Enese lõikumine - transpersonaalne lähenemine

Taustast: üks minu lähedane sugulane ning mitmed tema sõbrannad tegelesid teatud perioodil enese noaga lõikumisega - lugesin selle kohta ning tuleb välja, et see on küllaltki levinud nähtus tänapäeva kultuuriruumis. Selle levik on ilmselt ajaga tõusnud ning jõudnud mingisse haripunkti - hilispuberteedis inimestel on kalduvus ennast sihipäraselt füüsiliselt vigastada. Vaikselt on minu teadvuses tõusnud esile teatud asjaolud, mida selle lähenemisega seoses kaaluda.

Praegune ravimeetod

Kuna mu sugulane oli ka psühhiaatriahaiglas, siis on mulle selge, kuidas selle probleemiga hetkel tegeldakse - pakutakse rahustava toimega tablette ning sisendatakse jõuliselt, et paha-paha. Mingit uut sisulist lähenemist ega konkreetset toimetulekumehhanismi talle ei pakutud - vähemalt sellises vormis, et ta seda mõistnud oleks (ja muu ei oma siinkohal tähtsust). Käis seal haiglas mitu korda.

Ehk siis - probleem on olemas, aga tundub, et Eestis napib selle konkreetse probleemiga toime tulevaid psühhiaatreid, kes suudaks haigeid ravida (ning ka kultuuriinimesi, kes suudaks teemat laiemalt käsitleda ning kultuuriuumi korrektiive teha, luua muusikat kunsti ja kirjandust, mis probleemi põhjuseid sügavamalt käsitleks).

Olen seda ajaga analüüsinud ja panen siia kirja mõningad kaalutlused, mida toimiva lahenduse välja töötamisel ilmselt kasulik arvesse võtta oleks.

Kuidas probleem avaldub?

Ennekõike alkoholijoobes ning peale pidu (sotsialiseerumist), kusjuures võib täheldada järgmisi tunnuseid:

• Tegevus ei allu kontrollile.
• Tegevusega seostub teatud "võidu" või "eneseületuse" tunne.
• Varases faasis võidakse seda pidada tõhusaks depressiooniravi meetodiks - seda ajuti ka hiljem.
• Ajaga areneb välja tugev sõltuvus.

Asjast üle saamine järgneb muidugi, üllatus-üllatus, situatsiooni selgele mõtestamisele ning mõistmisele, et tegemist on haiglase ja jabura olukorraga.

Millest probleem tekib?

Inimese arengu teatud faaside lühimudel:

1. Persona ja varju eristatud seisund.
2. Ego ja ise eristatud seisund.

Need on kaks arengu staadiumit, mille puhul selline probleem tekkida võib. Varasemates ega hilisemates staadiumites seda häiret ei esine - juhul, kui minu siinne hüpotees paika peab (ehk siis probleemi põhjustest olulise osa moodustab).

Persona või ego on psühholoogiline struktuur, mis sisaldab inimese teadmisi iseenda kohta ning mitmesuguseid toimetulekumehhanisme. Teatud arengu faasides on inimese minatunne nende struktuuridega kattuv - ta samastab need iseendaga.

Esimene nendest faasidest on faas, kus inimesel on endast idealiseeritud pilt (persona) ning selle ümber jäävad "erandid" (vari) jäävad sellest pildist välja - minatunne ei kata neid erandeid,neile ei pöörata tähelepanu ega teadvustata neid aktiivselt, neist ei tehta järeldusi enda kohta. Teine nendest faasidest on faas, kus objektiivse eneseanalüüsi tulemusel on persona ja vari ühendunud tervikuks - ego. Inimene samastab ennast egoga, ent sellest jääb välja palju muid struktuure - näiteks inimese keha. Nendes kahes faasis on eneselõikumise probleemi tekkimine võimalik ja seletatav.

Probleem - ego võitlus inimesega

Väikelastel ei ole differentsieerunud teadvust ning seega on nad üsnagi autentsed oma tegevuses (soovide väljendamises). Varases koolieas on ego struktuur juba välja arenenud - inimene pöördub seestpoolt väljapoole, väline maailm haarab kogu tema tähelepanu. Inimene hakkab looma pilti endast välises maailmas, mis on lapsik, lihtne ning mitte eriti objektiivne; sellest pildist areneb välja persona. Kuna enesetaju nõrgeneb, tekib huvi rämpstoidu vastu - teises klassis, nagu mäletan, ajasid kõik suurtes kogustes rämpstoitu näost sisse; selles vanuses on võimalik mängida puhtalt maitsemeele ning veel mõne teisejärgulise taju peale, et müüa midaiganes.

Hiljem inimese sotsialiseerumine intensiivistub veelgi - puberteedieas muutub inimesele eluliselt tähtsaks tema sotsiaalne võrgustik, sõpru koguneb suurtes kogustes, tarbitakse kõvasti alkoholi (mõtlemata seda ostes ei toidu ega hommikuse pohmellirohu peale). See tähendab - füüsiline heaolu kaotab tähtsuse, loeb sotsiaalne heaolu ja füüsiline aspekt ei ole enam tegevust oluliselt mõjutav; inimene muutub äärmuslikult ekstravertseks.

Sellele faasile, ootuspäraselt, järgneb füsioloogiline kriis. Inimese keha, mis oma häirete ja nõrkustega inimese sotsiaalsele tegevusele (näiteks joomisele) oluliseks takistuseks osutub, hakkab muutuma justkui "vaenulikuks objektiks" - inimene ise oleks valmis "veel ja veel", aga keha hoiab teda tagasi, saadab signaale, et tema valitud tee ei ole reaalsusega eriti hästi kooskõlas ning et tuleks midagi koheselt muuta. Selliselt tekib ego ja inimese vahele tõsine konflikt - kehast saab ego vaenlane. Inimene hakkab otsima ülemvõimu keha üle, käituma kehaga, nagu torisevate vanemate või kõige muu takistavaga - keha sõimama ning halvustama.

Täiendava probleemina samastab arengu algfaasis inimene enda ego enda kõrgema minaga - ta usub alateadlikult, et ego on tema "kõrgem mina", kuigi tegelikult on ego nendest võimalikest minadest üks vähemaid, ehkki olulisi. Ego on inimesest kui tervikust väga väike osa, millel on väga konkreetsed funktsioonid - eriti, kui tegu on persona ehk moonutatud, välja arenemata egoga. Seega oleks ego võit keha üle justkui surematu hinge võit sureliku mateeria üle; võitlus kehaga on justkui kõige triviaalsem viis selleni jõuda.

Teine tugev aspekt on lääne religioonis tähtsustatud "enese kontrollimine" - ego kui "mina" tahab kontrollida enest kui "keha". Lääs ei ole kunagi ära lahendanud, kes kontrollib keda - üldiselt tõlgendab inimene seda nii, et misiganes objekt, mille suhtes tal on tugev minatunne, peab kontrollima kõike seda, mille suhtes minatunne on nõrgem. Enesekontrolli kõrgeim aste sellise hüpoteesi puhul oleks ilmselgelt valu ületamine, võime endale suvalises ulatuses piinasid põhjustada. Kesiganes nõuab selliselt inimeselt suuremat enesekontrolli, võimendab seda kompleksi - inimene tõestab oma enesekontrolli, "võitu iseenda üle" selle fraasi väärtähenduses, ennast väga otseselt ja üheselt rünnates. See seletab seda, miks inimesel sellise tegevusega, nagu enese lõikumine, tihti teatud võidukus seostub - on ta ju rünnanud iseennast, kontrollinud iseennast ja surunud maha igasuguse vastupanu ning lõpuks põhjustanud iseendale reaalset ja üheselt mõistetavat kahju. Sellise inimese seisukohalt ei saaks suuremat enesekontrolli ega võitu iseenda üle enam olla!

Ehk siis - ego kui mina võitleb inimese kui enesega, kuna ego on sotsiaalse arengu käigus samastunud inimese kui sotsiaalse olendiga ning eemaldunud inimesest kui psühhofüüsilisest olendist.

Lahendus, siinkohal, võiks olla TPP tavaline praktika, ent ka probleemi sügavam analüüs. Usun, et pakun siinkohal selleks analüüsiks olulise ning tugeva raamistiku alged.

Keha tagasilöök

Tüüpiline kriis - mõne enda isiku tahu ründamine seni, kuni sellel kannatus katkeb - lõppeb reeglina sarnaselt.

Antud juhul - kas keha kehtestab ennast ise, inimene hakkab keha kuulama või toimuvad sujuvalt mõlemad tahud; inimene peab enda eesmärgid sotsiaalse olendiga integreerima enda eesmärkidega psühhofüüsilise olendina. Keha võib võitluse käigus õppida ning leida tõhusad vahendid egoga toime tulemiseks - siiski on parem, kui ego ise selles protsessis aktiivselt kaasa mängib.

Maitsepõhine toiduvalik areneb ego ja keha integreerumisel aistingupõhiseks, kus mitte ainult toidu maitse, vaid ka sellele järgnevad muud aistingud mängivad toidu valikul ja maitse kujundamisel rolli; inimese kehateadlikkuse edasise kasvu käigus hakkab ta tunnetama toitumise kohta enda üldises heaolus ning arvestama toidu mõjudega järjest pikemas ulatuses.

See metafoor ulatub ka muu kehatajuni - ego poolt tehtud sotsiaalsed otsustused,mis juhivad protsessi esialgu, arenevad laieneva teadlikkuse puhul rohkem tervikust ja selle heaolust lähtuvate otsustusteni, mis nõuavad sügavamat analüüsi, ent toetavad arengu kõiki tahke - sh. ego arengut.

Inimene ei tohiks segi ajada madalamat ja kõrgemat - teatud transpersonaalsete arenguastmetega kaasneb sarnane mina välja joonistumine "madalamast" kehast, ent sellega ei kaasne mingit lõikumist. Igasuguse religioosse kallakuga kirjandus võiks selliseid ohte arvestada - nagu "Egost kõrgemale: transpersonaalseid käsitlusi", mille ideedele käesolev kirjatükk tugineb, selgelt rõhutab, ei sobi iga harjutus igasse arengufaasi. Spirituaalsest kirjandusest leiab palju sellist, mis on suunatud otseselt sellise probleemiga toimetulekuks - inimene, kelle eneselõikumise puhul lisandub ego ja keha vastuolule ka mingi spirituaalne mõõde, võiks kindlasti sellise kirjanduse ideedega tutvuda; tihti on see seotud jooga, hingamispraktikate ning võimlemisega.

Mineviku meenutamine - pahe või hüve

Mineviku meenutamisest otsisin alustuseks Googlest ja sain vastuseks, et Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Otsisin omakorda seda lauset ja sain vastuseks teksti teadvuse blogis, mis väärib juba suht põhimõtteliselt linki siit ;)

Minu meelest on selles mineviku ja tuleviku asjas väga suur segadus. Alliksaare hea luuletus jällegi - muide, Alliksaarega mu luuletundmine peaaegu piirdubki - ütleb, et "on ainult hetk, milles viibime praegu".

Minu meelest võib aja teemal need filosoofilised mõtisklused kõrvale jätta, mis selle sügavamat olemust uurivad - võib öelda, et aeg siiski on. On mälestused minevikust, eesmärgid ja prognoosid tuleviku kohta, on ka vägagi reaalsena tajutav olevik. Uurides erinevat kirjandust, tekib filosoofiliselt väga keerukaid dilemmasid aja probleemi ümber - isegi teatud teadvuse seisundites on tihtipeale selline teadlikkus aja kulgemisest, et tekib kahtlus selle olemasolu suhtes. Fatalist näiteks sisuliselt aega ei usu, ega ka inimene, kes usub, et kõik on determineeritud - vähemalt nii mõneski mõttes. Siiski on inimene sündmuste voos korraga mingis punktis ning see voog on üsna ilmselge ja tajutav. Mõni seisund võib aja ja ruumi piirid kaotada, ent siiski - ilma selle seisundita ei ole mõtet seda teha.

Minu meelest on selge üks asi - minevikumälestused on udused ja tihti üsna halvasti seeditud; tulevikunägemused siiski veel udusemad. Selline on meie igapäevane reaalsus.

Siiski, ka mineviku ja tuleviku eitamisest tulenevad järeldused tulevad suuresti kõiges kasuks. Näiteks selline teooria, mille järgi ei ole lineaarset aega, vaid korduvate mustrite struktuur, püsiv pendeldamine erinevate hetkede vahel - samad sündmused korduvad, progresseeruvad millegiks uueks, muunduvad; siiski on olemas korduvad mustrid - sarnased sündmused tulevad järjest tagasi. Näiteks kordub igapäevaselt söömise muster, aga ka keerukad emotsionaalsed mustrid ühes inimeses, kahe inimese vahel või tervete rahvaste ulatuses.

Inimene elab tegelikult suuresti minevikust. Praegu teeb ta seda, mis minevikus valusalt tegemata jäi (vähemalt võiks); jätab tegemata seda, mis minevikus halvasti juhtus ning teeb teisiti seda, mis minevikus valesti sai tehtud. Polegi siis tähtis, kas tema enda või kellegi teise minevikus - inimese arusaam tulevikust põhineb minevikul.

Iteratiivne, inkrementaalne areng, erinevad spiraalsed mudelid, kõik viitab sellele, et tulevikku luuakse minevikust ning sündmused arenevad mitte väga lineaarselt, vaid sisaldades endas teatud kordusi, samade asjade pidevalt uuesti tegemist - see, muide, on meie reaalsuses ka küllalt ideaalne viis asju teha.

Teadvus ja teadvustamine muudavad asju inimhinges kvalitatiivselt. Tulevikuvõimaluste täpne ja autentne teadvustamine muudab nende realiseerumise märgatavalt kasulikumaks; sündmusteahela vaatlemine algusest lõpuni annab väärtuslikku infot, kuidas asju vältida, muundada ja võimendada. Tulevikuvaatluses ei ole naljalt mingit täpsust, kui minevikuvaatlused ei ole hoolega tehtud - võib öelda, et kõik, mida teame tulevikust, pärineb minevikust. Ma ei nõustu selle viimasega müstikuna, küll aga pean seda väga efektiivseks lähendiks ja toimivaks käsitluseks, mille abil saab vältida paljusid vigu.

Keegi poliitik on öelnud, et "andesta, aga ära unusta" - seda lauset saab lugeda nii, et emotsionaalselt tasub asjad korda ajada, aga nende unustamine paneb vigu kordama. Paljud teevad niipidi, et "unusta, aga ära andesta" - sündmus unustatakse efektiivselt ära, aga kui see juhuslikult meenub, siis tulevad kõik negatiivsed tunded tagasi. Selline kogum läbitöötamata sündmusi minevikus põhjustab paljude psühholoogide arvates suure osa psüühikahäiretest olevikus - inimene lihtsalt väldib teatud sündmust, et see ei saaks talle meenutada läbitöötamata kogemust minevikust.

Seega on moodne psühhoteraapia, aga ka psühhoanalüüs, analüütiline psühhiaatria, samas ka transpersonaalne psühholoogia või Castaneda õpetused (kokkuvõtted) kõik suunatud minevikusündmuste uuesti läbi elamisele ja tõlgendamisele. Budistid usuvad, et valgustumise korral toimub minevikusündmuste uuesti läbi elamine, kusjuures teadvustatakse ka paljusid varjatud aspekte - võin seda kinnitada, et see teadvuse avardudes toimub; sellisel määral, nagu buddhast räägitakse, ei ole seda minuga juhtunud, küll aga muidu veenvalt. Ja see on hea. Samuti, tänapäeva läände põigates - firmade kesksete juhtimisüksuste põhitöö on analüüsida mineviku kogemusi ja ennustada nende põhjal koostatud mudelite järgi tulevikusündmusi, nagu asjade hinnad, müügiedu või muud tegurid; kogu füüsika ennustab tulevikku minevikus püstitatud hüpoteeside ja peaasjalikult minevikus tehtud katsete põhjal.

Kui kaks inimest analüüsivad endi minevikku, jõudes kui mitte konsensuseni selles osas, mis on õigus ja kellele see kuulub, vaid konsensuseni sündmustes, nende tagamaades ja mõlema motivatsioonis; kui nad jõuavad ühise, igati loogilise ja intuitiivselt ning emotsionaalselt omistatud ja tervikliku arusaamiseni, kõikide plusside ja miinusteni; kui nad jõuavad mingi hulga ühiste veendumusteni, et mis sai tehtud õigesti ja mis valesti, kuidas oleks pidanud käituma - mida keegi selles minevikus teisele soovitab ...kui nad suudavad terapeutiliselt selle mineviku läbi töötada, analüüsida, sellest ühiselt aru saada - luua sellise "ühise müüdi" (või osa sellest), siis sellel baseeruvad nende tuleviku kokkulepped. See, et minevikku nähes ja teadvustades tehakse tulevikus asjad üksmeelsemalt, teatakse teineteise seisukohti mustrite kordudes - ja need korduvad niikuinii; tehakse asjad minevikust korda, ravides sellega hoopis tulevikku - ja see tulevik saab peagi olevikuks, nii et lõpuks ollaksegi sellega ravinud olevikku; seejärel saab see minevikuks ning üks hetk on selge, kuidas need probleemid minevikus lahendasid. Siis võib juba teistele head nõu anda ;)

Nii loob minevik tulevikku, minevik on nagu praegu - praegu on mineviku summa - ja tulevik on tegelikult minevik, mis kordub; minevikku ravitakse, nii et tulevikukordused saavad paremad - tegelikult on see kõik üks asi, mida tuleb teha korda ja jõuda üksmeelele. Ja tulevikuplaanid tavaliselt täituvad nii erinevalt plaanitust, kipuvad ikkagi minevikuks üle minema - ja alles siis jõuame omadega tulevikku, kui minevik on meeldivalt selja taha jäetud, seni tuleb minevik tagasi. Kuni minevik teeb haiget, tuleb see minevik tagasi - nii ütleb meile moodne arusaam teraapiast.

Mineviku meenutamine, siiski, sisaldab teatud hulka riske:

• Süüdistamine ja konflikt - minevikukonfliktide uuesti tekitamine, taasloomine; võimetus neid lahendada ja nendega toime tulla. See on hullem, kui unustamine - kui juba meenutada, siis tuleb ka parandada. Oma koju ei minda niisama kiruma ja nurisema, et miks nii segi ja miks uks katki on, vaid kas ignoreeritakse - unustatakse - segadust ja katkist ust või kui nendeni jõutakse, siis korda tegemise eesmärgil, et vähemalt mõelda, kuidas või siis juba natuke teha või tehagi ära. Süüdistamine üksi teeb mineviku veel hullemaks ja korduvatesse mustritesse lõimuvad juba süüdistused, kordused tulevad halvemad - sest kes on öelnud, et asjad ilmtingimata paremaks lähevad.
• Affekt - minevikumälestust saab vaadelda ainult siis, kui julgeda sellele näkku vaadata. Keegi ei saa mingit kasu sellest, kui ronib enda mälus hirmsatesse kohtadesse ja jookseb siis ära; asjadele tuleb vastu minna ja vastu seista, ületada barjääre ning võidelda vähemalt mälestustega, kui reaalsete sündmuste ja mustrite võitmine ei olnud võimalik.
  
• Valemälestused - kui minevikku meenutada valesti, siis on see alus tuleviku tõlgendamisele valesti ehk siis peagi oleviku nägemisele valesti. Budismis on see illusoorne maailm, reaalsuse kadumine ja kaugenemine; Castaneda kutsub seda "sisedialoogiks" (see mõiste on tal märksa laiem, kui verbaalse mõtlemise mõiste).
• Segunemine - minevik tuleb ka differentsieerida ja integreerida, nagu Jung inimese funktsioonidest või arhetüüpidest räägib (mineviku differentsieerimine on küll pisut detailsem asi). Minevikust tuleb eristada halvad ja head liinid - mitte lihtsalt püüda teisiti teha, vaid eristada muster paljudeks alammustriteks ja uurida igaüht eraldi - mõni muster tuleb kinni panna, mõnda muundada ja mõnda hoida. Mõnikord on hea ja halb sama mündi kaks külge, nii et tuleb otsustada, kas münt säilitada või minema visata. Mõni muster on paratamatu - seda mustrit ei saa võtta või jätta, see peabki jääma, saab ainult seda muundada (näiteks söömine ja toitumisharjumused). Mõnikord on muster jääv laiemalt - kala söömise võib lõpetada, ent siis tuleb süüa midagi muud; ühest töökohast võib loobuda, ent siis tuleb leida uus. Sellisel juhul on vaja siiski mustrit osade kaupa, tahkude ja külgede kaupa analüüsida - tulevikku saab parandada just mineviku kaudu. Garri Kasparov oma raamatus "Male kui elu mudel" räägib sellest, kuidas maailmameistri tiitli hoidmise põhialustest üks olulisi oli minevaste mängude põhjalik analüüs. Ta peab vajalikuks rõhutada, et võidumängudest tuleb leida vigu - et neid mitte korrata teiste vastastega, kes on samu mänge uurinud - ja kaotusmängudest tugevusi; tihti vaatavad kommentaatorid ainult tulemust ning ei suuda süübida sisusse, vastata Garri (ja minu) põhiküsimusele - "Miks?".

Mineviku vaatlemine, seega, ei ole lihtsalt mineviku vaatlemine. Lahendades oma minevikku, jõudes selle osas kokkulepetele ja integreerides see - selle kohta on tänapäeval sadu teooriaid, mille oskusliku kasutamise korral on tulemused ülihead -, ei lahenda me mitte mineviku, oleviku või tuleviku probleeme, vaid oma elu probleeme. Kõik see on üks tervik - olevik, tulevik, minevik - ning selle lahendamine on vältimatu, kui tahta jõuda lahenduseni. Iga lahendatud probleem on kadunud - mitte olevikust, tulevikust või minevikust, vaid lihtsalt kadunud, seda ei leia enam ühestki, seda lihtsalt ei ole.

Patoloogiline psühhiaatria

Kuna ma loen üksjagu psühholoogiaalast kirjandust - äärmiselt erinevat sealjuures -, muuhulgas psühhiaatriast, isiklikust ja sotsiaalsest terapeutikast ning muust sellisest, siis huvitab mind ka hullumeelsuse määratlus ning selle kriteeriumid.

Carl Gustav Jung on kritiseerinud oma aja psühhiaatriat - see kriitika kehtib ka tänasele -, et tihtipeale loetakse erinevust hullumeelsuseks. Tal oli patsient, keda süüdistati kujutluses, et ta on prohvet - Jungi lõplik diagnoos oli see, et tegu on prohvetiga ja seda tuleb lihtsalt arvesse võtta. Tänapäeva skeptikud on selle üle väga vihased, mõtlemata sellele, et prohvetid olid olemas ja vägagi mõjukad - miks neid siis enam ei võiks olla? Sellele küsimusele vastamisel ei pea uurima, kes nad siis tegelikult olid - fakt on see, et see mõiste on saanud oma tähenduse reaalsetest inimestest. Inimestest, kelle sotsiaalne tundlikkus on piisav, et näha väga tabavaid unenägusid sotsiaalsetel teemadel. Nende unenägude tõsiselt võtmine teebki inimesest prohveti - minu enda unenäod on teist laadi, ent Jung isegi nägi unes maailmasõda, korduvalt, ja pani endale esialgu vale diagnoosi - hiljem siiski parandas. Jung ei olnud prohvet, sest ta mõtles teisiti ja käitus teisiti, ent selles ei ole midagi ebateaduslikku, et inimeste sügavamad arusaamad avalduvad unenägudes või daydreamingu käigus - nii mõnigi teadlane on väitnud, et tegi oma olulised avastused just nimelt unes.

Michel Foucault on kirjutanud hea raamatu "Hullus ja arutus". Selle raamatu sisuks on uurimus hullumeelsuse ajaloost. Esialgu oli inimkond sotsiaalse loomana arenenud nii, et eksisteerisid mitmesugused rollid - mõistuseinimesed, tundeinimesed, šamaanid ja prohvetid. Väide, et inimene kui isik areneb tugevamaks, on ebateaduslik müüt - see on tõsi selles mõttes, et ta kohastub, ent mitte selles mõttes, et üksik inimene eraldiseisvana areneks just nimelt tugevamaks ükskõik, millise etteantud parameetri järgi. Sipelgad sünnivad erinevatesse rollidesse, eksisteerib sünnipärane spetsialiseerumine. Inimeste puhul on arengulugu erinev, ent välja löövad erinevad geenid ja inimesed arenevad mitte tugevamaks, vaid sotsiaalsemaks - alles sootsiumid arenevad tugevamaks (ent isegi see oleks labane lihtsustus, vaadeldes ökosüsteemi). Inimene sünnib nii, et välja löövad geenid, mis põhjustavad teatud eeldusi; inimese areng on selline, et iga osa - lihasjõud, mõistus, tunnetus - arenevad välja vastavalt vajadusele ja praktikale. Inimeses arenevad võimed, nagu empaatia, koostöövõime, võime näha oma kohta suuremas pildis - need ei ole lihtsama darvinisti arvates "tugevuse" mõõdupuu, ent kui mitte pidada "tugevust" relatiivseks sotsiaalse sobivuse mõõdikuks, siis ei saa öelda, et ükski karjaloom areneks tugevamaks. Tugevamaks areneb kari. Spetsialiseerumise kontekstis saab vaimset tervist mõõta ainult arvestades inimese sünnipärast rolli. Focault näitab, et hullumeelsuse definitsioon laienes prohvetitele ja šamaanidele sedamööda, kuidas nende sotsiaalne roll vähenes. Nende sotsiaalne roll vähenes selle tõttu, et nende rollide vajalikkust hakati alahindama. Selle tulemuseks olid paljud sotsiaalsed katastroofid, looduskatastroofid ja muu selline - nende roll oli selliste looduslike asjadega sidet pidada. Edasi näitab Focault, kuidas hullumeelsus laienes näiteks Nõukogude Liidus lihtsalt poliitiliselt ebasoovitatavatele inimestele - muutudes inimpsüühikaga manipuleerimise vahendiks. Liberaalses ühiskonnas on selline patoloogia määratlemine naeruväärne ning kuritegelik, põhiseaduse vastane, piirates näiteks usuvabadust - riigiasutused ei tohiks neid määratlusi kuidagi arvestada ning peaks töötama selle nimel, et need ühiskonda juurdunud ei oleks. Ma ei tsiteerinud siin üks-ühele Focaultd.

Millele Focault rõhub - ja see jääb minu kõneviisi puhul märkamata, sest mainin äärmiselt kasutuskõlbulikku hullumeelsuse kriteeriumit - ei ole mitte see, et sotsiaalselt sobimatud inimesed loetaks hullumeelseteks. Tegelikult on probleem selles, et paljusid inimesi loetakse hullumeelseks mitte nende sotsiaalse sobimatuse, vaid sotsiaalse ebasoovitatavuse eest - ja siin näitab see ebasoovitatavus mitte seda, et nad ei tuleks toime oma psühholoogilise konditsiooni tõttu, vaid seda, et neil on teatud sümptomid, et tegu võiks olla mitmesugustele huvigruppidele ebameeldivate inimestega. Lisaks tuleb mängu kõige olulisem tegur - psühhiaatria arendajate sage vaimne küündimatus. Tihti püütakse ravida inimest, keda ei suudeta süvitsi mõista - ja Jung märgib ära, et patsiendi sügav empaatiline mõistmine on terapeudi esimene kohustus. See on tõsi, et iga "isehakanud geeniust" ei pea mõistma ühiskond, selline nõue oleks juba inimeste põhiõiguste piiramine - siiski peab teda mõistma psühhiaater, kes temaga töötab. Saama aru tema sügavamast motivatsioonist, uskumustest ja sellest, millistel alustel ta neid asju usub. Võib esitada vastuväite, et see seab inimesele väga kõrged nõudmised iga veidrikku mõista. Siiski, psühhiaatriateaduse ülesanne ei ole võimaldada inimestele mugavat äraelamist - psühhiaater, kes oma klienti ei mõista, ei ole selle kliendi ravimiseks pädev. Turumajanduse tingimustes ootame inimestelt kompetentsi - tööhõive ei ole heategevus - ning kes ei suuda mõista piisavat arvu patsiente, on valinud vale töö.

Tihtipeale hinnatakse inimese hullumeelsust tema ebanormaalsuse põhjal. Väidetakse, et normaalne ei ole hull ning ebanormaalne on hull. Mis on normaalne? - on tavaline. Sotsiaalne norm on väljakujunenud sotsiaalne reegel. Kui sellisel normil ei ole alust, kindlat põhjendust, siis võib see olla hoopis mõni massidele iseloomulik käitumishälve, nagu näiteks diktaatorite järgimine vms. - sellisel juhul on normaalse puhul tegu hoopis kerge hälbega inimesega. Selline hälve võib omada isegi katastroofilisi tagajärgi - näiteks ei saa diktaator allutada inimesi, kes ei lase ennast allutada, sest see oleks üks miljoni vastu lahing ja kindel kaotus. Seega, kui võimule tuleb diktaator, siis järelikult on rahva enamus vaimselt alaarenenud või siis haiged. Järelikult, ebanormaalsus ei ole hullumeelsuse kriteerium.

Tihti ei ole hullumeelsuse kriteerium ka sotsiaalne sobimatus, vaid hoopis võimetus mõista looduslikke protsesse, nende tagamaid ja tagajärgi. Mõhni tsivilisatsioon võib võtta maha eluks vajaliku metsa, reostada enda keskkonna või muud sellist. Selle tsivilisatsiooni siseselt võivad prohvetid, kes selle eest hoiatavad või teadlased, kes situatsiooni analüüsivad, olla sotsiaalselt sobimatud. Kohati, kui nende jaoks on probleem tõsine, ei pruugi nad isegi täielikult kohaneda enda sootsiumiga - mis teeks nad sotsiaalselt sobivaks, kuigi nende uskumus ja mõni isiksuse tahk ei oleks sobiv -, vaid võivad võidelda küllaltki raevukalt ja tekitada endale probleeme. Kuni nad ise rahul on, on tegu psühholoogiliselt tervete inimestega, ühiskonna immuunsüsteemi esindajatega - sellisel juhul on nad mitte patoloogilised, vaid ilmselt mõne Maslow mõistes tipukogemuse "ohvrid", kelle roll on hoida ära hävingut. Väga tihti see ka aastatega selgub - sotsiaalsed mehhanismid küll kaitsevad esialgu sotsiaalset identiteeti, rahva ego, selle eest, ent mingis punktis võtavad sõnumi vastu ja ennetavad katastroofi. Sellisel juhul loetakse tagantjärele kui mitte hulludeks, siis vähemalt kaotajateks ning alaväärseteks inimesteks nende vastu võitlejad - loodetavasti mitte kriitikud, küll aga vihased vastased, kellel oli "tõendeid", et tegu on hullumeelsetega või muidu lollakatega. Õnneks on meie ajajärgul liigutud järjest selle poole, et vägivaldselt hullumajja kinni panna ainult neid, kes on otseselt ohtlikud.

Vaimse tervise kriteerium, seega, on sobivus korraga nii loodusesse, kui ühiskonda. Kui nende kahe vahel on lõhe, siis muutub vaimse tervise määratlemine keerukaks - ja seega on psühhiaatrite roll olla korraga psühholoogid ning loodusteadlased ja filosoofid, kui nad soovivad autentseid diagnoose jagada. Samuti peab psühhiaater olema maksimaalselt eelarvamustevaba, vabameelne ning vabamõtleja - vastasel korral on ta võimeline professionaalselt töötama ainult väga väikse sektoriga ühiskonnast, endasarnastega. Vaimne hälve on kõrvalekalle vaimsest tervisest ning sellisena meie ühiskonnas väga tavaline - vaimselt terveid inimesi on vähe. Nagu enamusel on mõni füüsiline häda, on enamusel ka mõni vaimne häda. Paljud inimesed on vaimust vaesed - ja see ei ole hea. Kui tsiteerida Piiblit - mida ma mingiks kaheldamatuks tõe allikaks ei pea -, siis mitte vaimust vaesed ei ole õndsad, vaid õndsad on vaimust vaesed - seda tuleks lugeda kerge irooniana (kes ütles, et Piiblis ei ole irooniat?) vaimse tervise määratluste suhtes vanas Roomas. Puhtalt lollusest ei piisa õndsuseks, kuigi õnnis võib tunduda pisut lollakas. Hullumeelsuse kriteerium on rahulolematus oma vaimse seisundi või selle tagajärgedega. Arst peaks siiski selgeks tegema, millega inimene rahul ei ole, mitte püüdma huupi "ravida" näiteks ebatavalist mõtteviisi. Teisalt, hull on ka see, kes on ohtlik - ja seda väga otseses, laiahaardelises määratluses, mis suudab ohtu väga mitmekülgselt hinnata; et vältida lollusi, kehtib siin psühhiaatrilises mõttes ennekõike teiste inimeste füüsiline ründamine, sest just see on see, mis reaalselt kahjustab. Veider mõtlemine ei saa kahjustada teisi, vaimselt stabiilseid inimesi - nii et tihti tuleks ravida just seda, kes tunneb ennast kahjustatuna, mitte soovitada ravi sellele, keda kahjustajana nähakse.

Psühhiaater, kes on kergegi vaimse hälbega, on hull. Ohtlik hull. Seda seetõttu, et tema sotsiaalne roll on ravida tasakaalutuid inimesi - iga hälve temas saab sajakordse võimenduse, kandudes üle paljudele teistele, kui ta on veenev. Kitstarinnalisus, dogmaatilisus, kapseldumine traditsioonidesse või konventsioonidesse, piiratud mõtlemine või võimetus mõista väga kummalisi inimesi - kõik see teeb psühhiaatrist patoloogilise nähtuse. Sellise inimese puhul on lahkumisavalduse tegematajätmine kuritegu, kui ta ei suuda hoolega valida patsiente, kellest jõud üle käib. Elutervel psühhiaatril ei ole vajadust peale suruda oma usulisi eelistusi (sh. ateistlikke või teaduslikke), ta ei ürita inimesi mõjustada elama ühte "õiget elu" ja tal ei ole õrna aimugi, milline on üks "terve inimene" - vähemasti on see arusaam äärmiselt dünaamiline, sisaldamata ühtegi kindlat normi. Psühhiaater mõistab inimest, saab tema probleemist aru ning leiab vahendid selle konkreetse probleemi lahendamiseks, kuigi suudab kasutada ka "jõuvõtteid", manipulatsiooni ja sisendavat veenmist või anda rahustavaid tablette - siiski on see viimane loetelu võrdne kirurginoaga, see on hädaabinõu, kui miski muu enam ei aita. See ei ole normaalne praktika, mida peaks järgima, vaid selliste vahendite rõõmsameelne kasutamine on sadismi sümptom, vaimse väärastumise kõrge aste.

Pidasin siin silmas ka mitut inimest, keda tunnen, keda on ravitud destruktiivselt. Ravi tulemused on olnud ajutised, neis ei ole endiski olnud sügavat veendumust selle efektiivsuses ning iroonilisel kombel on nende terveks saamisele eelnenud mõistmine, et psühholoogidelt "õpitu" tuleb ära unustada ning lahendada reaalset probleemi, mitte püüda enda isiksust psühhiaatri jaoks meeldivatesse raamidesse suruda - mis tekitab pigem konfliktset olekut ning võib panna inimese ennasthävitavalt käituma enesetapukatseteni välja (mida siis kõige hullemal juhul seesama psühhiaater, kes need põhjustas, rõõmsalt "ravima" hakkab, kasutades nüüd juba veelgi vägivaldsemaid meetodeid).

Nii et - ärge uskuge kunagi psühhiaatrit, kes teid poolelt sõnalt ei mõista!

Psühhiaatri kompetentsi test:

1. Palun kirjutage kolme lausega välja minu reaalne probleem, nagu seda tajun - viis punkti.
2. Palun rääkige mõnda seni mainimata, loogilist osa minu maailmavaatest nii, et see oleks minu jaoks veenev - kümme punkti.
3. Palun soovitage paari kirjanikku, kellega ma lugedes täielikult üksmeelel oleks - kümme punkti.
4. Palun kirjeldage minu käitumist sellises olukorras: ; seda kolme olukorra kohta ja igaühe eest kolm punkti.
5. Kirjeldage midagi, mis mulle minu senises elus või ühiskonnas tõeliselt meeldib - viisteist punkti.

See test ei ole kindlasti ultimatiivne, ent see viitab, kuhu ma sihin - psühhiaater peaks olema võimeline patsiendiga tema maailmapildist samal tasemel rääkima, täiesti vabalt. Patsiendi enda keeles, suhestudes tema mõistetega. See ei pea toimuma kohe esimesel päeval, ent enne sellist sündmust ei saa olla mingit tegelikku ravi - enne seda on mingid ebapädevad katsetamised, mis võivad heal juhul kogemata mingeid tulemusi anda, ent üldiselt sarnaneb see pigem soolapuhumisega - ravi on aeglane ja õnnestumise korral ebaselge, kas sellele aitas kaasa terapeut. Patsient teeb anyway 80% tööst ja terapeut 20%, ent vähemalt on vaja kriteeriume, et hinnata, et selleks tööks ollakse valmis. Terapeut, kellel on probleeme iseenda närvidega, on samuti oma kompetentsi kaotanud - see on arstiteaduse haru, kus haigeks jäänud arst tuleks vallandada. Ja usun, et nende väidete ebamugavus on see, mis psühhiaatriat pidevalt stagnatsiooni veab isegi siis, kui pole mingit poliitilist mõjutamist (nagu NSVL'i ajal poliitiliste vastaste hulludeks tembeldamine). Ma ei tunne eriti psühhiaatreid, ent olen üht-teist lugenud ja tunnen nende mitmesuguseid patsiente ja jõudnud veendumusele, et probleem on reaalne - eriti muretsen muidugi igasuguste selgeltnägijate pärast, kelle vähene võimekus ei saa vastuseks mitte professionaalset vaimset abi - meetodid, kuidas oma kogemuste autentsust hinnata ja neid õigesti konteksti asetada -, vaid mingit võhiklikku "teaduslikku" ajupesu inimeselt, kes ilmselt ei ole isegi võimeline korralikku teaduslikku tööd kirjutama või filosoofiga kaasahaaravalt väitlema. Arstid võiks olla lahenduste osad, mitte probleemide osad.