Jung, Steiner ja paljud teised alustasid kantiaanidena; Schopenhaueri filosoofia aluspunktiks on samuti kriitika Kantile. Kuna Kanti kaootilised tõlgendused on sisuliselt kaasaegse teadusliku vaate põhialused - teaduslik meetod lähtub üheselt sellest, mida Kant pidas vaadeldavaks ja mida mitte -, siis on müstikasse siirdunud teadlaste ja filosoofide hulgas palju kantiaane. Seda seetõttu, et Kant teeb väga üheselt ja põhjalikult selgeks, et empiirilisel meetodil ei ole võimalik vaadelda asju iseeneses. Kant teeb seda mõneti negatiivselt - näidates mõnes mõttes, et asi iseeneses on fundamentaalselt kättesaamatu. Selle tõttu on irooniline, et kui poolikud kantiaanid - need, kellel oli põgus ülevaade Kanti töödest - töötasid välja teadusliku meetodi, mis lihtsalt eeldas, et asja iseeneses ei hakatagi kunagi vaatlema ja et see jääb fundamentaalselt inimteadmise piiridest välja, järelikult see ei ole teaduse uurimisobjekt - sellest tekkisid füüsika ja keemia harud, mis eraldasid ennast üheselt alkeemiast ning võtsid uue suuna. Samal ajal Jung, Steiner ja teised, kes läksid Kantiga lõpuni, said aru lihtsast faktist - inimteamiste hulk on palju suurem, kui see, mida niiöelda teadusliku meetodiga on võimalik ära tabada; inimene teab tegelikult nii mõndagi asjadest iseeneses - Schopenhauer kirjutas selle pinnalt mitmeid töid, kus ta üsna üheselt viitas, mis on asi iseeneses ja kuidas selle kohta käivale infole ligi pääseb. Sellisest lähenemisest tuleb omakorda rida väga keerukaid implikatsioone, mis kaugenevad oluliselt teaduslikust sfäärist, kui teadus piirdub millegi muuga, kui asjad iseeneses. Teadusega lõpuni minnes on ka Einstein kirjutanud sellest, et kui minna asja põhjani, siis ei olegi midagi võimalik tõestada - ja seejärel samas töös teatud filosoofiliste mõttekäikudega tagasi, et näidata, et teadus siiski omab tugevat alust.
Hiljem, Einsteini tegevusega seoses, tekkis teadusesse "uus meetod". Einstein näitas, et paljud asjad füüsikateooriates on sellised, et teatud muutujate väärtusi ei ole võimalik välja selgitada. Selle tõttu muutis ta teooriat nii, et neid muutujaid seal sees ei olekski, saavutades matemaatiliselt küll teooria, kuhu osad neist abivahenditena võetakse, ent filosoofiliselt - ja see on see aspekt, milles ma ise olen Einsteini töid uurinud, tuginedes matemaatika asemel intuitsioonile, nagu ka ta ise tegi - ei ole seal teatud muutujaid sees. Einsteini poolt loodud pretsedent kordus kvantfüüsikas - osakese omaduste mõõtmises ilmnevatest probleemidest tuletati teooria, kus need asjad, mida komplektis mõõta ei saa, teisendati muutujateks, millest on võimalik tuletada kõik nende võimalikud väärtused. Mõõtmise ebatäpsused seega hakkasid määratlema teooria piire ja maailmavaate ebatäpsust. Hiljem ületas kvantfüüsika piiri, mida Einstein enam eriti ei soosinud, kuigi tegu tema enda meetodi uue vormiga - füüsikasse pandi fundamentaalselt sisse juhus. Nüüd, kui võtta Undo Uusi tööd, siis on näha selle sama meetodi taaskasutust - nimelt näitab ta selgelt, et vastavalt Kanti filosoofiale ei saa teatud asju mõõta; Undo Uus väidab, et järelikult neid asju ei ole. Kui nüüd vaadelda alternatiivselt Schopenhaueri või Russelli tööd (keda Undo Uus tsiteerides tegelikult mõneti moonutab, mis puudutab sisu, aga kuna tema jaoks need sisulised asjad ei olegi tähtsad, siis vormiliselt mitte), siis selgub, et teised filosoofid on liikunud oluliselt teises suunas, väites, et kuna ilmselgelt neid "asju iseeneses" saab teatud piirides kindlaks teha, kuigi neid ei saa füüsikalises mõttes mõõta, tekib vastuolu Undo Uusi ning näiteks Schopenhaueri filosoofias. Steiner on kirjutanud huvitava ja küllaltki teadusliku töö sellest, kuidas filosoofia moodustab ratta - iga uus aste on põhjustatud eelmisest, sellega vastuoluline ja samas tõestatav; ratta viimane osa läheb uuesti üle esimeseks. Sellega on näha teatud teadusliku mõtte nõiaringi - ja minu jaoks on tõsised teadlased need, kes on selle nõiaringi korra läbi teinud ja saavad aru inimuuringute teatud fundamentaalsetest puudustest praegusel ajahetkel, mis sellest rattast tulenevad (http://www.raamatukoi.ee/cgi-
http://www.friesian.com/jung.
Amid all the talk about the "Collective Unconscious" and other sexy issues, most readers are likely to miss the fact that C.G. Jung was a good Kantian. His famous theory of Synchronicity, "an acausal connecting principle," is based on Kant's distinction between phenomena and things-in-themselves and on Kant's theory that causality will not operate among thing-in-themselves the way it does in phenomena. Thus, Kant could allow for free will (unconditioned causes) among things-in-themselves, as Jung allows for synchronicity ("meaningful coincidences").
http://en.wikipedia.org/wiki/
Steiner approached the philosophical questions of knowledge and freedom in two stages. The first was his dissertation, published in expanded form in 1892 as Truth and Knowledge. Here Steiner suggests that there is an inconsistency between Kant's philosophy, which postulated that the essential verity of the world was inaccessible to human consciousness, and modern science, which assumes that all influences can be found in what Steiner termed the “sinnlichen und geistlichen” (sensory and mental/spiritual) world to which we have access. Steiner terms Kant's “Jenseits-Philosophie” (philosophy of an inaccessible beyond) a stumbling block in achieving a satisfying philosophical viewpoint.
No comments:
Post a Comment