Usk ja evolutsiooniteooria

Tänases teaduses on kohata kõvasti evolutsiooniteooria argumente mingitele tegevustele. Ma lugesin ühte blogikirjet, mis tekitas minus mõtte kirjutada samal teemal artikkel siia. Blogi, muidu, on piisavalt hea - õieti midagi ütlev, sisukas -, et viitasin sellele ka enda blogi lingikogus.

Blogikirje räägib sellest, et uuring näitab, et jumalausulised kipuvad omistama Jumalale iseenda isiklikke vaateid ning et nende arusaam Jumala vaadetest muutub, kui nende isiklikud vaated muutuvad. Tahaksin mainida, et evolutsiooniteoreetikud omistavad evolutsioonile täpselt sama moodi iseenda isiklikke vaateid selle kohta, mis suurendab tõenäosust ellu jääda. Näiteks omistavad paljud inimesed evolutsioonile omadust, et see eelistab kõige tugevamat - sellal, kui teised usuvad, et see eelistab kõige koostöövõimelisemat (et see eelistab kõige tugevamat kooslust, mitte kõige kurjemat kiskjat).

Väga vähe huvituvad evolutsiooniteoreetikud sellest, miks on püsima jäänud religioon. Usutakse ka, et klassikalises mõttes mingi kõrgema intellekti või kooskõla olemasolu fakt ei muudaks oluliselt inimtegevuse sisu - siiski muudab selline uskumus, teadlik või alateadlik, inimtegevust üsna oluliselt. Lastele olevat omane "maagiline mõtlemine", mida siis elu jooksul pisut välja juuritakse. Usu olemasolu põhjendatakse tihti, nagu ma olen kuulnud, sellega, et see aitab raskusi üle elada - et selline usk on mugavam. Siiski ei selgitata naljalt evolutsiooniteoreetiliselt, miks on inimene evolutsiooniliselt selliseks arenenud, et see usk oleks mugavam.

Öeldakse, et inimene valib endale sellise uskumuste süsteemi, mis kõige paremini toetaks tema valitud käitumist. Usun, et see on mitmesuunaline protsess - inimesel on valitud käitumisviisid ja kogemused, mis mõjutavad tema uskumuste tunnetuslikku ja ratsionaalset aspekti, toimub ka vastupidine. Et käsitleda Jumala uskumist evolutsioonilisest aspektist, tuleb kindlasti ära märkida, milliselt on seotud inimese käitumine ja Jumala uskumine või mitte uskumine. Võttes aluseks Piibli, räägivad paljud Jumala uskumisest seoses paradiisi ning "vajadusega uskuda, et surm ei ole lõplik" - siin võib olla mingi seos, aga ma ei hakka seda põhjalikumalt analüüsima. Arvan, et Piibel on inimtekkeline ning see, kui selles midagi väidetakse, ei tõesta veel, et see oleks väär - pigem on seal väga palju sellist, mis tundub intuitiivselt vägagi veenev, millele selle raamatu edu suuresti toetub. Seega peaks paljudel sealsetel kontseptsioonidel olema evolutsiooniline seletus - kui see väide kehtib, et evolutsioon valib kõige tugevamad. Samas on seal väga palju sellist, mis ei ole üldse sarnane paljudes teistes religioonides olevate Jumala käsitlustega. Ma usun, et evolutsioonil on olnud väga palju võimalusi valida inimesi, kelles ei mängiks müstiline element mingit rolli.

Kui nüüd vaadelda ühte aspekti Jumalast, mis vajaks evolutsioonilist seletust, siis minu meelest võiks see olla "kosmiline harmoonia". Nimelt sellepärast, et see ei eelda mitte mingisugust jumalausku - nii budismis, kui taoismis on sama element sees, tegemist on ateistlike maailmavaadetega. Jung kirjeldab seda, kui "sünkroonsust". Viimasel ajal hakkan nägema ka selle mõiste märksa tugevamaid tagamaid, kui seni olen adunud, ent kirjutan neist kunagi hiljem - usun, et mulle satub enne seda kätte ka mõni raamat, mis neid nähtusi juba põhjalikumalt analüüsiks, sest meie ühiskonnas on seda ammu unustatud vanat päris palju. Nimelt on nii massiusundite jumalauskude ühisosal, budistide maailmavaatel kui ka šamanistide või paljude teiste levinud maailmavaadete üheks keskseks motiiviks selline organiseeritus või harmoonia. Seda küll kirjeldatakse erinevalt - tegelikult seda põhjendatakse erinevalt - ja seega on oluline ka Jungi töö, kus seda põhjendatakse lääneliku maailmavaate alustel selliselt, et see oleks puhastatud paljudest lääne inimese jaoks vastuvõetamatutest liiasustest või ebausu elementidest. Seega on ka Jungi sünkroonsus ammu unustatud vana - nagu üle poole tema alkeemial põhinevatest töödest -, ehkki süntees lääne teadusliku pildi ning mõningate uute leidudega võib olla uus. Ok, nii palju siis küllaltki kõrvalisest mõttekäigust asjade vanuse teemal - on kummaline, et seda vanust nii tugevalt rõhutatakse; kelle jaoks on tähtis asjade vanus ja kelle jaoks nende innovatiivsus. Tähtis on selliste küsimuste puhul siiski see, kas need on olulised - ehk siis väärt läbi kaalumist - ja kas need on vähelevinud - ehk siis kõige praktilisemas mõttes uued; kui need on mõlemat, siis võib neist rääkimine tuua suuremat sorti kasu. Minu arvates ei peaks otsima igalt poolt ainult teaduslikule progressile iseloomulikku innovatsiooni laadi.

Niisiis, et asetada jumala olemasolu küsimus evolutsiooni kaalukausile, tuleb vaadelda selle seost inimtegevusega. Inimtegevus, mis eeldab asjade teatud harmooniat ja tähenduslikkust, on radikaalselt erinev sellisest inimtegevusest, mis seda ei tee. Üks huvitav näide on "ära sõnumine", mida just elukogemusest lähtuvalt, kohati isegi pilguga, mis soovib, et nende tähelepanu ei juhitaks selle mittevastavusele tunnustatud maailmapildiga, väldivad väga paljud inimesed oluliselt suuremal määral, kui saaks põhjendada isegi kõige paranoilisema füsikalistlikust maailmavaatest lähtuva mõtteviisiga. Teatud tüüpi asjad teatud tüüpi olukordades lihtsalt kipuvad nässu minema, kui need "ära sõnuda", ning sugugi mitte ainult siis, kui seda teha rambivalguses - sealjuures ilma mingi ilmse põhjuseta, miks keegi peaks neid nässu ajama. Selliseid väikseid mööndusi nende poolt tunnustatud maailmapildile leidub väga paljudes üldiselt peavoolu teadusliku maailmapildi omaks võtnute juures - ja tihti viitavad need ühele või teisele, mida võiks uskuda usklikud. Eriti palju on selliseid asju nende hulgas, mida aetakse tunnete, kommete või mingite patoloogiate kaela, millest kuidagi jagu ei saa.

Igal juhul - rääkides usust Jumalasse - on kummaline, et seda põhjendatakse sellega, et inimesele meeldib nii uskuda. Ilmselt meeldivad talle siis muuhulgas ka need muutused tema käitumises, mida see kaasa toob - ja mis selle usuga ilmselgelt kaasnevad, ehkki leidub neid, kelle arvates Jumala olemasolul ei oleks mitte mingisuguseid implikatsioone.

Väidan, et sellised implikatsioonid on peamiselt järgmised:

• Inimene omistab enda ümber toimuvale tähendust, käsitlemata seda puhtmehhaanilisena.
• Inimene eeldab, et mingi hulk asju, mis temaga toimuvad, on tema tegevusega tähenduslikult seotud, isegi kui otsest sellist sidet ei ole võimalik leida.
• Inimene otsib ümbrusest märke, mis viitavad mingitele asjadele, millega nendel märkidel ei ole kausaalset sidet.

Selliselt võiks leida ehk "jumalausku" isegi loomades (või usku sünkroonsusesse ja kõrgemasse tahtesse). Võimalik, et teatud määral on sellistest alustest lähtuv tegevus teadusliku alternatiiv - ent fakt on see, et evolutsiooniliselt on sellised tendentsid välja kujunenud. Fakt on ka see, et konstruktiivset evolutsioonilist käsitlust sellest, miks inimene selliseid asju kaldub uskuma ja tahab uskuda - ja miks ta võib tunda, et need asjad on olulised - ei ole mina senini näinud (kellegi muu, kui müstikute poolt). Mul on tunne, et selline käsitlus jõuaks sarnasesse punkti, nagu teatud minu ratsionaliseeringud - need põhjendavad asja küllaltki hästi ära, eeldamata sealjuures ei sünkroonsust ega jumalat - ja tegelikult tooksin ära selle, mis ei ole nii kergesti seletatav.

Nimelt - miks inimesed on nii kindlalt veendunud, et nende unenäod ja mõtted on seotud sellega, mis järgmistel päevadel toimub? Milline on selle evolutsiooniline tagamaa? Evolutsioonil oleks ju kerge olnud seda nähtust kuidagi ära hoida, kui oleks vähimgi evolutsiooniline üleolek sellel poolel, kelle ajus sellist asja ei toimu?

Kokkuvõtteks - rääkides evolutsioonist, omistavad inimesed sellele samasugust ratsionaalsust, nagu nende endi oma; väga harva põhjendatakse evolutsiooniliselt välja kujunenud omadusi uskumustega, mis neile ei kuulu. Muutes enda arusaamasid praktilisest tegevusest, muudetakse ka arusaamasid evolutsioonist. Ja ma siiralt usun, et evolutsioonimehhanismide laiem käsitlus eelduselt, et paljud asjad, mis on välja arenenud, on ka kasulikud, võiks vabalt anda mingit täiendavat siseinfot ka reaalsuse ja inimese keskkonna kohta - inimese kohastumise uurimine võib tuua välja väga peeneid senimärkamatuid asjaolusid keskkonnas.