Zen meditatsioonid rahuliku meeleseisundi saavutamiseks

Ma olen aja jooksul ilmselt küllaltki palju kirjutanud - siin ja mõnes muus kohas, nii mõnegi sellise veebiruumi olen kustutanud / kustuda lasknud - zenist müstiliste kogemuste saavutamiseks. On tundunud olulisem, kui zen rahuliku meeleseisundi saavutamiseks. Siiski, punktist, kus ma oma teadvusega olen - ma olen nüüd kogunud kokku mõtteid just nimelt teemal, kuidas kasutada za-zeni (ja ka muude zeni meditatsioonide) mõju selleks, et jõuda jällegi seisu, kus ma iga hetke tõsiselt naudiks ..peab ütlema, et ma olen olnud oma suhte jooksul kirglikumalt madalseisus - korduvalt, lühemalt -, aga ma ei ole olnud pikalt sellises tuimuses, nagu praegu.

Kõige tavalisem zeni harjutus, mis üldjoontes hõlmab kogu zeni, on järgmine:

• Keskenduda oma tähelepanu kas eimillelegi (mis on parem, aga keerulisem) või siis mõnele ühele objektile või mõttele - või tundele. Viimane sobib alustamiseks ja hingamine on suurepärane asi, millele keskenduda. Selline objektile keskendumine on esiteks nagu kark - selle saab mingi hetk ära visata -, ent teiseks on keskendumises millelegi ka omaette väärtus; eraldi keskendutaksegi teadvusele, kehale, elulisele olukorrale, Universumile jne.. Enamuses õpikutes on eraldi välja toodud neli asja, millele keskenduda - nendel keskendumistel on ka nimed.
• Lasta mõtetel, kui need tekivad, vabalt minema voolata - kui teha seda täiesti pingevabalt, selleks eraldi midagi tegemata, siis see on parem, aga keerulisem. Algaja paneb tekkivaid mõtteid tähele ning koondub enda keskendumise objektile nii palju, et mõte hajuks; kui mõte ei haju - see võib olla küllaltki keerukas situatsioon. Tasub annet üles näidata ja inspireeritult ning loovalt lahendada selliseid olukordi; kõige hullem on lasta kogu oma tähelepanu sellisele lahenduse protsessile - see ongi eraldi mõte, mis on ilmselt suurem fookuse häire, kui see mõte ise oligi (zeni harjutuse seisukohalt). Enamus temaatilisi raamatuid, seega, soovitavadki lasta lihtsalt lahti mõtetest - ja teha seda pingevabalt, eraldi mõtlemata, et vaja on mõtetest lahti lasta.

Mõtet, tunded, soovid - kõik see on see, millest lahti lasta. See asendub millegi uuega - elurõõmuga või naudinguga elust. Üsna tavaline on isegi lühikese meditatsiooni puhul, et vallanduvad erinevad tunded (näiteks selja keskelt), mis tasandavad üsna hõlpsalt igasugused häiritused; tekib seisund, mis on küllaltki puhas nauding. Samas on see üsna kirgas nauding - see aitab elu selgemalt näha, mõtestada ning otsuseid vastu võtta. Kuna tähelepanu on fookuses, siis on palju enam jõudu ka nende otsuste läbi viimisel.

Teine osa zenist on distsipliin. Kuigi märkisin mõtete minnalaskmist - mõtteid võib ka pehmelt juhtida õigele rajale (ehk siis tühjuseks), olla teadlik oma teadvusest ning vaigistada seda tahtega. Aegamööda tekib sügav selgus, eluline situatsioon muutub mõtestatuks ning ilmnevad lahendused; samuti tekib silmnähtav energiavool. Kõige hullem tegu oleks selle energiaga kohe vehkima hakata ja midagi teha - see on täielik anti-zen selle harjutuse seisukohalt. Jõu palang, nimelt, tuleb aegamööda muuta õigeks kulgemiseks.

Zen on suurepärane järgmiste isiksuse muutuste tegemiseks; mis on ühtlasi minu puhul probleemid, mille lahendamine seisab ees:

• Klammerdumine - kui ei suuda lahti lasta asjadest, millel peaks minna laskma, siis see ei ole hea. Zen aitab lahti lasta ka asjadest, millel ei pea minna laskma - peaaegu alati tulevad need asjad õige kulgemise korral just nii lähedale, kui lähedal nad peavad olema; see tähendab mitte muretsemist. Muretsemine ei fokusseeri jõudu - see võib tekitada survestatud lahendusi, ent see tähendab pidevat jõukulu, kuni millalgi ei ole enam selle asja jaoks jõudu (ehk seda on vaja mujal ja rohkem). Vaba kulgemise korral lähenevad asjad nii, et nende lähedal hoidmine ei nõua eraldi jõudu - see oleks jõud, mis on tegelikult iga osapoole seisukohalt lihtsalt raisatud jõud; sellest ei saa keegi midagi. Lastes asjadel ise kas kokku langeda või seda mitte teha, saavutab just selle situatsiooni, mis peab tulema.
• Kiirustamine - kui ei suuda lahti lasta mõtetest, mis hetkel peas on ..vähemalt nii kauaks, kui need muutuvad oluliseks ..siis tekib kiirustamise effekt. Kiirustamine tähendab asjade tegemist mitte täpselt õigel hetkel, vaid natuke varem või natuke hiljem - selliselt ei ole kiirustamise tulemus pea alati see, mis ta peaks olema. Tavaliselt rikume kiirustamisega asju, mis muidu oleks ise juhtunud.
• Ignorantsus, meele hägusus - zen muudab maailmataju väga teravaks. Vabanedes klammerdumisest, vabaneme soovidest ja hirmudest. Soovid ja kahtlused, hirmud - need on meele hägustajad. Isegi, kui teame täpselt - keerutades selle teadmise ümber, muudame selle hägusaks ning moonutame selliseks, millisena seda näha loodame või kardame; võib-olla ruttame lihtsalt ette. Nii ei saa me teha õigeid tegusid ning jõuda õige asjani - peame valusatest kogemustest õppima seda, mida oleks võinud puhta pilguga juba ette näha; satume karmakeeristesse, kuhu me tegelikult minema ei peaks.
• Kannatus - jah, zen vabastab pea kõikidest kannatustest. Olgu situatsioon milline tahes - alati leidub sellise sügavuse meditatiivne seisund, et selle situatsiooni saaks läbi teha elurõõmu vähimalgi määral kaotamata.

Zeni seisundid ..see on meloodia. Alati ei ole vaja olla sellises seisundis - elu tuleb läbi teha selle kõikides nootides, ka kõige valusamates; läbi elada ja tunnetada. Seda tasub teha tunde järgi. Siiski on paljud sellised tundmused ja seisundid meelepetted või meelepeteteni viivad - elades situatsiooni sisse, lubades endale kannatusi, tekib alati oht, et kaotad üldse tee jalge alt.

Kannatus on zeni õpetaja. Tundes ära väiksed häirumised, kannatused, klammerdumised ja segadused endas, tekib soov leida või teha midagi sellist, nagu zeni harjutused. Mina olen neid viimastel aastatel teinud just eriti keerulistes olukordades - olgu see keerukus siis milline tahes. Need on andnud vajaliku jõu ning meelerahu. Praegu tahan hakata tegema neid uuesti tõsisemalt - nagu munk. Valmistun selleks ja vaikselt ka alustan. Teen neid õhtuti - pool tundi või tunni. Teen päeva jooksul, jalutades või tegeldes muude asjadega.

Sattudes kannatusse, on sellega toimetulekuks kaks viisi:

• Lasta see mööda, vaigistada.
• Vaadata sellele otsa, võimendada ja energiseerida seda selliselt, et tekiks lahendus.

Ma usun, et tõde on nende viiside õiges kombineerimises - vaigistada, võimendada ja energiseerida korraga õigetes vahekordades. Peamiselt, siiski - keskendudes tähelepanu objektile või tühjusele muutub teadlikkus põhjusest teravaks, näeme kogu situatsiooni. Õige lahendus ei pruugi olla see, mis esmapilgul seda tundub olevat.

Huvi ja õppimine

Selle teksi kirjutamisele on aidanud kaasa temaatilised vestlused eile ja täna vähemalt kahe inimesega - ühelt võtsin siia nii mõnegi argumendi, teise puhul sain aru, kus võiks tekkida vastuolud ja selgitasin temaga tekkinud erimeelsuste puhul enda seisukohta põhjalikumalt, kui muidu oleks teinud.

Õppimise motiiv on huvi. Järelikult on inimene õppima motiveeritud siis, kui tal on teema vastu huvi - kui huvi ei ole, siis tuleb ennast õppima sundida; siiski ei toimi selline sundimine, sest see on pealiskaudne ja ei vasta sisemisele motivatsioonile. Igasugune sundimise vajadus näitab mitte lihtsalt seda, et inimene on distsiplineeritud, vaid seda, et tema instinktid ei ole kooskõlas - sundimisena tajutakse just vastuolusid erinevate instinktide vahel. Välja arendatud instinktidega inimene ei vaja distsipliini, sest tema tahe on kooskõlas - ta tunnetab vajadust teha seda, mida ta tegema peakski, kuigi ta ei pruugi osata seletada, miks ta neid asju tegema peaks.

Huvi on keerukas mõiste. Siin pean silmas sügavat huvi ühe või teise teema suhtes. Vastavalt intonatsioonile võib sõna "huvi" tähendada mitut asja ja need asjad on omavahel tihedas seoses:

• Kui räägitakse inimese "huvidest" nõrga palatalisatsiooniga, nagu mõistetes "huvide konflikt", "tegutseb oma huvides" või "kaitseb oma huve", siis peetakse üldjuhul silmas elulisi huvisid. Need on huvid, mis on vähem seotud õppimisega ja rohkem tulemustega, millest inimene on huvitatud - need ei pruugi olla asjad, mis on talle objektiivselt vajalikud, ent need on asjad, mille nimel ta töötab.
• Kui räägitakse huvialadest, huviringidest vm., siis peetakse silmas huvi motiivi praktilist avaldumist - huvi põhjustab vajaduse saada kogemusi valdkonnas, kus elu ja selle otsesed vajadused kogemusi ei paku. Näiteks võib inimese hobi olla psühholoogia, sellisel juhul võib ta astuda psühholoogia huviringi ja see on tema huviala - "huviala" tähendab seda, et ta on enda huvi teatud määral ametlikuks muutnud, ta praktiseerib seda institutsioneeritud või ettevõtmise vormis ning on kehtestanud teatud reeglid, rituaalid ja tegevused, mida selle huviga seoses järjekindlalt praktiseerib. Heal juhul on see sügavama huvi tulemus.
• Huvi, kui seda sõna pisut rohkem palataliseerida, viitab sügavamale huvile mingi teema või valdkonna suhtes. Selline huvi on ilmselt mõnevõrra sinusoidne, lüües aeg-ajalt rohkem välja, kui muul ajal. Kui huvi ühe või teise asja suhtes tugevalt välja lööb - oled tõeliselt huvitatud mingist valdkonnast -, siis lülitub sisse aju tervik, õppimisvõime sellel teemal kasvab oluliselt, ei ole vaja kordamist ja tuupimist, vaid õppimine muutub kergeks ja pingevabaks. Pingutuse määr läheb väga kõrgeks, ent selle pingutusega ei kaasne enese sundimist ehk sisemist vastuolu - kui sisemist vastuolu ei ole, siis muutub tulemuslikkus väga kõrgeks.

Tundes enda huvide mustreid, muutub inimese üldine tulemuslikkus õppimises väga kõrgeks. Muutes huvid konkreetseteks tegevusteks - kui huvist saab huviala, hobi, siis tähendab see, et huviga seotud vajadus teoreetilise info järgi muutub vajaduseks kogemuse järele, õppimisprotsess muutub tugevamaks. Ideaaljuhul ei tegele inimene ühegi huviga rohkem, kui selleks sisemist survet tunneb, ent samas suunab enda huvisid mingil määral nii, et vähemalt milleski omandada kogemusi rohkem ja loobuda pealiskaudsusest ajaga.

Huvi areng on küllaltki selge:

1. Kerge huvitatus mingist teemast - põhjustab üksikute faktide kogumist, mõnelt inimeselt küsimist ja võib-olla mõne artikli lugemist. Tulemuseks võib olla huvi tugevnemine (huviks oli alust) või nõrgenemine (huvi osutus mõttetuks). Mingi asi tundub huvitav, siis uuritakse seda lähemalt ja kui on kogunenud piisavalt infot, siis võib huvi süveneda või kaduda. Huvi võib tulla väljastpoolt, kui sunnitakse alustama mingi asjaga, mis on tegelikult huvitav - sellisel juhul on tegu välise impulsiga, aga otsus, kas see tegelikult on huvitav, tehakse sama moodi sisemiselt, nagu kerge huvitatuse huviks või pettumuseks üle kasvades.
2. Sügavam huvitatus, mis põhjustab suuremat uurimist, lihtsama huvialakirjanduse lugemist, täiendavat materjalide kogumist ning väikest katsetamist-praktiseerimist, kui võimalik.
3. Kui see kõik annab hea tulemuse - on selge, et huviks on alust -, siis huvi kinnistub. Kinnistunud huvi jääb väga pikaks ajaks, süvenedes järk-järguks ja leides endale inimese elus loomuliku koha ja ruumi. Sellisel juhul inimene enam ei ütle, et tal ei ole selle asja jaoks piisavalt aega - tal ei ole nüüd hoopis osade teiste asjade jaoks enam aega.

Elulise huvi ja valdkonnahuvi omavaheline seos on samuti täiesti olemas. See väljendub mõistes "latent inhibition" - tõlgin selle "tajuraamistatuseks". Kellel on tugev tajuraamistatus, see on madala IQ puhul normaalne inimene, kõrge IQ puhul ilmselt intelligentne konservatiiv. Kellel on nõrk tajuraamistatus, see on madala IQ puhul uneleja või skisofreeniakalduvusega inimene, kõrge IQ puhul loovgeenius. Algselt usuti, et tajuraamistatuse puudujäägid ongi tugevas korrelatsioonis skisofreeniakalduvusega ning midagi positiivset neis ei ole; hiljem tehti uurimus Harwardi parimate üliõpilaste peal, mis näitas, et eksisteerib ka korrelatsioon nõrga tajuraamistatuse ning suurema loovuse vahel. Tajuraamistatus võiks olla selline, et inimeseni jõudvatest impulssidest (sisendist) filtreerub välja just nii palju, et ta ülejäänuga toime tuleks ja suure hulga info kätte lolliks ei läheks.

Tugev tajuraamistatus tähendab seda, et inimene ei ole võimeline märkama ja meelde jätma informatsiooni, mida ta tajub või talle räägitakse, kui see informatsioon ei ole seotud tema heaolu - tegelikult eluliste huvidega. Ainult selline informatsioon, millel on tema tegevusele silmnähtavad tagajärjed, on tema jaoks mõistetav - muust ei suuda ta aru saada ka mingil määral selleks pingutades, kuna bioloogilised mehhanismid filtreerivad selle lihtsalt välja. Mida tugevam tajuraamistatus, seda suurem peab selle informatsiooni mõju olema tema elule, et ta suudaks seda mõista ja meelde jätta - asjad, millest (otsest) kasu ei ole, ununevad kohe, nagu ta poleks neid kunagi näinud/kuulnudki, seosed ei teki ning õpitu ei kinnistu - isegi mitte mõistliku koguse kordamise teel. Tugeva tajuraamistatusega inimesed ei suuda seega definitsiooni kohaselt mõista teooriat, neil ei ole sellest kasu - ainus viis, et info kergesti kätte saada, on õppida teooriat praktikaga paralleelselt. Sellised inimesed usuvad teooriasse oluliselt vähem, kui need, kes on võimelised seda omandama ka siis, kui otsene kasutegur on nõrgem.

Sügava huvi tekitamiseks on vaja õppida ennekõike seoseid, et kuidas mingi info inimese elule mõjub. Uurides ja teadvustades seda, kuidas mingite valdkondade teadmised aitavad paremini toime tulla, muudab nende valdkondade mõistmise võimet paremaks. Kui on piisav ja sügavalt teadvustatud, kogetud (et see mõjutaks sügavaid alateadlikke filtreid, mis on seotud tajuraamistatuse protsessiga) selgus, et see valdkond ja sellega seotud asjade tundmine avaldavad inimese elule suurt mõju, siis muutub õppimine oluliselt lihtsamaks, kuna bioloogilised protsessid, mis on õppimiseks vajalikud, käivituvad. Seda kutstutakse sügavaks huviks. Seda on väga raske väljastpoolt anda, kuna juhul, kui inimene tajub õpitava mõju tehislikuna - näiteks, kui teda püütakse mõjutada hinnete, preemiate ja karistuste abil -, siis on huvi teke palju aeglasem, ebakindlam ja ebatäpsem, kui siis, kui ta näeb eksimatult kõige isiklikumast kogemusest, kuidas asi talle kasulik on. Nii on paljude inimeste võime õppida teoreetilisi materjale küllaltki piiratud, kuna vajalike seosteahelate teke ei ole tõenäoline - siiski suudavad sellised inimesed otseselt praktilist informatsiooni ilmselt tihtipeale paremini hallata, nende õppeprotsess lapsest täiskasvanuks on märgatavalt kiirem, ehkki see ei hõlma üldisemate, sügavamate ja teoreetilisemate teadmiste olemasolu - nagu teadmised poliitikast, teadusest, kunstist ja paljudest teistest tegelikult väga olulistest valdkondadest. Sellised teadmised jõuavad nendeni väga aeglaselt. Samas, kelle tajuraamistatus on väiksem, suudavad omandada suure koguse erinevat informatsiooni, leida pealtnäha kasutumast väga palju tegelikult vägagi kasulikku ning areneda laia silmaringiga ning tugeva teoreetilise aluspõhja suunas. Kuna nad teavad laiemat hulka informatsiooni, saavad nad näha ka palju rohkem kasulikke üldseoseid valdkondade vahel ning neil tekib suur hulk huvisid, mis omavahel tasakaalustuvad ning muutuvad tugevaks maailmahuviks, mis hõlmab väga paljusid omavahel seotud ja vähem seotud valdkondi ning annab nende elule sisu, kaotab võimaluse igavuseks ja huvipuuduseks ja täidab nende aja otsingutega.

Huvide arendamiseks, seega, tuleb mõelda seostele ja tagajärgedele, uurida, kuidas erinevad valdkonnad üksteist ja inimese elu mõjutavad. Selline mõjuuuring on ilmselt parim huvide tekitaja - huvisid ei tasu fabritseerida ja teadlikult põhjustada, küll aga tasub huvituda sellest, kuidas üks või teine pealtnäha kasutu valdkond, millest paljud inimesed arusaamatutel põhjustel sügavalt huvitatud, tegelikult eluga seotud on. Selleni viib ka üldine inimestehuvi, mis on kerge tekkima, kui aru saada, kui suur roll on inimpsüühikal sellele kõigele, mis meie ümber toimub; mõistes inimesi ja seda, miks neil on need huvid, mis neil on, arenevad ka enda huvid - võime võtta eeskujuks kõiki erinevaid inimesi on nõrga tajuraamistatuse ja kõrge intelligentsusega inimese jaoks üks häid viise iseenda huve optimeerida. Tehislikult huvi tekitamine ei vii kuhugi - esiteks ei ole sellel huvil tugevat motiivi ja võib olla vajadus nüriks pingutuseks (mis ei aktiveeri bioloogilisi õppeprotsesse ja raiskab aega), teiseks ei ole sellised huvid ka kuigi olulised.

Kuna seosed tekivad läbi elu ja väga keeruliselt - mõne sügavama ja keerukama huvi teke eeldab palju tuhandeid elu jooksul tehtud tähelepanekuid, mis on kõik teostatavad enda kehtiva tajuraamistatuse piires ning viivad järk-järgult mõistmiseni, et üks või teine asi on tegelikult huvitav ja eluline. Seega on üsna raske mõista, kuidas huvid tekivad - pigem tuleb erinevate inimeste huvidega arvestada ja neile toetuda, valides neid tegema asju, kus neil oma huvidest kasu on; asju, mis sobivad nende eluliste huvide ning huvialadega. Leides inimestele kohti, kus nende sisemine motivatsioon annab parimaid tulemusi nii, et seda oleks vaja võimalikult vähesel määral moonutada, muudab nende tulemuslikkuse maksimaalseks.

Huviinstinkti arendamine on tähtsaim asi arengu ja õppimise seisukohalt, mida inimene teha saab - peamine alus. Selleks tuleb teadvustada ennekõike seda, miks teatud asju on uuritud, miks teatud valdkonnad eksisteerivad ja miks teatud inimesed teatud asjadest sedavõrd huvitatud on. Sama valdkonda võivad eri inimesed uurida väga erinevatel põhjustel - teadvustades neid kõiki, saab enda huvi parimat toitu. Aju ise valib sellisel juhul välja need huvid, millel on kõige rohkem tugevat aluspõhja, muutes need tegevuse peamisteks motiivideks. Selline lähenemine tagab arengu.

Ka teistele, kui tahad neis huvi äratada, ei tasu rääkida mitte fakte ja püüda "kohe asja kallale asuda", vaid tasub pika aja jooksul anda tema hetkehuvidega põimuvaid fakte selle kohta, kuidas sinu huviala tundmine tema asjadele ühel või teisel hetkel kaasa aitaks - jättes välja muidugi need põhjendused, mille esiplaanile tulek põhjustaks ühekülgset uurimist ja ebaeetilist valdkonna kasutamist (isegi, kui need oleks tugevaim ja kiireimini töötav reklaam). Enda motiivide selgitamine sõpradele ja toetajatele annab nii võimaluse neile areneda, kui ka autentsema pildi, mille alusel nad saavad anda tagasisidet - nagu soovitusi ja täiendavaid motiive. Enda eetiliste motiivide laiem levitamine, jällegi lähtudes sellest, et need oleks paljude inimeste eluliste valikutega seotud ja omaks otseseid kasulikke tagajärgi, tõstab üldist elutaset. Vähendades ja vältides surve avaldamist teistele inimestele ja pakkudes neile selle asemel häid motiive, mis on sedalaadi, et oleks head nii vihmametsas, välismaal, kui ka hetkel käivas suhtlemises - seonduksid mitte ühe või kahe, vaid kõikide elukogemustega - viib aeglaselt selleni, et forsseeritud ja pingelise keskkonna asemele tekib ühishuvist lähtuv keskkond ning selle alused muutuvad fikseerituks, tugevaks ja kindlaks - ei ole mingit ebakindlat kultuurikihti, mis võib aeg-ajalt tugevaid tagasilööke saada. See eeldab ka eneseanalüüsi ja enda tegelike motiivide selget teadvustamist. Uurides erinevatel aladel andekate ja/või edukate inimeste motiive, tekib ka endale tugev motivatsioonisüsteem. Tuleb arvestada, et paljude inimeste motivatsioon on sedavõrd keerukas nähtus, et kõigest korraga aru ei saa - küll aga saab pika aja jooksul hoomata teatud aluseid, mis pakuksid ka enda huvide kujunemisele tugevat tuge.

Siit ka nähtub, et kuna motivatsioon ja huvide alused on keerukad, siis üldiselt on väga hea lähenemine see, kui käsitleda huve millegi mõistetamatuna. Huvid ei baseeru teadlikel hinnangutel, vaid sisemistel tungidel ja meeleoludel - näiteks on vähe inimesi, kes võiksid enda kunsti- või muusikahuvi hästi põhjendada, ent palju neid, kellel see on väga tugev. Inimese instinkte ei saa üleni mõista ega kontrollida, vaid neid saab aegamööda arendada - minnes nendega kaasa, võttes vastu kogemusi ning töötades neid läbi. Arendades ja kaasajastades enda huviinstinkti on võimalik panna hea alus õppimisele - see eeldab ka enda sisimate huvidega kaasa minemist, nende praktiseerimist, kuitahes kummalised need ka ei oleks; osad võivad praktika käigus kiiresti vaibuda, teised tugevneda - ent selle käigus areneb välja loomuliku õppimise anne.

Sügav huvi - teemahuvi - areneb välja sellest, kui elulised huvid on sageli seotud selle teemaga või kui selle teemaga seotud asjade mitteteadmine või teadmine omab sageli mõju inimese enesetundele.

Unenägude loogika

Aeg-ajalt on jutuks, et kuidas on seotud unenäod, fantaasia, reaalsus.

Üks viis selle kohta infot ammutada, mida tahaks mainida - ja ma imestan, et paljud unenägude sümboolika teoste koostajad seda teinud ei ole - on koguda palju infot selle kohta, kuidas mõni heli või sündmus unenägija läheduses tema unenägu mõjutab; kuidas mõjutab konteksti temperatuur, näiteks õhuniiskus või müratase. Nii saab ehk rohkem infot, kuidas need unenäos sümboliseeruvad - kuigi täpset sümbolit mõjutab kindlasti ka kontekst, nii et üks-ühele järeldusi teha ei saa.

Samuti tasub mõelda sellele, et mõni ohu märk või signaal võib unest üles äratada ...kas teatud osa tavateadvusest jääb hoopis alateadvusse ja alateadvuses toimuv tõuseb teadvusesse? Mulle tundub loogiline uskuda, et unenägu on rännak - mõeldav, et rännak kuhuiganes, aga alati vähemalt rännak oma teadvuse ja mälu vähemuuritud või varjatud soppidesse.

Unenäod: kujundid minu teadvuses.
Ärkvelolek: kujundid minu teadvuses.

Kõik kujundid minu teadvuses on ühel või teisel viisil seotud reaalsusega. Einstein (kes on filosoofiat kirjutanud vähe ja tagasihoidlikult, aga äärmiselt kvaliteetset) märgib ära, et parim, mida teadus teha saab - seostada neid kujundeid teadvuses omavahel ja leida võimalikult kindlaid, konsistentseid reegleid.

Ärkveloleku eelised: kujundid on konkreetsemad, püsivamad ja nende omavahelisi seoseid on kergem leida; samuti: seoseid ärkveloleku kujundite ja inimese käekäigu vahel on kergem leida. Seega on need kujundid tihtipeale usalduväärsemad ja nende konsistentsus annab alust uskuda, et nende seos objektiivsega on suurem. Samas ei ole need kujundid ise objektiivne reaalsus rohkem, kui unenäo kujundid. Ärkvel olles on mälu ja tahe samuti konsistentsemad, samuti räägime asjadest peamiselt ärkvel olles - meie ühine, jagatud subjektiivne reaalsus on kõige otsesemalt seotud ärkvelolekuga.

Korduvad unenäod, mis on teatud ruumis - neis võib ärkvelolek tunduda fantaasiana ja kõigiga on parem rääkida selle unenäo reaalsusest; see näitab asjade suhtelisust. Võib ka uskuda, et surm ärkveloleku seisundis tähendab surma kõikides unenäomaailmades, mis muudab ärkveloleku sündmused tähtsamaks.

Siiski, suurem teooria, mida inimene saab edukalt kasutada, seostab unenäod ja ärkveloleku üheks tervikuks - mõistes iga sümboli tähendust ning nende sümbolite omavahelisi seoseid. Inimtegevust täielikult kirjeldada saab ainult selline teooria, mitte füüsika - füüsika on kommunikatsioonis hea, ent see räägib asjadest kaudselt, tõstmata esile piisava hulga sümbolite tähendusi. Järeldus: füüsikast ei piisa. Inimene, kelle teadmised piirduvad füüsikaga, ei kohastu reaalsuses - kohastub inimene, kelle teadmised sümbolite omavahelistest seostest ja ilmnemismustritest on paremad. Loomulikult võib ühiskond kohastuda inimesega, kelle teadmistes on esile tõstetud füüsika seadused - luua sellisele inimesele rolli selles ühiskonnas, muuta ta spetsialistiks, kes on sotsiaalse struktuuri mingis punktis toetatud. Siiski on inimlik mõista teadvuse sümbolite tähendusi - neid mõistmata ei saa tehtud midagi, isegi mitte kirjutatud füüsikateooriat.

Unenäo sümbolite relatsioone käsitletakse (ainult) füüsikast lähtudes uduselt: unenäod moodustuvad ärkveloleku teadvuse kujundite kaootilisest segust. Selline definitsioon - puudulik. See ei seleta neid sümboleid ja nende seost reaalsusega ning jätab unenäod ebaoluliseks, kuigi viitab, et seosed on olemas. Füüsika teooriatega ei saa unenägusid siiamaani tõlgendada, igale sündmusele vastav ajuprotsess, nende reeglid ja seosed inimese eluga üldiselt ei ole teada, ei ole kasutuskõlbmatud - järelikult selline unenägude käsitlus ei ole teaduslik. Teaduslik on nende empiiriline käsitlus - vaadata unenägusid, vaadata ärkvelmaailma ning näha seoseid. Sellisel juhul tõusevad seosed paremini esile. Võib öelda - need seosed ei ole olulised ega inimese elus määravad, järelikult neid ei ole vaja nii täpselt käsitleda. Siiski fakt jääb - unenägude empiiriline tõlgendus on teaduslikum, kui nende füüsikaline tõlgendus (kuigi füüsikaline tõlgendus võib ajaga omandada teadusliku täpsuse ja viidata reaalsetele seostele täpselt).

Samuti, kes näeb seost unenägude ja reaalsuse vahel, räägib tihti unenägudest, nagu reaalsusest - Jung viitab, et primitiivsete kultuuride jaoks (ta elas mõnes mõnda aega) on unenägude sisu "asjad, mis juhtuvad nendega öösel". Unenäod on asjad, mis juhtuvad inimesega öösel. Jung märgib - primitiivne naiivrealism on panna need ärkvelajaga samale pulgale; naiivrealismist väga kaugel on filosoofiline täpsus, mille puhul saadakse nende kahe omavahelisest seosest aru (näiteks, et unenäos leitud asi ei ole hommikul voodi kõrval), ent siiski käsitletakse unenäosündmusi reaalsetena. Selline lähenemine võimaldab käsitleda maailma empiirilisemalt, tegemata vahet reaalsel asjal ja hallutsinatsioonil, vaid hoopis mõistes mõlema tähendust - teadvuskujundite konteksti üksteise suhtes. Mõistena tasub teada, et hallutsinatsiooniks kutsutakse seda ja seda, ent sisuliselt on need reaalsed asjad, mis ei ole seotud samal viisil, nagu samad kujutlused oleks seotud tavaseisundis - need on hoopis reaalsed asjad teises paradigmas. Nende kujundite reaalsuse mõistmine on kindlasti filosoofiliselt tähtis, aga ilmselt ka filosoofiliselt keeruline.

Tähendus ja sünkronisatsioon

Ma olen kohanud üksjagu nn. "teaduslikku" või "skeptilist" kriitikat Jungi sünkronisatsioonimõiste teemadel, mis kohati läheb suht emotsionaalseks kätte.

Millses siis seisneb sellise kriitika "teaduslikkus"?

Esiteks lähtub see mõneti küsitavast vaatepunktist, et "tähendus" on aju funktsioon. See seostab "tähendust" kuidagi keele ja lingvistikaga või sellega, kuidas inimene keelt töötleb. Tuleb siiski arvesse võtta, et keel ja tähendus on sama hästi kui polaarsed vastandid - keeles kui sellises ei ole mingit tähendust, vaid tähendus on reaalsetes asjades.

Jung niisiis märgib, et esinevad teatud looduslikud, samas tähenduslikud, kokkusattumused - ja et need esinevad küllaltki süstemaatiliselt ning ei ole seotud nende asjade juhusliku toimumise tõenäosusega, mis sellist tähenduslikkust ei arvesta.

Skeptik võib selle koha peal lähtuda implitsiitsest eeldusest, et "tähendus" kui selline on puhtinimlik mõiste, midagi subjektiivset. Ja kuna see on inimlik mõiste ning inimene on evolutsiooniliselt tekkinud loom, mitte midagi looduslikku, siis ei saa sellistel inimaju produktidel ja reaalsetel füüsikalistel protsessidel olla mingit seost - järelikult on võimatu, et looduses sündivad asjad seostuksid kuidagi enda tähendusega.

Mis on tegelikult tähendus?

Tähendus ei ole, nagu mõni lääne teadlane kaldub arvama, puhtjuhuslik aju produkt või asi, mida lihtsalt niisama huupi asjadele "omistatakse". Sama moodi, nagu loogika on kõikide tunnuste järgi samalaadne aju produkt, ent tegelikult peetakse seda üheks objektiivsematest asjadest üldse.

Samuti on tähendus objektiivne. Tähendust mitte ei mõelda välja, omistata või panda asjadele (nagu nimesid), vaid tähendust otsitakse. Tähenduse otsimine taotleb samasugust objektiivsust, nagu loogikas mõne tõestuse või seaduse otsimine. Erinevalt loogika reeglitest, mis on abstraktsed ja millele otsitakse abstraktset tõestust, on tähendused reaalsetel asjadel ja sümbolitel. Sümbolid sümboliseerivad asju, ent on teadusele raskesti mõistetavad, sest nad ei ole täielikult abstraktsed - sümbolist võib ammutada uut infot väga pikalt, seda ei saa kuidagi triviaalselt loogikaga "kokku võtta". Tähendust ei ole võimalik loogiliselt seletada - pigem on loogikal endal tähendus, mis tegelikult ongi selle loogika sisemine olemus; loogika ei lähtu millestki muust, kui loogika tähendusest. Ainus, mis annab loogikale objektiivsuse, on see, et loogikal on tähendus. Loogika on abstraktne - see tähendab, sama loogikaelement võib sümboliseerida väga erinevaid reaalseid asju; abstraktne=ühekülgne. Kuna paljudel asjadel, mis oma tervikus on väga erinevad, on üksikuid külgi, mis on nende erinevate asjade puhul identsed või sarnased, siis muudab see abstraktsus loogika ühtlasi ka üldisemaks - sellega võib käsitleda rohkem asju, kuigi nende asjade vähesemaid külgi. Seega on loogikal abstraktne tähendus.

Peale abstraktse tähenduse on olemas sümboolne tähendus ja konkreetne tähendus. Sümboolne tähendus on sümbolitel. Konkreetne tähendus on asjadel, mida võib siduda erinevate loogikaelementide või sümbolitega. Nagu tähendus loogikas tagab selle, et kui need abstraktsed seosed kuskilt reaalsusest leida, siis eksisteerivad ka nende asjade loogilised seosed (mis, muide, ei ole kausaalsed, kui vaadeldakse mõnd konkreetset ajahetke), nii tagab sümboli tähendus selle, et kui reaalsuses on asju, millele see sümbol vastab, siis kehtib ka selle sümboli tähendus - kui see sümbol eeldab mingeid tähenduslikke seoseid, siis saab vähestest märkidest tuletada rohkesti fakte.

See, kuidas inimene omistab tähendust, ei ole mitte teaduslikus mõttes meelevaldne, vaid see lähtub otseselt sellest, kuidas asjad reaalses maailmas on; tähendus on tegelikult väga sarnane nähtus omadusele, mida eristab ennekõike see, et see on tähenduslik. Tähenduslikkus kui psüühiline kvaliteet näitab asja seostatust muude, oluliste ja tähenduslike asjadega. Kuna sümbolid sümboliseerivad reaalseid asju ja reaalsetel asjadel on ühised jooned, siis võib eeldada, et inimajus olev sümbol on mitmeski mõttes sarnane asjale, mida see sümbol sümboliseerib - sümbolite vahel on sarnased seosed sellele, mis on reaalsete asjade vahel. Tähendused, samas, nagu ka loogika alused, on minu arvamust mööda kaasa sündinud, aprioorsed - aga kui nad ka ei ole, siis ei ole ikkagi mõtet omistada loogikale suuremat tõeväärtust, kui sümbolismile. Loogika keel ongi väga lihtsustatud ning reeglipärane sümbolkeel ning tegelikult on loogilisus tähenduslikkuse alamhulk, erijuht.

Kokkuvõte

Inimese aju omistab asjadele tähendust vastavalt sellele, kuidas need asjad käituvad, muude asjadega seostuvad ja muid asju mõjutavad. Arvestades inimpsüühikat tundub, et paljud tähendused on siiski ette antud ja võivad tähendada siis ka väga fundamentaalseid asju. Oluline on siin märgata, et inimpsüühika ja ülejäänud loodus on fundamentaalselt üks ja sama ning nende vahel olevad analoogiad paratamatud.

Seega, kui mõnel teadlasel on raskusi asjade tähenduse mõistmise ja nende tähenduslike sidemete nägemisega, siis järelikult ei saa nad aru sümbolitest ja tähendustest, kuigi mõistavad võib-olla hästi loogikat - tähendus ei taandu loogikale, selle loogiliselt seletamine on võimatu ülesanne, kuigi kindlasti on tähendusel abstraktseid tahkusid, mis on paljude muude asjade või tähendustega loogilistes seostes (nii võib ka loogika aidata tähendusi ja ennekõike nende loogikat paremini mõista). On ilmselge, kui vähegi mõelda, et reaalses maailmas on palju printsiipe, mis on vägagi üldkehtivad, aga erinevad tuntud ja füüsikateooriates formuleeritavatest printsiipidest - väikse alamhulga moodustavad näiteks need printsiibid, mida saab nendest füüsikateooriatest implikatsiooni teel tuletada. Seega ei pea iga tähendus triviaalselt taanduma ühele või teisele teaduslikule teooriale - vägagi võimalik ja praktikas kindel, et inimene ei ole võimeline nii keeruliselt mõtlema, et isegi füüsikast tulenevaid printsiipe kõiki füüsikale taandada. Seega tuleb selliseid printsiipe vaadelda eraldi - ja paraku on inimteadvuses selliste vaatluste sisuks just nimelt tähenduslikkuse otsing, kus tähenduslikkus ise on palju laiem ja kosmilisem mõiste, kui võiks järeldada selle definitsioonist puhtalt ajufunktsioonina - ja seda viimast isegi juhul, kui tegu olekski puhtalt ajufunktsiooniga.

Inimteadvus peegeldab reaalsust ning tähendus on pilt inimteadvuses, mis peegeldab reaalsust kaugelt tugevamalt, kui mittetähenduslikkus seda teha võiks. Seega on loomulik, et nähakse just nimelt tähenduslikke seoseid, kui mingeid seoseid üldse nähakse ning selline tähenduslikkus on objektiivsuse üks kriteerium - eriti inimese jaoks, kes on uurinud sümboleid, nende tähendusi ning seost sümbolite ja asjade vahel.

------------

Btw. kuigi ma siin ja mujal kutsun "teaduseks", "lääne teaduseks" või "teaduslikuks vaateks" suuresti meie sajandi mainstream teaduse peamisi vaateid, usun, et see on mõnevõrra teaduse mõiste devalveerimine. Teen seda siiski - arusaadavuse huvides - heas usus, et see ei muuda neid tekste raskemini seeditavaks neile, kelle teaduse mõiste on teaduslikum.

Kogemus ja mateeria

Mateerial on vorm ja sisu. Mateeria vorm on aineosakeste paiknemine - struktuurid, nagu aatomid või molekulid -, ent mateeria sisu on see, millest neid vorme moodustatakse. Füüsika tegeleb mateeria vormiga - füüsik saab mõõte vormide muutumist, aga tal ei ole ühtegi meetodit, et mõõta sisu. Aine füüsikaline sisu on abstraktsioon selle aine vormide muutumisest, vormi muutumise seadustest. Tegelikult ainel sellist sisu ei ole - ehkki võib oletada, et aine muutumise seadused kajastavad tema sisu; kindlasti aga ei ole need selle aine sisu. Nagu Schopenhauer on näidanud - ja vägagi veenvalt - on aine sisuks tahe ja idee. Seda vähemalt ühe tema käsitluse järgi, mis on sama tõene, kui kõik muud - kui struktuur ja selle muutumine on aine vorm, siis idee ja tahe on aine sisu.

Kumbki sõna - ei idee ega tahe - ei ole Schopenhaueril defineeritud nende sõnade tavatähenduses (1, 2, 3). Need kaks mõistet kokku annavad selle, mida mina kutsun kogemuseks (Bertrand Russelli eeskujul, kuna pean silmas täpselt sama mõistet, mida tema - experience). Väga naiivne viis minu tekste lugeda on eeldada, nagu ma peaksin silmas inimlikku kogemust või kasutada sellisest eeldusest lähtuvat argumenti, et kogemusi on inimese omast täiesti erinevaid. Kogemuse mõiste koondab enda alla kõike, mis on sellises mõttes aine sisemine loomus. Sinna alla käivad nii inimlikud terviklikud ja väga keerulised kogemused, mis sisaldavad enesepeegeldust, kui inimlikud väga lihtsad kogemused, kus inimene on jäägitult haaratud ühest aistingust, tundest või mõttest. Inimene jagab endale tuntud kogemused väga paljudeks erinevateks asjadeks - aistingud, tunded, mõtted, kujutlused, emotsioonid, komplekssed seisundid. Need kõik lähevad ühe nimetaja alla - need toimuvad meeles. Mõnikord kasutan meele kohta sõna "teadvus", ent see on terminoloogiline lihtsustus - tegelikult on "teadvus" miski, millel on ilmselt juba olemas enesepeegeldamise võime; meelel ei pea seda olema - meel on tühjus, millesse võivad tekkida vormid. Need vormid ongi kogemus, nende vormide moodustumine ja eksistents meeles või teadvuses on kogemise protsess.

Kogemine ei ole midagi füüsikalist. Ei ole mõtet kahelda, et kogemus ja mõni füüsikaline vorm on omavahel seotud - sisu vastab vormile. Siiski on kogemus midagi põhimõtteliselt erinevat selle vormi struktuurist, aatomite paiknemisest. Näiteks saab kogeda õuna ilma, et aatomite paiknemises oleks mingit sarnasust aatomite paiknemisele õunas; kogeda võib rohelist värvi, aga kaheldav, kas miski ajus on siis rohelise värvi sagedusel - kui oleks, aitaks see ilmselt mõningate kogemuste mõistmisele kaasa; mõte "turust" või "sagedusest" on mõisteline objekt meeles või inimteadvuses, millel ei ole turu ega sageduse omadusi rohkem, kui nii palju, kui palju teadvus talle neid ise annab. Siiski on inimese kui bioloogilise eluvormi ehitus selline, et inimese puhul sellised seoses praktikas eksisteerivad.

Kui võtta inimese käsitlus, kus inimese teadvus ei ole midagi fundamentaalset, vaid ainult elektronide kogum, mis reageerib teatud viisil, ei oleks inimesel ja vastavalt programmeeritud arvutil mingit vahet. Arvuti, siiski, ei sisalda paljusid füüsikalise ruumi omadusi ega võimalda neid modelleerida - kindlasti saab seda öelda matemaatilise ruumi kohta. Arvuti, isegi mitte lõputu mäluga Turingi masin, ei suuda modelleerida reaalarvusid või pidevaid kõveraid kontiinume; mitte midagi pidevat. Arvutil on diskreetsed olekud, mida on lõplik hulk - see hulk vastab tema mälu mahule. Turingi masinal on diskreetsed olekud, mida on lõpmatu hulk, ent siiski tänu kirjutusseadme eripärale on praktikas võimalik sinna tekitada ainult lõplike piirangutega arve; selle võimalike olekute hulk vastab ratsionaalarvude, aga mitte näiteks reaalarvude hulgale. Selline põige matemaatikale võib ka viidata - arvutil ei pruugi olla ka paljusid muid reaalse ruumi omadusi või kujuteldavaid omadusi; võib olla omadusi, mida saab kujutleda, aga ei saa arvutil üks-ühele modelleerida. Arvutil saab modelleerida teatud lähendeid ja nende lähendite silmatorkavast sarnasusest hoolimata simuleeritavale objektile ei pruugi neil olla kõiki simuleeritava objekti omadusi. Päris kindel võib olla, et kui arvutil saavadki olla selle vormi omadused, siis ei ole tal selle sisu omadusi - seda, mis see aine iseeneses on.

On füüsikuid, kes väidavad, et ainel sisemisi omadusi ei olegi. Sest neid ei ole katseliselt leitud. Siiski on juba Kant näidanud, et neid ei saagi katseliselt leida - väitmata, et neid ei oleks. Need on päris kindlasti ja neid ei saa katseliselt leida samuti päris kindlasti. Märkimisväärne on see, et neid saab tajuda - inimene on võimeline neile ligi pääsema; erinevalt Platoni ideedest on Jungi arhetüübid inimesele ligipääsetavad; need ei ole "ideed Jumala teadvuses", vaid need on kogemused täiesti suvalises meeles. Mis ei tähenda, et ultimatiivselt ei võiks panteist nende kogemuste summat kutsuda Jumala meeleks ning kristlik gnostik leida, et kristlik Jumal ongi tegelikult panteistlik Jumal - või et kristlaste jumalakujutlus on inspireeritud ennekõike panetistliku Jumala ilmselgetest omadustest. Igal juhul - on selge, et ainel on sisemised omadused ja on selge, et tavapäraste teaduslike katsetega neid mõõta ei saa.

Üks oluline sisemine omadus on kogemus. Inimene saab mõõta kogemust vahetult, sest kõik, mida ta vahetult kogeb, koosnebki kogemisest. Sellel põhineb algeline, aga ka väga arenenud intuitiivne maailma tajumise meetod. Sellisest kogemusest saab teha järeldusi. Kui inimene ei kogeks, oleks reaalsus selline, nagu see oleks siis, kui kõik inimesed ja muud olendid järsku sureks ja järgi jääks ainult zombid, kes jätkavad nende tegevusi - tekiks teaduslikud teooriad, inimesed toimetaks maal ringi, aga nägemas ei oleks seda kedagi; seda ei oleks nägemas ka neid samu inimesi. Nii oleks inimesed robotid - nad võiksid ikka naerda naljade üle, nutta kurvastusest või tõmmata kopsud hardal ilmel õhku täis; tappa üksteist ja süüa - ent nad ei kogeks seda kõike, kedagi ei oleks kogemas. Maailm ei ole selline koht - igal inimesel on oma kogemus, oma terviklik ja küllaltki pidev fantaasia, milles ta elab ja mida ta püüab - tundub, et isegi osaliselt õnnestunult - muuta objektiivse reaalsuse subjektiivseks peegelduseks. Inimene võib kogeda reaalseid või ebareaalseid asju, ent ennekõike ta kogeb oma kogemust - ja see kogemus on alati reaalne.

Nüüd - elektronil on teatud väike hulk võimalikke olekuid. Ilmselt see olekute hulk ei ole nii suur, et sisaldada kõiki võimalikke inimteadvuse seisundeid - näiteks selliseid keerukaid kujutlusi, nagu kujutlus õunast või mõne tipukogemuse kogemus ökosüsteemist või millestki väga suurest ja keerulisest. Järelikult ei paikne kogemus mitte ühes fikseeritud füüsikalises punktis, vaid terviklik kogemus - miski, mida inimene kogeb ühe korraga - paikneb suuremal füüsikalisel alal, hõlmates tervet keerukat ainestruktuuri ja koosnedes paljudest molekulidest ja närvirakkudest. Siit järeldub Jungi üks baasprintsiipe - kogemusel ei ole füüsikalist asukohta. See ei ole ruumiliselt piiratud - hing ei ole ruumiliselt piiratud. Olgu sellise julge järeldusega, nagu on, aga kahtlemata ei ole kogemuse asukohaks füüsikaline punkt, vaid terve aju oma erinevate aktiivsete piirkondadega moodustab ühe kogemuse, mis on inimesele tajutav tervikuna.

Psühholoogias kasutatakse mõistet "identiteet", et väljendada inimese kujutlust endast. See on psühholoogiatermin. Filosoofiaterminina tähistab identiteet mingi objekti samasust või mittesamasust mingi objektiga; iga objekt on samane iseendaga ja ainult iseendaga - üks identiteet on objekti omadus, mis erinevalt objekti "päris" omadustest võib eristada kahte objekti, millel on täpselt samasugused omadused - neil on kaks eri identiteeti. Näiteks võivad kaks elektroni olla täpselt samas olekus ja täpselt ühesugustes Universumites, ent siiski on neil erinevad identiteedid. Meele teadus, erinevalt psühholoogiast, on fundamentaalteadus - nagu füüsika - ning seega vajab justnimelt sellist identiteedi mõistet.

Ühe meele identiteet väljendab selle meele järjepidevust. Kui minu meel kogeb asju, siis kogeb neid ajas pidevalt see sama meel - isegi, kui tema mälu asendub kord ühe ja kord teisega, nagu näiteks osaliselt ka unenägude nägemisel ajal; unenägusid on raske hiljem meenutada. See, kas meel suudab meenutada mingite seoste põhjal ka asju, mis füüsikalises mõttes mälestustena ei eksisteeri, on oluline surmajärgse elu uurimisel, ent mitte siin ja praegu - vabalt võib eeldada, et meele eksistents lõppeb surmaga. Siiski tähendaks see paljusid järeldusi. Identiteet eristab mind, isegi läbi minu keha ja vaimu muutuste, teistest minulaadsetest organismidest - näiteks teistest inimestest. Isegi, kui teha minu täpne koopia, näen mina ilmselt silme ees muid asju, kui tema, sest meie identiteet on erinev.

On üks tuntud teooria, millest lähtuvad paljud eelmise sajandi ja selle sajandi alguse füüsikud ja infoteoreetikud - võimalik, et valdav osa -, mis ei ole küll füüsika ega infoteooria valdkond ega isegi mitte tõestatud, püstitatud või katseliselt uuritud teooria - minu teada. See seisneb selles, et inimese surres tema meel kaob, järjepidevus katkeb. Õigupoolest selliseid meele või järjepidevuse mõisteid füüsikas ei eksisteerigi, ent seda järeldatakse implitsiitselt selle teooria väitest, et katkeb absoluutselt kõik, mis teeb sellest elusolendist elusolendi - kõik see katkeb, kui tema struktuur muutub selliseks, et selle eluvormi hingavat ja tuksleva südamega vormi enam ei eksisteeri. See kehtiks siis, kui meel ja kogemine oleks vormi, aga mitte sisu omadused. Kui need on vormi omadused, siis sellest, et kogemus koosneb sedavõrd paljudest eri kogemuslikest osadest, ei ole fikseeritud ühte aju - matemaatilisse - punkti ning koosneb seega ka keerukast füüsikalisest struktuurist, järeldub mitmeid asju. Esiteks see, et kogemuste ja füüsikaliste struktuuride jagatavus tähendab seda, et katkestades mingeid osi minu eksistentsist - näiteks eemaldades ajuosi - võivad muud osad minu kogemusest jätkuda. Katkestades südame tuksumise ja hingamise, jääb mingi struktuur püsti - ma kaotan küll võib-olla teadvuse (ja võib-olla kogen hoopis mõnda surmalähedast kogemust), ent isegi see teadvuse kadumine ei pruugi olla reaalne, sest mälu ei ole pidevas seoses meelega - unenägusid, aga seega ka teadvuskaotuse ajal kogetud seisundeid, on võimalik unustada. Niisiis võib "teadvuse kaotamine" olla selles mõttes illusioon, et meel jääb siiski alles. Aga mis on tähtis - kõikvõimalikud närviprotsessid moodustavad minu kogemuse erinevaid tahkusid. Kuskil, kui minna sügavamale, on ilmselt struktuurid, mis väljendavad meele seisukohalt jagamatuid asju - või siis saab kõike, nii psüühilist, kui füüsikalist reaalsust, lõputult jagada. Ei ole võimalik, et jagada saaks ainult meelt lõputult ja füüsikalist reaalsust mitte - vähemalt juhul, kui meele ja füüsikalise reaalsuse vahel on üks-ühele side.

Niisiis jäävad peale seda jagamist alles meele algkomponendid, mis ei ole ilmselt midagi sellist, mida inimene suudaks oma kogemusest teadlikult eristada. Neid suudab inimene sama vähe eristada, kui piksleid või silma kolvikesi enda visuaalses nägemises. Küsimus, kas meel on struktuuri omadus või aine omadus, taandub sellele, kas on võimalik seda kujutluse füüsikalist aspekti tükeldada nii palju, et sellised primitiivsed kogemused üldse kaoks. Aga mis on kindel - Schopenhauer räägib ideest kui selliste kogemuste hetkesisust, meele sisust, aga tahtest, kui sellest jõust, mis mentaalsel tasandil neid kogemusi suunab. Idee ja tahe on reaalselt eksisteerivad nähtused. Jung - jõudis ta siis selleni sama mõttekäiku pidi või minnes mõnd muud teed - jõudis veendumusele, et sellise psühholoogilise kogemuse sisu on täpselt sama ennustatav ning kindlatele, kosmilistele seadustele vastav, kui füüsikaline reaalsus. See väide läheb täpselt kokku füsikalismi ja füüsikaga.

Niisiis - küsimus on selles, milline füüsikaline struktuur tekitab selle vaimse struktuuri, milleks on meel? Millist ainet on vaja, et eksisteeriks meel oma identiteediga sellisel kujul, et see ei koge mitte midagi, ent on valmis jällegi - oma identiteeti ehk ruumilist ja ajalist järjepidevust, pidevust, säilitades - kogemist jätkama, kui moodustab elusaine või struktuuri? Või - puht juhuslikult - lihtsalt tühjas ruumis kõige minimaalsema struktuuri, mis vastab ühele mõttele või tundele? Mina olen pea kindel, et selliseid struktuure moodustub juhuslikult - kes ei ole, võib siiski uskuda, et bioloogilisest ainest moodustub kogemuse algühikuid kergesti, isegi kui see aine on "surnud"; ilmselt juhtub seda siiski ka füüsikalise ainega. Kumb teooria on lihtsam - kas see, mille järgi on iga vorm ühtlasi ka kogemus või see, mille puhul selline "lisaväärtus" tekib ainult piiratud hulga kindlatele tingimustele vastavate struktuuride korral? Kas teooria, et identiteet asendub ainult siis, kui läbitakse struktuur, mille käigus kogemust ei ole, ent jääb samaks, kui on pidev kogemus, kõlab lihtsa või loomulikuna, kas selles on elegantsi? Arvestades, et teooria, mille puhul sama aine hetkeks destruktureerimine ja seejärel sama vormi taastamine säilitaks püsiva identiteedi oleks sama hästi, kui vastuolus selle teooriaga, mille puhul identiteet katkeks juhul, kui uus struktuur on endisest erinev.