Kivi

Lugesin just häid Fowlesi tsitaate - http://et.wikiquote.org/wiki/Maag - ja jäin neile mõtlema. Parafraseerisin ühe neist - "küünik ei ole definitsiooni kohaselt mitte inimene, kes on mõistnud, et teatud head asjad on võimatud, vaid lihtsalt inimene, kes on neis asjus täiesti lootusetu". Selliste väikeste, aga oluliste nüansside märkamine on minu meelest oluline. Otse loomulikult ei loe ma tsitaate kui mingeid suvalisi kontekstist väljarebitud lauseid kuskilt netist, vaid olen ka raamatut lugenud ja see on teatud aja mu lemmikraamat olnud ;) - ütleme, kuu :) ..aga see viimane on ka päris pikk aeg, tollal vahetusid mu edetabelid palju kiiremini. Lapsena lugesin ma mõnikord mitu raamatut päevas - näiteks ühe ööga külas teel Saaremaalt Tallinnasse kolm Pratchetti raamatut lihtsal põhjusel, et need olid seal olemas. Või kunagi Kafka kõik tekstid (3 romaani ja novellid) ja Borgese kõik tõlgitud tekstid (lihtsalt novellid vist) kahe-kolme päevaga kaks korda. Lihtsalt, need olid nii head. Borges on siiani mu lemmikraamatute nimekirjas - Maag on selles nimekirjas, et ma mäletan halvasti ja peaks üle lugema, aga saan seekord ilmselt isegi suurema elamuse, kuna kogemust kogutud suuremas koguses kõik see aeg :) Fowles, ühesõnaga, on hea.

Ma mõtlesin sellele kivile. Ütlesin, et on selline tunne, nagu tassiks seljas kivi - see elu praegu. Siis nimetasin mingi hulga asju, milles see kivi seisneb ..aga ei ole, ei ole need asjad :) Seletada püüdes kaob sisu mõnikord ära - aga nagu Folwes ütleb, ei tähenda see, kui me ei ole võimelised sügavaid tundeid väljendama, alati seda, et neid ei ole. Pigem tähendab see seda, et need ei pruugi mõnikord õiget vastukaja saada - muutuksime valesti mõistetud inimesteks, milliseid on palju. Nii et tasub ikka õppida oma sügavusi väljendama - sõnades, tegudes ja liigutustes, hääletoonis ning olemuses.

Mul on viimased päevad, kohati - eriti üleeile - olnud tunne, nagu kannaksin ma seljas rasket kivi. Mitte siis maailma kannatusi ega inimkonna õnnetuid otsuseid - neid kanname me kõik -, küll aga midagi olulist minust endast ..ma ei ole suitsetanud mõned nädalad (ja see on juba mitmele proovile vastu pidanud, kus minu läheduses suitsetatakse või keegi unustab tubakapaki maha), teiseks olen ma südamest haavatud, samas tunnen ma, et ma ei ole oma vaimu eest hoolt kandnud - see on ekslev ja rahutu, kõike muud, kui zen; tegelikult on minu probleem selles, et see ei ole seiklev, ekslev ja vaimustunult rahutu, vaid see on ekslevalt ekslev ja ennastunustanult rahutu -; lõpuks ei ole ma teinud asju, mida ma tahan teha. Ma tahan viljapuuaeda, maja ja oma isiklikku muusikapala - jättes välja kõik arvutiprogrammid, süstaharjutused ja palju muud, mida ma ka tahan. Ilmselt on isetehtud muusikapala saavutamine kõige raskem (kui trashida kõik ebakvaliteetne saast, mida ma teen, aga ka omapärased, kuid siiski poolikud lood), maja saavutamine teisel kohal ja mittesuitsetamine juba kena hoo sisse saanud. Zeni ma sellesse toplisti ei pane, sest seda ei "saavutata", nagu võiks tähenärijalikult mainida - ja tähenärijalikult mainimine on justnimelt minu teema, või isegi lihtsalt käitumine, nagu oleks mulle kõike juba tähenärijalikult mainitud, mida mainida saab, et keegi teine ei tunneks kohustust mind tähenärijalikult parandada. Sest tähenärijaid kipub eristama see, et erinevalt kõigist teistest on neil õigus - ja sealjuures üsna täpselt õigus. Võimalikkuse piires siis. Nii et pigem meeldiks mulle, kui märkuse teeb keegi teine, mõni selline loll, kes ei saanud täpselt aru ja üritab nüüd oma väärarusaama minu arvele kirjutada ja teistsuguseks väärarusaamaks ära parandada ;) Või mõne tema iidoli või traditsioonilooja-etaloni meelest siis väärtarusaamaks. Niisiis zeni selles listis ei ole. Aga see list teeb kokku kivi - ütleme nii, psühholoogilise surve. Ja see kivi, ilmselgelt, tuleb vedada mäe tippu - ja siin jääb sõnadest väheks. Minu alateadvus teab, minu hing teab, peaaegu et ma ise tean, kuhu see kivi tuleb tassida ja milles see seisneb - aga aruka olendina näen ma korraga ühte sammu, sest muidu lobiseks ma kõik välja ja kurjad vaimud hakkaks mind takistama. Või, ütleme nii, surnud hinged. Või täpsustame - inimesed, kes juhuslikult mu mõttekäike järgivad ja samas mulle ebasoodsat pinnast püüavad luua; püüdlevad lausa ise mulle ebasoodsaks pinnaseks olemise suunas. Nii et ma palju ette ei tea - aga kivi on reaalne, mägi on reaalne ja mäe tipp paistab silmapiiril, mis sest, et ma seda seal päris hästi ei näe. Ma olen paslikult lühinägelik, otseses ja ülekantud mõttes - just sobival määral, et natuke oma peaga mõelda ka vaatamise asemel. Ja just sobival määral, et suurima pingutusega üsna hästi näha :) Aga see tassimine ..see on meeldiv tunne - meeldiv sellepärast, et ma tunnen üsna hästi selle kivi raskust ja olen teadlik asjaolust, et see on mulle just paraja suurusega kivi. Oleks natuke raskem, siis ma teeks iga viie minuti järel puhkuse - ja teate, mis on, kui mittesuitsetamisest iga viie minuti järel puhkus teha? See on kopsudele halb - ja mitte ainult. Samas on see piisavalt raske kivi, et mu vaim läheb silmnähtavalt tugevamaks - mitte selles mõttes, et ma kiiremini arvutaks või kergemini aru saaks, kuidas minu raske töö võiks tegelikult olla suur pingutus minu enda vastu (nagu nii mõnigi raske töö, mida ma näen inimesi tegemas, on iseendale augu kaevamine - paremal juhul nad ei arva, et kaevavad seda kellelegi teisele, vaid mõtlevad näiteks, et kaevavad keldrit); mitte ka selles mõttes, et ma paremini aru saaks, mis minu ümber toimub ..mu vaim läheb tugevamaks selles mõttes, et ma jõuan sellega järgmine kord raskema kivi üles tõsta. Vähemalt korraks. Ja see on päris hea tugevus võrreldes nende teistega.

Tegelikult väljendub see kõik tantsimises. Kui meil on tõsiselt häid, huvitavaid ja vajalikke elukogemusi, siis paraneb meie tants. See muutub lihvitumaks, keerukamaks, tundelisemaks ning jõulisemaks, kindlamaks ja tugevamaks - see omadussõna, mida ma silmas pean, on see, mille ma sellest oluliste aspektide nimekirjast välja jätsin. See areneb minus hetkel ..tänu sellele kivile. Ja see ei ole kergus ega võluvus - see on just vastupidi; see, mis ei saaks eksisteerida koos kerguse ja võluvusega siis, kui meil oleks ainult argiloogika oma lihtsas robustsuses. Kui elu ei koosneks koanidest. See on polaarne vastand, ent sama hea ja paremal juhul kerguse ja võluvusega harmoonias. Ma lausa ei oska tantsida praegu - kuigi mul ilmselt tuleks seda lihtsalt teha suvalises kohas, et võõrastelt inimestelt komplimente saada ja selle üle rõõmustada (õnneks ei ole kombeks kellelegi mainida, kui tema stiil, stiilid või stiilitus ei meeldi - see kehtib lihtsalt alati ju valdava enamuse kohta -, nii et ikka ainutl komplimenddi :P) ..aga see ei ole oskus, ma ei ole vaba ja kerge - pigem näen ma palju vaeva, et muusikasse sisse minna, tõesti süvenen (selle asemel, et see mind õhku tõstaks ja kaasa haaraks - või lihtsalt viimast, näiteks vette tõmbaks ja kaasa haaraks) - ja siis olen tõesti muusikas. Aga samas natuke kripeldab - ma otsin midagi. Tegelikult ma muutun - ja selline muutumine, kasv, kui sa ei ole enam üks ega ka veel teine, see kripeldab. See on sundseis - sa ilmselgelt ei taha neid valikuid, mida sa näed, aga see ei ole triviaalne leida see valik, mida sa tahad. Sa astud sammu igas suunas ja sammu igast suunast tagasi - mis moodustab huvitavaid kujundeid, aga eimidagi enamat. Ja nii kõiges. Näiteks armastust otsime me nii - aga see tuli alles analoogiana pähe (kuigi ma olen siin sellest viimasel ajal palju kirjutanud) -; armastusele lisaks on kogu elu mõnikord selline. See on kasv - juhtida ennast läbi segaduse, olla korraga mitut asja, teadja ja mitteteadja, õpetaja ja õpilane. Sest, nagu ikka, ma ei usu välisesse õpetusse - või usun, aga tõesti, see kipub olema liiga omavaateid pealesuruv tundetujama. Selles ei ole tuuma. Vahel harva on - ja siis enam ei ole, kuigi inimene on sama. Me arvame, et me liigume ruumi mõõtmetes, aga kerge on mõnes muus mõõtmes just see kraadike kõrvale astuda, et me näeme sama inimese teist nägu - ja meile ei meeldi, mida me näeme. Ma kannan seda kivi nii, et miski minus teab, kuhu see kanda; miski minus teab, mida kanda - ja miski minus rahuldub teadmisega, et kui teha seda, mida need teised miskid (kaks pluss sada) ette ütlevad, nimelt siis kanda kivi, siis on ootamas suur nauding. Nauding kui elurõõm - mitte kui midagi labast ja nõmedat, mida üks elurõõmutu õnnetu küüniline muinasjutuvihkaja naudinguks nimetab; nauding kui veel väga palju asju ja ka see, mida üks elurõõmutu ... naudinguks nimetab (vähemalt mõni variatsioon sellest). Ehk siis - selline kivi, mida on kanda päris hea, sest sa oled taibanud, kust seda hoida tuleb, kuidas oma jalgu liigutada tuleb ja millises meeleseisundis viibida tuleb selleks, et ühtlaste, lühikeste ja üldsegi mitte kiirustavate sammudega just parajalt rampväsinult mäetipus lõpetada ning üks hea korralik uni teha. Ja selline kivi on meeldiv.

Lõpetuseks tahaksin ma kõigile soovida head ööd. Kõigile, kes juhtuvad seda blogikirjet lugema kuskil viis minutit enne kahtteist - mis oleks üsnagi normaalne aeg.

Head ööd!