kerge lõputult sünkroonis olek, lihtne ja lendlev, kõik juhtub ja kõik toimub. Liblikad. Meil oli mingit raskust, mis seda rikkus ..kunagi, või ehk ka praegu, ühe tüdrukuga on mul seda väga palju - ma ütleks, lõputult ..temaga ei ole meil tahte harmooniat, tõmmet, kindlust - tegelikult teravust; meil on tahte harmoonia, aga meil ei ole seda, mis sunniks kokku. On liigpalju vabadust ..nii ma usun, et tõeline armumine ei pruugi viia armastuseni, sest see on liiga kerge. Ja see on üks - mõelda, kuidas see sobib

..terava tahte põimumine, need järsud ja raudsed noodid, mis ühest armusuhtest läbi jooksevad; vabadus, voolamine ja lendlemine, sünkronisatsioon ning inspiratsioon - nii, nagu need tõelise armumise juures peavad olema, aga tõelises armastuses veel sügavamalt ..kas on minu armastuse kujutlus illusoorne visioon või miski, mida ma pean läbi kogema ja tundma ning mis juhtub? Senini, pean tagasihoidlikult mainima, on elu kogemused osanud mu kõige julgemad lootused kordades ületada :) - nii et ma usun, et seegi nägemus suhtest ei vasta mitte ainult mõnele muinasjutule ja rahvamüüdile, vaid siiski minu enda sügavatele instinktidele, mis räägivad just sellest, mida ma tegema-kogema pean ..tegelikult, ma ju tean - see kõik on võimalik. Aga kui see on võimalik, ja see on ilus, ja mina seda tahan - siis tahab keegi veel. On võimalik ja on tahetud, siis ka juhtub - ja siis on realistlik. Kõik, mis on ilus ja saavutatav, on realistlik ..aga see suhte kolmas komponent, juhitamatu ja iseseisev alkeemia, need ületamatud jõud, mis löövad kokku ja lahku, piinavad ja õhku tõstavad; magnetid, resonantsid, sünkroonsed tunded ja kõik muu - eks see ei sõltu meist, aga kuidagi ta ikka sõltub millestki; eks seegi kõik, kui see on ilus, tahab olla ja eksisteerida; eks seegi, kes seda alkeemiat esindab, olgu see meie keha ensüümides-hormoonides, mõnes kõrgemas tahtes või looduse lõhnades ja värvides, seegi tahab ju kogeda ikka head; nii et kolm tahavad armastust, kohe kindlasti, ja kolme tahtest piisab - siis armastus on.

Nii et armastus on ..seda tasub uskuda, sest ei ole usku, ei ole tahet; ei ole tahet, siis armastust ei ole. Armastus - kui usud, siis tahad; kui tahad, siis on. Ja ei ole äri, ei ole labane, ei ole need instinktid, mis assotsieeruvad nüri ning madalaga - on kõik instinktid, just selles kompotis, mis vastab meie ja armastatu väärtushinnangutele ning meie alkeemia sisemisele olemusele; aga meie alkeemia, miski, see tuleb ära tunda ja seda tuleb otsida ..ja seda ei saa tõmmata, nõuda ega sisemise jõuga saavutada, sest see ei ole midagi väärt, kui ei ületa meie lootusi-ootusi ..kui just sellega ei ületagi, et vastab täpselt ;)