Veel teadusest - skeptikute kriitika

Mida kujutab endast skeptik?

Kaasaegsele lääne teadusele alust pannes usuti, et kõige tähtsam asi on skepsis.

Skepsist ei iseloomustatud enda väljakujunenud veendumuste, teadmiste ja metafüüsilise maailmapildi mööndusteta kaitsmisena - tegelikult oli see skepsis tollal üheselt suunatud kõige selle vastu, mida inimesed, sh. teadlased ise, juba uskusid. Skepsis peaks olema ennekõike teaduse komme pidevalt uute andmete valguses proovile panna teadust ennast, juba välja kujunenud maailmapilti. Seda tuleb vaadata selles valguses, et välja kujunenud maailmapilt oli segu kristlusest, ebausust, paljudest senistest teadusavastustest (mis sisaldasid küllaltki palju kontrollimata informatsiooni, eelarvamusi ja oletusi) ning inimesele iseloomulikest vigadest, mida tehakse ikka ja jälle. Lähtutakse sellest, et inimesele omased uurimismeetodid ei saa kunagi viia absoluutse, lõpliku ja kõikehõlmava tõeni (vähemalt ei ole sellist asja veel ilmselgelt saavutatud) - need on alati puudulikud ja lähtuvad selle inimese, kultuuri ja tema sõprusringkonna senistest kogemustest. Neid kogemusi tõlgendades täidetakse tühjad kohad fantaasiaga - mitte ainult ürgses maailmas ei olnud nii, vaid kuidagi klapitakse terviklik teooria puudulikust infost kokku ka kaasajal.

Ühesõnaga:

• Skeptik on inimene, kes ratsionaalselt (läänes) analüüsib enda uskumusi ja nende uskumuste tagamaid, olles valmis neist ka lahti ütlema.
• Analüüsida teiste inimeste uskumusi ja nende tagamaid on teisejärguline.

Millised on levinud teadlasetüübid?

Levinud teadlasetüüpe on mitmeid. Kõikide nende tüüpide esindajad on teinud ajaloo jooksul olulisi avastusi ning lahendanud keerukaid probleeme - siiski on nad sama erinevad, kui võiks olla katoliiklane ja luterlane; nende maailmavaated on paljuski vastandlikud.

Mainstream teadlane (peavoolu teadlane)

Mainstream teadlase tüüp on järgnevatele omadustele vastav:

• Usub suhteliselt veendunult hetkel kehtivat teaduslikku maailmapilti, väldib selle tõsiselt küsimärgi alla panemist. Skepsis selle pildi suhtes üsnagi puudub.
  
• On äärmiselt skeptiline erinevate maailmapiltide suhtes ning valmis nende vastu võitlema ilma, et läbiks nende omandamiseks vajaliku mitmeaastase väljaõppe ning kogemused.
• Selle tüübi esindajad on läbi ajaloo olnud vastu kõikidele olulistele paradigmanihetele, mille käigus olemasolevaid alusteadmisi muudetakse ja metafüüsilist maailmapilti korrigeeritakse.
• Selle tüübi esindajad pooldavad seda, et teaduslikust kommuunist heidetaks välja liikmed, kes on hakanud tõsiselt kahtlema teaduse peavoolu uskumustes või püüavad kaitsta mõnd teistsugust paradigmat - effekt sarnaneb sellele, mida võiks tunda katoliiklane kellegi vastu, kes on hakanud pooldama ja propageerima luterlikke ideid, loomulikult tuntakse vajadust ta katoliiklikust kirikust välja heita.
• Selle tüübi esindajad ei ole üldiselt põhjalikult teadlikud alternatiividest ja ei tunne peavoolust erinevaid maailmapilte kuigi sisukalt - üldiselt on neil omad arusaamad neist, ent pigem otsivad nad neist vigu ja ei tutvu nendega eelarvamuse vabalt.
  

Sellisesse teadlasetüüpi suhtuvad kõik, kes pooldavad üht või teist paradigmanihet, üsnagi halvasti. See teadlasetüüp on suhteliselt suurel määral ettur teaduse lahinguväljal - paradigmanihete esile kutsumine ning nende eest võitlemine on selle tüübi puhul a priori peaaegu välistatud (kuigi veenev isiklik kogemus või avastus võib ta iga kell muuta mõne teise tüübi esindajaks). Teaduslikes kommuunides suhtutakse sellesse tüüpi tihti hästi.

Sellise tüübi esindajaid leidub füüsikute, keemikute ja eriti pehmemate loodusteaduste esindajate hulgas. Tihti ei ole need otseselt teadlased, vaid tegelevad teadusega kas hobi korras või on nö. tugitooliteadlased, kes ei näe suurt vaeva, et teha isiklikke avastusi - võivad küll koguda üht või teist laadi materjali, näiteks klassifitseerida putukaid või saata teaduskeskusele igapäevast ilmainfot. Need on pigem teaduse jüngrid, kui eestvedajad.

Teaduse pehme areng suurema koguse faktiliste andmete suunas on selle tüübi arvates teaduse loomulik arengusuund - järjest kogutakse uut infot, saades rohkem aimu maailma rikkusest. Uute osakeste avastamine, uute loomaliikide leidmine, uute tähtede ja planeetide registreerimine on selle tüübi poolt jälgitud teaduse arengu suund.

Suur osa selliseid "peavoolu teadlasi" ei ole niisiis teadlased, ent väike osa on ka šarlatanid - teaduslike faktide pähe esitavad nad enda küllaltki moondunud arusaama nendest faktidest; nende teaduslike tööde käsitlused kubisevad vigadest ning sellisena ei ole nad vähimalgi määral võimelised reaalseks skepsiseks. Sellised teadusšarlatanid meenutavad usuinimesi, ent on teadlaste hulgas kindlasti teisiti koheldud.

Ratsionaalne teadlane

Ratsionaalse teadlase tüüp on järgmistele omadustele vastav:

• Hoiab kinni matemaatilisest loogikast ning paljudest selle implikatsioonidest.
• Tunneb hästi (isiklikult) teaduslikku meetodit - alustades selle alustest kuni tõenäosusteooria keerukamate aspektideni.
• Kontrollib andmeid isiklikult ja põhjalikult, on põhimõtteliselt valmis kõikvõimalike vigade avastamiseks kehtivatest teadusteooriatest - avastagu neid siis tema ise või keegi teine.
• Ei soovi kaugeneda ratsionaalsetest mõttekäikudest ning välja kujunenud mat. loogikast.

Selle tüübi esindajate hulgas oli näiteks Bertrand Russell - kes nimetas ennast (ateistlikuks) agnostikuks, mitte ateistiks, rõhutades sellega oma äärmist valmisolekut tutvuda igasuguste töödega, mis võiksid tema ateistlikku ellusuhtumist kahtluse alla panna. Üks müstik väidab, et suutis Russellile elu lõpus pakkuda ka müstilise kogemuse, mispuhul see osadest oma vaadetest taganes ja rohkem elu müstilist aspekti tunnetama ja tunnistama hakkas - seda muutust ei kajasta küll teadaolevad Russelli tööd ning igaljuhul ei näinud ta vaeva, et mingeid selliseid avastusi propageerida; võib-olla midagi sellist otseselt ei toimunudki. Igal juhul on Russell hea näide sellisest teadlasetüübist - seda parem näide, et hoolimata oma valmisolekust muid vaateid aksepteerida ei jõudnud ta otseselt selleni.

Paljude müstikute hinnangud sellise teadlasetüübi suhtes on negatiivsed - näiteks ei ole tüüpilisel "pehmel müstikul" või mainstream müstikul mingit võimalust tema vaateid muuta, sest selline teadlasetüüp vajab loogilist sisendit, ratsionaalset analüüsi ning matemaatiliselt pädevaid argumente, mis tõestaksid mingeid muid vaateid. Väga vähesed müstikud on võimelised selliseid asju pakkuma, sest erinevate müstiliste kogemuste olemasolu ei eelda ilmtingimata analüütilise teaduse põhjalikku tundmist. Sellised argumentatsioonid ratsionaalse teadlase ja mitteratsionaalse müstiku vahel ei vii kuhugi ning võiks pigem ära jääda.

Selline teadlane ei saa kergesti omaks võtta väga intuitiivseid käsitlusi reaalsusest - samas on tema eelis see, et ta ei hoia kinni ka teaduse mittetõestamata väidetest ja metafüüsilisest taustast, vaid kohtleb selleteemalisi argumentatsioone (näiteks idealism versus materialism, mis ei puuduta eriti loogikat või katseid) täiesti neutraalselt. Samas on tal komme eelistada siiski teadmisi, mida talle kättesaadavad vaatlusandmed hästi kinnitavad - kuskil on tal tõenäosuste joon, mille ülemises otsas on väga tihti mõne kaasaegse teaduse põhivoolu poolt aksepteeritud ja kinnitatud teadmised; siiski on see üsna sujuv skaala, mille alumises otsas on pigem 0.04 või 0.0004, aga mitte 0, mis puudutab selliseid kontrollimatuid (mõne jaoks) väiteid, nagu telepaatia olemasolu vms.

Intuitiivne teadlane

Selline teadlane lähtub järgnevast:

• Tunneb hästi teaduslikku meetodit (ikkagi teadlane ju)
• On valmis kaaluma ka muid meetodeid, mis erinevad sellest, kuni on põhjendatud, et need on vastavas valdkonnas kõige kindlamad meetodid
• Võib lähtuda nii matemaatilisest loogikast ja ratsionaalsusest, kui ka teistsugustest loogikatest - on vastuvõtlik äärmiselt suurtele paradigmanihetele, mis raputavad teadust tuumani
• On suures osas asjades mainstream teadlastega ühel meelel, kuigi käsitleb neid asju teisiti
• On reeglina teaduslik positivist - see tähendab, et käsitleb teaduslikke teooriaid kui mõttelisi skeeme, mis ei kirjelda olemasolevat reaalsust, vaid võimaldavad ennustada võimalikult hästi katsete tulemusi analoogsetel juhtudel; reaalsus ise võib olla täiesti teistsugune ning näiteks 10-dimensiooniline ruum mõnes teaduslikus teoorias tähendab tema jaoks, et need 7 lisadimensiooni on nähtuste kirjeldamiseks vajalik matemaatiline konstruktsioon, aga mitte ilmtingimata seda, et need ka eksisteeriks.
• Lähtub väga tugevalt sellest, et teaduslikud teooriad on lähendid.

Paljuski kuulub siia kategooriasse Hawking, samuti Einstein (kes kritiseeris Russelli loogika tingimusteta tunnustamise eest ja kirjutas muid analoogseid tekste) ning muidugi Newton ja enamus kristliku perioodi tippteadlasi.

Tavaliselt, siiski, on sellised teadlased teaduse peavooluga üksmeelel.

Eksperimentaalsed või mässavad teadlased

Selliseid teadlasi iseloomustavad järgmised omadused:

• Lootus jõuda vapustavate, teaduslikku maailma põrutavate avastamiseni.
• Väga suur vastuvõtlikkus kõikvõimalikele sellise avastuse kandidaatidele ehk siis kõikmõeldavatele hüpoteesidele.
• Meeleheitlikud katsed üht või teist sellist hüpoteesi teaduslikult tõestada ja kontrollida, mis kohati väljuvad skeptilise lähenemise raamest - sellisel teadlasel on kõrge risk saada teist laadi teaduslikuks šarlataniks.

Sellised teadlased on oma tegevusega mitmes mõttes noateral kõndijad - on edukaid näiteid, nagu Jung, kes jäi üsna täpselt piiri peale (tema töid mainitakse või peatutakse neil pikemalt siiski ka kõige kaalukamates psühholoogiaõpikutes), aga on ka neid, keda ilma mööndusteta mitteteadlasteks hakatakse pidama - tavaliselt tuleb see sellest, et nende ratsionaalsus ja objektiivsus jääb alla nende kirele teha pöördeline ja vapustav avastus, nii et nad lõpetavad faktide täpse kontrollimise või lähevad paljude teiste teadlastega otsesesse konflikti.

Skeptitsismi kriitika

Esiteks, tahaksin kritiseerida skeptitsismi, mis eelistab üheselt teiste kritiseerimist, ent ei otsi vigu peavoolust ega iseenda uskumustest. Teaduse voolusid on erinevaid ja pea iga selline skeptik on valinud neist ühe või vähesed, mida mööndusteta toetab. Sellise kallutatuse tunneb ära järgnevast:

• Kritiseeritakse teaduslikke töid, millest põhjani aru ei saada; skeptik ei ole töötanud selle nimel, et leida katseid - kuitahes keerukad või lihtsad need ka ei oleks - sellise teadusliku töö reaalseks falsifitseerimiseks
• Püütakse tööd kummutada argumentidega, mis näitab selle vähest veenvust (kuigi töö autoril võivad olla palju laiemad tagamaad võtta tõsiselt hüpoteesi, mida ta oma töös teadusliku meetodi kitsastes piirides püüab tõestada või mille kontrollimise mõistlikkust näidata)
• Valitakse selektiivselt vähem veenvaid töid, püüdes kõiki alternatiivseid hüpoteese kummutada nii, nagu kuuluks need kõik ühte kategooriasse - töödest, millel on täiesti erinevad autorid ja teemad, valitakse välja mõni tõesti nõrk, mida saab kergesti kummutada, ning seejärel püütakse tulemusi üldistada muudele autoritele ja töödele - nagu oleks kuskil mingi "teaduse piirijoon", millest ühele poole jääks teadus ühtse tervikuna ja teisele poole kõik muu ühtse tervikuna.
• Võetakse mõni teooria, mis lähtub teatud katsetest ja uuringutest - näiteks füüsika, mis uurib mateeriat - ning üritatakse selle teooria autoriteeti ja tõestusi kanda üle füüsikutele omasele metafüüsikale, mingitele psühholoogianähtustele või mujale või väita, et kuna sellest füüsikateooriast ei saa tuletada mingeid müstilistele teooriatele iseloomulikke jooni, siis järelikult selliseid jooni ei eksisteeri või ei saa tõestada.
  

Argumendid skeptikute vastu

Nähes skeptikut, kes võitleb kõikide alternatiivteooriate vastu, tuleb kindlaks teha järgnev:

• Kas ta on tõestanud, et alternatiivsed teooriad on väärad.
• Kas ta on tõestanud, et alternatiivsed teooriad ei seleta mõnda nähtust, mida tema oma seletab, või et nende uurimisala jääb üldse samasse valdkonda.
• Kas tal on piisav kompetents ja arusaam sellest, mida see alternatiivne teooria üldse väidab - näiteks, kas sünkroonsuse hüpoteesi vastane saab üldse aru vastavatest Jungi töödest sisuliselt ja nii, nagu neist saavad aru nende tööde fännid.
• Kas tema alternatiivne seisukoht on tõestatud.
• Kas on mingit tõestust, et tema teooria seletab kõiki nähtuseid, millega tegeleb alternatiivne teooria, lihtsamalt, arusaadavamalt või paremini - näiteks, kas füsikalism seletab eelmiste elude mälestuste nime all tuntud nähtusid või paljude inimeste telepaatiakogemusi lihtsamalt, paremini või nii, et nende kogemuste sisu oleks parem ennustada ning selgitada.

Tuleb silmas pidada, et järgmised asjad ei ole füsikalismi abil seletatud ning skeptikute poolt esitatud väited nendes valdkondades ei vasta kunagi lääne teadusele:

• Lääne teadlased ei ole tõestanud seda, kuidas on seotud inimese kujutlused, mõtted ja füüsikaline reaalsus; hoolimata seadmetest ajuimpullside mõõtmise teel nähtava visuaalse pildi lindistamiseks jne.. ei ole neil õrna aimugi, kuidas need seosed tekivad.
• Kõik teooriad ja väited teadvuse olemuse kohta, tunnete või mõtete füüsikalise iseloomu kohta jne.. on hüpoteetilised - kuigi tuntakse mitmesuguseid seoseid ainevahetuse protsesside ja meeleolude vahel, ei teata mitte midagi nende meeleolude sisulisest füüsikalisest olemusest.
• Lääne biheivioristlikel psühholoogidel ei ole ühtegi veenvat ja selget teooriat, mis selgitaks vaimsete nähtuste, nagu telepaatia- vms. kogemused, sisu või tekkelugu selliselt, et see seletus võimaldaks neid autentselt ennustada. Neil on küll mitmesuguseid tähelepanekuid nende tekke kohta, aga lääne teadus ei ole võimeline autentselt ennustama erinevaid nägemusi, mida keegi näeb, ning erinevate mõjutuste tulemusi (kuigi nad teavad, et uimasti uimastab) - sellised ennustused lähevad reaalsusega tunduvalt paremini kokku siis, kui neid teevad intuitiivselt psühholoogid, kes tunnevad erinevaid lääne teadusest mitte tulenevaid psühholoogiaid; ennekõike tuleb siin tähele panna, et need psühholoogia teooriad, mis on küll füsikalismi ja lääne paradigmaga hästi kokku viidud ja nimetavad paljusid kogemusi hallutsinatsioonideks, juhusteks vms., ei oma autentseid vahendeid nende hallutsinatsioonide sisu ennustamiseks ning sellest sisust autentsete järelduste tegemiseks inimeste võimalikele reaktsioonidele (veel vähem omavad nad neid juhuste kohta) - nii et tuleb skeptikult ka nõuda selgelt ja konkreetselt, kuidas ta neid asju ikkagi seletab, miks tekivad just sellised hallutsinatsioonid või tundmused ja kui tal ei ole välja pakkuda autentset ja hõlmavat teooriat siis miks ta erinevaid hüpoteese nii kindlalt tagasi lükkab?
• Tuleb teravat vahet teha lääne teaduslike koolkondade kahes erinevas sõnakasutuses - nimelt on raske seda tabada sõna "seletama" puhul. Kui öeldakse, et mingi teooria seletab mingit nähtust, siis ühel juhul mõeldakse, et see seletab nii, nagu magnetismiteooria magnetite liikumist - võimaldab suurel määral ennustada ja täpselt öelda, milline võiks olla mõne katse tulemus. Teisel juhul, kui lääne teadlane räägib näiteks hallutsinatsioonidest, ei ole "seletamine" mõeldud mitte teadusliku seletusena, vaid millegi radikaalselt erinevana, võiks öelda isegi, et vastandlikuna - mõiste "hallutsinatsioon" mitte ei seleta nähtust selles mõttes, et hallutsinatsiooni sisu või tekkemomenti või täpseid põhjuseid saaks üheselt ennustada või selle kulgemise loogikast täpseid seaduspärasid leida, vaid "hallutsinatsioonina seletamine" tähendab, et asi loetakse nö. ebaoluliseks ja seda ei seletata kuidagi; sellise psüühikanähtuse puhul, mida nimetatakse hallutsinatsiooniks, püütakse täielikult vältida vajadust öelda, millised sisendid selle põhjustasid ning mis on selle väljundiks. Siin võib ajada seletust segi ka mitmesuguste psühhiaatriliste mõistetega - jah, selline pseudoteadlane teab, et see aine vallandab hallutsinatsioone ja selle protsessi käigus toimuvad ka sellised ja sellised keemilised reaktsioonid, ent ta ei tea mitte midagi selle kohta, kuidas tekib nende hallutsinatsioonide sisu; sisuliselt ei ole vaja mingit keerulist teaduslikku meetodit, et teada, et teatud aine tekitab hallutsinatsioone - seda teadsid juba iidsed šamaanid, kes samas sellest teadmisest hoolimata otsisid selgitust ka hallutsinatsioonide sisule. Veel vähem suudavad need teadlased seletada, miks tekivad teatud meditatsioonidest või praktikatest hallutsinatsioonid. Seega on vaja küsida, kas juhul, kui pakkuda välja teooriaid nägemuste, telepaatia või meditsioonide sisu kohta, on teadlasel üldse välja pakkuda selge ja konkreetne alternatiivne teooria selle konkreetse nähtuse sisu kohta, mis võimaldaks seda ennustada ja selle sisemist loogikat täpselt kirjeldada - nõuda tuleb konkreetseid linke ja raamatuid - või ta ainult väidab, et lääne teadus on selle nähtuse teaduslikus mõttes ära seletanud, uskudes, et selline seletus kuskil on, või piisabki talle sellisest "seletusest", et miski on juhus, hallutsinatsioon või illusioon. Viimasel juhul tundub väide, et tema teooria on selle nähtuse kõige lihtsam seletus, absurdne - tavaliselt on selline seletus lihtsusest kaugel (hallutsinatsioonide tekke kohta on hea hulk teooriaid ja keerukaid valemeid), ent mingit selget seletust see siiski ei paku, vaid pigem nagu õigustuse sellele, miks vastavat nähtust korralikult uuritud ei ole.

Ühesõnaga on kõige parem viis skeptikuga suhtlemiseks järgmine (pigem küll võitleva ateistiga, sest need on sellisest dialoogist huvitatud - pole erilist mõtet häirida inimest, kellel on lõppkokkuvõttes suht ükskõik ja kes ei tee ise aktiivset usulevitustööd):

• Võta mingid nähtused, mille olemasolust ta on teadlik - mälu, tunded, teadvus kui selline.
• Kui ta väidab kindlalt, et ühtegi nendest asjadest ei ole olemas, leia mõni analoogne, mis on. Kui ta väidab, et ka seda ei ole, on tegu patoloogilise ignorandiga, kellesuguseid on ka lääne teaduse mainstreamis vähe. Üldiselt on selline inimene õppinud sedavõrd tõhusalt ilmselgeid ning vahetult tunnetatavaid fakte ignoreerima, et temaga ei ole suurt mõtet jätkata.
• Kui ta väidab, et näiteks tunded on jah olemas, siis tuleb nõuda väga konkreetseid, füüsikalisi ja selgeid teooriaid nende tekke kohta - väited, et need on keerulised või arstiteaduslikud, ei ole aksepteeritavad; alustuseks võib lihtsuse huvides nõuda mingit keemilist valemit, mis vastaks puhtale hirmule (keemilist kompositsiooni, mis oleks minimaalselt vajalik, et kuskil füüsikalise ruumi punktis oleks hirm); siis võib nõuda analoogset minimaalset kompositsiooni mõne muu tunde osas. Edasi võib nõuda mingit teaduslikku teooriat, mis näitaks täpselt, kuidas üks tunne teiseks üle läheb ja kuidas need tekivad. Sellised asjad jäävad kõik "pehme teaduse" tasemele - ehk siis kõik peavoolu teadlased ajavad umbes sama udust "umbluud", milles nad süüdistavad müstikuid või alternatiivsete voolude teadlasi.
• Lõpuks tuleb nõuda, et kui selliseid asju seletada ei suudeta - mis siis ikkagi on see asi, mida lääne teadus väga lihtsalt seletab? Kas tõesti lihtsalt selline metafüüsiline asjaolu, et põhimõtteliselt võiks programmeerida arvuti moodi põhjustest tagajärgi produtseeriva masina käituma ja tundma, nagu inimene? Siis tuleb küsida, et kus see masin on ikkagi? Milline on tõestus, et selline masin oleks loov, näeks hallutsinatsioone (see on kohustluslik, sest just need on huvi orbiidil) ja kõikvõimalikke müstilisi nägemusi, mida nad väidetavalt kuidagi seletanud on? Kus on tõestus, et sellel masinal oleks tunded - mitte mingi hüpotees stiilis, et "piisavalt keeruline loogika ongi tunded" (ma olen üsna kindel, et sellist loogikat ei saa olla), vaid teaduslik tõestus, et on mingi selline loogika või nii keeruline loogika, millele vastaks mõni triviaalne inimlik tunne.
• Selle järel võiks küsida, et milliseid teooriaid nad siis lõpuks kaitsevad ja mida on neil kõige selle müstitsistliku asja asemele pakkuda?
• Iga vähegi ebateadusliku väite puhul, mis esitatakse, tuleks selle kallal põhjalikult norida ja lõpuks kõik jamaks kuulutada - enamus skeptikuid ei ole tegelikult väga põhjalikult uurinud neid teooriaid, mida kaitsevad.
• Nõuda tuleb ka mitte viiteid mingile teadusele, vaid konkreetseid fakte ja valemeid. Olukord tuleb ringi pöörata - skeptik kaitsmas enda hüpoteese, mitte müstik enda omi. See on skeptiku jaoks küllaltki ebamugav situatsioon, nagu peatselt ilmneb - vähemalt, kui näha läbi nõrgad kohad ning nõuda teadusliku rangusega just nimelt ja ainult tõestusi. Keegi nimelt ei ole kunagi produtseerinud veenvaid tõestusi, mis kinnitaks erinevate levinud teaduslike mütoloogiate tõesust teemadel usk, nägemused, teadvus, tunded või mälu. Pigem neid asju uuritakse ja eksisteerib mingi kogus väiteid nende asjade kohta, mis on tõesti teaduslikus mõttes tõestatud ja ümberlükkamatud, ent mingit terviklikku pilti, mis seletaks kõiki neid nähtusi ja millega müstilistel teooriatel tekiks reaalne vastuolu, tegelikult ei eksisteeri - see on rahvamüüt, paljude teadusšarlatanide poolt jäetav mulje, kes kaitsevad ennast mingi "teaduslikkuse" kilbiga ja sellega, et väidavad enamust asju täpselt nii, nagu paljud teised teadlased on juba väitnud; see on katse kaitsta teatavaid metafüüsilisi, psühholoogilisi jm. teooriaid tuumafüüsika ja matemaatika autoriteediga - tegelikult ei ole nendes asjades ei matemaatilist kindlust ega tuumafüüsika täpsust ja need ei ole kuidagi seotud nende kahe valdkonna uurimisalaga. Nii naljakas, kui see ka poleks, ei selgita teadvuse ja elu sisemist loogikat ka geenitehnoloogia, psühhiaatriateooriad ega füüsika - ja teaduslik psühholoogia ning sotsioloogia kalduvad ilmselgelt ja tugevalt samasugusesse tõestuste ning täpsete valemite puudusesse, milles süüdistavad alternatiivseid või laiendatud teooriaid. Nende ainus "kindluse" aspekt on see, et nad püüavad vältida mõisteid ja sündmusi, mis ei ole teatud füüsikaliste võimaluste ja sündmuste lihtsad tuletised - näiteks seletatakse meelelisi tajusid ainult keemiliste protsessidega teatud elundites, jättes kindlalt kõrvale kõik teooriad, mis eeldaks elektromagneetilisi või muid otsemõjutusi; samas ei suudeta seletada paljusid nende tajude ilmselgeid omadusi (nagu tajumine kui selline), mida niisiis lihtsalt ignoreeritakse. Skeptikud peaks olema tugeva surve all selles küsimuses - millised siis on ikkagi need lihtsamad ja tõestatud seletused, mida nad pakuvad? Mida nad täpselt seletavad?
• Kõige tähtsam - nõuda, et skeptik kirjeldaks täpselt ja üheselt katseid, millega saaks vastava teooria kas kinnitada või ümber lükata. Vastasel korral on nende katsed süüdistada inimesi, kes on nendele teooriatele justkui kinnitust saanud valetamises või hullumeelsuses täielik bluff (just see, mille vastu nad endi väitel võitlevad). Kindlasti on mõne eelnevalt kraadi saanud ja enda võimeid tõestanud isiku välja viskamine teaduslikust kommuunist selle tõttu, et ta esitas hüpoteesi või hakkas uurima ala, mille tõestamine või ümber lükkamine ei ole esialgu võimalik, kõige hullem ebateadus võimalikest.
  

Ma olen üsna kindel, et keskmine skeptik ei suudaks selle ja sellise tõelise skeptitsismi tulvas kaua vastu pidada.

Et miks sellist skeptitsismi rakendada, kas see ei ole lihtne norimine? Kindlasti mitte - ja selle põhjuseid võib juba teaduslikelt skeptikutelt endilt küsida, miks mitte.

Ainsad tõelised skeptikud oleks need, kes avaldavad töid nii nõrkadest kohtadest tunnustatud teaduslikes teooriates kui ka nõrkadest kohtadest tunnustamata teaduslikes teooriates või hüpoteesides. Vastasel korral jääb mulje, et isegi teaduslikud hüpoteesid jaotuvad tunnustatud ja tunnustamata hüpoteesideks, kusjuures ei ole mingit ranget teaduslikku meetodit nende klassifitseerimiseks - ja palju muid jaburaid muljeid.