Vaimse arengu tasandid

Tasand - see mõiste tähistab matemaatikas lõputut kahemõõtmelist "plaati" lõpmatus ruumis; arhitektuuri puhul tähendab see korrust või platood; trepi puhul siis ehk astet? Midagi, millele saab ronida.

Vaimsest maailmas rääkides on tasandeid kahte sorti. Tasanditest või tasemetest rääkides kehtib rohkem arhitektuuriline käsitlus. Need on astmed, mida mööda ronitakse hoone ülemistele korrustele ja sealt torni tippu - sinna, kust näeb kaugele. Nägemine on siis ainult pool asja - kõrgelt vaimselt tasandilt võib ka tegutseda kaugele. Tasand teises mõttes on aspekt - see on mõni vaatepunkt, läbi mille saab vaadata tervet Universumit või elusloodust mingi kindla nurga alt; miski, mis läbistab kõike ja kehtib kõikjal, olles samas kooseksistentsis teiste tasanditega.

Uurides tasandeid teises mõttes, vaatenurki, puutub kokku paljude erinevate kontseptsioonidega:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences, millele osad uurijad lisavad veel mõne lisaks (nagu spirituaalne intelligentsus). See räägib inimese sünnipärastest ande laadidest ja on tasandite mõttega seotud kaugelt vähem, kui järgmised kirjed siin nimekirjas.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Chakra - tšakra on idamaade "bioloogias" "peenmateriaalne" struktuur inimese kehas; sisuliselt võttes ja implikatsioonide poolest on see teadvuse alamsüsteem, üks terviklik süsteem inimese psühholoogias. Tšakrate "avanemise" protsess on inimese arengu tahkusid kirjeldav teooria, mis räägib sellest, kuidas inimese erinevad tahud aegamööda "täis kasvavad" - iga arhetüüp areneb eraldi, näiteks on olemas autistlikud teadusgeeniused ja emotsionaalselt arenenud teadusvõõrad inimesed, siiski võivad avaneda ka kõik tšakrad korraga ja see ongi ideaal selles süsteemis.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Jungian_archetypes - arhetüüp on lai mõiste, ent selle sõna tähendusvälja fookus on inimteadvuse tasand, mis võib "aktiveeruda" või teisega asendada. Nii on igas naises "ema" ja igas mehes "vana tark mees" ja "kangelane" - elu on nende arhteüüpide vahelduv aktiveerumine, samuti areneb iga arhetüüp inimeses oma infantiilsest vormist terviklikuks. Jungi isikutüüpide raamat, millest on arendatud Meyers-Briggs ja sotsioonika tüpoloogiad (muide, mõne tähe võrra tihti pisut erinevad, kuigi praktikas liituvad) annab tema kontseptsioonide lihtsustuse, ent lugu läheb edasi arhetüüpide teooria juures, mis on oluliselt võimsam ja keerukam.
• Jumala kolmainsuse teooria jaotab terve reaalsuse kolmeks aspektiks - igaüks sisaldab teisi, nii et need on ratsionaalselt võttes kolm erinevat paradigmat, igast saab tuletada teised. Ma olen seda kunagi uurinud ja jõudnud umbes sellise pildini, kus Jumal-Isa kehastab loogikat ja teadust (metafüüsilist "kõikehõlmavat" reaalsuse fundamentaalset masinavärki, mis on muutumatu ja juhib ning läbistab kõike - näiteks matemaatika on osa sellest); Jumal-Ema kehastab mateeriat ning tervet muutumises ja liikumises olevat maailma, sealhulgas näiteks energiaid ja gravitatsiooni; Jumal-Poeg on koht, kus kaks saavad kokku - mateeria muutub teadlikuks reaalsusest. Selline gnostiline-alkeemiline pilt on kristlusest ehk isegi vanem.

Sellega seoses tahaksin pakkuda oma sünteesi nendest erinevatest "intelligentsustest", mis on kahtlemata puudulik, ent siiski ehk huvitav lugemine. Tahaksin näidata nende vahel sidet, mis meenutab Kolmainsuse teooriat. Kolmainsus, muide, on pärisnimi, nagu ka Jumal, Universum või Kosmos. Kui me räägime Maa kuust, siis väikse tähega - kui samast kuust kui Kuust, siis suurega. Kui räägime universumite kobarast (misiganes see parasjagu ei tähendaks), siis väikse tähega, kui meie universumist, siis väikse tähega, aga kui Universumist kui meie universumist, siis suurega. Paljud fantasykirjanikud humooritsevad teemal Mets ja Jõgi, et anda pühalikku tähendust, mille annab pärisnimi - see, mille järgi kõik teised üldnime on saanud.


Spirituaalne tasand

Spirituaalne tasand on seotud aprioorse teadmise (sellisega, mis tuleb kuskilt teadvuse sügavustest ja põhjustab ise veendumuse enda tõesusest) ja tähendusega.

Absoluutselt kõigel, mis olemas on - sealjuures kõikide teiste tasandite objektidel, nagu emotsioon -, on tähendus ja seda on võimalik aprioorselt mõista. See võib tunduda ebateadusliku väitena - ent ärme sea siia piire neid mõistva olendi osas; võib-olla saab neid aprioorselt mõista ainult ideaalselt mõistev teadvus. Tähendust otsitakse ja seda leitakse nägemuste kaudu; tähenduslikke tegevusi edastatakse visioonide kaudu ning tähenduse leidmist kutsutakse ingl. keeles mõistega "insight".

Ma olen siin väga maksimalistlik, et anda edasi idealistlikku vaatepunkti, millel on vähe seost reaalse eluga meie kliimas - siiski, sellise vaatepunkti mõistmine on sarnane mõne matemaatilise teooria mõistmisega, mis võib-olla ei kirjeldagi midagi reaalset 100%, ent on siiski hea alus paljude asjade mõistmisel. Samas - miski ei välista, et see on tõene vaatenurk, mida ma siin esitan; sellise vaatenurga eelised on igal juhul täiuslikum vaimne areng, kui seda järgida eluterves doseeringus.

Spirituaalne tasand on kõikehõlmav reaalne tasand. Igal materiaalsel protsessil on tähendus ning see tähendus sisaldab selle eesmärki. Selliselt kujuneb välja fatalistlik kristlik loogika - see, mille järgi igal asjal on saatus, miski ei juhtu ilma eesmärgita ning lõpliku eesmärgi välja selgitamine on lõplik tõde. Kristlik munk otsis eesmärki ja tähendust. Ka budismis on karma ennekõike eesmärgipärane - karma läbi tegemine, sellega mitte venitamine, aitab inimesel jõuda tervikliku teadvuse ja pideva loovuseni. Selline inimene on võimeline loovalt tegutsema ja iga tema tegu rikastab maailma. Kristlus, siiski, oli ilmselt aeg, kui spirituaalseid otsijaid oli kõige rohkem - alkeemik või gnostik on üheselt spiritualist, alaarenenud tunnete ja empaatiavõimega spirituaalne otsija, kes teeb head sellepärast, et heategevus omab spirituaalset tähendust; keegi, kes on autist ja püüab veelgi enam maailmast põgeneda. Budistlik munk esindab sama asja tervemalt - tema põgeneb maailmast selleks, et luua maailmaga sidet, budistlik eraklus on täiesti erinev kristlikus eraklusest; budist otsib rahulikku kohta, kus ennast koguda ning endasse süübida, sellal kui kristlik erak võib püüda põgeneda maailmast "seitsmendasse taevasse" - sinna, kus ei ole "kurjust". See on põhjus, miks lääne religioosne fanatism ja kirg - kirg on spirituaalse tähenduseotsingu üks juhtivaid jõudusid - tundub patoloogiline võrreldes ida pühamehe samasuguse determineeritusega; lääne religioonid, olgu siis judaism (ütleme nii, et lääne, sest sellel on siin rohkem sidemeid), kristlus või muhameedlus - kõik need väljendavad sellist kirge, mille üks juhtivaid jõudusid on soov põgeneda spirituaalsesse. Siiski, spirituaalne on üks reaalsuse tahk ja kõikjal, kus on midagi spirituaalset, on ka midagi muud.

Igal tasandil on oma alaarenenud vormid, arenenud vorm (kasutan ainsust, kuigi ka need võivad erineda - tõde on kõigile üks on siiski ilmse mõttega lause) ja pettunud vorm.

Spirituaalne künism on tunne, et maailm on läbinisti halb või läbinisti kaootiline. Üks suuri filosoofe, Schopenhauer, on selle ehe näide - siiski on tema töödes väga palju kõrgelennulist spirituaalset teadlikkust, millega soovitan tutvuda kõigil.


Emotsionaalne tasand

Iha, uppumine seksuaalsetesse tungidesse ja uppuv elunautimine on üks tee alustada oma seksuaalset arengut - sellele järgnevad järjest süvenevad tantristlikud tendentsid siis, kui hakatakse otsijaks, emotsionaalseks otsijaks. Selline iha võib olla seksuaalne künism, armastuses pettunud inimese ennasthävitav labasus. Kalduvus ennastohverdavaks ja ennast ohvrina tundvaks patoloogiliseks "heategijaks" on tuntud vorm, mida esineb palju ka läänekristlikus usklikkuses - kristlus on noor usund ja selle vormid ei ole tihti väga arenenud; et teha sellele siiski kompliment - kristuse sõnade täielik mõistmine ilmselt ei ole see. Selline ennastohverdavus võib olla samm terviseni, ent enda ohvrina tundmine on emotsionaalse künismi teine vorm.

Iga asjaga kaasneb emotsioon. Iga materiaalse maailma keeruka sündmuse puhul võib emotsionaalne geenius leida tabava emotsiooni, mis selle kokku võtab - keerukas, paljusid inimesi ja emotsioone hõlmav sündmus, nagu sõda või majanduskriis, nõuab tõesti geeniust; mõne elulise sündmuse kohta võib leida emotsiooni lennult. Emotsionaalselt arenenud inimene loeb emotsioone, tunneb neid loovalt ning suudab emotsionaalsel tasemel lahendada paljusid konflikte, mis nõuaks keerukat intellektuaalset filosofeerimist või ülisügavat spirituaalset mõistmist, et lahendada seda mingil muul moel. Ma usun, et kõik on emotsionaalselt mõistetav, iga asi - kes on emotsionaalselt piisavalt arenenud, näeb kõiges kulgemist, emotsioonide loomulikku jada. Suudab, ehk, emotsionaalselt mõista nii arvutit kui ökosüsteemi (ehkki, arvutiprogramm on kaugel sellest, mis arvuti tegelikult on). Igaüks on näinud pilti stiilis, et on joonistatud lendav siga ja kirjutatud alla "albaania sõda" - poeesia, kunsti ja muusika mõningad "geniaalsed" vormid võivad nõuda tõsist annet selleks, et neid kuidagipidi geniaalseks nimetada; emotsionaalselt tehtud "üldistused" võivad olla intellektuaalselt või spirituaalselt arenenud inimese jaoks sügavalt mõistetamatud. Kuigi ka teadlane võib joonistada graafiku ja spiritualist teha skeemi Tervikust - kunst ei piirdu emotsionaalsusega.

Emotsionaalsel tasandil saab lahendada paljut, mis on teistel tasanditel keerukas. Teistel tasanditel võib kergesti mõista ja lahendada seda, mis on emotsionaalselt keeruline hallata (kasvõi sõda või mõni kriis - kui paljud on näinud emotsionaalset inimest, kes läheneks autentselt, kompleksivabalt ja konstruktiivselt finantskriisile? Neid inimesi on, aga mitte palju.)

Kuna iga paradigma piires, ehkki paradigma on kõikehõlmav, on teatud ülesanded lihtsamad, kui teised ülesanded - see tähendab, keerukuste jaotumine on igas paradigmas erinev -, siis tuleb endas arendada erinevaid paradigmasid korraga. Inimene on sotsiaalne loom ja seega on iga paradigma juhid tihti füüsiliselt erinevad inimesed; iga inimene peab siiski ilmutama mõningas tugevust igas neist. Inimesed on spetsialiseerunud väga erinevale teadlikkusele, ent need, kelles ei ole võimekust saada rahuldav hinne kõikides, ei ole reaalselt väga võimekad üheski. Spetsialiseerumine ja lai silmaring peavad käima koos - tasakaalupunkt on see, mis paneb rõhku mõlemale korraga, tasakaalu ja äärmuse vaheline tasakaal.


Intellektuaalne tasand

Intellektuaalse tasandi küünik, pettunu, (alternatiivselt leidmisele või kirgastumisele järgneb pettumus sageli otsimisele) on inimene, kes on leidnud enda jaoks lahendamatu vastuolu enda kirega seotud tasandi, enda peamise arhetüübi või avanenud tšakra, ning ühe või mitme teise tasandi vahel. Tasandid peavad olema kooskõlas - ja vastuolu leidmine on pundar. Küünik, olles teravalt valgustanud ühte probleemi, leiab endale hulganisti järgijaid, kelles selline teadlikkus mõnest mahasurutud hirmust, selline terav aksepteerimine, põhjustab naudingut. Hullumeelsus on nakkav - ja selle teadvustamine, eristamine, välja joonistamine on ravi esimene samm. Iga inimene otsib terviklikkust, sügaval sisimas ihaldab ta seda, ja seega leidub palju neid, kelle jaoks võimalus, et seda ei olegi võimalik leida, on tugev ja üdini endassetõmbav avastus. Künism, vastandades enda tasandi - tõestatu, põhjendatu ja ilmselge - kõigile teistele, on hierarhilise üleoleku vorm - meie tasand on parem, seda tuleb kuulutada, selle nimel tuleb sõdida.

Intellektuaalse tasandi algaja on inimene, kes mõtestab maailma ratsionaalselt, eristab teatud funktsiooni teistest; Jung - differentsieerumine (differentiation). Tema puhul eristub intellektuaalne teadlikkus aeglaselt infatiilsest instinktiivsest ühtsusest, et alustada pikka teed, jõudmaks vanaduspõlve (vana targa) tarka ühtsusesse. Intellektuaalse tasandi algaja surub maha muid funktsioone, mis on veelgi enam alaarenenud ja kaootilised, et leida intellektuaalset mõistmist. Sukelduda võib matemaatikasse, loogikasse, süsteemiteooriasse. Kõik need tasandid kirjeldavad kõike - ratsionaalselt saab rääkida mõistmisest, kuigi mõistmine ei ole ratsionaalne; ratsionaalselt saab leida tunnete loogikat, kuigi see ei ole ratsionaalne. Ratsionaalsus on seotud põhjuse ja tagajärjega - eesmärki või kulgemist asendab siin põhjus, millele taandub kõik.

Kuidas lähevad kokku põhjus ja eesmärk? Kui igal sündmusel on eesmärk, siis on iga selline sündmus selle eesmärgi saavutamise (või selles läbi kukkumise) põhjus. Et eesmärke ei saavutata alati, võib näidata, et põhjus on olulisem faktor mõistmise juures, kui eesmärk; alles "kõrgema eesmärgi" spirituaalne leidmine võiks näidata, kuidas eesmärk on absoluutne tõde. Põhjus, samas, ei põhjusta alati sama asja, nii on ka sellel samad puudused. Lähtudes ühest, viib teiseni väga pikk tee - ja see on hea alus uskuda, et mitme tasandi korraga arvestamine isegi, kui need tunduvad loogiliselt vastuolulised, emotsionaalselt sobimatud või spirituaalselt madalad, võib viia tõeni. Siiski tuleb need difeerentseerida, et neid saaks siduda arenenud tervikuks.

Arenenud intellektuaalsus sisaldab nüansse ja on loogikaülene - käigud, mida saab kasutada sellise intellektuaalse tõestustes ja analüüsis, on tavalise loogika suhtes ratsukäigud.


Materialistlik tasand

Kõik on mateeria. Selline on materialismi fundamentaalne alus, midaiganes see ka ei tähendaks. Meie mõtted, tunded ja spirituaalsed äratundmised on meie molekulide protsessid ning ei väljenda midagi muud, kui nende protsesside kausaalseid seoseid. Kui ratsionalist võib tõusta kergesti kõrgemale põhjusest ja tagajärjest, on materialismi selline areng harv ning keeruline. Iga asja saab väliselt vaadelda - ekstraverdi aju (vt. Jungi definitsioon) on tihti materialistlik aju, selle keemia on seotud mateeria ja väliste avaldumistega.

Materialistlik künism on võimuhierarhia, uuritakse asjade võimu ja üleolekut, moodustatakse hierarhiaid ning taandatakse need materiaalsete väärtusteni. Sama iseloomustab materialismi algajat.

Sellest jõutakse keerukate süsteemideni, mõtestatakse ühiskondlikke huvisid ja nende suhet iseendasse - nii võib arenenud materialist jõuda sotsiaalse täiuseni, milles ei ole emotsionalismi patoloogiat - ennastohverdavust -, ent milles on eluterve, tugeva valitseja konkreetset pragmatismi. Pragmaatilisus, praktilisus - need on materialisti väärtused. Materialistlikud saavutused on ka spirituaalsete sümbolite püstitamine kolossaalsete templite ja raidkujudeni - nende tekitamine füüsilisse ruumi; materialism on loonud süvaspirituaalsete uskude kombelised rituaalid, teadussaavutuste materiaalsed väljendused - näiteks arvuti, televiisor, kosmosereis. Materialism, oma ideaalis, loob väljundi spirituaalsusele - ja lõpuks taandub see täpselt samani, milleni kõik muu; materialismi ideaalne väljendus on eristamatu spiritualismi ideaalsest väljendusest, ent selle patoloogiad - kaugelt erinevad. Gaia usk on materialistlik; ökomajandus on materialistlik, uued majanduslikud süsteemid on alati materialistlikud - ehkki, ka materialismi arendavad spirituaalsed tungid ja emotsionaalsed väärtushinnangud.


Holistlik tasand

Holistlikul tasandil on selge, et tasandeid on lõputult; sellelt tasandilt tulevad naiivsed kolmainsuse teooriad, aga ka keerukad tšakratevaheliste ühenduste süsteemid, mis on valmis alati tunnistama, et tšakraid on veel rohkem, kui senini arvatud. Tšakrate süsteemis on tegu kuningtšakraga - kõige ülemisega -, mille avanemine toimub palju rohkemates astmetes, kui mistahes teise tšakra avanemine. Holist näeb kõige seostatust, "kõik on üks", kogeb kõikide tasandite läbipõimumist ja seda, et iga tasand on oma ideaalis ideaalselt klappiv kõigi teiste tasanditega; igal tasandil võib leidja lõpuks avastada, et ta on leidnud kõik.

Holist näeb kõikide tasandite läbipõimitust, tunnetab seda, kuidas iga tasand on tegelikult iga teine tasand ja kuidas tasandid on erinevad aspektid Samast Asjast (suured tähed on holismis eriti kasutusel) ning kuidas kõik teed viivad universaalselt ühte punkti - mitte ainult vanas Roomas - ning kuidas iga tasand on üks tahk, sealjuures ka holistlik - tegemata erandeid. Iga tasandi tee lõpus võib näha sellist seostatust - seda võib mõista ka intellektuaalselt või emotsionaalselt -, ent holismi jaoks on see alguspunkt, kõige lihtsam triviaalne tõde.

Patoloogiline holism on infantiilsus; küüniline holism eitab kõiki muid tasandeid. Arengu eelne läbipõimitus, kõikide instinktide seostatus lapsikuks sisemiste vastuolude puudumiseks on äärmiselt erinev arenenud tervikutunnetusest, mis tõesti hõlmab ka muid tasandeid ja seostab neid nii, et ükski selle tagajärjel ei kannata. Holism, seega, ei ole veel mingi "tõe mõistmise" tagatis, ehkki iga tasandi filosoofias leidub jooni, mis püüavad selle tasandi ilmselget eelist tõestada ja kinnitada, et igaüks jõuab "lõpuks" just sellele tasandile ning lahkub kõikidelt muudelt. Valguse laineteooria ja valguse kvantteooria - matemaatiliselt on need üks ja sama.

Metaanalüüs ja metaparadigma

Et seletada, mida siin blogis teen ja teha kavatsen, soovitan lugeda metaanalüüsist ja metaparadigmast teksti, mille kirjutasin sinna, kuhu see paremini sobib - "Mis on teadus?".

Coldcut - walk a mile

Vahelduseks, et siin nii igav ei oleks ;)

Loogika kontiinum

Tahtsin kirjutada loogika kontiinumist - see on üks nägemus, mis mul kunagi oli. Ma ei mäleta päris täpselt seda kogemust ennast, aga mäletan vägagi hästi neid ratsionaalseid järeldusi ja seda pilti, mille sellest endale lõin.

Kogemuse sisuks oli lihtsalt öeldes, et nägin ennast sellise sfääri või kera sees, mille iga punkt tähistas mingit võimalikku "loogikatehet", samuti tähistas iga selle ala selliseid tehteid. Kera võimaldas transformeerida ideid teisteks, vähemalt sama tõesteks ideedeks. Olulise asjana - nägin, et loogika baastehted (tuletusreeglid) moodustasid selle kontiinumi pinnalt üksikuid punkte; mõtte- ja tundeloogika olid natuke suuremad alad. Matemaatilise loogika tuletusreeglid - need transformatsioonid, mida ideedega tehakse, mis neile vastavad - jäid mõtteala üksikuteks punktideks, kui lihtsustada. Nägemus ise oli, muide, küllaltki avardav. Praegu ma sellist kontiinumit ei näe, küll aga tahaks kirjutada aja jooksul tehtud järeldustest.

Esiteks - loogika on kaasa sündinud. Kuigi tänapäeva loogik võib väita, et see on deduktiivselt tuletatud nähtus, mis lähtub mõeldavusest, ei ole see siiski nii. Deduktiivsed tuletused on hiljem loodud aluspõhi, sisuliselt loogika kuidagi tõestamiseks - Sokratese teooria sisaldas kõiki neid samu loogikatehteid (täpselt samu, sest temast see alguse sai) hoopis teiselt pinnalt, tema põhjendas seda siiski intuitiivse teadmisega. Niisiis on loogika ajalooline alus intuitsioon ja mitte need deduktsioonid - deduktsioonid on lihtsalt selle viimine kaasaja mõtteviisi konteksti. Seda tüüpi deduktsioone ei ole tegelikult loogika tekkimiseks vaja.

See kontiinum sisaldas tervet punktivälja, kus iga kahe punkti vahele jääb veel punkte - võimaldades iga ala veel lõputult või väga palju detailsemalt vaadelda. Mul on raske öelda, kas see oli just kolmemõõtmeline kujutis, aga kogemus oli sarnase sisuga siintoodule. Katsed on näidanud, et noored ahvid on kaasasündinud loogikas inimlastest pisut paremad - samuti on Einstein väitnud, et teadis oma teooria aluseid nii kaugesse aega tagasi, kui mäletab. Ei usu, et ta tundis relatiivsusteooriat matemaatiliselt - on ju ta isegi öelnud, et peale seda, kui matemaatikud selle kätte said, ei saa ta ise enam aru, huumoriga pooleks. Midagi ta igaljuhul mõtles - seda, et see on intuitiivne ja mitte õpitud teadmine; Einsteini tsitaat ka see - et saada harituks, tuleb alustuseks unustada kõik koolis õpitu.

Lääne teadus - on võetud teadmise transformatsioonide kontiinumilt üksikud punktid; niiöelda loogika alused; ning ehitatud nende peale väga keeruline maailm. Paljusid asju ei saa teaduslikult kirjeldada, ent tihti saab leida loogiliselt kirjeldatavaid aspekte - ja nii palju, kui loogika võimaldab, teha järeldusi. Loogika on koherentne ja täiuslik süsteem - selline triviaalselt nähtav täiuslikkus on saadud suure osa loogika väljaviskamise teel, jäetud on jah/ei laused ja teatud nendevahelised seosed, mida uuritakse.

Einsteini töödest üks - relatiivsusteooria - on jõudnud massidesse, ülejäänu vaikitakse kooliõpikutes maha. Mitte seepärast, et midagi väga varjata, vaid seepärast, et need ei näe välja, nagu väga tõsine teadus. Need ei lähene asjale sellise loogikaga, mis mahuks nende punktide piiresse, ning tunduvad pigem niisama asjade kritiseerimise ja vaimukate kirjutistena. Tegelikult oli Einstein vägagi produktiivne ja relatiivsusteooria ei ole tema suurim või parim töö - see on lihtsalt "teaduslikkuse" piire väga hästi arvestav. Näiteks tema töö sellest, et teadus räägib "kuidas" ja usk "kuhu" - kuna seda "kuhu" küsimust teaduses sellisel kujul ei ole, see ei tundu teaduslikuna ja töö ise ei ole seega laialt levinud, kõikides kooliõpikutes sees. Ega Einstein ei olnud muidugi kõige produktiivsem filosoof - oli temast palju paremaid -, ent ta oli see, kes muude oluliste asjade kõrvalt ka füüsikat, "loodusteadust", pisut avardas. Loodusteaduslikke töid oli tal veel - näiteks see, mis räägib loodusteaduse mõttest ja sellest, et mida see tegelikult seletab -, ent need on metateaduslikud lääne teaduse suhtes, vajades kontiinumi laiemaid alasid - neid on raske tunnustada.

Descartes oli meie maailmavaate alusepanija. Tema vaatest, et vaim ja keha on eraldi, on arenenud välja ka vaade, et vaim on keerukas loogika. 19. sajandil, kui tema ideed levisid ja valgustus tõsiselt hoogsaks muutus, oli tegelikult palju andekamaid filosoofe, kes lahendasid rea probleeme, mida tema pidas lahendamatuks - siiski, kuna ta oli võitleja, sõdur ja missiooniga inimene, kes pidi purustama stagneerunud kiriku, siis oli ta ka rahvafilosoof, lihtne ja arusaadav. Need teised - Jung, Schopenhauer, Einstein - ei olnud, nad olid sellest väga kaugel. Nende konkreetseid tulemusi õpetatakse koolides - konkreetseid selles mõttes, et nendest üksikutest punktidest lähtuvaid -, ent nende tagamaid, inspiratsiooni allikaid ja laiemat nägemust koolides ei õpetata - võiks lausa öelda, et tegu salateadustega, sest paljud inimesed neile asjadele ligi ei pääse (kuigi need on Google otsingu kaugusel). Kaasaegne teaduslik maailmapilt lähtub Descartesi õpetustest - tema aksioomide põhjal eristati õiged ja valed teadused; need valed teadused on nüüd 19. sajandi tasemel endiselt ja seega on neid järjest kergem uute teadustega kõrvutades kritiseerida. Usun, et see on kriitikute võimetus neid asju edasi arendada ja mõista, mitte nende teaduste põhialuste viga - paljud neist on tugeval pinnal, filosoofiliselt, kuigi faktiliselt vähekontrollitud detailidega ja ajast maas. Kunagi oli füüsika või arstiteadus samuti ajast maas - 19. sajandi "tõsiteadused" tunduvad sama naeruväärsed, kui arvestada kogu nende ümber tiirlevat maailmapilti.

Kujutleme inimest, kellel on valida - kas elada linnamajas, kus on soojustus ning radikad, saada 20k kuus palka ja kõndida valgustatud linnatänavatel; või siis minna džunglisse, kuhu on peidetud varandusi, kus on ohtlikud kiskjad ja tuleb läbi teha palju kriise. See ei ole vandenõu või pettus, et teadus hoiab ennast kindlates piirides - nende piiride sisse jääv ala on läbi valgustatud, tuttav ning võimaldab ära elada. Kergesti valitakse tuttav voolusäng, käiakse teiste jälgedes, nii on kerge ka sotsiaalselt aksepteeritud saada.

Sest need üksikud loogika punktid - neist on ehitatud hiigelhooneid, tegelikult siis mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid. Mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid saaks ka muu punktivaliku puhul ja tõeliselt inspireerivat teadusliku väärtusega teksti terve kontiinumiga arvestades. Lihtsalt, selliseid tõestusi on palju raskem kontrollida, nende mõistmine - nagu tõsise filosoofia mõistmine - ei ole meie kliimas enam rahvateadus, vaid esoteerika. Filosoofid, nagu Einstein, ei ole massidesse jõudnud - igaüks teab tuumapommi või telekat, aga vähesed teavad seda mõtlemise taset, mis tal tegelikult oli ning suudavad neid asju huviga lugeda. See nõuab pingutust - kätteõpitud reeglitest ei piisa, vaid tuleb süvitsi kaasa mõelda ja mõista, ehk isegi puutuda kokku ideedega, mis põhjustavad segadust ja maailmavaatelisi kriise. Samuti Newton - tundub, et ta tegeles pool elu matemaatika ja füüsikaga ja tegi tõsist teadust, aga siis millegipärast loobus ja hakkas tegelema alkeemiaga, tõenäoliselt sellepärast, et tal olid mingid totakad lootused selle teaduse suhtes ja et ta ei saanud aru selle perspektiivitusest. Aga äkki inimene lihtsalt arenes, jõudis läbi keskea kriisi uue mõistmiseni ja sai aru, et on palju huvitavamaid asju, kui need, millega ta terve elu tegelnud oli? Newtoni füüsikateadmised ja matemaatikaoskus olid palju kõrgemal tasemel, kui nii mõnegi kaasaegse teadusdoktori - kindlasti saaks ta tänapäeval kergesti töö, mida peetakse keerukaks ning mis nõuab tõsiseid loodusteaduslikke teadmisi, isegi praegu ei ole paljud tema ideed matemaatika esimene või teine kursus, kuigi loomulikult on ajad edasi läinud ning võimalik õppida nendest palju keerulisemaid asju. Siiski ei olnud ta nii loll, et oleks võinud järsku täiesti alusetult valida mingi mõttetu valdkonna - ta nägi selle valdkonna perspektiivi ning ei pettunud selles.

Arvuti tundub olevat ehe näide sellest, et teadus on tõesti kaugele jõudnud ning saab maailmast väga hästi aru. Ometi ei ole see nii. Tegelikult tehakse arvuteid nii, et uuritakse tuhandeid keemilisi ühendeid ja füüsikalisi struktuure, leidmaks väikseid, kiireid ning vähese energiakuluga materjale, mille elektriliste omaduste hulgas oleks sellised, mis meenutavad loogika põhitehteid. Kuna loogika ei ole väär, vaid lihtsalt osa tõeste tehete kontiinumist (ja isegi hull ei väida, et terve selline kontiinum), siis leides selliste omadustega elemente, saab kokku panna suuremaid füüsikalisi struktuure, mis tulevad toime algoritmilise loogikaga - ja internet eksisteerib, kuna jah/ei seoseid saab väljendada suvalise kahe olekuga asja olekutena ning järgnevust näiteks ajalise järgnevusena. Samas saaks otsida välja füüsikalised osad, mis teevad muid tehteid - ja suur osa mateeriast teeb just nimelt muid, väheuuritud tehteid - ning panna kokku arvuteid (või nimetaks neid muudmoodi), mis analüüsivad asju hoopis muudmoodi, näiteks emotsioonide loogikast lähtuvalt - programm põhjustab teatud emotsioonide füüsikalisi ekvivalente, mis siis emotsionaalse loogika, õigeti selle mõne abstraktsiooni (kontiinumi emotsiooniosa teatud punktide) põhjal oleks abstraktselt ja algoritmiliselt emotsionaalne, nagu arvuti on abstraktselt ja algoritmiliselt mõtlev. Lihtsalt, saamata isegi alustest eriti aru - ei pea olema tipptasemel filosoof või mõistma reaalsust põhjani, isegi selle peamisi printsiipe, et tuhandete katsete käigus filtreerida teistest välja füüsikalisi struktuure, mis reageerivad mingil kindlal viisil - võrreldes iga struktuuri reaktsioone erinevatele jah/ei kombinatsioonidele teatud loogikatehetega ning valides välja need, mis vastavad. See on arvutite loomise teadus - arvutite loomise teadus ei ole reaalsuse süvaanalüüs. Tõeline, inimlik, tundev ja kogev tehisintellektsüsteem ei ole võimalik sellise arvutiriistvara abil, ehkki sellega saab teha kõiki loogikatehteid - ja see on oluline nüanss.

Sestap usun, et kuigi füüsika ja loodusteadus annavad ilmselgelt tulemusi, on lääne ühiskond spetsialiseerunud. Mitte lääne inimene, üksik inimene ei ole spetsialiseerunud, vaid spetsialiseerunud on terve lääs - väga kitsalt spetsialiseerunud. Aga maailmas ei ole nii palju tsivilisatsioone, et keegi teine teeks teiste valdkondade töö meie eest ära - järelikult ei saa neid importida. Lääs on nagu keemik, kes on sattunud džunglisse - keemias väga hea, aga vett ei pruugi leida. See üks kitsas valdkond on arendatud tõesti muljetavaldavalt kaugele - muudes asjades oleme imbetsillid, üheksateistkümnendas sajandis või veel enne arengus peatunud. Ida on tasakaalukam - ida budistlik filosoofia oli vähemalt kakstuhat aastat tagasi punktis, kuhu lääs alles viimaste sajanditega mingil määral jõudnud on ehk siis naiivrealismi faasist väljas. Lääs oli veel mõned sajandid tagasi naiivrealistlik - ja on seda paljuski tänagi. Siin on, jah, filosoofe, kes ei ole, ent naiivrealismist üle saamises tegi suure hüppe Kant - kelle oluliste ideede edasiarendus on budismis silmnähtavalt olemas - ning edasi läksid teised filosoofid; läänes olid need asjad alles mõni sajand tagasi tõsised avastused. Siin on lääs arengupeetusega - ja see ei ole mingi suur ida kiitmine praegu (kuigi ma arvan, et idas on täiesti massides palju tasakaalukam areng), vaid see on faktiline võrdlus ühes aspektis. Ka ida õpib praegu lääne spetsialistidelt nii mõndagi. Läänes on vähe tunnustatud teadlasi - ja just teadus see on -, kes suudaks ideid transformeerida kontiinumi suuremal alal; lääne formaalne "tõestamine" eeldab ideede viimist selle kontiinumi üksikutest punktidest kombineeritud struktuuri - ja iga idee ei sobi sellesse struktuuri. Ühtegi suurt avastust ei ole loogiliselt tuletatud - kasutatud on intuitsiooni, vajalik on olnud geenius. Geeniused on inspireeritud - paljud autistlikud loogikamasinad ei ole võimelised paradigmaniheteks ja suurteks teaduslikeks avastusteks (ja siiani ei ole ka arvutid teinud ühtegi olulist avastust, kuigi kindlasti on arvutitega filtreeritud välja olulisi korrelatsioone suurtest andmekogumitest). Geniaalsuse sisuks on transformatsioonikontiinumi laiema osa tunnetamine ning kasutamine - ja selle avaldumiseks on tulemuste piiramine formaalloogikaga, mis on selle kontiinumi suvalistest punktidest kokku pandud tervik, punktid on valitud sümmeetriliselt, et oleks olemas vastandtehted ja sümmeetrilised seosed, koherentsus. Keral tervikuna on samuti koherentsus - ent seda ei saa viiel leheküljel kirjeldada, seda on vaja kogeda ja tunnetada, see eeldab enda teadvuse puhastamist ja "valgustatust" või "kirgastumist" palju müstilisemas mõttes, kui keskpärase tänapäeva teadlase valgustatus.

Kant ja filosoofiline ring

Üks kiri tuli välja üllatavalt hea, proovisin ühte punkti diskussioonist tõestada. Seega panen selle ka siia üles.

Jung, Steiner ja paljud teised alustasid kantiaanidena; Schopenhaueri filosoofia aluspunktiks on samuti kriitika Kantile. Kuna Kanti kaootilised tõlgendused on sisuliselt kaasaegse teadusliku vaate põhialused - teaduslik meetod lähtub üheselt sellest, mida Kant pidas vaadeldavaks ja mida mitte -, siis on müstikasse siirdunud teadlaste ja filosoofide hulgas palju kantiaane. Seda seetõttu, et Kant teeb väga üheselt ja põhjalikult selgeks, et empiirilisel meetodil ei ole võimalik vaadelda asju iseeneses. Kant teeb seda mõneti negatiivselt - näidates mõnes mõttes, et asi iseeneses on fundamentaalselt kättesaamatu. Selle tõttu on irooniline, et kui poolikud kantiaanid - need, kellel oli põgus ülevaade Kanti töödest - töötasid välja teadusliku meetodi, mis lihtsalt eeldas, et asja iseeneses ei hakatagi kunagi vaatlema ja et see jääb fundamentaalselt inimteadmise piiridest välja, järelikult see ei ole teaduse uurimisobjekt - sellest tekkisid füüsika ja keemia harud, mis eraldasid ennast üheselt alkeemiast ning võtsid uue suuna. Samal ajal Jung, Steiner ja teised, kes läksid Kantiga lõpuni, said aru lihtsast faktist - inimteamiste hulk on palju suurem, kui see, mida niiöelda teadusliku meetodiga on võimalik ära tabada; inimene teab tegelikult nii mõndagi asjadest iseeneses - Schopenhauer kirjutas selle pinnalt mitmeid töid, kus ta üsna üheselt viitas, mis on asi iseeneses ja kuidas selle kohta käivale infole ligi pääseb. Sellisest lähenemisest tuleb omakorda rida väga keerukaid implikatsioone, mis kaugenevad oluliselt teaduslikust sfäärist, kui teadus piirdub millegi muuga, kui asjad iseeneses. Teadusega lõpuni minnes on ka Einstein kirjutanud sellest, et kui minna asja põhjani, siis ei olegi midagi võimalik tõestada - ja seejärel samas töös teatud filosoofiliste mõttekäikudega tagasi, et näidata, et teadus siiski omab tugevat alust.

Hiljem, Einsteini tegevusega seoses, tekkis teadusesse "uus meetod". Einstein näitas, et paljud asjad füüsikateooriates on sellised, et teatud muutujate väärtusi ei ole võimalik välja selgitada. Selle tõttu muutis ta teooriat nii, et neid muutujaid seal sees ei olekski, saavutades matemaatiliselt küll teooria, kuhu osad neist abivahenditena võetakse, ent filosoofiliselt - ja see on see aspekt, milles ma ise olen Einsteini töid uurinud, tuginedes matemaatika asemel intuitsioonile, nagu ka ta ise tegi - ei ole seal teatud muutujaid sees. Einsteini poolt loodud pretsedent kordus kvantfüüsikas - osakese omaduste mõõtmises ilmnevatest probleemidest tuletati teooria, kus need asjad, mida komplektis mõõta ei saa, teisendati muutujateks, millest on võimalik tuletada kõik nende võimalikud väärtused. Mõõtmise ebatäpsused seega hakkasid määratlema teooria piire ja maailmavaate ebatäpsust. Hiljem ületas kvantfüüsika piiri, mida Einstein enam eriti ei soosinud, kuigi tegu tema enda meetodi uue vormiga - füüsikasse pandi fundamentaalselt sisse juhus. Nüüd, kui võtta Undo Uusi tööd, siis on näha selle sama meetodi taaskasutust - nimelt näitab ta selgelt, et vastavalt Kanti filosoofiale ei saa teatud asju mõõta; Undo Uus väidab, et järelikult neid asju ei ole. Kui nüüd vaadelda alternatiivselt Schopenhaueri või Russelli tööd (keda Undo Uus tsiteerides tegelikult mõneti moonutab, mis puudutab sisu, aga kuna tema jaoks need sisulised asjad ei olegi tähtsad, siis vormiliselt mitte), siis selgub, et teised filosoofid on liikunud oluliselt teises suunas, väites, et kuna ilmselgelt neid "asju iseeneses" saab teatud piirides kindlaks teha, kuigi neid ei saa füüsikalises mõttes mõõta, tekib vastuolu Undo Uusi ning näiteks Schopenhaueri filosoofias. Steiner on kirjutanud huvitava ja küllaltki teadusliku töö sellest, kuidas filosoofia moodustab ratta - iga uus aste on põhjustatud eelmisest, sellega vastuoluline ja samas tõestatav; ratta viimane osa läheb uuesti üle esimeseks. Sellega on näha teatud teadusliku mõtte nõiaringi - ja minu jaoks on tõsised teadlased need, kes on selle nõiaringi korra läbi teinud ja saavad aru inimuuringute teatud fundamentaalsetest puudustest praegusel ajahetkel, mis sellest rattast tulenevad (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?22123). Ma usun praegusel hetkel, et ehkki see ratas ehk kunagi lahendatakse - mis oleks filosoofias sama tõsine avastus, kui mitmest stringiteooriast ühe tuletamine füüsikas -, tuleb praegu selle piiranguga arvestada ja aru saada, et kokku on vaja viia mitmeid komplementaarseid ja vastuolulisi teooriaid ning mängida küllaltki keerukat mängu, mis on matemaatilisest loogikast mitu astet suurem vaimupingutus ja mida ei saa teha sama algoritmiliselt, kui tõestada matemaatilist teoreemi, sest inimkonna käsutuses ei ole veel selliseid vahendeid.

http://www.friesian.com/jung.htm
Amid all the talk about the "Collective Unconscious" and other sexy issues, most readers are likely to miss the fact that C.G. Jung was a good Kantian. His famous theory of Synchronicity, "an acausal connecting principle," is based on Kant's distinction between phenomena and things-in-themselves and on Kant's theory that causality will not operate among thing-in-themselves the way it does in phenomena. Thus, Kant could allow for free will (unconditioned causes) among things-in-themselves, as Jung allows for synchronicity ("meaningful coincidences").

http://en.wikipedia.org/wiki/Rudolf_Steiner
Steiner approached the philosophical questions of knowledge and freedom in two stages. The first was his dissertation, published in expanded form in 1892 as Truth and Knowledge. Here Steiner suggests that there is an inconsistency between Kant's philosophy, which postulated that the essential verity of the world was inaccessible to human consciousness, and modern science, which assumes that all influences can be found in what Steiner termed the “sinnlichen und geistlichen” (sensory and mental/spiritual) world to which we have access. Steiner terms Kant's “Jenseits-Philosophie” (philosophy of an inaccessible beyond) a stumbling block in achieving a satisfying philosophical viewpoint.

Vaimsete voolude võrdlev analüüs

Vaimsed voolud on niisiis teatud kultuurid, mis voolavad mööda aegu ja inimesi ning mille eesmärgiks on saavutada midagi vaimset.

Vaimsete voolude põhisuunad on küllaltki erinevad ning samas sarnased. Vaimsed voolud on ka tänapäeva teadus, kultuur ning poliitika - asjad, mis põhjustavad paljusid füüsilisi nähtusi, nagu kogu see elukeskkond, milles tänapäeval elame. Seega ei jäta ma ka neid välja.

Arenenud vaimne vool loob ühtse terviku, paradigma, mille valguses vaadeldakse kõike - eesmärke, vahendeid, inimese arengut ja tema tegevust nn. füüsilises ruumis. Tahaksin näidata mitmesuguseid vaimsete voolude põhidimensioone ning selgitada nende sisu. Tekst sisaldab suurt hulka hinnanguid ning eesmärk on näidata dimensiooni (siin: vastandite paari) koos selle sünteesi viisiga. Jätan tähelepanuta, et paljud voolud sünteesivadki neid dimensioone, kuna sellest hoolimata on need väga kergesti jälgitavad.

Kõik need skaalad on eelduslikud, aksiomaatilised. Ühtegi ei ole tõestatud - kõiki toetavad mitmesugused argumendid, mille tugevuse hinnangud on rangelt individuaalsed ning sõltuvad kultuurilisest kontekstist, isiksusest ja juhusest.

Dimensioon: Konsensuslik-individualistlik

Üks oluline skaala, mille alusel vaimset voolu mõõdetakse, väidete tõesuse hindamise mõõde, mis võib olla konsensuslik või individualistlik. Vastandite paar siinkohal on teaduslik ning budistlik paradigma.

Hetkel kehtiv teaduslik paradigma rõhutab igat laadi informatsiooni omandamise viiside plaanipärast korratavust kui olulist selle tõesuse hindamise viisi. Mis ei ole korratav, loetakse üldjuhul lihtsalt vääraks või põhjendamatuks. Korratav on see, mis kordub iseeneslikult piisavalt sagedasti ja paljudes kohtades (supernoovad) või siis see, mida saab nn. laboratoorsetes tingimustes või muul hõlpsal viisil esile kutsuda. Sisuliselt loeb algoritmiline korratavus - korratakse algoritmi (teatud süstemaatilise tegevuste ja reaktsioonide järjestuse) põhjal. Kordamise viisid, mis sisaldavad pingutust, juhust või iseenda arendamist, ei ole alati veenvad. See tähendab seda, et printsipiaalselt ei ole võimalik lugeda teaduslikuks tõeks midagi, mille mõistmine eeldab mingeid loomulikke eeldusi; mille keerukus on liiga suur, et igaüks seda ära saaks tabada või mida juhtub üks kord sajandis. Näitena loetakse vääraks inimeste väited, et neil on võime näha või mõjutada teises galaktikas toimuvaid sündmusi (eeldab mingeid loomulikke võimeid, et kontrollida); samuti loetakse vääraks võimalus, et ümbritsevas keskkonnas on keerulise analüüsi tulemusel võimalik näha mõtestatud seoseid (eeldab vähemalt kõrget IQ'd või võimet teatud tüüpi mustreid tabada); samuti loetakse vääraks mingid ajaloos kirjeldatud sündmused, mille analoogid ei sisaldu tänapäevases rutiinis. Teaduslik paradigma loeb sellised eeldused vääraks ning püüab takistada kommunikatsiooni inimeste vahel, kes nendega tegelevad, püüdes neid tembeldada ebateaduslikeks (isegi, kui ei ole mingeid kindlaid tõendeid, et nende inimeste tööd sisaldaks mingeid fakti- või loogikavigu).

Teadusliku paradigma loomulik implikatsioon - teatud kompleks asju, mis pidevalt korduvad ja on kergesti korratavad, uuritakse põhjalikult läbi; teised asjad, mille statistiline tõenäosus on alalävine, ei saa jõuda teaduslikku ühisteadvusse - tihti ka mitte hüpoteesidena. Kuna tõenäosus, et eksisteerib väga madala tõenäosusega asju, on väga suur, siis on tõenäosus, et selline paradigma omab oma kindlaid piire, samuti väga suur. Paljud asjad, mida teadus ei ole uurinud - ja mida loetakse paranormaalseteks - on faktiliselt asjad, mille uurimine oleks äärmiselt keeruline ka juhul, kui nad eksisteeriks kirjeldatud kujul. Ülejäänud asjad on reeglina ümber lükatud ning nende väitjad ei suuda koguda erilist kõlapinda.

Budistlik paradigma on näide individualistlikust paradigmast. Selle keskmes on inimese areng nn. teadlikkuse skaalal. Budism väldib igat laadi hinnanguid ja eeldusi, nii et terve religiooni sisu on nende mõistja jaoks küllaltki väike komplekt printsiipe, mille tõesus on üsnagi kaheldamatu - alternatiivid ei ole mõeldavad. Igat laadi konkreetsed väited ei kuulu otseselt sellesse budismi tuumikusse. Budismi põhiteooria ei ole selle tõttu mahult väiksem, kui teaduslik teooria - selle sisu on lihtsalt erinev; selle asemel, et rääkida, kuidas asjad on, räägib budism, kuidas nende mõistmiseks vajaliku teadlikkuseni jõuda. Teaduslikest teooriatest räägivad omavahel inimesed, kelle matemaatilise analüüsi võime, olemasolevate uurimuste tundmise määr ning teaduslike teooriate tundmine on piisavad. See võimaldab mõista teatud ratsionaalseid teadmisi ning teadus ei loobu naljalt raamidest, mille piires need on defineeritud - see tekitaks ühildamatuse uute ja vanade teooriate vahel. Budismis sellist konsensuslikku mõistmist ei eeldata - hinnatakse inimesi, mitte teooriaid, ning kommuuni aluseks ei ole sedavõrd tugevalt ühine usk või jagatud veendumused, kui teadmises, kuivõrd selleks on üldine teadlikkus ja taipamise võime. Seega on budism selle skaala teises otsas.

Mõõde konsensuslik-individualistlik avaldub tugevalt mõõtmena mittemüstiline-müstiline. Kuna suuremal osal inimestel on kogemusi, mida esineb väga väiksel osal inimestel - erinevat laadi siis -, saavad sellised kogemused avalduda ainult mõõtme individualistlikus otsas; konsensuslik ots sisaldab kogemusi, mis vastavad teatud kriteeriumitele: märgatavad (suur osa inimesi märkaks neid enda kultuuriliselt baasilt ja enda tähelepanuvõime juures), jagatud (suur osa inimesi kogeb neid), sagedased (suur osa inimesi kogeb neid tihti, neid ei saa lugeda võltsmälestusteks ega ajutisteks hallutsinatsioonideks). Kuna inimest saab tema kogemuste suhtes kergesti ümber veenda - et miski oli unenägu, hallutsinatsioon või nägemishäire -, siis on konsensusliku paradigma inimesel raske jõuda mingite selliste nähtuste selgema mõistmise või analüüsini. Individualistlikus skaala otsas on teistmoodi ohud, ent nendest räägitakse meie ühiskonnas juba koolis, nii et ma ei hakka kordama - see tekst ei ole mõeldud ajale vastu pidama.

Dimensioon: Põhjuslik-eesmärgipärane

Sügav lõhe, mis eristab paljusid vaimseid voolusid, on nende käsitlus maailmast kui põhjuslikust või kui eesmärgipärasest.

Teaduslik paradigma on näide põhjuslikust paradigmast. Selle põhjal määrab minevik tuleviku - selle kinnituseks ei ole väga palju kindlaid tõendeid, et see üheselt nii on. Väide kõlab, et Universumis ei toimu midagi, mida põhjustaks midagi tulevast - toimuvad ainult asjad, mis on põhjustatud mineviku poolt.

On olemas ka küllalt kindel tõend neile, kes soovivad seda märgata, et vastupidist esineb - inimene on võimeline tegutsema eesmärgipäraselt, mingi tulevikusündmuse saavutamise vajadus põhjustab tema tegevust olevikus. Autentselt tegutsedes arvestab inimene asjade seisuga tulevikus ning sellega, millist asja ta seal saavutada tahab, ning valib oma tegevused selliselt, et see asi sünniks - see on reaalse elu näide, kus sündmused toimuvad tagurpidi põhjuslikkusega ehk siis mingi situatsioon tulevikus mõjub nii, et sündmused minevikus koonduvad selleks tulevikusündmuseks kokku selliselt, nagu loodusseadused seda lubavad; loomulikult ei tegutse inimene alati nii autentselt, vaid pigem võltsmälestustele sarnaneval viisil, kus minevikusündmuse vahetu mõju olevikule ajaga väheneb.

Kristlik paradigma on näide sellest, kuidas saatus mõjutab kindlalt kõike toimuvat - kõik on eesmärgipärane, midagi ei juhtu ilma eesmärgita. Erinevalt budismist, mis ei ole selliste äärmusteni jõudnud või on need integreerinud, on kristlik paradigma üheselt eesmärgipõhine. Sellest lähenemisest on võimalik leida kerge vaevaga mitmesuguseid vigu.

Dimensioon: subjektiivne-objektiivne

Subjektiivse-objektiivse skaala on mõnevõrra suhteline, nagu teisedki, ent siiski üsna selgelt nähtav.

Teaduslik paradigma on rangelt objektiivne. See tähendab, et asjade tegelikku olemust vaadeldakse, hinnates elutute objektide liikumist. Kõige kindlamaks loetakse reeglid, mis hõlmavad kaht - välist vaatlust ja elutut objekti. Kui katse on korratav, see ei sisalda inimfaktorit ega subjektiivset tõlgendust (esile kutsutav täiesti algoritmiliselt, mehhaaniliselt), siis on see faktina kõige tugevam. Kui sündmus on seotud tõlgenduste või tunnetega, siis on see vähem objektiivne ja loetakse nõrgemaks kinnituseks hüpoteesile - näiteks, kuigi inimene võib iseennast vaadeldes öelda, et tegutseb eesmärgipäraselt, siis välise vaatlusega (biheivioristlikult) seda kinnitada ei saa, pigem võib võtta tööhüpoteesiks, et näivus eesmärgipärasusest on hüpoteetiliste põhjuslike protsesside kõrvalprodukt. Samuti, kui sündmus on seotud elusolenditega, on see nõrgem kinnitus - näiteks, mõõtes mõnd keemilist protsessi laboratoorselt, on tulemused tugevamad, kui sama protsessi puhul elusolendis; suutes taandada elusolendis toimuva mehhaanilisteks protsessideks (kasvõi hüpoteesi tasemel) on tulemus usaldusväärsem, kui selle protsessi vaatlus elusolendis ning sellest tehtud järeldused. Tõesemaks loetakse jälg, mis on jäetud mehhaanilisele seadmele, kui jälg inimese mälus.

Šamanistlik paradigma on rangelt subjektiivne. Igasugused tulemused loetakse tugevamaks, kui need on saadud sügava sisekaemuse teel. Budismis eeldatakse, et meeled võivad petta, ent inimese sisemine loogika teeb seda vähem, vähemalt kui inimese teadlikkus on piisavalt kõrge. Usaldatakse sisemist ja individuaalset loogikat ning usutakse, et enamust asju ei saa algoritmiliselt kirjeldada ega mehhaaniliselt mõõta - kuna budismi vaatlusandmed põhinevad ülikeeruliste süsteemide (inimene, puu, elusloodus) jälgimisel ning väga lihtsad süsteemid (aatomi lõhustumine, gravitatsioon) moodustavad väga väikse osa vaadeldavast maailmast, siis kehtib see budismi poolt vaadeldavatele nähtustele ka teaduse kontekstis, kus iseloomustatakse vähest teadmist ning võimetust selliseid süsteeme mõista, kirjeldades kõiki nende uurimise läänelikke valdkondi mõistega "pehmed teadused". See mõiste iseloomustab kõiki piisavalt keeruliste süsteemide uurimisega tegelevaid valdkondi.

Dimensioon: moraalne-utilitaarne

Kuigi filosoofiliselt võiks uskuda, et eetika, poliitika ja igasugused eesmärgipärased tegevused on lääne teaduse poolt a priori välistatud, ei ole see siiski nii. Iga paradigma suudab kuidagi seletada täiesti mõistetamatuid nähtusi, pannes need selle paradigma raamesse, ning ignoreerida kergeid vastuolusid või lükata nende lahendamist heas usus edasi. Seega on lääne teaduses teatud utilitaarne eetika - see on eetika, mis tuleneb ratsionaalsest prognoositavusest (mida lääne teadlane eelistab sõnale "ennustama", kuna selle emotsionaalne taust tähistab seda, mida kutsutakse põhjuslikkuse ahela süstemaatiliseks uurimiseks, üldistamiseks ning järelduste tegemiseks). Mõneti võib jääda lahtiseks, millise protsessi kaudu saab prognoosidest eesmärgipärane tegevus, ent üldjoontes hinnatakse seda nii, et eesmärgipärast tegevust meenutavad keemilised protsessid jäävad suurema tõenäosusega püsima ning nende kohanemisvõime tõttu selekteeruvad sellised ka välja (biheiviorism põhjendab sellega ka mälu olemasolu - algne biheiviorism ei tunnistanud mälu, sest see on sisemine reaalsus, ent hiljem leiti, et vaatlusandmete tõlgendamine on ilma sellise tundmatu nähtuseta, mida küll vahetult mõõta ei saa, liiga keeruline).

Siiski, teaduslik paradigma ei anna eesmärke. Eesmärgi olemasolu põhjendatakse evolutsiooni, instinktide (ellujäämisinstinkt) ja muu sellisega; vajadus ellu jääda ja püsida on implitsiitne ja mitte lääne teadusest otseselt järelduv. Üldiselt vastab lääne eetika analoog küsimusele "kuidas", siiski saab eiteakust tulevatest printsiipidest edasi juba loogiliselt tuletada - näiteks on olemas põhimõte, et peaks olema sõnavabadus (või õigus elule), mida küll otseselt põhjendada ei saa, ent selle ümber annab ehitada juura, mis sellest lähtuvat edasi võimalikult mehhaaniliselt ja süstemaatiliselt töötleks. Sisuliselt võib siiski öelda, et lääne teaduses ei eksisteeri eetikat - eetika on implitsiitne, teadvustamatu protsess ning teadus kui vool ei valgusta seda kuidagi, ei muuda selle olemust selgemaks ega valgusta seda. Läbimurdeid eetikas ei suuda lääne teadus teha ega ka mitte lahendada eetilisi probleeme; selle tõttu on läänes olemas palju kompensatsioonimehhanisme, nagu kunst, kirjandus, muusika ja poeesia, mille sisu ega mõtet teaduslikult mõista ei saa, aga mida juriidilises ja teaduslikus mõttes käsitletakse siiski kultuuri kohustuslike komponentidena, mida on vaja finantseerida ning edendada.

Moraalikoodeksid, samas, on tugevalt esindatud kristluses. Budism ei ole moraliseeriv õpetus, kuigi selles on väga üheselt näha kõik vajalik, et jõuda eetikani - budismi jaoks ei ole eetika ja headus seletamatud nähtused, vaid need on teooria poolt hõlmatud ning kirjeldatud. Kristlus, siiski, on võtnud moraali põhialuseks ning jääb seega selle skaala äärmusse (kuigi ei ole isegi selge, kas selline moraliseeriv äärmuslus ise on moraalne - nii teaduslik kui budistlik käsitlus vastaks pigem eitavalt). Kristlasele on iseloomulik see, et moraaliküsimusi uuritakse samasuguse põhjalikkuse ja sügavusega, nagu teadlane uurib mateeria kosmilisi printsiipe; kristluses saab seega teha moraaliteemalise avastuse, sellal kui teadlane saab sellel teemal teha ainult kokkuleppe. Kristlane ei saa tõestada aluseid - kristlikule moraalile kehtivad Gödeli mittetäielikkuse teoreemid -, ent moraalis toimub sarnane areng sellele, kuidas teadlane arendab loodusteaduslikku maailmavaadet.

Dimensioon: dogmaatiline-avatud

Dogmaatilisuse skaala ühes otsas on mõttevoolud, mis reageerivad valuliselt igasugustele katsetele midagi ümber hinnata, ümber mõtestada või muuta.

Kristlus jääb skaala dogmaatilisse otsa. See oli põhitrump, mille abil teadus kristluse välja sõi - kristluse valulised reaktsioonid oluliste tõdede muutmisele. Teadus ise väldib sedavõrd valulikke reaktsioone ja üks teaduse kirjutamata seadus on see, et kedagi ei panda naljalt tuleriidale, vaid kasutatakse vaimses sõjas vaimseid meetmeid - siiski ei pruugi teadus alati argumente kasutada, vaid kasutab tänapäeval ka autoriteeti, faktidest mööda vaatamist ja lihtlabast bluffi. Siiski ei ole kristlus selle skaala absoluutses lõpus - teatud vähem aksiomaatilisi asju on kristlased läbi aja analüüsinud ja täiendanud (see ongi kirikuõpetajate ja munkade, aga eriti kõrgemate vaimulike põhitegevus), ent paljudele asjadele reageerinud meelevaldse valulikkusega - ennekõike sellele, mille muutlikkus on tänapäeva teaduse põhifeatuur, nagu füüsikalist reaalsust puudutavad väited.

Skaala avatud otsa jääb budism. Budism ei esita kindlaid väiteid - peale mõne, milles kahtlemine ei ole keelatud ja millele vastavust ei pea budistlik tekst tõestama, kui see on veenev. Budism lubab erinevat moraali, uskumuste süsteemi ja käitumist igale oma liikmele.

Dimensioon: vaimne-materialistlik

Jällegi, teadus jääb teise otsa ja paljud teised esimesse. See on ära leierdatud, aga väga oluline dimensioon. Vaimse puhul on tähtis see, mis on vaimne; materialistliku puhul on tähtis see, mis on füüsiline. Seda, milles seisneb tähtsus ja kuidas tähtusele reageerida, vaatleb iga vaimne vool erinevalt.