Loogika kontiinum

Tahtsin kirjutada loogika kontiinumist - see on üks nägemus, mis mul kunagi oli. Ma ei mäleta päris täpselt seda kogemust ennast, aga mäletan vägagi hästi neid ratsionaalseid järeldusi ja seda pilti, mille sellest endale lõin.

Kogemuse sisuks oli lihtsalt öeldes, et nägin ennast sellise sfääri või kera sees, mille iga punkt tähistas mingit võimalikku "loogikatehet", samuti tähistas iga selle ala selliseid tehteid. Kera võimaldas transformeerida ideid teisteks, vähemalt sama tõesteks ideedeks. Olulise asjana - nägin, et loogika baastehted (tuletusreeglid) moodustasid selle kontiinumi pinnalt üksikuid punkte; mõtte- ja tundeloogika olid natuke suuremad alad. Matemaatilise loogika tuletusreeglid - need transformatsioonid, mida ideedega tehakse, mis neile vastavad - jäid mõtteala üksikuteks punktideks, kui lihtsustada. Nägemus ise oli, muide, küllaltki avardav. Praegu ma sellist kontiinumit ei näe, küll aga tahaks kirjutada aja jooksul tehtud järeldustest.

Esiteks - loogika on kaasa sündinud. Kuigi tänapäeva loogik võib väita, et see on deduktiivselt tuletatud nähtus, mis lähtub mõeldavusest, ei ole see siiski nii. Deduktiivsed tuletused on hiljem loodud aluspõhi, sisuliselt loogika kuidagi tõestamiseks - Sokratese teooria sisaldas kõiki neid samu loogikatehteid (täpselt samu, sest temast see alguse sai) hoopis teiselt pinnalt, tema põhjendas seda siiski intuitiivse teadmisega. Niisiis on loogika ajalooline alus intuitsioon ja mitte need deduktsioonid - deduktsioonid on lihtsalt selle viimine kaasaja mõtteviisi konteksti. Seda tüüpi deduktsioone ei ole tegelikult loogika tekkimiseks vaja.

See kontiinum sisaldas tervet punktivälja, kus iga kahe punkti vahele jääb veel punkte - võimaldades iga ala veel lõputult või väga palju detailsemalt vaadelda. Mul on raske öelda, kas see oli just kolmemõõtmeline kujutis, aga kogemus oli sarnase sisuga siintoodule. Katsed on näidanud, et noored ahvid on kaasasündinud loogikas inimlastest pisut paremad - samuti on Einstein väitnud, et teadis oma teooria aluseid nii kaugesse aega tagasi, kui mäletab. Ei usu, et ta tundis relatiivsusteooriat matemaatiliselt - on ju ta isegi öelnud, et peale seda, kui matemaatikud selle kätte said, ei saa ta ise enam aru, huumoriga pooleks. Midagi ta igaljuhul mõtles - seda, et see on intuitiivne ja mitte õpitud teadmine; Einsteini tsitaat ka see - et saada harituks, tuleb alustuseks unustada kõik koolis õpitu.

Lääne teadus - on võetud teadmise transformatsioonide kontiinumilt üksikud punktid; niiöelda loogika alused; ning ehitatud nende peale väga keeruline maailm. Paljusid asju ei saa teaduslikult kirjeldada, ent tihti saab leida loogiliselt kirjeldatavaid aspekte - ja nii palju, kui loogika võimaldab, teha järeldusi. Loogika on koherentne ja täiuslik süsteem - selline triviaalselt nähtav täiuslikkus on saadud suure osa loogika väljaviskamise teel, jäetud on jah/ei laused ja teatud nendevahelised seosed, mida uuritakse.

Einsteini töödest üks - relatiivsusteooria - on jõudnud massidesse, ülejäänu vaikitakse kooliõpikutes maha. Mitte seepärast, et midagi väga varjata, vaid seepärast, et need ei näe välja, nagu väga tõsine teadus. Need ei lähene asjale sellise loogikaga, mis mahuks nende punktide piiresse, ning tunduvad pigem niisama asjade kritiseerimise ja vaimukate kirjutistena. Tegelikult oli Einstein vägagi produktiivne ja relatiivsusteooria ei ole tema suurim või parim töö - see on lihtsalt "teaduslikkuse" piire väga hästi arvestav. Näiteks tema töö sellest, et teadus räägib "kuidas" ja usk "kuhu" - kuna seda "kuhu" küsimust teaduses sellisel kujul ei ole, see ei tundu teaduslikuna ja töö ise ei ole seega laialt levinud, kõikides kooliõpikutes sees. Ega Einstein ei olnud muidugi kõige produktiivsem filosoof - oli temast palju paremaid -, ent ta oli see, kes muude oluliste asjade kõrvalt ka füüsikat, "loodusteadust", pisut avardas. Loodusteaduslikke töid oli tal veel - näiteks see, mis räägib loodusteaduse mõttest ja sellest, et mida see tegelikult seletab -, ent need on metateaduslikud lääne teaduse suhtes, vajades kontiinumi laiemaid alasid - neid on raske tunnustada.

Descartes oli meie maailmavaate alusepanija. Tema vaatest, et vaim ja keha on eraldi, on arenenud välja ka vaade, et vaim on keerukas loogika. 19. sajandil, kui tema ideed levisid ja valgustus tõsiselt hoogsaks muutus, oli tegelikult palju andekamaid filosoofe, kes lahendasid rea probleeme, mida tema pidas lahendamatuks - siiski, kuna ta oli võitleja, sõdur ja missiooniga inimene, kes pidi purustama stagneerunud kiriku, siis oli ta ka rahvafilosoof, lihtne ja arusaadav. Need teised - Jung, Schopenhauer, Einstein - ei olnud, nad olid sellest väga kaugel. Nende konkreetseid tulemusi õpetatakse koolides - konkreetseid selles mõttes, et nendest üksikutest punktidest lähtuvaid -, ent nende tagamaid, inspiratsiooni allikaid ja laiemat nägemust koolides ei õpetata - võiks lausa öelda, et tegu salateadustega, sest paljud inimesed neile asjadele ligi ei pääse (kuigi need on Google otsingu kaugusel). Kaasaegne teaduslik maailmapilt lähtub Descartesi õpetustest - tema aksioomide põhjal eristati õiged ja valed teadused; need valed teadused on nüüd 19. sajandi tasemel endiselt ja seega on neid järjest kergem uute teadustega kõrvutades kritiseerida. Usun, et see on kriitikute võimetus neid asju edasi arendada ja mõista, mitte nende teaduste põhialuste viga - paljud neist on tugeval pinnal, filosoofiliselt, kuigi faktiliselt vähekontrollitud detailidega ja ajast maas. Kunagi oli füüsika või arstiteadus samuti ajast maas - 19. sajandi "tõsiteadused" tunduvad sama naeruväärsed, kui arvestada kogu nende ümber tiirlevat maailmapilti.

Kujutleme inimest, kellel on valida - kas elada linnamajas, kus on soojustus ning radikad, saada 20k kuus palka ja kõndida valgustatud linnatänavatel; või siis minna džunglisse, kuhu on peidetud varandusi, kus on ohtlikud kiskjad ja tuleb läbi teha palju kriise. See ei ole vandenõu või pettus, et teadus hoiab ennast kindlates piirides - nende piiride sisse jääv ala on läbi valgustatud, tuttav ning võimaldab ära elada. Kergesti valitakse tuttav voolusäng, käiakse teiste jälgedes, nii on kerge ka sotsiaalselt aksepteeritud saada.

Sest need üksikud loogika punktid - neist on ehitatud hiigelhooneid, tegelikult siis mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid. Mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid saaks ka muu punktivaliku puhul ja tõeliselt inspireerivat teadusliku väärtusega teksti terve kontiinumiga arvestades. Lihtsalt, selliseid tõestusi on palju raskem kontrollida, nende mõistmine - nagu tõsise filosoofia mõistmine - ei ole meie kliimas enam rahvateadus, vaid esoteerika. Filosoofid, nagu Einstein, ei ole massidesse jõudnud - igaüks teab tuumapommi või telekat, aga vähesed teavad seda mõtlemise taset, mis tal tegelikult oli ning suudavad neid asju huviga lugeda. See nõuab pingutust - kätteõpitud reeglitest ei piisa, vaid tuleb süvitsi kaasa mõelda ja mõista, ehk isegi puutuda kokku ideedega, mis põhjustavad segadust ja maailmavaatelisi kriise. Samuti Newton - tundub, et ta tegeles pool elu matemaatika ja füüsikaga ja tegi tõsist teadust, aga siis millegipärast loobus ja hakkas tegelema alkeemiaga, tõenäoliselt sellepärast, et tal olid mingid totakad lootused selle teaduse suhtes ja et ta ei saanud aru selle perspektiivitusest. Aga äkki inimene lihtsalt arenes, jõudis läbi keskea kriisi uue mõistmiseni ja sai aru, et on palju huvitavamaid asju, kui need, millega ta terve elu tegelnud oli? Newtoni füüsikateadmised ja matemaatikaoskus olid palju kõrgemal tasemel, kui nii mõnegi kaasaegse teadusdoktori - kindlasti saaks ta tänapäeval kergesti töö, mida peetakse keerukaks ning mis nõuab tõsiseid loodusteaduslikke teadmisi, isegi praegu ei ole paljud tema ideed matemaatika esimene või teine kursus, kuigi loomulikult on ajad edasi läinud ning võimalik õppida nendest palju keerulisemaid asju. Siiski ei olnud ta nii loll, et oleks võinud järsku täiesti alusetult valida mingi mõttetu valdkonna - ta nägi selle valdkonna perspektiivi ning ei pettunud selles.

Arvuti tundub olevat ehe näide sellest, et teadus on tõesti kaugele jõudnud ning saab maailmast väga hästi aru. Ometi ei ole see nii. Tegelikult tehakse arvuteid nii, et uuritakse tuhandeid keemilisi ühendeid ja füüsikalisi struktuure, leidmaks väikseid, kiireid ning vähese energiakuluga materjale, mille elektriliste omaduste hulgas oleks sellised, mis meenutavad loogika põhitehteid. Kuna loogika ei ole väär, vaid lihtsalt osa tõeste tehete kontiinumist (ja isegi hull ei väida, et terve selline kontiinum), siis leides selliste omadustega elemente, saab kokku panna suuremaid füüsikalisi struktuure, mis tulevad toime algoritmilise loogikaga - ja internet eksisteerib, kuna jah/ei seoseid saab väljendada suvalise kahe olekuga asja olekutena ning järgnevust näiteks ajalise järgnevusena. Samas saaks otsida välja füüsikalised osad, mis teevad muid tehteid - ja suur osa mateeriast teeb just nimelt muid, väheuuritud tehteid - ning panna kokku arvuteid (või nimetaks neid muudmoodi), mis analüüsivad asju hoopis muudmoodi, näiteks emotsioonide loogikast lähtuvalt - programm põhjustab teatud emotsioonide füüsikalisi ekvivalente, mis siis emotsionaalse loogika, õigeti selle mõne abstraktsiooni (kontiinumi emotsiooniosa teatud punktide) põhjal oleks abstraktselt ja algoritmiliselt emotsionaalne, nagu arvuti on abstraktselt ja algoritmiliselt mõtlev. Lihtsalt, saamata isegi alustest eriti aru - ei pea olema tipptasemel filosoof või mõistma reaalsust põhjani, isegi selle peamisi printsiipe, et tuhandete katsete käigus filtreerida teistest välja füüsikalisi struktuure, mis reageerivad mingil kindlal viisil - võrreldes iga struktuuri reaktsioone erinevatele jah/ei kombinatsioonidele teatud loogikatehetega ning valides välja need, mis vastavad. See on arvutite loomise teadus - arvutite loomise teadus ei ole reaalsuse süvaanalüüs. Tõeline, inimlik, tundev ja kogev tehisintellektsüsteem ei ole võimalik sellise arvutiriistvara abil, ehkki sellega saab teha kõiki loogikatehteid - ja see on oluline nüanss.

Sestap usun, et kuigi füüsika ja loodusteadus annavad ilmselgelt tulemusi, on lääne ühiskond spetsialiseerunud. Mitte lääne inimene, üksik inimene ei ole spetsialiseerunud, vaid spetsialiseerunud on terve lääs - väga kitsalt spetsialiseerunud. Aga maailmas ei ole nii palju tsivilisatsioone, et keegi teine teeks teiste valdkondade töö meie eest ära - järelikult ei saa neid importida. Lääs on nagu keemik, kes on sattunud džunglisse - keemias väga hea, aga vett ei pruugi leida. See üks kitsas valdkond on arendatud tõesti muljetavaldavalt kaugele - muudes asjades oleme imbetsillid, üheksateistkümnendas sajandis või veel enne arengus peatunud. Ida on tasakaalukam - ida budistlik filosoofia oli vähemalt kakstuhat aastat tagasi punktis, kuhu lääs alles viimaste sajanditega mingil määral jõudnud on ehk siis naiivrealismi faasist väljas. Lääs oli veel mõned sajandid tagasi naiivrealistlik - ja on seda paljuski tänagi. Siin on, jah, filosoofe, kes ei ole, ent naiivrealismist üle saamises tegi suure hüppe Kant - kelle oluliste ideede edasiarendus on budismis silmnähtavalt olemas - ning edasi läksid teised filosoofid; läänes olid need asjad alles mõni sajand tagasi tõsised avastused. Siin on lääs arengupeetusega - ja see ei ole mingi suur ida kiitmine praegu (kuigi ma arvan, et idas on täiesti massides palju tasakaalukam areng), vaid see on faktiline võrdlus ühes aspektis. Ka ida õpib praegu lääne spetsialistidelt nii mõndagi. Läänes on vähe tunnustatud teadlasi - ja just teadus see on -, kes suudaks ideid transformeerida kontiinumi suuremal alal; lääne formaalne "tõestamine" eeldab ideede viimist selle kontiinumi üksikutest punktidest kombineeritud struktuuri - ja iga idee ei sobi sellesse struktuuri. Ühtegi suurt avastust ei ole loogiliselt tuletatud - kasutatud on intuitsiooni, vajalik on olnud geenius. Geeniused on inspireeritud - paljud autistlikud loogikamasinad ei ole võimelised paradigmaniheteks ja suurteks teaduslikeks avastusteks (ja siiani ei ole ka arvutid teinud ühtegi olulist avastust, kuigi kindlasti on arvutitega filtreeritud välja olulisi korrelatsioone suurtest andmekogumitest). Geniaalsuse sisuks on transformatsioonikontiinumi laiema osa tunnetamine ning kasutamine - ja selle avaldumiseks on tulemuste piiramine formaalloogikaga, mis on selle kontiinumi suvalistest punktidest kokku pandud tervik, punktid on valitud sümmeetriliselt, et oleks olemas vastandtehted ja sümmeetrilised seosed, koherentsus. Keral tervikuna on samuti koherentsus - ent seda ei saa viiel leheküljel kirjeldada, seda on vaja kogeda ja tunnetada, see eeldab enda teadvuse puhastamist ja "valgustatust" või "kirgastumist" palju müstilisemas mõttes, kui keskpärase tänapäeva teadlase valgustatus.