Lahkuminekuga seotud tunded

Kui sai juba kirja pandud, et lahku läksin, siis ka sellega seotud järeltunnetest..

Esimene hetk oli tahtmine leppida - tunne, et ma olen juba otsustanud truuks jääda ja et muud ei ole. Tunne, et ma teen midagi väga valesti, kui nii lasen minna - et see jääbki nii käima, et me sobime tõesti hästi ja et temas ikka on midagi, mis täpselt minuga täpselt sobib. Ennekõike tunne, et muidu olen ma enda usust ja enesest midagi olulist kaotanud. Eks tegelikult on ennegi üks "igavene armastus" lõpetatud, aga see on midagi muud olnud, palju nooremana - hiljem ei ole sellist kokkujäämise mõtet olnud, lihtsalt suhted tekivad ja kaovad.

Siiski, mida ei ole - ma ei tunne tõeliselt, süvitsi, et nüüd ma teen selle asja korda, maksku mis maksab. Varem olen ma need tunded tõesti vastu võtnud, läbi käinud - tegelikult alati lahenduse otsinud. Mul on teatud kahtlus, et ta valetas, et on kellegi muuga - samas ma pigem ei lähe ka selle kahtlusega kaasa, sellel pole tähtsust. Ma mõtlesin terve talve, kui lahe meil suvel saab olema - nüüd on suvi läbi, õhtud pimedad ja külmad ja ma tunnen, et ta on mu reetnud. See on reetmine, olgu ta siis kellegagi koos või mitte, plaanigu salaja tagasi tulla või mulle mingeid võimalusi jätta või mitte, armastagu mõttes või mitte.

Ma tahan kindlasti teda karistada, kui ta peaks tahtma minuga veel koos viibida, rääkida, midaiganes. Paar korda, umbes päevaks, läks see tunne üle - nüüd enam mitte, see tugevneb. Vahepeal tunnen ma, et tahan ainult teda karistada, talle midagi näkku öelda, ta kuhugi üksi jätta, üldse tulemata jääda, kõiki neid asju ja mitte midagi muud - ühte väga õelat ja julma kohtumist, mis ei lõppe ühegi hea sõnaga. Varem tahtsin sellist siirast, aksepteeritud karistust, midagi kasvõi sümboolset, aga mõjusat - ja peale seda leppimist, õnnelikku lahkuminekut, kas siis selleks, et kokku jääda või selleks, et mitte kunagi enam kohtuda. Nüüd tahan kohtumist, mis oleks julm ja ei lõppeks millegi sellisega - tahan talle asju näkku öelda, tahan ta üksi jätta, tahan teda eirata, kui ta tervitab. See on tunne, mis minus tugevneb, lainetena üle käib, hoopidena südamesse satub, külma tuimuse ja võõrastusena mind täidab. Kuskil selle all on armastus - aga ka see peab kord surema, sellise kihi all ei ela armastus kaua.

Ma tean, alati teadsin - mõni hea sõna, järjepidev südamlik toon, lihtne olek ja kindlus, kindlasti ta tuleks tagasi. Kindlasti see laheneks. Aga on mingid väiksed riukad, väiksed tõrked, väiksed tõkked - soov mitte olla see, kes selle seekord lahendab. Tunne, et seekord see enam ei sobi ...tugev jõud, sisemine pingutus, vaimu fokusseerimine - kindlasti ta tuleks tagasi. Aga mõte libiseb ära, armastus ei kontsentreeru, ma ei usu sellesse enam, mina ei ole enam see, kes midagi parandaks ..aeg on muutunud, see ei ole enam nii, nagu varem. Minus ei ole raasugi usaldust tema suhtes, kraadigi soojust, vähegi hellitlevust - ma tunnen lihtsalt, et elu on pannud meid proovile ning tema on selle läbi kukkunud. Mina veel ei ole täielikult, aga mis mul üle jääb - ma tahaks, et see paraneks; tahaks, et ta oleks mulle valetanud, et on keegi muu; tahaks, et ta mingi ime läbi taaslooks minus usalduse ..samas ma ei tee enam midagi selle nimel - kui ma teda näen, ma tõukan; kui ma temaga räägin, siis harva ilusaid sõnu ...kui ta tõesti on kellegi muuga, siis see praegune käitumine ei ole enam inimlik. See ei ole soojus, mis nii kustub - ma ei ole talle midagi teinud. Soojus jääks ka tagantjärele, ta mõtleks minu tunnetele ..aga kui ta ei ole kellegagi koos, kui see on mäng - me oleme mänginud selliseid mänge (tema algatusel, sest mina olen mõned aastad vanem juba ja ei usu enam sellisesse jamasse), aga praegu see ei ole enam normaalne. See on teadlik hävitamine - on ju selge, et peale seda jääb minu psüühika, usk ja tunne veel kauaks rikki, see ei oleks ilmselt enam kunagi päriselt see.

Ma kuulsin enne, kui ta mulle oma uuest mehest rääkis (on see siis fiktsioon või mitte?) et tema plaan on mind septembris näha. Praegu ma kirjutan talle (peamiselt mitte midagi eriti armastusväärset, pigem osadest tugevatest emotsioonidest, mis trükivärvi kannatavad) umbes päevas ühe kirja - umbes nii pika, kui selle blogikirje esimene sisuline lõik -, kuna ma hea meelega kirjutan ja see on välja elamine. Tema ei kirjuta midagi ja peale seda, kui mu empaatia ja igatsus jälle millegi destruktiivsemaga asendus, ei taha ta minuga enam rääkida. Kuulsin, et tema plaan on mind septembris näha, ühelt sõbralt. Mulle ta ütles alguses, et ei kunagi, siis ma läksin kurjaks, vestlesin temaga gtalkis ja üldse suhtlesin, aga see ei kunagi hakkas mind aeglaselt kallutama, ära pöörama - lõpuks läksin selle peale nii närvi, et enam ei kuulanud tema juttu, et eikunagi pole isegi mitte võimalik ja seda ei tasu tõsiselt võtta. Mida ma siis üldse veel tõsiselt võtan. Ütlesin, et ma hoolitsen selle eest, et see oleks esimene lubadus, mida ta ka korralikult peab, tõlgenduses et eikunagimeelega. See oli pooleldi mitte päris tõsine lause, aga see pöörleb minus samuti, ma nagu kaalun, et kas ma võtan selle pähe endale tõeliselt.

Teisel pool on tunne, et ma lõhun midagi püha. Tunne, et pärast seda ei ole ükski armastus enam päris päris. Tunne, et ma laostan ennast sellega moraalselt, et mul pole ühtegi argumenti enda kaitseks iseenda ees, kui ma lasen sellel lihtsalt kustuda, kui ma ei tee midagi - ja selle vastas on tunne, et ka see on moraalne hukk, kui mina teen, aga tema ei teeks. Armastus peab saama võimaluse olla tugev, armastatu peab saama võimaluse enda põhjustatud olukorrad lahendada, lõpuni pingutada, meeletult pingutada - ma ei tea, kas tema üldse teab, mida see tähendab. Aga võib-olla mingil naiselikul moel teab ..äkki naine ei peagi olema truu, äkki naine on juhitav, äkki peabki ainult mees olema kindel?

Ma mõtlen vahel sellele. Asi on selles, et suhted minu elus on allunud mu tahtele - ja mulle tundub, et sellisel määral, et tekib küsimus, kas kindlus on ainult mehelik omadus? Kas naises saab olla kindlust või liigub ta alati kohakuti kõige tugevama jõuga, lainetab läbi olukordade, allub mehe kindlusele? Ma olen iga kord, kui tema on minu usaldust purustanud, oma kindlust vähendanud - aga see omaks mõtet ainult siis, kui naises üldse ongi mingit kindlust. Aga kui ei ole ..teate, olgu see tänapäeva moraal milline tahes, aga ma tahaks kõik inimesed orjadeks müüa, kes räägivad armastusest turumajanduslikult. Ma tahaks teha neile lauba peale halama kasti sümbolid (see "halam" on ühe konkreetse raamatu nali), teatada, et aus inimene ei tohi neid isegi mitte puudutada ning saata nad kaevandustesse tööle. Ma tahaks olla ruumis, kus selliseid ei ole. Seda siis piltlikult ..tegelikult ma ei usu seda lihtsalt. Ma arvan, et naine, kes ei ole ise kindel, keda saab koolutada, muuta ja suunata - et selline naine, kes ei võta oma armastust sisimas tõsiselt, ei ole valmis kindluseks, ei ole valmis läbi tule ja vee minema ..ok, sisuliselt ma arvan, et ma ei taha sellist armastust. Mis ei vähenda sugugi kõiki neid dilemmasid - isegi peale seda, kui on selge, et see tüdruk päris kindlasti ei tee midagi selleks, et praegu mulle hästi mõjuda ...või noh, mõne ilusa kõne ajal peaaegu et tegi ...ok, ma ei tea, ma tegelikult tunnen nii. See on õige, mida ma tunnen, puhas tõde selle asja kohta, muud tõde mul siin ei ole :) Aga ma tõesti tahan vastust küsimusele, kas naisel on oma tahe ja mis mõte kogu sellel lool üldse on, kui ei ole - misasi see armastus siis on ja miks meil on need kreeka müüdid? Kas armastus on see, kui mees suudab elu lõpuni tahta naist nii väga, et naine ei suuda vastu panna?

Tegelikult oli mul selle suhte alguses tugev tung ära minna, erakuks, tegelda zeniga. Aga kui ma tegelesin zeniga, siis murdepunktis ma otsustasin, et jah, tuleb suhe - et oleks kontakt maaga, mateeriaga ...see teeks ju hinge tervikuks? Aga praegu ma millegipärast ei taha zeni teha ...ma tahan ..ma ei tea midagi. Ma ei tea, mida ma tahan. Kui see suhe algas, siis ma tundsin - saatus ei näe ette just seda suhet, see naine on deemon, ta läheb alla, temas on midagi sellist ..et see muutub, et siis lähen mina alla. Praegu, ma ei tea - kohati ma tunnen, et tahan mingit väikest vahesuhet. Ma otseselt ei taha seda, aga justkui peaks ..ok, ma olen juba enda jaoks peaaegu ilusaks mõelnud selle, mõne teise naise, avardanud oma silmapiiri - varem mahtusid "seks" ja "teine naine" vähemalt mõtteliselt samasse ruumi, aga "sügav koosolemine" ja "teine naine" ei mahtunud. Ma peaaegu et suudan juba nii mõelda, aga miski on veel kindel ...tead, kui sa murrad endas midagi, mis on määratud olema kindel, siis sa murrad enda eneseusku - kui sa oled nõrk, siis peale seda kaob sinust kindlus, sisemine selgus, sinus ei ole enam iidset romantikat - sügavat armastust, igavesi tundeid, valmisolekut liitlaste nimel surema ega teadmist, et paljud on valmis sinu nimel surema. Liit on midagi muud, jõud on midagi muud - see on erinev isiksus, kelles pole kindlust. Mõne kindlaks määratud tunde surm on mõne isiksuse surm ..aga ehk, äkki, äkki see ei ole nii kindel?

Kindlus on see - kui ma alustasin, ma omamoodi teadsin, et naised ei ole kindlad. Ma vaatlesin paljusid suhteid ja leidsin, et naised, kellega ma kokku olen puutunud, on reeglina võetud meeste poolt, kes on lihtsalt tahtnud, kes ei ole teistele viisakalt teed teinud ega loonud ruumi, kus naine saaks ise valida. Praegu, hetkel ..see on midagi, see on toimiv tööhüpotees - võib-olla naiste vaba tahe ei avaldu kunagi kindlusena milleski, võib-olla loeb ainult see, milline mees teda kõige rohkem tahab. See looks armastusest midagi võltsi ..aga võib-olla mulle meeldivad valet tüüpi naised.

Ma olen tahtnud teda vaimselt hävitada, lüüa, purustada, segi paisata ..ok, selleni minu kurjus ei küündi :) Midagi sellist ma teha ei saa. Ma tegelikult olen, nähtamatult, märkamatult, muutnud enda vaenlaste saatusejooni - inimeste, kes on kindlalt ja järjekindlalt tegutsenud minu vastu, hoolimatult, lõhkunud mu elu, alustanud usalduse pinnalt ja reetnud. See võtab kaua, palju kordi annan ma uusi võimalusi, palju kordi lasen ennast lüüa enne, kui salvan. Siiski on olnud mu lähedaste inimeste hulgas neid, kes on püüdnud minna lõpuni - need on kummalised lood. Siin ma ei saa, seda ma ei saa - miski minus hoiab vähemalt selle kindlalt tagasi, ma tõesti ei taha, et see naine langeks, et ta kaotaks elus. Ma tahaks talle haiget teha, teha nii, et ta kannataks, et ta kannataks läbi selle kõige, et ta kannataks läbi oma truudusetuse, kannataks selle läbi, algusest lõpuni, nii et see saaks läbi ja muunduks, võib-olla muudaks ta truuks, võib-olla looks meile armastuse, kuni ma jälle tahan talle kõike anda. Kui sa oled võtnud pähe armastada, siis sellest on raske loobuda - see tuleb, puudutab, muudab ..see ei ole mingi majandusside, see on midagi sügavamat, midagi tähenduslikumat - midagi, samas, millest tänapäeva kultuur ehk tõeliselt aru ei saagi, armastuse jaoks peab olema natuke kultuuritu, natuke aegunud, natuke tõelisem ..siis see omandab tähenduse - ja see tähendab valu. See valu ei ole suur, sest mu usk on peaaegu löödud ..aga eks see usu peal seisabki. Armastuse lõpp on tohutu, keeruline moraalne dilemma. See on midagi, mis pole võimalik, lihtsalt ei ole - aga ikkagi juhtub. Isegi, kui sa oled sügavalt veendunud, et tänu sellele, et enam ei ole tõelist romantikat, ei ole enam ühtegi vabade inimeste liitu - on üksikud hundid, keda hea kütt võib jälitada, ükshaaval, väsitada, tappa. Hundikarjad on lagunenud ...aga polegi vaja hunte, kellel ei ole romantikat :)

Olgu öeldud, et ma tean tõeliselt romantilisi, sügavaid ning siiski häid naisi - aga ma ei armasta neid. Kahjuks. Enam. Ma armastan natuke teravamaid, külmemaid, õelamaid naisi - aga päriselt ma tahaks õiget segu, parajat mõõdukust, inspireeritud, head, tõeliselt head ja armastavat, sooja naist, kes oleks samas külm, reserveeritud, äärmiselt iseseisev ning ainult minuga, maailma tugevaima psüühilise kindlustuse taga, sellise taga, millest ei tungi läbi mitte miski. See oleks armastus, see hakkak looma - see looks olendi, millegi, mis suudab maailmale anda, luua, pakkuda. Aga selliseid naisi ei ole olemas? Arvestades rida loogilisi vastuolusid, ei peaks neid olema - aga võib-olla see on just see, miks usutakse, et neid ei ole? Zen, näiteks, viib läbi vastuolude, lahenduste, loob võimatute asjade tunnetuse, võimatute asjade olemise võime ..mõni zenilik, polaarsusi ühendav naine. Ja äkki eeldab just see veel zeni, veel mõtlust, veel puhastumist ja vabadust?

Näete ma mõtlen uuele naisele, samas ma ei suuda samme astuda - ma ei taha. Ja samas ma peaaegu et olen otsustanud ..aga siis jääb minust maha keegi, jääb minust maha miski, sureb armastus, sureb midagi ilusat - ja miks ei peaks taim lõpuni õitsema enne, kui ta sureb? Miks mitte mõnes teises elus olla midagi muud? Miks mitte anda armastusele võimalust, teenida teda, anda talle jõudu, lasta tal lahvatada oma tõelisse ilusse, aina suuremasse, aina tõelisemasse, aina arenenumasse, peenemasse ja tugevamasse? Me kisume taime välja - kas siis ei kisu me välja iga taime, mis meile antakse? Laseme tal lõppeda - meie viga või teise viga, mis siin vahet, kuskil on alati meie nõrkus, meie otsustamatus, meie vale valik või võime olukorda lahendada, teisele teada anda, teisele südamest öelda või teda veenda, silma vaadata, ühenduda, lasta tal näha enda sisse ja näha seda, mida ükski ei suudaks tappa. Lasta tal veenduda, et see on, et teine on valmis seda hoidma, kaitsma, igavesti toitma ..aga ehk on siin midagi veel? Kuidas saab armastus surra? Ei ole ju võimalik, et oleks olnud armastus, aga enam ei oleks armastus - kus on armastus, seal lihtsalt on armastus, alati olnud ja jääv, armastus ei saa tekkida ja kaduda - sellest hetkest, kui armastus saab olema, on ta alati olnud; seda hetke, kui ta kaob, ei ole, on surm. Kuidas siis saab olla, et me ei ole koos, aga me armastasime? Ja kuidas ma saan midagi uskuda, mõnda tunnet, kui ma ütlen, et ei olnud?

Tegelikult olid mõned sekundid, kui ma seda armastust tõeliselt uskusin - hetk, kui ma peaaegu tundsin. Ja lisaks on olnud üdini võimsaid, säravaid, me oleme näinud üksteist, tundnud ühtsust, olnud lõputult lähedal koos, rõõmustanud koos, olnud lõputult armunud ja tundnud, kuidas me tahame elu lõpuni koos olla, lapsi saada, koos elada, ühiselt ..on olnud seda, et oleme koos, lähedal või kaugel, tunnetame teineteist.

...see on vaibunud aeglaselt. Peale iga tüli, iga temapoolset usaldusemurdmist, olen ma mõne väikse tüki sellest kaotanud. Tegelikult olen ma ka varjanud, teinud armastuse endas nähtamatuks, tundes, et mõni teine inimene on seda rünnanud, hävitanud, rikkunud ..palju armastust panin ma tallele, peitsin, jätsin oma hetke ootama - mitte alati ei saa vabalt armastada, mitte alati ei tunne, et oled valmis; vahel tunnet, et ta peab selle pärast vabandama, sellest aru saama ja selles sind veenma, siis sa lased kõik vabaks. Siis sa oled see, kes sa olid - oled see alati, katkematult, üleni, täielikult ..ja siis see sureb, see hävitatakse, kogu see ilu, mida sa oled loonud, see muutub mõttetuks; iga sisemine mõte muutub valeks, muutub naeruväärseks, muutub millekski, mida ei saa olema ..see, mida sa oled endas koondanud, loonud, arendanud, unistanud - see, mis sa ei saaks, tahaks ega suudaks olla ühegi teise naise jaoks, kellele sa kõik uuesti lood, kui kõik muutub ..see kõik on ühtäkki määratud surmale, see ei sünni kunagi, see on määratud igavesti piinlema, mitte kunagi teostuma - aga see on ju ilus, mis see on, see ei pea surema.

Need on tunded armastusest, mis mul praegu on - ja selle peal, arenev, armastuse suhtes delikaatne, ent siiski aegamööda ennast kehtestav, kurb ja piinatud, ent siiski uude suhtesse, uude elusse juhtiv; on see tunne, see, et see peab lõppema, et selle naise suhtes peaksin ma juba praegu olema külm, tõukav ja sallimatu; et ma peaksin juba praegu tundma ainult seda, et ta peab kaduma, et ma ei taha teda enam tunda - et ma peaksin unistama millestki uuest, et ma peaksin jalutama linnas ja tegema silmad lahti, et see on juba ammu tähenduse kaotanud, ruineeritud ning lõhutud armastus, mis on samavõrra halb sünnitis siia maailma, kuivõrd ta tundus heana. Ja ma veel päriselt ei suuda ..aga septembriks, mu tähtaeg on september :) Septembriks ma löön, lõhun, tapan selle armastuse endas - igaveseks, jäädavalt, kogun ennast kokku ja langetan otsuse.

Ja ma mõtlen, mis edasi ..ma tean, et ma pean õppima. Ma pean uuesti kõndima, suhtlema, rääkima naistega, võib-olla niisama kerglastest armulugudest läbi minema, lootes et keegi ei kannata; ma pean mõistma. Ma pean aru saama, üheselt, mis on armastus ja millisesse armastusse - millisesse naisesse - uskuda. Milline armastus on päris. Mis on püsiv, tõeline - kes on see naine, kellega ma vanana kamina ees istun ja elule õnnelikult tagasi vaatan. Rõhutamata siis kaminat või vanust, vaid ainult seda, mis on see tee, see protsess, mis selleni viib.

Ma pean mõistma, milline on naise tahe; milline on naise tunne - milliselt näeb naine elu ja armastust. Tõde ei saa olla see, mis mulle ei meeldi - mida inimesed sosistavad, lehed ridade vahele kirjutavad, valitsused tagaselja kuulutavad ning varivalitsused järgivad. Tõde ei saa olla see, et armastus on äri, kehade vahetus kehade vastu, mõnu tegemise kunst. Mõnu, kehad, vahetus - see on väike osa kõigest. Väga väike osa. Piirduks see kõik sellega, siis ma ütleks, et ma olen juba vana ja elukogenud mees ning mul on aeg minna, selle maailma asjad on nüüd nähtud. Armastus on midagi suuremat - ja ma tõesti ei tea, mis on praegu. Ma pean mõistma seda, mis see on - ma pean elama, sukelduma lainetesse, põletama ning nägema ..sest järgmist suhet ei taha ma luua nõrgalt - kui ma ükskord nõustun, et selline asi, nagu "järgmine suhe" on võimalik, et see on sügav ja päris, siis ma pean teadma. Seniks ma mängin, ilusat ja naiivset mängu.

Ja kõige hullem, et mu intuitsioon teadis seda ju kogu aeg :) Aga täna ta ei sosista mulle, et see läheb edasi ...täna ma ei palu talt kinnitust, et see kestab lõpuni, et ma suudan sellele naisele anda, mida ma tahan talle anda. Täna ma võtan neid armastuse jääke millegina, milled ma pean juurtest maha kaksama kohe, kui mu süda sekundiks kaitsest loobub. Ja mu süda - ka tema mõistab, et ehk see ongi õige, ehk me armastasime valesti.