Kogemus ja mateeria

Mateerial on vorm ja sisu. Mateeria vorm on aineosakeste paiknemine - struktuurid, nagu aatomid või molekulid -, ent mateeria sisu on see, millest neid vorme moodustatakse. Füüsika tegeleb mateeria vormiga - füüsik saab mõõte vormide muutumist, aga tal ei ole ühtegi meetodit, et mõõta sisu. Aine füüsikaline sisu on abstraktsioon selle aine vormide muutumisest, vormi muutumise seadustest. Tegelikult ainel sellist sisu ei ole - ehkki võib oletada, et aine muutumise seadused kajastavad tema sisu; kindlasti aga ei ole need selle aine sisu. Nagu Schopenhauer on näidanud - ja vägagi veenvalt - on aine sisuks tahe ja idee. Seda vähemalt ühe tema käsitluse järgi, mis on sama tõene, kui kõik muud - kui struktuur ja selle muutumine on aine vorm, siis idee ja tahe on aine sisu.

Kumbki sõna - ei idee ega tahe - ei ole Schopenhaueril defineeritud nende sõnade tavatähenduses (1, 2, 3). Need kaks mõistet kokku annavad selle, mida mina kutsun kogemuseks (Bertrand Russelli eeskujul, kuna pean silmas täpselt sama mõistet, mida tema - experience). Väga naiivne viis minu tekste lugeda on eeldada, nagu ma peaksin silmas inimlikku kogemust või kasutada sellisest eeldusest lähtuvat argumenti, et kogemusi on inimese omast täiesti erinevaid. Kogemuse mõiste koondab enda alla kõike, mis on sellises mõttes aine sisemine loomus. Sinna alla käivad nii inimlikud terviklikud ja väga keerulised kogemused, mis sisaldavad enesepeegeldust, kui inimlikud väga lihtsad kogemused, kus inimene on jäägitult haaratud ühest aistingust, tundest või mõttest. Inimene jagab endale tuntud kogemused väga paljudeks erinevateks asjadeks - aistingud, tunded, mõtted, kujutlused, emotsioonid, komplekssed seisundid. Need kõik lähevad ühe nimetaja alla - need toimuvad meeles. Mõnikord kasutan meele kohta sõna "teadvus", ent see on terminoloogiline lihtsustus - tegelikult on "teadvus" miski, millel on ilmselt juba olemas enesepeegeldamise võime; meelel ei pea seda olema - meel on tühjus, millesse võivad tekkida vormid. Need vormid ongi kogemus, nende vormide moodustumine ja eksistents meeles või teadvuses on kogemise protsess.

Kogemine ei ole midagi füüsikalist. Ei ole mõtet kahelda, et kogemus ja mõni füüsikaline vorm on omavahel seotud - sisu vastab vormile. Siiski on kogemus midagi põhimõtteliselt erinevat selle vormi struktuurist, aatomite paiknemisest. Näiteks saab kogeda õuna ilma, et aatomite paiknemises oleks mingit sarnasust aatomite paiknemisele õunas; kogeda võib rohelist värvi, aga kaheldav, kas miski ajus on siis rohelise värvi sagedusel - kui oleks, aitaks see ilmselt mõningate kogemuste mõistmisele kaasa; mõte "turust" või "sagedusest" on mõisteline objekt meeles või inimteadvuses, millel ei ole turu ega sageduse omadusi rohkem, kui nii palju, kui palju teadvus talle neid ise annab. Siiski on inimese kui bioloogilise eluvormi ehitus selline, et inimese puhul sellised seoses praktikas eksisteerivad.

Kui võtta inimese käsitlus, kus inimese teadvus ei ole midagi fundamentaalset, vaid ainult elektronide kogum, mis reageerib teatud viisil, ei oleks inimesel ja vastavalt programmeeritud arvutil mingit vahet. Arvuti, siiski, ei sisalda paljusid füüsikalise ruumi omadusi ega võimalda neid modelleerida - kindlasti saab seda öelda matemaatilise ruumi kohta. Arvuti, isegi mitte lõputu mäluga Turingi masin, ei suuda modelleerida reaalarvusid või pidevaid kõveraid kontiinume; mitte midagi pidevat. Arvutil on diskreetsed olekud, mida on lõplik hulk - see hulk vastab tema mälu mahule. Turingi masinal on diskreetsed olekud, mida on lõpmatu hulk, ent siiski tänu kirjutusseadme eripärale on praktikas võimalik sinna tekitada ainult lõplike piirangutega arve; selle võimalike olekute hulk vastab ratsionaalarvude, aga mitte näiteks reaalarvude hulgale. Selline põige matemaatikale võib ka viidata - arvutil ei pruugi olla ka paljusid muid reaalse ruumi omadusi või kujuteldavaid omadusi; võib olla omadusi, mida saab kujutleda, aga ei saa arvutil üks-ühele modelleerida. Arvutil saab modelleerida teatud lähendeid ja nende lähendite silmatorkavast sarnasusest hoolimata simuleeritavale objektile ei pruugi neil olla kõiki simuleeritava objekti omadusi. Päris kindel võib olla, et kui arvutil saavadki olla selle vormi omadused, siis ei ole tal selle sisu omadusi - seda, mis see aine iseeneses on.

On füüsikuid, kes väidavad, et ainel sisemisi omadusi ei olegi. Sest neid ei ole katseliselt leitud. Siiski on juba Kant näidanud, et neid ei saagi katseliselt leida - väitmata, et neid ei oleks. Need on päris kindlasti ja neid ei saa katseliselt leida samuti päris kindlasti. Märkimisväärne on see, et neid saab tajuda - inimene on võimeline neile ligi pääsema; erinevalt Platoni ideedest on Jungi arhetüübid inimesele ligipääsetavad; need ei ole "ideed Jumala teadvuses", vaid need on kogemused täiesti suvalises meeles. Mis ei tähenda, et ultimatiivselt ei võiks panteist nende kogemuste summat kutsuda Jumala meeleks ning kristlik gnostik leida, et kristlik Jumal ongi tegelikult panteistlik Jumal - või et kristlaste jumalakujutlus on inspireeritud ennekõike panetistliku Jumala ilmselgetest omadustest. Igal juhul - on selge, et ainel on sisemised omadused ja on selge, et tavapäraste teaduslike katsetega neid mõõta ei saa.

Üks oluline sisemine omadus on kogemus. Inimene saab mõõta kogemust vahetult, sest kõik, mida ta vahetult kogeb, koosnebki kogemisest. Sellel põhineb algeline, aga ka väga arenenud intuitiivne maailma tajumise meetod. Sellisest kogemusest saab teha järeldusi. Kui inimene ei kogeks, oleks reaalsus selline, nagu see oleks siis, kui kõik inimesed ja muud olendid järsku sureks ja järgi jääks ainult zombid, kes jätkavad nende tegevusi - tekiks teaduslikud teooriad, inimesed toimetaks maal ringi, aga nägemas ei oleks seda kedagi; seda ei oleks nägemas ka neid samu inimesi. Nii oleks inimesed robotid - nad võiksid ikka naerda naljade üle, nutta kurvastusest või tõmmata kopsud hardal ilmel õhku täis; tappa üksteist ja süüa - ent nad ei kogeks seda kõike, kedagi ei oleks kogemas. Maailm ei ole selline koht - igal inimesel on oma kogemus, oma terviklik ja küllaltki pidev fantaasia, milles ta elab ja mida ta püüab - tundub, et isegi osaliselt õnnestunult - muuta objektiivse reaalsuse subjektiivseks peegelduseks. Inimene võib kogeda reaalseid või ebareaalseid asju, ent ennekõike ta kogeb oma kogemust - ja see kogemus on alati reaalne.

Nüüd - elektronil on teatud väike hulk võimalikke olekuid. Ilmselt see olekute hulk ei ole nii suur, et sisaldada kõiki võimalikke inimteadvuse seisundeid - näiteks selliseid keerukaid kujutlusi, nagu kujutlus õunast või mõne tipukogemuse kogemus ökosüsteemist või millestki väga suurest ja keerulisest. Järelikult ei paikne kogemus mitte ühes fikseeritud füüsikalises punktis, vaid terviklik kogemus - miski, mida inimene kogeb ühe korraga - paikneb suuremal füüsikalisel alal, hõlmates tervet keerukat ainestruktuuri ja koosnedes paljudest molekulidest ja närvirakkudest. Siit järeldub Jungi üks baasprintsiipe - kogemusel ei ole füüsikalist asukohta. See ei ole ruumiliselt piiratud - hing ei ole ruumiliselt piiratud. Olgu sellise julge järeldusega, nagu on, aga kahtlemata ei ole kogemuse asukohaks füüsikaline punkt, vaid terve aju oma erinevate aktiivsete piirkondadega moodustab ühe kogemuse, mis on inimesele tajutav tervikuna.

Psühholoogias kasutatakse mõistet "identiteet", et väljendada inimese kujutlust endast. See on psühholoogiatermin. Filosoofiaterminina tähistab identiteet mingi objekti samasust või mittesamasust mingi objektiga; iga objekt on samane iseendaga ja ainult iseendaga - üks identiteet on objekti omadus, mis erinevalt objekti "päris" omadustest võib eristada kahte objekti, millel on täpselt samasugused omadused - neil on kaks eri identiteeti. Näiteks võivad kaks elektroni olla täpselt samas olekus ja täpselt ühesugustes Universumites, ent siiski on neil erinevad identiteedid. Meele teadus, erinevalt psühholoogiast, on fundamentaalteadus - nagu füüsika - ning seega vajab justnimelt sellist identiteedi mõistet.

Ühe meele identiteet väljendab selle meele järjepidevust. Kui minu meel kogeb asju, siis kogeb neid ajas pidevalt see sama meel - isegi, kui tema mälu asendub kord ühe ja kord teisega, nagu näiteks osaliselt ka unenägude nägemisel ajal; unenägusid on raske hiljem meenutada. See, kas meel suudab meenutada mingite seoste põhjal ka asju, mis füüsikalises mõttes mälestustena ei eksisteeri, on oluline surmajärgse elu uurimisel, ent mitte siin ja praegu - vabalt võib eeldada, et meele eksistents lõppeb surmaga. Siiski tähendaks see paljusid järeldusi. Identiteet eristab mind, isegi läbi minu keha ja vaimu muutuste, teistest minulaadsetest organismidest - näiteks teistest inimestest. Isegi, kui teha minu täpne koopia, näen mina ilmselt silme ees muid asju, kui tema, sest meie identiteet on erinev.

On üks tuntud teooria, millest lähtuvad paljud eelmise sajandi ja selle sajandi alguse füüsikud ja infoteoreetikud - võimalik, et valdav osa -, mis ei ole küll füüsika ega infoteooria valdkond ega isegi mitte tõestatud, püstitatud või katseliselt uuritud teooria - minu teada. See seisneb selles, et inimese surres tema meel kaob, järjepidevus katkeb. Õigupoolest selliseid meele või järjepidevuse mõisteid füüsikas ei eksisteerigi, ent seda järeldatakse implitsiitselt selle teooria väitest, et katkeb absoluutselt kõik, mis teeb sellest elusolendist elusolendi - kõik see katkeb, kui tema struktuur muutub selliseks, et selle eluvormi hingavat ja tuksleva südamega vormi enam ei eksisteeri. See kehtiks siis, kui meel ja kogemine oleks vormi, aga mitte sisu omadused. Kui need on vormi omadused, siis sellest, et kogemus koosneb sedavõrd paljudest eri kogemuslikest osadest, ei ole fikseeritud ühte aju - matemaatilisse - punkti ning koosneb seega ka keerukast füüsikalisest struktuurist, järeldub mitmeid asju. Esiteks see, et kogemuste ja füüsikaliste struktuuride jagatavus tähendab seda, et katkestades mingeid osi minu eksistentsist - näiteks eemaldades ajuosi - võivad muud osad minu kogemusest jätkuda. Katkestades südame tuksumise ja hingamise, jääb mingi struktuur püsti - ma kaotan küll võib-olla teadvuse (ja võib-olla kogen hoopis mõnda surmalähedast kogemust), ent isegi see teadvuse kadumine ei pruugi olla reaalne, sest mälu ei ole pidevas seoses meelega - unenägusid, aga seega ka teadvuskaotuse ajal kogetud seisundeid, on võimalik unustada. Niisiis võib "teadvuse kaotamine" olla selles mõttes illusioon, et meel jääb siiski alles. Aga mis on tähtis - kõikvõimalikud närviprotsessid moodustavad minu kogemuse erinevaid tahkusid. Kuskil, kui minna sügavamale, on ilmselt struktuurid, mis väljendavad meele seisukohalt jagamatuid asju - või siis saab kõike, nii psüühilist, kui füüsikalist reaalsust, lõputult jagada. Ei ole võimalik, et jagada saaks ainult meelt lõputult ja füüsikalist reaalsust mitte - vähemalt juhul, kui meele ja füüsikalise reaalsuse vahel on üks-ühele side.

Niisiis jäävad peale seda jagamist alles meele algkomponendid, mis ei ole ilmselt midagi sellist, mida inimene suudaks oma kogemusest teadlikult eristada. Neid suudab inimene sama vähe eristada, kui piksleid või silma kolvikesi enda visuaalses nägemises. Küsimus, kas meel on struktuuri omadus või aine omadus, taandub sellele, kas on võimalik seda kujutluse füüsikalist aspekti tükeldada nii palju, et sellised primitiivsed kogemused üldse kaoks. Aga mis on kindel - Schopenhauer räägib ideest kui selliste kogemuste hetkesisust, meele sisust, aga tahtest, kui sellest jõust, mis mentaalsel tasandil neid kogemusi suunab. Idee ja tahe on reaalselt eksisteerivad nähtused. Jung - jõudis ta siis selleni sama mõttekäiku pidi või minnes mõnd muud teed - jõudis veendumusele, et sellise psühholoogilise kogemuse sisu on täpselt sama ennustatav ning kindlatele, kosmilistele seadustele vastav, kui füüsikaline reaalsus. See väide läheb täpselt kokku füsikalismi ja füüsikaga.

Niisiis - küsimus on selles, milline füüsikaline struktuur tekitab selle vaimse struktuuri, milleks on meel? Millist ainet on vaja, et eksisteeriks meel oma identiteediga sellisel kujul, et see ei koge mitte midagi, ent on valmis jällegi - oma identiteeti ehk ruumilist ja ajalist järjepidevust, pidevust, säilitades - kogemist jätkama, kui moodustab elusaine või struktuuri? Või - puht juhuslikult - lihtsalt tühjas ruumis kõige minimaalsema struktuuri, mis vastab ühele mõttele või tundele? Mina olen pea kindel, et selliseid struktuure moodustub juhuslikult - kes ei ole, võib siiski uskuda, et bioloogilisest ainest moodustub kogemuse algühikuid kergesti, isegi kui see aine on "surnud"; ilmselt juhtub seda siiski ka füüsikalise ainega. Kumb teooria on lihtsam - kas see, mille järgi on iga vorm ühtlasi ka kogemus või see, mille puhul selline "lisaväärtus" tekib ainult piiratud hulga kindlatele tingimustele vastavate struktuuride korral? Kas teooria, et identiteet asendub ainult siis, kui läbitakse struktuur, mille käigus kogemust ei ole, ent jääb samaks, kui on pidev kogemus, kõlab lihtsa või loomulikuna, kas selles on elegantsi? Arvestades, et teooria, mille puhul sama aine hetkeks destruktureerimine ja seejärel sama vormi taastamine säilitaks püsiva identiteedi oleks sama hästi, kui vastuolus selle teooriaga, mille puhul identiteet katkeks juhul, kui uus struktuur on endisest erinev.