Unenägude loogika

Aeg-ajalt on jutuks, et kuidas on seotud unenäod, fantaasia, reaalsus.

Üks viis selle kohta infot ammutada, mida tahaks mainida - ja ma imestan, et paljud unenägude sümboolika teoste koostajad seda teinud ei ole - on koguda palju infot selle kohta, kuidas mõni heli või sündmus unenägija läheduses tema unenägu mõjutab; kuidas mõjutab konteksti temperatuur, näiteks õhuniiskus või müratase. Nii saab ehk rohkem infot, kuidas need unenäos sümboliseeruvad - kuigi täpset sümbolit mõjutab kindlasti ka kontekst, nii et üks-ühele järeldusi teha ei saa.

Samuti tasub mõelda sellele, et mõni ohu märk või signaal võib unest üles äratada ...kas teatud osa tavateadvusest jääb hoopis alateadvusse ja alateadvuses toimuv tõuseb teadvusesse? Mulle tundub loogiline uskuda, et unenägu on rännak - mõeldav, et rännak kuhuiganes, aga alati vähemalt rännak oma teadvuse ja mälu vähemuuritud või varjatud soppidesse.

Unenäod: kujundid minu teadvuses.
Ärkvelolek: kujundid minu teadvuses.

Kõik kujundid minu teadvuses on ühel või teisel viisil seotud reaalsusega. Einstein (kes on filosoofiat kirjutanud vähe ja tagasihoidlikult, aga äärmiselt kvaliteetset) märgib ära, et parim, mida teadus teha saab - seostada neid kujundeid teadvuses omavahel ja leida võimalikult kindlaid, konsistentseid reegleid.

Ärkveloleku eelised: kujundid on konkreetsemad, püsivamad ja nende omavahelisi seoseid on kergem leida; samuti: seoseid ärkveloleku kujundite ja inimese käekäigu vahel on kergem leida. Seega on need kujundid tihtipeale usalduväärsemad ja nende konsistentsus annab alust uskuda, et nende seos objektiivsega on suurem. Samas ei ole need kujundid ise objektiivne reaalsus rohkem, kui unenäo kujundid. Ärkvel olles on mälu ja tahe samuti konsistentsemad, samuti räägime asjadest peamiselt ärkvel olles - meie ühine, jagatud subjektiivne reaalsus on kõige otsesemalt seotud ärkvelolekuga.

Korduvad unenäod, mis on teatud ruumis - neis võib ärkvelolek tunduda fantaasiana ja kõigiga on parem rääkida selle unenäo reaalsusest; see näitab asjade suhtelisust. Võib ka uskuda, et surm ärkveloleku seisundis tähendab surma kõikides unenäomaailmades, mis muudab ärkveloleku sündmused tähtsamaks.

Siiski, suurem teooria, mida inimene saab edukalt kasutada, seostab unenäod ja ärkveloleku üheks tervikuks - mõistes iga sümboli tähendust ning nende sümbolite omavahelisi seoseid. Inimtegevust täielikult kirjeldada saab ainult selline teooria, mitte füüsika - füüsika on kommunikatsioonis hea, ent see räägib asjadest kaudselt, tõstmata esile piisava hulga sümbolite tähendusi. Järeldus: füüsikast ei piisa. Inimene, kelle teadmised piirduvad füüsikaga, ei kohastu reaalsuses - kohastub inimene, kelle teadmised sümbolite omavahelistest seostest ja ilmnemismustritest on paremad. Loomulikult võib ühiskond kohastuda inimesega, kelle teadmistes on esile tõstetud füüsika seadused - luua sellisele inimesele rolli selles ühiskonnas, muuta ta spetsialistiks, kes on sotsiaalse struktuuri mingis punktis toetatud. Siiski on inimlik mõista teadvuse sümbolite tähendusi - neid mõistmata ei saa tehtud midagi, isegi mitte kirjutatud füüsikateooriat.

Unenäo sümbolite relatsioone käsitletakse (ainult) füüsikast lähtudes uduselt: unenäod moodustuvad ärkveloleku teadvuse kujundite kaootilisest segust. Selline definitsioon - puudulik. See ei seleta neid sümboleid ja nende seost reaalsusega ning jätab unenäod ebaoluliseks, kuigi viitab, et seosed on olemas. Füüsika teooriatega ei saa unenägusid siiamaani tõlgendada, igale sündmusele vastav ajuprotsess, nende reeglid ja seosed inimese eluga üldiselt ei ole teada, ei ole kasutuskõlbmatud - järelikult selline unenägude käsitlus ei ole teaduslik. Teaduslik on nende empiiriline käsitlus - vaadata unenägusid, vaadata ärkvelmaailma ning näha seoseid. Sellisel juhul tõusevad seosed paremini esile. Võib öelda - need seosed ei ole olulised ega inimese elus määravad, järelikult neid ei ole vaja nii täpselt käsitleda. Siiski fakt jääb - unenägude empiiriline tõlgendus on teaduslikum, kui nende füüsikaline tõlgendus (kuigi füüsikaline tõlgendus võib ajaga omandada teadusliku täpsuse ja viidata reaalsetele seostele täpselt).

Samuti, kes näeb seost unenägude ja reaalsuse vahel, räägib tihti unenägudest, nagu reaalsusest - Jung viitab, et primitiivsete kultuuride jaoks (ta elas mõnes mõnda aega) on unenägude sisu "asjad, mis juhtuvad nendega öösel". Unenäod on asjad, mis juhtuvad inimesega öösel. Jung märgib - primitiivne naiivrealism on panna need ärkvelajaga samale pulgale; naiivrealismist väga kaugel on filosoofiline täpsus, mille puhul saadakse nende kahe omavahelisest seosest aru (näiteks, et unenäos leitud asi ei ole hommikul voodi kõrval), ent siiski käsitletakse unenäosündmusi reaalsetena. Selline lähenemine võimaldab käsitleda maailma empiirilisemalt, tegemata vahet reaalsel asjal ja hallutsinatsioonil, vaid hoopis mõistes mõlema tähendust - teadvuskujundite konteksti üksteise suhtes. Mõistena tasub teada, et hallutsinatsiooniks kutsutakse seda ja seda, ent sisuliselt on need reaalsed asjad, mis ei ole seotud samal viisil, nagu samad kujutlused oleks seotud tavaseisundis - need on hoopis reaalsed asjad teises paradigmas. Nende kujundite reaalsuse mõistmine on kindlasti filosoofiliselt tähtis, aga ilmselt ka filosoofiliselt keeruline.