Minu meelest on selles mineviku ja tuleviku asjas väga suur segadus. Alliksaare hea luuletus jällegi - muide, Alliksaarega mu luuletundmine peaaegu piirdubki - ütleb, et "on ainult hetk, milles viibime praegu".
Minu meelest võib aja teemal need filosoofilised mõtisklused kõrvale jätta, mis selle sügavamat olemust uurivad - võib öelda, et aeg siiski on. On mälestused minevikust, eesmärgid ja prognoosid tuleviku kohta, on ka vägagi reaalsena tajutav olevik. Uurides erinevat kirjandust, tekib filosoofiliselt väga keerukaid dilemmasid aja probleemi ümber - isegi teatud teadvuse seisundites on tihtipeale selline teadlikkus aja kulgemisest, et tekib kahtlus selle olemasolu suhtes. Fatalist näiteks sisuliselt aega ei usu, ega ka inimene, kes usub, et kõik on determineeritud - vähemalt nii mõneski mõttes. Siiski on inimene sündmuste voos korraga mingis punktis ning see voog on üsna ilmselge ja tajutav. Mõni seisund võib aja ja ruumi piirid kaotada, ent siiski - ilma selle seisundita ei ole mõtet seda teha.
Minu meelest on selge üks asi - minevikumälestused on udused ja tihti üsna halvasti seeditud; tulevikunägemused siiski veel udusemad. Selline on meie igapäevane reaalsus.
Siiski, ka mineviku ja tuleviku eitamisest tulenevad järeldused tulevad suuresti kõiges kasuks. Näiteks selline teooria, mille järgi ei ole lineaarset aega, vaid korduvate mustrite struktuur, püsiv pendeldamine erinevate hetkede vahel - samad sündmused korduvad, progresseeruvad millegiks uueks, muunduvad; siiski on olemas korduvad mustrid - sarnased sündmused tulevad järjest tagasi. Näiteks kordub igapäevaselt söömise muster, aga ka keerukad emotsionaalsed mustrid ühes inimeses, kahe inimese vahel või tervete rahvaste ulatuses.
Inimene elab tegelikult suuresti minevikust. Praegu teeb ta seda, mis minevikus valusalt tegemata jäi (vähemalt võiks); jätab tegemata seda, mis minevikus halvasti juhtus ning teeb teisiti seda, mis minevikus valesti sai tehtud. Polegi siis tähtis, kas tema enda või kellegi teise minevikus - inimese arusaam tulevikust põhineb minevikul.
Iteratiivne, inkrementaalne areng, erinevad spiraalsed mudelid, kõik viitab sellele, et tulevikku luuakse minevikust ning sündmused arenevad mitte väga lineaarselt, vaid sisaldades endas teatud kordusi, samade asjade pidevalt uuesti tegemist - see, muide, on meie reaalsuses ka küllalt ideaalne viis asju teha.
Teadvus ja teadvustamine muudavad asju inimhinges kvalitatiivselt. Tulevikuvõimaluste täpne ja autentne teadvustamine muudab nende realiseerumise märgatavalt kasulikumaks; sündmusteahela vaatlemine algusest lõpuni annab väärtuslikku infot, kuidas asju vältida, muundada ja võimendada. Tulevikuvaatluses ei ole naljalt mingit täpsust, kui minevikuvaatlused ei ole hoolega tehtud - võib öelda, et kõik, mida teame tulevikust, pärineb minevikust. Ma ei nõustu selle viimasega müstikuna, küll aga pean seda väga efektiivseks lähendiks ja toimivaks käsitluseks, mille abil saab vältida paljusid vigu.
Keegi poliitik on öelnud, et "andesta, aga ära unusta" - seda lauset saab lugeda nii, et emotsionaalselt tasub asjad korda ajada, aga nende unustamine paneb vigu kordama. Paljud teevad niipidi, et "unusta, aga ära andesta" - sündmus unustatakse efektiivselt ära, aga kui see juhuslikult meenub, siis tulevad kõik negatiivsed tunded tagasi. Selline kogum läbitöötamata sündmusi minevikus põhjustab paljude psühholoogide arvates suure osa psüühikahäiretest olevikus - inimene lihtsalt väldib teatud sündmust, et see ei saaks talle meenutada läbitöötamata kogemust minevikust.
Seega on moodne psühhoteraapia, aga ka psühhoanalüüs, analüütiline psühhiaatria, samas ka transpersonaalne psühholoogia või Castaneda õpetused (kokkuvõtted) kõik suunatud minevikusündmuste uuesti läbi elamisele ja tõlgendamisele. Budistid usuvad, et valgustumise korral toimub minevikusündmuste uuesti läbi elamine, kusjuures teadvustatakse ka paljusid varjatud aspekte - võin seda kinnitada, et see teadvuse avardudes toimub; sellisel määral, nagu buddhast räägitakse, ei ole seda minuga juhtunud, küll aga muidu veenvalt. Ja see on hea. Samuti, tänapäeva läände põigates - firmade kesksete juhtimisüksuste põhitöö on analüüsida mineviku kogemusi ja ennustada nende põhjal koostatud mudelite järgi tulevikusündmusi, nagu asjade hinnad, müügiedu või muud tegurid; kogu füüsika ennustab tulevikku minevikus püstitatud hüpoteeside ja peaasjalikult minevikus tehtud katsete põhjal.
Kui kaks inimest analüüsivad endi minevikku, jõudes kui mitte konsensuseni selles osas, mis on õigus ja kellele see kuulub, vaid konsensuseni sündmustes, nende tagamaades ja mõlema motivatsioonis; kui nad jõuavad ühise, igati loogilise ja intuitiivselt ning emotsionaalselt omistatud ja tervikliku arusaamiseni, kõikide plusside ja miinusteni; kui nad jõuavad mingi hulga ühiste veendumusteni, et mis sai tehtud õigesti ja mis valesti, kuidas oleks pidanud käituma - mida keegi selles minevikus teisele soovitab ...kui nad suudavad terapeutiliselt selle mineviku läbi töötada, analüüsida, sellest ühiselt aru saada - luua sellise "ühise müüdi" (või osa sellest), siis sellel baseeruvad nende tuleviku kokkulepped. See, et minevikku nähes ja teadvustades tehakse tulevikus asjad üksmeelsemalt, teatakse teineteise seisukohti mustrite kordudes - ja need korduvad niikuinii; tehakse asjad minevikust korda, ravides sellega hoopis tulevikku - ja see tulevik saab peagi olevikuks, nii et lõpuks ollaksegi sellega ravinud olevikku; seejärel saab see minevikuks ning üks hetk on selge, kuidas need probleemid minevikus lahendasid. Siis võib juba teistele head nõu anda ;)
Nii loob minevik tulevikku, minevik on nagu praegu - praegu on mineviku summa - ja tulevik on tegelikult minevik, mis kordub; minevikku ravitakse, nii et tulevikukordused saavad paremad - tegelikult on see kõik üks asi, mida tuleb teha korda ja jõuda üksmeelele. Ja tulevikuplaanid tavaliselt täituvad nii erinevalt plaanitust, kipuvad ikkagi minevikuks üle minema - ja alles siis jõuame omadega tulevikku, kui minevik on meeldivalt selja taha jäetud, seni tuleb minevik tagasi. Kuni minevik teeb haiget, tuleb see minevik tagasi - nii ütleb meile moodne arusaam teraapiast.
Mineviku meenutamine, siiski, sisaldab teatud hulka riske:
- Süüdistamine ja konflikt - minevikukonfliktide uuesti tekitamine, taasloomine; võimetus neid lahendada ja nendega toime tulla. See on hullem, kui unustamine - kui juba meenutada, siis tuleb ka parandada. Oma koju ei minda niisama kiruma ja nurisema, et miks nii segi ja miks uks katki on, vaid kas ignoreeritakse - unustatakse - segadust ja katkist ust või kui nendeni jõutakse, siis korda tegemise eesmärgil, et vähemalt mõelda, kuidas või siis juba natuke teha või tehagi ära. Süüdistamine üksi teeb mineviku veel hullemaks ja korduvatesse mustritesse lõimuvad juba süüdistused, kordused tulevad halvemad - sest kes on öelnud, et asjad ilmtingimata paremaks lähevad.
- Affekt - minevikumälestust saab vaadelda ainult siis, kui julgeda sellele näkku vaadata. Keegi ei saa mingit kasu sellest, kui ronib enda mälus hirmsatesse kohtadesse ja jookseb siis ära; asjadele tuleb vastu minna ja vastu seista, ületada barjääre ning võidelda vähemalt mälestustega, kui reaalsete sündmuste ja mustrite võitmine ei olnud võimalik.
- Valemälestused - kui minevikku meenutada valesti, siis on see alus tuleviku tõlgendamisele valesti ehk siis peagi oleviku nägemisele valesti. Budismis on see illusoorne maailm, reaalsuse kadumine ja kaugenemine; Castaneda kutsub seda "sisedialoogiks" (see mõiste on tal märksa laiem, kui verbaalse mõtlemise mõiste).
- Segunemine - minevik tuleb ka differentsieerida ja integreerida, nagu Jung inimese funktsioonidest või arhetüüpidest räägib (mineviku differentsieerimine on küll pisut detailsem asi). Minevikust tuleb eristada halvad ja head liinid - mitte lihtsalt püüda teisiti teha, vaid eristada muster paljudeks alammustriteks ja uurida igaüht eraldi - mõni muster tuleb kinni panna, mõnda muundada ja mõnda hoida. Mõnikord on hea ja halb sama mündi kaks külge, nii et tuleb otsustada, kas münt säilitada või minema visata. Mõni muster on paratamatu - seda mustrit ei saa võtta või jätta, see peabki jääma, saab ainult seda muundada (näiteks söömine ja toitumisharjumused). Mõnikord on muster jääv laiemalt - kala söömise võib lõpetada, ent siis tuleb süüa midagi muud; ühest töökohast võib loobuda, ent siis tuleb leida uus. Sellisel juhul on vaja siiski mustrit osade kaupa, tahkude ja külgede kaupa analüüsida - tulevikku saab parandada just mineviku kaudu. Garri Kasparov oma raamatus "Male kui elu mudel" räägib sellest, kuidas maailmameistri tiitli hoidmise põhialustest üks olulisi oli minevaste mängude põhjalik analüüs. Ta peab vajalikuks rõhutada, et võidumängudest tuleb leida vigu - et neid mitte korrata teiste vastastega, kes on samu mänge uurinud - ja kaotusmängudest tugevusi; tihti vaatavad kommentaatorid ainult tulemust ning ei suuda süübida sisusse, vastata Garri (ja minu) põhiküsimusele - "Miks?".
Vaade minevikku tõlgendusega: on see hea või halb, kui ka mõõtmisviisi poolest, on subjektiivne
ReplyDeletening olupoliitika tööriist.Isegi faktidele toetudes saab teha meelevaldseid järeldusi ja ennustusi, sest alati on käepärast osa , mitte kogu tõde.
Kogu inimpsüühika on seda. Kui inimese mõtlemine töötab, lähtudes eelduselt, nagu ta teaks täit, siis ta ei saagi midagi teada ...aluseks teadmine, et ei teata mitte midagi ja oletatakse üsna vähe. See on asjade üks pool. Mänguteooria tegeleb uurimisega, mis on parim käitumine piiratud informatsiooni tingimustes - see on matemaatiliselt abstraktne, ühekülgne, ent ka matemaatiliselt laiendatav; idee ise on õige. Siiski on kvalitatiivne erinevus, kas reageerida sellele piiratusele nii, et anda üldse alla - või nii, et siiski huvituda, uurida ja püüda mõista. Lõpuks võib öelda, et inimene on võimeline mõistma paljutki sellest, mida tal on vaja mõista - ja enda ensetundest ja selle väärtusest on inimesel tegelikult täielik info, samuti enda otsustest. Mis on nende asjade taga või nendega seotud, seda võib ainult oletada - ja siiski on mõni oletus tugevam, kui mõni teine.
ReplyDeleteSamuti võib vältida vigu. Öelda rohkem, et "ma ei tea!" Isegi poolikutele faktidele tuginedes saab sellisel kujul teada tõde, ehkki ainult poolest - ja kujutleda võimalusi teisest poolest. Elu näitab, et kõikidest poolt- ja vastuargumentidest hoolimata on kogenum inimene, kes oma kogemusi läbi töötab, lõpuks kvalitatiivselt erinev; inimese võime kogemusi omandada ei ole ilmaasjata olemas.
Kunagi tegin za-zeni harjutusi. Aastaid järjest, iga päev, väga pikalt - kaheksa- või kümnetunnine meditatsioon ei olnud haruldus. Alguses läks natuke kirkamaks, huvitavamaks, varjud ja nüansid joonistusid selgemalt välja ja maailm tundus pisut kirkam. Varsti tundus maailm juba palju kirkam ja tekkis teatud selgus - toimuv hakkas ilmnema koos tagamaadega, teadvusse joonistusid keerukad struktuurid sellest, miks keegi midagi teeb ja mis toimub kuskil mujal, elu rütmidest ja seadustest. Tahe fokusseerus, sündmuste areng omandas loogika ja aina enam oli selge, miks minuga miski sünnib ja kuidas ma seda põhjustan. Tekkis elav jõud midagi muuta, vedada, suunata. Rikkusin mõningaid zeni reegleid - muutusin paindumatuks, yang isiksuseks; ei võtnud enam vastu teatud sügavamaid kutseid ennast muuta asjades, kus oleks pidanud; võtsin palju vastu üht, ent ei ilmutanud samasugust paindumatust teises.
ReplyDeleteSee tõi kaasa kalduva suuna, vigu, kuni lõpuks olin olukorras, kus pidin zen-i praktika selleks korraks lõpetama ja alustama tööd jungiaanliku alateadvuse hoiatuste vastuvõtmisega; välimisest ja reaalsust uurivast intuitsioonist pöörduma teistmoodi sisimasse, vaatama enda tegevuse tagamaad uuesti üle - zeni reeglid, millest alustasin, olid muutunud igandiks, oleks tulnud ilmutada samasugust paindlikkust ja vabadust ka neis, mida ilmutasin neist lähtuvalt kõiges muus. Sellest algas uus õppimise lugu, keerukam ja vähemvõimekam ...see oli teatud algus teatud kogemuse vastu võtmisele, millele osutasid kõik märgid, aga mida sellel hetkel ignoreerisin. See ei ole täie või pooliku tõe teadmine, see on muutumine siis, kui reaalsus selleks üles kutsub, kui alateadvusest tulvavad muutusele osutavad sümbolid, kui elu muutub keerukaks, sest see, mis varem andis häid tulemusi, on muutunud ebapiisavaks. See ei ole ainult teadmine maailma kohta - see kõik kehtib tegevuse, tulemuse, iseenda isiksuse kohta, sellised mineviku kogemused hoiatavad just selle eest, mis võiks iseendaga iseenda ümbruses juhtuda, mis võiks iseendale saatuslikuks saada. Selleks ei peagi teadma kõike kõigest - piisab, kui teada natuke endast ja enda ajaloost. Ja see mõistmise voog, mis võib sedasi erapooletult vaadeldes peale tulla ...see võib tõesti viia tundmuseni, et seni usutu oli illusioon, kivistunud mõttekujutlus; see võib viia selle tundmuseni iga päev - ja sellises elus on fakt see, et iga päev on parem; subjektiivsuses ei ole siin midagi halba - mina olen subjekt, sellele subjektile tahan ma head, "hea" ja "halb" ongi tema subjektiivsed kogemused ja miski, mis ei ole subjektiivselt tunnetatav, ei ole selle asja juures tähtis - kuigi tähtis võib olla see, mida ei ole lihtne tunnetada.
ReplyDelete