Vaimsest maailmas rääkides on tasandeid kahte sorti. Tasanditest või tasemetest rääkides kehtib rohkem arhitektuuriline käsitlus. Need on astmed, mida mööda ronitakse hoone ülemistele korrustele ja sealt torni tippu - sinna, kust näeb kaugele. Nägemine on siis ainult pool asja - kõrgelt vaimselt tasandilt võib ka tegutseda kaugele. Tasand teises mõttes on aspekt - see on mõni vaatepunkt, läbi mille saab vaadata tervet Universumit või elusloodust mingi kindla nurga alt; miski, mis läbistab kõike ja kehtib kõikjal, olles samas kooseksistentsis teiste tasanditega.
Uurides tasandeid teises mõttes, vaatenurki, puutub kokku paljude erinevate kontseptsioonidega:
- http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences, millele osad uurijad lisavad veel mõne lisaks (nagu spirituaalne intelligentsus). See räägib inimese sünnipärastest ande laadidest ja on tasandite mõttega seotud kaugelt vähem, kui järgmised kirjed siin nimekirjas.
- http://en.wikipedia.org/wiki/Chakra - tšakra on idamaade "bioloogias" "peenmateriaalne" struktuur inimese kehas; sisuliselt võttes ja implikatsioonide poolest on see teadvuse alamsüsteem, üks terviklik süsteem inimese psühholoogias. Tšakrate "avanemise" protsess on inimese arengu tahkusid kirjeldav teooria, mis räägib sellest, kuidas inimese erinevad tahud aegamööda "täis kasvavad" - iga arhetüüp areneb eraldi, näiteks on olemas autistlikud teadusgeeniused ja emotsionaalselt arenenud teadusvõõrad inimesed, siiski võivad avaneda ka kõik tšakrad korraga ja see ongi ideaal selles süsteemis.
- http://en.wikipedia.org/wiki/Jungian_archetypes - arhetüüp on lai mõiste, ent selle sõna tähendusvälja fookus on inimteadvuse tasand, mis võib "aktiveeruda" või teisega asendada. Nii on igas naises "ema" ja igas mehes "vana tark mees" ja "kangelane" - elu on nende arhteüüpide vahelduv aktiveerumine, samuti areneb iga arhetüüp inimeses oma infantiilsest vormist terviklikuks. Jungi isikutüüpide raamat, millest on arendatud Meyers-Briggs ja sotsioonika tüpoloogiad (muide, mõne tähe võrra tihti pisut erinevad, kuigi praktikas liituvad) annab tema kontseptsioonide lihtsustuse, ent lugu läheb edasi arhetüüpide teooria juures, mis on oluliselt võimsam ja keerukam.
- Jumala kolmainsuse teooria jaotab terve reaalsuse kolmeks aspektiks - igaüks sisaldab teisi, nii et need on ratsionaalselt võttes kolm erinevat paradigmat, igast saab tuletada teised. Ma olen seda kunagi uurinud ja jõudnud umbes sellise pildini, kus Jumal-Isa kehastab loogikat ja teadust (metafüüsilist "kõikehõlmavat" reaalsuse fundamentaalset masinavärki, mis on muutumatu ja juhib ning läbistab kõike - näiteks matemaatika on osa sellest); Jumal-Ema kehastab mateeriat ning tervet muutumises ja liikumises olevat maailma, sealhulgas näiteks energiaid ja gravitatsiooni; Jumal-Poeg on koht, kus kaks saavad kokku - mateeria muutub teadlikuks reaalsusest. Selline gnostiline-alkeemiline pilt on kristlusest ehk isegi vanem.
Sellega seoses tahaksin pakkuda oma sünteesi nendest erinevatest "intelligentsustest", mis on kahtlemata puudulik, ent siiski ehk huvitav lugemine. Tahaksin näidata nende vahel sidet, mis meenutab Kolmainsuse teooriat. Kolmainsus, muide, on pärisnimi, nagu ka Jumal, Universum või Kosmos. Kui me räägime Maa kuust, siis väikse tähega - kui samast kuust kui Kuust, siis suurega. Kui räägime universumite kobarast (misiganes see parasjagu ei tähendaks), siis väikse tähega, kui meie universumist, siis väikse tähega, aga kui Universumist kui meie universumist, siis suurega. Paljud fantasykirjanikud humooritsevad teemal Mets ja Jõgi, et anda pühalikku tähendust, mille annab pärisnimi - see, mille järgi kõik teised üldnime on saanud.
Spirituaalne tasand
Spirituaalne tasand on seotud aprioorse teadmise (sellisega, mis tuleb kuskilt teadvuse sügavustest ja põhjustab ise veendumuse enda tõesusest) ja tähendusega.
Absoluutselt kõigel, mis olemas on - sealjuures kõikide teiste tasandite objektidel, nagu emotsioon -, on tähendus ja seda on võimalik aprioorselt mõista. See võib tunduda ebateadusliku väitena - ent ärme sea siia piire neid mõistva olendi osas; võib-olla saab neid aprioorselt mõista ainult ideaalselt mõistev teadvus. Tähendust otsitakse ja seda leitakse nägemuste kaudu; tähenduslikke tegevusi edastatakse visioonide kaudu ning tähenduse leidmist kutsutakse ingl. keeles mõistega "insight".
Ma olen siin väga maksimalistlik, et anda edasi idealistlikku vaatepunkti, millel on vähe seost reaalse eluga meie kliimas - siiski, sellise vaatepunkti mõistmine on sarnane mõne matemaatilise teooria mõistmisega, mis võib-olla ei kirjeldagi midagi reaalset 100%, ent on siiski hea alus paljude asjade mõistmisel. Samas - miski ei välista, et see on tõene vaatenurk, mida ma siin esitan; sellise vaatenurga eelised on igal juhul täiuslikum vaimne areng, kui seda järgida eluterves doseeringus.
Spirituaalne tasand on kõikehõlmav reaalne tasand. Igal materiaalsel protsessil on tähendus ning see tähendus sisaldab selle eesmärki. Selliselt kujuneb välja fatalistlik kristlik loogika - see, mille järgi igal asjal on saatus, miski ei juhtu ilma eesmärgita ning lõpliku eesmärgi välja selgitamine on lõplik tõde. Kristlik munk otsis eesmärki ja tähendust. Ka budismis on karma ennekõike eesmärgipärane - karma läbi tegemine, sellega mitte venitamine, aitab inimesel jõuda tervikliku teadvuse ja pideva loovuseni. Selline inimene on võimeline loovalt tegutsema ja iga tema tegu rikastab maailma. Kristlus, siiski, oli ilmselt aeg, kui spirituaalseid otsijaid oli kõige rohkem - alkeemik või gnostik on üheselt spiritualist, alaarenenud tunnete ja empaatiavõimega spirituaalne otsija, kes teeb head sellepärast, et heategevus omab spirituaalset tähendust; keegi, kes on autist ja püüab veelgi enam maailmast põgeneda. Budistlik munk esindab sama asja tervemalt - tema põgeneb maailmast selleks, et luua maailmaga sidet, budistlik eraklus on täiesti erinev kristlikus eraklusest; budist otsib rahulikku kohta, kus ennast koguda ning endasse süübida, sellal kui kristlik erak võib püüda põgeneda maailmast "seitsmendasse taevasse" - sinna, kus ei ole "kurjust". See on põhjus, miks lääne religioosne fanatism ja kirg - kirg on spirituaalse tähenduseotsingu üks juhtivaid jõudusid - tundub patoloogiline võrreldes ida pühamehe samasuguse determineeritusega; lääne religioonid, olgu siis judaism (ütleme nii, et lääne, sest sellel on siin rohkem sidemeid), kristlus või muhameedlus - kõik need väljendavad sellist kirge, mille üks juhtivaid jõudusid on soov põgeneda spirituaalsesse. Siiski, spirituaalne on üks reaalsuse tahk ja kõikjal, kus on midagi spirituaalset, on ka midagi muud.
Igal tasandil on oma alaarenenud vormid, arenenud vorm (kasutan ainsust, kuigi ka need võivad erineda - tõde on kõigile üks on siiski ilmse mõttega lause) ja pettunud vorm.
Spirituaalne künism on tunne, et maailm on läbinisti halb või läbinisti kaootiline. Üks suuri filosoofe, Schopenhauer, on selle ehe näide - siiski on tema töödes väga palju kõrgelennulist spirituaalset teadlikkust, millega soovitan tutvuda kõigil.
Emotsionaalne tasand
Iha, uppumine seksuaalsetesse tungidesse ja uppuv elunautimine on üks tee alustada oma seksuaalset arengut - sellele järgnevad järjest süvenevad tantristlikud tendentsid siis, kui hakatakse otsijaks, emotsionaalseks otsijaks. Selline iha võib olla seksuaalne künism, armastuses pettunud inimese ennasthävitav labasus. Kalduvus ennastohverdavaks ja ennast ohvrina tundvaks patoloogiliseks "heategijaks" on tuntud vorm, mida esineb palju ka läänekristlikus usklikkuses - kristlus on noor usund ja selle vormid ei ole tihti väga arenenud; et teha sellele siiski kompliment - kristuse sõnade täielik mõistmine ilmselt ei ole see. Selline ennastohverdavus võib olla samm terviseni, ent enda ohvrina tundmine on emotsionaalse künismi teine vorm.
Iga asjaga kaasneb emotsioon. Iga materiaalse maailma keeruka sündmuse puhul võib emotsionaalne geenius leida tabava emotsiooni, mis selle kokku võtab - keerukas, paljusid inimesi ja emotsioone hõlmav sündmus, nagu sõda või majanduskriis, nõuab tõesti geeniust; mõne elulise sündmuse kohta võib leida emotsiooni lennult. Emotsionaalselt arenenud inimene loeb emotsioone, tunneb neid loovalt ning suudab emotsionaalsel tasemel lahendada paljusid konflikte, mis nõuaks keerukat intellektuaalset filosofeerimist või ülisügavat spirituaalset mõistmist, et lahendada seda mingil muul moel. Ma usun, et kõik on emotsionaalselt mõistetav, iga asi - kes on emotsionaalselt piisavalt arenenud, näeb kõiges kulgemist, emotsioonide loomulikku jada. Suudab, ehk, emotsionaalselt mõista nii arvutit kui ökosüsteemi (ehkki, arvutiprogramm on kaugel sellest, mis arvuti tegelikult on). Igaüks on näinud pilti stiilis, et on joonistatud lendav siga ja kirjutatud alla "albaania sõda" - poeesia, kunsti ja muusika mõningad "geniaalsed" vormid võivad nõuda tõsist annet selleks, et neid kuidagipidi geniaalseks nimetada; emotsionaalselt tehtud "üldistused" võivad olla intellektuaalselt või spirituaalselt arenenud inimese jaoks sügavalt mõistetamatud. Kuigi ka teadlane võib joonistada graafiku ja spiritualist teha skeemi Tervikust - kunst ei piirdu emotsionaalsusega.
Emotsionaalsel tasandil saab lahendada paljut, mis on teistel tasanditel keerukas. Teistel tasanditel võib kergesti mõista ja lahendada seda, mis on emotsionaalselt keeruline hallata (kasvõi sõda või mõni kriis - kui paljud on näinud emotsionaalset inimest, kes läheneks autentselt, kompleksivabalt ja konstruktiivselt finantskriisile? Neid inimesi on, aga mitte palju.)
Kuna iga paradigma piires, ehkki paradigma on kõikehõlmav, on teatud ülesanded lihtsamad, kui teised ülesanded - see tähendab, keerukuste jaotumine on igas paradigmas erinev -, siis tuleb endas arendada erinevaid paradigmasid korraga. Inimene on sotsiaalne loom ja seega on iga paradigma juhid tihti füüsiliselt erinevad inimesed; iga inimene peab siiski ilmutama mõningas tugevust igas neist. Inimesed on spetsialiseerunud väga erinevale teadlikkusele, ent need, kelles ei ole võimekust saada rahuldav hinne kõikides, ei ole reaalselt väga võimekad üheski. Spetsialiseerumine ja lai silmaring peavad käima koos - tasakaalupunkt on see, mis paneb rõhku mõlemale korraga, tasakaalu ja äärmuse vaheline tasakaal.
Intellektuaalne tasand
Intellektuaalse tasandi küünik, pettunu, (alternatiivselt leidmisele või kirgastumisele järgneb pettumus sageli otsimisele) on inimene, kes on leidnud enda jaoks lahendamatu vastuolu enda kirega seotud tasandi, enda peamise arhetüübi või avanenud tšakra, ning ühe või mitme teise tasandi vahel. Tasandid peavad olema kooskõlas - ja vastuolu leidmine on pundar. Küünik, olles teravalt valgustanud ühte probleemi, leiab endale hulganisti järgijaid, kelles selline teadlikkus mõnest mahasurutud hirmust, selline terav aksepteerimine, põhjustab naudingut. Hullumeelsus on nakkav - ja selle teadvustamine, eristamine, välja joonistamine on ravi esimene samm. Iga inimene otsib terviklikkust, sügaval sisimas ihaldab ta seda, ja seega leidub palju neid, kelle jaoks võimalus, et seda ei olegi võimalik leida, on tugev ja üdini endassetõmbav avastus. Künism, vastandades enda tasandi - tõestatu, põhjendatu ja ilmselge - kõigile teistele, on hierarhilise üleoleku vorm - meie tasand on parem, seda tuleb kuulutada, selle nimel tuleb sõdida.
Intellektuaalse tasandi algaja on inimene, kes mõtestab maailma ratsionaalselt, eristab teatud funktsiooni teistest; Jung - differentsieerumine (differentiation). Tema puhul eristub intellektuaalne teadlikkus aeglaselt infatiilsest instinktiivsest ühtsusest, et alustada pikka teed, jõudmaks vanaduspõlve (vana targa) tarka ühtsusesse. Intellektuaalse tasandi algaja surub maha muid funktsioone, mis on veelgi enam alaarenenud ja kaootilised, et leida intellektuaalset mõistmist. Sukelduda võib matemaatikasse, loogikasse, süsteemiteooriasse. Kõik need tasandid kirjeldavad kõike - ratsionaalselt saab rääkida mõistmisest, kuigi mõistmine ei ole ratsionaalne; ratsionaalselt saab leida tunnete loogikat, kuigi see ei ole ratsionaalne. Ratsionaalsus on seotud põhjuse ja tagajärjega - eesmärki või kulgemist asendab siin põhjus, millele taandub kõik.
Kuidas lähevad kokku põhjus ja eesmärk? Kui igal sündmusel on eesmärk, siis on iga selline sündmus selle eesmärgi saavutamise (või selles läbi kukkumise) põhjus. Et eesmärke ei saavutata alati, võib näidata, et põhjus on olulisem faktor mõistmise juures, kui eesmärk; alles "kõrgema eesmärgi" spirituaalne leidmine võiks näidata, kuidas eesmärk on absoluutne tõde. Põhjus, samas, ei põhjusta alati sama asja, nii on ka sellel samad puudused. Lähtudes ühest, viib teiseni väga pikk tee - ja see on hea alus uskuda, et mitme tasandi korraga arvestamine isegi, kui need tunduvad loogiliselt vastuolulised, emotsionaalselt sobimatud või spirituaalselt madalad, võib viia tõeni. Siiski tuleb need difeerentseerida, et neid saaks siduda arenenud tervikuks.
Arenenud intellektuaalsus sisaldab nüansse ja on loogikaülene - käigud, mida saab kasutada sellise intellektuaalse tõestustes ja analüüsis, on tavalise loogika suhtes ratsukäigud.
Materialistlik tasand
Kõik on mateeria. Selline on materialismi fundamentaalne alus, midaiganes see ka ei tähendaks. Meie mõtted, tunded ja spirituaalsed äratundmised on meie molekulide protsessid ning ei väljenda midagi muud, kui nende protsesside kausaalseid seoseid. Kui ratsionalist võib tõusta kergesti kõrgemale põhjusest ja tagajärjest, on materialismi selline areng harv ning keeruline. Iga asja saab väliselt vaadelda - ekstraverdi aju (vt. Jungi definitsioon) on tihti materialistlik aju, selle keemia on seotud mateeria ja väliste avaldumistega.
Materialistlik künism on võimuhierarhia, uuritakse asjade võimu ja üleolekut, moodustatakse hierarhiaid ning taandatakse need materiaalsete väärtusteni. Sama iseloomustab materialismi algajat.
Sellest jõutakse keerukate süsteemideni, mõtestatakse ühiskondlikke huvisid ja nende suhet iseendasse - nii võib arenenud materialist jõuda sotsiaalse täiuseni, milles ei ole emotsionalismi patoloogiat - ennastohverdavust -, ent milles on eluterve, tugeva valitseja konkreetset pragmatismi. Pragmaatilisus, praktilisus - need on materialisti väärtused. Materialistlikud saavutused on ka spirituaalsete sümbolite püstitamine kolossaalsete templite ja raidkujudeni - nende tekitamine füüsilisse ruumi; materialism on loonud süvaspirituaalsete uskude kombelised rituaalid, teadussaavutuste materiaalsed väljendused - näiteks arvuti, televiisor, kosmosereis. Materialism, oma ideaalis, loob väljundi spirituaalsusele - ja lõpuks taandub see täpselt samani, milleni kõik muu; materialismi ideaalne väljendus on eristamatu spiritualismi ideaalsest väljendusest, ent selle patoloogiad - kaugelt erinevad. Gaia usk on materialistlik; ökomajandus on materialistlik, uued majanduslikud süsteemid on alati materialistlikud - ehkki, ka materialismi arendavad spirituaalsed tungid ja emotsionaalsed väärtushinnangud.
Holistlik tasand
Holistlikul tasandil on selge, et tasandeid on lõputult; sellelt tasandilt tulevad naiivsed kolmainsuse teooriad, aga ka keerukad tšakratevaheliste ühenduste süsteemid, mis on valmis alati tunnistama, et tšakraid on veel rohkem, kui senini arvatud. Tšakrate süsteemis on tegu kuningtšakraga - kõige ülemisega -, mille avanemine toimub palju rohkemates astmetes, kui mistahes teise tšakra avanemine. Holist näeb kõige seostatust, "kõik on üks", kogeb kõikide tasandite läbipõimumist ja seda, et iga tasand on oma ideaalis ideaalselt klappiv kõigi teiste tasanditega; igal tasandil võib leidja lõpuks avastada, et ta on leidnud kõik.
Holist näeb kõikide tasandite läbipõimitust, tunnetab seda, kuidas iga tasand on tegelikult iga teine tasand ja kuidas tasandid on erinevad aspektid Samast Asjast (suured tähed on holismis eriti kasutusel) ning kuidas kõik teed viivad universaalselt ühte punkti - mitte ainult vanas Roomas - ning kuidas iga tasand on üks tahk, sealjuures ka holistlik - tegemata erandeid. Iga tasandi tee lõpus võib näha sellist seostatust - seda võib mõista ka intellektuaalselt või emotsionaalselt -, ent holismi jaoks on see alguspunkt, kõige lihtsam triviaalne tõde.
Patoloogiline holism on infantiilsus; küüniline holism eitab kõiki muid tasandeid. Arengu eelne läbipõimitus, kõikide instinktide seostatus lapsikuks sisemiste vastuolude puudumiseks on äärmiselt erinev arenenud tervikutunnetusest, mis tõesti hõlmab ka muid tasandeid ja seostab neid nii, et ükski selle tagajärjel ei kannata. Holism, seega, ei ole veel mingi "tõe mõistmise" tagatis, ehkki iga tasandi filosoofias leidub jooni, mis püüavad selle tasandi ilmselget eelist tõestada ja kinnitada, et igaüks jõuab "lõpuks" just sellele tasandile ning lahkub kõikidelt muudelt. Valguse laineteooria ja valguse kvantteooria - matemaatiliselt on need üks ja sama.
No comments:
Post a Comment