Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.