Ulmekirjandus, aurad ja materialism

Hea ulmekirjanduse defineerib üks asi - see kirjeldab maailma nii, nagu raamatu autor seda näeb. Pratchetti või Tolkieni tugevus ei ole selles, et nad looksid mõttelisi ratsionaalmaailmu, mis on oma detailsuselt täiuslikkuseni arendatud - ehkki kindlasti selliseid elemente on (Tolkien ju ilmselgelt töötas välja eraldi tehiskeele ning koostas enda raamatu taustaks terve ajaloo), on peamine siiski see, et tegemist on maailmaga nii, nagu raamatute autorid neid näevad.

Siin tuleb teha terve rida mööndusi. Kuna ulmekirjanduse erinevad voolud - teadusulme ja fantastika -, mis omavahel põimuvad, ent mida leiab ka puhtamal kujul, näitavad maailma väga eri viisidel, siis on võimalik tuua paralleele fantastikale teadusulmest. Tolkieni maailm võib kirjeldada mõnesid praeguse maailma probleeme - ent ennekõike ei pea ma silmas seda, et ta kirjeldaks täpselt olemasolevat seisu ning ühiskonda, vaid pigem kirjeldab ta maailma autori pilgu läbi sama moodi, nagu "realism" seda teeb - ilukirjanduslikult, kandes nähtava maailma printsiipe üle selle fantastilistesse arengutesse. Näiteks Clarke'i raamat "Linn ja tähed" ei kirjelda küll praeguse ühiskonna probleeme - ei ole ju ei tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud tehnoloogiat ega ka tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud loodusühiskonda -, küll aga võtab ta autori poolt ilmselgeid visioone, mida jagavad paljud praeguse aja inimesed, ning arutleb, mis siis õieti saab, kui need arendada oma täiusliku lõppseisuni. Samuti on Orwelli 1984 tekst võtnud aluseks mõne kaasaegse totalitaarse ühiskonna ja viinud seda lähemale "ideaalile". Kui varemalt vaadeldi positiivseid stsenaariume ja kirjutati utoopiaid, siis vähenevate ressursside tingimustes ning inimese poolt põhjustatud looduskatastroofide ohu ilmnedes, kui endine utoopiline suund näitas enda negatiivseid aspekte, on hakatud unistustele lisaks kirjutama ka ohtudest - võetakse mõni näiliselt väga positiivne stsenaarium ning kirjeldatakse seda võimalikult realistlikult nii, et oleks näha ka peamised ohud, mida selle realiseerumine põhjustaks. Selline lähenemine võimaldab visionääridel ja teistel inimestel sügavamalt läbi mõelda, kas ja kuidas saada kätte selliste utoopiliste stsenaariumite hüved, vältides teele jäävaid ohtusid.

Teen lühikese ringkäigu tänapäeval teada olevatesse nähtustesse, mis võivad olla auranägemise ja muu sellise aluseks. Pooldan isiklikult müstilist vaadet, mille järgi neid asju ei pea põhjendama ratsionaalselt ja mehhaaniliselt, sest see piirab - siiski on eluliselt tähtis, et müstiline maailmatunnetus ning teaduslik maailmakirjeldus areneks edasi, kasutades ära paljusid avastusi teineteise varasalvest. See tähendab seda, et ka müstilisema vaatega inimene võiks püüda mõista, kuidas tema poolt kogetav sobituks levinud teadusliku pildiga - ei olegi vaja alati leida kindlat teaduslikku teooriat, mis on pigem teadlaste töö, kellel on laborid ning katseseadmed ja kelle pühendumus puudutabki teadusliku maailmakirjelduse parandamist; tähtis on leida kõik võimalikud hüpoteesid, et kummutada väiteid, nagu oleks sellised asjad teadusliku maailmavaatega vastuolus - osad kindlasti on, teiste puhul väljenduvad paljud teadusliku vaate pooldajad ekslikult, nagu need oleks teadusliku vaatega vastuolus, kui need tegelikult lihtsalt ei tulene sellest. Seal on teaduse seisukohast väga oluline vahe (hüpoteesi tugevuse skaalal), kas miski on teadusliku vaatega vastuolus või siis lihtsalt sellest mitte tuletatav - kui see on mitte tuletatav, aga ka mitte vastuolus, siis on võimalik seda sinna sobitada ning kaaluda. Olen veendunud, et müstika avastuste seisukohalt tuleks teaduslikku paradigmat varsti oluliselt muuta, küll aga ei pea see arenema nii kiiresti, et täppisvaatluste võimalus kaoks. Parim viis esitada neutraalses vormis mõtteid sellest, kuidas võiks mõni teaduslik teooria ja müstiline kogemus omavahel kokku klappida, on läbi ilukirjanduse ja fantastika - fantastika on vahend, mis võimaldab mõtetega mängida; lihtsalt, et näidata hüpoteesi, sellest täielikult piisab, kuigi tõestamise-tunnustamiseni on sellest veel pikk tee. On positiivne, kui uue aja teadlased on sellist fantastikat lugenud ja ei kujutle, et mingid asjad oleks olemuslikult vastuolulised, kui nende kokkusobitamise viise on võimalik leida.

On selge, et mõned põhjalikult uuritud meeletajud omavad füüsikalises maailmas üheseid vasteid. Nägemine on seotud sellega, milliste sagedustega valguslained langevad millistele silma võrkkesta aladele enam-vähem selle tasandiga ristuvalt. Kuulmine on seotud sellega, millised sagedused eraldab helilainest kõrva tigu. Selline on lihtne ülevaade visuaal-auditoorse taju füüsilistest alustest ning on palju inimesi, kelle maailmataju on nende uurimuste poolt ennustatavaga ka mõneti sarnane - ent siiski palju väiksemal määral, kui võiks arvata, nagu ka selle teksti ülejäänud osa näitab.

Suuremat sorti naiivfüsikalism oleks eeldada, et inimese teadvuses tekkiv nägemis- ja kuulmisaisting oleks sellise füüsikalise pildi üks-ühele teisendus. Inimese teadvus, mis sisaldab kõike seda, millest inimene hetkel teadlik on, ei ole ekraan, kuhu projitseeritakse infot valguslainete sageduse ning asendi kohta. Selline ekraan on olemas kuhugi silma taha jäävates närvides, ent nendes närvides toimuv on alateadlik - inimene ei teadvusta seda vahetult. Inimene ei ole võimeline oma teadvuses eristama punkte, millest pilt on kokku pandud või mõtlema nendele silmas asuvatele kepikestele ja kolvikestele eraldi - inimene ei taju neid. Teadvusse joonistuv pilt sisaldab tegelikult juba väga mahuka infotöötluse tulemusel saadud pilti. Selles pildis on näiteks teksti tähemärgid või isegi sõnad juba tuvastatud ning teise inimese nägu, mille üksikuid detaile inimene ehk meenutada ei suudagi, tuvastatud. Kogemuse ja õppimise käigus õpib inimene teist inimest ära tundma erinevate nurkade alt ja erinevas olekus või erineva meigiga - siiski ei ole ükski osa sellest protsessist teadlik, kui tegemist on piisavalt tuttava inimesega; võõra inimese puhul on osa tema ära tundmisest mingil määral teadlik protsess, ent asjaolu, et tegu on inimesega, selgitatakse välja juba alateadlikult. Huvitav ammu tehtud katse on näidanud, et kui inimene kannab prille, mis pööravad pildi peegelpilti, siis pöörab tema aju selle peale mõningast õppimise-kohanemise aega uuesti õigetpidi. Sellest on näha, et isegi väga ulatuslikud muutused võivad toimuda teadvustamata. Kahjuks ei ole katsetatud väga paljude erinevate prillidega, mis muudaksid pildi kõveraks või krutiksid värve, et selgitada välja selliste kiirete kohastumiste täit ulatust. Fakt on siiski see, et kohastumine toimub. Väga suures ulatuses pilditöötlus on kahes silmas oleva mõnevõrra erineva kujutise üheks pildiks kokku panemine ja ruumiliseks muutmine - kui inimene näeks tegelikku silmas olevat kujutist, näeks ta faktiliselt kahte mõnevõrra erinevat pilti, kuivõrd tal on kaks silma. Praktikas tekib selline erinevus ainult olukorras, kus kahe pildi kokku panemine muutub ülikeeruliseks. Pildi peegeldamise puhul on näha teravalt ka asjaolu, et pildi eelteadlik töötlus toimub selliselt, et lõplik kujutis sobiks kokku - et füüsiliste aistingute ning visuaalse pildi vahel ei oleks vastuolu. Katse näitas ka seda, et inimeste puhul, kes ei üritanud kõndida ega katsunud erinevaid esmeid, sellist korrektuuri ei toimunud. See korrektuur võib toimuda ka uskumuste ja nähtava maailma vahel (mõlemasuunaliselt).

Kui minna tavaliste inimeste juurest, kelle puhul on erinevused dialoogi käigus vähemärgatavad - vähemalt sõnad, mida nad kasutavad füüsiliste objektide välimuse kohta, on sarnased, isegi kui nende teadvuseekraanil olev kujutis erineb -, siis võib vaadelda inimesi, kelle puhul selline eeltöötlus põhjustab ebatavalisi võimeid või mõne selgelt eristuva nägemismeele erinevuse. Selliseid inimesi kutsutakse meditsiiniliselt sünesteetikuteks ning nende esinemissagedus on umbes 4%. Vikipeedia andmetel on mõni sünesteesia vorm umbkaudu igal kahekümne kolmandal inimesel - Vikipeedias viidatud uurimus täpsustab neid andmeid. Sünesteetikud võivad näha teatud objektivormide erinevusi umbes samasuguste teadvusstruktuuridena, nagu teised inimesed näevad värve - see annab neile kergesti mõõdetava omaduse tuvastada sadadest objektidest kiiresti need üksikud, mis vastavad kindlatele tunnustele (tavaline inimene peaks iga objekti eraldi hetke vaatlema ja tal võtaks see tükk aega). Sünesteetik võib näha tähestiku iga tähte selliselt, et teadvusekraanile kujustatakse struktuur, mis meenutab omadust, mida paljud inimesed näevad värvina - siiski ei pruugi see minna konflikti tavalise värvitajuga, ehkki igal toonil võib olla sarnasus kindla tavalise värviga. Visuaalse kuju võivad võtta ka helid või näiteks matemaatilised abstraktsioonid, nagu arvud või nende omadused, nagu kuulumine algarvude hulka - see annab teatud "üleloomuliku" arvutamise võime. Mõned sünesteetikud, kelle võimed on eriti silmatorkavad, muutuvad mudeliteks, keda uurides selgitatakse välja fakte sünesteesia kohta - selliseks esiletõusvaks sünesteetikuks on näiteks tuntud Daniel Tammet, kellel on kaudne seos ka Eestiga. Enamuse sünesteetikute sünesteesia siiski sedavõrd radikaalne ei ole.

Vaadeldes sünesteesiat saab kiiresti selgeks, et selle valguses on naeruväärne pidada ka auranägemise võimet väga seletamatuks või arusaamatuks nähtuseks, vähemalt mis puudutab põhiväidet, et mitmesugust inimese kohta käivat informatsiooni nähakse visuaalselt või aistinguliselt. Sajad erinevad tunnused, alates kehakeelest ning lõpetades teatud näomusklite ja kortsude arenemise vastavalt näoilmetele, mis on mõne inimese puhul sagedased, samuti hääle dünaamikale, mille põhjal saab teha ka automatiseeritud valedetektoreid (võib ainult kujutleda, kui võimas valedetektor võiks olla absoluutse kuulmise ja vastava huviga inimene, kes neid andmeid loovalt töötleb), annavad suure koguse informatsiooni inimese vaadete, mõtteviisi ning hetkeoleku kohta, mis sisaldab ka teatud üldisi andmeid tema eluloost; sellist infot saab ka nende riietusest ja keelekasutusest. Usun, et lisaks tuntud kommunikatsioonivahenditele, nagu lõhnad, riided (näiteks muudavad psüühilised traumad värvieelistusi) jms. ei pruugi ka paljude tänapäevaste seadmetega, nagu EEG ja fMRI, mõõdetavad signaalid või isegi mõned tundmatud infokandjad olla sedavõrd piiratud levialaga, nagu arvatakse - ent see kaldub juba hüpoteesidesse ning oletustesse (teadusliku vaate suhtes). Kindel on see, et tuntud infokanalite kaudu saab üks inimene potentsiaalselt tohutu koguse infot teise kohta.

Kogemuste, analüüsi ning jälgimise kaudu võib inimese alateadlik mustrituvastus tohutult areneda. Mustrituvastus ei piirdu ainult visuaalse, helilise või mõne muu kindla sfääriga. Juba enne, kui info jõuab teadvusse, võib see ajus erinevatel viisidel seguneda ning sarnasusi mõnele etteantud alateadlikule kriteeriumile või definitsioonile (mallile) võib leida, kombineerides mitmesuguseid omadusi ja struktuure, mille sisendiks on erinevad meeled. Sünesteesia üks levinud lihtsustavaid definitsioone ongi see, et erinevate meelte kaudu saadud info põimub kokku juba enne selle teadlikku töötlust - näiteks nähakse helisid värvidena või vastupidi. Matemaatiline sünesteesia räägib jällegi sellest, et täiesti abstraktseid struktuure põimitakse infoga samuti alateadlikult - keerukad matemaatilised arvutused võivad olla arvuga juba tehtud sellel hetkel, kui inimene neid arve "näeb", nii võib ta näha kõiki algarve näiteks sinistena. Sünesteetikud reeglina ei ole võimelised selgitama, kuidas täpselt nad neid arvutusi teevad - selle tulemusena kutsutakse seda protsessi intuitiivseks, mitte ratsionaalseks.

Siit tulebki üheselt välja - inimese teadvus on nagu ekraan, kuhu aju võib tegelikult projitseerida mida iganes; pilt pannakse kokku elementidest, mis ei ole mitte visuaalsed või helilised (nii, nagu lugeja helisid või pilte tajub), vaid need koosnevad paljudest erinevatest väiksematest strukturaalsetest elementidest, nagu värvid, helikujundid, abstraktsed mõtte- ja tundevormid ning muu. Sellele tulemusele saab läheneda ainult holistlikult.

Sünesteesia teine omadus on selle tohutu kiirus ja võimsus - väga suure infomahuga tehteid tehakse väga lühikese ajaga. Sünesteetikul võtab algarvu tuvastamine hetke, sellal kui mõne arvu kohta teadlikult välja selgitamine, kas tegu on algarvuga või mitte, nõuab sedavõrd palju arvutamist, et on juba pisut suurema arvu puhul kas väga ajakulukas või isegi võimatu. Samas ei pea sünesteetik selle tulemuse saamiseks kulutama vähimalgi määral enda teadvustatud protsessorivõimsust - kogu selle sama mõttetöö ja arutlemise, mille puhul vähem sünesteetiline inimene alustab vähem töödeldud toorinfost, võib sünesteetik teha nii, et tema käsutuses on juba väga keerulise mõttetöö tulemused. Selliselt võib sünesteetik näha inimese ümber "aurasid", mis väljendavad korraga ühes teadvusekraanile projitseeritud ülikeerukas kujundis ühe korraga kõike seda, mida ta selle inimese kohta mustrituvastuse meetoditega välja selgitada suudab või eelnevalt teab. Selline auranägemine areneb õppimise käigus, ent selline õppimine on alateadlik. Kuna palju sünesteesiat on tarkvaraline (õpitav), on osa sellest ka riistvaraline (kaasasündinud) - nagu ka näiteks kõndima hakkab inimene mitte tänu õppimisele, vaid teatud ajuosade välja arenemisele; mõni loom hakkab kõndima kohe sündides, ent inimene sünnib varem ja tema aju areneb aeglasemalt - siiski on ühes hiljutises uurimuses näidatud, et kõndima õppimine toimub mõlemal juhul samadel alustel. Teiste inimeste tegevuse ennustamine ning kiire mõistmine ja läbi nägemine on olnud evolutsiooniliselt väga tähtis oskus, mis on arenenud välja kõikides tervetes inimestes.

See selgitab seda, miks paljud auranägijad näevad aurasid sarnaselt. Õigupoolest koonduvad nad gruppidesse, kes näevad neid erinevalt - gruppide sees on väga suured sarnasused, mis annavad aluse teineteisemõistmisele. Kirjandusest leiab erinevaid viise aurade nägemiseks, millest igaühte kinnitavad paljud. Ilmselt on need ka erinevad isikuomadused või tahud, mida erinevad sellised grupid aurade abil on võimelised nägema. Auranägijate enamus viib kergesti kokku "auravärvid" mõistetega, mis tähistavad tegelikult tavalisi värve - siiski on aurasinine ja tavaline sinine eristatavad; auranägija saab reeglina selgelt aru, kas tegu on sinise mantli või sinise auraga, sest tegu on siiski erinevate aistingutega, millel on küll ilmselgeid ühiseid jooni.

Selliselt on teadlased, kes usuvad, et aurade nägemine ei ole teadusliku maailmapildiga kooskõlas, sattunud eksituse ohvriks - nad usuvad, nagu eeldaks füüsikaline maailmapilt, et inimese ajus toimuv on füüsikalise maailma enam-vähem täpne peegeldus. See on sügav eksitus - sellest lähtuvalt peaks olema ettevaatlik sõnadega "füüsikalise maailmapildiga vastuolus", kuna need sõnad tähistavad rangelt võttes seda, et antud vaatlusi ei olegi üldse võimalik füüsikalise maailmapildiga kokku viia - et mingid kindlad väited füüsikalises maailmapildis võimaldavad range matemaatilise loogikaga näidata, et juhul, kui need eeldustena kehtivad, siis vastav "füüsikalise maailmapildiga mitte kooskõlas" olev hüpotees kehtida ei saa; et muuta tuleb kas eeldusi või seda hüpoteesi. Sellist ebakooskõla väidet kasutatakse tihti lahmivalt, viies enda teadlaseautoriteeti sfääridesse, kus vastav teadlane tegelikult kompetentsi ei oma - kõigutades seda tugevalt eriti nende jaoks, kes on selliste nähtustega kokku puutunud. Inimest on võimalik teadlasena tunnustada ainult siis, kui ta suudab olla täpne ja erapooletu - isiklikke hinnanguid ning liialdusi ei tohiks siduda enda teaduslikkuse või "teadusliku maailmapildiga". Täpne oleks sellistel juhtudel öelda, et selline arusaam ei tulene hästi tuntud füüsikalistest nähtustest või lühemalt, et sellele puuduvad teaduslikud tõendid. Vastasel korral võib kergesti selguda, et tõesed on nii teaduslik teooria, millega hüpoteesi vastuoluliseks loeti, kui ka hüpotees ise. Müstikud leiavad tihti viise, kuidas nende hüpoteesid võiks teaduslike teooriatega kokku sobida, kui viimaseid täiendada, aga mitte muuta - selliseid hüpoteese ei tohiks käsitleda teaduslike avastustena, küll aga tuleb neid käsitleda kindlate tõenditena, et vastav hüpotees ei ole teadusliku maailmapildiga vastuolus. Väide, et kaks teooriat või hüpoteesi on omavahel vastuolus, saab järgneda ainult sellele, kui on põhjalikult uuritud erinevaid võimalusi nende kokku sobitamiseks - kui selline uuring puudub, on tegemist nn. "usuküsimusega". Paljud müstilised arusaamad on teadusliku vaatega vastuolus, mis ei pruugi ilmtingimata tähendada, et need oleks väärad - samas ei ole sellega vastuolus kaugeltki mitte kõik ning teaduse seisukohalt on huvitav kontrollida neid, mille puhul vastuolu ei teki. Need, mille puhul vastuolu tekib, tähendavad paradigmanihet ning nende kontrollimine ning teooriate vastav korrigeerimine on aeglane protsess.

Kuna sünesteesia toimib väga kiiresti, võib auranägija, kes kasutab ühest küljest olemasolevaid ajuosi (või täpsemalt - alateadvuse osi), mis ennustavad teiste inimeste tegevust - ja kahtlemata on sellised ajuosad hästi välja arenenud ning sisaldavad kindlat laadi signaale, mida saab muuta visuaalseks -, teiseks suure hulga tema jaoks alalävise toorinfo töötlust tema kogemuste ja teadmiste pinnalt, näha selle tulemusel sadade inimeste terviklikke aurasid korraga, ilma et ta üksikuid inimesi üldse eraldi analüüsiks. See annab ka võimaluse näha grupiaurat, kuna siit on küllaltki väike samm edasi neid aurasid põimida. Kuna silmnähtavalt osaleb selles protsessis ka mälu - vastasel korral see ei oleks õpitav ning arvudega seotud sünesteesia näitab ilmselgelt, et see on -, siis võivad lisanduda aura pildile paljud selle inimesega seotud mälestused.

Sünesteetik ise ei ole võimeline teadlikult jälgima sünesteesia protsessi ega mõistma, kust ta selle info saab. Seega tuleneb paljude skeptikute väide, et mõni ennustaja, kes sellist infot kasutab, on petis, kuna osa tema poolt leitust saab kontrollitavalt teada ka kehakeelest või välimusest - isegi, kui saab ja kui see ongi loetud välja kehakeelest ja välimusest, ei pruugi see toimuda teadlikult. Asjaolu, et see ei toimu teadlikult, võib tähendada seda, et ta saab selle info kätte palju kiiremini ja tõhusamalt, kui tema kriitik. Siit on ka otseselt näha, et paljud psühhiaatrid või terapeudid, kes on kangete ravimitega püüdnud mõnest sünesteetikust omasugust teha või isegi selles õnnestunud - ja veennud selle inimese hullemal juhul ka selles, et tema poolt nähtu on ohtlik hallutsinatsioon, mis võib areneda tõsiseks haiguseks -, siis sellised terapeudid on reaalselt võtnud täiesti terve inimese ning rakendanud tema peal tõsist vaimset vägivalda ning ohtlikke narkootikume. Kui sellist teraapiat tehakse edasi ka alternatiivsete vaatepunktide laiema leviku korral, siis mingist hetkest võib hakata sellist tegevust pidama arstieetika tõsiseks rikkumiseks. Tegelikult on need alternatiivsed vaated juba praegu väga levinud ning märgid, et paljusid vaimsele teele läinud arste karistatakse litsentsi ära võtmise ning avaliku laimuga, võiksid tekitada üldise küsimuse arstide avatuses, vabas mõtlemises ning faktide kontrollimise võimes. Siiski rõhutas juba Jung (ja ilmselt paljud enne teda), et paljud, kes näevad maailma erinevalt, võivad seda näha isegi autentsemalt ning katsed neid "normaalseks" muuta ei ole tõhus ravi. Samamoodi ei ole elevandi jaoks tõhus ravi katse teda inimeseks muuta.

Sünesteesialaadne nähtus toimib ka vastupidiselt - näiteks tantsus ja paljudes loovates kunstides toimub inimese liikumine nii, et ta ei anna selleks teadlikke juhtnööre. Ka selline teadvustamata kehakeel on palju laiem ja kõnekam, kui kohmakad liigutused, mida inimene teadlikult teha suudab; püüdes mõistuse abil jalgu liigutada, võib kõndimine osutuda erakordselt raskeks (eeldusel, et inimene üldse omab sellist enesekontrolli, et proovida).

Aurade nägemine loob inimese teadvusse keeruka, paljuski "multidimensionaalse" pildi. Sünesteetik võib näha tervet maailma natuke teise nurga alt - nihestatud võib olla absoluutselt iga ese. Rahvasummas üht või teist inimest kuulama hakates kustuvad tihti kõik muud helid - kui keskenduda mõnele teisele inimesele, siis võib ootamatult kosta juttu sealt, kust seda varem ei kostnud, ning aegamööda vaibuda viimati jälgitud inimeste jutt. Mõni kindel sõna või helimuster võib siiski sellisest keskendumisest üles ehmatada - alateadlikult kuulatakse mingil määral siiski kõiki helisid ning need, millest teadvus huvitatud ei ole, vaadatakse põgusalt üle ning teadvustatakse siis, kui selles on midagi alarmeerivat või tähelepanu nõudvat. Teadvus filtreerib dünaamiliselt välja olulise info ning töötleb seda nii, et see oleks maksimaalselt praktiline; siin mängib suurt rolli ka see, mida inimene usub ja mida peab oluliseks - tulemus viiakse kokku tema kehtiva maailmapildiga ning tema tajust võidakse mürana välja filtreerida see, mis on ebausutav. See on vajalik seetõttu, et kõikvõimalikke tajuvigu ju juhtub. Selline filtreerimine on inimesele omane - tihti kasutab üks või teine grupp seda asjaolu just nimelt teiste inimgruppide vastu argumendina, ent tuleb pidada silmas, et see toimub absoluutselt kõikide inimestega absoluutselt kogu aeg - kindlasti on inimesi, kelle uskumuste ja maailmavaate mingite omaduste tõttu selline efekt muutub tugevamaks (võib-olla ka lihtsalt need, kellel loomulikus olekus esineb tajuhäireid rohkem). See on sarnane sellele, kuidas peegelprille ette pannes ja ruumis siiski ringi liikudes kaotab alateadvus peegeldusefekti varsti ära - sama moodi muudab aju juhul, kui aistingud ja kontseptsioonid ei sobi kokku, tihti üht kahest, et saavutada kokkusobiv ning terviklik maailmatunnetus. See on praktiline, sest otsuseid langetada tuleb lõpuks küllaltki konkreetse informatsiooni põhjal - ja vigu esineb ühtlaselt nii meeletajudes, mälestustes kui teooriates, nii et korrigeerida tuleb kõiki, kuni tulemus sobib, võttes aluseks need, mis on saanud kõige rohkem kinnitust. Siiski ei tohi segi ajada füüsikalist maailmapilti, füüsikalist reaalsust, toortajusid, teadvusesse projitseeritud pilti ning erinevaid eelarvamusi ehk aksioome, mis on võetud lääne teaduse tunnustatud aluseks, aga mitte töötatud välja teadusliku meetodi abil. Tähtis on olla küllaltki ettevaatlik isegi palju kinnitust saanud informatsiooni sajaprotsendilises usaldamises - võiksin kergesti näidata mitmesuguseid ilmseid vigu levinud maailmatunnetuses, mida kaldutakse pidama teaduslikuks, aga mis seda täielikult siiski ei ole. Segaduse vältimiseks kasutan sõna "teadus" muidugi levinud tähenduses.

Paljud müstikud, nagu näiteks traditsiooniliselt budistid ning viimase aja müstikavooludest Castaneda ja paljud teised, peavad seda, kuidas paljud inimesed maailma näevad, "kokkuleppeliseks reaalsuseks", mis on oma olemuselt küllaltki illusoorne. Illusoorsus tähendab seda, et see ei kajasta täpselt seda, mis on - huvitav on see, et selle üldtuntud tendentsi eirajate hulgas on väga palju füsikaliste ja materialiste, kelle maailmapilt on sellisel juhul paratamatult naiivrealistlik. Sellise maailmataju muundumise täit ulatust hoomab tegelikult väga väike protsent inimesi - enamus usub, et maailmataju muundub tõsisemalt ainult eriolukordades, nagu haigused, eriseisundid või psühhedeelsete ainete tarvitamine. Tavaline maailmataju on küllaltki praktiline, ent siiski ei ole see reaalsuse ega isegi mitte sellelt peegelduvate valguse- ja helilainete üks-ühele peegeldamine ajus - tähtis on küsida, et praktiline mille jaoks (selles valguses räägib teadvusseisunditest Charles Tart oma teadvuse seisundite raamatus, pöörates küll vähem tähelepanu nende seisundite kujunemise loogikale ja õpitavusele).

Täiesti kolossaalselt tugevaks muutub sünesteesia momentidel, kui inimene on lõõgastunud seisundis või puhkab. Tavaline terav teadvus, mida saab üheselt seostada füüsilise reaalsusega, väheneb oluliselt - sellel hetkel ei ole füüsilise reaalsuse vahetu taju praktiline, sest inimene ei pea teostama mingit kindlat füüsilist tegevust. Tööle hakkab fantaasia ning inimese teadvusse tekivad pildid tema mälust, erinevad kujutlused ning pildid võimalikest ja võimatutest sündmustest. See on vajalik, sest vahetu opereerimine füüsilises reaalsuses on väike osa inimese elust - vaja on välja mõelda, mida teha ja kuidas teha; võib-olla on vaja teiste inimestega suhelda (nii et keskendutakse pigem nende toonile, kui ümbritsevatele objektidele, eriti kui need on hästi tuntavad) või siis sukelduda mälestustesse, analüüsida seoseid neis ning saada aru asjadest, mida meeltega vahetult ei koge. Seda võib teha näiteks detektiiv või ka lihtsalt asutuse visionäär või inimene, kes töötab välja uut toodet või arhitektuurilahendust - ent tegelikult vajab asjade laiemalt vaatlemist ja suuremas plaanis läbi mõtlemist iga inimene - isegi väga suures plaanis, nagu seisukohtade omamine poliitilistes, kultuurilistes ja eluviisi küsimustes või võimalike ohtude märkamist ning neiks valmistumist, samuti teatud määral ette mõtlemist, nagu kogumine, varumine ja ette valmistumine. Selline taju omandab kergesti, kui veelgi edasi minna, üsna radikaalse kuju - kontseptsioonidest ja mälestustest põimub kokku terve "alternatiivne reaalsus", mis on raskesti eristatav igapäevasest, inimene hakkab nägema enda igapäevaseid mõtteid ja kontseptsioone erinevate olendite, kummaliste kohtade ja sündmustena nii, nagu need toimuks temaga päriselt; unenägude puhul võib selgelt näha, kui vähesel määral on tegelikult "riistvaraliselt" või ette kindlaks määratud seos inimese teadvuse sisu ning tema meelte vahel - põrandale kildudeks kukkuv tass võib põhjustada nägemuse hoopis oja vulinast või plahvatusest. Unenäod, siiski, ei ole tavalisest maailmatunnetusest kaugeltki nii erinevad, kui paljud näivad arvavat - või vastupidi -, vaid selline kontseptualiseerimine ja teadvuse kasutamine pigem ekraanina, kuhu projekteeritakse võimalikult praktilisi või huvitavaid pilte, mida pannakse küllaltki vabalt kokku teadaolevast, tajutavast, ära tuntavast ning mõeldavast, on tavaline ka ärkveloleku ajal. Nagu ütlesin, ei ole inimesel üldiselt võimalik aru saada, millised kolvikesed tema silmas täpselt on ergastatud või milliseid helisagedusi ta täpselt kuuleb - tema teadvuse ekraanil ei ole üks-ühele peegeldust füüsilisest maailmast või tema meeleelundite poolt tajutavast, vaid seal on just see info, mida ta nendest asjadest kokku on pannud, mis teda huvitab ja aitab. Väga tugeva ja ühese füüsikalise maailmapildiga inimene, kelle kontseptsioonidega sobib kokku ainult selline pilt, mis on tema meelest füüsikalise reaalsuse kõige parem representatsioon, saavutab "parematel hetkedel" (ärkvel ja värske olles) enda ekraanile pildi, mis on väga sarnane sellele, kuidas ta füüsikalist reaalsust ette kujutab. Siiski on isegi sellest pildist võimalik leida kõiki neid viiteid, mida siin kirjeldan, mis näitavad, et tegelikult on tegu siiski rekonstruktsiooniga - nagu kasvõi eespool viidatud fakt, et nähakse ühte ruumilist pilti, kuigi arvestades silmade ehitust peaks nägema kahte mõnevõrra erinevat tasapinnalist pilti. Ja hetk mõtlemist paljastab, et see andmetöötlus ei ole triviaalne - arvutiprogramm, mis teeb sarnast asja, on juba küllaltki keeruline.

Seega võib väita üsna kindlalt - head ulmekirjandust iseloomustab see, et see räägib maailmast nii, nagu autor seda näeb. Terry Pratchettit ei iseloomusta see, et ta on loonud alternatiivse maailma ja reaalsuse, millel on oma sisemine loogika ja kooskõla. Terry Pratchettit iseloomustab see, et tema raamatute lugejad leiavad sealt palju seoseid filosoofia, psühholoogia ja paljude muude asjadega - nad näevad allegooriat asjadele, mis nende ümber toimuvad või toimuda võiks, ent sellises võtmes, milles selle meie tegeliku reaalsuse teatud aspektid, narrused ja kummalised asjaolud on palju paremini mõistetavad ja nähtavad, kui läbi mõne muu filtri. Terry Pratchett räägib maailmast kui mitte täpselt nii, nagu tema seda näeb, siis kindlasti nii, nagu näeb seda mingi osa temast - ning ilmneb, et ka mingi osa lugejatest. Fantasy, mis ei ole kuidagi seotud sellega, kuidas lugeja reaalselt elu või maagiat tajub, on väga vilets. Sellise viletsa fantasy näiteks võiks tuua Harry Potteri - see ei ole raamatusari, mis kuidagi reaalse maailma tunnetamist avardaks, vaid üsna üheselt lastekirjandus; Harry Potteri fännid on seega reeglina ainult lapsed, sellal kui Pratchettit loevad huviga ka vanemad inimesed. Seega on nii teadusulme kui fantasy üdini praktilised žanrid, mis räägivad asjadest nii, nagu need on - kasutades selleks mõnda muud võtit. Või vähemalt tihti nii, nagu autor seda näeb - kui mitte kogu aeg, siis selle raamatu kirjutamise ajal. Seda küll, et kindlaid huvitavaid või olulisi asju veel lisaks rõhutades, mis on teksti puhul paratamatu, ning kohati ka välja mõeldes, fantaseerides ja kombineerides, et saavutada mingeid teksti olulisi omadusi. Paljude selliste nägemisviiside või võtmete kasutamine viib lähemalt terviklikule mõistmisele; iga selline üksik võti, tihtipeale karikatuur, aitab tajuda teravalt tervet reaalsuse kihti, mis ilma selle võtmeta oleks küll olemas, ent nähtamatul kujul. Seega ei olegi teadusulme, fantasykirjandus ja usuline kirjandus teineteisest väga kaugel, nagu nende lugejate käitumisest ja reaktsioonidest ka selgesti mõista võib - kuigi igaüks tunnistab, et Star Trek on ulme, on see siiski kirjeldus sellest, millisesse maailma me võiksime reaalselt sattuda, kui paljusid meile hästi tuntud tehnikasaavutusi veel paar sammu edasi arendataks. Iga teadlane võib selle põhjal mõista, milliste asjade arendamine teda ennast huvitab ja millistest stsenaariumitest ta huvitatud ei ole - terves tervikliku maailma kontekstis.

Hästi välja arenenud aurade nägemise võime või omadus muudab taju tavapärasest piisavalt erinevaks, et otsitakse uusi sõnu ja liitutakse kommuunidesse nendega, kes tajuvad maailma sarnaselt. Tekkivaid võimeid saab kasutada paljude asjade arendamiseks - paljud inimesed käivad nõidade, ennustajate ja müstiliste terapeutide juures, et saada lahendusi enda probleemidele, mis mõne muu arsti või psühhiaatri jaoks oleks ületamatult keeruline. Paljud arstide ühingud võtavad sellistelt arenenud võimetega psühholoogidelt litsentse ära ning süüdistavad neid valetamises - arstide kommuunis jääb järgi väga vähe inimesi, kes enda inimlikku potentsiaali teatud valdkondades nii suurel määral kasutaks, kui autentsed auranägijad. See tähendab, et on spetsiifilised patsiendid, kes põevad näiteks psühhosomaatilisi haigusi, mida on hea ravida kas platseeboravimite või pigem siiski äärmiselt tundliku ja mõistva lähenemise ning täppisteaduseks kujundatud reaktsioonidega lausa patsiendi mõtetele ning teadvuse sisudele, on sunnitud ametlike arstide juurest pöörduma auranägijate ja muude kummalisi asju praktiseerivate arstide juurde; kuigi arstide ühingud seda väga ei soodusta, vahetavad patsiendid omavahel infot ning teavad, et teatud haigustega on parem minna nõia, kui arsti juurde. Paljud šarlatanid, siiski, kasutavad sellist mölamaffiat ära ning suudavad edukalt petta paljusid inimesi, jättes mulje, et neil on mingeid sarnaseid võimeid - kuna süüdistatakse üsna paljusid, on filtrid küllaltki nõrgad. Sellised on mõningad negatiivsed asjaolud, mis kaasnevad kaasaegsete arstide kommuuni ignorantsuse ning teadmatusega paljudest lihtsatest psüühilistest protsessidest, nagu sünesteesia ning selle kasutusviisid ja vormid. Tekitades teravat barjääri mitme kommuuni vahel, omalaadset läänelikku ususõda (ehkki kumbki pool ei pea ennast selles kontekstis usklikuks), lükatakse tagant ka negatiivset lõhe tekkimise protsessi - müstikuid võib see muuta teaduse suhtes tõrjuvateks või panna keskenduma just nimelt alternatiivteooriatele, tegemata mingeid pingutusi kahte asja omavahel siduda; teadlasi võib see panna tegema küllaltki ebateaduslikke üldistusi, kinnitades, et kõik uurimused, mis tegelevad nähtustega, nagu auranägemine või muud "paranormaalsed", "eba-" ja "üleloomulikud" nähtused, on automaatselt ebateadus ja nende autorid kas petised või pseudoteadlased või vähemalt millestki väga valesti aru saavad inimesed. Siin võib, praegusel hetkel, rääkida juba vana ja uue generatsiooni teadlastest, kus uus generatsioon võtab vanalt seda, mida võtta annab, aga on teadvuse seisundite muundumise võimalustes ja muus sellises siiski palju rohkem kodus - müstika on viimaste aastasadadega Euroopas arenenud sama palju, kui loodusteadused (sest ka seda hoidis kirik tugevalt tagasi), ning võib vabalt olla, et lähitulevikus on müstika vallas oodata palju jõulisi ja kaheldamatuid hüppeid. Telepaatia võib juba praegu levida sama kiiresti, kui internet mõnikümmend aastat tagasi.

Ulmekirjanduse üks olulisi funktsioone on see, et ei ole suurt tähtsust, kas autor on tegelikult kergelt hullumeelne, reaalselt hästi arenenud meeletajuga või suudab teatud uneeelses seisundis või lihtsalt unenägusid ümber jutustades luua maailmu, mis on paljude lugejate jaoks huvitavad. Lugejad ei eelda sugugi, et iga detail peaks olema kuidagi tõene ning nii loetakse teksti, nagu see oleks lihtsalt põnev, ning leitakse sealt aeg-ajalt huvitavaid maailmavaadet avardavaid nüansse ja "paralleele". Selliselt saab ilukirjanduse vahendusel arendada edasi paljusid asju, millest tõsiselt rääkimine pälviks paljude ühekülgsete inimeste tõsist kriitikat ning rünnakuid - pigem vaadeldakse, kas leidub piisav hulk lugejaid, kellele mõne autori lood huvi pakuvad.

Seega lausa üleskutse - kirjutage raamatuid just sellest, mida näete; kui näete midagi, mis tundub väga realistlik, siis võiks ka raamat olla realistlik; kui mõni suhteliselt ebarealistlik mõttekäik või niisama fantaasia tundub eriti huvitav ja köitev, siis kasutage seda. Usun, et ulme ja fantasykirjandus on tõeliselt arendavad žanrid, millega on inimkonna pikem ajalugu ja edu seotud vähemalt sama palju, kui poliitiliste kokkulepetega - ehkki ulmekirjandus pakub ainult mõtteainest, mitte ei soovita kohe üht või teist suunda, on tegevuse igakülgne läbimõeldus seotud just ulme ja fantasy taseme ja spektriga antud kultuuriruumis.