Kuidas ja miks ma kirjutan - loovuse põhialused

Motivatsioon

Kirjutamiseni viib mind üldiselt elu. Vaidlused, väitlused ja raskused. Ma kirjutan nii endasse puutuvatest asjadest, üldistest asjadest, kui kõigest sellest, mida enda ümber näen. Samas, ma kirjutan teoreetiliselt - selle asemel, et kuskil foorumis millegi üle väidelda (või sellele lisaks, kuigi ajalehtede kommentaariumitest leiab ehk paar minu kommentaari kuus) võtan ma alustuseks vastu palju informatsiooni ning tunnetan asju ning kujustan nendel teemadel.

Üldiselt - ma ei kirjuta millestki kohe, kui seda näen. Ma ei kirjuta probleemidest. Ma võtan probleemid vastu, äratan takistused enda alateadvusest, toon silme ette enda ja teiste kompleksid. Ma vaatan maailma probleeme ja küsin - miks need head on? Või maailma suuri saavutusi, küsides, mis neis valesti on. Ma keskendun nendele piltidele - asjadele, mis minuga toimuvad ja asjadele, mis minu ümber toimuvad. Toon need enda teadvusse. Loen. Otsin. Mõtlen. Tunnetan ja kujustan. Elan läbi ja räägin nendega, kes on läbi elanud.

Aegamööda tekib sellest vaimu teatud energia - psüühiline jõud, enesekindlus ja teadlikkus, et seda asja saaks teatud kindlal viisil väljendada; ma kirjutan lahendustest, mida näen. Loodan, et leidub ka neid, kes kirjutavad lahendustest, mida ma ei näe - ja seega otsin, loen ja kuulan. Õpin inimestelt, eeldades, et igas inimeses on elujõud - võime ellu jääda ja asjadega edasi liikuda või vähemalt oma põhiprobleeme edukalt lahendada -, sest vastasel korral oleks nad surnud. Ma suhtlen endast võimalikult erinevate inimestega, tihti - otsin nende probleeme, lahendusi, asjade lahendamise viise; lasen neil endale projitseerida endi piiranguid ning tõkkeid; teadvustan ja tunnetan probleemseid puntraid nende teadvuses, mis ei lase asjadega edasi minna. Eriti otsin selliseid asju enda teadvusest, kuna need kajastuvad ka minu elus erinevate nõrkustena - toon sellised asjad teadvusse.

See oli suvaline väljavõte mõtlemisest - miski, mida ühel või teisel viisil teeb igaüks -, ent siit tuleb ka kirjutamise motivatsioon. Iga lahendatud probleem - puntrast selge ja tugeva ideeni - on paljunemisvõimeline elusolend; see on tuntav ja tabatav energia, millega saab üle valada enda tekste. Kui minna nende asjade sügavamate põhjusteni, siis muutuvad need järjest laiemaks, sügavamaks ja jõulisemaks ...loomulikult on vaja ka teid tagasi, iga üldteoreetiline idee tuleb kokku viia konkreetsega, mis minu elus ja ümbruses tähtsust omab. Ideaalne abstraktne teooria ei ole enam elujõuline, vähemalt mitte kohe - see sobib raamatusse, mis on kirjutatud tulevaste põlvede jaoks. Ma loen ka üldisi abstraktseid teooriaid, et neist loominguliselt praegusesse hetkesse sobivaid konkreetseid ideid tuletada; kirjutan ka sellistest, viidates nendele töödele (et teised saaksid edasi kaevandada).

Selle kõige tulemusel tekib mu teadvusse hulk elujõulisemaid ideid ...kui ma näen asju, mille puuduseks ja põhjuseks loen selliste ideede vähest läbimõeldust nende asjade ja tegude autorite poolt, siis põhjustab see teatud vajaduse selle idee seda aspekti kajastada - muidugi viidaga idee enda suunas. Ja reeglina on selliseid ideid suurem hulk (näiteks 10-20, tegelikult ehk isegi 100-200), mis koonduvad mingit teksti kirjutama hakates. Need ideed koonduvad, moodustavad järjekorra (sest tekst on ajaliselt lineaarne), muutuvad selliselt, et üks idee oleks teiste sissejuhatus, moodustavad teksti struktuuri. Kirjutamise ajal teen põikeid sellest teemaliinist kõrvale, kajastan mõningaid assotsiatsiooni, annan viiteid heale sarnaseid ideid käsitlevale kirjandusele ning jätan välja need ideed, mis teksti flowsse ikkagi ei sobi (mõnikord enamuse). Sellised sobimatud ideed jäävad oma elu elama ja lähevad tulevastesse tekstidesse. Mõnikord mu tekstid kustuvad või kustutan ma neid - siis on tihti ka nii, et tegelikult tahakski samad teemad uue (elu)kogemuse pinnalt uuesti lahti kirjutada, samuti tagasiside põhjalt, selgemini ja täpsemini.

Lugeja

Kuna ma olen kirjutanud küllaltki palju ja arutanud-väidelnud-vaielnud veel palju enam, siis on mul tekkinud selge ettekujutus sellest, millised osad ideedest tunduvad teistele kahtlased - isegi, kui mulle endale minu elust ja alustelt selgelt põhjendatud või isegi tõestatud -; sellest, mida mingitele kirjutamisviisidele ette heidetakse (ja mida nende vastanditele teiste inimeste poolt ette heidetakse) ja samuti, millest lihtsalt aru ei saada, siis arvestan väga palju lugejaga. Ma ei tee seda pealiskaudselt.

Ma elan ühte või mitmesse lugejarolli korraga sisse. Keele struktuurid on kavalad - need omavad erinevaid tähendusi eri inimeste jaoks ja on arenenud keele evolutsiooni käigus selliseks, et kui üks inimene, kes tõlgendab ühte moodi, räägib enda jaoks põhjendatud ja loogilist juttu, siis ka teine inimene, kes tõlgendab teisiti, loeb sealt jällegi enda jaoks põhjendatu välja. Mis on ühele metafoor, on näiteks teisele reaalne viis asja näha - ja vastupidi. Nii et ka metafoore on vaja rakendada vägagi teadlikult ja mitte huupi lahmides.

Kujutledes ennast lugejaks - paljudeks korraga - saab tekitada teatud tõmbe enda väljendatavatest ideedest kõige olulisemate suunas; läbi lugeja filtrite, kriteeriumite ja taluvuse piiride on vaja võtta seiklus - tuleb läbida selle lugeja labürint nii, et jõuda lähemale sellele, mida väljendan. Tõestada saab sadat moodi - loogiliselt, matemaatiliselt, empiiriliselt-kogemuslikult, intuitsioonile tuginedes või veendes. Hea tekst arvestab kindlasti kõikide võimaluste ja teatud tekstieetikaga. Asjad, mis on endale väärtuslikud, võivad seda olla ka paljudele teistele - eriti, kui oled kulutanud palju aega ja vaeva nende otsimisele.

Mõistatused

Lisaks lihtsalt koodile ja erinevate lugejate keelekasutuste ühtlustamisele - keel on sajatahuline asi ja kui jätad ühe tahu arvestamata, siis mõni lugeja just seda tahku vaatabki ja tema jaoks on su tekst jama, naiivne või absurdne - on ka keerukam kood; mõistatused ja sümbolid. Mõistatus on lause või lõik, mis ei pruugi esmapilgul mingit sisu omada ja võib tunduda jabur - toome välja just mõne absurdse aspekti, naljaka järelduse -, ent mille lahendamise käigus saab lugeja, kes eeldab, et mingi lahendus sellel on, teada viljaka tõe või mõtte. Koan on klassikaline mõistatus ida kultuuris - viide sügavale tõele näilise paradoksi vormis. Kui selle paradoksi enda jaoks lahendad - oledki saanud teada, mis on paljude selliste paradokside tegelik lahendus. Schopenhaueri raamat "Idee ja tahe" algab sõnadega "maailm on minu idee" - kannatamatu, juhm või filosoofiliselt alaarenenud lugeja paneks selle koha peal raamatu käest, sest lause on absurd. Läbi keeruka analüüsi ja otsingu saab aru, millist tõde see lause tähendab - aga ka seda, miks see on pandud just sellesse vormi ja väljendab midagi olulist just nii. See on klassikalise lääne filosoofia esimene koan algajale lahendada; kes ei adu selle lause mõtet, ei saa olla filosoof ega mõista isegi mitte teadusfilosoofiat, matemaatika filosoofiat või psühholoogiateaduse sügavamat filosoofiat. Mitte midagi filosoofilist. Saab vaid targutada.

Loovus

Loovus koosneb kolmest komponendist:

• Fantaasia
• Kriitika
• Probleem

Esiteks, et jõuda mõne loova aktini, on vaja tõsist fantaasiat. Fantaasia on pulbitsev vulkaan või pandora laegas, kust tuleb lihtsalt öeldes igasugust jama - suurtes kogustes. Selle jama ulatus, eksitavus ja absurdsus ületab kordades kollase ajakirjanduse ja kogu tänapäevase infomüra, millega lihtsad inimesed heitlevad. Esmane tähtsus on lasta sellel vabalt möllata ja pendeldada kõige ootamatumates ja vähemtõotavamates suundades. Fantaasiat, loomulikult, toetavad intuitsioon, mõtlemine ja kogemuslik mälu - see on kriitika. Fantaasia peab olema piisavalt vaba, kriitika peab olema piisavalt range. See on keerukas koan, kuidas siduda mõttevabadus ja kriitilisus - ühiskonna struktuurid selle jaoks on vaba ajakirjandus ja sõnavabadus, millele on pidevas vastukaalus teadus ja ülejäänud sõnavabadus, kriitikavabadus. Kõige hullemad laused on lubatud, mis võib viia fantaasia täieliku vabaduseni - mõtte-, meele- ja tundevabaduseni. Probleem on peamine jõud, mis seda tegelikult juhib - fantaasia peab jõudma probleemi lahenduseni.

Probleem on jõud, mis tõukab kujutluse liikuma; fantaasia on jõud, mis annab sellele kõikmõeldavad vormid; intuitsioon, mõtlemine ja tunded väldivad tupikteid ning annavad asjale suunda, kuigi loova geeniuse viisakas teadvuses on need kriitilised jõud kahtlemata palju taktitundelisemad ja mängulisemad, kui dogmaatilise konservatiivi konserveerivas-peatavas-pidurdavas teadvuses.

Enne kirjutamist lasen viimasel ajal järjest enam asjadel settida - selle käigus kaotavad need enda loomingulist originaalset jõudu ja sädet, ent võtavad siiski palju kindlama ja sobivama vormi; peegeldan neid mõtteid endast väljapoole ning lasen neid kujundada tagasipeegelduste kriitika ja filtrite vormival jõul.

Mõju

Ma loodan, et iga lahenduse jõud, kui probleem on reaalne, on vahetu, kiiresti leviv ja fataalne. Mida paremini esitatud lahendus, seda kiiremini see levib; mida rohkem esineb seda probleemi, seda kiiremini ka lahendus jõustatakse. Ei ole keeruline levitada üle maailma mõnd uut avastust, ideederuum ühe inimese kodus ja teadvuses mahutab terve maailma loomingut, iga uut lahendust nii, nagu arvuti mahutab operatsioonisüsteemi ja protsessorite näol paljude tuhandete inimeste aastatepikkuse töö ja iganädalase innovatsiooni kõiki lõplikke vilju. Omades ideed ei ole mingit raskust seda levitada, kogu ühiskonda laiali paisata, edasi siirdada kõikjale, kus sellest otsest kasu. Keegi ei jäta head ideed kasutamata, kui seda juba teab; kui idee on suunatud üldisele hüvele ja seda ei saa rakendada kartellikokkuleppe piires, siis levib see hoogsalt ja jõuliselt. Iga inimene saab avaldada mõju kogu inimkonnale, mis on kirjutamise tohutu pluss - lihtsalt mõtle välja, viimistle ära ja pane arusaadavasse vormi ning asi omandab jõu.

Seega, mõju ja motivatsioon on omavahel lahutamatult seotud. Nähes ühtede asjade mõju ja teiste mõjutust, tunnetades erinevate tekstide senist käekäiku suuremas pildis - ja oma vanu ideid nende väikeste vigade, stiili ja isikupäradega tunnen ikka ära - tekib järjest enam teadlikkust enda kohast ideosfääris, enda sõnade kaudset mõju teistele ja mulle endale, kui ka lihtsalt fakti, et mõju on. Kõik on kõigega seotud ja see, mis pingutab ja lahendab, omandab laia mõju väga paljudele asjadele. Sellest mõjust õpitakse - seda, mis tegelikult idee esituses või sisus paika ei pidanud; neid aspekte ideedest, mis jõuavad teisteni moonutusega ja neid aspekte, mida ei oleks pidanud kunagi rääkima.

Tagasiside

Üks põnev ja oluline nähtus on tagasiside. Kui mina räägin enda ideedest ja poetan sekka paar autorit ja mõne raamatu, siis teised arendavad neid ideid edasi ja tekitavad sellise uurimissfääri ...sekkun klubisse, kus on kümneid või sadu liikmeid - või terve rahvas - oma väikeste nüansside ja küsimustega. Sellised küsimused levivad ja tekib nähtamatu koostöövõrgustik, kus järgmisel päeval võib keegi mainida vastust või huvitavamad küsimused võetakse tõsisemalt ette. Ideedest rääkimine viib need tihti uuele tasemele, rikastab neid võimsalt - selles mõttes on isolatsioon ideevarguste vältimiseks mõnikord stagnatsiooni alus; endassetõmbunud firmaomanik või poliitik, kasvõi müstik võib järsku leida, et tema kontakt kihutava kiirrongiga on jäädavalt kadunud ja tema ideed lootusetult aeglased; võib ka selguda, et tema lahendus ei sobi suurele osale inimestest mingil lihtsal triviaalsel põhjusel, mida keegi oleks diskussiooni käigus kahtlemata ette näinud. Nii kannatab inimese produktiivsus - kui üheksakümmend üheksa ideed esitatud sajast on jama, siis on tema tekste igav lugeda; kui üheksa ideed teostatud kümnest on jama, siis on tema elutöö tulemus lõpuks kümme korda väiksem võimalikust - kõik muu on lihtsalt tänaval labidaga vehkimine, võhmaleajav tööpäev katses kaevata betooni. Märkasin just hiljuti, et Bill Gates on öelnud, et hindab uue töötaja taset pooletunnise dialoogiga - paljud ei suuda inimese taset hinnata poole aasta või aastaga, nagu nad mulle rääkinud on; selline tuhandekordne produktiivsuse erinevus võib saada määravaks hea meeskonna kokku panemisel. Kes hindab valesti või liiga kaua, lõpetab sellega, et paljud inimesed on vale koha peal ja tulemus ei toimi - näiteks valmistatakse suure tööga võimas lumesahk olukorras, kus lund ei saja enam kunagi; sellisel juhul on suur hulk inimesi töö asemel laiselnud või midagi veel hullemat teinud - lihtsalt lõhkunud ja rüüstanud kõike seda, mida kutsutakse materjaliks. Teisalt, kui selgub, et kindlasse kohta ehitatud maja maksab kümme korda rohkem, kui teise kohta ehitatud maja - sest see on kellelegi kümme korda rohkem väärt -, siis on ehitajal kerge luua kümme ühe hinnaga. Selline vaimne pingutus võib olla väärt üheksat maja! Hullem näide on Titanic, kus peale suurt hulka teadust ja ehitamist ei saadudki midagi valmis - tapamasina kohta oli see ikka erakordselt kohmakas ehitis. See on töö nagu vene muinasjutus - sõin-jõin seal minagi, kõhtu kinnitada ei saanud.

Sestap on tagasiside - positiivsed ja negatiivsed emotsioonid, kriitika ja lood sellest, kuidas miski kellelegi mõjus või kuidas seda kuskil kasutada sai või hoopis, kuidas miski midagi ära rikkus, üheaegselt nii motivatsioon kirjutada, kui ka võimalus kirjutatut võimsamaks teha; sama ajaga teha ära palju rohkem tööd. Ja maailm oma keerukuses on siin piiramatu - tõesti teeb üks inimene ära sada tuhat korda rohkem, kui teine; füüsiliselt on inimesed sarnased, ent vaimselt teeb osav töömees ära palju rohkem, kui tugev kulturist; geniaalne sõjapealik võidab väikse üksusega sõjaväe. Piirid udustuvad, kui toetada saab kellegi teise tööd.

Usun, et pidev kirjutamine viib teksti väärtust järjest kõrgemaks. Samuti usun, et see aitab lihvida enda igapäevast kommunikatsiooni. Samuti usun, et see parandab elukvaliteeti ja minu keskkonda, psühholoogilist kliimat - see ju ilmne, et inimkond on põhjustanud psühholoogilisse kliimasse suuremat sorti probleeme ja teeb seda edaspidigi, alati on midagi lahendada. Kui inimkonnal oleks peale ajaloo ka mälu, toimuks progress - progress kvaliteedi ja tasakaalu suunas.