Tähendus ja sünkronisatsioon

Ma olen kohanud üksjagu nn. "teaduslikku" või "skeptilist" kriitikat Jungi sünkronisatsioonimõiste teemadel, mis kohati läheb suht emotsionaalseks kätte.

Millses siis seisneb sellise kriitika "teaduslikkus"?

Esiteks lähtub see mõneti küsitavast vaatepunktist, et "tähendus" on aju funktsioon. See seostab "tähendust" kuidagi keele ja lingvistikaga või sellega, kuidas inimene keelt töötleb. Tuleb siiski arvesse võtta, et keel ja tähendus on sama hästi kui polaarsed vastandid - keeles kui sellises ei ole mingit tähendust, vaid tähendus on reaalsetes asjades.

Jung niisiis märgib, et esinevad teatud looduslikud, samas tähenduslikud, kokkusattumused - ja et need esinevad küllaltki süstemaatiliselt ning ei ole seotud nende asjade juhusliku toimumise tõenäosusega, mis sellist tähenduslikkust ei arvesta.

Skeptik võib selle koha peal lähtuda implitsiitsest eeldusest, et "tähendus" kui selline on puhtinimlik mõiste, midagi subjektiivset. Ja kuna see on inimlik mõiste ning inimene on evolutsiooniliselt tekkinud loom, mitte midagi looduslikku, siis ei saa sellistel inimaju produktidel ja reaalsetel füüsikalistel protsessidel olla mingit seost - järelikult on võimatu, et looduses sündivad asjad seostuksid kuidagi enda tähendusega.

Mis on tegelikult tähendus?

Tähendus ei ole, nagu mõni lääne teadlane kaldub arvama, puhtjuhuslik aju produkt või asi, mida lihtsalt niisama huupi asjadele "omistatakse". Sama moodi, nagu loogika on kõikide tunnuste järgi samalaadne aju produkt, ent tegelikult peetakse seda üheks objektiivsematest asjadest üldse.

Samuti on tähendus objektiivne. Tähendust mitte ei mõelda välja, omistata või panda asjadele (nagu nimesid), vaid tähendust otsitakse. Tähenduse otsimine taotleb samasugust objektiivsust, nagu loogikas mõne tõestuse või seaduse otsimine. Erinevalt loogika reeglitest, mis on abstraktsed ja millele otsitakse abstraktset tõestust, on tähendused reaalsetel asjadel ja sümbolitel. Sümbolid sümboliseerivad asju, ent on teadusele raskesti mõistetavad, sest nad ei ole täielikult abstraktsed - sümbolist võib ammutada uut infot väga pikalt, seda ei saa kuidagi triviaalselt loogikaga "kokku võtta". Tähendust ei ole võimalik loogiliselt seletada - pigem on loogikal endal tähendus, mis tegelikult ongi selle loogika sisemine olemus; loogika ei lähtu millestki muust, kui loogika tähendusest. Ainus, mis annab loogikale objektiivsuse, on see, et loogikal on tähendus. Loogika on abstraktne - see tähendab, sama loogikaelement võib sümboliseerida väga erinevaid reaalseid asju; abstraktne=ühekülgne. Kuna paljudel asjadel, mis oma tervikus on väga erinevad, on üksikuid külgi, mis on nende erinevate asjade puhul identsed või sarnased, siis muudab see abstraktsus loogika ühtlasi ka üldisemaks - sellega võib käsitleda rohkem asju, kuigi nende asjade vähesemaid külgi. Seega on loogikal abstraktne tähendus.

Peale abstraktse tähenduse on olemas sümboolne tähendus ja konkreetne tähendus. Sümboolne tähendus on sümbolitel. Konkreetne tähendus on asjadel, mida võib siduda erinevate loogikaelementide või sümbolitega. Nagu tähendus loogikas tagab selle, et kui need abstraktsed seosed kuskilt reaalsusest leida, siis eksisteerivad ka nende asjade loogilised seosed (mis, muide, ei ole kausaalsed, kui vaadeldakse mõnd konkreetset ajahetke), nii tagab sümboli tähendus selle, et kui reaalsuses on asju, millele see sümbol vastab, siis kehtib ka selle sümboli tähendus - kui see sümbol eeldab mingeid tähenduslikke seoseid, siis saab vähestest märkidest tuletada rohkesti fakte.

See, kuidas inimene omistab tähendust, ei ole mitte teaduslikus mõttes meelevaldne, vaid see lähtub otseselt sellest, kuidas asjad reaalses maailmas on; tähendus on tegelikult väga sarnane nähtus omadusele, mida eristab ennekõike see, et see on tähenduslik. Tähenduslikkus kui psüühiline kvaliteet näitab asja seostatust muude, oluliste ja tähenduslike asjadega. Kuna sümbolid sümboliseerivad reaalseid asju ja reaalsetel asjadel on ühised jooned, siis võib eeldada, et inimajus olev sümbol on mitmeski mõttes sarnane asjale, mida see sümbol sümboliseerib - sümbolite vahel on sarnased seosed sellele, mis on reaalsete asjade vahel. Tähendused, samas, nagu ka loogika alused, on minu arvamust mööda kaasa sündinud, aprioorsed - aga kui nad ka ei ole, siis ei ole ikkagi mõtet omistada loogikale suuremat tõeväärtust, kui sümbolismile. Loogika keel ongi väga lihtsustatud ning reeglipärane sümbolkeel ning tegelikult on loogilisus tähenduslikkuse alamhulk, erijuht.

Kokkuvõte

Inimese aju omistab asjadele tähendust vastavalt sellele, kuidas need asjad käituvad, muude asjadega seostuvad ja muid asju mõjutavad. Arvestades inimpsüühikat tundub, et paljud tähendused on siiski ette antud ja võivad tähendada siis ka väga fundamentaalseid asju. Oluline on siin märgata, et inimpsüühika ja ülejäänud loodus on fundamentaalselt üks ja sama ning nende vahel olevad analoogiad paratamatud.

Seega, kui mõnel teadlasel on raskusi asjade tähenduse mõistmise ja nende tähenduslike sidemete nägemisega, siis järelikult ei saa nad aru sümbolitest ja tähendustest, kuigi mõistavad võib-olla hästi loogikat - tähendus ei taandu loogikale, selle loogiliselt seletamine on võimatu ülesanne, kuigi kindlasti on tähendusel abstraktseid tahkusid, mis on paljude muude asjade või tähendustega loogilistes seostes (nii võib ka loogika aidata tähendusi ja ennekõike nende loogikat paremini mõista). On ilmselge, kui vähegi mõelda, et reaalses maailmas on palju printsiipe, mis on vägagi üldkehtivad, aga erinevad tuntud ja füüsikateooriates formuleeritavatest printsiipidest - väikse alamhulga moodustavad näiteks need printsiibid, mida saab nendest füüsikateooriatest implikatsiooni teel tuletada. Seega ei pea iga tähendus triviaalselt taanduma ühele või teisele teaduslikule teooriale - vägagi võimalik ja praktikas kindel, et inimene ei ole võimeline nii keeruliselt mõtlema, et isegi füüsikast tulenevaid printsiipe kõiki füüsikale taandada. Seega tuleb selliseid printsiipe vaadelda eraldi - ja paraku on inimteadvuses selliste vaatluste sisuks just nimelt tähenduslikkuse otsing, kus tähenduslikkus ise on palju laiem ja kosmilisem mõiste, kui võiks järeldada selle definitsioonist puhtalt ajufunktsioonina - ja seda viimast isegi juhul, kui tegu olekski puhtalt ajufunktsiooniga.

Inimteadvus peegeldab reaalsust ning tähendus on pilt inimteadvuses, mis peegeldab reaalsust kaugelt tugevamalt, kui mittetähenduslikkus seda teha võiks. Seega on loomulik, et nähakse just nimelt tähenduslikke seoseid, kui mingeid seoseid üldse nähakse ning selline tähenduslikkus on objektiivsuse üks kriteerium - eriti inimese jaoks, kes on uurinud sümboleid, nende tähendusi ning seost sümbolite ja asjade vahel.

------------

Btw. kuigi ma siin ja mujal kutsun "teaduseks", "lääne teaduseks" või "teaduslikuks vaateks" suuresti meie sajandi mainstream teaduse peamisi vaateid, usun, et see on mõnevõrra teaduse mõiste devalveerimine. Teen seda siiski - arusaadavuse huvides - heas usus, et see ei muuda neid tekste raskemini seeditavaks neile, kelle teaduse mõiste on teaduslikum.