Enese lõikumine - transpersonaalne lähenemine

Taustast: üks minu lähedane sugulane ning mitmed tema sõbrannad tegelesid teatud perioodil enese noaga lõikumisega - lugesin selle kohta ning tuleb välja, et see on küllaltki levinud nähtus tänapäeva kultuuriruumis. Selle levik on ilmselt ajaga tõusnud ning jõudnud mingisse haripunkti - hilispuberteedis inimestel on kalduvus ennast sihipäraselt füüsiliselt vigastada. Vaikselt on minu teadvuses tõusnud esile teatud asjaolud, mida selle lähenemisega seoses kaaluda.

Praegune ravimeetod

Kuna mu sugulane oli ka psühhiaatriahaiglas, siis on mulle selge, kuidas selle probleemiga hetkel tegeldakse - pakutakse rahustava toimega tablette ning sisendatakse jõuliselt, et paha-paha. Mingit uut sisulist lähenemist ega konkreetset toimetulekumehhanismi talle ei pakutud - vähemalt sellises vormis, et ta seda mõistnud oleks (ja muu ei oma siinkohal tähtsust). Käis seal haiglas mitu korda.

Ehk siis - probleem on olemas, aga tundub, et Eestis napib selle konkreetse probleemiga toime tulevaid psühhiaatreid, kes suudaks haigeid ravida (ning ka kultuuriinimesi, kes suudaks teemat laiemalt käsitleda ning kultuuriuumi korrektiive teha, luua muusikat kunsti ja kirjandust, mis probleemi põhjuseid sügavamalt käsitleks).

Olen seda ajaga analüüsinud ja panen siia kirja mõningad kaalutlused, mida toimiva lahenduse välja töötamisel ilmselt kasulik arvesse võtta oleks.

Kuidas probleem avaldub?

Ennekõike alkoholijoobes ning peale pidu (sotsialiseerumist), kusjuures võib täheldada järgmisi tunnuseid:

• Tegevus ei allu kontrollile.
• Tegevusega seostub teatud "võidu" või "eneseületuse" tunne.
• Varases faasis võidakse seda pidada tõhusaks depressiooniravi meetodiks - seda ajuti ka hiljem.
• Ajaga areneb välja tugev sõltuvus.

Asjast üle saamine järgneb muidugi, üllatus-üllatus, situatsiooni selgele mõtestamisele ning mõistmisele, et tegemist on haiglase ja jabura olukorraga.

Millest probleem tekib?

Inimese arengu teatud faaside lühimudel:

1. Persona ja varju eristatud seisund.
2. Ego ja ise eristatud seisund.

Need on kaks arengu staadiumit, mille puhul selline probleem tekkida võib. Varasemates ega hilisemates staadiumites seda häiret ei esine - juhul, kui minu siinne hüpotees paika peab (ehk siis probleemi põhjustest olulise osa moodustab).

Persona või ego on psühholoogiline struktuur, mis sisaldab inimese teadmisi iseenda kohta ning mitmesuguseid toimetulekumehhanisme. Teatud arengu faasides on inimese minatunne nende struktuuridega kattuv - ta samastab need iseendaga.

Esimene nendest faasidest on faas, kus inimesel on endast idealiseeritud pilt (persona) ning selle ümber jäävad "erandid" (vari) jäävad sellest pildist välja - minatunne ei kata neid erandeid,neile ei pöörata tähelepanu ega teadvustata neid aktiivselt, neist ei tehta järeldusi enda kohta. Teine nendest faasidest on faas, kus objektiivse eneseanalüüsi tulemusel on persona ja vari ühendunud tervikuks - ego. Inimene samastab ennast egoga, ent sellest jääb välja palju muid struktuure - näiteks inimese keha. Nendes kahes faasis on eneselõikumise probleemi tekkimine võimalik ja seletatav.

Probleem - ego võitlus inimesega

Väikelastel ei ole differentsieerunud teadvust ning seega on nad üsnagi autentsed oma tegevuses (soovide väljendamises). Varases koolieas on ego struktuur juba välja arenenud - inimene pöördub seestpoolt väljapoole, väline maailm haarab kogu tema tähelepanu. Inimene hakkab looma pilti endast välises maailmas, mis on lapsik, lihtne ning mitte eriti objektiivne; sellest pildist areneb välja persona. Kuna enesetaju nõrgeneb, tekib huvi rämpstoidu vastu - teises klassis, nagu mäletan, ajasid kõik suurtes kogustes rämpstoitu näost sisse; selles vanuses on võimalik mängida puhtalt maitsemeele ning veel mõne teisejärgulise taju peale, et müüa midaiganes.

Hiljem inimese sotsialiseerumine intensiivistub veelgi - puberteedieas muutub inimesele eluliselt tähtsaks tema sotsiaalne võrgustik, sõpru koguneb suurtes kogustes, tarbitakse kõvasti alkoholi (mõtlemata seda ostes ei toidu ega hommikuse pohmellirohu peale). See tähendab - füüsiline heaolu kaotab tähtsuse, loeb sotsiaalne heaolu ja füüsiline aspekt ei ole enam tegevust oluliselt mõjutav; inimene muutub äärmuslikult ekstravertseks.

Sellele faasile, ootuspäraselt, järgneb füsioloogiline kriis. Inimese keha, mis oma häirete ja nõrkustega inimese sotsiaalsele tegevusele (näiteks joomisele) oluliseks takistuseks osutub, hakkab muutuma justkui "vaenulikuks objektiks" - inimene ise oleks valmis "veel ja veel", aga keha hoiab teda tagasi, saadab signaale, et tema valitud tee ei ole reaalsusega eriti hästi kooskõlas ning et tuleks midagi koheselt muuta. Selliselt tekib ego ja inimese vahele tõsine konflikt - kehast saab ego vaenlane. Inimene hakkab otsima ülemvõimu keha üle, käituma kehaga, nagu torisevate vanemate või kõige muu takistavaga - keha sõimama ning halvustama.

Täiendava probleemina samastab arengu algfaasis inimene enda ego enda kõrgema minaga - ta usub alateadlikult, et ego on tema "kõrgem mina", kuigi tegelikult on ego nendest võimalikest minadest üks vähemaid, ehkki olulisi. Ego on inimesest kui tervikust väga väike osa, millel on väga konkreetsed funktsioonid - eriti, kui tegu on persona ehk moonutatud, välja arenemata egoga. Seega oleks ego võit keha üle justkui surematu hinge võit sureliku mateeria üle; võitlus kehaga on justkui kõige triviaalsem viis selleni jõuda.

Teine tugev aspekt on lääne religioonis tähtsustatud "enese kontrollimine" - ego kui "mina" tahab kontrollida enest kui "keha". Lääs ei ole kunagi ära lahendanud, kes kontrollib keda - üldiselt tõlgendab inimene seda nii, et misiganes objekt, mille suhtes tal on tugev minatunne, peab kontrollima kõike seda, mille suhtes minatunne on nõrgem. Enesekontrolli kõrgeim aste sellise hüpoteesi puhul oleks ilmselgelt valu ületamine, võime endale suvalises ulatuses piinasid põhjustada. Kesiganes nõuab selliselt inimeselt suuremat enesekontrolli, võimendab seda kompleksi - inimene tõestab oma enesekontrolli, "võitu iseenda üle" selle fraasi väärtähenduses, ennast väga otseselt ja üheselt rünnates. See seletab seda, miks inimesel sellise tegevusega, nagu enese lõikumine, tihti teatud võidukus seostub - on ta ju rünnanud iseennast, kontrollinud iseennast ja surunud maha igasuguse vastupanu ning lõpuks põhjustanud iseendale reaalset ja üheselt mõistetavat kahju. Sellise inimese seisukohalt ei saaks suuremat enesekontrolli ega võitu iseenda üle enam olla!

Ehk siis - ego kui mina võitleb inimese kui enesega, kuna ego on sotsiaalse arengu käigus samastunud inimese kui sotsiaalse olendiga ning eemaldunud inimesest kui psühhofüüsilisest olendist.

Lahendus, siinkohal, võiks olla TPP tavaline praktika, ent ka probleemi sügavam analüüs. Usun, et pakun siinkohal selleks analüüsiks olulise ning tugeva raamistiku alged.

Keha tagasilöök

Tüüpiline kriis - mõne enda isiku tahu ründamine seni, kuni sellel kannatus katkeb - lõppeb reeglina sarnaselt.

Antud juhul - kas keha kehtestab ennast ise, inimene hakkab keha kuulama või toimuvad sujuvalt mõlemad tahud; inimene peab enda eesmärgid sotsiaalse olendiga integreerima enda eesmärkidega psühhofüüsilise olendina. Keha võib võitluse käigus õppida ning leida tõhusad vahendid egoga toime tulemiseks - siiski on parem, kui ego ise selles protsessis aktiivselt kaasa mängib.

Maitsepõhine toiduvalik areneb ego ja keha integreerumisel aistingupõhiseks, kus mitte ainult toidu maitse, vaid ka sellele järgnevad muud aistingud mängivad toidu valikul ja maitse kujundamisel rolli; inimese kehateadlikkuse edasise kasvu käigus hakkab ta tunnetama toitumise kohta enda üldises heaolus ning arvestama toidu mõjudega järjest pikemas ulatuses.

See metafoor ulatub ka muu kehatajuni - ego poolt tehtud sotsiaalsed otsustused,mis juhivad protsessi esialgu, arenevad laieneva teadlikkuse puhul rohkem tervikust ja selle heaolust lähtuvate otsustusteni, mis nõuavad sügavamat analüüsi, ent toetavad arengu kõiki tahke - sh. ego arengut.

Inimene ei tohiks segi ajada madalamat ja kõrgemat - teatud transpersonaalsete arenguastmetega kaasneb sarnane mina välja joonistumine "madalamast" kehast, ent sellega ei kaasne mingit lõikumist. Igasuguse religioosse kallakuga kirjandus võiks selliseid ohte arvestada - nagu "Egost kõrgemale: transpersonaalseid käsitlusi", mille ideedele käesolev kirjatükk tugineb, selgelt rõhutab, ei sobi iga harjutus igasse arengufaasi. Spirituaalsest kirjandusest leiab palju sellist, mis on suunatud otseselt sellise probleemiga toimetulekuks - inimene, kelle eneselõikumise puhul lisandub ego ja keha vastuolule ka mingi spirituaalne mõõde, võiks kindlasti sellise kirjanduse ideedega tutvuda; tihti on see seotud jooga, hingamispraktikate ning võimlemisega.