Ajaloo tunnetus - mida arvas Friedrich Wilhelm II saabastest?

Vahel küsitakse mult, millal toimus Suur Prantsuse Revolutsioon või millise sündmusega ja mis kuupäeval lõppes keskaeg. Mul pole õrna aimugi - absoluutselt. Euroopas juhtusid need asjad, umbkaudu eelmisel aastatuhandel. Kui väga vaja teada, siis Google aitab, entsüklopeediat oskan ka kasutada.

So what? Aga kui küsida, mida arvas Kong Fu-Zi sellest, kuidas tuleb käituda ohtlikus situatsioonis number 36.? Mis olid buddha Gautama neli põhiteesi - mitte sõnades, aga mida see tähendab? Selle asja tuum? Miks Kristus ikkagi seal kõrbes passis, mida ta tahtis saavutada? Mis on gnostiline kujutlus kristlusest? Kuidas elas ...ok, ma unustasin selle koha ära - talupoeg seal, kus hästi palju riisi kasvatati? Ja millised mehhanismid, inimpsühholoogia süvaalused, käivitasid ...ütleme, katoliku kiriku? Aga mida Augustinus ikkagi selle kolmainsuse teooriaga mõtles? Kuidas nägi indiaanlane päikest?

Veel enam ...ma ei taha isegi seda küsida - lihtsalt, üleüldiselt, mis põhjustab mida? Miks? Kuidas sünnivad rahvad? Mis Saalomoni peas toimus ja mille poolest erinevad varakristlus, keskaegne kristlus ja kaasaegne kristlus? Mis on teaduse põhialused ja kuidas tekib must auk? Aga kuidas sarnaneb stringiteooria šamanistlikule maailmavaatele ja mille poolest ta ei sarnane?

Kuidas inimesed mõtlesid eri aegadel? Mida nad loodusele, keskkonnale põhjustasid?

Kahtlemata olen ma lugenud tšingis khaani elulugu kahes erinevas versioonis, jack londoni teoseid ...tuhandeid raamatuid läbi elu - meresõitjad, tavalised inimesed, poliitikud, mererännakute kaardid ja teadlaste elulood. Erinevatest aegadest - kuidas kirjutas vanast Indiast hindu, aga mida arvas vanast Indiast eelmise sajandi inglane? Tuhanded seosed tekivad ...ma loen hea meelega ajaloo liine - jutustusi, kus on eri rõhud. Muinasjutud, mida rääkisid vanad rahvad ise - kõikide rahvaste mütoloogiad -, see lugu, mida neist räägitakse praegu ja need õpetused tänapäevast, mida nendele rahvastele õpetatakse. Otsin seoseid, sarnasusi, paralleele ja analoogiaid; märkan erinevusi, vastuolusid, asjade järjestusi. Panen tähele, mis ühest või teisest sai. Ja siiski - mul pole õrna aimugi, millal toimus Suur Prantsuse Revolutsioon ja mul lihtsalt ei ole mahti seda uurida. Kõik niikuinii teavad ...aga lihtsalt, no mis seal vahet? Aga mis põhjustas Suure Prantsuse Revolutsiooni? Üks hetk ja siin taban ma teravalt, väga teravalt, õpetajate või õpikute pealiskaudsust - ja tunnen, milline väärtus on ilukirjandusel, mis kirjutati sellel hetkel.

Ma sain just teada, et ma ei tea ühte tuntud Sõja ja Rahu tegelaskuju. Pole õrna aimugi. Ma vist lugesin midagi selles tunnis, kus seda räägiti, kui seda tookord koolis üldse räägiti ...ma olen pool raamatut läbi lugenud ja see ei köitnud mind. Ma olin poolkogemata suure tüki sellest kohustuslikust kirjandusest, äkki isegi pool, ammu läbi lugenud - aga mida ma ei ole lugenud, miks õppida pähe ja vastata? Kas see õpetaja või õpiku jutustus annab edasi teose sisu? Ja ma ei taha teada, mis toimub viimasel leheküljel, enne kui ma loen. Lihtsalt, ärge rikkuge seda lõbu ära - võib-olla ma jõuan kunagi raamatuni, miks mul peaks siis kirjanduslikult andetu - või vähemalt autori stiili, tunnet ja sisu mitte täpselt tabava, sest autor kirjutas ju ikkagi pikemalt - ümberjutustuse põhjal mingi eelarvamus olema? Miks ma ei tohi saada viimase lehekülje puänti?

Ja ma vist magasin, kui keegi seletas, misasi on V. Õieti, ma ei vaadanud, unustasin ära. Mul ei olnud arusaama, et nendel nimetustel mingi teaduslik seletus on - see on risu, see rikub mõtlemist. Ma ei õppinud korrutustabelit pähe, kuigi küsitleja ehk sellest aru ei saa ...ma tahan näha asja sisu, mõista, teha neid tehteid. Mind ei huvita küsimus-vastus vormel, mind ei huvita reageerida õigesti, nagu automaat. Ja V - ma tean väga hästi, mis on ruumala. Ma ei tea, kust - lapsena ehk kujutava geomeetria õpikust, äkki mõtlesin üldse ise välja -, no väga loogiline. Kõiki arvutusi saab ju teha - mõne keerukama keha puhul ehk ka kuskilt järgi vaadata, aga isegi teades, mis on V, tuleks seda teha. Jällegi - mis mulle sellest V'st?

Ajalugu - see on ühtne tervik. Selles on loogika. Mida rohkem selle ümber tiirutada - faktideta, daatumiteta, kohati nimedeta -, seda selgemaks saab, kuidas üks põhjustab teist. Ei teki diskreetset kaarti, numbreid ja skeeme ...miks õppida seosetuid sündmusi? Ma tahan öelda - praegu oleks ma rõõmus, kui teaks aastaarvusid, aga ma olen veel enam rahul, et ma neid meelde ei jätnud. Kuskile teadvusse tekib seostatus, tekib ruum ...ma ei tea paljusid isikuid, kuningate sünnipäevi, revolutsioone ja seda, mida tähendab "keskaeg", aga ma olen lugenud vaimset ajalugu, raamatuid eri aegade filosoofiatest; eri aegade ja kohtade inimeste psühholoogiast - läbi ilukirjanduse, karakterid, karakterid, karakterid; segamini vale ja tõde, reaalne keskkond ja autori fantaasia ...jääb mulje. Tekib pilt sellest, millest selle aja inimesed fantaseerisid ja kuidas nad elasid. Tükid lähevad kokku, tekib midagi Suurest Pildist, midagi tervikust, inimkonnast või riigist ...või näiteks, vägev teos - tsivilisatsioonide ajalugu. 90. aastane autor räägib tsivilisatsioonidest, nende sünnist, kasvust ja hääbumisest - nii palju näiteid, kes on käinud koolis, pole enamusest kuulnudki. Ja need on tsivilisatsioonid, mitte sünnipäevad. Ma ei tea oma sõprade sünnipäevi, ma ei oska öelda, mis aastal nad kooli lõpetasid või mis on nende isikukood, mõnel ei mäleta perekonnanimegi - mul on sõpru, kelle eesnimesid ma vaevaga mäletan, aga ma tunnen, et nad on sõbrad. Ja ma tunnen ennast, tunnen neid inimesi - paremini, kui maksuamet ja haigekassa kokku.

Ma tahan tunnetust. Ma tahan mõistmist. Ja mind ei huvita, kes, millal ja mida - vahel ma leian endale ajaloost sõbra. Mitte sellise sõbra, nagu eelmises lõigus mainisin - sellise, kes räägib mulle südamest südamesse, kellest ma saan aru, kes on 90 aastaselt võtnud kokku selle, mida mina just alustasin ...kes räägib oma kogemusest, annab nõu ...kuidagi jõuavad need kajad minuni, need inimesed saavad sõpradeks ja toetavad mind erinevates situatsioonides, annavad vanema geeniuse nõu, annavad tippteadlase nõu ja jutustavad kogemustest, millest saavad jutustada ainult poliitilised suurkujud ja filosoofilised teerajajad. Aga ma ei tea, kes oli Friedrich Wilhelm II - ma tean, et ta õppis alkeemiat, aga mina ei saanud temaga sõbraks. Tal ei olnud mulle midagi öelda ja mul oli ükskõik, kes see tüüp on - ma lugesin selles tunnis näiteks Krahv Monte-Kristot - teda ei olnud olemas, aga ta rääkis mulle teises klassis elust ja ma võtsin hiljemgi raamatu kätte ja meenutasin, äkki ka varem ...ja ma ei saanud aru, miks just Friedrich Wilhelm II (sry, kui valesti kirjutan) ...miks mitte minu vanaisa või Tšaka, suur indiaanlaste kuningas? Miks ma ei võiks lugeda hoopis Tšakast, et mida ta siis ikkagi arvas? Miks ma ei või võtta lihtsalt raamatut kätte ja lugeda? On seda nüüd vaja kontrollida, et kas ma ikka tean, mida ta teisipäeva õhtul sõi? Või et mida ta arvas nakkushaigustest? Et kes need faktid välja valib ja miks? Äkki ma lihtsalt loen, leian midagi huvitavat ja siis räägin sõbraga, kes luges üldse teist raamatut ja midagi klapib kokku? Äkki on mul huvid ja äkki mulle täna ei jää meelde, mida Friedrich Wilhelm II arvas saabastest, kuna mind hakkavad saapad huvitama alles järgmisel aastal? Et kui lihtsalt fakti ette panna - ma olen lugenud kordades rohkem raamatuid, kui see õpetaja, mulle on kõik mulle olulised asjad suurepäraselt meelde jäänud ja kui olud muutuvad ja muud asjad omandavad olulisuse, siis mulle jääb ka see pingevabalt meelde, mida Friedrich Wilhelm II saabastest arvas - kui see midagi väga lolli ei olnud.

Mulle meeldivad täppisteadused, mulle meeldib loogika ja mulle meeldivad faktid; mulle meeldib tunnetus, müstika, religiooni ajalugu ja meditatsioonid. Mulle meeldib teadusfilosoofia ja katsemeetodite sobivus erinevatesse valdkondadesse ja ma võin nädal aega lugeda ainult mustadest aukudest ja olla järjest rohkem huvitatud, aga võin ka kolm kuud neisse täieliku ükskõiksusega suhtuda. Aga mingil põhjusel juhtub nii, et mida suurem huvi maailma vastu, seda igavam koht on kool. Ja ma ei taha siin koolist rääkida - mingil põhjusel juhtub nii, et väga paljud inimesed peavad kõige tähtsamaks teadmiseks seda, mida nad koolis õppisid. Nende uurimus teiste inimeste teadmistest on nende testide ja tööde kordamine - ja nende teadmised ei olnudki eriti laiemad. Peale kooli ei olnud neil aega lugeda - sedagi juhtub.

Ja lõpuks - kui palju teab riik, mille elanikud teavad täpselt samu asju? Kui spetsialiseeritud on selline rahvas? Kas selline spetsialiseerumine on teaduse, majanduse või heaolu arenguks vajalik või vastupidi - sellele äärmiselt kahjulik? Miks peaks miljon inimest spetsialiseeruma Suurele Prantsuse Revolutsioonile - mis ei ole sugugi suurem sündmus, kui näiteks taodejingi kirjutamine - ja jätma kõrvale kõik muud asjad? Miks mitte rikast, vahelduslikku kultuuriruumi, kus ei olegi mingeid kindlaid jagatud teadmisi nii palju, kus ei saa nende olemasolule siis isegi masside mõjutamiseks mängida, millest võib kellelegi ka kahju olla - aga samas saab massidest tohutut kogust infot iga erineva situatsiooni kohta, pidevalt saab keegi sulle rääkida asjadest, millest sa midagi ei teadnud ...miks õpetatakse inimesi sama õppekava alusel? - kas see ei ole põhjus, miks inimesed usuvad, et teadmine on kuidagi seotud nende kitsa spetsialiteediga ajaloos, kirjanduses või kunstis? Kas meie maailm ei ole ühekülgne?