Carl Gustav Jung on kritiseerinud oma aja psühhiaatriat - see kriitika kehtib ka tänasele -, et tihtipeale loetakse erinevust hullumeelsuseks. Tal oli patsient, keda süüdistati kujutluses, et ta on prohvet - Jungi lõplik diagnoos oli see, et tegu on prohvetiga ja seda tuleb lihtsalt arvesse võtta. Tänapäeva skeptikud on selle üle väga vihased, mõtlemata sellele, et prohvetid olid olemas ja vägagi mõjukad - miks neid siis enam ei võiks olla? Sellele küsimusele vastamisel ei pea uurima, kes nad siis tegelikult olid - fakt on see, et see mõiste on saanud oma tähenduse reaalsetest inimestest. Inimestest, kelle sotsiaalne tundlikkus on piisav, et näha väga tabavaid unenägusid sotsiaalsetel teemadel. Nende unenägude tõsiselt võtmine teebki inimesest prohveti - minu enda unenäod on teist laadi, ent Jung isegi nägi unes maailmasõda, korduvalt, ja pani endale esialgu vale diagnoosi - hiljem siiski parandas. Jung ei olnud prohvet, sest ta mõtles teisiti ja käitus teisiti, ent selles ei ole midagi ebateaduslikku, et inimeste sügavamad arusaamad avalduvad unenägudes või daydreamingu käigus - nii mõnigi teadlane on väitnud, et tegi oma olulised avastused just nimelt unes.
Michel Foucault on kirjutanud hea raamatu "Hullus ja arutus". Selle raamatu sisuks on uurimus hullumeelsuse ajaloost. Esialgu oli inimkond sotsiaalse loomana arenenud nii, et eksisteerisid mitmesugused rollid - mõistuseinimesed, tundeinimesed, šamaanid ja prohvetid. Väide, et inimene kui isik areneb tugevamaks, on ebateaduslik müüt - see on tõsi selles mõttes, et ta kohastub, ent mitte selles mõttes, et üksik inimene eraldiseisvana areneks just nimelt tugevamaks ükskõik, millise etteantud parameetri järgi. Sipelgad sünnivad erinevatesse rollidesse, eksisteerib sünnipärane spetsialiseerumine. Inimeste puhul on arengulugu erinev, ent välja löövad erinevad geenid ja inimesed arenevad mitte tugevamaks, vaid sotsiaalsemaks - alles sootsiumid arenevad tugevamaks (ent isegi see oleks labane lihtsustus, vaadeldes ökosüsteemi). Inimene sünnib nii, et välja löövad geenid, mis põhjustavad teatud eeldusi; inimese areng on selline, et iga osa - lihasjõud, mõistus, tunnetus - arenevad välja vastavalt vajadusele ja praktikale. Inimeses arenevad võimed, nagu empaatia, koostöövõime, võime näha oma kohta suuremas pildis - need ei ole lihtsama darvinisti arvates "tugevuse" mõõdupuu, ent kui mitte pidada "tugevust" relatiivseks sotsiaalse sobivuse mõõdikuks, siis ei saa öelda, et ükski karjaloom areneks tugevamaks. Tugevamaks areneb kari. Spetsialiseerumise kontekstis saab vaimset tervist mõõta ainult arvestades inimese sünnipärast rolli. Focault näitab, et hullumeelsuse definitsioon laienes prohvetitele ja šamaanidele sedamööda, kuidas nende sotsiaalne roll vähenes. Nende sotsiaalne roll vähenes selle tõttu, et nende rollide vajalikkust hakati alahindama. Selle tulemuseks olid paljud sotsiaalsed katastroofid, looduskatastroofid ja muu selline - nende roll oli selliste looduslike asjadega sidet pidada. Edasi näitab Focault, kuidas hullumeelsus laienes näiteks Nõukogude Liidus lihtsalt poliitiliselt ebasoovitatavatele inimestele - muutudes inimpsüühikaga manipuleerimise vahendiks. Liberaalses ühiskonnas on selline patoloogia määratlemine naeruväärne ning kuritegelik, põhiseaduse vastane, piirates näiteks usuvabadust - riigiasutused ei tohiks neid määratlusi kuidagi arvestada ning peaks töötama selle nimel, et need ühiskonda juurdunud ei oleks. Ma ei tsiteerinud siin üks-ühele Focaultd.
Millele Focault rõhub - ja see jääb minu kõneviisi puhul märkamata, sest mainin äärmiselt kasutuskõlbulikku hullumeelsuse kriteeriumit - ei ole mitte see, et sotsiaalselt sobimatud inimesed loetaks hullumeelseteks. Tegelikult on probleem selles, et paljusid inimesi loetakse hullumeelseks mitte nende sotsiaalse sobimatuse, vaid sotsiaalse ebasoovitatavuse eest - ja siin näitab see ebasoovitatavus mitte seda, et nad ei tuleks toime oma psühholoogilise konditsiooni tõttu, vaid seda, et neil on teatud sümptomid, et tegu võiks olla mitmesugustele huvigruppidele ebameeldivate inimestega. Lisaks tuleb mängu kõige olulisem tegur - psühhiaatria arendajate sage vaimne küündimatus. Tihti püütakse ravida inimest, keda ei suudeta süvitsi mõista - ja Jung märgib ära, et patsiendi sügav empaatiline mõistmine on terapeudi esimene kohustus. See on tõsi, et iga "isehakanud geeniust" ei pea mõistma ühiskond, selline nõue oleks juba inimeste põhiõiguste piiramine - siiski peab teda mõistma psühhiaater, kes temaga töötab. Saama aru tema sügavamast motivatsioonist, uskumustest ja sellest, millistel alustel ta neid asju usub. Võib esitada vastuväite, et see seab inimesele väga kõrged nõudmised iga veidrikku mõista. Siiski, psühhiaatriateaduse ülesanne ei ole võimaldada inimestele mugavat äraelamist - psühhiaater, kes oma klienti ei mõista, ei ole selle kliendi ravimiseks pädev. Turumajanduse tingimustes ootame inimestelt kompetentsi - tööhõive ei ole heategevus - ning kes ei suuda mõista piisavat arvu patsiente, on valinud vale töö.
Tihtipeale hinnatakse inimese hullumeelsust tema ebanormaalsuse põhjal. Väidetakse, et normaalne ei ole hull ning ebanormaalne on hull. Mis on normaalne? - on tavaline. Sotsiaalne norm on väljakujunenud sotsiaalne reegel. Kui sellisel normil ei ole alust, kindlat põhjendust, siis võib see olla hoopis mõni massidele iseloomulik käitumishälve, nagu näiteks diktaatorite järgimine vms. - sellisel juhul on normaalse puhul tegu hoopis kerge hälbega inimesega. Selline hälve võib omada isegi katastroofilisi tagajärgi - näiteks ei saa diktaator allutada inimesi, kes ei lase ennast allutada, sest see oleks üks miljoni vastu lahing ja kindel kaotus. Seega, kui võimule tuleb diktaator, siis järelikult on rahva enamus vaimselt alaarenenud või siis haiged. Järelikult, ebanormaalsus ei ole hullumeelsuse kriteerium.
Tihti ei ole hullumeelsuse kriteerium ka sotsiaalne sobimatus, vaid hoopis võimetus mõista looduslikke protsesse, nende tagamaid ja tagajärgi. Mõhni tsivilisatsioon võib võtta maha eluks vajaliku metsa, reostada enda keskkonna või muud sellist. Selle tsivilisatsiooni siseselt võivad prohvetid, kes selle eest hoiatavad või teadlased, kes situatsiooni analüüsivad, olla sotsiaalselt sobimatud. Kohati, kui nende jaoks on probleem tõsine, ei pruugi nad isegi täielikult kohaneda enda sootsiumiga - mis teeks nad sotsiaalselt sobivaks, kuigi nende uskumus ja mõni isiksuse tahk ei oleks sobiv -, vaid võivad võidelda küllaltki raevukalt ja tekitada endale probleeme. Kuni nad ise rahul on, on tegu psühholoogiliselt tervete inimestega, ühiskonna immuunsüsteemi esindajatega - sellisel juhul on nad mitte patoloogilised, vaid ilmselt mõne Maslow mõistes tipukogemuse "ohvrid", kelle roll on hoida ära hävingut. Väga tihti see ka aastatega selgub - sotsiaalsed mehhanismid küll kaitsevad esialgu sotsiaalset identiteeti, rahva ego, selle eest, ent mingis punktis võtavad sõnumi vastu ja ennetavad katastroofi. Sellisel juhul loetakse tagantjärele kui mitte hulludeks, siis vähemalt kaotajateks ning alaväärseteks inimesteks nende vastu võitlejad - loodetavasti mitte kriitikud, küll aga vihased vastased, kellel oli "tõendeid", et tegu on hullumeelsetega või muidu lollakatega. Õnneks on meie ajajärgul liigutud järjest selle poole, et vägivaldselt hullumajja kinni panna ainult neid, kes on otseselt ohtlikud.
Vaimse tervise kriteerium, seega, on sobivus korraga nii loodusesse, kui ühiskonda. Kui nende kahe vahel on lõhe, siis muutub vaimse tervise määratlemine keerukaks - ja seega on psühhiaatrite roll olla korraga psühholoogid ning loodusteadlased ja filosoofid, kui nad soovivad autentseid diagnoose jagada. Samuti peab psühhiaater olema maksimaalselt eelarvamustevaba, vabameelne ning vabamõtleja - vastasel korral on ta võimeline professionaalselt töötama ainult väga väikse sektoriga ühiskonnast, endasarnastega. Vaimne hälve on kõrvalekalle vaimsest tervisest ning sellisena meie ühiskonnas väga tavaline - vaimselt terveid inimesi on vähe. Nagu enamusel on mõni füüsiline häda, on enamusel ka mõni vaimne häda. Paljud inimesed on vaimust vaesed - ja see ei ole hea. Kui tsiteerida Piiblit - mida ma mingiks kaheldamatuks tõe allikaks ei pea -, siis mitte vaimust vaesed ei ole õndsad, vaid õndsad on vaimust vaesed - seda tuleks lugeda kerge irooniana (kes ütles, et Piiblis ei ole irooniat?) vaimse tervise määratluste suhtes vanas Roomas. Puhtalt lollusest ei piisa õndsuseks, kuigi õnnis võib tunduda pisut lollakas. Hullumeelsuse kriteerium on rahulolematus oma vaimse seisundi või selle tagajärgedega. Arst peaks siiski selgeks tegema, millega inimene rahul ei ole, mitte püüdma huupi "ravida" näiteks ebatavalist mõtteviisi. Teisalt, hull on ka see, kes on ohtlik - ja seda väga otseses, laiahaardelises määratluses, mis suudab ohtu väga mitmekülgselt hinnata; et vältida lollusi, kehtib siin psühhiaatrilises mõttes ennekõike teiste inimeste füüsiline ründamine, sest just see on see, mis reaalselt kahjustab. Veider mõtlemine ei saa kahjustada teisi, vaimselt stabiilseid inimesi - nii et tihti tuleks ravida just seda, kes tunneb ennast kahjustatuna, mitte soovitada ravi sellele, keda kahjustajana nähakse.
Psühhiaater, kes on kergegi vaimse hälbega, on hull. Ohtlik hull. Seda seetõttu, et tema sotsiaalne roll on ravida tasakaalutuid inimesi - iga hälve temas saab sajakordse võimenduse, kandudes üle paljudele teistele, kui ta on veenev. Kitstarinnalisus, dogmaatilisus, kapseldumine traditsioonidesse või konventsioonidesse, piiratud mõtlemine või võimetus mõista väga kummalisi inimesi - kõik see teeb psühhiaatrist patoloogilise nähtuse. Sellise inimese puhul on lahkumisavalduse tegematajätmine kuritegu, kui ta ei suuda hoolega valida patsiente, kellest jõud üle käib. Elutervel psühhiaatril ei ole vajadust peale suruda oma usulisi eelistusi (sh. ateistlikke või teaduslikke), ta ei ürita inimesi mõjustada elama ühte "õiget elu" ja tal ei ole õrna aimugi, milline on üks "terve inimene" - vähemasti on see arusaam äärmiselt dünaamiline, sisaldamata ühtegi kindlat normi. Psühhiaater mõistab inimest, saab tema probleemist aru ning leiab vahendid selle konkreetse probleemi lahendamiseks, kuigi suudab kasutada ka "jõuvõtteid", manipulatsiooni ja sisendavat veenmist või anda rahustavaid tablette - siiski on see viimane loetelu võrdne kirurginoaga, see on hädaabinõu, kui miski muu enam ei aita. See ei ole normaalne praktika, mida peaks järgima, vaid selliste vahendite rõõmsameelne kasutamine on sadismi sümptom, vaimse väärastumise kõrge aste.
Pidasin siin silmas ka mitut inimest, keda tunnen, keda on ravitud destruktiivselt. Ravi tulemused on olnud ajutised, neis ei ole endiski olnud sügavat veendumust selle efektiivsuses ning iroonilisel kombel on nende terveks saamisele eelnenud mõistmine, et psühholoogidelt "õpitu" tuleb ära unustada ning lahendada reaalset probleemi, mitte püüda enda isiksust psühhiaatri jaoks meeldivatesse raamidesse suruda - mis tekitab pigem konfliktset olekut ning võib panna inimese ennasthävitavalt käituma enesetapukatseteni välja (mida siis kõige hullemal juhul seesama psühhiaater, kes need põhjustas, rõõmsalt "ravima" hakkab, kasutades nüüd juba veelgi vägivaldsemaid meetodeid).
Nii et - ärge uskuge kunagi psühhiaatrit, kes teid poolelt sõnalt ei mõista!
Psühhiaatri kompetentsi test:
- Palun kirjutage kolme lausega välja minu reaalne probleem, nagu seda tajun - viis punkti.
- Palun rääkige mõnda seni mainimata, loogilist osa minu maailmavaatest nii, et see oleks minu jaoks veenev - kümme punkti.
- Palun soovitage paari kirjanikku, kellega ma lugedes täielikult üksmeelel oleks - kümme punkti.
- Palun kirjeldage minu käitumist sellises olukorras:
; seda kolme olukorra kohta ja igaühe eest kolm punkti. - Kirjeldage midagi, mis mulle minu senises elus või ühiskonnas tõeliselt meeldib - viisteist punkti.
No comments:
Post a Comment